Ongi käes meie pika reisi ja seikluse lõpp! Oleme Eestist nii pikalt eemal olnud ja ootusärevus on suur. Aga nüüd Hong Kongist.
Nagu 8 miljoni elanikuga linnas ikka, on siin kõikjal meeletult palju inimesi. Ikka massidega. Pole vist vaja mainidagi, et kõrghooneid on nii palju, et taevast pole nähagi. 
Natuke kitsas ja rusutud tunne tekib siin. Paar päeva linna avastada on väga vahva, aga elada siin kindlasti ei tahaks. Õhk on ka tuntavalt saastatud. Linnas on nähtavus sudu tõttu üsna kehv ning esimesel õhtul oli täitsa õhupuuduse tunne – raske oli hingata. Teiseks päevaks olime siinse õhuga juba harjunud. Eesti värsket ja karget õhku ei jõua ära oodata! 
Kõige lihtsam on linna avastada metrooga. Ostsime juba lennujaamast Octopus kaardi, millega saab kõiki traspordivahendeid kasutada. Tuleb ainult raha peale laadida. Pakutakse eraldi turistikaarti ka, mille lunastamisel tuleb maksta deposiiti, mille kaardi tagastamisel tagasi saab. Peatume soodsamas hotellis Kowloonis Tsim Tsa Tshuis, mis on Hong Kongi keskusest vaid paari rongipeatuse kaugusel. Siin on kõik soodsad hotellid pressitud suurde majja nimega Chungking Mansion. Häärberist on asi kaugel, tegemist on üüratu eelkõige indialasi asustava kortermajaga, mille all on turg. Seal liigub igasugust kirevat rahvast. Algul tundus väga kahtlane, aga paistab, et siiski ohutu koht. Tuba on Hong Kongilikult kitsas ja väike. Mul ema juures on vannituba ka suurem. Aga ega me tulimegi linna avastama, mitte toas passima.
Hinnatase on muidugi täitsa teine mis Vietnamis. Hinnad on umbes samad Austraalias ja ilmselt ka Eestis. Linn on hästi läänelik, liiklus on reguleeritud ja kõikjal on üsna puhas. Majad on üsna huvitavad, leidub üsna erilisi pilvelõhkujaid. Skyline on siin võimas. 
Egas me olemegi siin rohkem niisama ringi konnanud. 
Esimesel õhtul imetlesime Waterfronti, mis on me hotellist lühikese jalutuskäigu kaugusel.
Järgmisel päeval külastasime Hong Kongi ajaloo muuseumit. Põnev külastus oli. Ekspositsioone oli aegade algusest kuni Briti kolonisatsiooni lõpuni 1997. aastal. Kultuuritraditsioonid on siinsetel üsna samad mis olid Vietnamiski – draakonitants ja rongkäigud.
Ajalooliselt on palju probleeme olnud noorte naiste müümisega. See oli väga aktuaalne teema veel 20. saj alguseski. Jalutasime veel Hong Kongi keskuses ning sealses pargis. Seal oli isegi tasuta sissepääsuga linnupark. Viskasime veel korra Aasia kirevatele lindudele pilgu peale. 
Hong Kong on ka suur shopingukeskus. Eriti hea hinnaga saab siin soetada kõrgmoekaupa. Vastavaid outlette on palju. Selliseid soodsama hinnaga poode polegi eriti palju. Õnneks leidsime oma vana lemmiku Esprit outleti ja Uniqlo poe. Sai veidi sooje riideid Eesti jaoks soetatud. Eestist ei taha üldse riideid osta, liiga ülepaisutatud hinnad on. Pärast õhtul kohvrit pakkides selgus, et asjad ei mahugi ära. Soojad riided võtavad ikka maru palju ruumi. Turu kohal elamine tasus ära – 15 min hiljem oli meil juba uus ja väga soodsa hinnaga saadud punane kohver. Hong Kong olevat ka toiduparadiis.
Noh, kuidas kellele. Mulle meeldis Vietnami toit igatahes rohkem. Niipalju, kui kohalikku toitu saanud olen, on see üllatusi täis olnud. Neile meeldib süüa veidi limase konsistentsiga kastmeid, mis pole jällegi minu eelistus. Mõned nuudliroad on küll ülihead olnud. Ilmselt oleksin üllatuslikele roogadele rohkem avatud, kui poleks nii pikk reis seljataga. Nii sõimegi eile hoopis Tai toitu. 
Samas selles mõttes on siin küll toiduparadiis, et erinevate maade köögid on esindatud. Olgu mis toidukoht tahes, kõikjal on ülikiire teenindus. Tuuakse menüü lauda ja minuti pärast tullakse tellimust võtma. Toit visatakse koos arvega lauale. Naersimegi, et siin pole mingit munemist, ega me pole ainsad kes süüa tahavad, 8 mln inimest on veel. Hommikust sööme üldse hotelli kõrval dineris, kus on täielik liiniteenindus täiesti uskumatu kiirusega.
Täna tegime veel päevatripi Macausse. See on endine Portugali koloonia, mis 90ndate lõpust on Hiina erihalduspiirkond. Hong Kongist saab sinna tunniajase praamisõiduga. Macau on tuntud oma suurte kasiinode poolest. Palju annab siin tooni Portugali valitsemisaeg. Kohalikud räägivadki portugali keelt. Samuti leidub siin euroopalikku õhustikku ja arhitektuuri. 
Ka pakutakse palju Portugali roogi. Lõunaks söödus küpsetatud riisiroog viis keele alla. 
Sealne vanalinn on väga võluv. Macau külastus oli ilus punkt meie reisile, midagi vähe teistsugusemat. 
Homme asume juba koduteele. Mõnus ootusärevus on sees, tahaks juba kõiki näha. Täna oli nii kuum päev ja päikse käes kõndimine oli paras väljakutse. Nüüd on sellest niiskest ja kuumast kliimast küll kopp ees. See on ilmselt Eestisse naasmise eel positiivne nähtus. Kuumas on tore veidi puhata, aga pikemas perspektiivis mõjub see loiutavalt. Ilmselt on Eestis algul veidi raske külmaga harjuda, aga samas ma nii ootan karges õhus metsas jooksmist. Muide, kõige kodusemalt selle 1,8 kuu jooksul olengi end tundnud Uus-Meremaal, kus oli tol hetkel talv. Troopika on vahel tore, aga mitte permanentsekt. Eesti loodust igatsen ka. Vahepeal oli selline kummaline kodutundeta olek. Ei teadnudki, kuhu siis kuulun. Loodan, et Eestis loksub see paika. Üldse on kogu eemaloldud aeg üheltpoolt lühike tundunud, teisalt on muljeid nii palju kogunenud, et see aeg tundub igavikuna. Täitsa kummaline tunne. Selle tõdemusega lõpetangi. Oli kord üks seiklusjutt, see seiklusjutt sai läbi. Tore oli seda blogi kirjutada, see on justkui mälestusteraamatu eest. Loodan, et see blogi andis meie kogemusi ja emotsioone vahetult edasi ning varustab ehk mõnd reisihuvilist kasuliku infoga. Kogu see reisikogemus on olnud hindamatu. Olen endale väga tänulik otsuse eest mõnda aega välismaal elada. Muidu oleks siiani Eestis, mõeldes, mis oleks olnud kui… Elu on liiga lühike kahetsusteks ning unistuste täitmata jätmiseks! 
Seikluslik elu 