Kesk Austraalia rännakud

Vihmasel esmaspäevahommikul ärkasime varakult, sõime hommikust, laadisime kogu oma siinse maise vara autosse ja jätsime farmipäevade eluetapiga hüvasti. Ja tehtud need saidki.

Lahkumisele eelnes väga tore nädalavahetus. Reedel toodi tööpäeva lõpus meie lahkumise puhul töökotta siidrit ja õlut. Istusime töökaaslastega ja rääkisime juttu. Nad olid isegi täitsa kurvad me lahkumise pärast.

Töökojaolengule järgnes õhtusöök pubis. Seltskonda aina kogunes. Õhtust kujunes kõige ägedam pidu meie sealviibitud aja jooksul. Jukebox‘is oli meeletu pikk laulude esitamisjärjekord, kõik olid ühtäkki dj’d. Peo tipphetk oli minu jaoks see, kui meist enamus ringis tantsis – mõned kohalikud tädid, päkkerid, kohalikud noored. Laulusõnad olid ka temaatilised – cause I have a time of my life…and I never felt this way before..I swear this is true..and I own it to U. Selline see eluke ju praegu ongi, nii et täitsa tähenduslikult mürtsus Black Eyed Peas diskotümps minu jaoks tol õhtul.

Laupäeval grillisime kõik koos. Kohal oli taas väga rahvusvaheline seltskond. Esindatud oli Eesti meie, Uku ja Liisi näol, Inglismaa, Taiwan, Uus-Meremaa ja Saksamaa. Austraalia muidugi põhiliselt. Nädalavahetus oli tore punktiasetus kogu meie sealviibitud ajale.

Pühapäeval jutustasime veel endiste majakaaslastega, jätsime teiste eestlastega hüvasti ja pakkisime asju. Täitsa nukker, aga samas elevil tunne oli. Smoky Bays oli ka nagu nimme üliilus ilm, justkui näidates, et meil siin on ju ka täitsa soe. Õhtul jalutasime veel viimast korda seal väikses külas, istusime kail ja tõdesime, et ongi kõik. Lõppes väga teistsugune, mõneti raske, aga huvitav eluetapp. Saime taas väga hea ja õpetliku elukogemuse.

Viimased minutid armsaks saanud kail
Viimased minutid armsaks saanud kail

Esmaspäeval sõitsime 10,5 tundi, kuni pärast 1000 km läbimist jõudsime maailma Opaali pealinna Coober Pedysse. Seal viibides oli võimatu hetkekski unustada, et seal vääriskive kaevandatakse. Igal nurgal oli silt kas koopamuuseumi, -kiriku või muu kaevandusliku kohta. Meie peatusime hostelis, kus, üllatus-üllatus, ööbisime maa-all koopakujunduslikus toas. Täitsa lahe hostel oli, eripärane. Meil ei olnud aega Coober Pedy võludega pikemalt tutvuda. Õhtul vajusime kiirelt unne ja hommikul asusime koheselt teele. Vaja oli jõuda Northern Territory osariiki Ulurusse.

Taas sõitsime pikalt, 560 km. Jäime ööbima tasuta telkimisplatsile. Seal oli isegi veega tualett ja dušš. Tõsi, kümblemise eest pidi aususe põhimõttel tasuma 3 taala. Kui asusime telki üles panema, tuli kohe meie uus naaber juttu rääkima. Kutsus meid endi juurde. Kui meil telk üleval oli, läksimegi veidi sotsialiseeruma. Tegemist oli keskealiste vanemapoolsete austraallastega. Nad uurisid, et kus Eesti on ja jagasid meile Darwini poolt tulnutena reisinippe. Andsid meile veel tuleviku tarbeks putukatõrjet ka, mis oli neist eriti armas.

Telgis oli uni eriti magus. Hommikul praadisin meie mobiiilses väliköögis priimusel muna, mis järgselt sõime hommikust. Kämpida on ikka mõnus, nii teistsugune, nii vaba on olla!

Järgmisel päeval käisime kuulsas Uluru ja Kata-Tjuta rahvuspargis. Ulurus asuvat Ayers Rocki tuntakse mõneti kui Austraalia sümbolit. Oli tõesti uhke mürakas ja 3,5 km kõrge, nagu mägi lausa. Kaspar asus seda isegi vallutama, minu jaoks ei olnud siiski ronimise päev. Kaspar tegi seal kõrgel ikka pilti ka, nii et vaatest päris ilma ei jäänud. Matkasime ka kivi ümber, tutvudes siltide abil aborigeenide rituaalidega. Nende jaoks oli kivi püha. Üldse oli tegemist läbilõhki loodusrahvaga, kes austasid ja hoidsid oma maad. Aborigeenikultuuri iseloomustavad laulud, lood ja rituaalid. Nende jaoks oli esikohal ausus ja oskus teistega ressursse jagada. Kui kolonisaatorid saabusid, tõrjusid nad kõigepealt põlisrahva kõrvale. Veel 20. sajandil eraldati valge ja aborigeeni segu lapsed vägivaldselt nende ema käest, viies nad „turvalise kiriku“ rüppe. Isad olid neil lastel europiidsest rassist, kes ilmselt vägivaldselt need lapsed sigitanud olid. Nüüd on mõned aastakümned oma toorust ja jõhkrust tunnistatud, siinne valitsus maksab põliselanikele toetusi ja ehitab neile külasid. Kahju on aga juba tehtud ja vastumeelsus meie kultuuri vastu tekitatud. Kuulu järgi põletavad aborigeenid neile ehitatud maju, teevad toas lõket näiteks. Nemad tahaksid ilmselt ikka looduses ringi tatsata. Linnas elamine, koolihariduse omandamine ning hiljem palgatööl käimine paljudele neist huvi ei paku. Pealegi on alkohol tohutult nende kultuuri hävitanud. Räägutakse, et aborigeenigetodes toimuvad vägivallaaktid ja laste kuritarvitamised. Siinses ühiskonnas on suureks mureks suletud abokommuunide elanike linnakolimine. Linnades elavad nad kodutuna, kerjavad ning tarvitavad kogu raha eest mõnuaineid. Kurb lausa. Igal asjal on oma hind, igal ühiskonnal oma koorem kanda. Selle ühiskonna loomise, ressursirikka maa asustamise hind on minu nägemist mööda põliselanikega tegelemine.

Uluru punane liiv
Uluru punane liiv
Väike kivi keset kõrbe ehk Ayers Rock
Väike kivi keset kõrbe ehk Ayers Rock

IMG_3800

Tagasi meie rännakute juurde – Ayers Rocki ligidal oli ka kultuurikeskus, kus sai näha põliselanike kunsti. Nende maalid on väga värvilised, täpitehnikaga maalitud, omapärased. Asetaks elutuppa küll. Või magamistuppa, nagu arvas Kaspar.

Hiljem sõitsime ka Kata-Tjutasse. Seal olid kivid isegi mürakamad kui Ulurus, kuigi vähem tuntud ja pühad. Matkasime taas mõned kilomeetrid. Siis oli aeg koju ehk telkimisplatsile naasta. Katsume päevavalgust maksimaalselt ära kasutada. Telkimislaagris käibki elu nii, et vara magama ja varakult üles. Mis seal pimedas ikka passida. Kaspar asus telki kokku panema, mina nobedalt meie tühjade kõhtude kosutuseks tatraputru keetma. Toitu teeme ikka ise, kuigi liha- ja piimatooteid hetkel külmkapi puudumisel väga kasutada ei saa. Siin lähistel väikepoodides on hinnad lausa röövellikud, toitu tasub osta vaid lähimast linnast.

Toidust jõudu ammutanud, läksime nendesamade naabrite juurde nende kutsel „külla“. Istusime lõkke ääres ja rääkisime veidi. Tegemist oli vanema generatsiooni inimestega, aga nad olid väga kõbusad ja hingelt noored. Tahaks ise kunagi vanana ka selline olla, unnata ringi ja olla nii tore, sõbralik, avatud, humoorikas ja hea inimene.

Uinusime pärast veidikest filmi „Austraalia“ vaatamist. Tundsime ära mõne koha, kus isegi päeval uudistamas käidud sai. Väga teemakohane film igatahes. Uinumise saateks oli veiste ammumine ja dingode ulgumine. Väga ürgne.

