Sulnis puhkus Lembongani saarel


Lembongani saarel veedetud aeg oli sulnis. Tõeline puhkus. Veetsime seal aega rolleriga ringi sõites, rannas jalutades, basseini ääres pikutades. Niivõrd mõnus on vahelduseks lihtsalt olla ja raamatut lugeda, teades et ainsaks päevaküsimuseks on, kus õhtustada. Kui varasemad reisid on olnud aktiivsed, siis selle reisiga tahan ka vabamalt võtta. Eestis ootab ees uue töö ja kodu otsimine, sellega kohanemine ja pikk pime talv. Ees ootavad uued algused ja loodetavasti põnev ning tore aeg, kuid praegu kogun selleks (päikse)energiat. Ja loen raamatuid! Oh, kui tore on lugeda! Kahjuks argipäeval töö kõrvalt ma ei jaksa lugeda nii palju, kui tegelikult sooviks. Ehk on asi selles, et mu töö üheks osaks on mahukate materjalide läbitöötamine? Igatahes, seda parem on puhkusel basseini ääres raamat raamatuhaaval lugusid endasse ahmida. Olgu tänatud Keskraamatukogu digikeskkond ELLU, kus suur valik raamatuid täiesti tasuta saadaval.    

Lembongail käisime ka snorgeldamas. Olin juba ära unustanud, kui lummavalt kirev on veealune maailm. Meile taheti kangesti näidata sealset kala Manta Rayd, kuid kiuslik kala ei andnud näole. Tiirutasime umbes tund aega paadiga ringi ja giid muudkui üritas mõnda isendit tabada. Nende pesitsuskohas olid meeletud lained. Päris tükk tegu oli sellistes oludes snorgeldada. Kergelt merehädalise tunne tekkis. Manta Rayd lõpuks ei näinudki, kuid tore oli sellegipoolest. Korallid ja väiksed värvilised kalad olid ikka omal kohal. Sõitsime paadiga üsna kõrgetel lainetel, nii et see meenutas pigem ekstreemsõitu või karusselli. Ma olin väga lõbustatud. Üldse on mul veega veider suhe – paadisõidud, ka tugevalt loksuval alusel on mu lemmikud, kuid ise vette minnes ei meeldi, kui on suured lained ja ülepeavesi. Selline ettevaatlik veearmastaja olen. 

Veidi pilte kah.Stiilinäide kohalikust kassist Nad ongi sellised kiitsakad, mitte nagu Lääne volaskid. 

Nautleja.

Romantika ja lebodiivanitega kohvikud rannas. 
Reisisellid.
Saarepuhkus oli ka äärmiselt romantiline. Selleks ei peagi midagi tegema. Lihtsalt ongi iga õhtusöök merevaatega päikseloojangu saatel ja jalutuskäigud rannal tähtede all. Või koos rolleriga saart avastada, sattudes imekaunitesse türkiissinise veega randadesse. Täitsa mõnus on rollu tagaistmel peiksist kinni hoida ja koos uusi kohti avastada. Nii õnnelik on olla nii.   

 Eile tähistasime meie esimesest deidist kahe aasta möödumist. Oh, see aeg on olnud imeline ja pole piisavalt sõnu selle kirjeldamiseks. Oleme üksteist täiustanud, hoidnud ja toetanud ning iga päev suudab ta mind vähemalt korra südamest naerma ajada. Armastus on ikka imeline, mõelda vaid, et ma kaks aastat tagasi sellesse põhimõtteliselt ei uskunudki. Vaene Kaspar, kes algul pidi minusuguse okkalise skeptikuga vaeva nägema, aga noh tulemus on seda väärt. 

Aga reisi juure tagasi tulles -leidsime saarel ka super massaazikoha, kus käisime suisa kolm päeva järjest. Seljamassaaz oli nii tugev, et kohati oli tunne justkui keegi sõidaks teerulliga üle. Aga just sellist massaazi oligi vaja, et kontoripinge õlgadest välja saada. Ma ei ole elus just liiga palju massööre külastanud, aga enamasti on surve liiga väike olnud ja hea tugeva kondiväänamise asemel rohkem silitatakse. Noh, nüüd sai kolm korda järjest küll ahhetavapanevat valu tunda, kuid nii pingevabu õlgu ma varasemast ajast ei mäletagi. Arutasime Kaspariga, et kas normaalsed inimesed lähevad massaazi ja lõõgastuvad seal, mitte ei pea tundma põrguvalu, et pärast mingitki efekti oleks. Meil mõlemil on pigem neid kondiväänajaid vaja. Aga Balil on tõesti häid massööre ning teenus ise äärmiselt soodne – keskmiselt 7 eurot. Pole paha, või mis? 
Aga niimoodi lõõgastavalt see puhkus möödus. Nüüd veedame viimase öö Kutas ja homme hommikul lennule. Hotell asub täpselt lennujaama ja mošee vahel ehk ühelt poolt tuleb usulaulu ja teiselt lennukimüra. Lembonganis elasid me maja läheduses mingid hullumeelsed ajatajuta kuked, kes pea ööpäev läbi kiresid, nii et vahelduseks huvitav teistsugune müra. 🙂

 Hullumeelset ja närvilist Kutat avastada polnud üldse isu, käisime hoopis lähedalasuvas kaubanduskeskuses kinos, ostsime snäkke ja veedame aega hotellitoas. Nagu penskarid, noh. Iga õhtu varakult oma toakeses, paar osa sarja ja magama. 

Homme jõuame juba Siem Reapi Kambodzas ja TÄPSELT kuu aja pärast koju Eestisse, juhuuu! Osa minust on juba nii põnevil, tahaks juba kõiki näha ja muljetada! Ja noh, huvitav ka, et mis tööpakkumised ees oodata võiks ja nii. Eks ma ikka loodan, et mu väljamaist kogemust väärtustatakse. Piilun juba praegu tööpakkumisi, aga CV saadan mõnele alles siis, kui kandideerimise lõpptähtaeg lähedal mu kojusaabumisele. Oh nii põnev! Tervitades

Advertisements

Esimene rollerisõit, kuidas laine Kaspari peaaegu kaljult alla kukutas ja Lembongan saare võlud

Tänane päev on olnud nõnda seiklusrikas, et tahaks kohe blogida. Proovin seda esimest korda telefoniga teha ning loodan, et see väga vormitult välja ei kuku.

Eile jõudsime Lembongan saarele, mil suurust alla kümne ruutkilomeetri jagu. Saar asub Balist kiirpaadiga pooletunnise sõidu kaugusel ning on oma olemuselt võrreldes Gili ja Lombokiga veidi vähem turistide poolt avastatud. 

Kohe saabudes lummas siinse vee sinisus. See kohe kutsub vette! Veoauto, mis siin saarel on bussi eest, tõi meid meie majutuskohta. Broneeritud bungalo üllatas meeldivalt. Siin on mõnus aiake basseiniga ning meie vannitoal pole katust! Muidu igati moderne ja kõrgete seintega, aga ülalt lahti. Väga lahe ja troopiline lahendus. Igatahes, igati mõnus peatuspaik.

