Ja lõplik otsus sponsorviisa kohta on…

Täna ütlesin tööl oma lõpliku otsuse. Pikalt kaalutletud kaunike.

Otsus oli, et ma siiski ei soovi sponsorviisale üle minna. Miks? Ma ei mõista, miks peaks koju naasmiseks põhjendus olema, kuid mu otsus näib siiski kõrvaltvaatajaile üllatav. Et misasja, võta see paradiis ometi vastu.

Aga mis paradiis? Sellest olen juba kirjutanud, et igal riigil on oma plussid ja miinused. Mina näen oma tulevikku Eestis. Jah, Austraalias on kõrgemad palgad. Aga kulud on ka suuremad. Pealegi – tubli, leidlik ja töökas inimene saab igal pool kenasti hakkama. Siin saaks ehk nänni, nagu riideid jms rohkem osta, aga selle järgi elukohta ju ometi ei vali. 

On jah soojem kliima. Aga mitmeid kuid järjest +30 kraadi ei ole midagi nii mõnus. Eestis on jah hea, kui kuumalaine kestab mõned päevad. Lippan isegi rõõmsalt randa. Troopika on ka mõnus, aga seda puhkuse ajal. Enamasti seostataksegi palme ja kuuma ilma puhkusega. Isegi peesitaks praegu kuskil Fidžil. Aga igapäevaelus on see kuumus tüütav ja teeb uimaseks. Pealegi pole Eestis torme. Meie torm ja paduvihm on enamasti Austraalias toimunu kõrval kerge tuuleiil ja tibutamine.

Inimesed on sõbralikumad ja avatumad. Jah, on küll. See on küll eestlasele arengukoht. Aga eestlane on vähemalt otsekohane ja konkreetne. Eestlase töökultuur on selge ja otsene. 

Oma tiimis oleks ma ikkagi juristide abiline. Ajutiselt on see töö väga arendav- nii keeleliselt, ärimudeliste ja -riskide mõistmisel, analüüsimisel kui ka inimestega suheldes. Aga pikas perspektiivis peaksin ikkagi kas siin juristiks kvalifitseeruma (ei taha!) või edasi liikuma. Sest paigal seista ma ei taha. No see eeldaks, et ma tahaks siin kauem olla. Ja kui ma Eestis veel juuras midagi teha tahan, siis ei oleks ka mõistlik aastaid eemal olla. Usun, et praegune aeg on täitsa paras ja pädevus täitsa olemas ja värske. Aga mitte mitmete aastate pärast. Ja miks olla siin pelgalt abiline, kui Eestis juba olen täiskvalifikatsiooniga?

Igaühel oma soovid ja unistused. Mina tahtsin välismaal pikemalt ringi reisida. Tehtud ja suure tõenäosusega lähitulevikus on veelgi reisisihtkohti täitumas. Tahtsin rahvusvahelist töökogemust. Tehtud. Välismaal pole kunagi pikemalt elada tahtnud ning aasta-poolteist on täiesti piisav.

Mulle on alati Eestis meeldinud. Sama on Kasparil. Siin olles oleme kodumaist elu rohkem hindama ja väärtustama hakanud. Eestis on pere ja oma inimesed, kellega side on tekkinud aastate jooksul. Mälestused. Eesti keel. Minu jaoks on päris tüütu koguaeg inglise keeles rääkida.

Kõik need põhjused pulbitsesid mu sees. Algul oli suur elevus pakkumise üle, kuid selle settides jäi järgi soov koju minna. Mul oli Eestis päris vahva ametialane areng ja ma kavatsen sellega jätkata. Jah, ilmselt mitte üleöö, aga see ongi siinkäimise hind. Et Austraaliasse tulla, jätsin ja loobusin nii mõnestki (ametialasest) võimalusest. Koju tagasitulekuks tuleb jätta siinne turvalisus. See ongi välismaal käimise hind. Ja ega ma oma (töö)kogemusi ju maha ei jäta. Need ju on ja jäävad. 

