Viimane peatus – Hong Kong!

Ongi käes meie pika reisi ja seikluse lõpp! Oleme Eestist nii pikalt eemal olnud ja ootusärevus on suur. Aga nüüd Hong Kongist. Nagu 8 miljoni elanikuga linnas ikka, on siin kõikjal meeletult palju inimesi. Ikka massidega. Pole vist vaja mainidagi, et kõrghooneid on nii palju, et taevast pole nähagi.                  Natuke kitsas ja rusutud tunne tekib siin. Paar päeva linna avastada on väga vahva, aga elada siin kindlasti ei tahaks. Õhk on ka tuntavalt saastatud. Linnas on nähtavus sudu tõttu üsna kehv ning esimesel õhtul oli täitsa õhupuuduse tunne – raske oli hingata. Teiseks päevaks olime siinse õhuga juba harjunud. Eesti värsket ja karget õhku ei jõua ära oodata!                                              Kõige lihtsam on linna avastada metrooga. Ostsime juba lennujaamast Octopus kaardi, millega saab kõiki traspordivahendeid kasutada. Tuleb ainult raha peale laadida. Pakutakse eraldi turistikaarti ka, mille lunastamisel tuleb maksta deposiiti, mille kaardi tagastamisel tagasi saab.                                                                        Peatume soodsamas hotellis Kowloonis Tsim Tsa Tshuis, mis on Hong Kongi keskusest vaid paari rongipeatuse kaugusel. Siin on kõik soodsad hotellid pressitud suurde majja nimega Chungking Mansion. Häärberist on asi kaugel, tegemist on üüratu eelkõige indialasi asustava kortermajaga, mille all on turg. Seal liigub igasugust kirevat rahvast. Algul tundus väga kahtlane, aga paistab, et siiski ohutu koht. Tuba on Hong Kongilikult kitsas ja väike. Mul ema juures on vannituba ka suurem. Aga ega me tulimegi linna avastama, mitte toas passima. Hinnatase on muidugi täitsa teine mis Vietnamis. Hinnad on umbes samad Austraalias ja ilmselt ka Eestis. Linn on hästi läänelik, liiklus on reguleeritud ja kõikjal on üsna puhas. Majad on üsna huvitavad, leidub üsna erilisi pilvelõhkujaid. Skyline on siin võimas. Egas me olemegi siin rohkem niisama ringi konnanud. Esimesel õhtul imetlesime Waterfronti, mis on me hotellist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Järgmisel päeval külastasime Hong Kongi ajaloo muuseumit. Põnev külastus oli. Ekspositsioone oli aegade algusest kuni Briti kolonisatsiooni lõpuni 1997. aastal. Kultuuritraditsioonid on siinsetel üsna samad mis olid Vietnamiski – draakonitants ja rongkäigud. Ajalooliselt on palju probleeme olnud noorte naiste müümisega. See oli väga aktuaalne teema veel 20. saj alguseski. Jalutasime veel Hong Kongi keskuses ning sealses pargis. Seal oli isegi tasuta sissepääsuga linnupark. Viskasime veel korra Aasia kirevatele lindudele pilgu peale.    Hong Kong on ka suur shopingukeskus. Eriti hea hinnaga saab siin soetada kõrgmoekaupa. Vastavaid outlette on palju. Selliseid soodsama hinnaga poode polegi eriti palju. Õnneks leidsime oma vana lemmiku Esprit outleti ja Uniqlo poe. Sai veidi sooje riideid Eesti jaoks soetatud. Eestist ei taha üldse riideid osta, liiga ülepaisutatud hinnad on. Pärast õhtul kohvrit pakkides selgus, et asjad ei mahugi ära. Soojad riided võtavad ikka maru palju ruumi. Turu kohal elamine tasus ära – 15 min hiljem oli meil juba uus ja väga soodsa hinnaga saadud punane kohver.                             Hong Kong olevat ka toiduparadiis. Noh, kuidas kellele. Mulle meeldis Vietnami toit igatahes rohkem. Niipalju, kui kohalikku toitu saanud olen, on see üllatusi täis olnud. Neile meeldib süüa veidi limase konsistentsiga kastmeid, mis pole jällegi minu eelistus. Mõned nuudliroad on küll ülihead olnud. Ilmselt oleksin üllatuslikele roogadele rohkem avatud, kui poleks nii pikk reis seljataga. Nii sõimegi eile hoopis Tai toitu. Samas selles mõttes on siin küll toiduparadiis, et erinevate maade köögid on esindatud.                    Olgu mis toidukoht tahes, kõikjal on ülikiire teenindus. Tuuakse menüü lauda ja minuti pärast tullakse tellimust võtma. Toit visatakse koos arvega lauale. Naersimegi, et siin pole mingit munemist, ega me pole ainsad kes süüa tahavad, 8 mln inimest on veel. Hommikust sööme üldse hotelli kõrval dineris, kus on täielik liiniteenindus täiesti uskumatu kiirusega.                      Täna tegime veel päevatripi Macausse. See on endine Portugali koloonia, mis 90ndate lõpust on Hiina erihalduspiirkond. Hong Kongist saab sinna tunniajase praamisõiduga. Macau on tuntud oma suurte kasiinode poolest. Palju annab siin tooni Portugali valitsemisaeg. Kohalikud räägivadki portugali keelt. Samuti leidub siin euroopalikku õhustikku ja arhitektuuri. Ka pakutakse palju Portugali roogi. Lõunaks söödus küpsetatud riisiroog viis keele alla. Sealne vanalinn on väga võluv. Macau külastus oli ilus punkt meie reisile, midagi vähe teistsugusemat.                                     Homme asume juba koduteele. Mõnus ootusärevus on sees, tahaks juba kõiki näha. Täna oli nii kuum päev ja päikse käes kõndimine oli paras väljakutse. Nüüd on sellest niiskest ja kuumast kliimast küll kopp ees. See on ilmselt Eestisse naasmise eel positiivne nähtus. Kuumas on tore veidi puhata, aga pikemas perspektiivis mõjub see loiutavalt. Ilmselt on Eestis algul veidi raske külmaga harjuda, aga samas ma nii ootan karges õhus metsas jooksmist. Muide, kõige kodusemalt selle 1,8 kuu jooksul olengi end tundnud Uus-Meremaal, kus oli tol hetkel talv. Troopika on vahel tore, aga mitte permanentsekt. Eesti loodust igatsen ka. Vahepeal oli selline kummaline kodutundeta olek. Ei teadnudki, kuhu siis kuulun. Loodan, et Eestis loksub see paika. Üldse on kogu eemaloldud aeg üheltpoolt lühike tundunud, teisalt on muljeid nii palju kogunenud, et see aeg tundub igavikuna. Täitsa kummaline tunne. Selle tõdemusega lõpetangi. Oli kord üks seiklusjutt, see seiklusjutt sai läbi. Tore oli seda blogi kirjutada, see on justkui mälestusteraamatu eest. Loodan, et see blogi andis meie kogemusi ja emotsioone vahetult edasi ning varustab ehk mõnd reisihuvilist kasuliku infoga. Kogu see reisikogemus on olnud hindamatu. Olen endale väga tänulik otsuse eest mõnda aega välismaal elada. Muidu oleks siiani Eestis, mõeldes, mis oleks olnud kui… Elu on liiga lühike kahetsusteks ning unistuste täitmata jätmiseks! 

