Elust ja olust

Aeg tiksub nii kiirelt mööda, et ei saa teisel sabast kinnigi. Alles olid lihavõtted ja juba on meil järjekordne pikk nädalavahetus mööda saanud. 25. aprillil tähistatakse Anzac päeva, kõigi sõjas võidelnute auks. Tänapäeval tähistatakse seda rosinaküpsiseid süües (sõjaaja lihtne küpsetis) ja, noh, juues ja kulli ning kirja raha peale mängides. Sest austraallaste jaoks tähendab püha kas vabandust juua või midagi suhkru-, rasva-, ja kaloririkast süüa. Maiustusteletid olid jõulude ja lihavõtete ajal lookas! Enamasti tehakse tähistamiseks nii seda söömise kui joomise osa.

Kasutasime lisandunud vaba päeva Sinimägede põhjalikumaks avastamiseks. Lihavõtete ajal olid Karen ja Markus, kes naasid Vietnamist Uus-Meremaale, korra ka Sydneys. Käisime siis koos seal matkamas, kuid ei jõudnud igale poole. Seekord alustasime varem ja jõudsime kogu Wentworth Fallsi ala ära avastada. Matk kestis mitu tundi ja oli ülimalt intensiivne. Kord tuli ronida redeltreppidest, siis libedatel kividel, hoida tasakaalu nõlvajärsakul libedate puujuurte vahel ronides, siis jälle ojasid ületada.

Blue Mountains

Blue mountains 8
Mina turnimas

Blue mountains 5

BLue Mountains 4

 

Blue mountains 3

Blue Mountains 2

Vahepeal tuli ronides alla vaatamist vältida, muidu oleks hirmus hakanud. Päris raske matk oli, kuid vaated olid seda väärt. Eks teekond isegi oli meeldejääv. Eriti hästi paistavad matka mäletavat mu jalad, mis praegu kanged on. Eks näis, mis tunne homme on. Aga matkasellid me oleme ning selle võib me ühiseks hobikski nimetada. Pole parimat, kui nädalavahetusel looduses heitgaasidele vahelduseks värsket õhku hingata ja liikuda. Kuigi käime jooksmas ja teen videote järgi usinasti trenni, istun ma ikkagi iga päev vähemalt kaheksa tundi kontoris. Nii et vabal ajal tahaks võimalikult palju füüsilist koormust. Nii olemegi Sydney lähedasi rahvusparke korduvalt väisanud.

Laupäev oli ka tore. Käisime Hurstville veekeskuses. Luban siinkohal, et ma eales ei vingu enam Eesti veekeskuste üle! Siin tuleb selliseid keskuseid tikutulega taga otsida ja Eesti omad on siinsete kõrval steriilsed privaatspad. Veekeskuseid on väga vähe, sest sellele polevat siin turgu, ometi on need ülerahvastatud. Nendes käimine on omaette kultuurišokk. Üks poiss tatsus oma isa peal saunas massaaži teha. Üks naine istus keset kärarikast läbikäigukohta ning mediteeris nii ilmse rahuga, justkui saaks kosmosest signaale kätte. Üks Hiina onkel oli kaasa võtnud musta värvi jooki, mida kõlbas visata nii saunalavale kui ka sisse juua. Mullivannis istus üks naine, kes määris enda näo seebiga sisse. Hiljem määris endale mingit möksi saunas ka peale. Eks aasialastele olegi saun (ja veekeskus) rohkem mediteerimise ja ehk ka palvetamisega seonduv. Ühes teises veekeskuses olid sauna hõivanud vanemapoolsed Ida-Eurooplased. Vaieldi tuliselt isegi narkopoliitika üle. Kõik rääkisid kaasa, me Kaspariga olime ainult vait. Pole harjunud saunas võõraste inimestega intensiivselt arutama. Vaidlus oli igtahes tulisem kui leige saunatemperatuur.

Pärast veekeskust sõime sushit ja käisime kinos. Aga ega see pole midagi uut, sest filme vaatamas ja väljas einestamas käime pea iga nädalavahetus. Hea viis end tuulutada. Üle pika-pika aja oli ilm päris jahe ja vihmane. Sügis on täies hoos ja pärast kellakeeramist jõuan pimedas koju. Ilm meenutab see-eest Eesti suve, mis on hea. Ootasin juba pikisilmi nende kuumalainete lõppemist. 35+ kraadi ja kõrge õhuniiskusega ilma jätkus meil liiga kauaks. Lõpuks ei suutnud minagi, kes muidu palavust hästi talub, välja minna. Ei saanud rattaga sõita ega midagi, sest liiga kuum oli. Sügise saabumisega sain ka jälile, miks ma vahepeal pidevalt nõnda väsinud olin. Selle kuumusega ei saanud hästi välja magada. Siinmail on majad isolatsioonita. Kui õues on palav, siis toas oleks nagu umbses koopas. Ja kui nüüd öösel temperatuur väga langeb, siis on toas ka sama jahe.

blue mountains 10
Sügisesed värvid mägedes

Mind on haaranud viimasel ajal kibemagus tunne. Ühelt pool on juba igatsus suur, tahaks lähedasi inimesi näha. Eesti kevad on super, see talveunest ärkamise emotsioon, esimesed grillid jne. Olen hakanud hindama arhitektuuri, kõiki neid armsaid puumaju ja vanalinna. Siin on vaid mõni vanem hoone või majad, mis näevad lihtsalt vanad ja räämas välja. Miskipärast on see “hinge” puudumine siin linnas elades häirima hakanud. On lihtsalt üks hoomamatult suur linn. Teisalt olen siin sõpru leidnud, oma turvalisuse loonud. Eks ikka ole kurvavõitu kõik see maha jätta. Suure tõenäosusega ei näe ma neid inimesi enam kunagi. Ma üldse ei imesta, kui Eestis omakorda väikestviisi kultuurišoki saan. Ma olen siinse reaalsusega niivõrd harjunud. Tunnen praegu blogides, et eesti keeles on raske kirjutada. Tööl kirjutan ju koguaeg inglise keeles. Unenäod on mul kakskeelsed, olenevalt kas näen Eesti või siinset olustikku. Ja kui ma pean mõnele eestlasele oma tööst rääkima, läheb keeruliseks. Kogu tekst jookseb peas inglise keeles ja seepärast on eestikeelne kõne väga aeglane. Superveider tunne! See on sellest, et tööl mõtlen kogu aeg inglise keeles.

Töötan ma ikka samal ametikohal. Olen end ettevõttesse kenasti sisse elanud. Võrreldes esimeste kuudega olen suure hüppe teinud. Mäletan, kui pidin esimest lepingut üle vaatama. See oli 150 lk pikk, täis ingliskeelseid õigustermineid. Mulle anti ette dokument, kus kirjas põhilised riskid ja aspektid ning mina pidin üle vaatama, mille osas läbi rääkida tuleb. Alguses oli üsna raske. Pole vist maininudki, et töötan ehituse projektijuhtimise ning hoonete haldusega tegelevas ettevõttes. Meie lepingute väärtused ulatuvad sadade miljonite dollarite väärtusesse, nii et seegi hirmutas veidi. Lisaks pidin mõistma valdkonnale eripäraseid termineid, mis oleks eesti keeleski segaseks jäänud. Küsisin, kui miski segaseks jäi, keskendusin, kuulasin ning tänasega tunnen end tööl juba üsna enesekindlalt. Ma olevat isegi kiiremini õppinud kui mõni kohalik siin kvalifitseeritud jurist. See minu teenusepakkujatega raamlepingute sõlmimise projekt, mida juhin, tüürib kah kenasti edasi. Need, kellega seda asja ajan, olid väga kurvad mu juulis lahkumisest kuuldes. Üldse olen harjunud iga liigutuse peale kiituskoori kuulma. Neil siin on teistsugune töökultuur, mitte küll juuras. Advokaadibüroode kohta liigub näiteks nali, et seal poole kohaga töötades on tööaeg E-R, üheksast viieni. Täisajaga siis 24/7. Aga muidu tundub süvenemisest veidi vajaka olevat. Igaüks teeb midagi (ja räägib kui hõivatud ta on), aga need tööjuppide otsad ei taha väga kokku minna. Kaspariga vahel õhtuti arutame ja naerame värvikamaid seikasid töölt. Kuigi meil erialad erinevad, on töökultuur kohati sarnane. Aga mis siin ikka kritiseerida. Eestlane rabab küll palju (ja kiirelt) tööd teha, aga heaoluriigi mõttes on Austraalia meist ees. Nii et austraallased teevad ikka midagi õigesti. Ja eks minu tööeetika- ja metoodika on selliseks arenenud suuresti tänu esimesele (intensiivsele) töökogemusele advokaadibüroos tänu sellele, et üritasin tarkadele ja andekatele kolleegidele (nende toel) järgi jõuda. Oma tööeetika tõttu saangi palju kiita. No aga mis mõtet on käia vähemalt 40 h nädalas tööl ilma edasi arenemata? Minul hakkab nii igav ja siis ma muutun kurvameelseks. 

Tööl häirivad vaid pidevad muutused me tiimis. Jõudsin vaid paar kuud töötada, kui meie tiimijuht (nimetame teda pr K) lahkus, jättes järgi ühe meil mitu aastat töötanud Lisa, minu ja minust hiljem meiega liitunud juristi. See jättis sellele kauem olnule suurema koormuse, sest asendajat tiimijuhile ei otsitud. Selle kõige tulemusel lahkuski lõpuks ka Lisa. Talle pole ka siiani asendajat otsitud, nii et ei teagi, mis saab. Lahkumiste põhjusteks on hõõrumised juuratiimi mittejuristist ülemusega. Ja ega siis siinmail lahkumisega kaua oodata, kui tuntakse end ülemuse poolt mitteväärtustatu ega austatuna. Oleme oma järelejäänud kolleegiga infosulus, sest tiimi tulevik on ebaselge. See tekitab veidi pinget. Ilmselt läheb ka töökoormus suuremaks. Senini on mul väga hea töö ja eraelu tasakaal olnud, sest ületunde pole eriti teinud ja nädalavahetustel ka ei tööta. Samas on töötegemise kvantiteet-kvaliteet ka paigas.

Lisaks oli mul südamest kahju näha oma kolleegi lahkumas. Töötasime tihedalt koos ja tiimitöö sujus meil tohutult hästi. Käisime tihti koos lõunatamas, hea oli rääkida enam vähem omaealise naisterahvaga, kellega oli meil sarnane suhtumine elusse ning juhtumisi ka üsna sarnased elukogemused. Aga eks me saame vahepeal kokku ja suhtleme edasi.

Egas seltsielu on edusamme teinud. Sydneysse tulles ei teadnud eriti inimesi, kuid nüüd olen töökaaslastega rohkem suhtlema hakanud. Tunnen end nende keskel koduselt ja austatuna. Tihti on meil reedeõhtu joogid. Siin on kontorites nii, et reedeti võib külmkapist märjukest võtta ning töökaaslastega köögis jutustada. Tähelepanelikum lugeja mõistab, et otse kontoritoolilt tõustes ja joogikest mekkima hakates ei ole mahti õhtustadagi. Ma ei tea, kuidas nad niimoodi juua jaksavad, ma küll ei suuda. Vahel oleme õhtul koos sööma läinud, aga ka pubis tantsides lõpetanud. Kolleegide seal on mitmeid vietnamlasi, hiinlasi, inglasi, aga ka iirlasi ja muudest kohtadest pärit inimesi. Olen suhtlemises tohutult arenenud. Olen muutunud tolerantsemaks, kuid ka diplomaatilisemaks ja pehmendanud oma suhtlusmaneere, et mitte kellelegi „peale lennata“. Kogu see kogemus on mind inimesena tohutult arendanud ning täitsa huvitav on vahel kuulda, millisena siinsed inimesed mind näevad.

Kõik sõbrad pole rahvusvahelised. Tuttav tüdruk Eestist, Ilona, kolis Sydneysse ja oleme vahel väljas käinud. Sattusime ühele lahedale Jazz peole Surry Hills hipsterbaaris (lõpuks leidsime sellise koha ka üles), kus esines bänd Aafrikast. Pidu oli väga meeleolukas, juba pärast esimest laulu oli tantsupõrand täis. Seal tantsides meenutasime oma esimest kohtumist vihmasel novembrikuul, kui läksin kohtusse enne istungit kohtutoimikuga tutvuma ja tema kohtus töötas. Tõdesime, et elu teeb veidraid keerdkäike. Tol Eesti sügispäevil poleks iial ette näinud, et kuskil Sydney kesklinna lähistel paari aasta pärast tantsu lööme.

Vot see mulle elu juures meeldibki! On keerdkäike täis teine ja iial ei tea, mis järgmisena tuleb. Isegi siis, kui kõik tundub stabiilne, rutiinne ja turvaline. Muutuseid ei tasu karta. Need võivad tunduda hirmutavad, kuid endaga kaasa tuua palju toredat. Mina ei tea, keda ma nii välja rõõmustasin, et ma olen saanud end teostada teisel pool maailma otsa, sõbruneda toredate ja huvitavate inimestega ning samas tunda end oma elukaaslase kõrval iga päev armastatuna, armastada ise ning nautida elu! Aitäh!

Blue mountains 7
Lõpetuseks pilt loomasõbrast Kasparist ja koerakesest Pippast, kes õhtuti muudkui sülle ronib ja kõhusügamist nõuab

*Aplaus neile, kes selle mammutpostituse jõudsid lõpuni lugeda. Pikk vahe tingib palju juttu.

Advertisements

Rutiini käest Sydney retkeile

Eluke siinpool maakera muudkui veereb. On unine esmaspäevahommik, õhtune jooks koos harjutustega, teisipäevane lihasvalu, pikk õhtune jalutuskäik, taaskord trennine kolmapäevaõhtu, siis juba neljapäevane toidupoes käik, reedene võidukas ohe ja rõõm eesootava nädalavahetuse üle, pikk puhkepäeva uni ja aeglane rikkalik hommiksöök, mõnus ujumine laupäeval, tore pühapäev ja siis … algab kõik otsast peale, et taas lõppeda. Kaspar ohkab igal reedeõhtul, et põhimõtteliselt peab kohe varsti ärkama ja tööle minema.

Sinna vahepeale jääb tohutu hulk läbitud rongipeatusi, tehinguid, dokumentide ettevalmistamist, faksimist, muud paberimajandust, suhtlemist, imestamist ja veelkord paberimäärimist.

On põnev ju küll, tulla siia seiklustest lugema, aga tegelikult on seesama igapäev, lihtsalt vähe soojemas ning päikselisemas kliimas ja teises keeles.

Aga mis parata, rutiin saab inimese ikka kätte. Ja ega me kumbki sellele vastu puiklegi. Vastupidi, oleme lausa hoolega, kuigi alateadlikult, endale siingi rutiini kujundanud. Ju see pakub turvatunnet.

