Jätkub elu palmide all

Tervist!

Kuidas teil seal läheb? Meie tiksume endiselt siin Darwinis vaikselt. Troopikas kõrghooajal elamine on ikka nauditav küll. Iga päev sirab päike, õues on mõnusalt soe, palmid õõtsuvad vaikselt omas rütmis… Darwin on tõesti nn „laid-back“ (lõõgastunud) linnake.

IMG_5316

IMG_0939

IMG_0949
Uus kodutänav
IMG_5368
Õhtune jalutuskäik Waterfrontil

Et ei jääks pideva lusti ja lillepeo (kuigi neid jätkub siin eramajade rajoonis jalutades küll ja veel) muljet, siis meil on ikka koguaeg miskit sebimist olnud.

Kõigepealt saabus meie elukohta rist ja viletsus. Tegelikult ei olnud tema nimi küll selline, õigupärast ei teagi ma tema nime. Isekeskis kutsusime teda Ozzy Guy. Tegemist oli mehega, kes oli meiega maja jagavate nepaallaste (neid kutsume isekeskis poisteks) varasem allüürnik olnud. Poisid rääkisid, et oli teine endale siinkandis lausa 5 kuud tööd otsinud, ise koguaeg oma töötustaatuse üle nuttes ja halades. Poisid olevat teda isegi toetanud ja küllap ka üüri maksmata elada lasknud. Lõpuks sai härra poiste sõnul väga heale tasuvale tööle ja kolis etteteatamata nepaallaste juurest välja.

Nüüd oli mees hiljuti koduta jäänud ja palus paariks ööks meie majas peavarju. Poisid ütlesid meile arglikult ja kahtlaselt süüdlasliku näoga, et nende sõber ööbib paar ööd meie juures (ehk siis nad jagasid kolmekesi imepisikest tuba). Ütlesime, et paar ööd on okei.

Järgmisel päeval naasime heausklikult ja -tujuliselt Casuarina kaubanduskeskusest, olles just soetanud endale blenderi ja haudunud plaani õhtuks sushit rullida. Siis oligi meil au selle keskealise härraga kohtuda. Istus üksi elutoas, libistas alkoholi kurgust alla ja lasi oma metalsetest kõlaritest retromussi, ise puha peremehe näoga. Sellest hetkest oli aru saada – tema on tulnud, et jääda. Kohutavalt ebasümpaatne ja kahtlane härra oli. Nii palju ma oma intuitsiooni ikka usaldan, et teada, kelle eest tasub hoiduda.

Eelkirjeldatult see härra endale uut kodu otsiski. Kui tal kaks ööd meie majas täis sai, uurisin poistelt, et kas ta lahkub. Kõhkleva vastuse peale selgitasin, et niimoodi üüri maksmata elada ei ole meie kui kopsakat üüri tasuvate suhtes aus ja et meil on juba piisavalt inimesi majas. Selgitasin veel ka, et niimoodi alksi libistades ja niisama tšillides ei leia keegi endale kodu. Seda me värskelt Austraalias alustanutena ikka teame.

Igatahes härra jäi. Sealjuures oli ta igatepidi ebameeldiv – oli jube ülbe olekuga, koguaeg kergelt vintis ja kanepiuimas, oma nõud jättis pesemata, tualetis käies ei vaevunud ustki kinni panema ja kui ta oma oranži särgiga teetöölt või kust-iganes naasis, haises terve maja ta higi järgi. Tõeline lotovõit! Ma mainisin pärast kolmandat ööd, et tegelikult tuli ja ju paariks päevaks ja aeg oleks peagi lahkuda või siis konkreetselt üüri maksma hakata. Selle peale hakkas ta mind hingest vihkama ja isegi ei teretanud enam. Igatahes, kui see hurmurmees oli juba nädala (ehk siis pool meie sealviibitud ajast) meie majas „külas olnud“ ja asus endale voodit ehitama, otsisime meie endale ühe päevaga uue kodu ja kolisime välja. Mõõdu ajas täis episood eelmisel laupäeval. Tulin just töölt. Kasparit ega kedagi teist polnud kodus. Maja rõkkas härra retromussist. Palusin tal selle vaiksemaks keerata ja selle peale hakkas ta mu peale röökima ning roppustega sõimama. Mina peale seda end ses majas enam enam turvaliselt ei tundnud. Niikuinii oli ta koguaeg mingi aine mõju all ja seega etteaimamatu. Kuidas küll kõigi nende toredate austraallaste hulgas meie majja selline luuser ja muidusööja sattus? Enne, kui ta mind vihkama hakkas, asus ta ka mulle oma kurba elukest kurtma. Et näe tema ka oli varem sportlik ja käis kiirkõndi tegemas, aga nüüd üritab taas oma elu rööbastele seada. Ei teki kohe üldse kaastunnet, kui isiku luuserdamises on selgelt süüdi alkohol ja tahe teiste õlul elades elust läbi libiseda.