Hue iidne linn, Hanoi, Sapa ja Halong Bay

Viimati kirjutasin Vietnami keskosast Hue linnast, kus veetsime ühe päeva. Sellest piisas iidse linna avastamiseks. Citadel oli uhke linnak, kus mitmeid templeid.

Hue linna läbis jõgi. 

Koguaeg tundus, et meil on Vietnami avastamiseks aega küll. See oli illusioon. Ühtäkki avastasime, et Põhja Vietnami jaoks polegi eriti palju aega, eriti võttes arvesse selle suurust. Ruttu Hanoisse!

Sõitsime Vietnami pealinna öörongiga. Olin üsna skeptiline, aga täitsa okei kogemus oli. Seal olid neljased kupeed naridega, mis olid üsna mugavad ja voodipesu oli igati puhas. Tualett oli enamvähem okei, aga avaliku käimla kohta täitsaa hea. Jah, Aasias reisides ei pruugi sellised pisiasjad loomulikud olla. Rong küll loksus ja kolises öösel, kuid tänu kõrvatroppidele sain kenasti magada. Meie toanaabrid, kahe väikse lapsega Vietnami pere pidasid end ka vaikselt üleval ning lahkusid varahommikul. Me sõit kestis 15 h ehk kümnest õhtul keskpäevani! Üsna pikk reis. Aga jah, öörongid on täitsa head vahendid pikkade maade läbimiseks. 

Hanoi on kiire ja suur linn, nagu Aasias ikka. Palju rollereid, lärmi, teenusepakkujaid ja müügilette. Pärast äärmiselt meeldivat vastuvõttu hotellis (soovitan 3b Homestay hotelli) suundusime linna avastama. Käisime järve ääres jalutamas, avastasime paleed ja kondasime niisama ringi. 

Reisimise juures kõige väsitavam osa on millegi pidev otsimine – küll söögikohta, transporti jne. Hotell tegi meile pakkumise Sapa ja Halong Bay tuuriks, olles sealjuures tuuride vahel pidepunktiks ja vedajaks. Otsustasime kõik ühes pakkumise võtta. 

Üks öö hotellis, kondamine Hanois ja oli taas aeg öörongiks. Tänu hotelli poolt kõige korraldamisele oli meil võimalik enne öörongi veel duši all käia. Jälle pisiasi, mis teeb reisimise palju mugavamaks. Rong saabus Lao Caisse juba kl 5 hommikul ja siis tuli tund aega bussiga sõita. Kui meie eest transport ära korraldati, ühte hotelli hommikueinet sööma viidi ning võimaldati veel veidi tuba ka kasutada enne tuuri, tänasime endit otsuse eest tuur võtta. Palju lihtsam ja mugavam.

Algas trekkimine. Hotelli ees ootasid kohalikud naised, kes ka meiega kõndimist alustasid. Jalutasime veidi tänaval, hops võssa ja matk alaku! Väga raske oli seal kõndida – oli mudane, libe ning tee viis pidevalt üles-alla. Lisaks ületasime ojakesi ning paarist bambusest ehitatud sildasid. Meil olid seljakotid ka veel turjal kogu ööbimiseks vajaliku kraamiga. Külanaised aitasid meid päris palju. Nad ise olid maastikuga väga harjunud. Paaril neist olid beebid seljas. Need titad olid nii rahulikud ja uimased kuidagi. Pidid terve pika edasi-tagasi retke külast hotelli ja tagasi vastu pidama. 

Aga vaated olid vaeva väärt. Me ees laiusid imelised rohelised riisiterrassid. Nii tohutult kaunis! 

Kliima on mägedes veidi jahedam ka, mis tegi matkamise veidi kergemaks. 

Matkasime hommikul kümnest kaheni, enne kui lõunat sai. Enne toitu kogunesid kõik meid aidanud külanaised me ümber ning hakkasid oma kaupa pakkuma. Korrutasid, et nad ju aitasid meid. Ostsime paar kotikest, mis olid tavapärastest suveniiride hinnast palju kallimad. Vägagi emotsionaalse väljapressimise ning ahistatuse tunne tekkis seal. Nad piirasid meid ikka üle viieteist minuti. Kogu me kaheksapealine grupp ostis midagi. Hiljem selgus, et need külanaised ei ole tuuri ametlikud abilised. Nad rändavadki Sapa alevisse, jälitavad matkagruppi, aitavad neid ning siis müüvad neile oma käsitööd. Päris kahju hakkas neist. Mõtle vaid, inimesed kulutavad terve päeva vaid selleks, et ÄKKI keegi ostab neilt asja, mille tegemiseks on neil veel omakorda aega kulunud. See olevat ainus viis seal külas natukenegi raha teenida. 

