Kota Besut kailt. Sõit toimub väikses paadis kuni viiskümmend minutit, loksutab mis kole ja on sellega ilmselt merehaige isiku košmaar, aga ilusatel asjadel ongi kõrge hind.
Kohale jõudes tervitavad läbiraputatud paadiseltskonda türkiissinine imesoe vesi, mägine saarereljeef, kookospalmid, pehme valge liiv ja vaade kodusaare mägistele väikestele õdedele-vendadele, mis ookeanist kauguses kõrgudes taevasinaga ühte sulavad. Tere tulemast paradiisisaarele Perhentian!
Õigemini on neid saari kaks – suur ja väike. Meie tegime kõigepealt tutvust suurema saarega. Paari päeva pärast kolisime ümber väiksele saarele. Sinna viis veetakso ehk pisike paat.
Olime endale siia broneerinud veidi kenama ulualuse ka, kui muidu – hea pikutada ja puhata. Nii saigi õhtuti terrassil istuda, päeval paari sammu kaugusel rannas oleskleda ja jalutamas käia. Jah, kuigi matkata ja igale poole ronida-turnida on põnev, on siiski mõnus pikutada lamamistoolis palmi all, lugeda raamatut, heita vahelduseks pilk sinisele veele ühes paatidega ning luristada kõrrest mangolassit. Vahepeal saab end seal sini-sinises vees ka kasta. See vesi oli täiesti uskumatult soe, nagu vannis leotaks end!
Muidugi maitsesime taas erinevaid roogi. Õhtuti pakuti näiteks samal päeval püütud kala grillituna. Proovisime muuhulgas värsket tuunikala tavapärase konservi asemel. Üldse sai erinevat uut sorti kala maitstud. Mango on siin ka täiesti võrratu, polegi muud magustoiduks vaja.
Selle puhkuse tulemiks ongi lõdvestunud keha, paar loetuks tunnistatud raamatut ja ilusad mälestused. Kohe täitsa kahju oli sealt kaunist paigast lahkuda.
Saared on veidi teistsugused, kui ettekujutatud sai. Ei ole mingit saare sisemust, mida avastama minna. Enamus saare sisemust on mägine mets. Väiksel saarel sai natuke rohkem ringi kolada, aga üldiselt rahuldusime rannal jalutamisega. Rand oli täis restorane ja majutusmajakesi. Jalutuskäikudel nägime palju gekosid ja mõnda suuremat sisalikku. Üks geko tegi Kasparile isegi kurjemat tooni häält. Kui geko kurgust kostab „grrr“, tasub eemale hoida. Seal oli igal pool kasse, selliseid pisemat sorti ja hirmus armsaid.
Veidi kurblikku draamat oli ka. Kaspar sai toidumürgituse ja oli selle pärast paar päeva väga räsitud ja nõrga olemisega. Süüdistame mürgistuses saareputkast võetud burgerit.
Kaspar ise leidis, et see on oluline sõnum – ei tasu kaugel Idamaal süüa Lääne toitu.
Selle õnnetu mürgistusjuhtumi pärast jätsime ära siin sukeldumas käimise. See eest käisime saare-elu viimasel päeval snorgeldamas. Kõike sai näha, mis lubatud: haisid, suurt merekilpkonna, ohtralt erinevas suuruses kirjusid kalu ning muidugi koralle. Nagu tuurijuht ütles: here we have corals, very beautiful, colourful, everything full. Kaspar astus esimesed sammud veealuse fotograafia maailmas.
Malaisia lopsakas loodus võlgneb oma roheluse vihmaveele. Mitu õhtut kogesime äiksetormi, ikka sellist vägevaimate killast. Kui aga päike võidab vihma 9:1, siis pole vihmal viga midagi. Peaasi, et sooja igasse päeva jaguks, aga jahedusehirmu ei tasu siin saarel küll tunda. Oh ei, kõikjal on meeletult soe ka siis, kui päike on pilve taha pugenud.
Nüüd oleme ühe öö siin Peninsular Malaisias Kota Bharu linnas, et homme juba üle Lõuna-Hiina mere Borneosse Sabah osariiki lennata. Seda osa jagab Malaisia Indoneesia ja Bruneiga. Me asume siiski avastama Malaisiale kuuluvat osa. Homme saab ühtlasi me reisi algusest kuu aega täis. Hämmastav, kui palju muljeid võib ühte kalendrikuusse mahtuda! Kõrbelinnast džunglini, mägedeni ja palmisaarele, niivõrd erinev on olnud meie reis. Maailm on kirev ja suur, õnn on kõike seda endasse ahmida.
Tervitusi toome palmisaarelt! 🙂
Kaspar ja Grete
Seikluslik elu 