Uus kodu on samuti kesklinnast ehk meie töökohtadest jalutuskäigu kaugusel. Aias on mõnus bassein, tuba on üsna ruumikas ja meil on kasutada oma terrass.

IMG_0943
Meie terrass ja väliköök
IMG_5422
Parempoolne on meie aken ja terrass
IMG_5462
Bassein on mõnus jahutus!

Terrassile sisutasime oma matkalaua ja gaasipriimusega väliköögi ka, et saaks iga hetk privaatselt kokata. Terrassil käibki enamus elust – siin me sööme, kokkame ja iutustame niisama. Keskpäeval on seal küll väheke liiga palav, eriti viimasel ajal. Aina palavamaks läheb!

Esimesel õhtul siiin tõi meile draamahõngu üks väljakoliv Prantsuse paarike. Keegi olevat neilt sularaha varastanud ja üldse pidevalt pisiasju näpanud. Olime varaste majja sattumisest üsna löödud, aga mis teha. Oleme siiani toaukse kodust lahkudes lukustanud ja sularaha ega muid asju kuskile ripakile ei jäta (nagu ikka). Egas siin ole neid üürnikke igasuguseid läbi käinud, sh ka vargaid ja närukaeli. Siin elasid vahepeal veel kaks Prantsuse poissi ka, aga nemad kutsusid liiga palju külalisi ja tegid elutoas avalikult ja häbenemata savu. Selliste asjade suhtes on nulltolerants ja nii nad pididki välja kolima. Toredad poisid olid, väga sõbralikud ja aktiivsed suhtlejad. Igatahes siiani on siin elamine meeldinud ja majaomanikuga oleme ka kenasti läbi saanud. Ega me temaga eriti kokku ei puutugi, sest meie tuba on üsna eraldatud majatiivas.

Tööga on hetkel põhimõtteliselt sama seis, mis varem. Kaspar töötab hotellis, mina suveniiripoes. Paraku on neil mulle tööd pakkuda vaid 24 h nädalas, 4 tundi päevas korraga. Niisiis olen kuus päeva nädalas 10st hommikul 2ni päeval rakkes. Poole kohaga töötades saab küll veidi reisieelarvet kosutada, kuid otsin mõne otsa veel juurde. Olen ka advokaadibüroosid assistendiks või paralegaliks saamise eesmärgil läbi kamminud, kuid siiani pole õnne olnud. Vaid mõnes kohas sain partneriga jutule. Enamasti häirib neid mu viisast tingitud 6-kuuline töötamise piirang. See ongi enamus kohtades põhjuseks, miks mu CV kohe eos kõrvale visatakse. Iseenesest oli büroodesse minnes suhtumine sõbralik ja vahetu. Oldi pigem heatahtlikud ja võeti CV rõõmuga vastu, et ehk tulevikus läheb vaja. Algul oli hirmus büroodesse lihtsalt sisse jalutada ja tööd küsida, kuid positiivsest suhtumisest sain indu juurde.

IMG_0935
Aborigeenide torupillid ja nende kunsti stiilis suveniirid
IMG_0907
Kes tahab pudipadi Darwinis soetada, tuleb sinna poodi ja tervitab mind!
IMG_5435
Vaade Kaspari töö juurest

Ühes väikses büroos läks täitsa hästi. Saime büroo ühe partneriga kenasti jutule. Paraku olid nad just samal päeval endale assistendi palganud. Nii et oleks ma päev varem läinud, oleks ehk sinna tööle saanud. Saatus? Ehk ma ei peakski end siin päikselises Darwinis stressirohke kontoritööga vaevama?

Igatahes, selle väikse büroo asutaja oli äärmiselt abivalmis. Kohtusime täna ja ta andis mulle veidi oma tuttavate advokaatide kontakte, et ma neile helistaks, tema nime mainiks ja end tööle pakuks. Kavatsen seda teha. Igakord saab ikkagi hea suhtlemis- ja enese oskuste müümise kogemuse, nii et kaotada ei tohiks olla midagi.