Pärast lõunat viiski tee läbi küla. Meid viidi ühte hütti ka. Seal oli kivipõrand ning mööblit minimaalselt. Hütt oli nurgeline ja võis eristada kolme tuba. Oli lavatsi ja lauakesega elutuba, tulease veepotiga ning magamisosa kahe väga lihtsa voodiga. Kõik. Ja seal magavad kolm põlvkonda, sh lapsi on igas peres vähemalt 4-5. 

Neis Sapa külades abiellutakse muidugi väga noorelt. Elu on väga lihtsakoeline. Pole raha, pole asju. Kohe üldse pole asju. Toitutakse oma põllul kasvatatud riisist. Seda enamasti ei jagugi müügiks. Meie visiidi ajal käis üks väike poiss ja võttis põrandal olevast metallpotist riisi. Väike lõunasöök. Nii et selline äärmiselt lihtne ja vaene elu. Turistid jätavad vahel mõne plastpudeli maha, millega lapsed mängivad. Ja nii nad elavad. Eluiga pole eriti pikk, ca 65 a on maksimum. Iga päev tehakse muidugi põllul tööd. Nägime seal palju inimesi töötamas.

 Huvitaval kombel rollerid neist mõnedel olid. Igas aias olid ka kanad ja kuked. Oh ja ülipalju koeri ka. Nägime kõikjal ka kutsikaid. Samuti mängisid kõikjal kampade viisi lapsi. Raha pole, aga lapsi neil on palju.

Ööbisime kodumajutuses. Terve me grupp ööbis ühes toas, kus olid madratsid maas. Sel hetkel veidi kahetsesin kodumajutuse mõtet. Mulle absoluutselt ei meeldi võõrastega tuba jagada. Aga see oli vaid üheks ööks. Kodumajutus ise ongi siis kohalikega ühes majas. Olemuselt meenutas see lihtsamat puhkemaja kuskil Eestis, kus ongi vaid üks vannituba ja suur tuba magamiseks. Oleks ehk toredam tundunud, kui me kohalikku elu juba nii palju näinud poleks. Ega me oma võõrustajatega ei suhelnud. Nad kokkasid meile ja ajasid oma asju. Kogemus oli nii ja naa. Asendamatu vast mitte. 

Õhtusöök oli rikkalik. Saime oma grupikaaslastega veidi tuttavaks – prantsuse paarike, paar tüdrukut Prantsusmaalt, Hollandi paarike ja üks vanem Prantsuse daam. Aga väga jututuju ei olnud. Olime ju ikkagi öörongis kolina ja raputamise tõttu kehvemini maganud, ülivara ärganud ja päev otsa keerulisi mägiteid läbinud. 

Uni tuli magus. Öösel ärkasin, et vett juua. Kui hakkasin uuesti magama jääma, tundsin et miski kukkus mu peale. Ja liigutas mu peal. Panin taskulambi põlema. Meie voodis oli prussakas! Selline turske ja vinske kõva koorikuga sell! Mu suurim putukaõudusunenägu oli teoks saanud. Kaspar aitas teda tabada. Ta vahepeal LENDAS eest ära. Võehh! Õnneks ma olin nii väsinud, et suutsin pärast magama jääda. Ma üritasin mitte mõelda sellele, mis just juhtunud oli.

Kui esimesel päeval matkasime ca 14 km, siis teisel vaid 7. Tee viis taas rohkem läbi külade. Külastasime ka väikest koske. Vaated olid muidugi imelised. Sapa on kindlasti üks Vietnami reisi pärle. 

Sõitsime taas öörongiga Hanoisse. Kui kell 5 hommikul pärale jõudsime, oli meie hotellist üks poiss juba ootamas. Organiseeris meile takso, saime taas hommikust süüa, dushi all käia ja oligi aeg Halong Bay poole sõita. Sõit kestis pea 4 tundi ja olimegi sadamas. Seal oli meeletult palju kruiisilaevu. Hiljem kuulsime, et kokku on neid 500 ringis. Igas hinnaklassis, aga programm on enamvähem sama. 

Me valisime 3-päevase retke keskmise hinnaga laevas Carina ning jäime väga rahule. Süüa sai tohutult hästi. Iga toidukord oli 9 rooga ehk kolm käiku. Palju sai värskeid mereande. Kõik road olid väga maitsvad ja iga kord veeresime täissöönuna kajutisse. Tuba oli kah täitsa kena ja normaalmõõtmes, kajuti kohta üsna suur. Isegi aken oli. Nii et seda kruiisi soovitaks küll. Olime eelnevalt lugenud õudusjutte odavate kruiiside kvaliteedi kohta. Eks kehtib põhimõte, et saad, mille eest maksad. 

Joogid, sh vesi, olid laeval tohutult kallid. Kohalikud käivad akna all paadiga kaupa müümas, aga seegi pole oluliselt parema hinnga. Veidi naljakas kauplemisviis, aga nõudlus reguleerib ju pakkumise. 

Esimesel õhtul külastasime kalurite ujuvat küla. Kui Sapas olid inimestel vähemalt majad ja maa jalge all, siis seal pole sedagi! Inimesed elasid paatidel. Sinna oli isegi elekter veetud. Kõik nägi muidugi väga algne välja. Tegelikult oli üsna imelik nende igapäevaelu vahtida. Nukker ka.

Järgmisel päeval oli aktiivne programm. Käisime laguunis kajakkimas, siis ühe eraldiseisva ranna juures ujumas ja lõpetuseks pärlifarmis kah. Pärleid kasvatatakse samamoodi nagu austreid. Olles veetnud mõnusa päeva päevitades ning ujudes, hakkas seal farmis mul ühtäkki väga halb. Silme ees läks lausa mustaks ja oli tohutu pearinglus. Ilmselt oli tegemist kerge päiksepistega. Millal ma küll õpin, et päikse käes tuleb mütsi kanda? Päiksepiste intsident välja jätta, oli äärmiselt mõnus päev.  Laguun ja kõik vaated olid väga kaunid. 