Aga kas ma kahetsen midagi? Oh ei. Tõesti, kui on soov, minge välismaale. Lihtsalt käige seal ära. Ükskõik, kas niisama seljakotiga rändamas, õppimas või töötamas. See avardab tohutult silmavaadet, elust arusaamist ning võtab selle rahutuse hingest ära. No see rahutus peab ju seal ometigi olema, kui on soov ära käia. Et poleks tagasi vaadates kahetsust – oleks ikka pidanud käima ja kogema. Minul küll Eestis oli väike nukrus hinges, et mina ei saagi neid vahvaid elamusi mujal. Tegelikult on minek lihtsam, kui arvatagi oskad. Lihtsalt tuleb tegutseda ja mõnest asjast (ajutiselt) loobuma. Tegema ellu ruumi uue jaoks. 

See kogemus on olnud võrratu. Ja jätkub veelgi. Täna öeldi, et saan siin töötada nii kaua, kui seadus viisaga lubab. Nad hindavad mu ausust, et kohe ära ütlesin. Oleksin ju võinud venitada ja head nägu teha ning sellega endale seal töötamisega aega võita. Aga nii ma ei saa, vassida ja ebasiiras olla. Tahaks ikka öösel rahuliku südamega silma looja lasta. Riskisin ja riskin siiani, et minu asemele otsitakse kohe keegi uus. Aga mul on üks suur projekt pooleli ja praeguse informatsiooni kohaselt saan selle lõpuni viia. Jätaksin korporatsiooni endast jälje. 🙂 Nad olid üsna mõistvad, eriti see jurist, kellega kõige tihedamalt koos töötan. Ta on isegi võtnud vastu vastuvoolu ujuva otsuse lahkuda ühest linna parimast advokaadibüroost, et asuda õppima äärmiselt juurakaugel ajal, mis tema tegelik unistus on. Elame ju vaid korra, enda sisetunnet tuleb järgida. Kui miski kripeldab, siis põhjusega. Minul ka kripeldas ja ei lasknud öösel rahulikult õiglase und nautida. Sisetunne, va kavalpea, ründab ikka siis, kui kõige kaitsetum oled ja mõistus on liiga unine, et esitada ratsionaalseid vastuväiteid.  

Kõik need muljed, kaunid vaated, uued inimesed, uued algused – kõik on olnud suurepärane. Aitäh, Austraalia! Ma ei taha küll jääda Sinuga, kuid ma ei unusta siinveedetud aega kunagi. Arendasid mind ja pakkusid palju. Kuid peagi on aeg minna koju.

DSC_0412
Sydney jääb alatiseks meelde
IMG_6591
Great Ocean Road
IMG_3855
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti

Oleme siin tutvunud armsate loomakestegaDSC_0483

Advertisements

Sponsorviisa pakkumine laual – kas jäämegi nüüd siia?

Olen kahe tule vahel. See olukord on kestnud juba pea mitu nädalat. Ühel hetkel olen elevil siiajäämise pärast ja võimalustest praegusel töökohal. Siis võtab juba võimust soov koju tulla ning kodus tööelukest ja pesa punuda. Mida teha?

Jah, mulle pakuti sponsorviisat. Võimalust siin riigis töötada üks kuni neli aastat praeguse tööandja juures, kes peab mulle kogu selle aja jooksul tagama kindla töölepingu ja maksma selle viisa eest tuhandeid dollareid ning muidugi mulle kindlat palka puhkuse ja kõigi muude hüvedega. Mitte ainult, nad lubasid ka Kaspari lisamise viisale kinni maksta (de facto partner). Seesama võimalus, millest räägivad nii paljud siin kohatud eestlased. Nii paljud ihaldavad seda, et juba sellest paistab olevat surve. 

Tegelikult ei ole see kõik nii lihtne, et ainult anna avaldus sisse, maksa hunnik dollareid ja saadki viisa. Selleks kulub tohutu pabermajandus, millega pean tõendama oma pädevust ja tööandja miks ta vajab ametipostile mind, mitte Austraalia kodanikkku. Igaüks seda viisat ei saagi, peab olemas kas teatud haridus või kogemus. Lisaks peaksime tõestama Kaspariga, et oleme juba aasta aega koos olnud. Ega ma isegi kindlalt ei tea, kas selle viisa jaoks sobilik kandidaat olen, aga meie HR osakond on lootusrikas.