Selfilt on näha katuse puudumine
Esimesel päeval uitasime mööda “esplanaadi” ja imetlesime vaadet. Jutumärkides, sest rannaäärne tee oli niivõrd logu. Niikui pilgu rannavaatelt ära pöörata, näeb hütikesi, prügi ja vaesust. Resordid kõrvuti kohalike igapäevaeluga, mida domineerib viletsus.                             Õhtustasime päikseloojangu saatel.Täna asusime kohe peale hommikueinet sobivat rollerit rentima. See on parim viis siin ringi liikuda. Küsisime mitmest kohast, aga osa pakkusid väga logut rollerit. Ühes kohas polnud kiivreid pakkuda. “No helmet, no problem”, teatas sarongi mässitud kohalik. No natuke ikka on küll probleemi. Igatahes, lõpuks saime ühe härraga kaubale. Pildistasime rollut iga nurga alt ka, et meid hiljem vana kriimu eest ei kasseeritaks. 

Esplanaad Lembongan moodi
Vaade õhtusöögilauast
Sõit algas! Kaspar oli oma elus vaid paar korda rolluga sõitnud ja sedagi umbes dekaad tagasi. Mina olin paar korda tagaistmel sõitnud. Aga hakkama saime ja päeva lõpuks oli Kaspar rollut juhtides juba üsna enesekindel. Muide, ka Ubudit oleks olnud lahedam rolluga avastada, aga sealses liikluses ei riskeerinud. Siis on võrreldes Ubudiga liiklus pea olematu, aga kitsas tee peab mahutama kõik liiklejad. Ka kastiautod. Kohalikud sõidavad rolluga, kus parajasti ruumi on ehk ka vastassuunas. Kehvema nähtavusega kohas signaalitatakse, andmaks enda tulekust märku.                       Esimene peatus oli Dream Beach. Vesi oli seal unelmatesinine, nagu nimigi reedab. Lained olid nii tohutud, et ujuda ei saanudki. Momendiga saab reiteni veest meetrine laine. Üks kõrge laine lükkas mu pikali ja päikseprillid olid hetkega kadunud. Kaspar õnneks leidis need üles. 

Dream Beach
Rannalised
Bassein kaob ookeanisse

Sealsamas oli ka baar basseiniga, mis justkui kadus ookeanisse. Istusime seal ka veidi ja nautisime vaadet. 

Seejärel käisime Devil Tear kaljul. Taamal olid sildid, et tuleb olla ettevaatlik. Olimegi ja kalju äärde ei läinud. Aga sellest ei piisanud. Kaspar seisis kaljul, kus lainega pritsis veidi vett. Ma seisin veidi eemal. Äkitselt tuli Kaspari suunas suur laine. See oli talle ülepea. Teate ookeani tõmbe tugevust? Juba all rannas olles oli tunda, kuidas laine tuleb ja lahkudes proovib justkui kaasa vedada. Mul oli all rannas pahkluuni vees laine tulles tükk tegu, et end püsti hoida. Ja nood lained ei olnud mul ülepea. Üks laine ulatus mul rinnuni ja see juba viskas mu valusalt maha piki liiva libisema. Ja Kaspar oli kaljul! Ehk see oli libe. Õnneks on tal hea tasakaal. Ma nägin eemalt, et laine tuleb. Oohh, see millisekund, kus Kaspar üleni laine all oli, see oli kohutav! Ta jäi püsti, aga kui ta oleks kaljult kukkunud, siis ta ilmselt eluga pääsenud poleks. Ja ma vist polekski suutnud püsti jääda, kui ma oleks laine alla jäänud. Jube! See juhtum pani mõtlema, kui habras see kõik ilus on. Süda peksles veel pikalt ja põlved olid nõrgad. No ma olin vaid pealtvaataja. Kasparil oli ju veelgi jubedam. Ja vanaemale rahustuseks – ausalt, me oleme ettevaatlikud. Tohutu liiklusega kohas ei rentinud isegi rollerit. Tohutu lainega ei uju. Aga seda ohtu nii kaugel kaljuservast ei osanud ette teada. Edasipidi oleme veel ettevaatlikumad.

Salakaval kalju
Kaspar juhuslikult selfitas enne suurt lainet. Algab vaikselt..
… ja pauhh üle pea!

Ülejäänud päev oli rahulikum. Sõitsime teistesse randadesse ka. Ega siin ujumisrandu palju polegi, igal pool kas paadid või kalavõrgud. Päeva viimane peatus oli Mangrove mets. Tee sinna oli eriti logu, auk augus kinni. Lasime endale mangroovipuude paadituuri ka teha. Need on tohutute juurtega puud. Paadisõit oli mõnus lõõgastav.                                 Nüüd lebotame oma majutuskohas bassu ääres. On olnud elamusterohke päev. Ma kiusan ennast veel natuke trenniga ka, tänu Blogilates videotele ei ole isegi reis vabanduseks viilimisele. Õhtul randa kuskile restosse sööma ja homme paarutame taas rolluga ringi. Kuulmiseni! 

Külakeses jalutamas
 
Külake ise on viletsake, aga ohvrialter uhke
Kohalik poiss tegi paadituuri
Mangroovipuud oma võimsate juurtega
Meie basseinike

Bali vol 2 ehk aeg lõõgastumiseks

Päev päevahaaval hakkas Bali aina enam meeldima. Harjusime Ubudi sigina-saginaga ja õhtuti istusime oma bungalo terrassil, juures sidrunheina teed ning soojust ja loodushelisid nautides. Oleme pea iga päev massaazis käinud ja üldse Aasia rütmis elama harjunud. Palju oleme ka maitseelamusi saanud. Vana hea – algul ei saa vedama, pärast pidama.

Ühel ööl ajasime end kell 1:30 voodist üles, et minna vulkaani päiksetõusu tripile. Ubud alles suikus ööunes, vaid mõned koerad asjatasid ringi. Hotelli vastuvõtus möirgas keegi norsata, ilmselt öövalvur. Saime veidi oodata, kuni minubuss mürisedes meie tänavasse keeras. Öömatk alaku!

Pärast umbes tunnist sõitu viidi meid Kintamani lähistel asuvasse kohvikusse sööma. Kõik öömatkalised olid sinna kokku korjatud. Matkalisi oli päris palju, sada vast ikka. Meile anti Bali tavalist hommikusööki banaani pannkooki ning pärast lühikest einet sõitsimegi vulkaani jalamile. Matk öös on midagi täiesti uut ja erilist. Oli päris jahe, kuid niikui mäkketõus algas, hakkas vägagi soe. Tee mäkke oli väga järsk ja kivine. Järgides taskulambi valgusvihku, otsisime jalale toetuspinda. Mida edasi, seda järsemaks. Kuid niimoodi massis liikudes polnud hirmus, pealegi oli meil kuuese grupi peale kaks väga abivalmit giidi.

Ja siis olimegi mäe tipus! Taevas hahhetas, kuid oli endiselt pime. Ja külm! Brr, kui külm! Kell oli umbes kuus hommikul, olime juba neli tundi üleval olnud ja sellest paar tundi mäkke roninud. Aga meeleolu oli ülev. Sellistel hetkedel ei panegi väsimust tähele, lihtsalt hea ja eriline on olla. Meie ja loodus. Ja noh, umbes sada inimest veel.