Hommikul hõikas naaber meile enne ärasõitu, et jättis oma ühe haamri meile. Et oleks ikka hea telgivaiu pinnasesse taguda. No kui heanaaberlik veel saab olla? Hommikusöögi kokkamise ajal tatsus telkimisplatsil ringi uudishimulik emu, pistes vahel isegi pea kellegi karavani. Kasutasin teda fotomodellina. Pidasime suure tuule tõttu telgis piknikku ja asusime teele.

Uudishimulik emu
Uudishimulik emu

Oma reisi neljandal päeval vallutasime Kings Kanyoni ehk teisisõnu ronisime kaljutreppe pidi üles-alla 8,5 km, taustaks imelised ja hingematvad vaated. Vahepeal puhkasime jalgu kaunis oaasis. Veesilmad keset kõrbe on nii erilise auraga, kuidagi rahulik ja lõdvestunud tunne tekib seal. End esoteerikuks ei pea, aga sellistes kohtades võib ju teistsugune energia levida küll, elujõuline ja väge täis. On ju ansad viimaste päevade jooksul nähtud lopsakad taimed kasvanud vaid harvade veesilmade lähistel. Muidu on näha vaid punast liiva, milles kasvavad mõned madalad puud ja natuke põõsaid. Tegelikult oleme sellise looduspildiga juba harjunud, ka Lõuna-Austraalias oli väga kuiv ja veidi kõrbestunud maastik.

Meile mõlemile meeldis Kings Kanyon kõige rohkem. Võib-olla mängis siin rolli sealse matka raskus. Vaate nautimiseks tuli ohtralt turnida. Eks ole ju ikka nii, et raske vaevaga tulnu on kallim ja väärtuslikum.

Kings Kanyon
Kings Kanyon

Oleme omadega pärast tänast 500 km sõitmist jõudnud Alice Springsi. Tegu on mägede vahel asuva rohelise linnakesega, mis on üks suurim asula mitme tuhande kilomeetri raadiuses. Veedame siin paar päeva, täiendame toiduvarusid ja suundume taas loodusesse.

Tervitused!

Grete ja Kaspar

Advertisements

Hüvasti, austrid!

 

Merele mineku tunked - farmipaarike
Merele mineku tunked – farmipaarike
Õhtune Smoky Bay rand
Õhtune Smoky Bay rand

image

Kalmaarirõngad tsillikastmes
Kalmaarirõngad tsillikastmes
Pubis
Pubis

Rändur tuleb, et lahkuda. Ränduriga sõbruned, et temaga igaveseks hüvasti jätta.

Jah, meie aeg Smoky Bays hakkab lõppema. Juba esmaspäeva varahommikul istume oma autokesse, et lõputult sõita, kuni terendab Kesk-Austraalia. Loodetavasti viib meie tee siit Ulurusse, Alice Springsi, Darwinisse, Singapuri, Malaisia mõlemale kontinendile ning Balile. Lõpp-punkt on taas Darwin.

Meie lahkumisse suhtus tööandja üllatavalt mõistvalt. Eks nad ole päkkerite peatsete lahkumistega harjunud, kuigi soovivad töötajaid kauemaks kui paariks kuuks. Nädalavahetuste õhtuil ootab meid ees hüvastijättude eri. Viimased dringid, viimased koosveedetud minutid. Hüvasti jätame ka Uku ja Liisiga. Just, neli eestlast kohtusid teisel pool maakera kalurikülas, et kumbki eraldi suundadesse lahkuda.

Seejärel saabki läbi meie esimene verstapost siin Kängurudemaal. Jääd meile alatiseks meelde, armas Smoky Bay! Kohtlesid meid hästi. Üks töökaaslane küsis, mis mulle siin kõige rohkem meeldis. Mõtlesin sekundi ja vastasin, et jetty, kalastamine, rand ja toredad inimesed.

Mäletan, kui siia esimest korda sõitsime. Oli hilisõhtu. Olime veidi ärevil, ikkagi tundmatu koht oli see meie uus kodu. Autost väljudes vapustas mind erk tähistaevas. Tähed olid kuidagi nii lähedal, nii kaunid, nii selged.

Kui aga eredatele hetkedele mõelda, siis esimesena tuleb meelde krabipüük. Oli suve kuumim päev. Delfiin ujus sisuliselt paadi kõrval, näidates end julgelt. Krabidega näkkas. Poole püügi pealt tõusis tuul. Tagasisõites istusin vesseli ees, rappudes lainetega kaasa. Tunne oli kui lõbustuspargis. Iga suurema lainega pritsis mind mõnusalt jahutav vesi. Päev hiljem saime neid imelisi krabisid ka meedivas seltskonnas mekkida.

Ära ei saa unustada ka meie valentinipäeva kail. Isegi hilisõhtul oli ilm väga soe ja tuulevaikne. Jõime imehead veini, istusime ja vaatasime taas neid imelisi tähti. Kail ei olnud kedagi peale meie endi. Kuigi lihtne, oli see väga kaunis õhtu. Õige inimesega ei ole vaja kalleid muljetavaldavaid restorane ja uhkeid kingitusi, et veeta koos meeldejääv ning südantsoojendav õhtu. Iga hetk on eriline. Seda tunnet juba raha eest ei osta.

Mäletan esimest vaatepilti Halley rannas – kaljud, tohutud lained, vali lainemüha. Soojalt meenutan meie õhtuseid jooksutiire ja jalutuskäike rannas, taustaks päikseloojang, mille järgselt oli taevas erkroosa. Tore oli osa saada nädalavahetuste pubimelust. Mäletan neid naeratavaid poolhambutuid vanamehi, seltsivaid kaaspäkkereid ning seda tädi, kes igal reedel seal tantsis, justkui oleks tegemist aasta parima peoga.

Delfiinid, pelikanid, kõige imelikumalt häälitsevam lind, krabid, meretähed, jetty, merilõvid, austrid, kalmaarid, palmid, tuul, paadid, otsatu ja ääretu lahkus – see ongi Smoky Bay. Linnake, kus uksi ei lukustata ning pubisse minnes jäetakse võti auto süütesse. Linnake, kus üksteise eest hoolitsemine on justkui nauding. Meie automured olid ühtäkki kõigi me töökaaslaste mured. (Jah, meie autol oli vahepeal käivitamiseprobleeme. Mehaanik tuvastas, et vaja on uut akut. Korda sai ka konditsioneer. Seda kõike väga mõistliku hinna eest. Saan aru, eks keskealisel metallist proual võib ikka mõni viperus olla, peaasi, et need ainsaks üllatusteks jääks).

Väiksed žestid on need, mis seda lahkust ja hoolivust esile toovad. Näiteks kui meie endine majakaaslane eile meile oma initsiatiivil kõvaketta tõi. Ehk läheb pikalt teel olles igavaks ja tahaks uusi filme vaadata. Või kui siinne vanaisa meile majakest korda tegi ja seda tavaariga varustas. Või kui meie töökaaslasel ranne haige on ja ülemus lõunapausil ta käele kontrastivanne tegi. Üksteisega arvestamine on siinkandis reegel. Isekas inimene on nende jaoks veider. Selline üksteisest hoolimine ja teineteisega arvestamine tundub meile juba nii iseenesestmõistetav, et ei mäletagi, kuidas meil kodumaal lood on. Hoiate ikka üksteist ja olete abivalmid, eks? Et keegi ei oleks oma mures üksi! Loodan, et meie ootused ei saa petta. 🙂

Homme on meie viimane tööpäev. Ega kauem siin küll olla ei sooviks – vesi on üsna jahedaks muutunud. Ei ole üldse meeldiv minna kell seitse hommikul kuuekraadise soojaga merele ja käed 12-kraadisesse vette pista. Suvel oli merelkäik mõnus, aga ei enam. Aina tuulisemaks ja jahedamaks muutub, päike näitab end vaid vahel keskpäeval. Lühikeste käiste väel on päeval paras olla, aga õhtud ja hommikud on külmad.

Pealegi, rändur ei jää ühte paika kauaks pidama. Külg-külje kõrval, käsikäes, avastame koos maailma. Meil ei ole praeguses eluetapis kindlat koduaadressi. Kallis, Sina oledki minu turvaline kodusadam ja pelgupaik! Kodu on ju ikkagi seal, kus on süda.

Rändur on valiv. Tal on luksus liikuda koos aastaaegadega. Kui allpool läheb külmaks, tuleb põhja troopikasse sõita. Just, kõik on siin tagurpidi – lõunas on jahe, põhjas troopika.