Olen väga meelitatud, et mind töö juures niimoodi hinnatakse. Meie tiim on suurepärane. Näen endal võimalusi edasiliikumiseks veidi rohkem ärilistele suundadele. Naudin vaatlemist ja osalemist globaalse ettevõtte ärimudelis, nende riske hinnates ja tehinguteks ette valmistades. Mul on olnud vedamist! Pakkumise vastu võttes saaksin üsna suure tõenäosusega töötada suisa globaalsete projektidega. Nad hindavad mu konkreetsust, eesmärgile suunatust ning soovi õppida, pingutada ja (kiirelt) edasi jõuda. Mina õpin neilt teistsugust süsteemi, asjadekorraldust ning avatumat suhtlemist. 

Aga üks osa minust tahaks siiski koju tulla. Rakendada neid siiani saadud kogemusi (nii Eestis kui välismaal) kaunil kodumaal. Ma pole kunagi olnud seda tüüpi, kes Eestist jäädavalt ära kolida tahaks. Teeks veel oma suure unistuste reisi ära ja olekski kõik välismaa eesmärgid täidetud, milleks olid siis pikem reisimine ja erialane töökogemus.

Aga samas – kes ütleb, et ma pean siia jääma? Töötaks siin veel aasta-paar (pärast seda meeletut paberimajandust, juhul kui mulle see viisa võimaldatakse). Samas ei saaks ma siin töötada kvalifitseeritud juristina, selles erialas on piirangud ees. Siin juurde õppida ja juristiks kvalifitseeruda ma tõesti ei sooviks. Õpitud juba küll täiskohaga töö kõrvalt. Näeksin pigem võimalust edasi liikuda veidi teistsugusele erialale, mida rohkem projektide ja lepingute täideviimisega seotut. Aga ega ma pole kindelgi, kas ma tahaks juurast kaugemale liikuda. Tööalased dilemmad. 

Praegu on seis selline, et oma tiimile ütlesin jaatava vastuse, aga meie tiimi juhtiva tiimi ülemus pole veel kindlat pakkumist (koos kindla palganumbriga teinud ja nii) teinud. No eks tema peab omakorda juhtiva direktoriga arutama (tere tulemast korporatsiooni!). Pärast minu jah-sõna on mu üks tiimikaaslane teinud eriti osavat lobitööd, et mind ettevõttesse tugevalt sisse juurutada. Näiteks sain oma lauale esimese suurema projekti, kus saan juhendada raamlepingute sõlmimise osas. Natuke projektijuhtimise kogemust ka.

Niisiis olengi ristteel – mis teha? Siinkohal müts maha, kraaps ja niks mu suurepärasele partnerile. Tema on nagu minu poi selles dilemmademeres. On nõus siin veel aasta-kaks olema, kui see võimalus on mulle tõesti (tööalaselt) tähtis. Oleme arutanud, kuidas elu siin kodusemaks muuta. Teisalt on ta valmis ka õige pea koju tulema (pärast seda pikka reisi, muidugi). Mina olen see, kes muudkui arutab ja argumenteerib nii ühte kui teist poolt. Eks lõppude lõpuks tuleb otsustada nii, nagu sisetunne ütleb. See on mind alati õigele rajale juhtinud. Aga kõigepealt vaatan nende konkreetsele pakkumisele otsa. Lihtsalt see võtab aega. Sest see siin on Austraalia. Võimaluste maa. Ja mina olen ääretult õnnelik, et mulle sellist võimalust pakuti ja keset suurlinna mu tööd niimoodi hinnatakse. Kui mitte midagi muud, siis enesekindluselaksu ja motivatsiooni rohkem pingutada saan sellest kindlasti. 

DSC_0436
Kas siin kõrghoonete vahel veel aasta-kaks ponnistada on minu jaoks õige?

Aga mida me siinmail sööme?