Pikkamööda läks aina valgemaks. Kuni taevasse ilmus punane kera, mis läks aina heledamaks. Uus päev, uued võimalused! See päiksetõus jääb kauaks meelde.Tagasi matkates läks aina palavamaks. Allatulek oli raskemgi kui ülesronimine, sest libisemise ja kukkumisoht oli suur. Alguses vaat et libisesime liivas mäest alla. Järseim koht läbitud, peatusime ahvide vaatamiseks. Sealtsamast oli ka näha vulkaani suitsemist. Selline veider vaatepilt. Üks ahv arvas, et minu õlg on sobiv koht istumiseks. Tšillis natuke ja hüppas maha. Ma imestan, et minu juurde tuli, sest meil polnud ahvidele banaane ega muid nänne pakkuda. Aga vedas, sain toreda pildi ja mälestuse. Naljakad tegelased need ahvid. Armsad ka. Aga vaadake pilte parem. 😊

 Päiksetõusu etapid

 Mina ja ahv. Meigita ja magamata, Kaspari pusa seljas – ahv on pildi peategelane!
Ülejäänud aja Ubudis veetsimegi niisama ringi uidates. Käisime veel riisipõldude vahel jalutamas ja vaatlesime kohalike elu. Ubud on tuntud puutöö poolest. Seal oli niivõrd lahedaid puidust asju müügis, täitsa kurb et need meil kotti ei mahu. Aga suur puidust lamp niikuinii ei mahuks. Lisaks saab kõikjalt osta maale, isegi riisipõldude vahelt. Enamasti viljeletakse abstraktset kunsti, aga leidus ka näiteks kauneid mandalapilte. Oi, kuidas sisustaks nendega! Ja kui midagi osta ei soovi, siis lahedaid kujusid leidub kaunistuseks igal pool. Kohati veel eriti uhkeid.                                      

Kohalik riisipõllul
 

Kujud lemmikrestos
Hütike keset põlde
 

Aga ega rohkem polegi midagi öelda. Naudime. Algus oli veidi okkaline, kuid nüüd oleme Baliga väga rahul ja mõnus on. Täna saabusime Nusa Lembongan saarele, mis on kui väike paradiis täiesti uskumatult sinise veega. Kirjutamiseni! 

Esimesed muljed Balist 

Asusime Uus-Meremaalt lennule varahommikul. Veetsime lendude vahelise aja Ilona juures, kuhu Uberdasime esimest korda elus. Sydney lennujaamast lahkudes rongiterminali minnes tuleb tasuda ca 12 AUD nii et Uber tuli isegi odavam kui rongiga sõita. Vahemärkusena tõdesime Kaspariga, et tulevikus ei võta odavlendu, kui see väljub liigvarastel või -hilistel tunidel. Kui lennujaamahotell ja lendude vahepeal kulunud summad kokku liita, siis ei olegi eriti vahet kallima lennu maksumusega. Me ei ole niivõrd päkkerid, et suudaks ööd lennujaamas veeta jms, mis need kulud kaotaks.

Õhtul jõudsime Balile, olles ärkvel olnud 21 tundi. Ajavahe lisas meie ööpäevale koguni 4 tundi. Juba Denpasar lennujaamas tervitasid meid juhid. “Taksi? Taksi, Sir? Where you from? Taksi?” Algul hakkasime ise hotelli poole kõndima, kuid vandusime siiski alla ning võtsime veidi eemalt takso. Üritasin kahe juhiga läbi rääkida, aga ikka pakuti ulmehinda (ca 10 AUD, kuigi hotell asus vaid mõne km kaugusel). Rampväsinuna polnud minust vaidlejat, nii et lasime selle hinnaga end ära viia. Esimene ülelaskmine Balil. Järgmine päev sõitsime Uberiga üle tunni Ubudisse ja maksime vaid veidi rohkem. Sometimes you win, sometimes you lose. Nii meil siin Balil on läbivalt olnud.

Hommik Kutas. Peatänaval on meeletu liiklus, kõikjal turistid. Lennujaama lähedal olin näinud Roti ehk pannkoogikohta. Viimati sõime Rotisid hommikusöögiks Malaisias. Arvasin, et ju neid söögiputkasid tuleb Kuta keskuses ka ette. Kõndisime Kuta poole, ise head söögikohta otsides. Aga pole ju! On Aussi grillikohti, Burger King, sushirestorane. Värske mahla eest tahetakse 4 AUD, mis on vaid natuke vähem, kui Austraalias. Kuta ongi austraallaste pelgupaik talve eest, kuid poleks arvanud, et see koht on nii ära lörtsitud ja läänekas. Sõime siis 16 AUD eest omletti, jõime cappucinot ja lootsime, et Ubud on palju rahulikum koht.

Kõigepealt oli vaja teha väike shoping. Mul polnud päikseprille ega plätusid. Kaubanduskeskus oli väga läänekas jälle, aga sain vajaliku. Saime ka SIM kaardi osas kaubale ning raha välja võetud. Guugeldades oli valuutakohtade osas palju petuskeemide hoiatust, nii et see tundus turvalisem variant. Meil on spets travelcard ka tehtud, nii et mingit protsenti ei võeta vahelt. Muide, Austraalias on Indoneesia ruupiale väga kehv valuutakurss, nii et seal ei tasunud raha vahetada.

Uberdasime end Ubudisse, mis on tuntud spirituaalse õhkkonna poolest. Jooga, orgaaniline toit, meditatsioon riisipõldude vahel, rahu. Need on kõikjal reisiarvustustes Ubudi märksõnad. Nii võis olla veel 5-6 aastat tagasi. Tegelikkuses on siin tohutu liiklus, kõikjal uute hotellide ehitus, moekad turistihindadega lääne söögikohad ja lärm. Spirituaalsusest pole haisugi, täielik linn.

Meie bungalo asub kärast eemal. Ok, riisipõlde siin on ja me majake asub troopilise aia keskel. Oma verandal istudes tunneb lõõgastunud õhkkonda ja linnud siristavad. Aga Ubudi südames on lood täiesti teised.Esimesel päeval shoppasime jälle – minule bikiine, Kasparile plätusid jms. Proovisime ehtsa Indoneesia toidu ootuses läänepäraste kohvikute asemel väikseid koduseid söögikohti. Ikka pettumus, turbonuudlid ja liigõline riis. Jalutasime niisama Ubudis ringi ja õhtuhämaruses leidsime ühe kitsa vaikse kõrvaltänava. Lõpuks! Armsad Bali-pärased restoranid ja hinnad peatänavaga võrreldes kaks korda odavamad. Proovisime riisiveini Bremiga kokteile ja näksisime kõrvale India leiba dippidega.

Aed me bungalo ümber 

Kodulähedane riisipõld

Järgmisel päeval külastasime ahvimetsa. Ahvid olid vahvad ja armsad, ent ka pealetükkivad. Kõik väärtasjad tuleb ära peita, sest nad on osavad vargad. Me ei jõudnud Kaspariga ära imestada turistide ülbust. Sildid hoiatavad, et ahve ei tohi häirida ning beebiahvidest tuleb enda turvalisuse huvides eemale hoida, sest emaahv võib vastasel juhul rünnata. Tark turist topib aga oma enekapulga oma asju ajavale ahvile otse näkku. Inimesed silitavad beebiahvi ning imestavad, kui emaahv ühte näppijatest hammustab. Üks ahv saab turistilt kätte AEROSOOLIpurgi ning turistid imetlevad, kui ahv selle purgi lahti teeb. Ahvid ei pakkunudki nii palju üllatusefekti, kui need lollakad turistid. Justnimelt lollakad. Loomaparke külastades tuleb sealseid reegleid austada. Punkt.