Õhtul nägime tohutult kaunist päikseloojangut. Halong Bays on nii meeletult palju rohetavaid veest kõrguvaid kaljusid. See teeb ala nii eriliseks. Tõesti kaunis.

 Osades kohtades pidavat palju prügi olema, aga me seda ei näinudki. 

Viimasel päeval käisime veel Üllatuskoopaid vaatamas. Need olid äärmiselt uhked ja suured. Lisaboonusena oli seal erivärvides valgustus, mis tegi koopa sisemuse veel põnevamaks.

Pärast kruiisi veetsime veel päeva Hanois. Otsime veidi kohalikku nodi, nautisime veel kohalikku toitu ja täna hommikul lendasime juba Hong Kongi. Oleme seda juba veidi ka avastada jõudnud. Loodan sellest ka kirjutada. 

Juba tuleval kolmapäeval jõuan Eestisse. Tohutult põnev on! Ootan juba väga!

Vietnami lõunaosast keskele – Saigon, Da Nang, Hoi An ja Hue

Tere! Oleks vist aeg Vietnami reisist kah kirjutada. Oleme siin juba nädal aega ringi rännanud.

Saigon

Lendasime kõigepealt Saigoni ehk siis Ho Chi Minh City-sse. Saigon ristiti 20ndal sajandil sotsialistliku presidendi järgi ümber. Juba lennujaamast hotelli sõites jäid silma sotsialistlikud embleemid – kõikjal lehvivad punased tähekese ja sirbi ning vasaraga lipud, samuti on näha nõukaajast tuttavaid postreid. Nagu oleks ajamasinaga rännanud. 

Saigon oli tohutult elav ja hektiline linn. Rollerid sõitsid justkui parves koos, nagu oleks Tartu rattaralli stardijoonele sattunud. Aga linna üldmulje oli üsna puhas ja läänelik. 

Peatusime otse linna südames melu keskel. Peatänaval oli ohtralt vilkuvaid bännereid, tohutult palju restorane ja õhtul baarimelu. Õlu on tohutult odav ja putkades müüakse võileiva moodi täidetud baguettesid. “Massaaz, massaaz” hüüavad paar neiut ja üritavad me teed blokeerida, flaiereid pihku surudes. Astume neist mööda, ise pead raputades. “Free beer with meal”, lehvitab üks mees me ninade all flaierit. 

Suure tänava kõrval on turg, kus vietnamlased värsket kraami müüvad. Sealsamas madalatel plasttoolidel söövad paar meest nuudlisuppi. Lapsed jooksevad ringi. Kitsasse agulisse keerates näeb otse kohalike kodudesse, kus seinalaiused klaasuksed on pärani lahti. Sealsamas on kodune väike restoran, mille söögisaaliga samas ruumis on väike telekanurk. Peremees sahmib veidi restoranis ringi ja istub siis teleka ette plasttoolile õhtuseid uudiseid vaatama, end klientidest mitte häirida lastes. Kõikjal on sigisagin. Jah, me oleme Vietnamis! Täitsa tavapärane õhkkond ja eluolu ka muudes linnades.

Hommikul asume linna avastama. Jalutame kompartei peahoone juurest läbi, kaeme ooperi- ja postimaja, katedraali ja paleed.

 Vahepeal sööme imehead kalasuppi, mille kõrvale serveeritakse ohtralt värsket. Jess, lõpuks ometi, salatiline! Käime ka Sõjamuuseumis. Seal saame kinnitust, kui erinevalt võib ajalugu tõlgendada. Muuseumi kohaselt oli USA Vietnami sõjas ainuisikuliselt süüdi. Siinmail nimetataksegi seda “USA Sõjaks”. Ammu teada fakt ju, et ainult kaotaja pattudest räägitakse. Muuseum ise oli väga piltlikult kujundatud ning sõja erinevaid aspekte oli eraldi ruumides kirjeldatud. Maja ees oli ka sõjalennukeid ja tanke. Üsna väärt külastus. 

Peaaegu terve päeva sadas vihma. Paistab, et Vietnami lõunaosas ei olegi vihmahooaeg pelgalt teooria. Samas linnatuuril oli kerge vihm suures kuumas pigem jahutav. 

Paiksem basseinilebo Da Nangis

Veetsimegi Saigonis vaid ühe päeva ning lendasime seejärel riigi keskossa Da Nangi. Vietnam on veidralt pika kujuga riik, kulgedes üsna kaugele põhja välja. Vahemaad on siin üsna suured, Saigonist keskossa näiteks on üle 800 km. Me veedame siin riigis 18 päeva ja kui oleks tahtnud mööda maad keskossa reisida, oleks väga intensiivne tripp olnud. 

Maandusime Da Nangis ja otsustasime veidi parema majutuse kasuks. Veidi kesklinnast väljas oli rannarajoon, kus Eesti standardite järgi sai superodavalt ööbida korralikus katusebasseiniga hotellis. Võtsime paar päeva hästi vabalt, pikutasime basseini ääres ja jalutasime niisama ranna ääres ja seal piirkonnas ringi. Seal oli niigi palju hotelle, kuid veelgi rohkem ehitusplatse. Tekkis küsimus, kellele nii ohtralt hotelle ehitatakse. Kas tõesti tasub ära ja kliente jagub? Piirkond paistis hiinlaste ja ilmselt ka aina rohkem venelaste meelispaik olevat. 

Da Nang on meeletult kiirelt arenev linn. Jällegi oli linna üldmulje puhas ja meie hotelli piirkonnas oli ka väga kauneid elumaju. Elatustase ilmselt aina tõuseb. Õhtuvalguses hotelli katuselt oli eriti lahe jälgida tuledemängu. Pea iga kõrghoone ja sild oli erinevates värvides, mis vaheldusid. 