Soovin teile Eestisse kõike head! Hoidkem rõõmsat meelt ja head tuju. Igatsen teid, armsad sõbrad ja perekond.

Grete

Smoky Bay olme koos mõtisklustega

Tervitused Austraaliamaalt!

Uskumatu, aga farmipäevi on meil jäänud teha vaid mõned loetud nädalad. Järgmine postitus saab suure tõenäosusega valmis vorbitud juba reisil olles.

Natuke tahan kirja panna meie siinsest olmest ja tööst. Et tegemist on farmitööga, peame iga päev füüsiliselt üsna aktiivsed olema. Siia tulles kuulsin jutte kuumas kliimas 30 kraadise soojaga lauspäikse käes töötamisest põllul või puude vahel, kus on palju ämblikke ja madusid. Meil on selles suhtes vedanud, et kuumas rabama ei pea, keegi kubjast ei mängi ja ei karju kiiremini liigutama. Töö on täitsa inimlik, mida ka kohalikud noored teevad (mitmeid päkkerite maatöid kohalikud tegema ei soostu).

Austeid kasvatatakse 2-4 aastat, olenevalt produkti ihaldatavast suurusest. Austrid kasvavad korvis, mis olenevalt nende suurusest on erinevad. Beebiaustritel on hoopis teistsugused korvid, kui suurtel söömisvalmis liigikaaslastel. Austreid kasvatatakse spetsiaalselt valitud lahesopis. Smoky Bay ja selle ümbrus paistab austrite kasvatamiseks ideaalne olevat, meie shedi läheduses on teisi austrikasvatajaid terve trobikond. Austrid on pirtsakad, tahavad olla kord vees, kord kuival. Tõusu ajal need ligunevad, madaliku ajal on kuival. Meie elurütm käib paljuski looduse tahte järgi, sest austrifarmide juurde sõidame vaid mõõna ajal. Kui mõõn on ikka kl 7 hommikul, siis selleks ajaks me ka merele lähme. Nüüd on siin kätte jõudnud sügis, mis tähendab kõrgemat veetaset ja varahommikuseid mõõnasid. Seega oleme viimased nädalad end teki alt välja ajanud enamjaolt kl 6 hommikul, vahel isegi 5:30. Arvasin, et pärast töö kõrvalt kooliskäimist enam kl 6 ärkama ei pea, aga võta näpust. Peab ikka! Algul tahtsimegi pikki tööpäevi, aga nüüd vahel tahaks ka varem koju jõuda. Nii väsinud oleme lihtsalt. Siiski tuleb tõdeda, et 10-tunnised tööpäevad mõjuvad reisieelarvele vägagi kosutavalt, nii et loodame jätkuvalt palju tööd teha.

Austrikorve hoitakse vees spetsiaalsetel rack-idel. Eestikeelse vaste kohaselt on tegemist spetsiaalse raamistikuga, ma arvan. Paremat tõlget küll pähe ei tule. Piltidega jään praegu võlgu. Austrite põhivaenlane on mudauss, kes neid seest sööb. Niisiis tuleb austreid mõne kuu tagant veest välja tuua ja neid shedis (paviljonis?) töödelda. Austreid on meie farmis ilmatuma palju ja see tähendab, et iga päev läheb 3-4 vesselit merele, toome austrid maale, laeme need korvid laevalt maha, töötleme ja peseme neid ning kui on tellimus, pakendame nad kotti. Austreid müüakse tosinakaupa. Teatud tellimuste jaoks tuleb austrid ka avada, karbis ümber keerata ja kasti pakkida. Kasvandusse tagasi minevad austrid laetakse tagasi korvidesse, tõstetakse vesselisse ning laetakse järgmine päev vees uuesti maha. Ja nii iga jumala tööpäev! Ei kõla eriti vaheldusrikkalt, mis? Austreid kinnitatakse peapaela meenutava kummiga, nii et merel on omakorda tööd korvide kinnitamisega. Korve hoidvaid raame tuleb vahel merekarpidest puhastada, see on muide super ülakeha trenn. Nende kummidega on omakorda draama, sest surnud hüljes leiti, kumm suu ümber ning nüüd testitaksegi uusi kinnitamissüsteeme.

Laeva tuleb vees lükata, ankru asemel olevat metallposti küll hoida, küll maha suruda. Mõnikord on vesi üsna kõrge, ma olen paar korda ka läbimärjaks saanud. Seljas on meil spetsiaalsest materjalist traksipüksid, need hoiavad soojas ja kuivas, aga mitte rinnuni vee korral. Eile oli merel täitsa adrenaliinirohke. Nimelt oli pooltormine ilm. Vessel kõikus ja rappus, vees pidi taju järgi kumme eemaldama (korve ei olnud lainetes näha) ning laeva hoidma, et see eemale ei lainetaks. Tundsin end kui tõeline merekaru seal lainetes mässamas.

Austreid kottidesse pakkides näeb mereelu ka. Olen mitmeid korvidesse pugenud kalu näinud. Põhilised on väiksed krabid, kellel on kuratlikult punased silmad. Algul julgesin neid prügikorvi visata, aga neid silmi nähes olen vaid mõnel päeval nii julge.

Oleme loendamatuid kordi näinud delfiine ja merelõvisid. Ühel päeval pidas üks merelõvi kõrvalasuval rackil siestat, kui me töötasime. Ta oli superarmas. Ka delfiinid ujuvad vahel rackidel väga lähedal. No ei väsi neid vaatamast. Meie peame hoiduma raide eest, kes armastavad rackide juures ujuda. Neist tuleb kiirelt eemalduda, sest rünnaku korral on seis enda kahjuks 1:0.

Austreid täis kastid ja kotid on päris rasked, no ikka 20 kg kanti. Esimesel tööpäeval ehmusin täitsa ära, et kas tõesti pean jaksama neid tõsta. Ajapikku olen jaksama hakanud, aga selga tuleb tõstes väga hoida. Algul hoiatati meid tugeva lihasvalu eest, aga sellest oleme suhteliselt pääsenud. Trennitegemine on end ära tasunud. 🙂 Üldiselt mulle kui tüdrukule antakse rohkem austrite pakkimise üleaandeid, mis pidevalt rahmeldamist ei nõua.

Töökaaslasteks on meil kohalikud. Nagu varem mainitud, peavad äri kolm venda. Kahe venna kummagi kaks last töötavad ka meil. Ühe bossi kaks poega hämmastavad mind pidevalt. Nüüd tean, milliste inimeste jaoks on välja mõeldud sõna „mölakas“. Nad on ülbed, ebaviisakad, mühaklikud ja kipuvad töötajate peale kisendama, eriti üks neist. Ühel päeval jäi forklift kinni ja üks vend sõimas sellega sõitnud poisi suure kisa saatel läbi. Ei tea, milleks selline suhtlusviis hea peaks olema? Vahel üritavad minuga ka niisama juttu ajada, et kas ma seda sarja olen näinud jne, aga olen pidevalt valvel. Ei tea iial, millal noorhärrade tuju muutub. Nad on mõlemad 20-ndates, aga suure ülekaalu tõttu näevad välja vähemalt 30. Ülikoolis käimisest hoolimata ei paista nad ka eriti haritud olevat, räägivad omavahel vaid multikatest ja arvutimängudest või siis klatšivad teisi töötajaid taga.

Teise bossi lapsed on üks veidi kamandava kippuv tüdruk, kellega mina saan kenasti läbi ja autistist noormees. Tema on selline omapäraste naljadega, aga üsna laisk. Isegi mina olen temaga pahandanud, et isegi kui tööd vihkad, sloppy ikka olla ei tohi. Nad oma õega pigevalt räägivad, et nad pole oma tööga üldse rahul, aga ette midagi võtta eriti ei ürita. Mina ütlen selle peale, et kui sul on probleem, otsi lahendus, ma võin ka aidata lahendust välja nuputada, aga ära lihtsalt vingu. Igaühel on vaid üks elu ja seda tuleb täisväärtuslikult elada, mitte veeta see hinnaline aeg oma valikute üle kurtes, ise mugavustsoonis aeglaselt, ent kindlalt mandudes.

