Sulnis puhkus Lembongani saarel


Lembongani saarel veedetud aeg oli sulnis. Tõeline puhkus. Veetsime seal aega rolleriga ringi sõites, rannas jalutades, basseini ääres pikutades. Niivõrd mõnus on vahelduseks lihtsalt olla ja raamatut lugeda, teades et ainsaks päevaküsimuseks on, kus õhtustada. Kui varasemad reisid on olnud aktiivsed, siis selle reisiga tahan ka vabamalt võtta. Eestis ootab ees uue töö ja kodu otsimine, sellega kohanemine ja pikk pime talv. Ees ootavad uued algused ja loodetavasti põnev ning tore aeg, kuid praegu kogun selleks (päikse)energiat. Ja loen raamatuid! Oh, kui tore on lugeda! Kahjuks argipäeval töö kõrvalt ma ei jaksa lugeda nii palju, kui tegelikult sooviks. Ehk on asi selles, et mu töö üheks osaks on mahukate materjalide läbitöötamine? Igatahes, seda parem on puhkusel basseini ääres raamat raamatuhaaval lugusid endasse ahmida. Olgu tänatud Keskraamatukogu digikeskkond ELLU, kus suur valik raamatuid täiesti tasuta saadaval.    

Lembongail käisime ka snorgeldamas. Olin juba ära unustanud, kui lummavalt kirev on veealune maailm. Meile taheti kangesti näidata sealset kala Manta Rayd, kuid kiuslik kala ei andnud näole. Tiirutasime umbes tund aega paadiga ringi ja giid muudkui üritas mõnda isendit tabada. Nende pesitsuskohas olid meeletud lained. Päris tükk tegu oli sellistes oludes snorgeldada. Kergelt merehädalise tunne tekkis. Manta Rayd lõpuks ei näinudki, kuid tore oli sellegipoolest. Korallid ja väiksed värvilised kalad olid ikka omal kohal. Sõitsime paadiga üsna kõrgetel lainetel, nii et see meenutas pigem ekstreemsõitu või karusselli. Ma olin väga lõbustatud. Üldse on mul veega veider suhe – paadisõidud, ka tugevalt loksuval alusel on mu lemmikud, kuid ise vette minnes ei meeldi, kui on suured lained ja ülepeavesi. Selline ettevaatlik veearmastaja olen. 

Veidi pilte kah.Stiilinäide kohalikust kassist Nad ongi sellised kiitsakad, mitte nagu Lääne volaskid. 

Nautleja.

Romantika ja lebodiivanitega kohvikud rannas. 
Reisisellid.
Saarepuhkus oli ka äärmiselt romantiline. Selleks ei peagi midagi tegema. Lihtsalt ongi iga õhtusöök merevaatega päikseloojangu saatel ja jalutuskäigud rannal tähtede all. Või koos rolleriga saart avastada, sattudes imekaunitesse türkiissinise veega randadesse. Täitsa mõnus on rollu tagaistmel peiksist kinni hoida ja koos uusi kohti avastada. Nii õnnelik on olla nii.   

 Eile tähistasime meie esimesest deidist kahe aasta möödumist. Oh, see aeg on olnud imeline ja pole piisavalt sõnu selle kirjeldamiseks. Oleme üksteist täiustanud, hoidnud ja toetanud ning iga päev suudab ta mind vähemalt korra südamest naerma ajada. Armastus on ikka imeline, mõelda vaid, et ma kaks aastat tagasi sellesse põhimõtteliselt ei uskunudki. Vaene Kaspar, kes algul pidi minusuguse okkalise skeptikuga vaeva nägema, aga noh tulemus on seda väärt. 

Aga reisi juure tagasi tulles -leidsime saarel ka super massaazikoha, kus käisime suisa kolm päeva järjest. Seljamassaaz oli nii tugev, et kohati oli tunne justkui keegi sõidaks teerulliga üle. Aga just sellist massaazi oligi vaja, et kontoripinge õlgadest välja saada. Ma ei ole elus just liiga palju massööre külastanud, aga enamasti on surve liiga väike olnud ja hea tugeva kondiväänamise asemel rohkem silitatakse. Noh, nüüd sai kolm korda järjest küll ahhetavapanevat valu tunda, kuid nii pingevabu õlgu ma varasemast ajast ei mäletagi. Arutasime Kaspariga, et kas normaalsed inimesed lähevad massaazi ja lõõgastuvad seal, mitte ei pea tundma põrguvalu, et pärast mingitki efekti oleks. Meil mõlemil on pigem neid kondiväänajaid vaja. Aga Balil on tõesti häid massööre ning teenus ise äärmiselt soodne – keskmiselt 7 eurot. Pole paha, või mis? 
Aga niimoodi lõõgastavalt see puhkus möödus. Nüüd veedame viimase öö Kutas ja homme hommikul lennule. Hotell asub täpselt lennujaama ja mošee vahel ehk ühelt poolt tuleb usulaulu ja teiselt lennukimüra. Lembonganis elasid me maja läheduses mingid hullumeelsed ajatajuta kuked, kes pea ööpäev läbi kiresid, nii et vahelduseks huvitav teistsugune müra. 🙂

 Hullumeelset ja närvilist Kutat avastada polnud üldse isu, käisime hoopis lähedalasuvas kaubanduskeskuses kinos, ostsime snäkke ja veedame aega hotellitoas. Nagu penskarid, noh. Iga õhtu varakult oma toakeses, paar osa sarja ja magama. 

Homme jõuame juba Siem Reapi Kambodzas ja TÄPSELT kuu aja pärast koju Eestisse, juhuuu! Osa minust on juba nii põnevil, tahaks juba kõiki näha ja muljetada! Ja noh, huvitav ka, et mis tööpakkumised ees oodata võiks ja nii. Eks ma ikka loodan, et mu väljamaist kogemust väärtustatakse. Piilun juba praegu tööpakkumisi, aga CV saadan mõnele alles siis, kui kandideerimise lõpptähtaeg lähedal mu kojusaabumisele. Oh nii põnev! Tervitades

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s