Jalutasime ahvimetsa kõrvalisemas kohas, Kasparil oli seljakott seljas. Kaks ahvi hüppavad talle külge, üks selga. Töö oli kiire ja korralik. Ruttu seljakoti lukku avama. Kaspar ajas röövlid seljast ära ning ähvardas kriminaale Go Pro pulgaga, kui need teda hammustada tahtsid. Ma olin päris hirmunud, aga lõpuks andsid ahvid alla ja ei proovinud enam rünnata. Hiljem nägime, kuidas needsamad ahvid teisi turiste varitsesid ja ründasid. Need olid ka ainsad agressiivsed ahvid, keda nägime.

Kaks Ahvimetsa kriminaali seljatatud, läksime kalaspasse. Teate küll neid kalu, kes jalad siledaks näksivad. Seda proovisimegi. Naljakas kõditunne oli, aga jalad sai mõnusalt siledaks. Ma lasin veel pediküüri teha ning Kaspar jalarefleksoloogiat, mis oli küll rohkem niisama jalamassaaz. Siis sõime leitud kõrvaltänavad head Indoneesiapärast lõunat ning võtsime kaelamassaazi, mida tehti väga osavalt ja piisavalt tugevalt. Hakkamegi seal salongis käima, tänaseks pidime lausa bookingu tegema. Spateenused on siin odavad – pediküür 9 AUD, massaaz 6-10 AUD, kalaspa 15 min 5 AUD.

Enne päikseloojangut avastasime veel üht kõrvaltänavat, mis viis riisipõldude vahele. Seal oli nii ilusaid vaateid kui rahulikku õhkkonda. Tabasime kohalikke end jões pesemas ja oma asju ajamas. Üks koer asjatas põldude vahel, naised kandsid raskeid asju peas, rolleriga veeti ehitusmaterjale. Roller on siin põhitegelane, paljudel teekestel ei saagi autoga sõita.Õhtust sõime sealsamas kõrvaltänavas. Proovisin suitsuparti banaanilehes, mis pakkus super maitseelamust. Autentne õhtusöök kahele koos eelroa ja joogiga 13 AUD. Bali reis hakkas paremaid tuure võtma.


Jalutuskäik riisipõldude vahelRiisipõldude vahel uitamas          Reisi kolmandal päeval oli meil selle Uberi juhi kaudu võetud autojuht. Terve päev (10h) 70 AUD. Foorumi järgi oli paar aastat tagasi odavam. Praegu on Balil kõik hinnad veidi kallimad, kui googeldades näitab. Kõrghooaeg on ilmselt tipus. Aga Euroopa standardi järgi ikkagi megaodav. Toon hindu välja juhuks, kui keegi plaanib Balile tulla ja soovib sellist infot.

Palusime end esimesena kohviistandusse viia. Viga nr 1 – eeldasime, et ta viib meid sinna tuntud kohviistandusse, mida Tripadvisor näitab. Aga ei, ta viis meid ühte väiksemasse. Üks kohalik tüdruk tegi meile seal väikse tuuri, mis oli üsna tore. Nägime erinevaid taimi alates kohvist kuni zenzennijuureni. Siis tehti degustreerimine, pakuti 13 sorti teed-kohvi tasuta. Eriti maitsvad olid sidrunheina, rosella -ja mangotee ning kookoskohv. Mm, nagu iiriskommijook! Vaid Luwak kohv oli tasuline, proovisime seda ka. Oli hästi kange ja maitserohke, aga minu jaoks veidi liiga kange. Luwak on nn “kassikakakohv”. Jah, teatud liiki kass sööb neid ubasid, seedib ja väljutab ning neid ubasid siis töödeldakse. Luwak uba oli palju väiksem kui näiteks Arabica.

Pärast seda “tasuta” degustreerimist oli konks ka – meid suunati poodi, kus müüdi väga turistihinnaga teed-kohvi. Me ikka ostsime ühe paki, oli ikkagi tuuri tehtud ja degustreeritud. Aga ikkagi veidi paha tunne jäi sisse. Mulle ei meeldi läbipaistmatus, aga Balil tuleb pea iga teenuse/asjaga lisahind kuskilt juurde. Söögikohtades lisatakse maks juurde, mis on kas 5, 10 või lausa 15%. Tehakse muidu tore tuur, aga eeldatakse et ostad kohaliku standardi järgi megahinnaga asja. Rahalehma tunne on siin reisides peal ja koguaeg tuleb hindu üle küsida, korrata, kas või telefoni peal näidata. Turult asju ostes kauplesin ka, näiteks pashmina salli hinda sain tunduvalt alla. Hea kauplemisnipp on algul mitme asja vastu huvi näidata ja justkui hind läbi rääkida. Siis öelda, et üht neist ikka ei taha. Kohe antakse “special price”. Ma kogemata avastasin selle, kui proovisin kleite ja üks ikka ei sobinud. Taheti ikka mitu asja maha parseldada.

Asi polegi niiväga hinnas. Näiteks söögikohtade puhul turistihinda makstes ei saa ka head autentset toitu. Aga ma ei süüdista kohalikke. Turistid on selle nõudluse tinginud. Noh et tuled teisele maale päikest püüdma ja hea süüa tuttavat pitsat. Me Kaspariga olemegi autentsuse osas nõudlikumad turistid. Arutasime, et ehk Malaisia ehtsate kogemusteta oleksimegi Balil pakutavaga väga rahul. Ja kes tahabki vaid päikest püüda ning pole valmis oma mugavustsoonist väljuma, sellel ongi turistikohas tore. Aga niisamuti võime me pettunud olla, kui ehe asi on turistide meeleheaks ära lörtsitud.

Tulles tagasi autojuhi juurde, pidime ka temaga vaidlema. Hakkas väitma, et minu tahetud tempel on liiga kaugel. Rõhutasin, et ta meil ju 10ks tunniks ja aega on. Muidugi oli. Jõudsime kõik kohad läbi käia. Liiklus on siin ikka meeletu, 20 km läbimine võtab mitu tundi aega. Aga nägime ikoonilist Tanah Lot templit, samuti Beratan jõe ääres asuvat kuulsat templit. Nende ümber oli palju vahvaid pisikesi majakesi, ilmselt palvetamiseks. Ohvrialtaritele jäetakse enamasti lilli ja viirukeid, aga ka kõiksugu pisikesi tarbeesemeid. Lillede ja viirukite jätmise rituaali näeb kõikjal tänaval ka. Nii et palju on tunda viirukilõhna. Templisse pääsemiseks peavad nii naised kui mehed end korralikult katma, lühikeste riietega sisse ei saa.Päeva lõpetasime Goa Gajah iidses “Elevandikoopa” templi juures ja Tegalagang riisipõlde imetlemas. See templikoobas oli väga lahe ja iidne. Niisamuti oli templite lähistel kaunis lopsakas loodus.

Ikooniline Tanah Lot

Igal pool leidub kujusid, aga eriti templite juures Danau BeratanIidne Goa GajahTegalagang riisiterrassid

Ärge valesti aru saage, Bali on väga ilus ja kindlasti saab siin ka spirituaalsust kogeda. Lihtsalt turistilõksu on lihtne sattuda. Nende riisiterrasside vahele võikski uitama jääda. Palju on ka toredaid kohalikke, kes ei ürita sente välja pigistada. Näiteks meie bungaloomanik esindab tuntud aasialikku külalislahkust. Iga hommik oma laia naeratuse ning banaanipannkookide ja eksootiliste puuviljadega platsis. Siis me istume terrassil, sööme ja kuulame linnulaulu.