Teised töötajad on üsna toredad. Meie endine majakaaslase pagundas tema isa siia meelemürkidest tingitud pahanduste eest varju. Poiss läks linnas n.ö hukka. 🙂 Kohe näha, et tegemist on naisi ja alkoholi armastava eluvennaga. Siis on üks maapoiss, kes on siin juba 5 aastat töötanud. Ta on tore, aga kohe näha, et siin maakohas üksluise töö peal mandunud.Teised kaastöötajad on vaheldunud, osa tuleb siis ülikooli puhkuse ajal, üks töötab siin vahelduvalt. Üldjoontes on õhkkond sõbralik.

Siiski on näha, kuidas sellisel töökohal pikalt olles ning väikses kohas elades tekitatakse nn „torme veeklaasis“. Töökaaslastel on ikka intriige stiilis et „tema meile ei meeldi“ ja igast väiksest juhtumist vadratakse ikka mitu korda üle. Mis parata, inimeste maailmapilt kipub eelmainitud elustiili juures liigväikseks jääma. Lihtne on tekitada tormi veeklaasis, samas kui iga väike võnge ookeani juba ei raputa. Nende kõrvalt vaatamine annab mulle motivatsiooni ikka ringi reisida, end harida ning hoida võimalikult laia üldpilti, et mitte mingil juhul muutuda väiklaseks. Seda märkasin muide juba Eestis, et mõnikord võivad täitsa väiksed asjad inimeste suhteid rikkuda, sest need lihtsalt puhutakse suureks. Kui aga mõistad, kui suur on maailm tegelikult, kui palju on võimalusi, erinevaid inimesi, paiku ja erinevaid teid, siis loksuvad prioriteedid paika ja ei tehta inimsuhete hinnaga sääsest elevanti. Hoidugem väiklusest, armsad sõbrad, see on madal viis elada!

Äri pidavad vennad on toredad, sõbralikud ja intelligentsed ja omavad ettevõtte pidamise ja reisimise tõttu palju laiemat silmaringi. Ehk siis ülemustega on täitsa vedanud, karjugu nende lapsed, palju tahavad. Ega tundub üsna nukker siin väikses maakohas töölisena aastaid üksluist tööd teha. Pole karjääri ehk tööalaseid saavutusi, siiatulnud kohalikel on raske ka kaaslast enda kõrvale leida – pole noori inimesi. Lõpuks ongi elus ainsaks meelelahutuseks televiisor ja arvutimängud. Endale küll sellist elu ette ei kujuta.

Üldiselt neil on väga suur pere. Kolm venda ja üks õde, neil kõigil oma lapsed ja mõnedel neist juba omalgi lapsed olemas. Neid vaadates mõistan, kui oluline on perekond ja kuivõrd igaüks oma esivanemate nägu ja tegu on. Krooniks on vanaisa ja -ema, kes kogu sellele klannile alguse on pannud. Nad on nii armsad, kooserdavad koos ringi, ise küürus ja väheke kurdid, aga meel on neil lahe ning rõõmus. Vanaisa siiani parandab shedis kõiksugu asju. Nad võivad enda üle uhked olla, suur pere loodud ja ise ikka veel (harmooniliselt) koos. Imetlusväärne!

Meie külas elavad ka kaks eestlast, meist juba kogenumad päkkerid. Nii tore! Kolmas eestlane pidi paraku viisa lõppemise pärast lahkuma. Eile käisime kohalikus pubis ja tutvusin ühe tüdrukuga Taiwanist ja poisiga Iisraelist. Noorsand hõiskas, et temal on sõber ka eestlane ja uuris me käest Eesti kohta veel veidi.

Eelmisel nädalal käisime ühel bossidest külas. Tal oli tehtud lõke ja kohale kutsutud teisigi kohalikke. Grillisime vahukomme, sõime mereande ja sütel tehtud imehead lammast. Mul on nüüd kreveti kõrval lemmik mereand – värske küpsetatud kalmaar. Oiii, kui hea! Austreid oli ka muidugi igas erinevas kastmes. Hästi tore õhtu oli, jõime kohalikku veini, mis ikka veel üllatab mind oma headusega. Selgus, et üks külaline on käinud palju Malaisias ja teine Balil, uurisin nende käest reisisoovitusi. Neil Aussidel on valdavalt hea huumor,sarkastiline selline. Inimesed on siin küll vahetud ja sõbralikud, soe tunne tekib lausa!

Oleme ka kala saanud. Lõpuks õppisin enam-vähem spinninguga püüdma. Esimesed korrad suutsin sinna lootusetud sõlmed tekitada. Saime isegi King George Whitening kala, mida pidulikult küpsetasime. Kalapüüdmine on lahe – mereloksumine rahustab, spinningu sassiminek ja kinnijäämine ärritab, näkkamine lõbustab.

Kalamees :)
Kalamees 🙂

Üks märkus austrite kohta – mitmed on öelnud, et auster näeb välja ja maitseb nagu merelöga. Hea auster kindlasti selline pole! Värske auster on valge, võib olla ehk kerge hallika alatooniga ja üsna tugeva tekstuuriga. Hammustades on üks osa austrist suisa krõmps. Olen neid peekoni ja ja juustu kastmes küpsetanud, aga toorelt meeldib isegi rohkem neid süüa. Eriti hea on merel värske auster võtta, see ookeani soolasest veest läbi lasta ja siis nautida. Külas proovisin austreid tšillikastmes, see oli etem kui peekon ja juust.

Saime lõpuks oma majakese ka. Asjaõiguse loengutes pakkus lõbu, et seaduse silmis oli vahepeal kinnisasi vallasasi. Aga meie elamegi teisaldatavas majakeses, täitsa vallasasi teine! Majake on sisuliselt nagu ühetoaline korter, üsna väike ja kitsas siiski. Mina küll naudin seda, et lõpuks on meil oma vannituba ja köök, privaatsus ikkagi. Pealegi ei pea me enam teiste järgi koristama. Rändurid või mitte, hügieenis me järgi ei anna. Kaspar on muide pedantlikum kui mina isegi. Nii me siis küürisime iga lnädalavahetusel seda maja. Muide, pärast meie väljakolimist on ka poisid rohkem maja hoidma hakanud. Tuleb näidata positiivset eeskuju ja asjad muutuvad. Muutus aga algabki väiksest liigutusest, esimesest sammust!

Koduke
Koduke
Nagu 8 Mile filmis, elame ka meie sisuliselt treileris
Nagu 8 Mile filmis, elame ka meie sisuliselt treileris

Pealegi, siin majas pole hiiri! Eelmises majas oli palju hiiri, eriti esimesel kuul. Peitsime toitu ja sulgesime hoolikalt oma magamistoa ust. Esimesel nädalal oli meie magamistoas ikkagi hiir. Panime lõksu, aga öösel ärkasin ikkagi krõbistamise peale. Vastik oli. Lõpuks saavutasin immuunsuse. Ämblikke (küll mitte mürgiseid) oli ju ka majas. Oli valida, kas kiljumisega enda ja Kaspari närve rikkuda või siis lihtsalt leppida. Sain endast võitu ja jäin rahulikuks. Üks hommik andsin Kasparile tuima näoga prügikoti. Ta nii üllatus, et ma olin sinna tuimalt närilise sisse jätnud. Ühel hommikul oli vannis hiir. Tema kartis mind, mina natuke teda, aga mis seal ikka, dušikabiini otsustasin ikka minna. Las ta olla seal vannis omaette. Kui aga duši all ämblikku nägin, siis tuli küll mu kallis kaaslane teda likvideerima. Ükspäev oli mul tennises surnud hiir. Neile on ju pandud mürki, mida nad usinalt sõid. Pärast küll naersin, kuidas mürgiuimas hiir kirstu meenutavasse musta tennisesse viimset puhkepaika otsima läks, aga algul oli lihtsalt hirmus. Kiljusin ja sellest ehmatusest kaame näoga kallim jooksis tennist kõngenud okupeerijast vabastama. Ühel päeval üritas mu kallis kaaslane tualetis olevat suurt ämblikku tappa, kui see suurest hirmust sünnitama hakkas. Üle kümne väikse ämbliku olevat laiali jooksnud. Nii hea, et ma seda ei näinud. Kaspar tuli kööki ja teatas tuimalt, et „noh, ämblik sünnitas ka ära noh“ sellise tooniga, nagu me oleks juba pikalt ämbliku õnnistatud seisundile kaasa elanud. Oeh jah, kustumatud maaelu mälestused.