Ilmselt on varasematestki postitustest läbi kumanud, et me Kaspariga mõlemad suhtume toitu pigem kirglikult. Paneme mõlemad rõhku toitainerikkale, vitamiinirohkele ja puhtale toidule, otsides maitseelamusi. Ma arvan, et suhtes on ühesugune suhtumine toitumisse üsna oluline. Minusugusel veidi foodiel, kes üsna kartmatult kõike proovib, oleks keskmise kartuli-kastme mehega päris keeruline koos olla. Esiteks tean kogemuse põhjal, et erinevaid roogasid ma vaaritada ei viitsiks (ratatouille ühele ja praemakaronid ketšupiga teisele?) ja ei leia ka põhjust, miks peaks. Samas ei tahaks, et kodus koguaeg rämpstoitu leiduks. Kolmandaks oleks äärmiselt raske minna restorani inimesega, kes on toiduga äärmiselt valiv. Kindlasti pole see suhtes ainus määrav asjaolu, kuid kooselu puhul juba kord on nii, et võiks olla võimalikult palju erinevaid vaatenurki elule. Eks see toitumise tähtsustamine võib olla ka minu kiiks.

Eesti ja Austraalia köögid on küll erinevad, kuid on ka nii mõndagi sarnast. Näiteks mitmekesisus. Kui palju Eesti toidust on „ehe Eesti asi“? Tänapäevane Eesti köök on üsna segunenud. Väljas einestades süüakse ju üsna tihti sushit, Tom Khad, erinevaid pastasid jms. Need ei ole ju klassikalised Eesti road. Lääne-Euroopast eristume eelkõige musta leiva, hapukapsa, keefiri ja kohupiima tarbimise poolest. Mis puutub restoraniroogadesse, siis on inspiratsiooni napsatud kõikjalt maailmast. Üldiselt pean Eesti toidu- ka kohvikukultuuri üsna kõrgeks. Paraku on maitseelamuse saamisel ka kõrge hind. Kuid see eest on restoranidel-kohvikutel tihti mõnus omanäoline interjöör. Kodutoitude puhul on eestlased eeskuju võtnud eelkõige Ida Euroopast (guljašš, rosolje, borš, pelmeenid jms)

Ka Austraalia köök on väga segunenud ja erinäoline. Nagu varem maininud olen, siis maapiirkondades oli toitumine ebatervislikum. Seal süüakse rohkem vorstirulle ja „meat pied“, mis valatakse grillkastmega üle. Kumbki neist mulle ei maitse. Maal kulistati ka rohkem limonaadi ja pearoa juurde kuulusid „chips“ ehk friikartulid. Ka kodustes toitudes. Hommikusöögiks süüakse tihti WeetBixe (nagu müslitahvlid) ja röstsai Vegemitega (kingaviksi meenutav pärmiollus, mida austraallased armastavad süüa). Olen korra proovinud, ei meeldinud. Ilmselt määrisin liiga paksu kihi ja ehk oleks pidanud näiteks juustu lisama. Kasparile see maitses. Ka pähklivõi on populaarne.

Vegemite
Vegemite. Pildid on seekord võetud Googlest.

Suurlinnas on toitumine erinev. Hommikuks ehk brekkyks süüakse ikka peamiselt röstsaia (tihtilugu täistera või lausa sepikulaadsele tootele), aga väga Ozzielik on peale määrida avokaadot, katteks kasutada lõhet ja kogu kupatus paari tilga sidrunimahlaga maitsestada. See on tõesti hea, oleme kõiksugu määrded avokaadoga asendanud. Need on siin alati mõnusad küpsed ka.

Töö juures on meil alati saadaval erinevat röstsaia, Vegemitet, pähklivõid, moosi ja pisikesed pakid pähklisegusid ning kuivatatud aprikoosiampse. Kahel päeval nädalas on puuviljapäevad ka, neid tuuakse kastiga. Väga tore komme, sest puuviljad vahepalana on hea valik.

Lõunaks süüakse tihtilugu salatit, aga vahel ka võileibu. Õhtusöök paistab suurem, tähtsam (ja sotsiaalsem) toidukord olevat.

Mingeid komme-küpsiseid kontorites reeglina ei pakuta. Kord kuus süüakse sünnipäevalaste auks torti. Üldiselt Aussidel pole kombeks magustoitu pakkuda. Poodides on letid maiustustest lookas, aga ühiselt istumisel ei pruugigi magustoitu olla. Ma eelistaks seda Eesti kommet, kus kooki saab ikka ka.