Oma osa võib ka reisiväsimus mängida. See neljatunnine ajavahe andis tunda ning iga hommik ärkasime liiga vara, ringiliikumist on palju olnud. Nüüd oleme mõne päeva chillimalt võtnud. Uus-Meremaa jättis kah nii vapustava mulje, et selle tasemele on raske küündida.

Vaid päev on veel peasaarel jäänud ja siis lähme juba väiksele saarele rannapuhkusele. Kirjutamiseni!

Imeline aeg Uus-Meremaal vol 2 

Aeg on niikaugel, et juba homme varahommikul väljub meie lend Sydneysse ning seejärel Balile. Uus-Meremaa reis on möödunud tohutult kiirelt ja elamusterikkalt. Internetti jagati karavanparkides näpuotsaga ja seetõttu peate nüüd ühe mammutpostitusega leppima. Viimase öö veedame aga lennujaama lähedal hotellis ning lebotamise kõrvale on mahti ka blogida.

Sõitsime pikalt läbi Southern Scenic Route, peatudes erinevate vaatamisväärsuste juures. Nägime ära kaunid kosed, ronisime pimedas Limestone koopas, jalutasime metsas ning imetlesime autoaknast vaadet. Ma ei usu, et ükski teine Scenic Route on nii pikk, kui seda on Uus-Meremaa lõunasaare oma – kolme päeva sõit ja kui tahaks iga kauni vaate juures seisatada, siis … Ei liigugi väga edasi. Ilmaga vedas meil ka terve reisi vältel, vaid alguses ja lõpus tuli paar päeva vihma. Muidu olid päevad selged ja päikselised.

Lõpuks jõudsime fjordide juurde, esimene peatus Te Anau.            Sealt saab kuulsa Milford Soundi juurde, kuid linn ise oli ka äärmiselt veetlev. Imekaunis järveäär, rahulik õhkkond, värske õhk, ümbritsevad mäed… Kaunis talvel, kuid kindlasti imeline puhkamiskoht ka suvel. Te Anaus peatusime karavanpargis, mis rabas meid imeilusa modernse ja SOOJA vannitoaga. Karavanpargid on Uus-Meremaal väga korralikud ja puhtad, kohati isegi paremad kui Aussis. Aga ruumid on karavanparkides nii külmad! Ja hommikul tehakse enamus kohtades vannitoa uks pärani lahti. Te kujutaks ette, et Eestis novembris hoiaks ust pärani lahti? Siin ja Aussis täiesti normaalne nähtus. Te Anau karavanpargis oli nii kaunis ja soe vannituba, et tundus lausa luksusena. Lisaks asus park järve ääres, sest jällegi…vaated.


Käisime kaks õhtut järjest mööda järveäärt jooksmas. Päikseloojangu värvid mängisid järveveel, külm õhk karastas ning.. Üllatan ilmselt, aga VAADE oli kaunimast kaunim. Lisaks oli mõnus end pärast autos istumist intensiivsemalt liigutada.

Sõitsime kohe järgmisel päeval Milford Soundi kruiisile. Nii kruiis ise kui kogu fjordide looduspark oli imeline. Seal leidus koski, lumiseid mäetippe, hülged puhkasid kalju peal.                       Nagu muinasjuttu oleks sattunud. Tee Milford Soundi oli järsk ja käänuline, kohati oli ka laviinioht ja peatuda ei tohtinud. Ja mis oli väga kummaline – seal oli troopiline mets. Äärmiselt veider oli jalutada lopsakate troopiliste taimede keskel, kui eemalt paistab lumine mäetipp. Siinne loodus on hämmastav lihtsalt. Poleks uskunudki, kui oma silmaga ei näeks.​ 



Milford Soundi imelisuses veendunud, võtsime suuna Queenstowni poole.                               Alles linna lähistel lõppes Southern Scenic Route, aga enne oli pikk sõit mägedes piki järve. Lõpuboss vaade, nagu Kaspar arvas. Queenstown on äärmiselt nunnu suusakuurort linn, kuid ehk veidi liiga kommertslik. Kohalikku elu polnudki eriti näha, rendimajad ees ja taga. Linn kihas, inimesed olid ilmselt just mägedelt suusatamast-lauatamast naasnud. Käisime kuulsat Fergburgerit söömas, mis maitses tõesti hea. Pidasime aru, kas tahame ehk mõnda ekstreemsust teha või suusatamama minna. Otsustasime seekord siiski mitte kumbagi teha. Ekstreemsuste nagu näiteks Paraflight jaoks oli külm. Mis suusatamisse puutub, siis ringi sõita, matkata ja suusatada ei jõua kahte nädalasse mahutada. Me tahaks aga eelkõige maad ennast avastada. Piltidel Queenstowni vaated. 


Ööbisime Queenstowni lähistel ajaloolises Arrowtownis. See oli nii armas ja ehe linnake väga koduste palk-ja kivimajakestega. Karavanpark asus täpselt mägede vahel ja oli üsna täis, eelkõige talvespordisõpru. Üks noormees magas isegi telgis! Tundub veidi ekstreemne, sest õues on öösel miinuskraadid. Aga ellu ta jäi, olevat terves mäevarustuses maganud.Ja siis jõudsimegi juba Wanakasse. See on samuti suusakeskne linn, kuid palju ehedam ja armsam. Käisime siin ka kuulsas Paradiso Cinemas, mis oli kodukootud kinoke, kus saalis istuti omanäolistes sohvades ning vaheajal pakuti sooja värsket isevalmistatud küpsist. Kino ise oli üsna väike ja eramajasse sisse seatud. Üldse lokkavad Wanakas kodukootud ärid. Kinost üle tee oli sisse seatud putka, kust sai kiviahju pitsat, mis oli imehea. Ostsime ühest putkast kreppe, taaskord suurepärane maitseelamus. Pannukad kodutehtud või, soola, karamelli ja vahukoorega – maitse oli nii super, et tekkis küsimus, kuidas ma varem nii ideaalse kombo peale ei tulnud. Wanaka on minu mõtteis ristitud Lõunasaare toidupealinnaks.

    Vaated enne Wanakat ja matk lumes
Wanaka lähistel on imelised matkavõimalused. Esimesel päeval matkasime Diamond Lake juurde. Matk oli lühike, kuid palju oli mäest üles ronimist. Kohe järgmisel päeval tegime Roy Peak matk, mis võttis 6 tundi! Oli see alles raske, jalad olid üsna makaronid pärast selle läbitegemist. Matk algas mägilehmade karjamaalt, aga mida ülespoole, seda lumisemaks läks. Lõpus tuli väga ettevaatlik olla, sest mägi oli järsk ja väära sammu korral oleks võinud libiseda ja kuskilt alla pudeneda. Päris tippu viis järsk, kitsas ja lumine tee. Vaid Kaspar tegi selle tipu läbi, ma ei tundnud piisavat enesekindlust, et seal turnida. Üles oleks ehk veel saanud, aga alla…päris hirmus oli sealtki alla tulla, kuhu ma ronisin. Aga vaated olid imelised. Matk ise oli kogu ronimisega raske ning korraks tekkis isegi küsimus, miks me üldse sinna ronima läksime. Aga see eneseületustunne oli seda väärt. Kokku matkasime 16 km ja 1578 m kõrgusesse. See on esimene mägi, kus ma kokku nõnda palju roninud olen. Alla minnes oli tunne, et see matk ei lõpe kunagi. Aina käänak käänaku taga, taustaks ringi kalpsavad jänesed ja mägilehmad, kel meist suva oli. Lõpuks jõudsime siiski oma vännikese juurde, kokkasin kiirelt lõuna, ise näljast kokkukukkumise äärel olles. Võite vaid ette kujutada, kui väsinud me õhtul olime. Aga päeva loeme kordaläinuks ning meeldejäävaks. Lihasvalu jalgades meenutas matka veel mitu päeva.