Üldiselt tunnen end olevat jõudnud elus helgesse ja õnnelikku etappi. Samas on tunne, et veel palju on ees. Kahtlemata on. Eestisse jõudes algab uus elustaadium, lõplikult täiskasvanu oma. Nii vähemalt tundub. Tahaks ju ikka on pesakese punuda ja tööalaselt aina rohkem pürgima hakata. Siis on ju tehtud, käidud, nähtud, kogetud ja saavutatud teadmine, et kodus on ikka kõige parem. Vast on varem hinges püsinud seiklemise rahutusepisik siis lahtunud.

Ideaalis hakkame Eesti poole liikuma kuskil aprilli lõpus-mai alguses. See on praegu küll minu töötamise tõttu küsitav. Praegune ots on lühike ja sealt edasi leian ehk (leiab mu agentuur mulle) teise otsa. Nad on pärast seda Gadensi kogemust tööleidmise osas väga lootusrikkad. Aga jaanuaris näiteks pidi õigusturg väga vaikne olema. Eks näis, kaua mul see tööseisak kestab. Eks sellest sõltub kogu rahaline seis. Sest kukrusse peab rändamiseks ikka ka raha jääma. Ega me siis Sydneyst otse lennukisse istu ja Eestisse tule. Oh ei, enne tahaks matkata Uus-Meremaal, joogatada Balil, ekselda Kambodža templites ja imestada Vietnami elu üle, et siis lõpuks kõht Hong Kongis Hiina toidust punni süüa ja siis suveks koju sõita. Oleks ju tore.

Praegu pakub Sydneygi veel avastamisrõõmu. See nädalavahetus oli üsna aktiivne. Reedeõhtul kohtusime Kaspariga kesklinnas. Kõigepealt tegime kaunis Hyde Park’is pilte, et siis Harbour silla poole jalutada.

DSC_0354
Hyde Parkis

DSC_0356

DSC_0355

Oli tohutu kuumalaine 40 kraadiga. Nagu suures föönitoas oleks jalutanud! Kõige selle kiuste kõndisime üle silla ja imetlesime ilusaid vaateid. Põhja-Sydney kinnisvara oma miljonivaadetega võib küll magus amps olla.

DSC_0402
Harbour sillal

DSC_0370

DSC_0366
Ikka seesama ooperimaja

DSC_0372

DSC_0359

DSC_0387
Teel sillale

DSC_0400

DSC_0418

DSC_0425

Pärast sillavallutamist võtsime suuna hoopis Darling Harbour poole, kus leidub palju mõnusaid restorane.

DSC_0438
Suurlinnadžunglis

DSC_0436

Võtsime istet ühes Itaalia restoranis. Meil oli ka, mida tähistada. Kaspar sai ametikõrgendust ja lisaks veel töötunde juurde. No mida veel tahta! Teda oli kiidetud ja uuritud, kas ta saab ehk kauemakski kui kuus kuud neile tööle jääda. Darwinist lahkudes öeldi talle ka, et kui soovib, siis nende juures on tal alati töökoht kindlustatud. Ma üldse ei imesta ka. Ta ongi selline leidlik, osav, punktuaalne, organiseeritud ja korralik, just nagu austraallastele vaja. 

Tagasi reede juurde tulles – kõhud täis, mõtlesime linna peal veel mõne joogi teha. Otsisime veidi vaiksemat pubi, kus kuuleks üksteise juttu ka. Siinmail käib isegi restoranides ööklubi tümpsuga võrreldav lärm ja muusika.

Leidsime ühe Iiri pubi. Läksime teisele korrusele, kus oli vaiksem. Tellisime paar jooki, mille peale ettekandja teatas, et see siin on restoran ja midagi süüa peab ka tellima. Olime veidi nõutud, sest kõhud olid täis. Võtsime juustuvaliku.

Seepeale asus ettekandja meid ignoreerima. Uskumatu, eks?! Austraalias, võrratu teeninduse maal, leidsime meie ülbe ettekandja. Ta ei toonudki meile juustuvalikut lauda. Ometi oli pubi (oi, vabandust, restoran) pooltühi. Kuskil polnud ka silti miinimum arvesumma kohta. Ta oleks siis võinud öelda, et kobigu me oma juustuvaliku sooviga heaga allkorrusele ja lürpigu vaid oma jooke. Jutustades möödus aeg kiirelt ja ühtäkki avastasime, et tükk aega on juba mööda läinud. Küsisime teiselt ettekandjalt ja ta tõi selle näruse juustu lauda paari minutiga. Meid algselt teenindanud punapea ei teinud meist enam üldse välja. Seda poleks Austraalias küll oodanud. Siin on alati teenindajad ülivõrdes sõbralikud, lobisevad ja vastutulelikud.

Õhtu oli kehvast teenindusest hoolimata tore. Nagu deidil ikka. Oma kudrutava kamraadiga on kõige toredam „kohtamas“ käia.

Laupäeval käisime kõigepealt ujumas. Kuumalaine möödus kiirelt ja juba reede õhtul koju minnes oli jahe, nii et vette pidi end tahtejõuga hüppama sundima. Pärast läksime kinno „Dressmaker“ vaatama ja laupäeval eraldasin end raamatuga teki alla kerra, et Mehhiko narkobossi kohta lugeda. Need metsikud laupäevaõhtud…

Pühapäeval kasutasime oma „turistikombo“ pileteid ja külastasime kõigepealt loomaaeda. Olin südalinnas väiksel alal asuva loomaaia suhtes skeptiline, ent asjatult. Väljapanekud olid tavapärasest põnevamad. Vaatasime taaskord Austraalia loomi. Jälle pean kirjutama, et nägime kängurut. Ilmselt hoiate juba peast kinni. Kaua võib kängurutest jahuda? Ole sa Lõuna-Austraalias, Austraalia keskel Alice Springsis, Darwinis või Idarannikul, ikka käib pidev jutt kängurust. Eesti pruunkaru oleks ka vist juba põnevam (huumoriga ikka, eks), aga jagan siiski pilte, muudest loomadest ka. 

DSC_0520
Vallabi
DSC_0504
Vana hea känguru

DSC_0477

DSC_0508
Vombat
DSC_0513
Maailma ohtlikem lind. Teda ei tasu vihastada. Kaspar arvas, et pole ka ime, kui tal kirves peas on.

DSC_0472

DSC_0515

DSC_0483

DSC_0473
Mürgine pruunmadu

DSC_0458

DSC_0468
Tasmanian Devil

DSC_0457

Pärast uudistasime Sydney Eye Tower’it kah veel. Tegemist on selle linna kõrgeima ehitisega, mis maailma mastaabis konkureerib mõndade teiste tornidega. Enne torni sõitmist sai ka 4’D kinoelamuse. Päris lahe oli tõesti, vesi pritsis justkui silma ja lind lendas täitsa meie poole.

Tornist avanes hunnitu vaade linnale. Nagu kiuste oli päev pilvine. Muide, piltide tegemisel käib meil Kaspariga võitlus nimega „efektiga või mitte“? Mina eelistan naturaalseid pilte, aga meespoolele meeldib värve erendava efektiga pilte teha. Üles riputan mõlemat sorti pilte.

DSC_0559

DSC_0572

DSC_0551

DSC_0570

DSC_0561

Eestis tuli lumi maha, ma Facebookist nägin küll. Ise ka imestan, et seda ütlen, aga igatsen praegust aega Eestis. Kui on ilus lumi, jõuluaeg ja valged kuused. Meil on siin lauspäike ja värvilised kuused näevad selle kõrval väga magedad välja. Või kui poest kuuled jõululaulu, ise palavusest leemendades. Ei ole ju päris!

DSC_0444
Õhtusel ajal petab isegi natuke jõulutunnet välja

*Selle postituse kirjutasin valmis esmaspäeval, aga avaldamiseni ei jõudnudki. Täna, teisipäeval, pahaaimamatult töölt koju sõites helistas mulle mu tööagentuur. Homsest mul tööd pole. Nad olid uue töö leidmise osas lootusrikkad. Nii see Austraalia Working Holiday viisaga agentuuri kaudu töötaja elu käib. Ei mingit stabiilsust. Tööjõu voolavus on siinmail tohutu, meilgi oli pea iga päev uus nägu kontoris.

Igatahes tagasiside oli üldjoontes positiivne, lihtsalt telefonisuhtlusel häirib mu aktsent. See olevat välismaalaste puhul tavaline. Diktsioon on mul eesti keeleski kehvake, aktsendi kaotamine aga üsna võimatu missioon. Vähemalt on mul nüüd uut kogemust.

Tervitused soojad, mu kallid

Grete-Maarja

Õnnelikkus mu sees ja viimased Darwinis veedetud päevad

Tere!

Uskumatu, et Eestis algab juba sügis! No okei, kalendri järgi jah ei hakka, aga 1. september seondub ju ikka kooli- ja igast muude algustega, mil sulandutakse taas rohkem argirutiini.

Meie september algab hoopis reisimisega. Jah, juba ülehomme hommikul istume varahommikul autosse, et muudkui sõita. Esimesed kolm päeva ongi vaid üks pidev maantee mõõtmine. Darwin asub nii eraldatud kohas lihtsalt. Reede õhtuks peaksime saabuma Cairnsi. Pühapäevaks on meil broneeritud laevasõit Great Barrier Reefile. Mis edasi saab … vot täpselt ei teagi. Panin küll enam-vähem Lonely Planeti ja blogidest loetu järgi reisiplaani paika, aga sinna jäi ka piisavalt vaba ruumi. Ennustuste kohaselt oleme reisil 25 päeva. Idarannikul on lihtsalt nii tohutult palju avastada. Näiteks kavatseme veeta tervelt neli päeva Kuldranniku teemaparkides. Eks näis, mis meid ees ootab. Põnev on!

Vahepeal kukkus meie kolimistähtaeg. Kasparil paluti veel selleks nädalaks ka tööle jääda, et tema ametijärglasele maja tutvustada. Õnneks pakkus Kaspari töökoht meile, kodututele, ka majutust. Nii elamegi laupäevast saati siin nn „teenindatud korteris“. See on põhimõtteliselt nagu hotell, ainult rohkem korteri nägu ja kõik eluks vajalikud olmetarbed on ka olemas. Näiteks ilus avar köök. Siin on nii mõnus! Tohutult hea on vahepeal elada oma privaatkorteris. Siin majas on ka täitsa korralik jõusaal, mida mina asusin innuga kasutama. Darwinis ma endale jõusaalikaarti ei lunastanud ja treenisin usinasti jalgrattal. Siiski on hea vahelduseks jõusaalis käia. Olen juba suutnud lihased tulivalusaks treenida. Muidugi, hantleid ja muid abivahendeid pole ammu kasutanud ja teadlikult lihasgruppe läbi võtnud. Nüüd saab keha neljapäevase treeninglaagri enne mitmepäevast autos tagumiku laiaksistumist. Tänane hommik algaski tunniajase treeninguga.

Lisaks on siin mõnus terrass basseini ja lamamistoolidega. Eile sulistasime Kaspariga koos seal ja täna tuunisin üksi oma päevitust. Ma elangi siin need paar päeva preilna elu, sest mul sai töö juba läbi.

Viimane aeg on Darwinist varvast lasta. Siin läheb aina kuumemaks ja päike muudkui kurjemaks. Üritasin terrassil blogida. Kuigi varjus, hakkasin juba viieteist minuti pärast higistama. Ma isegi ei ole higistaja-tüüpi inimene, aga siinne niiske kuum õhk teeb oma töö. Ükspäev sain päiksepiste. Jalutasin oma pooltunnikest katmata peaga otsese päikse käes tööle. Umbes paarikümne minuti pärast hakkas pea kumisema. Nägemisteravus kadus. Peas tõusis rõhk drastiliselt ning oli tunne, et nina hakkab verd jooksma. Iiveldas, magu tahtis raevukalt hommikusööki üles paisata. Lõpuks nägin oma töökaaslase peast vaid ergas valguses näolappi, ülejäänud oli tume kogu. Päris hirmus oli. Jõin palju vett ja istusin veidi, hakkas parem. Terve ülejäänud päeva pea valutas ja nõrk oli olla. Järgmisel päeval ostsin endale korraliku päiksekübara ja enam katmata peaga ringi ei liigu. Troopikas ei ole päike naljaasi!

Muide, vahepeal oleksin ka mina saanud täisajaga töö ühte kohvikusse ja me oleks saanud ühtede eestlastega ühte korterisse kolida. Siiski otsustasime edasi liikuda. 

Laupäev oli minu viimane tööpäev suveniiripoes. Pole ka ime. Hooaeg on üsna lõpusirgel ja turiste liigub linnas aina vähem. See tähendab vähest klientuuri. Viimastel nädalatel oli tööl üsna igav ja väga vähe teha. Selline passimine on üsna tüütu, sest aeg läheb niimoodi aeglaselt. Mõneti on hea ka, saab rahus oma mõtteid mõlgutada. Näiteks mõtlen ma vahel, mis ma Eestis teha tahaks. Egas ma ilmselt juurast eemaldu, aga sealgi valdkonnas on tohutult palju erinevaid teid. Kas pürgida advokaadiks, prokuröriks, asuda riigiametisse või hoopis kuskile suurettevõttesse majasiseseks juristiks?

Eks palju sõltub ka sellest, mis kuulutusi minu koju tuleku ajaks ringi liigub. Igatahes põnev on. Minu hobi, kirjutamine, pakub mulle ka aina enam rõõmu. Kirjutan siin oma jutukesi ja muudkui tekib uusi ideid. Võib-olla mõni imestas, et miks ma asusin Delfi rubriiki artikleid kirjutama. Eks see enda proovilepanek kirjutamisvaldkonnas oli. Samuti ei näe ma avaliku reisiblogi pidamises midagi üliisiklikku või muud skandaalset, mis mu võimalikele töökohtadele juuras risti ette lööks.

Hea on olla õnnelik!

Üldse on kuidagi … hea olla. Arvan, et olen lihtsalt õnnelik. Olen kuidagi rohkem eluga leppinud, nõus sellega kaasa voolama. Ma olen tohutult planeeriv isik, keda teevad plaanide ebaõnnestumised väga ärevaks. Kui ma midagi tahan, siis ma ei lase end oma eesmärkide saavutamisel takistada. Pürgimise käigus see eesmärk ongi justkui mina, nii tulihingeliseks võin ma muutuda. See on ühes mõttes hea, sest nii on võimalik elus midagi saavutada. Teisalt võivad need eesmärgid kinnisideedeks muutuda. Kinnisideed viivad kompulssiivse käitumiseni ning see omakorda teeb ärevaks. Tulemiks on stressis ja pinges tütarlaps, kes ei oskagi elust rõõmu tunda.