Suveniiripoes on igatahes üllatavalt tore. Töökaaslased on kõik erinevate rahvuslikke taustadega. Põhiliselt töötan koos ühe pikalt Austraalias elanud prantslanna ja Itaalia juurtega vanema daamiga. See daam on niivõrd range olekuga, et minulgi tuleb veidi him nahka ja tahaks kohe mööda joont käia ja hästi korrektne olla. Meie boss Ronil on ümbernurga teine pood ka ja seal on mul olnud au töötada koos ühe Aasia päritolu härraga, kes on olekult täpselt nagu Zenja Fokin. Esimesel päeval teatas ta mulle, et ta on lärmakas, aga ma naudin temaga töötamist. Täna sosistas mulle ühe meeskliendi lahkudes, et on ikka kenake teine, täpselt tema tüüp. Igatahes on see härra väga tore ja siiani on temaga tõesti olnud tore koos töötada. Üldse on kõik mu kolleegid vägagi isiksused. Nii mulle meeldibki. Kliendid on toredad, puhkusemeeleleolus ja sõbralikud. Siin on kombeks ka klientidega natuke lobiseda, mis on hea keelepraktika ja meelelahutus.

Üldiselt on välismaal elamine ja töötamine ikka iga päev uus väljakutse. Meil on klientideks kõiksugu erinevatest maailma nurkadest pärit turistid, igaühel erinev aktsent välja pakkuda. Vahel on päris keeruline nendest aru saada. Prantlased räägivad hästi voogavalt ja pehmelt, asiaadid suudavad inglise keele kuidagi oma keele moodi kõlavaks muuta ja mõni austraallane räägib nii, et isegi mõni britt vist ei mõistaks. Oi, milline luksus on eestikeelses keskkonnas töötamine! Kuidas ma seda varem ei märganud? Tagasi vaadates on eestlastega ikka hea lihtne. Me kõik oleme ühe kultuuritaustaga. Enam vähem suudan läbi hammustada, mis inimtüübilt midagi oodata ja kuidas talle läheneda. Erinevate rahvustega kohe ei tea, mis sealt tulla võib. Sätid ühe isiku oma väljamõeldud „kasti“ ja siis selgub, et ma ei ole tema iseloomu ikkagi lahti hammustanud. Niimoodi on ikka raske inimesi mõista. Põnev, aga ka väsitav, on elada niivõrd multikultuurses ühiskonnas.

Mind on natuke ka koduigatsus oma küüsi haaranud. Tunnistan üles – kuni Darwinini ma ainult rõkkasin reisimise rõõmust ja kojuminekust isegi ei mõelnud. Muidugi ma igatsen oma peret ja sõpru, aga nüüd igatsen ma juba Eestimaad kui sellist. Ehk siis, kui varem tahtsin oma lähedasi siia, siis nüüd tuleks heameelega ise kohale. Tuleks oma väiksele kodumaale, kus kõik on oma ja teada. Naasmiseni läheb küll aega, kuid just aega ongi vaja. Võõrsil elamise kogemusest võrsub identiteedi küsimus – kes ma olen? Tekib arusaam kultuuri mõjust igapäevaelule. Suheldes erinevate rahvustega, näeb selgema pilguga enda rahvuslikku identiteeti. Kust läheb piir enda unikaalse iseloomu ja kultuuritaustast tingitud käitumise vahel? Küllap ma lõpuks lõplikult mõistan.

Velospordi andunud harrastajatena asusime pühapäeval endale jalgrattaid otsima. Nägime Gumtrees kuulutust ühele mägi- ja ühele maanteerattale. Läksime kohale ja omandasime endale üsna vähekasutatud garaažinurka seisma jäänud rattad. Pererahvas asus kolima ja ei vaevunud rattaid endaga kaasa võtma. 64 euroga korralik ja uuemapoolne jalgratas osta pole just paha. Oleme rattaid juba mitu korda täiel rinnal nautinud ka. Velotades näeb ikka palju rohkem linna. Seikleme äärelinnades, erinevates randades ja muudes põnevates kohtades. Eile käisime näiteks Fannie Bay poolsaarel. Nii kaunis oli!