 Matk Diamond Lake juurde ja jääs olev Diamond Lake.               Järgmisel päeval asusime taas teele. Külastasime imesinise veega Blue Poolse. Ma ei mõista, kuidas saab siinmaal ojakestes niiii sinine ja puhas vesi olla. Sõitsime taas kauniste vaadete taustal (seda vaateasja pole vist enam mõtet mainidagi, kõlan nagu katkine plaat juba), kuni jõudsime Fox Glacieri linna. Seal asub liustik (mis peaks olema tõlge glacierist) Kõigepealt õhtustasime pubis. Väljas söömine on Uus-Meremaal üsna kallis, aga toit on see-eest super. Ja kohvikud on hubaselt sisustatud. See on Eestis ka tavaline, aga Aussis näiteks mitte. Kaspar võttis pubis Lamb Shank Pie ja ma veise ning mõlemad praed olid ülihead. Üldse on siin toit ehe. Poes näiteks müüakse küpsiseid, mis on tehtud päris võist ja munast, tänapäeval on see ju haruldane kui küpsetis pole munapulbrist jms tehtud. Aga pole ka ime, kui enamus Lõunasaarest vähemalt on kaetud lamba-ja lehmakarjadega. Põllundus paistab ausees olevat.
 Mägilehmad ja vaade Roys Peak matkal


Glacier eriti ägedat muljet ei jätnud, nii et sõitsime aga edasi. Hommikul blokkis tee lehmakari. Üks naine ajas neid ATV-ga karjamaale, kuid selleks tuli teed läbida. Ummik Uus-Meremaa stiilis.  Külastasime ka Lake Mathesoni, millest kujunes üks reisi tippelamusi. Järve kohal kõrguvad mäed peegeldusid järveveelt vastu, justkui olekski tegemist peegliga. Meil vedas muidugi ilmaga ka, oli päikseline ja tuulevaikne. Taaskord üks loodusime nägemine kirjas! Tegime kaameraga palju pilte, sest tahame reisi kauneimad vaated kunagi oma koju fotolõuenditele trükkida lasta. Kujutan seda pilti juba oma elutoa seinal rippumas. 🙂

 Teeummik ja peegeldus järvelt


Ja siis ei olnudki enam pikka juttu. Käisime veel Punakaiki ehk Pancake Rockse vaatamas. Need on miljoneid aastaid tagasi tekkinud moodustised, mis näevad välja kui pannkoogikuhi. Tee sinna kulges ookeani äärest. Austraalia Great Ocean Roadile tegi see igatahes silmad ette!Pannkoogikivide juures oli kohvik, kus pakuti – oh üllatust, pannkooke. Proovisime peekoni-banaani-vahtrasiirupi-vahukoore kombot. Maitses hästi, kuid algul tundus väga veider kombinatsioon. Aga see ongi reisimise üks osa, proovida uusi maitsed.

  Pannkoogikivid, kohvik ja peekoniga pannukad

Ja siis sõitsimegi reisi lõpp-punkti Christchurchi, kus veetsime öö. Hommikul käisime veel kohvikus kohvitamas ja oligi aeg campervan tagastada ning hotelli tulla. Käisime veel lähedalasuvas India kohas sööma ning puhkame niisama. Eks reisiväsimust on ka natuke. Lend Sydneysse väljub varahommikul, siis lööme 8 h aega surnuks. Homme õhtul peaksime juba Balile jõudma.

Reisi kokkuvõtteks tuleb nentida, et Uus-Meremaa on imeline, suurepärane ning pakub tohutult palju. Kaks nädalat on minu arust absoluutne miinimum selliseks reisiks. Kindlasti tasub rentida auto ja kellele vähegi kämpimine meeldib, võiks campervani rentida. Nii säästab tohutult toidu pealt, kokates ise ning selline reisimisviis annab rohkem vabadust. Minu jaoks andis campervani kogemus reisile lisaväärtust juurde. Samuti säästab campervaniga reisides majutuse pealt. Hotellid on siin väga kallid, aga öö karavanpargis (k.a elekter) maksis 30-40 NZD. Karavanparke on mitmesuguseid, aga kõigis on korralik pesemisvõimalus, köök, elutoaruum ning pesupesemisvõimalus. 

Eriti heaks abimeheks on Campermate äpp, kust saab arvustuste põhjal kogu vajaliku info parkide kohta. Uus-Meremaal on imeline talvel reisida, aga kindlasti suvel ka. Ongi hea, et praegu külm on, muidu oleks igal pool pikemalt peatuda tahtnud. Meil oli veel plaanis Lõunasaare teist otsa ka külastada, aga ei jõudnud. Ja ometi liikusime tempokalt edasi, oleks aega olnud, siis oleks igasuguseid põnevaid asju teinud- rafting, langevarjuhüpe, suusatamine, ratsutamismatkad, kanuutamine jms, suvel on kindlasti megamõnus ka näiteks Wanaka järve ääres puhata. Siin on ka imelisi mererandu. Kindlasti tahaks ükspäev siia riiki tagasi tulla, Põhjasaart avastama näiteks.

Kõigele eelnevale ja rabavale loodusele lisaks saime Uus-Meremaal ka toiduelamusi – imeline jäätis, omapärased juustud, maitseküllane vein, põnevad maitsekombod, ehtne ja puhtast toorainest toit. Linnades-külakestes on põnevat ja ajaloolist arhitektuuri näha. Leidub põnevaid muuseume. Uus-Meremaa pakkus mulle palju rohkem, kui ma eales oodata oleks osanud. Lahkun suurepäraste muljetega ja tänan pika pilve maad külalislahkuse eest. ​


Esimesed päevad Uus-Meremaal

Oleme jõudnud juba veidi Uus-Meremaad avastada. Siin on ikka täiesti uskumatult suurepärane loodus! Lisaks on kogu üldmulje kuidagi..puhas, ka linnades.Karavanpargid on ka väga puhtad ja korralikud olnud.

Teisel reisipäeval ärkasime üsna varakult. Check-out enamus karavanparkides on juba kl 10 hommikul. Karavanpargis meid vastu võtnud tädike soovitas kohalikust pagariärist läbi hüpata. Olevat kuulus koht, isegi telekas ehk “telly-s” figureerinud. Võtsime sealt magustoiduks muffini ja kohvi…mm, kui ehe maitse ja mahe kohv! Seejärel sõitsime mööda linna ainsat suuremat tänavat pidi välja. Linn ise oli nii armsake, palju puidust maju ja kõik jättis koduse ning hubase üldmulje.