Vahel harva, kui mõni suurem koosolek on, ringleb kontoris kas siiseid Canterbury komme või Tim Tam küpsiseid (väga maitsvad, aga tohutult magusad). Canterbury tooted ongi siin põhilised, neid müüakse Inglismaal ka.

Tim Tam
Tim Tam

Maiustused on siin väga head ja suussulavad, aga natuke liiga magusad. Austraaliale omane on Rocky Road maiustus, mis koosneb vahukommist ja šokolaadist. Jäätised on siin väga maitsvad, kui jällegi – väga magusad. Väga populaarne on salted caramel maitse, mis jäätises on tõesti imeline. Nagu enamus tooteid, kehtib ka magusaga tihtipeale pakkumine, et mitu tükki ostes saab odavamalt. Üsna lihtne on magusat liiga palju kokku osta. Maiustused on minu hinnangul üsna soodsad, eriti kilohinda arvesse võttes. Üksikult väikseid šokolaade on kallis osta, aga suuri pakke küll mitte.

Poes on toit üsna mõistliku hinnaga. Kuulsin enne siiatulekut jutte, et jube kallis on. Elatustaset ja palku arvesse võttes ei ole. Palju on sooduspakkumisi, millega on toode lausa üle poole soodsam. Ja neid pakkumisi on palju. Maal elades läks meil toidule ca 50 taala nädalas rohkem ja siis valisime hoolega, mida korvi pistame. Linnas sätime enamasti korvi, mida hing ihkab, ning saame ikka väiksema arve kui maal elades. Käime kord nädalas suuremal toidušopingul ja kahepeale kulub umbes 180-200 taala. Minu arust pole üldse palju, võttes arvesse, et sööme üsna hästi. Hea toitumine on ju ikkagi tervise pant. 

Siin on puuviljade valik pidevalt lai. Ostame tihti mangot, kirsse, ploome, õunu ja nektariine. Litšid on ka üsna head. Köögiviljadest on samuti valik üsna lai. On veidraid vilju, nagu näiteks turnip, mis on üsna kaalika moodi. Idude valik on lai, samuti erinevate salatiliste. Bataat on üsna tavaline asi, mida süüa. Enamasti meil ongi toidukäru juurviljaletist lahkudes üsna täis.

Litšid
Litšid

Samuti müüakse siin üsna normaalse hinnaga tooreid krevette, mille pideva tarbimisega olen väga harjunud. Samuti saab pakkumisi jälgides hea hinnaga osta lõhet. Lihavalik on alati üsna lai ja seda ka veise ja lambaliha puhul.

Minu mäletamist mööda on ülalloetletud asjad Eestis üsna kallid. Ilmselt paljude toidukorv koosneb endiselt asjadest a’la sai, piim, hapukoor, makaronid ja hakkliha. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes kodus (ja väljas) klassikalisi Eesti “sööklatoite” tahaks. Muidugi osa neid Ida Euroopa toite on lihtsalt imelised (guljašš, pilaff, aga ka eestipärased kodused kotletid kartulipudruga), aga viinerikastet ja praemakarone vaaritamast pole ma end leidnud. Eestis poekorvidesse piiludes tundus selline “klassikalise toidu” valik üsna tavapärane olevat ja pole ka survet muid asju odavamalt müüa. Samuti on paljud köögiviljad, nt Baklažaan, kallid. Arusaadav ka, võttes arvesse meie laiuskraade.

Siinmaal on veel üsna hea juustuvalik. Minu viimase aja lemmikavastus on suitsutatud Cheddar. Imeline! Ungari salaami on väga populaarne, samuti on poes üsna lai Itaalia sinkide valik.

Eesti toitudest igatsen leiba, keefiri ja kohupiima. Leiba ostame Eesti poest sügavkülmutatuna ja tavapoes müüakse Pumpernickelit, mis on nagu TeraJass vms leib. Avastasime hiljuti rõõmuga, et Buttermilk on meie keefir. Kahjuks kohupiima pole kuskilt leidnud, müüakse vaid Ricottat. Aga heeringat, tatart sprotte ja hapukoort müüakse küll tavapoodides.