IMG_5509
Päikseloojang teel Fannie Bay poole
IMG_5504
Kaspari tuliuus sõiduriist

Troopikas on põnev elada. Loodus, loomad – igas päevas on killuke uut. Mõnus on õhtul jalutada või rattaga sõita. Näkku puhub soe tuuleke. Õhk on tihti mõnusalt lõhnav. Muru on heleroheline, palmid kahisevad kergelt. Aedadest paistab lilli või õites põõsaid. Võsasemast taimest võib arglikult välja joosta põõsakalkun, tehes nii pausi oma pidevale maapinnas siblimisele. Puuokste vahelt võib nina välja pista mõni uudishimulik opossum. Gekod sibavad inimesi nähes peitu. Taevas liugleb rahulikult kotkas ja palmi otsas teeb kisa kakaduu.

images (9)
Opossum – pilt Googlest

Meil elab terrassi juures ka üks kakaduupere. Lärmi teevad nad tohutult, aga samas on neid põnev jälgida. Ma piilun ikka pidevalt, et kas keegi kakaduudest on „kodus“ ja mis neil teoksil on. Vahepeal istub kakaduu meie terrassi kõrval oleval puul ja tõmbab nokaga lehti maha. Neid kasutab ta pesa dekoreerimiseks. Linnupojakesed on pesas peidus, aga ehk hakkavad nad mingi hetk lendamist õppima ja on siis nähtavad.

Cacatua_galerita_-perching_on_branch_-crest-8a-2c
Et mina meie kakaduud lähedalt pildile pole saanud, aitab kõikvõimas Google meie naabri tutvustamisel
IMG_5452
Kakaduupere kodu

See ongi selline pealiskaudsem kokkuvõte siinsest elust. Peaks ikka tihedamini kirjutama, praegu on kõik väga üldiselt kirjeldatud. Igatahes tore on siin elada. Loodan, et teil seal kodumaal ka kõik kenasti.

Kuulmiseni, kallid!

Grete-Maarja

Advertisements

Paradiisi viib paat

Kota Besut kailt. Sõit toimub väikses paadis kuni viiskümmend minutit, loksutab mis kole ja on sellega ilmselt merehaige isiku košmaar, aga ilusatel asjadel ongi kõrge hind.

Kohale jõudes tervitavad läbiraputatud paadiseltskonda türkiissinine imesoe vesi, mägine saarereljeef, kookospalmid, pehme valge liiv ja vaade kodusaare mägistele väikestele õdedele-vendadele, mis ookeanist kauguses kõrgudes taevasinaga ühte sulavad. Tere tulemast paradiisisaarele Perhentian!

IMG_4891

IMG_0808

Õigemini on neid saari kaks – suur ja väike. Meie tegime kõigepealt tutvust suurema saarega. Paari päeva pärast kolisime ümber väiksele saarele. Sinna viis veetakso ehk pisike paat.

Olime endale siia broneerinud veidi kenama ulualuse ka, kui muidu – hea pikutada ja puhata. Nii saigi õhtuti terrassil istuda, päeval paari sammu kaugusel rannas oleskleda ja jalutamas käia. Jah, kuigi matkata ja igale poole ronida-turnida on põnev, on siiski mõnus pikutada lamamistoolis palmi all, lugeda raamatut, heita vahelduseks pilk sinisele veele ühes paatidega ning luristada kõrrest mangolassit. Vahepeal saab end seal sini-sinises vees ka kasta. See vesi oli täiesti uskumatult soe, nagu vannis leotaks end!

IMG_4902

Muidugi maitsesime taas erinevaid roogi. Õhtuti pakuti näiteks samal päeval püütud kala grillituna. Proovisime muuhulgas värsket tuunikala tavapärase konservi asemel. Üldse sai erinevat uut sorti kala maitstud. Mango on siin ka täiesti võrratu, polegi muud magustoiduks vaja.

Selle puhkuse tulemiks ongi lõdvestunud keha, paar loetuks tunnistatud raamatut ja ilusad mälestused. Kohe täitsa kahju oli sealt kaunist paigast lahkuda.

Saared on veidi teistsugused, kui ettekujutatud sai. Ei ole mingit saare sisemust, mida avastama minna. Enamus saare sisemust on mägine mets. Väiksel saarel sai natuke rohkem ringi kolada, aga üldiselt rahuldusime rannal jalutamisega. Rand oli täis restorane ja majutusmajakesi. Jalutuskäikudel nägime palju gekosid ja mõnda suuremat sisalikku. Üks geko tegi Kasparile isegi kurjemat tooni häält. Kui geko kurgust kostab „grrr“, tasub eemale hoida. Seal oli igal pool kasse, selliseid pisemat sorti ja hirmus armsaid.