Elada ei saa plaanide järgi. Mõnikord võtame eesmärke, mida me ei ole loodud saavutama. Need eesmärgid võivad olla loodud hoopis sotsiaalse surve tagajärjel. Nii et viskudes kogu hingest kuskile pürgima, võib lõpetada omaenda loodud köidikutes rabeledes. Kui enda sisetunnet kuulata ning mitte närviliselt, kinnideeliselt ja klapid silmadel edasi tormata, võime avastada, et oleme valel teel, selmet tühja kestana eesmärgini jõudes.

Arvan, et varem ma kartsin elada. Kartsin tohutult ebaõnnestumisi. Kartsin töökaotust. Kartsin paksuks minna. Minu hirmudest said minu mõtted, mõtetest said teod ja tegudest sai minu elu. Mõttel on tohutu jõud!

Tunnen end nüüd hirmudest vabanenud olevat. Suudan elu vabamalt võtta ja vahel vooluga kaasa minna. Minus on tekkinud mingisugune aktsepteerimine ja see on tohutult vabastav. Olen end palju rohkem tundma õppinud. Plaanimajandus ei kao minust kuskile. Olen isegi siin reisil kohati plaanide järgi elanud, mis ränduri elustiili juures peaks ju võimatu olema. Ma suudan nüüd neid plaane kontrollida, mitte plaanid mind. 

Ma valetaks, kui ütleks, et olen täiesti üksi nende muutuste põhjus. Palju on muidugi muutnud see reis. Oleme juba kaks korda olnud Austraalia pinnal koduta ja tööta ning pidanud taas nullist alustama. Seda me ka tegime. Siin kaugel hakkama saamine lisab palju enesekindlust. Kui sain siin hakkama, mis mul veel kodumaal karta? Kuni ma ise olen sisemiselt rahulik ja õnnelik ning teen armastatud tööd ja hoian oma lähedasi, siis ei saa midagi drastiliselt valesti minna. Kui teen vigu, siis õpin neist ja lähen targemana edasi. Nii lihtne see ongi. Elu viskab meile ette vaid neid raskuseid, millega me hakkama saame. Tuleb endas see jõud üles otsida.

Palju on muutnud ka Kaspar. Raske on seda tunnistada. Ma olin alati kindel, et iseennast tuleb ISE õnnelikuks teha. Suhe oli minu jaoks kui kirss tordil. See tähendab, et isikul on olemas enda elu ehk ta on nii vaimselt kui ka rahaliselt sõltumatu. Kui ka satub armastus eluteele, on hästi. Kui ei satu, siis pole ka midagi katki. Nüüd annan suhetele ikka veidi rohkem au. Loomulikult tuleb suhtes olles oma minapilt alles jätta ning mõlemal võiks olla oma väljavaated ja huvid. Seda tasandit aga, mis tekib õnnelikus suhtes olles, on minu kogemuse järgi üsna võimatu ise saavutada. Armastus täiustab, ravib ja inspireerib. Eks see üsna inimlik ole. Igatahes mina ei uskunud, et kellegagi koosolemine võib nii õnnelikuks teha.

Jõudsingi sujuvalt armastuse juurde välja. Meil sai ju üks aasta esimesest deidist täis! Hämmastav, kui palju võib aasta jooksul muutuda! Ma poleks aasta tagasi ka oma pöörasemates unenägudes võinud ette näha, et selle kinoukse juures ootava noormehega selline armastuslugu algab. Tollal ma olin jonnakalt suhete vastane. Tahtsin olla vallaline ja nägin suhtes vaid koormat. Et see elu hoopis uuel tasandil õnnelikuks teeb ja hingelist vabadust annab, ma ette näha ei osanud. Eks näis, mis meid veel ees ootab. Ma ei usu, et Eestis olles me nii lähedaseks oleks saanud, kui siin. Oleme näinud ja kogenud paljut. Oleme paisatud oma mugavustsoonist igaviku kaugusele, kuid selle kõige juures üksteist vaid rohkem hoidma hakanud. Eks see olegi see suur „suhtekatsumus“, millest paljud räägivad. Sellisel reisil võib minna ka teistpidi ja paljastuda stabiilse elukorralduse juures hästipeidetud halvad iseloomujooned.

Igatahes asume nüüd koos Sidney poole teele. Seal algab meie viimane Austraalia-elu etapp. Kui kaua me seal elame, eks näis.

Tervitused ülipalavad!

Grete-Maarja

Kroksilõbu kogu raha eest ja meeleolukalt veedetud nädalavahetus. Elu on ju ilus, igal pool maakera!

Tervist!

See nädalavahetus oli äärmiselt tore. Puhkepäevad on veedetud kvaliteetseimalt siis, kui nende lõppedes on meel rõõmus, kogutud positiivseid emotsioone ning naeratus suul.

Kas pole mitte veider, et kuigi enamus aega nädalast (ehk ka elust) veedame kas koolipingis või tööl, leiavad ometi meeldejäävaimad hetked aset ikka neil vabakavaga päevil, kus saame oma kallitega kohustustevaba aega veeta. Olen veendunud, et tööalased saavutused on isiku elus olulised. Kui niikuinii tuleb enamus elust töötades veeta, võiks see aeg vähemalt otstarbekalt ja pidevas arengus veeta. Pealegi, mida rohkem ja kvaliteetsemalt töötada, seda rohkem saab ka reisida ja endale puhkehetkedel maitseelamusi ja muud meelehead lubada. Tööalane, hariduslik ja harituslik areng on ka ühiskonna kultuuritaseme kõrgelhoidmiseks suisa hädavajalik. Paraku ei täida enamus tööpõlde usinat töömesilast positiivsete emotsioonidega. Hetked, mille nimel elada, tekivad siiski väljaspool kontorit. Armastus, perekond ja kallid sõbrad on need, mis toovad õnne. Saavuta, mis sa saavutad, aga armastuse ja lähedaste suheteta kipub hing ikka nukker olema.

Vahel ei ole kauniks hetkeks vaja enamat, kui sisemine rahu ja turvatunne. See hetk võib tekkida, koristades koos  kallimaga kodu, oma armsamaga koos hingetuks naerdes või koos filmi vaadates turvalises teadmises, et see isik ärkab ka järgmisel päeval su kõrval. Õnn võib peituda maitsvalt välja kukkunud hommikueines või killukeses päiksekiires. Naeratuse võib suule tuua naljaka äpardusega hakkama saanud koduloom. Mis iganes see ka ei oleks, positiivset tunnet tuleb täheldada ja talletada kehvemate aegade tarbeks. Vihmane ilm, torisev ülemus, õela märkuse pildunud tuttav – neid kiputakse heale vastupidiselt märkama. Kes aga keskendub positiivsele, on õnnelikum ja vastupidavam igapäevasele stressile.

Mõtlesin, et keskendun ka positiivsele ja võtan elektroonilise sule appi kaunide hetkede talletamiseks. Lõppude lõpuks on ju selle blogi üks eesmärke mäletamine. Et ma ikka mäletaks ka, mis tunded teisel pool maakera valdasid ja mis me üldse tööst vabadel päevadel ette võtsime. Nii et siit tuleb üks nädalavahetuse kirjeldus, ühe täitsa tavalise paari igapäev.

Laupäeval olime tegelikult mõlemad tööl. See pole üldse paha, sest tunnihind on siis kõrgem. Kaspar suikus pärast õhtueinet sujuvalt unne, mina käisin mõnusal jooksutiirul. Tagasi tulles keetsin kohvi, lootuses unist poiss-sõpra turgutada. Olime otsustanud maha pidada mõnusa deidiõhtu. Kõigepealt tahtsime linna peal mõned dringid teha. Otsusekindlalt sammusime Mitchell Streeti ehk Darwini peatänava lärmakatest baaridest mööda. Ei mõista mina, miks peab ühes tavalises baaris hoolimata tantsupõranda puudumisest muusika nii lärmakalt mürtsuma, et ainus viis omavahel suhelda on kogu kõrist röökida. Austraallastele paistab meeldivat, võib-olla meeldib neile lihtsalt kõvasti rääkida või tulevad baari ennast pelgalt näitama, mitte kaaslasega suhtlema. Leidsime ühe vaikse ja kauni hotelli restorani. Kõhud olid küll minu kokatud vürtsikast krevetiriisist täis, kuid kohalikku siidrit minule ja õlut Kasparile tellisime küll. Siinne siider on tõesti hea, selline kuiv ja maitserikas. Väga kaugel sellest imalmagusast keemialurrist, mida meil poelettidel siidri pähe müüakse.

Joogid nauditud, siirdusime kinno. Väga originaalne deit, kas pole? Me olime enam kui rahul, sest ei olnud taas paar nädalat kinno jõudnud. Suured filmisõbrad oleme küll. Siinne lemmikkino on Deckchair Cinema. See on analoogne Tallinnas asuva Katusekinoga. Troopilisel soojal õhtul tähistaeva all lamamistoolis suurelt ekraanilt linateost vaadata on alati mõnus. Filmi algades hakkavad toolide all ringi sebima opossumid, kes toitu leida loodavad. Üks isegi riivas ühel korral mu jalga.

Filmivalikuks osutus Strangerland. Tegemist on Austraalia enda linateosega, kus üheks peaosaliseks on austraallanna Nicole Kidman. Film oli küll vürtsitatud pideva psühholoogilise pinge ja dramaatilise alatooniga, kuid oli venitatud veidi liiga pikaks. Lavastus oli küll väga hea. Hämmastav, kuidas õigesti valitud muusika ja filmimismetoodikaga on võimalik ka tavalisele situatsioonile anda veidi hirmutav ja pingeline toon, just nagu vastavaks filmiks vajalik. Nicole Kidman sulandus oma rolli lihtsalt suurepäraselt. Kes seda filmi vaadata plaanib, arvestagu veidi hirmuäratava psüholoogilise pingega. Õudusfilmidest hoidun, aga põnevikud on küll kaasahaaravad.

Koju kõndides nägime üht kampa lällamas. Mõtlesin veel, et kes end küll nii ülevasse seisundisse on joonud. See mõtisklus kestis täpselt niikaua, kuni kuulsime ühte noormeest lõbusate noorte hulgast Koit Toomet laulmas. Eestlasi leidub Darwinis muide päris palju. Meie neid isikuid igatahes ei teadnud.

Järgmisel päeval otsustasime ette võtta pikema rattatiiru. Meie uued sõiduriistad vajasid niikuinii tulesid, nii et võtsime suuna Casuarina kaubanduskeskusesse. Seal leidub K-Mart, mis ühele päkkerile on ostumeka. Seal leidub kõike, matkavarustusest sporditarvete, söögiriistade ja riieteni. Seda kõike kummaliselt soodsate hindade eest. Ostsime sealt kuid tagasi võileivaraha eest isegi telgi, mis pidas vastu nii tormituulele kui sääskede rünnakutele. Kes pikaaegset kvaliteeti ei otsi, saab sealt vajaliku kämpimisvarustuse ja muud vajalikku.

Väntasime ostumekas käies tol päeval maha 25 km. Esimene pikem sõit siin Darwinis.

Õhtul ostsime tulevasteks päevadeks kogu vajaliku söögikraami. Seda on siiamaani vähem kulunud, kui eelmises elukohas. Selle pideva palavaga ei taha toit hästi alla minna. Pärast rattasõitu oli aga kõht tühi, nii et kosutasime end tervislikule, saia- ja võimalikult suures ulatuses suhkruvabale menüüle vahelduseks koduste hamburgeritega. Kui kiirtoidukohtade burgerid jätavad külmaks, siis ühest kodusest burgerist küll ära ei ütle. Õhtul ei ole küll figuurisõbralik sellist toitu tarbida, kuid õnneks oli see harv (ja äärmiselt maitsev) erand. Kotleti teeme ikka ise ja tulemus on pingutust väärt. Seda arvasid ka kohale lennanud kärbsed.

Järgmisel päeval ajasime end pärast lõputut uimerdamist püsti, et asuda Crocodylus Parki poole teele. Tänane päev on püha, Piknikupäev. Austraallastel on puhkepäevi palju. Eelmisel nädalal oli näiteks Royal Darwin Show ja selle puhul oli kalendris punane päev. Darwinlased leiavad, et Tivoli-laadse ürituse korraldamine on täiesti puhkepäeva väärt! Sel esmaspäeval siis pidavat kõik kogunema piknikule.

Meie pikutasime pikalt enne voodist tõusmist, siis sõime rahulikult hommikust, mis on igal puhkepäeval niivõrd rammestav tegevus, et tuleb taas pikali heita. Kui tööpäevil võin olla väga kärme, siis puhkeajal pakun aeglusega tigudele konkurentsi.

Lõpuks saime end püsti ja sõitsime kroksiparki. Darwinis elades võiks ikka põhiatraktsioonid läbi käia ja krokodillidega seonduv on kindlasti üks neist. Darwini iroonia seisneb selles, et aastaringsest kuumusest hoolimata ei tohi pea kuskil ujuda. Küll varitsevad mürgised meduusid, küll näljased krokodillid. Pärast pargikülastust ei kavatse ma iialgi ujuda kuskil, kus selge ujumist lubav silt. Niivõrd hirmsad ja ohtlikud elukad on nad!

Pargis nägime ka vana tuttavat kängurut, naabrit kakaduud, lõvisid, tiigreid ja mõnda loomariigi esindajat veel. Krokodillid olid muidugi põhilised. Kõigepealt tegime omapäi alale ringi peale. Mõned krokodillid olid niivõrd pikad ja laiad, et võiks minu tervelt alla neelata. Pole probleemi!

IMG_5585IMG_5586

IMG_5564
Ohutu silmarõõm 🙂

IMG_5566

Kroksi lasteaed
Kroksi lasteaed
Väike amps?
Väike amps?

Seejärel algas krokodillide toitmine. Kõigepealt saatis giid kaugemal jões asuvatele krokodillidele trossi otsas süüa. Seejärel jalutasime sillale, kust sai krokse lähemalt näha. Seal võis end vabatahtlikuks söötjaks pakkuda. Kõigepealt oli Kaspar meist kahest see julge, kes kroksile pulga otsas lihatükki pakkus. Tema toidetav võttis laisalt ja rahulikult toidu vastu. Ka mina pakkusin end vabatahtlikuks. Minu kroks oli kaugemal ja ma pidin lihatükiga veidi ta läheduses mänglema, et ta selle vastu võtaks. Lõpuks asusin lihatükki vette sulpsatama, kui kiskja hüppega liha ründama asus, nii et kogu ümbritsev seltskond ahhetas. Väga krokodillilik on varitseda ja siis kiirelt saak oma tohutute kihvade vahele igavesele teekonnale viia. Minul tudisesid pärast seda episoodi jalad veel mõnda aega. Muidugi pidi just minu kroks olema kõige äkilisem. Kogemus oli seda väärt, väga lahe ja meeldejääv. Krokodilli toitmine – tehtud!