Jäin kogu selle hotellipuhkusega väga rahule. Pikal reisil lihtsalt ei jaksa koguaeg ringi kablutada, vahepeal tuleb niisama ka päikest nautida. Tore oli ka see, et meid ülendati tasuta sviiti, kus oli lausa süda laes ja puha. Vahel on tore veidi luksuslikumat õhkkonda nautida.

Vietnami toit

Seal piirkonnas oli muidu täitsa häid söögikohti, aga ükskord pakuti korraliku Vietnamipärase roa asemel kiirnuudleid eriti kehvas piprases kastmes! Võehh. Üldiselt süüakse Vietnamis palju suppi. Kohalik kauakeedetud veisepuljongiga supp Pho on kõige levinum, aga ka kohalik karri on pigem supp. Ma jään ikka truuks mereandidele, võin neid vist lõputult süüa. Baguettet pakutakse ka tihti, eriti hommikusöögi kõrvale. 

Kui juba jutt toidule läks, siis me järgmises sihtkohas Hoi Anis sai eriti häid sööke. Proovisin scallopseid, erinevaid karrisid ja sõime baguettet kuulsas ja imeodavas kohas Hoi Ani südames. Seal restos oli alati järjekord. Ma pole elusees nii head täidetud baguettet saanud. Vietnami toidud on kuidagi kodused, aga maitserohked. Toidu kõrvale tuuakse tihti idudest ja maitserohelisest salat. Eriti maitsev on Vietnami pannkook, mis on nagu täidetud pirukas. See tuleb keerata riisilehe sisse koos kurgi, salatilehtede, viilutatud köögivilja ja mündiga ning veel kastmest läbi lasta. Mm, kui hea. 

Toidud ei ole eriti rasvased, isegi mitte praetud riis ja nuudlid. Noh ja nagu mainitud, supp on põhiline. 

Hommikuti pakutakse täitsa maitsvat omletti. Hästi palju on kohvikuid, mis pakuvadki vaid jooke. Vietnami kohv on üsna kange ning seda serveeritakse kondentspiimaga. 

Muidugi on enamasti menüüs ka värsked mahlad. Enamasti need ka on värsked ja väga maitsvad, aga ükskord pakuti mahla pähe apelsinisiirupivett, mis viis mitmeks päevaks mahlatellimise isu ära. No ja kohalik õlu on ka hea. 

Algul tundus tänavatoit veidi hirmutav, sest kõiki komponente hoiti soojas klaasi taga. Aga nüüd oleme igasugustes kohtades söönud. Täna näiteks einestasime kohas, kus polnud isegi menüüd. Midagi oli vietnami keeles seinal kirjas. Meile öeldi, et suppi saab ja näppudega näidati kolm ehk 30 000 dongi. Läks kaubaks. Laual olid keedetud vutimunad ja see saladuslik supp oli ka väga hea. Vist oli kalapallidega. Lauad olid imemadalad ja toolid sobiks Eesti mõistes lastetuppa. Aga tore kogemus oli.

Rätsep-ja laternalinn Hoi An 

Hoi Anis veetsime lausa 4 päeva – kaks kesklinnas ja ülejäänud aja An Bang ranna ääres veidi linnasüdamest eemal olles. Hoi An on tuntud oma nunnu vanalinna, laternate ja rätseptöö poolest. Hoi Anis on õhkkond rahulikum ja hubasem kui mujal linnades.

Rõivalemb hullus õmblussalongis

Hoi Anis on kõikjal õmblussalonge, kus näidistena mannekeenidel väga kaunid mantlid, ülikonnad ja kleidid. Me läksime pärast väikest hinnapakkumiste küsimist hosteli soovitatud salongi. Esimesel päeval tellisin kostüümi ja teisel päeval, noh, veel asju. Nad teevad kostüümi nimelt päevaga valmis ja saab juba proovima minna. Nähes, et tehti väga head tööd, tellisin muidugi veel asju, näidates eelnevalt väljaotsitud pilte. Kaspar tellis kah ülikonna, vestiga ja puha.

 Raha läks planeeritust rohkem, aga see-eest sain riideid, mida olen ammu ihaldanud, aga pole poest sobivaid leidnud. Mind on nimelt õnnistatud mittestandardse kehaga, mis esindab suisa kolme suurust korraga. Lisaks olen lühikest kasvu. Seega olen siiani hästiistuvatest viigipükstest vaid unistanud ja teksade otsimine on õudusunenägu. Sydneyst ei leidnudki. Enamus kleite, mis pihast parajad, on õlgadest ja altpoolt veidi kitsad. Lisaks, ma loodan, et Eestis on seis parem, aga Austraalias oli viimasel hooajal vaid kohutavad 90ndate stiilis hilbud müügil. Mulle meeldib ja sobib naiselikum ja klassikaline stiil. Üldse peakski endale õmbleja otsima. Poodides müüakse üldiselt  kalli hinnaga üsna kehvast materjalist kiirmoerõivaid, korralik rõivas on aga enamasti ülepaisutatult kallis, ERITI Eestis. Austraalias olid riided palju odavamad kui kodumaal ja soodukaid oli ka palju. Teab keegi Eestis head õmblejat?  Mul on enamasti väga selge nägemus, mida kanda tahan… Aga poest neid komplekte ei leia. Nüüd sain südamerahus (aga eelarvesüümekatega, hehe) oma rõivastussoove realiseerida. Oh, mina ja riided, sellest võiks eraldi peatüki kirjutada. Igatahes, kes on huvitatud hästiistuvatest ja Lääne mõttes üliodavast, kiirest ja korralikust rätseptööst, võtke Vietnami tulles shopinguraha kaasa! Lisaks müüakse kõikjal Vietnami tehastes valmistatud firmakraami ja osavalt otsides võib leida üliodavalt originaalasju. Näiteks müüdi palju North Face jopesid, sildid küljes ja puha. Ja kui ka on järgitehtud, siis tõesti – üliosavalt ja ikkagi heast materjalist.

