Jätkub elu palmide all

Tervist!

Kuidas teil seal läheb? Meie tiksume endiselt siin Darwinis vaikselt. Troopikas kõrghooajal elamine on ikka nauditav küll. Iga päev sirab päike, õues on mõnusalt soe, palmid õõtsuvad vaikselt omas rütmis… Darwin on tõesti nn „laid-back“ (lõõgastunud) linnake.

IMG_5316

IMG_0939

IMG_0949
Uus kodutänav
IMG_5368
Õhtune jalutuskäik Waterfrontil

Et ei jääks pideva lusti ja lillepeo (kuigi neid jätkub siin eramajade rajoonis jalutades küll ja veel) muljet, siis meil on ikka koguaeg miskit sebimist olnud.

Kõigepealt saabus meie elukohta rist ja viletsus. Tegelikult ei olnud tema nimi küll selline, õigupärast ei teagi ma tema nime. Isekeskis kutsusime teda Ozzy Guy. Tegemist oli mehega, kes oli meiega maja jagavate nepaallaste (neid kutsume isekeskis poisteks) varasem allüürnik olnud. Poisid rääkisid, et oli teine endale siinkandis lausa 5 kuud tööd otsinud, ise koguaeg oma töötustaatuse üle nuttes ja halades. Poisid olevat teda isegi toetanud ja küllap ka üüri maksmata elada lasknud. Lõpuks sai härra poiste sõnul väga heale tasuvale tööle ja kolis etteteatamata nepaallaste juurest välja.

Nüüd oli mees hiljuti koduta jäänud ja palus paariks ööks meie majas peavarju. Poisid ütlesid meile arglikult ja kahtlaselt süüdlasliku näoga, et nende sõber ööbib paar ööd meie juures (ehk siis nad jagasid kolmekesi imepisikest tuba). Ütlesime, et paar ööd on okei.

Järgmisel päeval naasime heausklikult ja -tujuliselt Casuarina kaubanduskeskusest, olles just soetanud endale blenderi ja haudunud plaani õhtuks sushit rullida. Siis oligi meil au selle keskealise härraga kohtuda. Istus üksi elutoas, libistas alkoholi kurgust alla ja lasi oma metalsetest kõlaritest retromussi, ise puha peremehe näoga. Sellest hetkest oli aru saada – tema on tulnud, et jääda. Kohutavalt ebasümpaatne ja kahtlane härra oli. Nii palju ma oma intuitsiooni ikka usaldan, et teada, kelle eest tasub hoiduda.

Eelkirjeldatult see härra endale uut kodu otsiski. Kui tal kaks ööd meie majas täis sai, uurisin poistelt, et kas ta lahkub. Kõhkleva vastuse peale selgitasin, et niimoodi üüri maksmata elada ei ole meie kui kopsakat üüri tasuvate suhtes aus ja et meil on juba piisavalt inimesi majas. Selgitasin veel ka, et niimoodi alksi libistades ja niisama tšillides ei leia keegi endale kodu. Seda me värskelt Austraalias alustanutena ikka teame.

Igatahes härra jäi. Sealjuures oli ta igatepidi ebameeldiv – oli jube ülbe olekuga, koguaeg kergelt vintis ja kanepiuimas, oma nõud jättis pesemata, tualetis käies ei vaevunud ustki kinni panema ja kui ta oma oranži särgiga teetöölt või kust-iganes naasis, haises terve maja ta higi järgi. Tõeline lotovõit! Ma mainisin pärast kolmandat ööd, et tegelikult tuli ja ju paariks päevaks ja aeg oleks peagi lahkuda või siis konkreetselt üüri maksma hakata. Selle peale hakkas ta mind hingest vihkama ja isegi ei teretanud enam. Igatahes, kui see hurmurmees oli juba nädala (ehk siis pool meie sealviibitud ajast) meie majas „külas olnud“ ja asus endale voodit ehitama, otsisime meie endale ühe päevaga uue kodu ja kolisime välja. Mõõdu ajas täis episood eelmisel laupäeval. Tulin just töölt. Kasparit ega kedagi teist polnud kodus. Maja rõkkas härra retromussist. Palusin tal selle vaiksemaks keerata ja selle peale hakkas ta mu peale röökima ning roppustega sõimama. Mina peale seda end ses majas enam enam turvaliselt ei tundnud. Niikuinii oli ta koguaeg mingi aine mõju all ja seega etteaimamatu. Kuidas küll kõigi nende toredate austraallaste hulgas meie majja selline luuser ja muidusööja sattus? Enne, kui ta mind vihkama hakkas, asus ta ka mulle oma kurba elukest kurtma. Et näe tema ka oli varem sportlik ja käis kiirkõndi tegemas, aga nüüd üritab taas oma elu rööbastele seada. Ei teki kohe üldse kaastunnet, kui isiku luuserdamises on selgelt süüdi alkohol ja tahe teiste õlul elades elust läbi libiseda.