Mis restoranidesse puutub, siis võtmesõnaks on mitmekesisus. Igas kaubanduskeskuses on oma Food Court, kus on ohtralt toidulette – saab kebabi, hamburgerit, salatit, pitsat, Mehhiko, India, Hiina jms toitu. Seda kõike enamasti umbes 10 taala eest. Nende kohtade India toidud on minu meelest parimad.

Igas äärelinnas leidub enamasti Itaalia ja mingeid Aasia toite. Oleme mõlemad tohutud India toidu fännid, karri riisiga ja küüslaugunaaniga läheks iga kell. Restoranides on aga tihti toidud liiga vürtsikad. Aga siiski tohutult head! Väga meeldib veel Vietnami ja Korea köök. Olen üldlaastus õppinud erinevaid Aasia riikide kööke eristama. Olgem ausad, ega ei ole ikka küll vaid riis ja nuudel! Nad oskavad tavalise toidu nii eriliseks teha ja seda vaid maitseainetega. Imeline!

India köögist on mu üks lemmikuid Vegetarian Korma. Hiljuti avastasin ka Kofta pallid, mis maitsevad nagu lihapallid, aga pole seda teps mitte. Tahaks nii Kormat kui neid palle proovida ise vaaritada. Nii tore on proovida kokata uusi asju, nagu ka uusi asju proovida. Kuidas ma teaks, et Kofta pall viib keele alla, et India juust baklažaaniga on tõeline nauding või et mulle maitsevad Koreapärased tšillikrevetid, kus kõigepealt on tunda magusust ja siis lööb tulejutt üles? Või et mõne toiduga ei pruugi keel üldse põleda, vaid kurk on kui tules? Või et kookosmoos Kaya toob mulle siiani Malaisia tänavad meelde? Või et Fejoija meenutab maitselt kummikommi, kuigi on puuvili? Või et kitsejuust on hamburgeris äärmiselt hea lisand? Ikka ise proovides! 

Vegetarian Korma
Vegetarian Korma
Kofta Balls
Kofta pallid

Üldse on meie kokkamistesse ligi hiilinud Aasiast pärit maitsed. Erinevaid segusid müüakse poodides laialt, nagu ka maitseaineid. Seda aspekti jään kindlasti Eestis elades igatsema.

Seevastu restoranide interjöörid ei ole tihtilugu väga kaunid ja hubased. Väljas süües saab tšekile minu arvates sarnased numbrid kui Eestis, aga dollarites. Food courtides muidugi odavamalt. Sushit müüakse siin suurte rullidena letist, tavaline kiire amps. Muidugi on siin sushi väga hea! Burgerit oskavad nad ka teha. Eelmine nädalavahetus käisime näiteks Grill D’s, kus oli tõesti väga hea toit. See on pigem restoran, mitte kiirtoidukoht.

Üldiselt oleme siin maitseelamusi saanud palju. Käime neid ka konstantselt otsimas. Nädala sees kokkame enamasti ise ja võtame lõuna tööle kaasa, aga nädalavahetuseti sööme väljas. Vahel käime kesklinnas, aga enamasti avastame erinevaid kohti äärelinnades. Täna käisime näiteks pärast randa India toitu söömas, siis proovisime esimest korda Belgia vahvlit ja siis läksime kinno. See Belgia vahvel oli küll hea, aga ühest portsust piisas kahele. 

Belgia vahvel

Silma on jäänud, et kohalikud on agarad restoranides istumisi korraldama. Nädalavahetustel on neil tihti mitmeid eineid erinevate „gruppidega“, et end üksteise eluga kurssi viia. Küll on brunch perega, siis lõuna trennikaaslastega ja õhtusöök näiteks endiste töökaaslastega. Eestlased käivad vist rohkem üksteisel külas. Eks see jääb tihti raha taha ka, sest kõigil pole võimalik pidevalt restorades ühiseid sööninguid korraldada. Aga üldse on austraallased sotsiaalsemad kui Eesti inimesed. Mis on ju tore.

Uskumatult pikk jutt sai. Tõeline foodie loba. Aga meeldejäävaid maitseelamusi selle kõige peale!