Toitu varitsemas
Toitu varitsemas
IMG_5592
Amps ja läinud!

Jalutasime veel ringi ja giid rääkis krokodillide kohta infot. Nende munad asetatakse inkubaatorisse ja seejärel lähevad beebikroksid oma basseini. Sealt edasi kahte järgmisse “rühma”. Lõpuks, kuskil nelja-aastaselt on neil oma ruum. Krokodillid on oma territooriumi suhtes väga kaitsvad.

Lõpuks sai atraktsioonina aastast beebikrokodilli käes hoida. See oli omapärane kogemus. Hoida tuli tugevalt, sest loomake vingerdas ja mahapillamine oleks talle saatuslikuks saanud. Nahastruktuur oli tal hästi libe ja sile. Natuke hirmus oli ka, sest hammustada võivad nad ju ikka.

Kaspar ja kroks
Kaspar ja kroks
Mina ja kroksibeebi
Mina ja kroksibeebi

Lõpetuseks käisime väiksel paadituuril ka. Seilasime krokodillidest kubiseval jõel. Korra sõitsime ühest üle isegi. Omandasime ka palju faktiteadmisi nende elukate kohta. Eksisteerisid nad juba koos dinosaurustega. Krokodillinahk on sama ainulaadne, kui inimese näpujälg. Üks ca 400 kg kaaluv krokodill sööb nädalas ca ühe kana. Nad on väga energiasäästlikud. Kui neil on palav, hoiavad nad maismaal olles suud jahutamiseks lahti. Nad on väga kiired ja sulanduvad ümbrusega. Ka jõekaldal võib krokodille leiduda. Inimesele on eluohtlik vaid saltwater crocodile, keda leidub nii jões kui ookeanis. Seda liiki me ka toitsime. Mageveekrokodillil on palju väiksem lõuaosa ja inimest ta ei söö, kuid vihastudes võib väga ohtliku hammustuse kinkida. Mageveekroksid olevat veel kiiremad isendid. Kroksid olid 70-datel Aussis sagedase küttimise tõttu ohus ja nende populatsioon langes drastiliselt. Kaitsemeetmete kasutusele võtmisega on nende liigisagedus drastiliselt tõusnud. Ühed vastupidavad loomad on nad!

Meie saime ägeda kogemuse ja palju muljeid. Koju tulles lõpetasime puhkepäevad banaani-kiivi-mangosorbeti smuuti ja ravioolidega serveeritud tšillikastmes kalmaaridega. Õhtul kaunil Cullen Bay rannal jalutades tegime juba vaikselt järgmisi reisiplaane. Sinna on küll aega veel, kuid aeg ju teadupärast lausa lendab käest.

Olen tänulik kaunite hetkede eest ja valmis neid veelgi talletama. Elu on ilus, on ju!

Südamlikud tervitused

Grete-Maarja

Malaisia võlud ja valud

Perhentianilt tulles ööbisime kõigepealt öö Kota Bharus. Kuigi siin lehmi ja kitsi ringi ei jooksnud, nagu Perhentiani saare ühendusalevis Kuala Besutis, oli see siiski üsna omamoodi koht. Linnal oli väike keskus, kus mõni uhkem hotell, ent üldmulje oli räämas. Kõnniteid eriti ei leidunud ja Malaisiale üsna omast prügihaisust läppunud õhku leidus tavapärasest rohkem. Olime europiidse rassina sealkandis haruldased ja pälvisime sellega tähelepanu. Ikka piieldakse ja lapsed teretavad distantsilt. Kohalike suhtumine meie vastu ongi olnud eelkõige sõbralik ja uudishimulik.

Kõndisime nn „Kuningliku sillutisega“ jõe äärde, kust leidsime eest räpase kollase jõe koorunud värviga istumiskohtadega. Eemalt mošeest kostus kutse palvusele. Sellega oleme juba üsna harjunud, et mitu korda päevas laulab mõni sarongis mees monotoonsel häälel templist. Ramadaani ajal palvetavat nad suisa viis korda päevas. Poodides on isegi spetsiaalsed palvevaibad müügil, mis meenutavad välimusest nõuka-aegseid seinavaipu.

Tutvusime hostelis uus-meremaalasest Quaniga. Noorhärra reisis üksi ning plaanid olid tal üsna suurejoonelised – kõigepealt tükike Aasiat, seejärel veidi Euroopat ja siis põrutada hoopistükkis Lõuna-Ameerikasse. Tegemist oli inseneriga, kes oli muuhulgas neli aastat Austraalias töötanud ja nüüd otsustanud pikemalt päkpäkkima minna. Selliseid noori oleme oma reisil päris palju kohanud – veedavad aastaid koolipingis, töötavad end juba üles ja siis avastavad, et reisiunistuste täitmata jätmiseks on maailm liiga suur ja elu liiga lühike.

Suundusime koos oma uue tuttavaga night market‘ile õhtustama. Koos suundusime ka Kultuurikeskuse tuledemängu vaatama. Olles tükk aega siltidepuuduse tõttu kesklinnas ekselnud, selgus et ramadaanikuudel sellist etendust üldsegi ei toimu. No mis seal ikka, suundusime hostelisse puhkama.

Hommikul otsisime linna pealt kehakinnitust. Meie morjenduseks olid enamus toitlustusasutused isegi pärast üheksat hommikul suletud. Leidsime siiski ühe avatud pagaritöökoja. Hommikuks sooje saiakesi süüa oli täitsa maitsev, ehkki juustusaiast moosi poleks tõesti oodanud. Saiakese episoodiga lõppeski Kota Bharu avastamine. Oli aeg suunduda lennujaama, kus selgus lennu edasilükkumine mitme tunni võrra. Ränduri ajakava peab olema paindlik ja plaanimajandus suuresti ei toimi. Egas meiegi ei lasknud sellisel tagasilöögil tuju rikkuda, sest kohati tuleb ootamist ikka ette. Istusime ja vaatasime aja surnukslöömiseks kumbki arvutist meelepärast sarja. Pikal reisil on arvuti/pad‘i kaasavõtmine ääretult hea mõte. Väärib kaasatassimist.

Lend Kota Kinabalusse kestis 2,5 h. Elu esimene lend Air Asia’ga sujus kenasti. Hämarduvas linnas hüppasime bussile, et taaskord kesklinnas veidi ekselda. Google map juhatas meid auväärse ringiga hostelisse, kus meid ootas ees minu parimaid sõbrannasid kallis Annu! Oli teine eelmisel õhtul pärast pikki-pikki lende kohale jõudnud. On ju suur vedamine, kohtuda hoolimata Austraalia eluperioodist ühe pikaaegseima sõbrannaga Aasias.

Preilid koos puhkamas. Pea 15 aastat sõprust :)
Preilid koos puhkamas. Pea 15 aastat sõprust 🙂

Ta oli juba jõudnud Sabah osariigi pealinnaga tutvuda ja raporteeris selle mitte liiga suurest ulatusest põnevuse-skaalal. Siiski, Kota Kinabalu oli võrreldes Kota Bharuga väga puhas ja läänelik. Seal olid suured kaubanduskeskused, korras teed (sh kõnniteed) ja puhas (suuremas ulatuses haisuta) õhk. Oli ka tuntud poode, nagu Rip Curl, Mango jms. Imestate, et miks see on mainimist väärt? Soovisin endale osta lühikesi pükse, aga mitmes Malaisia linnas ei olegi sellist riideeset müügil! Kui linnaelanikeks on valdavalt islamiusulised Malay’d, müüakse ju peamiselt pikki katvaid ürpe ja pearätte. Siiski ei kanta siinkandis eriti klassikalist musta burkat. Modernsed riided käivad pearätiga käsikäes. Kuala Besut alevi turul olin ma oma suveriietega kõige vähemkaetud naine. Keegi kõõrdpilke ei jaga. Malaisias toimivad mitu erinevat kultuuri kenasti koos. Pool rahvastikust on Malayd, ülejäänud peamiselt indialased ja hiinlased. Olenemata erinevatest kultuuridest aktsepteeritakse üksteist, elatakse külg-külje kõrval ja tehakse koostööd. Täitsa eeskujuväärne ju. See riik on äärmiselt kiiresti arenev, tohutu SKT ja muude majandusnäitajate ning aina suureneva rahvastikuga. Samal ajal, kui Lääne ühiskond vananeb, sööb ja stressab end haigeks, nemad aina kasvavad ja arenenevad. Malaisia linnade pilt on ilmselt juba paarikümne aasta pärast hoopis teine.

Järgmisel päeval hakkasime uurima edasiliikumisvõimaluste kohta. Borneos on vaatamisväärsused üksteisest päris kaugel, nii et kõike korraga avastada ei jõua. Lisaks selgus, et lähedalasuvate saarte majutushinnad on üüratud. No nii ikka 5-6 korda suuremad esialgu arvestatust. Valisime veidi laiema selektsiooniga Labuani saare – eikellegimaa, kus puudub käibemaks. Seda saart jagavad omavahel Malaisia ja Brunei, nii et oleme otsapidi ka viimases ära käinud. Elanikke on saarel nii umbes Tartu linna jagu. Kohalikel on oma hümn ja lipp ning nad ei tunnista end ei Malaisia ega Brunei elanikeks. Maksuparadiisluse tõttu on saarel palju offshore pangandust ning ka autoärisid.

Me kolisime täitsa saare tippu ja veetsime esimesed kaks ööd resordis. Olen üsna kindel, et sellise rahasumma eest, nagu me tasusime, ei saa mujal maailmanurgas sellist kaunist tuba ja vaadet. Pikutasime basseini ääres ja jalutasime veidi saarel ringi.

20150620_135409

Võrkkiik teeb mehe õnnelikuks :)
Võrkkiik teeb mehe õnnelikuks 🙂

Sealkandis olid majad tunduvalt korralikumad ja uudsemad, leidus isegi uusarendust. Igal pool oli kena haljastus ja puhas. Tänavatel leidus omaette jalutavaid koeri palju. Turism seal küll ei lokka. Isegi turistipunktis vastati enamus meie küsimustele nõutu näo ja argliku pilguga „I dont know“. Üks sukeldumispunkt sel kuul sukeldumisi ramadaani tõttu sootuks ei korraldanudki.

Viimaseks ööks kolisime hoopis kodumajutusse. Meid võttis kalurikülas vastu hambutu Malay näojoontega onkel oma kahe tütretütrega. Toake oli kujundatud külalislahkelt, seal leidus kõike vajalikku. Sisustus oli küll uskumatult kirev. Ann suutis kohe kokku fantaseerida, kes kõik teda uksepilust öösel ründama võiks tulla. Anni ettekuulutus tuba vallutavatest anakondadest õnneks ei täitunud, kuid gekosid oli küll hulgi. Nendega oleme harjunud vähemalt sama hästi, kui olema ainus valge inimene tänaval burkade ja muu kirevuse keskel.

Kodumajutuse kogemus oli hea ja isegi südantsoojendav. Oleks nagu Malaisia vanaisal külas käinud. Onkel tõi meile õhtul isegi sääretõrjevahendit. Maja kõrval siblisid kanad ja kuked. Meid ümbritsesid teised madalad lihtsad majakesed. Linnasõiduks istusime minibussi, kus kohalikud meile südamlikult naeratasid. Toiduturul sai ca 4 dollari eest osta terve grillitud kala koos riisiga. Ja see oli veel kallis roog! Õhtul läksime ajutise kodu kõrval asuvasse kohta sööma. Ramadaani ajal süüakse ju alles ööpimeduses, nii et kohvik ei olnud päeval lahtigi. Kohviku all pean ma silmas suure välitelgi all olevaid lihtsaid laudu-toole. Sinna kogunes aina kohalikke, meestel peened satäänpidžaamad seljas ja osadel turban peas. Mida kõike usu nimel ei tehta! Kõigi suhtumine meisse oli taaskord väga lahke. No kujutage ise ette, kui Muhu saarel tuleks õhtuhämaruses vastu kolm mustanahalist seljakottidega, kas eestlased oleks lahked või pigem piidleks neid kahtlaselt? Analoogses situatsioonis olime meie seal eikellegisaarel jalutades.

Jaanilaupäev möödus meil reisimise tähe all. Kõigepealt sõitsime saarelt 3,5 h praamiga tagasi mandrile ja siis leidsime end juba lennujaamast. Seekord rändasime Sabah osariigi teise ossa. Meil vedas, saime kohe hilisõhtul soodsa hinnaga taksoga Tawaust 180 km kaugusel asuvasse Semporna linna. Kui varem olid meil kõik ööbimised ette broneeritud, siis nüüd oleme saavutanud rohkem spontaasust. Kõik sujus, saime toa puhtasse ja lihtsasse päkkerhostelisse.

Semporna on segu kalurikülast ja sukeldumismekast. Küla täisehitamine ei takista laienemist – majad ehitatakse vee peale ja teed asendab puust laudis. See külake oli taas veidi räpasem. Palju leidus asiaatidest turiste. Eurooplaste – peamiselt sakslaste – hordid jäid meist maha teisele Malaisia osale. Borneo ei ole (veel) Euroopa turistide seas niivõrd populaarne. See tõik jätab ruumi puutumatule loodusele.

Järgmise päeva pärastlõunal liitusime jõetuuri grupiga, kus kaasturistideks olid asiaadid. Tee jõeni viis läbi külakese. Seal leidus taas palju „jalgade otsa“ ehitatud maju, oli nii suuremaid värvituid maju kui äärmiselt lihtsaid puuhütikesi. Kõikjal oli näha palju lapsi. Tarkuse tipuna nägime, kuidas jalgadega puumaja all lõket tehti. Ja meie veel imestame, miks nii palju prügi tänavatele ja vette visatakse. Prügikäitlus on ilmselgelt juba kõrgem tase. Aga mis siin imestada, lihtsas külakeses meile tavalisena tunduv info eriti levivat ei paista.

Paadikruiisi vaated olid väga kaunid. Sõitsime kolmel jõel, otsides silmadega kaldaäärsetelt puudelt nokkahve, kes olevat üsna ujedad. Paari siiski nägime. Kotkaid oli õpetatud inimeste visatud toitu püüdma, sinilind siristas ja teised linnud lendasid suures parves üle paadi. Õhtusööki pakuti ka – grillitud kala ja riisi. Kohalikud memmed tagusid trummi ja noor naine tantsis meile. Tema riietus ja tants olid islamist väga kaugel, ju see mingi ürgsemat sorti Malaisia kultuurietendus oli.