Maal elades olen hakanud osa linna-asju igatsema. Eelkõige igatseme mõlemad kinoskäimist. Siis tuli minul veider tuju minna kohvikusse Cappucinot nautima ja kooki sööma. Veider, muidu ma küll ei mäleta end kohvikus spetsiaalselt kooki söömas käimas, aga just selline soov mul on. Eile käisime Cedunas hotelli kohvikus vähemalt, kus pakuti vähemalt kohvigi. Tagasi vaadates – Eestis käisin ikka väga palju väljas söömas. Restoraniigatsust siin aga eriti polegi. Oleme kodus väga palju kokanud, isegi nn „rämpstoitu“ tervislikumas kuues valmistanud – tortillat, hamburgerit ja pitsat. Seda küll harva. Oleme toitunud väga mitmekesiselt, valmistanud eestipäraste toitude kõrval eelkõige Itaalia ja Aasiapäraseid toite. Niisiis oleme söönud erinevat ja erinevalt valmistatud liha, suppe, salateid, vormiroogi, panniroogi, sushit jne. Mõni mees on teinud köögiviljade ja muu värske kraami söömisrekordid. Ma võtan ikka veel hoogu, et oma retseptide jaoks eraldi blogi teha. Vaat et ununevad äragi teised.

Ma pean siinkohal ausalt tunnistama, et esimestel nädalatel olid minul kohanemisraskused. Olin vist šokis, ei saanud aru, kuidas ja mis ma siin nüüd tegema pean ja mis toimub. Varem mõõtsid mu jalad kostüümi juurde valitud ja sobitatud kontsakingades valget vaipa. Nüüd on needsamad jalad rohmakais kummikutes, seltsiks kleidipikkune oranž töösärk. Varem olin tööl sätitud soenguga ja meigitud, nüüd puhkab nägu juba mitu kuud mingist ja juuksed tuleb lihtsalt eest ära panna. Varem oli töö puhtalt vaimne, analüüsisin, mõtlesin ja õppisin iga päev midagi uut. Nüüd on rammu vaja. 

Tööl ei jaksanud algul kõike teha, olin näiteks merel hädas selle suure juraka laeva metallposti ja laeva lükkamisega. Mind tohutult ärritab, kui ma millegagi hakkama ei saa, isegi kui selles on „süüdi“ mu lühike kasv või meestest väiksem kehamass.

Farmipäevad teise aasta viisa jaoks soovitatakse tihti esimese asjana ära teha. Tõesti, on hea, kui need on kaelast ära, sest igaks juhuks tasub endale ka teine aasta siin riigis kindlustada, kui on laiad reisi- ja rahakogumise plaanud. Teisalt tähendab kohe farmiminek, et ei ole kogutud lahedaid reisimälestusi, meenutust, mis eesmärgil üldse farmis rabada. Tuled Austraalia pinnale ja hakkad kohe tuima farmitööd tegema. Juristi ja advokaadi toolillt otse siia tulla on ikka täitsa šokk. Tekkis korra isegi küsimus, et oota, mida ma siia nüüd täpsemalt otsima tulin?! Ma olen ikka täielik ummamuudu ideedeinimene, kes tahab elatist teenida mõtlemise, analüüsimise, kirjutamise jms oskustega. Mingit mutrit keerata ja muud taolist ma n.ö „iseenesest“ teha ei oska, no ei ole lihtsalt seda soont antud. See kõik tegi alguse raskeks.

Õnneks on mul suurepärane kaaslane, nii toetav, hooliv ja rahustav. Sain tema abi ja enda kokkuvõtmisega shokist üle, olen nüüd õnnelik ja rahulik. Kaspari pealt olen õppinud olukordi rohkem huumoriga võtma. Kui miskit häirib, aitab must huumor alati. Kui on valida, kas naerda või nutta, valin mina naermise, ehkki vahel võib paari pisara poetamine olla hämmastavalt rahustav!

Juba pärast esimest kuud olime säästnud kenakese summa raha ja see tegi juba meele rõõmsaks. Siin elamine on ka suurepärane võimalus Eesti elu kõrvalt vaadata. Olen nüüd mõistnud, et kuigi mul olid Eestis kõik oma eesmärgid ja natuke lisakski veel saavutatud, puudusid mul kaks pisiasja – hingerahu ja rammestav uni. Need kaks on õnnelikuks eluks ülivajalikud ja vältimatud. Milleks kõik need saavutused, kui neid nautida ei jaksa?

Minu jaoks on rännates maailma avastamise kõrval suureks ülesandeks õppida tasakaalu leidma. Ilmselgelt võtsin endale eelmisel aastal liigpalju ette – koolilõpetamine, kaubanduskoja juhatusse pürgimine ja advokaadieksami ärategemine on kõik suurepärane, aga mina võtsin ette liiga palju ja korraga. Kõik tuli kätte liiga noorelt. Lisaks tegin kurnavalt palju trenni ning pidasin dieete. Tulemuseks oli kurnatud vaim, langev töövõime ja pidev füüsiline väsimus. Hea, et sain nii noorelt (peaaegu?) läbipõlemise kogemuse. Tänapäeva edule orienteeritud ühiskonnas võib täitsa meelest minna, et väsimuse korral tuleb puhata. Iseenda organismi tuleb kuulata. Unetus ja tervislike ning liikuvate eluviiside korral tekkiv kaalutõus on organismi märguanne puhkuse vajalikkusest. Olen kuulnud juhtumitest, kus noored inimesed on läbipõlemise ja sellega kaasneda võiva depressiooni pärast lausa psühhiaatriahaiglasse sattunud. Meedias arutleti, et ülekoormuse all ägavad arstid võivad tarvitada suisa narkootilisi aineid, et ikka veel jaksata. Pidev vaimse pinge all ületöötamine viib kohutava kurnatuseni. Samas ei taheta endale tunnistada, et enam lihtsalt ei jaksa, iseäranis kui on hea positsioon sisse töötatud. 

Inimene ei ole haige vaid siis, kui tal on mõni füüsiline haigus – ka vaimset tervist tuleb hoida. Mis kasu on palgatõusust, kaunist majast ja eduka inimese staatusest ühiskonnas, kui ei ole enam energiat selle kõige nautimiseks ega kallite inimestega kvaliteetaja veetmiseks? Tänapäeval innustame suurele töökoormusele vaid takka. Ületöötavat inimest tunnustame, ta on tubli ja usin. Aga mis hinnaga? Ärge saage valesti aru – mu üks elufilosoofiad on, et iga inimene peab püüdlema oma maksimaalse potentsiaali rakendamise poole. Luuserdamist ja laisklemist ma ei salli. Aga kõike siin elus tuleb teha tasakaalukalt. Pideva ülekoormuse all elades tekib tihti ka hoolimatus. Esiteks ollakse oma eesmärkide nimel niivõrd palju vaeva nähtud ja ohverdatud, väsimusest ollakse emotsionaalselt nii tuimad, et ollakse valmis ohverdama ka inimsuhteid, minnes kas või n.ö „üle laipade“. Ei ole energiat enda jaokski, selmet siis kaasinimeste märkamiseks ning teiste suhtes hoolivust üles näidates. See kõik toidab ühiskonnas mürgise õhkkonna tekkimist. Kui me ei hoia inimsuhteid, kaob suutlikkus ja koostöö. Ilma koostööta on sisuliselt võimatu midagi saavutada. Terve inimene on Eesti ühiskonnas üks põhilisi resursse, seega tuleb ennast, oma tervist ja ümbritsevaid hoida. Ülekoormus ja läbipõlemine hävitab seda ressurssi. Olgem siis ikka tasakaalukad ja nautigem elu, eks!

Vot selliste filosoofiliste mõtetega lõpetan oma postituse. Meil on siin tormine nädalavahetus, veedame selle oma vallasasjast majakeses mõnuledes. Kohaliku jalgpallimatši tukkusin ka maha, kirjutasin selle asemel blogi. Ootame väga oma suurt reisi.

Tervitused! Grete ja Kaspar

Kämpimine Austraalia moodi ja Port Lincoln

Telia koopad. Raske on pildiga jäädvustada kogetut. Kujutlege lainemüha juurde. Koopad olid ca 5-6 m kõrbes.
Telia koopad. Raske on pildiga jäädvustada kogetut. Kujutlege lainemüha juurde. Koopad olid ca 5-6 m kõrged.

image

Mõnus piknik :) klaasis on meie lemmik värske marjamahl
Mõnus piknik 🙂 klaasis on meie lemmik värske marjamahl
Coffin Bay imelised rannad
Coffin Bay imelised rannad

Tere taas!