Õnn on eluviis

Kaspar läks täna omapäi tuttavaga linnapeale ja mina naudin kodus üksindust. Kohe täitsa mõnus on omaette nokitseda.

Elasin paar aastat üksi ja see oli täitsa mõnus aeg. Ei mõista mina neid, kes üksi elamist pelgavad. Kes õpib iseenda seltskonda nautima, sellel on alati tore. Aga üksindust tihti kardetakse. Eks siin tuleb põhjuseid otsida sellest, et inimene on ikka karjaloomaks loodud. Aga ühe-pealisi leibkondi tekib muudkui juurde, nii et pole see üksi elamine tabu midagi.

Mulle meeldib väga Kaspariga koos elada. Nii tore on tunda, et olen koju oodatud, ärgata koos, uinuda koos, jagada päevasündmusi. Praegu ma ei tahaks teisiti ega vahetaks seda millegi vastu.

Üksi elades oli vastupidi – nautisin, et saan koju „vajuda“, millal tahes, suhelda inimestega siis, kui parajasti tuju oli, teha kõike, millal hing ihkab ja soov on. Muusika mängis mul pidevalt valjult (vaesed naabrid) ja tundsin end kõikvõimsana, sest sain kõigega üksi hakkama. Vähe sellest, tööl veel õigusnõustasin ehk abistasin teisi! Mulle oli vaja kindlust, et mul ei ole meest vaja ja kellegagi ma koos elama ei hakka põhjusel, et „üksik on olla“ ja “tegelikult oleks täitsa tore”. Ei tea muidugi, mis laulu ma mõnede aastate pärast üksi elades oleks laulnud, aga need kaks aastat olid küll täiesti paras aeg. Siis jalutas mu ellu Kaspar (õigemini tantsis, sest kohtusime me täiesti juhuslikult ööklubis) ja ma tundsin end “kodus” olevat. Lihtsalt niisama, et nüüd ma olengi kohal. Sain endale sõbra ja armastaja ühes isikus. 

Kõikvõimsa iseseisva tunnet oli mul vaja, et ma kuskile „mugavussuhtesse“ ei astuks. Kui juba, siis suure Tundega. Aga surve oli küll suur. Et ma ikka kellegi leiaks. No kuidas siis niimodi üksi? Kas imelik pole, kui keegi kodus ei oota? Selle surve tulemil jäi mulle mulje, et paljud ei ootagi armastust ära. Et suhtesse (koosellu) astutakse põhimõttel, et „ah sobin ju küll enam-vähem temaga“. Ma väga loodan, et see tegelikult pole nii!

Siin ilmas on kahjuks väga palju kibestunuid inimesi. On õelust, kadedust, nähvamist, komplekse ja muud sellest mitte toredat. Ma ei usu, et keegi lihtsalt on õel ja kade. Õelus ei tule õnnelikust ja rahulolevast inimesest. Igasugused surgitsejad ise ongi need kõige õnnetumad. Katkine inimene kipub teisi ka katki tegema. Kas või haavama.

Olen palju mõtisklenud õnne ja selle olemuse üle. Eks see on ikka mõtteviisis kinni. Leidsin enda „kitsaskohad“ ja olen oma mõtlemisega palju tööd teinud. Ma tõsimeeli üritan igas olukorras näha positiivset, ebaõnnestumises õppetundi, selekteerida oluline ebaolulisest, kulutada oma energiat vaid vajalikule ning mitte keskenduda pisiasjadele.

Ja mis kõige olulisem – mitte muretseda! Muretsemine on üks mõttetumaid ja energiakulukamaid tegevusi üldse. Esiteks sellepärast, et genereeritakse igasuguseid negatiivseid stsenaariume silme ette ja elatakse neid mõtteis läbi. Ettekujutletavaid probleeme, mis tõenäoliselt ei juhtugi! See võtab mõtteenergiat, mis on üks väga kasulik ressurss. Tagatipuks ei lase muretsemine olevikus elada, sest hõljutakse oma mõtteis mingis negatiivses tulevikumullis. Pealegi on hirmul suured silmad ja enamus inimesi tulevad negatiivse stsenaariumiga paremini toime, kui muretsedes tundus. Ja kui keskenduda käesolevale hetkele, kulutada oma energiat olevikule, tehes asju produktiivsemalt, on ka väiksem tõenäosus negatiivsete asjade juhtumisele. Sellesse usun ka tõesõna, et soovidel ja mõtetel on kombeks täide minna. Nagu Margaret Thatcher ütles – ole oma mõtetega ettevaatlik. Neist saavad sõnad. Sõnadest saavad teod. Tegudest saavad harjumused. Harjumustest saab karakter. Karakter määrab kõik.