Kruiisime paadiga
Kruiisime paadiga

Järgmisel päeval istusime juba hommikul paadile. Pool tundi sõitu kaunite mägivaadetega erinevatele saartele ja jõudsimegi oma sihtkohta – Pulau Mabul saareke. Meil oli seal sukeldumine kokku lepitud, mille aega muudkui edasi lükati. Küll see sukeldumismaster sõi, küll magas. Jalutasime saarel ringi. Kui Perhentiani saar oli puhas turistiaktsioon, siis seal oli täitsa ehe külaelu. Kõikjal saare sisemuses olid „jalgadel hütid“, leidus ka väikseid poode. Ja lapsi, kui palju lapsi seal oli! Terve küla oli kui lasteaed. Nad kõik nägid toidetud välja, aga elustiil oli küll kohalikel kaunikesti lihtne. End ja lapsi pesti vaadis, pesu käsitsi. Prügi visati üsna eranditult merre. Hütt koosneski ühest-kahest toakesest, mida siis 10 või jumal-teab mitmepealine pere jagas. Ühel perel vist alla viie lapse küll polnud. Kuulu järgi elavad mitmed pered ka paadis. Nagu arvata on, elatutakse seal kalandusest. Kohalikud hüüdsid meile muudkui „haloo“ ja „heloo“. Lapsed mängisid omaette kambakestes. Mõned olid kooliriided seljas, aga kahtlaselt palju leidus keset päist päeva kooliealisi lapsi niisama kuskil tegutsemas. Igatahes oli seal saarekesel nii kool, surnuaed kui ka politseijaoskond. Saare ise jalutas risti-rästi läbi nii umbes 20 minutiga. Meenusid romaanid, mis kirjutatud 18-19 sajandi Eesti või mõne muu Eroopa riigi elustki. Oleks nagu ajamasinaga minevikus käinud, niivõrd lihtne ja Lääne mõttes vaene elu oli see.

IMG_5208

Laste külaelu
Laste külaelu

IMG_5269

Täiskasvanud kas sõitsid paadiga või ..istusid niisama. Mõned tukkusid ka. Nad nagu ootaks midagi. Aga mida? Helgemat elu? Nendel on lihtne elu hütis, aga aega niisama olla ja puulehekest vahtida. Lääne inimene on nende mõistes väga rikas oma sisustatud kodu, rikkaliku toiduvaliku ja riiete-jalanõudega. Lääne inimene muudkui töötab, haub tulevikuplaane. Lääne inimese lapsed ei mängi naljalt niisama õues. Nemad viiakse juba titana beebikooli, siis eelkooli ja selle kõrvalt veel mitmesse huviringi. Lääne inimesel on aastas vaid mõned nädalad puhkust ja ka siis unustatakse tihti enda olemist lihtsalt nautida. Võiks leiduda mingi kuldne kesktee nende kahe elustiili vahel. Eks Lõunamaal mängib rolli ka kliima – sellisel saarel ei peagi ellujäämiseks muud tegema, kui kala püüdma või puu alt kookost võtta. Kui oled sündinud eraldatud saarel, kus kõik niimoodi lihtsalt ja stressivabalt elavad, ei saa ju ka selle elustiili peale pahandada. Nad lihtsalt ei oskagi ja ehk ka ei taha teisiti. Kõik lapsed elavad plastmassleludeta ja ei oskagi neid endale tahta. Kuigi jalutasime seal saarel veedetud nelja päeva jooksul mitmeid kordi, hämmastas kontrast iga kord. Astud kaks sammu ja oled räpase hüti vahelt imekaunis lilledega kaunistatud resordis.

IMG_5237

Natuke kohalikust elust ka. Malaisiale on väga omane, et palgatud on rohkelt töötajaid, kellele ülesandeid ei paista jaguvat. Näiteks on leti taga viis inimest, kuigi tegevust on ühele. Mõni isegi tukkus leti taga. Asjalikke infoga varustatud müügiinimesi kohtasime siin vaid paari. Enamus töötasid kitsalt oma valdkonnas ja mingit lisainfot teenuste kohta ei omanud. Vahel vastati küsimusele ükskõik mida, peaasi et vastatud saaks. Näiteks küsimusele praamiklasside erinevuse kohta vastati „same same, but different“. Aa, seljuhul küll jah.

Veel jäi silma isade roll perekonnas. Kui peres oli beebi, oli ta eranditult isa süles, kes temaga tegeles. Siin kultuuris olles vähenes ka piimatoodete ja magusa tarbimine. Saiakeselette oli küll ja kohalikke maiustusi sai proovitud, aga söögikohtades valdavalt ahvatlevaid magustoite polnud. Paraku ei leidunud eriti ka värsket salatit. Alkoholi ei tarbinud me reisi jooksul pea üldse. Malaisia on islamiriik, alkohol kõrgelt maksustatud ja kättesaadav vähestes kohtades. See oli hea õppetund, kuidas kultuur mõjutab alkoholitarbimist. Kui restoranis pakutaks ahvatlevaid kokteile, küllap oleks neid ka libistanud. Piirdusime värske mahlaga. Tagasi mõeldes Läänele tuleb tõdeda ühiskonna alkoholist läbiimbumist.

Stiilinäide Malaisia inglise keelest - plätudega ei tohtinud mitmetesse kohtadesse siseneda
Stiilinäide Malaisia inglise keelest – plätudega ei tohtinud mitmetesse kohtadesse siseneda

Mõtlesime, et millal Aasia köögist küll saab. Esimesed kolm ja pool nädalat sõime seda aina väheneva naudinguga. Minul sai eile isu täitsa täis. Kaspar unistab ka omletist, kartulisalatist ja millest kõigest veel. Siin pakutakse ju Lääne toidu all vaid võileibu, burgerit ja friikartuleid. Nendest keeldun enamasti igas maailmanurgas, nii et oleme paari erandiga Aasia köögi peal olnud. Hiljem, kui taas Aasia toidu neelud käivad, hakkan kindlasti siinsest köögist inspireeritud toite kokkama. Nii et kookosriis, kookosmoos Kaya, Roti ja Murtabak pannkook, maitserohked kastmed – ma ei unusta teid.

20150622_150746

Väiksed näited hindade kohta ka – tänavatoit maksis ca üks euro, samas kui saartel sai söönuks ca 4 euroga. Värsked mahlad maksid ka kuskil 1-2 eurot. Kahese hostelitoa taks oli ca 14 eurot. Kallim majutus saarel oli ca 60 eurot. Mõned saared võivad tunduvalt kallimad olla. Pulau Mabulis oli meil üks öö inimese kohta 17 eurot ja selle eest sai ka kolm korda päevas süüa. Bussipilet linnas maksab kuni 1 euro, linnade vahel sõites maksime kuni 11 eurot. Takso eest maksime maksimaalselt 14 eurot. Sukeldumist saab proovida ca 47 euro eest, tuurid jäid kuni 42 euro kanti. Borneos oli ka mitmepäevaseid tuure ööbimistega, nende osas jään vastuse võlgu. Igatahes, Malaisias olevat hinnad kallimad, kui mitmetes Kagu-Aasia riikides. Arveldasime riggitites ja Austraalia dollarites, aga eurodes on küll hinnad kaduvväiksed. Kauplemist siin ette ei tulnudki, kõik hinnad olid kirja pandud ning guugeldatuga kooskõlas.

Proovisime ka sukeldumist. Ann oli juba varem veealuseid võlusid avastanud, aga meile Kaspariga oli see kogemus esmakordne. Esimene shokk oli paadist selg ees sügavasse tundmatusse vette hüppamine. Mul võtsin selleks valmistumiseks ikka hea mitu minutit. Lõpuks olime kõik õnnelikult taas veepinnal. Seejärel hakkas maskiga hingamise harjutamine.

Algus oli kui snorgeldades – tuleb vette vaadata ja rahulikult suu kaudu hingata. Seejärel alustasime sukeldumist. Algus sukeldusime vaid paari meetri sügavusele. Pidime põlvitama ja rahulikult hingama. Seejärel ujuti mööda merepinda aina sügavamale, kuni saavutati 12 m. See on mittelitsenseeritud algaja jaoks maksimum lubatud sügavus.

Ann avastas, et ta tahab kindlasti sukeldumisloa ära teha. Reisi jooksul käis ta paar korda veel sukeldumas. Kaspar avastas, et sukeldumine meeldib talle, aga kõrv tuleb enne arstil lasta üle vaadata. See jupsis tal veel mitu päeva pärast vee all olekut.

Mina avastasin, et mul on vee all olemise vastu midagi foobiataolist. Mulle pole kunagi meeldinud pead vee alla panna, aga et snorgeldamine ja ujumine meeldib väga, tahtsin proovida. Mul oli sukeldudes enamus ajast paanika majas. Proovisin küll rahulikult hingata ja olukorda positiivseks mõelda, aga kui lõpuks vesi maski tuli, oli minu jaoks küll. Pärast teist katset vee all vastu pidada ma ujusin paati tagasi. Ma pole kunagi varem sellist paanilist hirmu kogenud, millega hingamine tohutult kiireks muutub, kohutav hirmutunne on ja muud ei soovi, kui sellest situatsioonist minema. Tõsi, seal paari meetri sügavusel polnud midagi põnevat näha ja ehk muudan ma meelt, kui kaunis korall vastu vaatab. Ilmselt proovin veel sukeldumist, seda enam et Kaspar läheb ka tõenäoliselt kunagi vee alla. Ma kohe ei salli, kui miski mu jaoks võimatu tundub. Eks tuleb proovida veidi pühendunuma instruktoriga. Kui Ann teist korda sukelduma läks, olevat tal hoopis asjalikum ja rohkemat infot jagav instruktor. Lisaks nägin ma, kuidas inimesi hoopis basseinis sukeldumisolukorraga harjuma õpetati. Nii et lootust on. Senimaani snorgeldan, mida me kõik koos seal saarel ka tegime. Nägime taas palju värvilisi kalu ja veemailma erisusi.

DCIM100GOPROGOPR1582.

Pärast saarelt lahkumist oli aeg lennata Kota Kinabalusse, kus Anniga hüvasti jätsime. Tema läks Eestisse tagasi. Me oleme nüüd päevakese Kota Kinabalus, et homme Kuala Lumpurisse lennata. Seejärel asume juba Darwini poole teele. Põnev on, umbes nagu esimest korda Austraalia pinnale minnes. Alustame ju täitsa teisel pool Aussi oma elu. Ei tea ju, milline on me tulevane pesake ja kuhu tööle saame. Alustame taas nullist. Igatahes reisimisest on praegu küll, ikkagi poolteist kuud oleme teel olnud. Igatseme isevalmistatud toitu, püsivamat elupaika ja üldse tavapärast elu. Võib öelda, et Lääne igatsus on. Auss ja Eesti ei ole omavahel kaugeltki nii kontrastsed, kui siinne elu. Arutasime omavahel, et kas Eestisse tahaks praegu tulla. Veel ei taha. Nii palju on veel teha, nii palju avastada. Viis kuud pole ikka piisav aeg, et seiklushimu rahuldada. Tahaks end veel välismaises keskkonnas tõestada. Kes teab, et on võimeline igal pool hästi hakkama saama, on vaba ja piirideta ning enesekindlus saavutab hoopis uue mõõtme, nagu ka kohanemisvõime.

Oleme Kaspariga nüüd viis kuud järjest peaasjalikult ninapidi koos olnud – küll farmis tööd rühkides, küll reisides. See võiks ju endaga kaasa tuua draama mitmes vaatuses. Seda enam, et päkpäkkides ei pääse väsimusest, vahel ka janust ja kõhukorinast. Kõik on ju ebastabiilne. See omakorda toob kaasa tujukust ja ülesköetud emotsioone. Siiani oleme nendega kenasti hakkama saanud, ilma omavahelist suhet kahjustamata. Tülitsenud ei olegi, kõik saab lahendatud arutades või lastes pingeolukorral mööduda. See teeb äärmiselt õnnelikuks. Meie suhe on ju alles beebipapudes, me pole veel aastatki tuttavad. Üsna suur risk oli koos sellisele reisile tulla. Tunduvalt ohutum oleks ülesmukituna kuskil restoranis deitida. Meid hoiatati tuttavate poolt korduvalt lahkumineku eest. Leidsime mõlemad, et pole ju mõtet olla suhtes, mis pingeolukordadele vastu ei pruugi pidada. Elu mastaabis tuleb neid ju ette niikuinii ja hea on kohe järgi proovida, kas me sobime igas olukorras. Palju valusam võib olla seda kõike avastada aastaid hiljem. On suur kingitus tunda end hoituna ning mitte üksi. Lisaks armastusele olen võitnud ka suurepärase sõbra, kellega lähen iga kell luurele. Nii et kaks kingitust ühes.

IMG_5190

Mis seal ikka – jätkame seiklust, avastades iseend ja üksteist. Kaunist suve teile Eestimaale!

Grete

Hüvasti, austrid!

 

Merele mineku tunked - farmipaarike
Merele mineku tunked – farmipaarike
Õhtune Smoky Bay rand
Õhtune Smoky Bay rand

image

Kalmaarirõngad tsillikastmes
Kalmaarirõngad tsillikastmes
Pubis
Pubis

Rändur tuleb, et lahkuda. Ränduriga sõbruned, et temaga igaveseks hüvasti jätta.

Jah, meie aeg Smoky Bays hakkab lõppema. Juba esmaspäeva varahommikul istume oma autokesse, et lõputult sõita, kuni terendab Kesk-Austraalia. Loodetavasti viib meie tee siit Ulurusse, Alice Springsi, Darwinisse, Singapuri, Malaisia mõlemale kontinendile ning Balile. Lõpp-punkt on taas Darwin.

Meie lahkumisse suhtus tööandja üllatavalt mõistvalt. Eks nad ole päkkerite peatsete lahkumistega harjunud, kuigi soovivad töötajaid kauemaks kui paariks kuuks. Nädalavahetuste õhtuil ootab meid ees hüvastijättude eri. Viimased dringid, viimased koosveedetud minutid. Hüvasti jätame ka Uku ja Liisiga. Just, neli eestlast kohtusid teisel pool maakera kalurikülas, et kumbki eraldi suundadesse lahkuda.

Seejärel saabki läbi meie esimene verstapost siin Kängurudemaal. Jääd meile alatiseks meelde, armas Smoky Bay! Kohtlesid meid hästi. Üks töökaaslane küsis, mis mulle siin kõige rohkem meeldis. Mõtlesin sekundi ja vastasin, et jetty, kalastamine, rand ja toredad inimesed.

Mäletan, kui siia esimest korda sõitsime. Oli hilisõhtu. Olime veidi ärevil, ikkagi tundmatu koht oli see meie uus kodu. Autost väljudes vapustas mind erk tähistaevas. Tähed olid kuidagi nii lähedal, nii kaunid, nii selged.