Eelmise päeva põhjal ei olnud aru saada, milles peitub Uus-Meremaa teede erilisus. Nüüd hoomasime seda juba veidi rohkem. Tee lookleb mägede vahel, on kurviline ja tihti ka kitsuke. Vaated paitasid silmi. Rohelised mäenõlvad, kõikjal palju lambaid, sekka ka lehmi, kitsi ja ka sigu. Taamal väiksed valged majakesed. Taevas leidusid mõned imelikult pikad pilved, mille järgi see maa on oma hüüdnime saanud. Kuid muidu oli ilm päikseline.

Jõudsime lumistele mäetippudele aina lähemale. Meid tervitas Lake Tekapo, mille puhas sinine vesi moodustas mägedega ilusa harmoonia. Kõikjal oli vaikne, vaid linnud laulsid ja parklas leidusid mõned karavanid. Jalutasime mööda järveäärt, imetlesime vaadet ning hoolimata külmas, ka ilma. Rahu ja lõõgastus olid me ainsateks kaaslasteks. Niimoodi ma kirjeldakski Lake Tekapot – imekaunis rahulik koht, kus levis hea aura.                                          Üldse tajun alles nüüd, looduses olles, kui lärmakas ning heitgaasiline oli suurlinn. Ma ei kuulu nii lärmakasse kohta. Ilmselt see tükk oligi puslest puudu.

Lake Tekapo

Pimeda hakul jõuame väiksesse külakesse karavanparki. Omanik võtab meid lahkelt vastu ja soovitab meil hommikul pingviine vaatama minna. Võtame selle kindlalt plaani. Hommikul ärkame varakult, kuid puhanult. Hea uni on vist jällegi maal looduses viibimise teene.

Tee randa, kus pingviinid pidavat veest välja tulema, on taaskord käänuline ning veidi kruusane. Kuid jõuame ilusti kohale. Astume vännist välja ja asume majaka kõrvalt teelt randa sammuma. Kõikjal on jänesed. See koht on justkui loomade paradiis – vaikne, rahulik ja inimkauge. Kõnnime rannale lähemale..ja seal nad on! Mõned pingviinid pikutavad niisama, kolm tükki paterdavad vette. Tunnen end nii elevil ja õnnelikuna, nagu väike laps. Kahtlustan, et reisimine toobki minus sisemise lapse välja, kes alles avastab maailma ja suhtub ümbritsevasse vahetult.Jalutame mõne aja pärast edasi. Koht ise on ka väga kaunis, isegi sombune ja vihmane ilm ei riku seda. Tekib nii eraldatud tunne, kuid see on mõnus. Vaid meie ja loodus. Ja kivid…ei, hülged! Üks hüljes pikutab kaljul. Hakkame temast ohutus kauguses mööduma..selgub, et seal on veel hülgeid. Seal nad pikutavad, ühtides kivide värviga. Ja taamal on neid veel. Kui ehe, kui puutumatu, kui kaunis looduselamus! See jalutuskäik toob mulle veel pikka aega naeratuse suule.

Seal need pingviinid olidki

Hiljem sööme parklas hommikust – campervani mõnud. Keedame putru, joome kohvi ja muljetame. Olesklemine ei kesta kaua, sest kasutame päiksevalgust maksimaalselt ära. Võtame suuna ülikoolilinnakese Dunedini poole. Seal on tunda Tartu hõngu, hariduslinnade värk vist. Kuigi nii Austraalia kui Uus-Meremaa on mõlemad nn “uus maailm”, kohtab Uus-Meremaal miskipärast rohkem ajaloohõngulist arhitektuuri.                                  Mulle see meeldib, tekitab linnale justkui iseloomu juurde. Dunedinis on ka maailma järseim tänav. Seal jalutades tekib mäest ronimise efekt. Aga inimesed elavad siin, tänav on pikitud täis väikseid elumaju. Kõik on harjumise küsimus.

Dunedin raudteehoone

Külastame ka Dunedin Settlers Museum-i. Muuseum on väga moderne ning väljapanekud efektsed. Näeme kõike alates esimeste asustajate laevareisist (mis kestis UK-st tulles 3 kuud!) kuni tänapäevani välja. Lisaks värvikatele kirjeldustele on eksponaadid väga lahedad, alates naiste ratsasadulast kuni esimeste pesumasinate ja autodeni. Ja seda kõike tasuta sissepääsuga!                           Seejärel sööme ühe kiire pitsa. Õnnistatud olgu Tripadvisor, kust saab vaid minutitega teada linna parima pitsakoha. Tänapäeval on reisimine äärmiselt lihtsaks tehtud.

 Haagissuvila 1920ndatest Täna sõitsime läbi Southern Scenic Route, peatudes mitmete vaatamisväärsuste juures. Esimene peatus oli Cannibal Bay. Ranna juures oli kõrge mägi, kus sõid lehmad. Täiesti tavaline karjamaa, eks. Aga tee sinna oli nagu arvutimängus. Nii kitsas ja käänuline, kuid Kaspar on hea juht ja ei võta asjatuid riske. Saime selle kenasti läbitud, kuigi natuke hirmus (ja samas põnevuse närvikõdi) oli küll.

Ilm oli veider. Kord sadas, siis paistis päike. Klõpsisin autost fotokaga pilte. Need vaated on niii suurepärased! Ikka nõlvad, lambakesed, taamal meri. Nägime ka vikerkaart merest tõusmas. Ühel kaunil kaljul tegime lõuna, taaskord ei väsi kiitmas camperiga reisimise mugavust. Segasin meile kokku salati ja sõime eelmisel päeval juustupoest ostetud juuste.         Taustaks oli vaade ookeanile.    Päeva lõpetuseks käisime veel Uus-Meremaa kõige lõunapoolsemas punktis.  Tee sinna läbis karjamaad, mis oli üsna mudane. Jalad poris lirtsumas, jõudsime kohale. Uskumatu, et see on Lõunapoolusele üks ligemaid punkte! Ja need vaated… Roheline mägine karjamaa ühtimas merevärvidega. See vaade on üks mu lemmikumaid. Ime siis, et ma end siinmaal nii koduselt tunnen. Vaadake pilte ja veenduge ise. Mitmed pildid on autoaknast klõpsitud.

Lõunapoolseim punkt 



Lõunavaade campervanis.                Ja nüüd on käes õhtu. Istume campervanis. Käsipagasiga reisimise miinus – istun siin, tekk ümber ja ainus pikem pluus seljas. Jah, meil on pesupäev (õhtu). Kaspar küll dramatiseeris, et KUIDAS ta oma dressid ja teksad pessu annab, aga pesu pesema minnes ta ei külmunudki surnuks, nagu ta ise ennustas. Noh, tal jäid vähemalt mingidki püksid jalga. Nõnda see (reisi)elu meil siin käib, läbi huumoriprisma. Muide, siin karavanpargis on püsielanikke ka, kes ELAVAD karavanis. Jah, mingi telgike on ka lisaruumiks juurde monteeritud ja niimoodi siis elavad. Täna öösel pidavat -2 kraadi olevat, aga meil on õnneks soojapuhur ja magame vänni lae all, kus niimoodi kahekesi pesas on soe. Uus-Meremaal on tore!       