Uus kodu on samuti kesklinnast ehk meie töökohtadest jalutuskäigu kaugusel. Aias on mõnus bassein, tuba on üsna ruumikas ja meil on kasutada oma terrass.

IMG_0943
Meie terrass ja väliköök
IMG_5422
Parempoolne on meie aken ja terrass
IMG_5462
Bassein on mõnus jahutus!

Terrassile sisutasime oma matkalaua ja gaasipriimusega väliköögi ka, et saaks iga hetk privaatselt kokata. Terrassil käibki enamus elust – siin me sööme, kokkame ja iutustame niisama. Keskpäeval on seal küll väheke liiga palav, eriti viimasel ajal. Aina palavamaks läheb!

Esimesel õhtul siiin tõi meile draamahõngu üks väljakoliv Prantsuse paarike. Keegi olevat neilt sularaha varastanud ja üldse pidevalt pisiasju näpanud. Olime varaste majja sattumisest üsna löödud, aga mis teha. Oleme siiani toaukse kodust lahkudes lukustanud ja sularaha ega muid asju kuskile ripakile ei jäta (nagu ikka). Egas siin ole neid üürnikke igasuguseid läbi käinud, sh ka vargaid ja närukaeli. Siin elasid vahepeal veel kaks Prantsuse poissi ka, aga nemad kutsusid liiga palju külalisi ja tegid elutoas avalikult ja häbenemata savu. Selliste asjade suhtes on nulltolerants ja nii nad pididki välja kolima. Toredad poisid olid, väga sõbralikud ja aktiivsed suhtlejad. Igatahes siiani on siin elamine meeldinud ja majaomanikuga oleme ka kenasti läbi saanud. Ega me temaga eriti kokku ei puutugi, sest meie tuba on üsna eraldatud majatiivas.

Tööga on hetkel põhimõtteliselt sama seis, mis varem. Kaspar töötab hotellis, mina suveniiripoes. Paraku on neil mulle tööd pakkuda vaid 24 h nädalas, 4 tundi päevas korraga. Niisiis olen kuus päeva nädalas 10st hommikul 2ni päeval rakkes. Poole kohaga töötades saab küll veidi reisieelarvet kosutada, kuid otsin mõne otsa veel juurde. Olen ka advokaadibüroosid assistendiks või paralegaliks saamise eesmärgil läbi kamminud, kuid siiani pole õnne olnud. Vaid mõnes kohas sain partneriga jutule. Enamasti häirib neid mu viisast tingitud 6-kuuline töötamise piirang. See ongi enamus kohtades põhjuseks, miks mu CV kohe eos kõrvale visatakse. Iseenesest oli büroodesse minnes suhtumine sõbralik ja vahetu. Oldi pigem heatahtlikud ja võeti CV rõõmuga vastu, et ehk tulevikus läheb vaja. Algul oli hirmus büroodesse lihtsalt sisse jalutada ja tööd küsida, kuid positiivsest suhtumisest sain indu juurde.

IMG_0935
Aborigeenide torupillid ja nende kunsti stiilis suveniirid
IMG_0907
Kes tahab pudipadi Darwinis soetada, tuleb sinna poodi ja tervitab mind!
IMG_5435
Vaade Kaspari töö juurest

Ühes väikses büroos läks täitsa hästi. Saime büroo ühe partneriga kenasti jutule. Paraku olid nad just samal päeval endale assistendi palganud. Nii et oleks ma päev varem läinud, oleks ehk sinna tööle saanud. Saatus? Ehk ma ei peakski end siin päikselises Darwinis stressirohke kontoritööga vaevama?

Igatahes, selle väikse büroo asutaja oli äärmiselt abivalmis. Kohtusime täna ja ta andis mulle veidi oma tuttavate advokaatide kontakte, et ma neile helistaks, tema nime mainiks ja end tööle pakuks. Kavatsen seda teha. Igakord saab ikkagi hea suhtlemis- ja enese oskuste müümise kogemuse, nii et kaotada ei tohiks olla midagi.

Suveniiripoes on igatahes üllatavalt tore. Töökaaslased on kõik erinevate rahvuslikke taustadega. Põhiliselt töötan koos ühe pikalt Austraalias elanud prantslanna ja Itaalia juurtega vanema daamiga. See daam on niivõrd range olekuga, et minulgi tuleb veidi him nahka ja tahaks kohe mööda joont käia ja hästi korrektne olla. Meie boss Ronil on ümbernurga teine pood ka ja seal on mul olnud au töötada koos ühe Aasia päritolu härraga, kes on olekult täpselt nagu Zenja Fokin. Esimesel päeval teatas ta mulle, et ta on lärmakas, aga ma naudin temaga töötamist. Täna sosistas mulle ühe meeskliendi lahkudes, et on ikka kenake teine, täpselt tema tüüp. Igatahes on see härra väga tore ja siiani on temaga tõesti olnud tore koos töötada. Üldse on kõik mu kolleegid vägagi isiksused. Nii mulle meeldibki. Kliendid on toredad, puhkusemeeleleolus ja sõbralikud. Siin on kombeks ka klientidega natuke lobiseda, mis on hea keelepraktika ja meelelahutus.