Kui aga eredatele hetkedele mõelda, siis esimesena tuleb meelde krabipüük. Oli suve kuumim päev. Delfiin ujus sisuliselt paadi kõrval, näidates end julgelt. Krabidega näkkas. Poole püügi pealt tõusis tuul. Tagasisõites istusin vesseli ees, rappudes lainetega kaasa. Tunne oli kui lõbustuspargis. Iga suurema lainega pritsis mind mõnusalt jahutav vesi. Päev hiljem saime neid imelisi krabisid ka meedivas seltskonnas mekkida.

Ära ei saa unustada ka meie valentinipäeva kail. Isegi hilisõhtul oli ilm väga soe ja tuulevaikne. Jõime imehead veini, istusime ja vaatasime taas neid imelisi tähti. Kail ei olnud kedagi peale meie endi. Kuigi lihtne, oli see väga kaunis õhtu. Õige inimesega ei ole vaja kalleid muljetavaldavaid restorane ja uhkeid kingitusi, et veeta koos meeldejääv ning südantsoojendav õhtu. Iga hetk on eriline. Seda tunnet juba raha eest ei osta.

Mäletan esimest vaatepilti Halley rannas – kaljud, tohutud lained, vali lainemüha. Soojalt meenutan meie õhtuseid jooksutiire ja jalutuskäike rannas, taustaks päikseloojang, mille järgselt oli taevas erkroosa. Tore oli osa saada nädalavahetuste pubimelust. Mäletan neid naeratavaid poolhambutuid vanamehi, seltsivaid kaaspäkkereid ning seda tädi, kes igal reedel seal tantsis, justkui oleks tegemist aasta parima peoga.

Delfiinid, pelikanid, kõige imelikumalt häälitsevam lind, krabid, meretähed, jetty, merilõvid, austrid, kalmaarid, palmid, tuul, paadid, otsatu ja ääretu lahkus – see ongi Smoky Bay. Linnake, kus uksi ei lukustata ning pubisse minnes jäetakse võti auto süütesse. Linnake, kus üksteise eest hoolitsemine on justkui nauding. Meie automured olid ühtäkki kõigi me töökaaslaste mured. (Jah, meie autol oli vahepeal käivitamiseprobleeme. Mehaanik tuvastas, et vaja on uut akut. Korda sai ka konditsioneer. Seda kõike väga mõistliku hinna eest. Saan aru, eks keskealisel metallist proual võib ikka mõni viperus olla, peaasi, et need ainsaks üllatusteks jääks).

Väiksed žestid on need, mis seda lahkust ja hoolivust esile toovad. Näiteks kui meie endine majakaaslane eile meile oma initsiatiivil kõvaketta tõi. Ehk läheb pikalt teel olles igavaks ja tahaks uusi filme vaadata. Või kui siinne vanaisa meile majakest korda tegi ja seda tavaariga varustas. Või kui meie töökaaslasel ranne haige on ja ülemus lõunapausil ta käele kontrastivanne tegi. Üksteisega arvestamine on siinkandis reegel. Isekas inimene on nende jaoks veider. Selline üksteisest hoolimine ja teineteisega arvestamine tundub meile juba nii iseenesestmõistetav, et ei mäletagi, kuidas meil kodumaal lood on. Hoiate ikka üksteist ja olete abivalmid, eks? Et keegi ei oleks oma mures üksi! Loodan, et meie ootused ei saa petta. 🙂

Homme on meie viimane tööpäev. Ega kauem siin küll olla ei sooviks – vesi on üsna jahedaks muutunud. Ei ole üldse meeldiv minna kell seitse hommikul kuuekraadise soojaga merele ja käed 12-kraadisesse vette pista. Suvel oli merelkäik mõnus, aga ei enam. Aina tuulisemaks ja jahedamaks muutub, päike näitab end vaid vahel keskpäeval. Lühikeste käiste väel on päeval paras olla, aga õhtud ja hommikud on külmad.

Pealegi, rändur ei jää ühte paika kauaks pidama. Külg-külje kõrval, käsikäes, avastame koos maailma. Meil ei ole praeguses eluetapis kindlat koduaadressi. Kallis, Sina oledki minu turvaline kodusadam ja pelgupaik! Kodu on ju ikkagi seal, kus on süda.

Rändur on valiv. Tal on luksus liikuda koos aastaaegadega. Kui allpool läheb külmaks, tuleb põhja troopikasse sõita. Just, kõik on siin tagurpidi – lõunas on jahe, põhjas troopika.

Soovin teile Eestisse kõike head! Hoidkem rõõmsat meelt ja head tuju. Igatsen teid, armsad sõbrad ja perekond.

Grete

Smoky Bay olme koos mõtisklustega

Tervitused Austraaliamaalt!

Uskumatu, aga farmipäevi on meil jäänud teha vaid mõned loetud nädalad. Järgmine postitus saab suure tõenäosusega valmis vorbitud juba reisil olles.

Natuke tahan kirja panna meie siinsest olmest ja tööst. Et tegemist on farmitööga, peame iga päev füüsiliselt üsna aktiivsed olema. Siia tulles kuulsin jutte kuumas kliimas 30 kraadise soojaga lauspäikse käes töötamisest põllul või puude vahel, kus on palju ämblikke ja madusid. Meil on selles suhtes vedanud, et kuumas rabama ei pea, keegi kubjast ei mängi ja ei karju kiiremini liigutama. Töö on täitsa inimlik, mida ka kohalikud noored teevad (mitmeid päkkerite maatöid kohalikud tegema ei soostu).

Austeid kasvatatakse 2-4 aastat, olenevalt produkti ihaldatavast suurusest. Austrid kasvavad korvis, mis olenevalt nende suurusest on erinevad. Beebiaustritel on hoopis teistsugused korvid, kui suurtel söömisvalmis liigikaaslastel. Austreid kasvatatakse spetsiaalselt valitud lahesopis. Smoky Bay ja selle ümbrus paistab austrite kasvatamiseks ideaalne olevat, meie shedi läheduses on teisi austrikasvatajaid terve trobikond. Austrid on pirtsakad, tahavad olla kord vees, kord kuival. Tõusu ajal need ligunevad, madaliku ajal on kuival. Meie elurütm käib paljuski looduse tahte järgi, sest austrifarmide juurde sõidame vaid mõõna ajal. Kui mõõn on ikka kl 7 hommikul, siis selleks ajaks me ka merele lähme. Nüüd on siin kätte jõudnud sügis, mis tähendab kõrgemat veetaset ja varahommikuseid mõõnasid. Seega oleme viimased nädalad end teki alt välja ajanud enamjaolt kl 6 hommikul, vahel isegi 5:30. Arvasin, et pärast töö kõrvalt kooliskäimist enam kl 6 ärkama ei pea, aga võta näpust. Peab ikka! Algul tahtsimegi pikki tööpäevi, aga nüüd vahel tahaks ka varem koju jõuda. Nii väsinud oleme lihtsalt. Siiski tuleb tõdeda, et 10-tunnised tööpäevad mõjuvad reisieelarvele vägagi kosutavalt, nii et loodame jätkuvalt palju tööd teha.

Austrikorve hoitakse vees spetsiaalsetel rack-idel. Eestikeelse vaste kohaselt on tegemist spetsiaalse raamistikuga, ma arvan. Paremat tõlget küll pähe ei tule. Piltidega jään praegu võlgu. Austrite põhivaenlane on mudauss, kes neid seest sööb. Niisiis tuleb austreid mõne kuu tagant veest välja tuua ja neid shedis (paviljonis?) töödelda. Austreid on meie farmis ilmatuma palju ja see tähendab, et iga päev läheb 3-4 vesselit merele, toome austrid maale, laeme need korvid laevalt maha, töötleme ja peseme neid ning kui on tellimus, pakendame nad kotti. Austreid müüakse tosinakaupa. Teatud tellimuste jaoks tuleb austrid ka avada, karbis ümber keerata ja kasti pakkida. Kasvandusse tagasi minevad austrid laetakse tagasi korvidesse, tõstetakse vesselisse ning laetakse järgmine päev vees uuesti maha. Ja nii iga jumala tööpäev! Ei kõla eriti vaheldusrikkalt, mis? Austreid kinnitatakse peapaela meenutava kummiga, nii et merel on omakorda tööd korvide kinnitamisega. Korve hoidvaid raame tuleb vahel merekarpidest puhastada, see on muide super ülakeha trenn. Nende kummidega on omakorda draama, sest surnud hüljes leiti, kumm suu ümber ning nüüd testitaksegi uusi kinnitamissüsteeme.

Laeva tuleb vees lükata, ankru asemel olevat metallposti küll hoida, küll maha suruda. Mõnikord on vesi üsna kõrge, ma olen paar korda ka läbimärjaks saanud. Seljas on meil spetsiaalsest materjalist traksipüksid, need hoiavad soojas ja kuivas, aga mitte rinnuni vee korral. Eile oli merel täitsa adrenaliinirohke. Nimelt oli pooltormine ilm. Vessel kõikus ja rappus, vees pidi taju järgi kumme eemaldama (korve ei olnud lainetes näha) ning laeva hoidma, et see eemale ei lainetaks. Tundsin end kui tõeline merekaru seal lainetes mässamas.

Austreid kottidesse pakkides näeb mereelu ka. Olen mitmeid korvidesse pugenud kalu näinud. Põhilised on väiksed krabid, kellel on kuratlikult punased silmad. Algul julgesin neid prügikorvi visata, aga neid silmi nähes olen vaid mõnel päeval nii julge.

Oleme loendamatuid kordi näinud delfiine ja merelõvisid. Ühel päeval pidas üks merelõvi kõrvalasuval rackil siestat, kui me töötasime. Ta oli superarmas. Ka delfiinid ujuvad vahel rackidel väga lähedal. No ei väsi neid vaatamast. Meie peame hoiduma raide eest, kes armastavad rackide juures ujuda. Neist tuleb kiirelt eemalduda, sest rünnaku korral on seis enda kahjuks 1:0.

Austreid täis kastid ja kotid on päris rasked, no ikka 20 kg kanti. Esimesel tööpäeval ehmusin täitsa ära, et kas tõesti pean jaksama neid tõsta. Ajapikku olen jaksama hakanud, aga selga tuleb tõstes väga hoida. Algul hoiatati meid tugeva lihasvalu eest, aga sellest oleme suhteliselt pääsenud. Trennitegemine on end ära tasunud. 🙂 Üldiselt mulle kui tüdrukule antakse rohkem austrite pakkimise üleaandeid, mis pidevalt rahmeldamist ei nõua.

Töökaaslasteks on meil kohalikud. Nagu varem mainitud, peavad äri kolm venda. Kahe venna kummagi kaks last töötavad ka meil. Ühe bossi kaks poega hämmastavad mind pidevalt. Nüüd tean, milliste inimeste jaoks on välja mõeldud sõna „mölakas“. Nad on ülbed, ebaviisakad, mühaklikud ja kipuvad töötajate peale kisendama, eriti üks neist. Ühel päeval jäi forklift kinni ja üks vend sõimas sellega sõitnud poisi suure kisa saatel läbi. Ei tea, milleks selline suhtlusviis hea peaks olema? Vahel üritavad minuga ka niisama juttu ajada, et kas ma seda sarja olen näinud jne, aga olen pidevalt valvel. Ei tea iial, millal noorhärrade tuju muutub. Nad on mõlemad 20-ndates, aga suure ülekaalu tõttu näevad välja vähemalt 30. Ülikoolis käimisest hoolimata ei paista nad ka eriti haritud olevat, räägivad omavahel vaid multikatest ja arvutimängudest või siis klatšivad teisi töötajaid taga.

Teise bossi lapsed on üks veidi kamandava kippuv tüdruk, kellega mina saan kenasti läbi ja autistist noormees. Tema on selline omapäraste naljadega, aga üsna laisk. Isegi mina olen temaga pahandanud, et isegi kui tööd vihkad, sloppy ikka olla ei tohi. Nad oma õega pigevalt räägivad, et nad pole oma tööga üldse rahul, aga ette midagi võtta eriti ei ürita. Mina ütlen selle peale, et kui sul on probleem, otsi lahendus, ma võin ka aidata lahendust välja nuputada, aga ära lihtsalt vingu. Igaühel on vaid üks elu ja seda tuleb täisväärtuslikult elada, mitte veeta see hinnaline aeg oma valikute üle kurtes, ise mugavustsoonis aeglaselt, ent kindlalt mandudes.

Teised töötajad on üsna toredad. Meie endine majakaaslase pagundas tema isa siia meelemürkidest tingitud pahanduste eest varju. Poiss läks linnas n.ö hukka. 🙂 Kohe näha, et tegemist on naisi ja alkoholi armastava eluvennaga. Siis on üks maapoiss, kes on siin juba 5 aastat töötanud. Ta on tore, aga kohe näha, et siin maakohas üksluise töö peal mandunud.Teised kaastöötajad on vaheldunud, osa tuleb siis ülikooli puhkuse ajal, üks töötab siin vahelduvalt. Üldjoontes on õhkkond sõbralik.

Siiski on näha, kuidas sellisel töökohal pikalt olles ning väikses kohas elades tekitatakse nn „torme veeklaasis“. Töökaaslastel on ikka intriige stiilis et „tema meile ei meeldi“ ja igast väiksest juhtumist vadratakse ikka mitu korda üle. Mis parata, inimeste maailmapilt kipub eelmainitud elustiili juures liigväikseks jääma. Lihtne on tekitada tormi veeklaasis, samas kui iga väike võnge ookeani juba ei raputa. Nende kõrvalt vaatamine annab mulle motivatsiooni ikka ringi reisida, end harida ning hoida võimalikult laia üldpilti, et mitte mingil juhul muutuda väiklaseks. Seda märkasin muide juba Eestis, et mõnikord võivad täitsa väiksed asjad inimeste suhteid rikkuda, sest need lihtsalt puhutakse suureks. Kui aga mõistad, kui suur on maailm tegelikult, kui palju on võimalusi, erinevaid inimesi, paiku ja erinevaid teid, siis loksuvad prioriteedid paika ja ei tehta inimsuhete hinnaga sääsest elevanti. Hoidugem väiklusest, armsad sõbrad, see on madal viis elada!

Äri pidavad vennad on toredad, sõbralikud ja intelligentsed ja omavad ettevõtte pidamise ja reisimise tõttu palju laiemat silmaringi. Ehk siis ülemustega on täitsa vedanud, karjugu nende lapsed, palju tahavad. Ega tundub üsna nukker siin väikses maakohas töölisena aastaid üksluist tööd teha. Pole karjääri ehk tööalaseid saavutusi, siiatulnud kohalikel on raske ka kaaslast enda kõrvale leida – pole noori inimesi. Lõpuks ongi elus ainsaks meelelahutuseks televiisor ja arvutimängud. Endale küll sellist elu ette ei kujuta.