Viimased Austraalia hetked ja Uus-Meremaa reisi algus

 

Olemegi Uus-Meremaal! See postitus tuleb teieni pisikesest campervanist. Hetkel tundub küll, et suurema ja mugavama sõiduki rentimine tasus ära. Siin on talv ja öösel suisa miinuskraadid, aga kui oma liikuv koduke karavanpargis elektriga ühendada, saab puhuriga “toa” soojaks, lamp põleb ning gaasipliit ja jooksev vesi on niikuinii olemas. Selline armas pesake, all on köök ja “elutoa” osa, üleval lae all magame. Põnev ja teistmoodi reisimise kogemus.13901840_10154093086714425_1179906428_o

13898469_10154093086989425_1524328612_o
Seal üleval magame, all kööginurk ja leboala

Et jõudsime Uus-Meremaale alles täna, pole postkaardipilte veel ette näidata. Aga siia Lake Tekapo lähistele sõites nägime küll kauneid vaateid. Mäed ja lambad, rohelus, taamal lumised mäetipud – paistab täitsa minu masti koht olevat see Pika Pilve Maa. Saabusime siia eile öösel, ajavahe varastas mõned tunnid. Ööbisime üllatavalt mugavas lennujaamahotellis, võtsime rendisõiduki, varusime külmikusse toitu ja siis sõitsime. Nii et reisikirjeldusega tuleb oodata. Update – järgmisel päeval kohvikus sain netti, avastasime juba Lake Takapot.

13918720_10154093084809425_1054306895_o13918925_10154093085209425_2034641087_o

Viimased Austraalia hetked olid õige emotsioonirohked. Või noh, mulle omaselt hakkan alles praegu tunnetama väikest kurbust, et ongi läbi. Tegelikult oli sealses elus mitut häirivat aspekti, aga sõbrad tekkisid, selle töökohaga olin harjunud, elu oli kuidagi paigas. Ja see hüvastijätt oli raskem, sest Eestist lahkudes ma ju teadsin, et tulen tagasi ja elu läheb samaviisi (laias laastus) edasi. Sydneyst lahkumisega oli tunne, et nüüd ongi…kõik. Aga sisimas on tunne, et Eestisse naasmine on õige otsus. Ja kui ma ühe asja elus olen kõrva taha pannud, siis et sisetunnet tasub usaldada. Nii et elame-näeme.

Viimane Aussi nädal oli täis pikitud hüvastijätulõunaid, -õhtusööke ja häid soove. Avastasin, et inimesed muutuvad eriti avameelseks, kui on teada, et lahkud. Nii saigi maha peetud nii mõnigi sügamamõttelisem hingest hinge vestlus. Tore on tulla teisele poole maailma ja leida mõttekaaslasi, kel on sarnased elukogemused. Kui leiduks vaid piisavalt sõnu kirjeldamaks, kui arendav see Aussi kogemus on olnud… Igatahes, tagasi vaadates ei saa ma aru, MIKS mul üldse olid siia tulemisega kõhklus. Kui on tahe minna, tuleb minna! Eriti kui kodumaaga miski püsiv kohustus ei sidunud.

13901860_10154093088249425_1179387524_o
Hüvastijätulõunal
13898388_10154093088619425_2066699819_o
Reedeõhtused hüvastijätujoogid

Eelmine töönädal oli kah tohutult kiire. Oli vaja viimastele asjadele joon alla tõmmata, lisaks veel minu asendajale tööülesandeid üle anda ning talle kõike vajalikku tutvustada. Aga huuh, hakkama sain! Ja siis…oligi aeg viimaseks lõunaks kolleegidega. Meil on tööl armas traditsioon, et viimasel tööpäeval saad lähemad kolleegid ettevõtte kulul lõunale kutsuda. Käisime ühes Surry Hillsi pisikeses hubases kohas lõunatamas. Siis sain veel paari tööasja kallal nokitseda ja oligi aeg mu “hüvastijätu-jookideks”. Minu suureks üllatuseks tuli meie tiimi ülemus, kellega ma isegi tööalaselt eriti kokku ei puutunud, tänas ja kiitis mind isiklikult. Rõhutas veel mitu korda, et kui tahan tagasi tulla, andku ma teada. Ja nad on varemgi endisi töötajaid uuesti palganud. Muide, minu asendajaks pidigi tulema üks tüdruk UK-st, kes paar aastat tagasi Brookfieldis töötas. No ta lõpuks otsustas mitte tulla, aga ikkagi – tore teada, et võib-olla on mul mõni uks veel Austraalias lahti. Lihtsalt, sest alati on hea, kui on võimalusi. 🙂

Siis pidas mu otsene ülemus kõne maha ja kiitis…siis tänasin mina mulle antud võimaluste eest.. Ja siis rõhutas see tiimi ülemus veel avalikus kõnes, kui tänulik ta on mu tehtud töö eest. Kiitusemeri ühesõnaga. Aga see jättis nii sooja tunde!

Lisaks sain kingitusi. Kõige meeldejäävam oli mu kolleegi Kate kink. Rääkisin talle, kui suur India toidu fänn ma olen ja et ma tahaks osata neid roogi ise kokata. Ja tema kinkis mulle India toidu kokaraamatu koos vajalike vürtsidega, sest neid ju Eestis pole. Niiii armas!

13931450_10154093087719425_1505053141_o

Hiljem läksime veel ühte baari Surry Hillsis, jutustasime veel veidi ja siis oligi aeg koju minna. Ma ei saanud pikaks jääda, sest järgmisel päeval oli vaja värske olla. Viisime oma seljakotid kohe hommikul postkontorisse, et need laevaga kodu poole teele saata (ega siin on ju postkontorid enamus nädalavahetuse suletud). Mina saatsin 18 kg ja Kaspar 13 kg. Palju asju andsime heategevusse ka, aga need olid rohkem odavmarketi riided, kõik korralikum kraam läks Eestisse. Kõik need kaks kuud reisime käsipagasiga, no olgu, Vietnamist Hong Kongi ja sealt koju lennule on meil lisapagas ka. Et kui tahaks suveniire osta või nii. Aga muidu reisime vähesega. Meil on nii palju lende ees, et nii on tunduvalt lihtsam. Ja tegelikult polegi nii palju asju vaja. Koti pakkimine oli küll väljakutse, eriti võttes arvesse, et Uus-Meremaal on meil vaja sooje asju. Nii saidki suveriided Aasia jaoks vaakumpakikesse ja ülejäänud asjad rullikestena kotti surutud. Aga hakkama saime! Minul on seljas 6 kg, lubatud on 7. Win! Uus-Meremaalt lahkudes hülgame enamus soojad riided, võtsime nimme vanemad ja mitte nii lemmikud riided kaasa.

13663568_10154093087219425_1409681089_o

Ongi kogu pagas!

Auto müüsime maha juba eelmisel nädalavahetusel. Et see oli regatud teise osariiki ning hakkas lõpus aina kahtlasemalt urisema-värisema, saime loodetust tunduvalt väiksema summa. Aga vähemalt saime sellest lahti!

Nädalavahetusel veel kolisime, mis oli ülimalt väsitav. Hämmastav, kui palju pahna tekib poolteist aasta jooksul. Lõpuks saime kõik valmis ja reis algaski. Nüüd on ainsaks kohustuseks võimalikult palju reisi nautida.

Kirjutamiseni!