Jalutuskäigud Hoi Anis, Kaspari sünnipäev ja An Bang rand 

Hoi an oli õhtuti eriti ilus, kui laternad olid põlema pandud. Neil käivad siin mingid pidustused, mille puhul lapsed on draakonkostüümides ja taotakse trummi. Nii me siis õhtuti jalutasime, laternavalgel, üle erinevate sildade kõiksugu lettide ja madalate vanade majade vahel. Vahepeal käisime oma vastvalminud riideid proovimas ja nii see aeg läks. Vanalinna sisenemiseks nõuti ka üsna krõbeda hinnaga piletit. Paljud turistid lasti niisama läbi. Et me ses loogikat ei näinud, läksime ringiga ja kõrvaltänavast sisse. Ka nii saab. 

Kui oli aeg rannaosaks, kallas vihma kui oavarrest. Olime just saabunud uude majutuskohta. Vihma lubas ka järgmiseks päevaks . Mis seal ikka, olime tubasemad. Tulles lõunasöögilt tagasi, ootamas meid Kaspari sünnipäevatort, mille kodumajutuse omanik oli toonud.

 Milline tore üllatus. Laulsime Kasparile kõik koos sünnipäevalaulu. Tort oli imemaitsev.

Üldse on siin majutuskohtade inimesed olnud ülisõbralikud. No tõesti, ülivõrdes. Alati naeratavad ja abivalmid. Seda soojust ja lahkust on raske kirjeldada. Ju on meil vedanud ka. Kohalikud tahavad iga asjaajamise puhul, et me istuks. Kas või minutiks, aga maha peab istuma. Teiseks nad suunavad alati ventilaatori otse me peale puhuma. Eks ikka, et meil palav poleks. Seda juhtub siis massaazis, söögikohtades jms. Kogu selle kuuma-ventika-konditsioneeri kombost oleme juba mitu päeva tõbised. Troopikas pole üldse tore haige olla,vaat et hullem kui Eesti kliimas põdeda. 

Eile ehk viimasel päeval Hoi Anis ärgates oli ootamatul kombel vihm kadunud. Öösel oli jube ja hirmutav torm, aga hommikuks polnud taevas pilvepoegagi. Käisime ratastega veidi põldude vahel sõitmas ja imetlesime vaateid. Seal oli palju hanesid, polnudki eriti kukki ja kanu, kes muidu igal pool ringi tatsuvad. Härjad olid ka, paar tükki kümblesid kraavis. Nii palav oli, et see tundus täitsa ahvatlev jahutus.

 Veetsime ka aega rannas, mis oli üllatavalt puhas ja puhta liivaga. 

Lained olid ülisuured, nagu ikka ja ma chillisin niisama kaldaäärses vees. Ma ikka üldse ei usalda ookeanit. 

Rongirännak ja esimesed muljed Huest

Täna sõitsime rongiga Huesse. Esimene rongikogemus möödus muidu hästi, aga rongijaamas tuli üks onkel, võttis agaralt me kohvri ja viis rongi juurde. Ta tegutses nii kiirelt, et ei jõudnudki teda takistada. Oli varahommik ja olime unised kah. Muidugi ta nõudis raha ehk MONEY. Andsime paar tuhat dongi ja ta polnud üldse rahul. Aga neist isehakanud teenusepakkujatest on küll kõrini. Ei jõua takistadagi, enne kui “teenus” on juba osutatud. 

Läbisime 100 km mingi 4 h, aga vaated, mille pärast rongi valisime, olid täitsa kaunid. Rongitee kulges nimelt ookeani äärest. Kahjuks olid me kohad vale akna juures, aga midagi ikka nägime. Igatahes, Hue-t oleme vaid veidi avastanud. Siin on täitsa lahe park loomakujudeks pügatud põõsaste ja armsate aiamajakestega. 

Homme pühendame veel päeva Hue-le ja siis öörongiga Hanoisse. Oeh, nn “kogemuse” mõttes võtsime selle viisi ja eks ta ole odavam ka, kui lend. Aga ma juba ette mõtlen, kas on väga jube kogemus. Üldiselt on selle reisiga standardid tunduvalt alalhoidlikumaks läinud. Tuba peab olema puhas, voodi, wc ja pesemiskohaga. Muu, nagu hubasus vms, on suva. Ümberringi on elu üsna lihtsalt laadi ja siis nagu polegi eriti muud vaja, kui et baasasjad oleks olemas.

Kniks ja kummardus, kes selle mammut-elevantpostituse läbi luges. Algul ei saa vedama, pärast pidama. Näeme peagi Eestis! 

Avastades Kambodzat – Siem Reap, Angkor templid, ujuv küla, Battambang ja muud

Olemegi Kambodzas! Tulime siia eelkõige Angkor iidseid templeid avastama, kuid leidnud endi jaoks ka palju muud toredat. Esiteks üllatas linna väiksus. Vaid mõnekümne minuti sõidu kaugusel on väiksed külakesed ja maaelu.                                                 

Lennujaamas pidi taotlema viisat, mis oli üsna omamoodi protsess. Tuli anda täidetud avaldus, pass ja raha ning riigi masinavärk-konverei hakkas tööle. Pass ja avaldus läbisid viie kõrvuti istunud töötaja kiirkontrolli ning siis tuli passihunnikust enda püha dokument üles leida. Õnneks ei läinud kaua.                   

Astudes lennujaamast välja, tabas meid meeletult kuum ja niiske õhk. Nagu saunas! Hotell oli meile juhi vastu saatnud. Algas me esimene tuk tuk sõit! See on nagu väike kaarik rolleri taga ja põhiline vahend turistide sõidutamiseks. Hotell andis meile kõigepeale toa kuskil 0-korrusel tšillimisala kõrval. Täielik hurtsik ja veidi must kah, trellid akna ees. See ei saa olla õige! Küsisime tuba vaiksemas kohas. Ja anti sama hinna eest tuba 3ndal korrusel, palju avaram, sisustatum ja lausa kahe suure voodiga.  Nii siin Kagu-Aasias on, alati tuleb suu lahti teha ja enda eest seista. Muidu saab pügada.     