Vahepeal oli kuulda nurinat, et miks blogisse uut kirjutist ei ilmu ning kas meil on kõik korras. Muidugi on meil kõik ilusti, lihtsalt töine argipäev mattis endasse ning ei andnud mahti kirjutada. Küllap reisil olles katsun rohkem kirjutada, kas või kogetu jooksvalt Wordi talletades ja hiljem internetti paisates.

Vahepeal on elu kulgenud, nagu juba mainitud, töörütmis. Eks kirjutan kord ühe täitsa eraldi postituse meie siinsest olmest. Üldistatuna igapäevast – enamus ajast töötame (ca 10 h päevas), aga vabal ajal kokkame, sörgime, teeme jõuharjutusi, jalutame rannas, matkame läbi lähedalolevaid radu, planeerime tulevast reisi, vaatame vahel mõnda sarja või loeme kaasaolevaid raamatuid ning naudime lihtsalt koosolemist. Nii see rahakogumise aeg möödubki.

See nädalavahetus on eriti pikk. Siin kestavad pühad suisa reedest esmaspäevani. Ühelt poolt on neljapäevane puhkus tore, teisalt on nüüd paari nädala palk puuduvate tööpäevade tõttu madalam.

Reedel pidasime pärast pikemat põõnamist maha vabale päevale omase mõnusa brunchi, pakkisime kiirelt asjad ning asusime 4,5 h kaugusel asuva Port Lincolni-nimelise linna poole teele. Vahepeal peatusime Telia koobaste vaatamiseks, mis vaatepilt oli peatust täiesti väärt. Linna jõudsime õhtupoolikul. Vaatasime üle karavanpargis telkimiskoha ning uudistasime linna. Reede oli nii suur püha, et linn oli täiesti välja surnud. Meil maakatel oli nii palju õnne, et saime oma paari kuuga tekkinud pitsaisu ühes avatud pizzeerias siiski rahuldatud.

Linnake oli armas, ookeani ääres ja ääristatud elumaju täisehitatud mäekestega. Jalutasime ringi ning muretsesime natuke külma tuule pärast. Ilmateade lubas üle 20 kraadist ilma, aga tol hetkel oli sooja vaid 17 kraadi ringis. Meil polnud veel oma matkavarustust ning seega olime majakaaslaselt laenanud swag-i. Ah et mis see on? See atribuut on midagi telgi ja magamiskoti vahepealselt. Sees on madrats. Põhimõtteliselt magad seal sees olles lageda taeva all, pea kohal väike võrk. Tundus hullusena jaheda ilmaga lageda taeva all magamiskotis magada. Austraallaste seas on swagis magamine väga popp. See on väga mugav viis kämpida- rullid lahti ja magad. Ei mingit telgi kokkupanemisega jamamist. 

Meie töökaaslane viibis meiega samas karavanpargis. Saime temaga tunnikeseks kokku, et natuke vestelda. Seejärel oli kell aga piisavalt palju, et oma swagike lahti pakkida ja magama minna. Pakkisin end pikkadesse riietesse, aga tegelikult ei läinudki neid magades vaja. Üllatavalt mõnus ja soe oli selles telgi ja magamiskoti ristsugutises magada. Kitsas oli küll, sest tegemist oli üheinimeseswagiga. Magasime nagu kilud karbis. Tähistaevast oli küll hea enne uinumist vaadata.

Laupäev möödus shoppamise tähe all. Port Lincoln on lähim suurem linn ja mõistlik oli kogu matkatavaar sealt ära osta. Pärast päevakest poes jalataldu kulutades on meil nüüd olemas kogu matkavarustus – saame ka tsivilisatsioonita hakkama. Pidasime vajalikuks osta telgi, madratsi, gaasipriimuse, külmakasti, kummalegi ühe matkatooli ja lauakese. Mingit nipet näpet oli veel. Üldiselt oleme rahul, sest raha läks arvestatust üle poole vähem. Neil siin müüakse tohutult palju erinevaid matkatarbeid, väga mugavaks saab kämpimise teha.

Õhtul grillisime karavanpargi väliköögis. Mõnus sõbralik melu oli seal, enamus rahvast köögis olid eakad austraallased. Siin on paljudel karavanid, millega unnatakse mööda riiki ringi. Kõht veiselihast ja kanast täis, asusime kuuvarjutust vaatama. Istusime matkatoolidel, taustaks ookean. Kuu oli tõesti veripunane, kuigi vaatepilti varjutasid vahepeal pilved.

Öö pani meie telgi proovile, mis oli hea. Saimegi teada, kas telk on vastupidav. Suurest tuulest ja vihmast hoolimata olime soojas ja kuivas ning nautisime head und. Ühesõnaga pühade ajal saime esimest korda kehva ilma maitsta.

Pühapäeval sõitsime Boston Bay veiniistandusse. Maitsesime veidi veine ning ostsime ühe hea valge Sauvignon Blanci ka kodus maitsemiseks. Seejärel sõitsime Coffin Bay National Parki. Tegime seal järvekese ääres väike pikniku. Grilljäägid koos salatiga maitsesid hästi. Tegime veel väikse matka, mille käigus nägime emusid ja känguruid, ning asusime koduteele. Kokkuvõttes oli tore reisike. Nüüd on meil veel üks puhkepäev jäänud ning homme asume juba tööle.

Soojad tervitused ja kallistused kõigile, kes armsad ja kallid!

Grete ja Kaspar

Austrifarmi töötajate elu päikselises Smoky Bays

Tere taas!

Oleme oma uue ajutise koduga juba harjunud, kohalikega tutvust teinud, tööd tehes musklit kasvatanud ning veetnud võimalikult palju aega Smoky Bay tuntud pikal kail (jetty). Rand on siin küll väga kaunis. Oleme kail näinud mitmeid kalu ja ka hüljest.

Nädala sees möödub päev kiirelt tööd tehes. Õhtul koju jõudes teeme õhtusöögi, puhkame ja lähme magama. Mis puutub argipäeva, siis see on vist küll tööinimesel alati sama – õhtul tahaks lihtsalt puhata. Paar korda nädalas käime ka jooksutiirul. Esimesed nädalad mööduvad kiirelt ja küllap lendab kogu meie siinveedetav aeg ruttu.

Praegu veel jagame vanaldast talumaja kahe kohaliku noormehega, aga peagi kolime eraldi väiksesse majakesse. Ootame juba oma köögi ja vannitoa privaatset ajastut.

Töö on selles mõttes tore, et saab palju aega merel veeta. Enamasti on päevad päikselised. Värske soolane niiske ookeaniõhk teeb näonaha klaariks ning päike tuunib seda jumekaks. Töö on siiski üksluise iseloomuga. Eestis tegin tööd ka muudel eesmärkidel kui raha – eneseteostus, erialane enesetäiendamine ja pidev areng. Oli põnev suhelda erinevate klientidega, otsida nende muredele parimaid lahendusi, koguda tõendeid, luua taktikat, laduda menetlusdokumentidesse argumente ning väisata kohtustungeid. Siinset tööd teen vaid raha ja farmipäevade kirjasaamise nimel. Another day, another dollar. No olgu, eks see on ka huvitav elukogemus, aga üks on küll hetkel vähemalt kindlamast kindlam – olen karjääriredelid ronida armastav linnapreili, ehkki mõõdukalt maalähedane rohenäpp ning loodusenautleja. Pikaajaliselt ei suuda ma teha üksluist tööd, kus pea iga liigutus on ette teada. Pikaajaline füüsiline lihttöö on minu jaoks vaimselt nüristav. Mainiks ka seda, et kuigi füüsiline töö väsitab, on vaimne väsimus keerulisem. Ehk hakkan kunagi linnas kontoris tööl käies igatsema neid siinseid õhtuid, mil pead padjale pannes laskun sügavasse unne. Tasub vaid meenutada neid unetuid öid ja roidunuid hommikuid veel pool aastat tagasi ning aega, kus kaal tõusis, nagu tagantjärgi selgus, pelgalt stressist ning vähesest unest, kui olen väga tänulik otsuse eest teisele poole maakera tulla. Siin elades valdab mind seesmiselt tohutu rahu, iseäranis ookeani ääres käies. See võib kõlada ökomöko joogamutilikult, aga loodan seda siinleitud rahu ka Eestis olles endas üles leida ja siinsaadud kogemuste ja emotsioonide najal end enam mitte töösse täielikult ära kaotada, isegi kui töö pakub vaimset rahuldust. Nii et eks see kogemus siin ongi üks paras eneseavastamine. Vahel mul on tunne, et olen tõsielusarjas. Niivõrd erinev on mu praegune elu Eesti rutiinist.