Veidi kurblikku draamat oli ka. Kaspar sai toidumürgituse ja oli selle pärast paar päeva väga räsitud ja nõrga olemisega. Süüdistame mürgistuses saareputkast võetud burgerit.

IMG_4926

Kaspar ise leidis, et see on oluline sõnum – ei tasu kaugel Idamaal süüa Lääne toitu.

Selle õnnetu mürgistusjuhtumi pärast jätsime ära siin sukeldumas käimise. See eest käisime saare-elu viimasel päeval snorgeldamas. Kõike sai näha, mis lubatud: haisid, suurt merekilpkonna, ohtralt erinevas suuruses kirjusid kalu ning muidugi koralle. Nagu tuurijuht ütles: here we have corals, very beautiful, colourful, everything full. Kaspar astus esimesed sammud veealuse fotograafia maailmas.

DCIM100GOPROGOPR1510.

DCIM100GOPROGOPR1546.

DCIM100GOPROGOPR1409.

Malaisia lopsakas loodus võlgneb oma roheluse vihmaveele. Mitu õhtut kogesime äiksetormi, ikka sellist vägevaimate killast. Kui aga päike võidab vihma 9:1, siis pole vihmal viga midagi. Peaasi, et sooja igasse päeva jaguks, aga jahedusehirmu ei tasu siin saarel küll tunda. Oh ei, kõikjal on meeletult soe ka siis, kui päike on pilve taha pugenud.

IMG_5037

Nüüd oleme ühe öö siin Peninsular Malaisias Kota Bharu linnas, et homme juba üle Lõuna-Hiina mere Borneosse Sabah osariiki lennata. Seda osa jagab Malaisia Indoneesia ja Bruneiga. Me asume siiski avastama Malaisiale kuuluvat osa. Homme saab ühtlasi me reisi algusest kuu aega täis. Hämmastav, kui palju muljeid võib ühte kalendrikuusse mahtuda! Kõrbelinnast džunglini, mägedeni ja palmisaarele, niivõrd erinev on olnud meie reis. Maailm on kirev ja suur, õnn on kõike seda endasse ahmida.

Tervitusi toome palmisaarelt! 🙂

Kaspar ja Grete

See ei ole puhkus, see on seiklus!

… nentisin ma, kui me taas mööda kivist tasapinda üle kilomeetri üles-alla ronisime. Tõepoolest, see reis on olnud aktiivne. Oleme külastanud ohtralt loodusparke, vihmametsi, ekselnud džunglivõsas, imetlenud vaateid…Nimekiri on ääretu ja otsatu. Üks on küll kindel – nii pikalt pole meist kumbki looduses viibinud. Oleme ikkagi mõneöise erandiga kaks nädalat järjest metsas telkinud. Õnneks on pea iga telkimiskoha juures olnud korralik tualett ja dušš, nii et kasimata olema ei pea. Milline kergendus preili dušihoolikule, beebisalvrätte polegi puhastamiseks eriti vaja olnud.

Kui olime veel Kesk- Austraalias, vetsime Alice Springsis kokku kolm meeldivat päeva. Käisime läbi põhilised vaatamisväärsused – Desert Park, botaanikaaed ja turnisime mäe otsas asuvatele vaateplatsidele. Desert park on justkui segu botaanika- ja loomaaiast. Seal oli lisavürtsiks iga natukese aja tagant algav tasuta tuur giidiga. Jõudsime ka linnuetendusele. Kohalikke linde oli treenitud end tutvustama, demostreerima jahivõtteid jne. Kõik jäi filmilindile. Poleks arvanudki, et täitsa harilikke kõrbelinde on võimalik niimoodi dresseerida. Seal pargis jäin mina muidugi kauaks ka kängurusid vaatama. Mul ikka ei saa neist küll, niivõrd armsakesed on nad. Uudishimulikud ka, vaatavad oma väikse näokesega vastu, endal nina peas värisemas.