Esimesed kaks päeva veetsimegi templeid avastamas. Need on iidsete ehitiste kohta väga uhked. Osa neist üsna suured ka. 

Teisel päeval võtsime giidi kah ja tema teadis rääkida rohkete seinamaalingute tähendusest. Seintele on nikerdatud pikad jutud. Uskumatu ikka, et 12.sajandil suudeti nii suursugused templid valmis ehitada. Giid selgitas, et templeid on kahte tüüpi – Budha ja Hindude omad. Hindu templid pidavat kõrgemad ehk jumalale lähemal olema. Budha templid täidavad rohkem kooli ülesannet. See on tänapäevalgi nii. Tänavatel võib märgata munkasid, kel üll oranzid ürbid ning pea paljaks aetud. Paljud noored poisid lähevadki mungaks eelkõige hariduse eesmärgil. Nad ei saa mujal koolis käia, sest tasuta  koole pole piisavalt. Munki võetakse vastu nii palju, kui neid toita-koolitada võimalik. Natuke toetab riik, omal kohal on ka annetused. Mungaks võib minna ükskõik kui kauaks. Kas või paariks päevaks. Giid rääkis näiteks mehest, kes oli kolm kuud munk, võitlemaks alkoholismiga. Osa munki soovib oma pagoda ehk eraldusajal ajal pigem mediteerida, ka see on võimalik. Joogat nemad ei tee, vaid keskenduvad spirituaalsusele. 

Kambodzat külastades ei jää märkamata riigi karm ajalugu. 70ndatel aastatel mõjutas riiki veriselt kohalike leeride vastasseis. Khmeeri reziim viis läbi genotsiidi, tappes 1,5-3 miljonit inimest. Meie giid oli sel ajal noor poiss. Veriseimal päeval tapeti nende külas 43 inimest. Sõjasegaduse tõttu ei saanud ta koolis käia, mistõttu ta läkski rahuajal mungaks. Nii sai ta keskhariduse alles 29 aastaselt. Ta rääkis oma sõpradest, kes jõudsid ülikooli alles oma 30ndate keskel. On ikka ambitsioon kõige kiuste elus edasi pürgida ja end harida. Kambodza kultuur ja ajalugu on seni külastatud Kagu-Aasia riikidest jätnud sügavaima mulje. Riik on kusjuures olnud Prantsuse koloniaalmaa, nii et ka sellekohaseid mõjutusi on märgata. Näiteks müüakse siin kõikjal veini ning hommikusöögiks on maitsvad baguetted. Samuti on osa arhitektuuri veidi Prantsuse mõjutustega.

Veidi pilte kah, ütlevad need ju rohkem kui tuhat sõna.

Melu Pub Street-il
Kuninga ninaga vastakuti

Vaade Siem Reapile meie hotellist
Loodus templite lähedal. Terve arheoloogiline park oli roheluse keskel
Siem Reap on ise üllatavalt hubane ja veetlev linn, mis ärkab ellu õhtuti, seda ilmselt päevase kuumuse tõttu. Õhtul aga avatakse turg, seatakse üles erinevad tänavatoiduletid, aega saab veeta Pub streeti arvukates restoranides. Alkohol on siin tohutult odav, vaadiõlu maksab vaid 0,5 USD. USA dollar ongi siin peamine valuuta, kohalikku rieli kasutatakse pigem peenrahana. Kokteile müüakse ka ämbrites, õlut isegi vaadikaupa. Pakutakse peamiselt Khmeeri ja Tai roogasid. Khmeeri toidud on äärmiselt maitsvad. Nad ei ole niivõrd vürtsikad, kuid väga maitserohked. Olen proovinud musta pipra kastet Lok-Loki, Amokit ja erinevaid karrisid, üks roog parem kui teine. Viimase aja suur lemmik on ka Tom Yami supp. Tänaval müüakse ka praetud skorpione ja madusid neile, kel ekstreemse toidu isu. Ülimaitsvad on ka putkades müüdavad banaanipannukad. 

Reisi kolmandal päeval külastasime siidifarmi, veendumaks kui peent nokitsemist vajab kookonitest siidi valmistamine. Väga põnev on jälgida, kuidas valmistatakse materjale, mille päritolule igapäevaelus ei mõtle. Mitmed siidiproduktid ei olnud huvitaval kombel üldse nii silkjad, kui ma arvasin siidi olevat. Olid hoopid karedapoolsed, nagu vill. Aga kookon ise oligi hästi takjas, niiti siis silutakse vastavalt vajadusele. 

Siidiussid, kelle kookonist valmistatakse siidi
Tublid siidiketrajad

Külastasime ka ujuvat küla, kus kohalikud elavad poolenisti järves. Majad on hästi kõrged ja peamiseks transpordivahendiks paat. Külakeses oli ka pooleldi vette ehitatud kool ja kirik. Sigu kasvatati vee peal puuris. Lapsed pladistasid vees, kohalikud ajasid oma igapäevaasju. Täiesti teistmoodi elukorraldus. Selle paadisõidu eest nõuti kohaliku standardi järgi üsna kõrget hinda, 25 USD. 

Keset tuuri pakuti veel eraldi paadisõitu, toetamaks mingit kohalikku projekti. Me ei läinud õnge, ehkki püüti meis kalameeste vaesusest rääkides süümekaid tekitada. Mul on kahju küll, kuid proovin neid toetada, kasutades kohalikke teenuseid ja süües kohalike väikestes restoranides. Aga kõiki korraga aidata ei jõua. Pealegi ei tea iial, kuhu selle pealtnäha vaese kerjuse või projekti toetusraha läheb. Nii et kohalikke teenuseid tarbides aitame ilmselt kohalikke kõige tõhusamalt. Nad on siin kangesti ettevõtlikud oma väikeste äridega. Giid rääkis, et paljud kolivad Siem Reapi. Turisminduse tõttu on seal tööd, mida mujal pole. Kambodza on ikka üsna vaene riik, aga kohalikud paistavad usinad olevat. Ma usun, et kui nad saaks haridusele paremat ligipääsu, oleks siin palju spetsialiste. Praegu on aga paljude võimalus elatist teenida dollari eest turistide jalgu mudides.