Eneseleidmise rännakutelt asistematele teemadele – toitu käime ostmas 40 km kaugusel Cedunas. Tegemist on väikelinnaga, kus elab palju pärismaalasi aborigeene. Tänapäeval maksab riik neile suuri toetusi. Paraku ei talu nad hästi alkoholi, mis siiski maitseb neile hästi. Enamus aborigeene on allakäinud ehk elavad vaesuses, põhjuseks narkootikumide ja alkoholi küüsi langemine. Nii seisab pea igal tänavanurgal ebameeldivat hõngu eritav paljasjalgne aborigeen ja lihtsalt passib. Muidugi leidub ka korralikke ja asjalikke aborigeene, aga ka nemad muutuvad meie toanaabri sõnul alkoholi tarvitades vägivaldseks ja talumatuks. Cedunas pidavat olema ka nn „ohtlik linnaosa“, kuhu juhuslikult sattunud valge võidakse maakeeli öeldes lihtsalt maha lüüa. Aborigeenid ongi siin põhiline kriminaalne kontigent. Majanaaber Willie rääkis, et Cedunas olid mingi hetk narkokoerad, kes olid rassistlikud ja said seetõttu sule sappa. Koerad olid harjunud, et narkootikume leidsid nad vaid mustadelt ning nii hakkasidki nad ainult aborigeenne taga ajama, kuigi ka valgetel võis keelatud mõnuaineid olla.

Oleme püüdnud ka kalastada, aga algajatena oleme saanud vaid ühe alamõõdulise tundmatu isendi, kelle vette tagasi viskasime. Kohandamise kalastusvarustust ja jätkame harjutamist, ehkki nädalavahetuste ilm oma tuuliseusega ei ole meie kalastamishuvi soosinud.

Veendusime ka maailma väiksuses. Selgus, et me ei olegi ainsad eestlased siin külas. Meie kodukülas resideerub ka üks Eesti neiu ja paar rahvuskaaslast pidavat peagi veel saabuma. Oleme siinse neiuga ka paar korda kohtunud. Väga tore on Austraalia-alaseid kogemusi jagada. Tema elab koos kohaliku perekonnaga.

Meie siinne elu on siiani möödunud lausa üllatavalt tervislikult. Ostame nädala toidukraami valmis ning kokkame koguaeg ise. Pann pidevalt säriseb ja pott keeb, sest arvestada tuleb nii toitva lõuna kui kosutava õhtusöögiga. Olen taasavastanud oma kokanduskire ning mõtlen innuga uusi põnevaid roogi välja. Toidupoes leidub mitmeid aasiapäraseid maitseaineid, mida ma võimalust mööda ka tsetan. Endiselt oleme vaimustunud siinsetest maitsvatest puu- ja köögiviljadest, mida tarbime palju.

Eilse sai meie tutvumisest (mis päevaks loeme esimest kohtingut) kuus kuud. Tähistasime seda isetehtud sushit ja töö juurest saadud austreid süües ning kihisevat juues. Oli väga kaunis soe ja tuulevaikne õhtu, nii et läksime oma armsaks saanud kaile piknikulaua taha õhtustama. Oma piknikuga saime kohalike tähelepanu osaliseks, tavapärase võõraste tervitamisese lisaks rääkisime ka paar sõna juttu.

Tänane päev on möödunud, nagu ikka vähemalt üks nädalavahetuse päev, jalutades ja rannas käies. Käisin ujumas, haide hirmus ikka võrguga eraldatud alal. Publikuks olid pelikanid ja väga ilusad mustavalgekirjud linnud ingliskeelse nimega shag. Hiljem kokkasime, puhkame veidi ja lähme jooksutiirule. Tegime täna poolpikutamise päeva, kogumaks energiat homseks väljasõiduks Streaky Bay linnakesse. Järgmine nädalavahetus tõotab tulla eriti põnev – lähme Adelaide Future Music festivalile, mis on vist küll iga elektroonilise muusika sõbra unistus. Artistide valik on lai, alustades Sigmast ja lõpetades Klingandega. Ööbime majakaaslase Willie pool, nii et majutuse pärast pead vaevama ei pea. Sõit tuleb muidugi pikk, sest Adelaide sõidab ca 8 h. Naastes ei pea me Eesti vahemaid miskiks, koli või Võrru elama. 🙂

Planeerime vaikselt ka suuremat reisi pärast siit lahkumist. Ilmselt sõidame Perthist läbi, üles Darwinisse, sealt Balile ja ehk ka Filipiinidele ning hiljem Austraalias rändame autoga alla kuni Sidney-ni, kuhu ehk ka mõneks ajaks elama asume ja kus tahaks leida erialase(ma)t tööd. See on aga kõik vaid abstraktne plaan. Eks näis, mis tegelikult saab.

Kokkuvõtteks, meil on kõik hästi ja muretseda meie pärast kohe kindlasti ei tasu. Loodame, et ka teil seal Eestis on kõik kenasti, et valimised toovad poliitikasse kaasa majandust kasvatava ning ettevõtlust toetavama suuna ning et päikseline kevad saabuks kiirelt!

Alati Teie

Grete ja Kaspar

Adelaide, autoost ja Smoky Bay külaelu algus

Oleme nüüd mõned päevad elanud oma uues elukohas Smoky Bays, Lõuna Austraalias. Elame vaikselt sisse ja käime tööl, lunastades farmipäevi tehes viisat välja.

Viimati kirjutasin, kui olime Melbournes. Sealt lahkusime eelmisel laupäeval ehk üle nädala tagasi. Reedeks ei saanud piletit. Reis Adelaide kestis kokku 12 h, millest üle 8 h sõitsime bussiga.

Kurtsin varem, et Melbournes oli jahe. Just enne meie lahkumist olid kaks päeva väga kuumad. Reisil Adelaide oli üks peatus Tiintinaras. Sellist kuumust, nagu seal, polnud me kumbki varem kogenud. Selline tunne oli, nagu keegi puhuks fööniga näkku. Sellise kuumuse eest „päästab“ vaid bussi konditsioneer. Üks teine koht, kus buss pooletunniseks lõunapausiks peatus, oli samuti huvitav. Seal sadas vihma ja oli väga palav. Mõtlesin, et õhus on mingi tuttav lõhn. Taipasin, et sealne külaõhk meenutas mulle seda lõhna, mida tunnen Eestis suvel vihmasel päeval kasvuhoonesse minnes. Lõunapausil pidime osa reisiks kaasa võetud puuvilju, mida ära süüa ei jõudnud, ära viskama. Turistil ei ole lubatud teise osariiki värskeid vilju ja veel teatud toiduaineid viia. Austraalias on toidu üleviimise osas väga karmid reeglid, ilmselt taimehaiguste hirmust tingituna.

Adelaide jõudes sättisime end taas sisse seljakotiränduritele mõeldud hostelis. Kuigi hosteli hinnang oli Hostelworldis hea, osutus see parajaks urkaks. No mis seal ikka, läksime linna peale laupäevaõhtut nautima. Istusime kohalikus pubis, nautisime kohalikku maitsvat kuiva pirnisiidrit ja jahutavat õlut ning jälgisime peole minevaid inimesi. Seda küll läbi lahtise ukse, sest siinne alkoholiseadus ei luba teatud kellaajast ka mitte baariõues alkoholi tarbida.

Olen vahel mõelnud, et Eestis käiakse ööklubides ohtlikult hea maitse piiri lähedal paljastavalt riides, aga Adelaide naiste riõivastuse kõrval on Eesti ööklubidesse minevad neiud kui nunnakloostri kokkutulek. Nägime ohtralt neide, kel seljas maksimaalselt liibuv kleit, millel materjali vähem kui nõudepesulapil. Enamusel oli lisaks ehteks ka heaolühiskonna kiirtoidu vorbitud pekivoldikesed, mis napi hibu alt välja kobrutasid. Mina tahtsin seda moeilu veel ka ööklubis sees olles nautida, aga Kaspari plätude pärast me sisse ei saanud. Oli väga palav õhtu ja me olime võimalikult mugavalt riides. Hiljem kuulsime kohalikult, et Adelaides ei saa üldse klubidesse, kui pole „dress up“.