Alice Springsis tõrkus natuke ka auto. Viisime ta mehaaniku juurde ja 100 taala eest teda õlitati ning lapiti torusse tekkinud pragu kinni. Kui mehaanik teda üle vaatas, hoidsime hinge kinni. Olime ju poolel teel Darwinisse ning sõiduki hädad võivad kalliks maksma minna. Seekord joppas. Tahtsime veel ka tunnustatud Lapinta rajale mägimatkale minna, aga sinna viis kruusatee ja me ei soovinud oma kaheveolist autot proovile panna. Veidi kahju oli, aga mis seal ikka.

Alice Springsis saime veel tunda jahedaid öid ja hommikuid. Päeval oli soe, aga öösel langes temperatuuripügal kohati isegi alla kümne kraadi. Tänaseks on jaheduseaistinguist saanud vaid kauge mälestus. Öösel pole enam tekki vajagi. Siin troopikas on ööpäevaringselt niivõrd soe, et plätude ja lühikeste riietega on koguaeg paras olla. Või noh, päeval tahaks riietuda küll nii napilt, kui vähegi võimalik. Siis on palav. Mida rohkem Darwini poole, seda kuumemaks kliima muutub.

IMG_3896Kesk-Austraaliast leidsime sellised kivid.

Kusjuures suur oli üllatus, et juba Alice Springsist viie tunni kaugusel (ikka põhja poole) oli kliima juba hoopis soojem ning loodus lopsakam. Kesk Austraalia jaheda tuule unustasime kiirelt. Veel viis tundi sõites, Katherine lähistel, saime aga esimest korda oma elus kogeda tõelist troopikat. Autoga sinna sõites oli kliimamuutus tajutav – kõrged puud, rohelus ja palmid varasema liiva, hõredate rohututtide ja vaevu meetriste puude asemel. Siiski on ka siin liiv punane. Elsey rahvuspargis sõidukist väljudes tervitas meid Tallinna Loomaaia troopikamajast tuttav niiske soe õhk ja täiesti uudsed linnuhääled. Üle kuude oli kuulda rohutirtse. Lõuna- ja Kesk Austraalias ju muru eriti ei leidu. Meid tervitas metsavaht, kes kogus telkimise eest raha ja jagas infot pargi kohta. Selgus, et seal on metseeslid. No eesel on küll viimane loom, keda arvasime end troopikas kohtavat! Tõestuseks sai aeg-ajalt nende häälitsusi kuulda. Ikka iiii-aaa, iii-aaa oli humoorikaks öömuusikaks.

Esimesel päeval troopikas olles asusime džunglit avastama. Matkasime kokku ca 14 km. Kuumas kliimas on juba pelk matkamine trenni eest. Pealegi on matkarajad reeglina muutuva maastikuga, tuleb kõndida liivas ja ronida ülesmäge. Mets oli kohati täiesti võsas, igal pool maha kukkunud palmid. Vihmahooaeg ju alles lõppes ja tormid olid sealset taimestikku kõvasti tuuseldanud.

DCIM100GOPROGOPR1231.
Welcome to the jungle!

IMG_3985Džungliselfi

Vihmamets, džungel… kuidas seda kirjeldada? Päike õigest vihmametsast eriti läbi ei paista. Taimed lõhnavad, lõhnavad magusalt. Õhk on niiske, on väga soe. Palmid ja muud puud on kõrged, erkrohelised, lopsakad. Eemal kukub siinne kägu. Linnud sädistavad, lausa igas heliredelis. Suured sõnajalad näitavad lahkelt oma hiiglaslikke lehti. Vesi vuliseb, ojake on taimede alla mattunud, kuid lubab end siiski veidi vaadata. Kõnnid üles, ronid ja ronid, kuni jõuad nende taimede kohale. Taimed on kasvanud justkui kujutletava ringi ümber. Milline ilu, looduse tugevus! Maailma kopsud ju ikkagi, võimas ökosüsteem.

Siinkandis elavad ka krokodillid. Kui jõe ääres pole kindlat ujumist lubavat silti, tuleb veest eemale hoida. Hooaja algul on ujumiskohad veel suletud, sest krokside tänavused liikumistrajektoorid ei ole veel kindlalt teada. Inimesele on ohtlikud vaid saltwater crocodiles, aga ei tahaks koos ujuda ühtegi liiki kroksiga.