Kui olla pidevalt negatiivne, murelik ja kartlik, siis oledki virisejast argpüks, kes kuskile ei jõua. Kui aga soovida – häid soove – need saavad teoks! Ja kui tulevad teele raskused, siis need on omal kohal, et proovile panna, kui väga eesmärki soovid. Visadus, sihikindluse ja tahtejõuga jõuab kaugele.

Muidugi mängivad suurt rolli valikud. Võib-olla ollaksegi sellises „mugavussuhtes“. Või tehakse tööd, mis tegelikult ei meeldi. Või on kellegi vastu suur vihkamine või käimas hoopis pikk-pikk tüli.

Endale võib kinnitada küll, et tegelikult on kõik hästi, aga hing, kuramus, ei jää uskuma. Iseendale valetajad on kõikse suuremad valevorstid. Paljudes olukordades ei jäägi muud üle, kui miskit muuta. Aga seegi algab mõtlemisest – eristada, kas tegemist on pisiasjade paisutamisega või ollakse tõesti sügavalt rahulolematud. Ja kui ongi muutuseid vaja, siis lihtsalt asjaga tegeleda. Muutusteks pole kunagi hilja. Meile pole teadaolevalt nii palju elusid antud, et neid vale inimesega veeta. Või päevi mööda veeta tööpostil, mis pikas pespektiivis mingitki rõõmu ei paku. Ma ei ütlegi, et iga päev peab olema lust ja lillepidu. Ikka on kehvemaid päevi, aga kui „kehv päev“ kestab kuid, siis on midagi valesti.

Igaveste üksikute“ kohta ma oskagi seisukohta võtta. Istekohta ka mitte. Muidugi on kurb, kui inimene väga tahaks, aga (vastastikust) armastust ei leia. Ma arvaks, et ehk pole selle isiku elus ruumi. Hoitakse end ehk liiga hõivatuna, kas või mõtteis. Või siis ollakse teo kombel kojakesse tõmbunud ning ei julgeta end kellelegi avada. Minevikuvalu kuulub ikka minevikku. Valu ei kao kahjuks kuskile, aga ajapikku see käärib ja hakkab seestpoolt sööma.

Milline ma olla tahaks? Rahulik, tasakaalukas ja rõõmsameelne inimene, kes soovib teistele head. Kes on küll abivalmis, kui valmis iseenda eest seisma ja ei lase end ära kasutada. Jätkan enda ümbritsemist positiivsete ja toredate inimestega, kellest mul on eeskuju võtta. Harin end ja suurendan pidevalt silmaringi. Tunnen elu vastu huvi. Panen end uute väljakutsetega proovile ja ei pelga ebaõnnestumisi. Ei keskendu negatiivsele, pisiasjadele ega lase end teiste draamadest kaasa viia. Abistan teisi nõu ja jõuga, kuid distantseerun, kui isik end ise aidata ei taha. Panen iseennast tähele, tundes ära ärrituse ja ärevuse ning tegelen nende tekkepõhjusega. Kui tekib kellegi suhtes negatiivne emotsioon, analüüsin seda. Sest kõigel on põhjus. Ei pea vimma. Väärtustan seda, mis mul on, siiski liikudes edasi.

Lisaks kõigele lepin sellega, et plaanide tegija ja ettemõtleja olen niikuinii, kel peavad paljud aspektid organiseeritud olema. Mis teha, ma olen selline. Aga vot muretsemist, seda üritan küll mõtteist välja suunata.

Ja muidugi toidan oma keha võimalikult toitainerikaste toitudega, treenin regulaarselt ning võimaldan endale piisavalt und.

Kõlab ju küll kui retsept õnnele, või mis?

DSC_0103