Siiski tuleb märkida, et kuigi paljud kiidavad Melbourne, siis mulle meeldis Adelaide rohkem. Ehk sellepärast, et mitmes kohas linnas oli näha mägesid, mis on minuarust alati väga lummav. Kui Melbournes on inimesi 4 miljoni ligi, siis Adelaides 1,5. Väike see linn just polnud, kuid veidi rahulikum küll. Tõsi, seal ei olnud niivõrd kauneid parke, kui Victoria osariigi pealinnal.

Järgmisel päeval nautisime urkahosteli ühte eelist ehk võtsime nende tasuta rattad ja sõitsime linnas ringi. Kiivrid olid meil tublisti peas, sest see on siinmail rattaga sõites kohustuslik. Sattusime sõitma mööda üht kaunist loodusest ümbritsetud terviserada, kuni jõudsime randa. Tol päeval sõitsime jalgrattaga kokku ca 40 km.

Kui Melbourne St Kilda rand meenutas piltidest nähtu põhjal Miami Beach‘i, siis Adelaide rand oli kodusem, ümbritsetud väikeste armaste rannamajadega. Käisin seal ujumas, lained oli tohutud. Taamal paistsid mäed.

Rannast koju sõites selgus, et Kaspari ratta rehv on katki. Küllap oli nii kulunud, et lasi õhku läbi Peatusime igas bensiinijaamas ja pumpasime rehve, kuid lõpuks pidi ta ikka 5 km ratas käekõrval kõndimas, mina solidaarselt samas tigutempos sõitmas.

Edasine aeg Adelaides kulus auto otsimisele. Eelistasime osta auto Lõuna Austraalia osariigist, sest siin on registreerimiskulu väiksem. Kuigi kohtusime paari autot müüva eraisikuga, pidasime paremaks autoplatsidele minna ja sealt sõiduk osta. Ei tundunud ahvatlev osta kaugele koju lahkuvalt päkkerilt , mis on paar tiiru Austraariale peale teinud. Lõpuks jäid kaalukausile Ford Falcon ja Mitsubishi Magna, mõlemad kohalike poolt roadtripiks soovitatavad rahvaautod. Magnaga ei saanud proovisõitu teha enne kui järgmisel päeval. Otsustasime hommikul platsile naasta. Meil polnud enam ööbimiskohta ja seega lunastasime öö ühes teises päkkerhostelis. See oli vähe viisakam koht. Boonust lisas tõik, et hosteli kõrval oli Tai söögikoht, kust sai odava hinna eest imehea õhtusöögi.

Hostel oli täis sakslasi, keda kohtab Austraalias üldse palju ja kelle seas on populaarne kohe pärast keskkooli veeta aasta välismaal reisimas. Rõdul einestamas olles hakkas üks Saksa tüdruk meiega rääkima. Tuli välja, et hostelis üks tüdruk müüb oma autot. Tegemist oli Kia maasturiga. Pakkumine tundus ahvatlev, sest ta oli peatse kojusõidu tõttu nõus seda müüma tunduvalt odavamalt kui turuhind. Auto oli varustatud madratsi jms matkavarustusega. Kettaheitja mõõtu neidis reklaamiski rohkem välja autos olevaid potte-panne, kui rääkis autost endast. Tegime ta autoga küll prroovisõidu, aga käigukast tundus liiga logu. Ostmata jätmist mõjutas ka sõpruskonnast tulnud hüüe „NO KIA“ ehk see sõiduk ei pidavat usaldusväärne olema.

Proovisõidul selgus, et favoriidi Magna summuti pläriseb. See tundus kahtlane ja et meid ootas ees kaheksatunnine sõit Smoky Baysse, ei tahtnud sõidu jooksul seda plärinat kuulata. Ostsime Ford Falconi, mille suhtes oli mul algusest peale hea tunne. Ruttasime seda oma nimele registreerima. Kohalik ARK oli autoplatsi linnaosale väga lähedal. Olime juba jõudmas oma ootenumbrini, kui selgus, et meie PO Box aadress pangakontoaadressina siiski ei sobi,on vaja residendiaadressi. Kaspar ei olnud veel pangast pangakontoaadressi muutmast veel naasnud, aga meie kord jõudis kätte. Me ei saanud ka riskida võimalusega, et jääme järjekorras vahele, sest oli niigi keskpäev ja meid ootas ees ca 650 km sõit. Läksin siis ooteluugi juurde ja mängisin lolli välismaalast, kes ei saa millestki aru ning on lisaks veel ka flegmaatik. Jõudsin seal ajaviitmise eesmärgil kõik pähe turgatanud lollid küsimused ära küsida, kuulmispuuet mängida ja flegmaatiliste liigutustega blanketti täita, kui Kaspar lõpuks kohale jõudis. Saime auto registreeritud ja sõit Smoky Baysse võis alata. Jälgisime autost kaunist maastikku ja peatusime paaris maakohas väikseks jalasirutuseks. Üks koht oli täitsa kõrbestunud punase liiva ja lämmatava kuiva kuumusega. Sõit läks üsna kiiresti. Reisile lisas vürtsi autokonditsioneer, mis algul keeldus töötamast. Aknast tulev 40-kraadine õhk ei teinud olukorda kergemaks. Kui ma olin juba kuumarabanduse äärel, otsustas konditsioneer näidata, et ta ikka töötab. Osa sõitu läbisime pimedas. Jälgisime hoolikalt teed, sest iga hetk võib mõni suitsidaalne känguru põõsastest teele hüpata. Läbisime tee õnnetusteta, aga üks känguru oli tee ääres küll.

Jõudsime Smoky Baysse hilisõhtul. Õnneks olid me majanaabrid, kaks noormeest, meid ära oodanud. Nad näitasid meile me toa kätte. Algul tundus kogu maja urgas, aga järgmisel päeval selgus, et see on lihtsalt käest ära lastud. Me toanaabrite hobide hulka ei kuulu numelt koristamine. Tegime ärkamisjärgselt tube puhtamaks ja läksime lõunaks austrifarmi. Esimesel päeval rääkis meid töölevõtnud Bruce ohutusest. Tööohutuse kohta on tohutult palju valdkondade kaupa eeskirju. Saime isegi koju lugemist kaasa. Meeldiv oli näha, et tööandja selliste formaalsuste kohapealt näpuga järge peab. Muide, siinmail on tööõnnetuse puhul süütuse presumptsioon pahupidi keeratud. Tööandja on tööõnnetuses süüdi, kui pole tõendatud vastupidist. Isegi, kui töötaja on õnnetuse põhjustanud oma lollusest.

Töötame pereäris, mida peavad juba paarkümmend aastat kolm venda. Enamus ca kümnest kaastöötajast on kas kellegi laps või peretuttav. Kõik töötajad peale meie on kohalikud, kaasa arvatud meie majanaabrid. Ilmselt saame eheda kogemuse Lõuna Austraalia ca 500 elanikuga kaluriküla elust.

Igal hommikul käime vessel-iga ookeanis asuvas austrifarmis, kus vesi ulatub kuni vöökohani. Laeme austrid peale ning edaspidi töötleme neid konditsioneeritud ja korralikus shed-is. Senise kahe päeva jooksul tundub, et seda tööd saab võtta kui treeninglaagrit vahelduva paadisõiduga. Siiski arvan, et oleme siin vaid kuni farmipäevade kirjasaamiseni, mis ajaks peaks olema kogunenud ka piisav summa pikemaks reisiks, et näha teisel pool Austraaliat asuvat Great Ocean Roadi, Great Barrier Reefi ja Golden Coasti ning tutvuda mõne riigiga Aasisas.

Reedel käisime kohalikus pubis, mis ärkab ellu nädalavahetustel. Oli huvitav jälgida kohalikke. Kõik suhtlesid väga aktiivselt. Üldse tunduvad kohalikud väga lahked ja sõbralikud olevat. Laupäeval võeti meid näiteks kaasa krabipüügile, mis oli väga põnev elamus. Eks kirjutan külaelust, kui oleme rohkem sisse elanud. Nüüd oleme mõnda aega paiksed, kogume raha ja käime nädalavahetuseti väikestel väljasõitudel. Kavatseme ka palju kalastada ja krabisid püüda, sest oleks patt kasutamata jätta võimalust, kui elad Austraalia ühes kuulsaimas kalurikülas!

Kaspar ja Grete