Üldiselt neil on väga suur pere. Kolm venda ja üks õde, neil kõigil oma lapsed ja mõnedel neist juba omalgi lapsed olemas. Neid vaadates mõistan, kui oluline on perekond ja kuivõrd igaüks oma esivanemate nägu ja tegu on. Krooniks on vanaisa ja -ema, kes kogu sellele klannile alguse on pannud. Nad on nii armsad, kooserdavad koos ringi, ise küürus ja väheke kurdid, aga meel on neil lahe ning rõõmus. Vanaisa siiani parandab shedis kõiksugu asju. Nad võivad enda üle uhked olla, suur pere loodud ja ise ikka veel (harmooniliselt) koos. Imetlusväärne!

Meie külas elavad ka kaks eestlast, meist juba kogenumad päkkerid. Nii tore! Kolmas eestlane pidi paraku viisa lõppemise pärast lahkuma. Eile käisime kohalikus pubis ja tutvusin ühe tüdrukuga Taiwanist ja poisiga Iisraelist. Noorsand hõiskas, et temal on sõber ka eestlane ja uuris me käest Eesti kohta veel veidi.

Eelmisel nädalal käisime ühel bossidest külas. Tal oli tehtud lõke ja kohale kutsutud teisigi kohalikke. Grillisime vahukomme, sõime mereande ja sütel tehtud imehead lammast. Mul on nüüd kreveti kõrval lemmik mereand – värske küpsetatud kalmaar. Oiii, kui hea! Austreid oli ka muidugi igas erinevas kastmes. Hästi tore õhtu oli, jõime kohalikku veini, mis ikka veel üllatab mind oma headusega. Selgus, et üks külaline on käinud palju Malaisias ja teine Balil, uurisin nende käest reisisoovitusi. Neil Aussidel on valdavalt hea huumor,sarkastiline selline. Inimesed on siin küll vahetud ja sõbralikud, soe tunne tekib lausa!

Oleme ka kala saanud. Lõpuks õppisin enam-vähem spinninguga püüdma. Esimesed korrad suutsin sinna lootusetud sõlmed tekitada. Saime isegi King George Whitening kala, mida pidulikult küpsetasime. Kalapüüdmine on lahe – mereloksumine rahustab, spinningu sassiminek ja kinnijäämine ärritab, näkkamine lõbustab.

Kalamees :)
Kalamees 🙂

Üks märkus austrite kohta – mitmed on öelnud, et auster näeb välja ja maitseb nagu merelöga. Hea auster kindlasti selline pole! Värske auster on valge, võib olla ehk kerge hallika alatooniga ja üsna tugeva tekstuuriga. Hammustades on üks osa austrist suisa krõmps. Olen neid peekoni ja ja juustu kastmes küpsetanud, aga toorelt meeldib isegi rohkem neid süüa. Eriti hea on merel värske auster võtta, see ookeani soolasest veest läbi lasta ja siis nautida. Külas proovisin austreid tšillikastmes, see oli etem kui peekon ja juust.

Saime lõpuks oma majakese ka. Asjaõiguse loengutes pakkus lõbu, et seaduse silmis oli vahepeal kinnisasi vallasasi. Aga meie elamegi teisaldatavas majakeses, täitsa vallasasi teine! Majake on sisuliselt nagu ühetoaline korter, üsna väike ja kitsas siiski. Mina küll naudin seda, et lõpuks on meil oma vannituba ja köök, privaatsus ikkagi. Pealegi ei pea me enam teiste järgi koristama. Rändurid või mitte, hügieenis me järgi ei anna. Kaspar on muide pedantlikum kui mina isegi. Nii me siis küürisime iga lnädalavahetusel seda maja. Muide, pärast meie väljakolimist on ka poisid rohkem maja hoidma hakanud. Tuleb näidata positiivset eeskuju ja asjad muutuvad. Muutus aga algabki väiksest liigutusest, esimesest sammust!

Koduke
Koduke
Nagu 8 Mile filmis, elame ka meie sisuliselt treileris
Nagu 8 Mile filmis, elame ka meie sisuliselt treileris

Pealegi, siin majas pole hiiri! Eelmises majas oli palju hiiri, eriti esimesel kuul. Peitsime toitu ja sulgesime hoolikalt oma magamistoa ust. Esimesel nädalal oli meie magamistoas ikkagi hiir. Panime lõksu, aga öösel ärkasin ikkagi krõbistamise peale. Vastik oli. Lõpuks saavutasin immuunsuse. Ämblikke (küll mitte mürgiseid) oli ju ka majas. Oli valida, kas kiljumisega enda ja Kaspari närve rikkuda või siis lihtsalt leppida. Sain endast võitu ja jäin rahulikuks. Üks hommik andsin Kasparile tuima näoga prügikoti. Ta nii üllatus, et ma olin sinna tuimalt närilise sisse jätnud. Ühel hommikul oli vannis hiir. Tema kartis mind, mina natuke teda, aga mis seal ikka, dušikabiini otsustasin ikka minna. Las ta olla seal vannis omaette. Kui aga duši all ämblikku nägin, siis tuli küll mu kallis kaaslane teda likvideerima. Ükspäev oli mul tennises surnud hiir. Neile on ju pandud mürki, mida nad usinalt sõid. Pärast küll naersin, kuidas mürgiuimas hiir kirstu meenutavasse musta tennisesse viimset puhkepaika otsima läks, aga algul oli lihtsalt hirmus. Kiljusin ja sellest ehmatusest kaame näoga kallim jooksis tennist kõngenud okupeerijast vabastama. Ühel päeval üritas mu kallis kaaslane tualetis olevat suurt ämblikku tappa, kui see suurest hirmust sünnitama hakkas. Üle kümne väikse ämbliku olevat laiali jooksnud. Nii hea, et ma seda ei näinud. Kaspar tuli kööki ja teatas tuimalt, et „noh, ämblik sünnitas ka ära noh“ sellise tooniga, nagu me oleks juba pikalt ämbliku õnnistatud seisundile kaasa elanud. Oeh jah, kustumatud maaelu mälestused.

Maal elades olen hakanud osa linna-asju igatsema. Eelkõige igatseme mõlemad kinoskäimist. Siis tuli minul veider tuju minna kohvikusse Cappucinot nautima ja kooki sööma. Veider, muidu ma küll ei mäleta end kohvikus spetsiaalselt kooki söömas käimas, aga just selline soov mul on. Eile käisime Cedunas hotelli kohvikus vähemalt, kus pakuti vähemalt kohvigi. Tagasi vaadates – Eestis käisin ikka väga palju väljas söömas. Restoraniigatsust siin aga eriti polegi. Oleme kodus väga palju kokanud, isegi nn „rämpstoitu“ tervislikumas kuues valmistanud – tortillat, hamburgerit ja pitsat. Seda küll harva. Oleme toitunud väga mitmekesiselt, valmistanud eestipäraste toitude kõrval eelkõige Itaalia ja Aasiapäraseid toite. Niisiis oleme söönud erinevat ja erinevalt valmistatud liha, suppe, salateid, vormiroogi, panniroogi, sushit jne. Mõni mees on teinud köögiviljade ja muu värske kraami söömisrekordid. Ma võtan ikka veel hoogu, et oma retseptide jaoks eraldi blogi teha. Vaat et ununevad äragi teised.

Ma pean siinkohal ausalt tunnistama, et esimestel nädalatel olid minul kohanemisraskused. Olin vist šokis, ei saanud aru, kuidas ja mis ma siin nüüd tegema pean ja mis toimub. Varem mõõtsid mu jalad kostüümi juurde valitud ja sobitatud kontsakingades valget vaipa. Nüüd on needsamad jalad rohmakais kummikutes, seltsiks kleidipikkune oranž töösärk. Varem olin tööl sätitud soenguga ja meigitud, nüüd puhkab nägu juba mitu kuud mingist ja juuksed tuleb lihtsalt eest ära panna. Varem oli töö puhtalt vaimne, analüüsisin, mõtlesin ja õppisin iga päev midagi uut. Nüüd on rammu vaja. 

Tööl ei jaksanud algul kõike teha, olin näiteks merel hädas selle suure juraka laeva metallposti ja laeva lükkamisega. Mind tohutult ärritab, kui ma millegagi hakkama ei saa, isegi kui selles on „süüdi“ mu lühike kasv või meestest väiksem kehamass.

Farmipäevad teise aasta viisa jaoks soovitatakse tihti esimese asjana ära teha. Tõesti, on hea, kui need on kaelast ära, sest igaks juhuks tasub endale ka teine aasta siin riigis kindlustada, kui on laiad reisi- ja rahakogumise plaanud. Teisalt tähendab kohe farmiminek, et ei ole kogutud lahedaid reisimälestusi, meenutust, mis eesmärgil üldse farmis rabada. Tuled Austraalia pinnale ja hakkad kohe tuima farmitööd tegema. Juristi ja advokaadi toolillt otse siia tulla on ikka täitsa šokk. Tekkis korra isegi küsimus, et oota, mida ma siia nüüd täpsemalt otsima tulin?! Ma olen ikka täielik ummamuudu ideedeinimene, kes tahab elatist teenida mõtlemise, analüüsimise, kirjutamise jms oskustega. Mingit mutrit keerata ja muud taolist ma n.ö „iseenesest“ teha ei oska, no ei ole lihtsalt seda soont antud. See kõik tegi alguse raskeks.

Õnneks on mul suurepärane kaaslane, nii toetav, hooliv ja rahustav. Sain tema abi ja enda kokkuvõtmisega shokist üle, olen nüüd õnnelik ja rahulik. Kaspari pealt olen õppinud olukordi rohkem huumoriga võtma. Kui miskit häirib, aitab must huumor alati. Kui on valida, kas naerda või nutta, valin mina naermise, ehkki vahel võib paari pisara poetamine olla hämmastavalt rahustav!

Juba pärast esimest kuud olime säästnud kenakese summa raha ja see tegi juba meele rõõmsaks. Siin elamine on ka suurepärane võimalus Eesti elu kõrvalt vaadata. Olen nüüd mõistnud, et kuigi mul olid Eestis kõik oma eesmärgid ja natuke lisakski veel saavutatud, puudusid mul kaks pisiasja – hingerahu ja rammestav uni. Need kaks on õnnelikuks eluks ülivajalikud ja vältimatud. Milleks kõik need saavutused, kui neid nautida ei jaksa?

Minu jaoks on rännates maailma avastamise kõrval suureks ülesandeks õppida tasakaalu leidma. Ilmselgelt võtsin endale eelmisel aastal liigpalju ette – koolilõpetamine, kaubanduskoja juhatusse pürgimine ja advokaadieksami ärategemine on kõik suurepärane, aga mina võtsin ette liiga palju ja korraga. Kõik tuli kätte liiga noorelt. Lisaks tegin kurnavalt palju trenni ning pidasin dieete. Tulemuseks oli kurnatud vaim, langev töövõime ja pidev füüsiline väsimus. Hea, et sain nii noorelt (peaaegu?) läbipõlemise kogemuse. Tänapäeva edule orienteeritud ühiskonnas võib täitsa meelest minna, et väsimuse korral tuleb puhata. Iseenda organismi tuleb kuulata. Unetus ja tervislike ning liikuvate eluviiside korral tekkiv kaalutõus on organismi märguanne puhkuse vajalikkusest. Olen kuulnud juhtumitest, kus noored inimesed on läbipõlemise ja sellega kaasneda võiva depressiooni pärast lausa psühhiaatriahaiglasse sattunud. Meedias arutleti, et ülekoormuse all ägavad arstid võivad tarvitada suisa narkootilisi aineid, et ikka veel jaksata. Pidev vaimse pinge all ületöötamine viib kohutava kurnatuseni. Samas ei taheta endale tunnistada, et enam lihtsalt ei jaksa, iseäranis kui on hea positsioon sisse töötatud. 

Inimene ei ole haige vaid siis, kui tal on mõni füüsiline haigus – ka vaimset tervist tuleb hoida. Mis kasu on palgatõusust, kaunist majast ja eduka inimese staatusest ühiskonnas, kui ei ole enam energiat selle kõige nautimiseks ega kallite inimestega kvaliteetaja veetmiseks? Tänapäeval innustame suurele töökoormusele vaid takka. Ületöötavat inimest tunnustame, ta on tubli ja usin. Aga mis hinnaga? Ärge saage valesti aru – mu üks elufilosoofiad on, et iga inimene peab püüdlema oma maksimaalse potentsiaali rakendamise poole. Luuserdamist ja laisklemist ma ei salli. Aga kõike siin elus tuleb teha tasakaalukalt. Pideva ülekoormuse all elades tekib tihti ka hoolimatus. Esiteks ollakse oma eesmärkide nimel niivõrd palju vaeva nähtud ja ohverdatud, väsimusest ollakse emotsionaalselt nii tuimad, et ollakse valmis ohverdama ka inimsuhteid, minnes kas või n.ö „üle laipade“. Ei ole energiat enda jaokski, selmet siis kaasinimeste märkamiseks ning teiste suhtes hoolivust üles näidates. See kõik toidab ühiskonnas mürgise õhkkonna tekkimist. Kui me ei hoia inimsuhteid, kaob suutlikkus ja koostöö. Ilma koostööta on sisuliselt võimatu midagi saavutada. Terve inimene on Eesti ühiskonnas üks põhilisi resursse, seega tuleb ennast, oma tervist ja ümbritsevaid hoida. Ülekoormus ja läbipõlemine hävitab seda ressurssi. Olgem siis ikka tasakaalukad ja nautigem elu, eks!

Vot selliste filosoofiliste mõtetega lõpetan oma postituse. Meil on siin tormine nädalavahetus, veedame selle oma vallasasjast majakeses mõnuledes. Kohaliku jalgpallimatši tukkusin ka maha, kirjutasin selle asemel blogi. Ootame väga oma suurt reisi.

Tervitused! Grete ja Kaspar

Austrifarmi töötajate elu päikselises Smoky Bays

Tere taas!

Oleme oma uue ajutise koduga juba harjunud, kohalikega tutvust teinud, tööd tehes musklit kasvatanud ning veetnud võimalikult palju aega Smoky Bay tuntud pikal kail (jetty). Rand on siin küll väga kaunis. Oleme kail näinud mitmeid kalu ja ka hüljest.

Nädala sees möödub päev kiirelt tööd tehes. Õhtul koju jõudes teeme õhtusöögi, puhkame ja lähme magama. Mis puutub argipäeva, siis see on vist küll tööinimesel alati sama – õhtul tahaks lihtsalt puhata. Paar korda nädalas käime ka jooksutiirul. Esimesed nädalad mööduvad kiirelt ja küllap lendab kogu meie siinveedetav aeg ruttu.

Praegu veel jagame vanaldast talumaja kahe kohaliku noormehega, aga peagi kolime eraldi väiksesse majakesse. Ootame juba oma köögi ja vannitoa privaatset ajastut.