Üldiselt on välismaal elamine ja töötamine ikka iga päev uus väljakutse. Meil on klientideks kõiksugu erinevatest maailma nurkadest pärit turistid, igaühel erinev aktsent välja pakkuda. Vahel on päris keeruline nendest aru saada. Prantlased räägivad hästi voogavalt ja pehmelt, asiaadid suudavad inglise keele kuidagi oma keele moodi kõlavaks muuta ja mõni austraallane räägib nii, et isegi mõni britt vist ei mõistaks. Oi, milline luksus on eestikeelses keskkonnas töötamine! Kuidas ma seda varem ei märganud? Tagasi vaadates on eestlastega ikka hea lihtne. Me kõik oleme ühe kultuuritaustaga. Enam vähem suudan läbi hammustada, mis inimtüübilt midagi oodata ja kuidas talle läheneda. Erinevate rahvustega kohe ei tea, mis sealt tulla võib. Sätid ühe isiku oma väljamõeldud „kasti“ ja siis selgub, et ma ei ole tema iseloomu ikkagi lahti hammustanud. Niimoodi on ikka raske inimesi mõista. Põnev, aga ka väsitav, on elada niivõrd multikultuurses ühiskonnas.

Mind on natuke ka koduigatsus oma küüsi haaranud. Tunnistan üles – kuni Darwinini ma ainult rõkkasin reisimise rõõmust ja kojuminekust isegi ei mõelnud. Muidugi ma igatsen oma peret ja sõpru, aga nüüd igatsen ma juba Eestimaad kui sellist. Ehk siis, kui varem tahtsin oma lähedasi siia, siis nüüd tuleks heameelega ise kohale. Tuleks oma väiksele kodumaale, kus kõik on oma ja teada. Naasmiseni läheb küll aega, kuid just aega ongi vaja. Võõrsil elamise kogemusest võrsub identiteedi küsimus – kes ma olen? Tekib arusaam kultuuri mõjust igapäevaelule. Suheldes erinevate rahvustega, näeb selgema pilguga enda rahvuslikku identiteeti. Kust läheb piir enda unikaalse iseloomu ja kultuuritaustast tingitud käitumise vahel? Küllap ma lõpuks lõplikult mõistan.

Velospordi andunud harrastajatena asusime pühapäeval endale jalgrattaid otsima. Nägime Gumtrees kuulutust ühele mägi- ja ühele maanteerattale. Läksime kohale ja omandasime endale üsna vähekasutatud garaažinurka seisma jäänud rattad. Pererahvas asus kolima ja ei vaevunud rattaid endaga kaasa võtma. 64 euroga korralik ja uuemapoolne jalgratas osta pole just paha. Oleme rattaid juba mitu korda täiel rinnal nautinud ka. Velotades näeb ikka palju rohkem linna. Seikleme äärelinnades, erinevates randades ja muudes põnevates kohtades. Eile käisime näiteks Fannie Bay poolsaarel. Nii kaunis oli!

IMG_5509
Päikseloojang teel Fannie Bay poole
IMG_5504
Kaspari tuliuus sõiduriist

Troopikas on põnev elada. Loodus, loomad – igas päevas on killuke uut. Mõnus on õhtul jalutada või rattaga sõita. Näkku puhub soe tuuleke. Õhk on tihti mõnusalt lõhnav. Muru on heleroheline, palmid kahisevad kergelt. Aedadest paistab lilli või õites põõsaid. Võsasemast taimest võib arglikult välja joosta põõsakalkun, tehes nii pausi oma pidevale maapinnas siblimisele. Puuokste vahelt võib nina välja pista mõni uudishimulik opossum. Gekod sibavad inimesi nähes peitu. Taevas liugleb rahulikult kotkas ja palmi otsas teeb kisa kakaduu.

images (9)
Opossum – pilt Googlest

Meil elab terrassi juures ka üks kakaduupere. Lärmi teevad nad tohutult, aga samas on neid põnev jälgida. Ma piilun ikka pidevalt, et kas keegi kakaduudest on „kodus“ ja mis neil teoksil on. Vahepeal istub kakaduu meie terrassi kõrval oleval puul ja tõmbab nokaga lehti maha. Neid kasutab ta pesa dekoreerimiseks. Linnupojakesed on pesas peidus, aga ehk hakkavad nad mingi hetk lendamist õppima ja on siis nähtavad.

Cacatua_galerita_-perching_on_branch_-crest-8a-2c
Et mina meie kakaduud lähedalt pildile pole saanud, aitab kõikvõimas Google meie naabri tutvustamisel
IMG_5452
Kakaduupere kodu

See ongi selline pealiskaudsem kokkuvõte siinsest elust. Peaks ikka tihedamini kirjutama, praegu on kõik väga üldiselt kirjeldatud. Igatahes tore on siin elada. Loodan, et teil seal kodumaal ka kõik kenasti.

Kuulmiseni, kallid!

Grete-Maarja

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s