Krokodillioht varitseb kõikjal...
Krokodillioht varitseb kõikjal…

Kui Elsey mets oli avastatud, liikusime edasi linnakesse nimega Katherine. Teel peatusime soojaveeallikate juures. Need olid võrratud, suurepärane looduses ujumise kogemus! Vesi oli mõnusalt soe, vool viis edasi, samal ajal kui sai imetleda palme ja vesiroose. Imeline! Muidu puutumatud, oli nendesse ehitatud redelid, nii et vette sai siseneda mugavalt (tehke mets ikka laisale linnainimesele võimalikult mugavaks, eks).

Külastasime ka Nitmiluk (Katherine Gorge) loodusparki. Seal olid imelised kosed ja küngaste otsast kaunid vaated jõele. Vot sealne jõgi oli küll selline, kus kujutaks ette krokodille elamas – kollane ja sogane. Lisaks sai ronida kõrge künka otsa ja imetleda kosekesi. Oh, kui kaunis on seal. Nii mõnus on pista matkamisest kuumenenud jalad jahutavasse vette, tunnetada voolu tugevust, samal ajal imetledes veekohina saatel kaljusid ning neilt alla voolavat koske. Puhtus, värskus, rahu, uuestisünd! Loodus on tugev, võimas ja inimene seal kõrval nii väike, hädine lausa.

IMG_3933

DCIM100GOPROGOPR1173.
.

Ööbisime Katherines karavanpargis. Boonuseks oli kohe karavanpargi taga soojaveeallikas, kus mitu korda end värskendasime.

Matkamine nõuab veeresurssi. Täidame igal hommikul 4 suurt veepudelit, lisaks on meil matkaseljakotis 2-liitrise mahutavusega veepaak. Soovitan – väga mugav matkamiseks, vett saab juua torust ja ei pea janu korral pudelitega jändama. Siiski, igaks õhtuks on meil sellele kogusele joogiveele ots peale tehtud. Niivõrd palav on ju ja dehüdratsioon kerge tekkima. Ma sain päikese käes hommikueinestades peaaegu päiksepiste. Nii et päikse eest tuleb end ikka mütsi ja tugeva (vähemalt 30 SPF) kreemiga kaitsta. Kreemist hoolimata saab endale jume ja randid peale nii umbes tunni ajaga. Päikse kütmist on palju intensiivsemalt tunda, kui kargel põhjamaal kodusel Euroopa mandril. 

Reisi jooksul oleme näinud tohutult palju loomi. Nagu loomaaias kõnniks, tõepoolest. Kõrbes oli tavaline, et veised ja emud ületasid teed. Troopikas oleme sagedamini näinud kängurusid. Üks isegi poseeris meile turvalisest kaugusest. Troopikas on rohkem ka sisalikke, nii väikseid halle kui suuri ja värvilisi. Eile nägime metseesleid. Nad ei erinenudki välimuselt kodueeslitest, olid ehk tibake suuremad.

Siin on nahkhiired. Need imelikud olendid, kelle väljaheited on korrosiivsed ning kes sünnitavad pea alaspidi. Nende häälitsused meenutavad moondatud beebinuttu, väga veider ja natuke isegi hirmus. Dingode öine ulgumine on täiesti tavapärane. Kakadu rahvuspargis oli tohutult palju suuri konni. Õhtupimeduses oli igas tualetiboksis vähemalt üks poti kõrval ootamas. Moondunud printsid ehk, eks printsessid peavad ju ka vahel tualetti külastama.

IMG_3952

Kui kõrbes matkates segasid eelkõige kärbsed, siis siin kliimas leidub õhtuti rohkelt sääski. Kakadus tähendas telki sisenemine veerandtunnist sääsetappu. Mujal õnneks nii hull pole. Igatahes pidid siin kliimas sääsed viiruseid levitama, nii et määrime end usinalt putukatõrjega kokku. Teate küll, päeval mäkerdame päiksekreemiga, et õhtul kohe vahelduseks tõrjet peale hõõruda.

Katherinest liikusimegi edasi Kakadu rahvusparki, mis on üks Austraalia kuulsamaid. Seal sai vaadata 25 000 aasta vanuseid koopamaalinguid ning kivide otsa turnides imetleda kaunist vaadet. Kaspari jaoks oli üks Aussi lemmikkohti. Meie ööbimiskoha lähistel sai ka Billabongi jõe ääres jalutada. Sinna jõkke ei tohi mitte mingil hetkel minna, sest krokodillioht on pidev.