Töö on selles mõttes tore, et saab palju aega merel veeta. Enamasti on päevad päikselised. Värske soolane niiske ookeaniõhk teeb näonaha klaariks ning päike tuunib seda jumekaks. Töö on siiski üksluise iseloomuga. Eestis tegin tööd ka muudel eesmärkidel kui raha – eneseteostus, erialane enesetäiendamine ja pidev areng. Oli põnev suhelda erinevate klientidega, otsida nende muredele parimaid lahendusi, koguda tõendeid, luua taktikat, laduda menetlusdokumentidesse argumente ning väisata kohtustungeid. Siinset tööd teen vaid raha ja farmipäevade kirjasaamise nimel. Another day, another dollar. No olgu, eks see on ka huvitav elukogemus, aga üks on küll hetkel vähemalt kindlamast kindlam – olen karjääriredelid ronida armastav linnapreili, ehkki mõõdukalt maalähedane rohenäpp ning loodusenautleja. Pikaajaliselt ei suuda ma teha üksluist tööd, kus pea iga liigutus on ette teada. Pikaajaline füüsiline lihttöö on minu jaoks vaimselt nüristav. Mainiks ka seda, et kuigi füüsiline töö väsitab, on vaimne väsimus keerulisem. Ehk hakkan kunagi linnas kontoris tööl käies igatsema neid siinseid õhtuid, mil pead padjale pannes laskun sügavasse unne. Tasub vaid meenutada neid unetuid öid ja roidunuid hommikuid veel pool aastat tagasi ning aega, kus kaal tõusis, nagu tagantjärgi selgus, pelgalt stressist ning vähesest unest, kui olen väga tänulik otsuse eest teisele poole maakera tulla. Siin elades valdab mind seesmiselt tohutu rahu, iseäranis ookeani ääres käies. See võib kõlada ökomöko joogamutilikult, aga loodan seda siinleitud rahu ka Eestis olles endas üles leida ja siinsaadud kogemuste ja emotsioonide najal end enam mitte töösse täielikult ära kaotada, isegi kui töö pakub vaimset rahuldust. Nii et eks see kogemus siin ongi üks paras eneseavastamine. Vahel mul on tunne, et olen tõsielusarjas. Niivõrd erinev on mu praegune elu Eesti rutiinist.

Eneseleidmise rännakutelt asistematele teemadele – toitu käime ostmas 40 km kaugusel Cedunas. Tegemist on väikelinnaga, kus elab palju pärismaalasi aborigeene. Tänapäeval maksab riik neile suuri toetusi. Paraku ei talu nad hästi alkoholi, mis siiski maitseb neile hästi. Enamus aborigeene on allakäinud ehk elavad vaesuses, põhjuseks narkootikumide ja alkoholi küüsi langemine. Nii seisab pea igal tänavanurgal ebameeldivat hõngu eritav paljasjalgne aborigeen ja lihtsalt passib. Muidugi leidub ka korralikke ja asjalikke aborigeene, aga ka nemad muutuvad meie toanaabri sõnul alkoholi tarvitades vägivaldseks ja talumatuks. Cedunas pidavat olema ka nn „ohtlik linnaosa“, kuhu juhuslikult sattunud valge võidakse maakeeli öeldes lihtsalt maha lüüa. Aborigeenid ongi siin põhiline kriminaalne kontigent. Majanaaber Willie rääkis, et Cedunas olid mingi hetk narkokoerad, kes olid rassistlikud ja said seetõttu sule sappa. Koerad olid harjunud, et narkootikume leidsid nad vaid mustadelt ning nii hakkasidki nad ainult aborigeenne taga ajama, kuigi ka valgetel võis keelatud mõnuaineid olla.

Oleme püüdnud ka kalastada, aga algajatena oleme saanud vaid ühe alamõõdulise tundmatu isendi, kelle vette tagasi viskasime. Kohandamise kalastusvarustust ja jätkame harjutamist, ehkki nädalavahetuste ilm oma tuuliseusega ei ole meie kalastamishuvi soosinud.

Veendusime ka maailma väiksuses. Selgus, et me ei olegi ainsad eestlased siin külas. Meie kodukülas resideerub ka üks Eesti neiu ja paar rahvuskaaslast pidavat peagi veel saabuma. Oleme siinse neiuga ka paar korda kohtunud. Väga tore on Austraalia-alaseid kogemusi jagada. Tema elab koos kohaliku perekonnaga.

Meie siinne elu on siiani möödunud lausa üllatavalt tervislikult. Ostame nädala toidukraami valmis ning kokkame koguaeg ise. Pann pidevalt säriseb ja pott keeb, sest arvestada tuleb nii toitva lõuna kui kosutava õhtusöögiga. Olen taasavastanud oma kokanduskire ning mõtlen innuga uusi põnevaid roogi välja. Toidupoes leidub mitmeid aasiapäraseid maitseaineid, mida ma võimalust mööda ka tsetan. Endiselt oleme vaimustunud siinsetest maitsvatest puu- ja köögiviljadest, mida tarbime palju.

Eilse sai meie tutvumisest (mis päevaks loeme esimest kohtingut) kuus kuud. Tähistasime seda isetehtud sushit ja töö juurest saadud austreid süües ning kihisevat juues. Oli väga kaunis soe ja tuulevaikne õhtu, nii et läksime oma armsaks saanud kaile piknikulaua taha õhtustama. Oma piknikuga saime kohalike tähelepanu osaliseks, tavapärase võõraste tervitamisese lisaks rääkisime ka paar sõna juttu.

Tänane päev on möödunud, nagu ikka vähemalt üks nädalavahetuse päev, jalutades ja rannas käies. Käisin ujumas, haide hirmus ikka võrguga eraldatud alal. Publikuks olid pelikanid ja väga ilusad mustavalgekirjud linnud ingliskeelse nimega shag. Hiljem kokkasime, puhkame veidi ja lähme jooksutiirule. Tegime täna poolpikutamise päeva, kogumaks energiat homseks väljasõiduks Streaky Bay linnakesse. Järgmine nädalavahetus tõotab tulla eriti põnev – lähme Adelaide Future Music festivalile, mis on vist küll iga elektroonilise muusika sõbra unistus. Artistide valik on lai, alustades Sigmast ja lõpetades Klingandega. Ööbime majakaaslase Willie pool, nii et majutuse pärast pead vaevama ei pea. Sõit tuleb muidugi pikk, sest Adelaide sõidab ca 8 h. Naastes ei pea me Eesti vahemaid miskiks, koli või Võrru elama. 🙂

Planeerime vaikselt ka suuremat reisi pärast siit lahkumist. Ilmselt sõidame Perthist läbi, üles Darwinisse, sealt Balile ja ehk ka Filipiinidele ning hiljem Austraalias rändame autoga alla kuni Sidney-ni, kuhu ehk ka mõneks ajaks elama asume ja kus tahaks leida erialase(ma)t tööd. See on aga kõik vaid abstraktne plaan. Eks näis, mis tegelikult saab.

Kokkuvõtteks, meil on kõik hästi ja muretseda meie pärast kohe kindlasti ei tasu. Loodame, et ka teil seal Eestis on kõik kenasti, et valimised toovad poliitikasse kaasa majandust kasvatava ning ettevõtlust toetavama suuna ning et päikseline kevad saabuks kiirelt!

Alati Teie

Grete ja Kaspar

Esimesed sammud Austraalia tööturul

Tere kõigile kallitele kaasmaalastele Eestist!

Oleme nüüd juba vaikselt sisse elanud. Kui esimeses hostelis aeg ümber sai, leidsime endale soodsa diili Lääne Melbournes. Kolisime ümber hostelisse, mis on puhtam ja viisakam ning saime oma vannitoaga toa. Ilmselt saime niivõrd hea toa sellepärast, et broneerisime selle alles siis, kui hostelisse sisse astusime. Oli vist saatus, et Hostelworld ei võimaldanud kaks tundi varem tuba broneerida, sest saime soodsama hinna, kui veebi kaudu. Igatahes, täna on viimane päev ka siin ja peame otsustama, kuhu minna. Melbourne on meie jaoks juba küllastunud. Pealegi ei ole siin nii soe, kui võiks olla. Kujutlege ette tuulist keskpäeva maikuus Eestis. Vot, selline ilm siin ongi.

Päevad on möödunud linnutiivul. Oleme käinud ookeani ääres, kamminud mitmeid parke läbi (neil pole siin otsa ega äärt), uudistanud siinset kuulsat tänavakunsti ja muidugi usinalt tööd otsinud. Gumtree on põhline koht, mille kuulutusi muudkui läbi helistame ja meilime. Oleme käigu pealt oma resümeed aina tuuninud. Reklaamime end kui “skilled hardworking couple“. Mitmetes kohtades otsitaksegi just paarikest farmi abistama ja seega oleme tööturul pakett. 🙂

Nüüd jätkub meil und juba pikemalt. Esimestel päevadel magasime ikka väga vähe, eks see ärevusest oli. Nüüd tahaks põõnata, aga ega aega pole magamisele raisata. Kuklas tiksub tööleidmise vajadus. Meil küll on tagavararaha, aga tahame esimesel võimalusel ikka teenima hakata. Täna hommikul ärkasime selle peale, et Austrifarmi omanik helistas. Tegime telefonitsi tööintervjuud. Meie olime üks viiest väljavalitud paarist. Eks näis, kas saame sinna tööle.

Eks peab tunnistama, et oleme veel liigselt (eestlaslikult) tagasihoidlikud. Siin tuleb ikka pidevalt ise peale pressida. Pealegi oleme ikka piilunud veidi paremaid töökohti – hobusefarmi, austreid püüdma või piimafarmi mehaanikuks ja majapidajannaks. Täna aga võtame vastu otsuse, kuhu tööhostelli lähme. Juhul, kui austrifarmi härra armulikult meid valib, sõidame muidugi kohe sinnapoole. Alustame kas või orjalikust puuviljafarmist ja liigume siis juba edasi, loodetavasti kohaliku referentsiga. 88 päeva farmipäevu kavatseme nii ehk naa täis teha, aga vaja on kuskilt alustada. Tunneme siin suurlinnas end maatöö turust küll äralõigatuna. Sellepärast liigumegi maale ja elame sinna omakorda sisse.

Oleme nüüd kasutanud ka hosteli kööki ja ise süüa teinud (st mina teen süüa ja Kaspar ammutab söögiga jõudu nõudepesemiseks). Tegime ükspäev näiteks kängurulihapalle. Olid head.

Esimesed muljed toidupoest on, et osa produkte on kallimad, osa isegi odavamad (nt imehea kookosõli). Lõppkokkuvõttes on toit kokku kallim, aga see on ka värskem ning niipalju kui olen jõudnud vaadata, on seal vähem lisaaineid. Olen juba aastaid jälginud toidupakendeid ja järgin põhimõtet, et kui enamus toidu koostisest on arusaamatu, jätan ostmata. Pole vaja sisse süüa paksendajaid ja kümmet eri sorti nitraati, eriti hoidun naatriumglutamaadist. Niisiis olid mul Eestis välja kujunenud väga kindlad asjad, mida ostsin. Enamus salatikastmeid ja vorste jäi minu poolt poeriiulile. Siin on meeldivaks üllatuseks, et salatikastmed jms on täitsa lihtsatest ainetest kokku segatud. Muidugi võib asi olla ka toidumärgistamise reeglite erinevuses, nii et põhjapanevaid järeldusi veel ei tee. Igatahes seda märkasin ka Itaalias, et mingit kondijahukräppi eriti lettidelt ei leia. Ka vaene inimene jääb kas täitsa nälga või peab hästi sööma, mitte täidab kõhtu toidulaadse odava massiga ja imestab, miks on ülekaal.

Siiani on meile siinne toit hästi maitsenud. Puuviljad on imelised ja n.ö “päris” maitsega, sama käib köögiviljade ja salatiliste kohta. Tavaline siinne juust on nagu meie peen Gouda juust. Eile muna ja peekonit praadides üllatusime muna kollasuse ja eheda maitse üle. Munad on siin muidugi kallid ka, ca 5 taala pakk. Täisteratooteid leidub küllaga.

Mis mulle veel meeldib, on lihavalik lettidel. Oleme mõlemad üsna lihaarmastajad. Minu nägemus ideaalsest isetehtud einest on tihti köögiviljad/salat + liha. Eestis otsisin näiteks lambaliha ja erinevaid veiseliha liike tikutulega taga. Siin on lamba- ja veiseliha soodsam kui Eestis ja valik lai. Eilegi tegime maitsvat lamb chop‘i. See-eest sea- ja kanaliha on sama kallis, kui lammas ja veis. Nii et kokkuvõttes ütleks, et siin sunnitakse hästi sööma.

Läks nüüd toiduteemasse ära, aga mulle kui kokanduskirglikule ja tervisliku elustiili poole püüdlejale on see kõik huvipakkuv.

Märgiks veel ära, et Melbourne on väga kirev linn. Eriti huvitav linnasosa oli St Kilda road lähistel. Nägime mitmeid transvestiite, lesbisid jne (kes muidugi tunnevad vajadust kõigile näidata oma seksuaalseid eelistusi). Eks kirjutame ka järgmine kord sinna minnes otsaette, et “olen hetero ja uhke selle üle“. 🙂

Melbournes on ka palju uhkeid kirikuid ning britilikke detaile. Big Ben’i koopiaid on siin mitu. Tegemist on kena linnaga, aga praegu pole meil kummalgi suurlinna vaimustust peal. Eks on asi ka võrdlemisi jahedas ja tuulises ilmas (ikkagi, Eesti suveilm, oleme pirtsakad lihtsalt). Minul on aga alati nii olnud, et pärast paari päeva suurlinnas tahaks vaiksesse kohta minna. Melbournes pole küll sellist tunglemist nagu näiteks Londonis, aga ikkagi.

Ja kuidas me omavahel läbi saame? Ei teagi, kas riskin ära sõnumisega, aga aina paremaks läheb. Mõtted liiguvad tihti sünkroonis ja nalja saab meil palju. Muidugi on olnud olukordi, kus võiks puhkeda tüli, aga milleks meil suu peas on? Kui miskit häirib, tuleb natuke vait olla, rahuneda (mitte esimese emotsiooniga plahvatada) ja siis rääkida. Kui kummalgi on millegi kohta kindel arvamus ja soov miskit teha, siis põhjendame. Üldse langetame otsuseid argumentidel põhinedes, mitte emotsioonide baasil. Samuti pole meil kummalgi kõrvakuulmisega probleeme ehk karjumist ei talu. Eks näis, kuis edasi. Sellisel reisil on inimene n.ö “alasti” ja tõeline olemus joonistub eriti hästi välja. Arvestasime sellega siia tulles.

Cheers! xx

Grete&Kaspar