Nagu ikka, kõik turistikas on vastava hinnaga.Kuigi netis hoiatatakse arvukate pettuste eest, on Kambodza kohalikud sõbralikud ja armsad. Inglise keelt oskavad ka hästi. Paistab, et nad pingutavad turismindusega rahateenimise eesmärgil. Balil oli rohkem naglam suhtumine, käsi pikka ja nõutakse ainult raha, ise inglise keelt oskamata. Eks siin Kambodzas ole turistimagnetite juures ka palju müügimehi, kuid kui selgelt pakutavast keelduda ning edasi kõndida, loobutakse järelkäimisest üsna pea. Hästi rahulikuks tuleb jääda. Me oleme tuure ja tuk-tuki juhte lasnud hotellil organiseerida ja saanud alati usaldusväärset ja kvaliteetset teenust. Palju tuleb oma instinkte usaldada. Kui miski ei tundu õige, siis enamasti ongi pettus või koorimine.

Aga tagasi ujuva küla juurde, tegime pilte ka.

Ujuv küla

Edasi sõitsime Battambangi linnakesse, mis on turistide poolt veidi vähem avastatud. Linnake ise on üsna vaikne ja rahulik ja ainsaks kaunimaks kohaks on jõeäär ning väike restoranide tänav. Siin näeb palju ehtsat kohalike elu. Eile võtsime tuuri. Kõigepealt viis tuk-tuki juht meid bambusrongi sõidule. See on põhimõtteliselt rööpal liikuv bambusest alus, millega veetakse külade vahel kaupa ja inimesi. Sõit sellel oli natuke hirmutav, aga ka väga lõbus. Ohutusstandardid on muidugi nullilähedased. Kui teine rong vastu tuleb, tõstetakse üks rong rööbastelt lihtsalt maha. Ma sain keset sõitu herilaselt nõelata, aga kohalikud hõõrusid paistes jalga teelehe, mingi vedeliku ja Vietnami salviga.  Ma ei hakanud isegi küsima selle meditsiiniviisi kohta. Eks see Aasia reis olegi selline, et Lääne standardid tuleb unustada ja lihtsalt kohaliku eluga kaasas tiksuda ning mitte liiga palju stressata. Toiduga samamoodi, ma muudkui sisendan endale, et mu keha on piisavalt tugev, et uute bakteritega kohaneda. 

Rongi peatuskohas üritasid lapsed käepaelu müüa. Nad oskasid üllatavalt hästi inglise keelt. Paraku ei jõua igalt pakkujalt midagi osta. Veidi nurkasurutud tunne oli seal kaubanduslõksus olla, kuid jäime endale kindlaks. Ma olen üldse selline tüüp, et mind nn nurka surudes ja mulle midagi peale surudes ütlen kindlalt ära. Ma lihtsalt ei kannata agressiivset müügitehnikat ning oskan müügimehi ignoreerida nii, et nad mulle asjade pakkumisest üsna kiirelt loobuvad. 

Bambusrong
Pildikesi kohalikest põldudest

Saanud bambusrongi sõiduga ereda mälestuse, sõitsime edasi Hindu templit kaema. Sai tohutult palju mööda treppe ronida. Kohalik väike poiss tuli meile tuult lehvitama. Ütlesime viisakalt teenusest ära, muidu oleks jälle pidanud raha maksma. Tempel ise oli huvitav, aga ei midagi uut. 

Edasi käisime veel Killing Caves-e vaatamas. Selleks pidime lauspäikese ja meeletu kuumuse käes mäkke ronima. See kuumus siin on lihtsalt meeletu, tõesti nagu saun! Viimased kolm päeva ei ole sadanud, nii et vihmahooaeg tähendab siin vist pigem megakuuma aastaaega. Ei noh tõesti, ma olen meeldivalt üllatunud, olin kindel et iga päev sajab. Esimestel päevadel tuli pärastlõunal väikseid vihmasahmakaid ja üks kord natuke keset templikülastust ka. Eks näis, mis ilm Vietnamis on. Igatahes, nendes koobastes tapsid Khmeerid inimesi. Naiste ja imikute hukkamiseks olid veel eraldi koopad. Kaesin need kiirelt üle, aga ega pikalt seal kehva auraga kohas molutada ei soovinud. Üks kohalik poiss kleepus kohe külge ja tegi täitsa heas inglise keeles tuuri. Jätsime talle veidi tippi, tubli püüdlikkuse ja üsna sorava keeleoskuse eest.

Tapmiskoobas, kust poolsurnuks pekstud inimesed alla visati.
Hirmsa ajalooga koopas oli ka altar
Vaade koobaste juurest mäejalamilt
Kaugelt vaadates armsad, aga ülbed tegelased

Veel nägime ahve, kes õnneks ei olnud agressiivsed. Üks päev sõin Angkori templite vahel metsas jalutades õuna. See oli vale valik. Kõikjalt tuli ahve kindla sihiga see õun ära võtta. Aasias ei tasu metsa vahel kõndides puuvilja süüa! Nad vanad sunnikud tulevad kohe hammustama ja osa ahve on maru suured. Lõpuks viskasin viimasele väiksemale isendile tükikese oma õunast. Kaspar on ahvipeletuses juba meister.

Battambangi tuur oli hea valik, näemaks maaelu. Nägime palju põlde, kohalikke maju, kuidas lehma rolleri taga korvis veeti, kuidas kohalikud tööd tegid jms. See igapäevaelu nägemine ongi reisimise juures kõige magusam. 

Täna on meil viimane päev Kambodzas. Sõidame peagi bussiga Siem Reapi ja homme Vietnami lennule. Natuke on reisiväsimust kah peal, ilmselt katsume Vietnamis väikse päiksepuhkuse peagi teha. Aga muidu on hästi tore! Kniks ja kummardus, kes viitsis selle mammutpostituse läbi lugeda. Tervitused palavad, kallistused ka!