Litchfieldi rahvuspark – selle kohta võiks eraldi postituse kirjutada. Kui imelised kosed, mõnusad ujumiskohad kose all, looduslik hot tub, kaunis vihmamets ja ilusad vaated siin on! Veetsime Litchfieldis kolm ööd, nii et kaks tervet päeva sai matkamisele kulutada. Ujuda võib siin teatud kohtades julgelt, sest üles on seatud kroksilõksud. Huvitav, millised need veel välja näevad?

Meeldejäävamad kohad selles pargis on Wangi Falls oma kõrge kosega, millele ei jää alla Florence Falls. Ma pole elu sees ujunud koos niivõrd suurte kaladega. Nagu akvaariumisse siseneks!

DCIM100GOPROGOPR1218.

Ägedad olid ka termiidipesad. Siin märkab tee ääres veidra kujuga (küll kandilised, küll ümmargused) kivilaadseid moodustusi. Selgus, et tegu on kuivanud liivaga. Vihmahooaeg tõstab liiva üles ja päikse käes kuivab see mitmemeetriseks. Huvitav!

Oleme kahe nädalaga sõitnud maha üle 5000 km. Võrdluseks, Eestist Rooma on ca 2500 km. Sõidud on siiski parajalt päevade peale ära jaotunud, pealegi oleme mõned päevad täitsa paiksed olnud. Kui reisi alguses olime väga energilised ja jõudsime telkimiskohta reeglina alles pimeda hakul, siis nüüd tahaks juba natuke pikutada ka. Matkamise, uute kohtade, muljete, emotsioonide ning asisematest teguritest telgi ja priimuse ja oma saja asja pideva paigutamise tulemil on ikka juba reisiväsimust ka tunda. Paar päeva tagasi veetsime näiteks sellise mõnusa päeva, kus hommikul asusime koskesid jms vaatamisväärsusi läbi käima ning juba pärastlõunaks olime karavanpargis. Grillisime liha, sõime korraliku kõhutäie, mina lebotasin basseinis, olelesime niisama. Suvesoe õhk on natuke laisk, veidi rammestunud ja nakatab sellega meidki. Peagi saab palmide vahel imetleda tähti, päiksevalgust ei jagu hilisõhtuks. Magamamineku ajaks ei ole temperatuur langenud, alles pärast südaööd saab tunda veidi jahutavamat tuulekest. Varahommikul tõustes on õhk soe, kuid kosutavam ja värskem.

Meie Austraalia looduse avastamine on selleks ajaks lõppenud. Eile jõudsime Darwinisse. Veedame siin veel veidi aega ja homme astume lennukisse, et kõigepealt veidi Singapuri avastada. Oleme Austraaliast eemal ilmselt kuu aega.

Darwin on esmapilgul väga kena linn. Selline moderne, aga samas veidi lõõgastunud olekuga. Naljakas on siin, et poodides müüakse pidevast +25-35 temperatuurist hoolimata talveriideid. Autraalias on ju ikkagi talv! Tõesti, isegi bikiine pole eriti müügil! Õhukeseid riideid leiab küll, aga nad on kõrvuti villamütside ja saabastega. Kaubanduskeskuses müüdi isegi mingit toitu Winter Warmer.Mis siin veel soojendada vaja on? Õues lõõskab päike, on hästi soe ja kohtasime taas linde, keda varem elu sees näinud pole. Olen Aasia reisi pärast elevil, umbes sama tunne on, nagu enne Aussi tulekut. Ikkagi esimene omal käel reis nii võõral kontinendil.

PS. Facebookis kajastus, et paljud tublid isikud on lõpetanud magistrantuuri. Palju õnne kõigile teadushakatistele! 

Veidi veider tunne on, kas tõesti lõpetasin mina juba aasta aega tagasi? Keskkooli ajal tundus, et juba magistri lõpetamise ajal olen igivana, kas nüüd peaksin olema muldvana? Oh ei, ma ei ole end nii noorena, kui siin, juba ammu tundnud. Vabadus annab tiivad ja vaat et veel kõrgemagi mõttelennu. Õnnelikkus toidab meeli. Eemalt vaadates mõistad, milles elu tegelikult seisneb ja mis on oluline.

Tervitused! Mõnus Eestimaa suvi magusate maasikate, sumedate õhtute, kaunite päikseloojangute, karge merevee, grilli sussutamise ning ühtäkki palju avatumate inimestega – seekord me Sinust osa ei saa, kuid seda magusam on seda ükskord taas nautida.

Grete-Maarja