Darwin – meie uus kodulinn

See on Austraalia põhjapoolseim linn, mis meenutab troopilist Tartut. Madala asustusega, roheline, puhas ja rahulik linnake, mille pearannas Mindilis peetakse kaks korda nädalas suurt toidu-ja meeneturgu. Siis kihab rannaplats melust. Inimesed võtavad siinkandis elu rahulikult, näiteks pärast kl 16-17 ja nädalavahetustel on pea kõik poed ja ametiasutused suletud.

Küllap on see rahulikum eluviis tingitud ka kuumast kliimast. Maist septembrini kestab kuiv hooaeg, ülejäänud aja kallab kui oavarrest ning sageli möllavad tormid, samas on väga kuum ja UV-kiirgus tohutult intensiivne. Siin ongi vaid kaks aastaaega. Praegu on ilm koguaeg selline, nagu teil seal Eestis kuumalaine ajal. Taevas on pilvitu, päike lõõskab, sooja on 30 kraadi lähistel ja õhtul langeb temperatuuripügal kuskile 20-25 kraadi juurde. Mõnus on siin. Minule meeldib väga ja Kaspari arvates on ka täitsa paraja suurusega linnake elamiseks.

Eelmisel reedel siinveedetud esimesed tunnid küll nii mõnusad polnud. Meil läks Kuala Lumpurist lend neljapäeva öösel. Singapuris oli paar tundi vahepeatus. Austraalia lend väljus alles pärast kümmet õhtut ja saabus ajavahet arvestades pool 5 hommikul Darwinisse. Tegemist oli odavlennuga, nii et istmed olid kitsad. Ei olnud just parima unega öö, eriti võttes arvesse meie istme taga vahelduva eduga nutvat last. Vaesekese kõrvadel oli ilmselt valus.

Aasia oli hästi lahe, omaette maailm lausa. Kuid siiski oli nii tore näha lennukis sõbralikke ja naljatlevaid austraalasi! Võttis kohe naeratuse suule, kui lennuki austraallasest kapten võttis sõna, olles väga energiline ja humooorikas. Lõpuks rääkis keegi inglise keelt, millest oli täitsa võimalik aru saada. Vahepeal tundus, et Aasia kogemusega jääbki inglise keel tasemele „I want eat“, „need to sleep here“ ja „how much money“.

Lennujaamas läks ka aega. Mina jäin ametnike hammasrataste vahele. Küll uuriti, et kas ma olen esimest korda riigis ja kas mul üldse viisa on. Selgitasin veidi, nemad otsisid andmebaasidest ja kõik lahenes ilusti.

Lõpuks jõudsime oma lennujaama parklas ootanud metallsuksu juurde. Auto aku oli täiesti tühi! Mis seal ikka, kõigepealt magasime mõned tunnid. Meie jumpstarteri aku oli ka vanast ajast tühjaks jäänud. Uurisime, et kas keegi parklas liigub, kellel on voolujuhtmed ja annaks autoakule särtsu. Polnud kedagi. Pesime siis lennujaama tualetis hambaid, tõime vett ja mõtlesime, mis edasi. Otsustasime auto parklast välja lükata, et ehk tänaval on rohkem šansse abi saada. Just nii ma kujutan ette ideaalset hommikut! Olla magamata, dušivajadusega, tunde ja tunde söömata ning lükata autot kuuma lauspäikse all ülesmäge. Tehtud see sai. Õnneks polnud auto parklaväravast kaugel. Siis tuli üks mees uurima, et mis lahti. Vestlesime, ta läks oma auto juurde tagasi. Mõistsime teda nii, et ta tahab parklast välja sõita, nii et lükkasime auto tõkkepuu eest ära. Tegelikult ta läks jala lennujaama.

Siis selgus, et parklakaart ei tööta ja seega ei saa makset sooritada. Meile tuli appi parklatöötajast India mees. Ta helistas kuskile ning telefonis ütles üks naine, et võlgneme parkimise eest 170 taala. Olime selle summaga arvestanud. India mees avas tõkkepuu, et me saaks autoga väljuda. Asusime taas lükkama, seekord koos India onkeliga. Väravast väljas, küsisime, et kuidas maksame. Ta ütles, et mingu me lihtsalt. Seda pole vaja kaks korda öelda!

Seisva autoga kaugele ei jõua. India mees pakkus, et viib Kaspari bensujaama särtsujuhtmeid ostma. Mina jäin autot valvama. Kammisin just telefonis üürikuulutusi läbi, kui mööduv politseinik käskis autoga tee äärest kaduda. Selgitasin siis kurvalt meie olukorda. Aku oli nii tühi, et isegi ohutuled ei süttinud. No mis seal ikka, tegime politsenikuga hädamärgiks koos kapoti lahti. Ta viipas oma kontorile, et kui üldse teelt minema ei saa, küsigu me sealt abi. Aga Kaspar oli seal juba käinud ja siis ei soostunud keegi abi pakkuma. Igatahes ei käivitunud auto isegi mitte särtsujuhtmetega ei India mehe autost ega ühest teisest appi tulnud autost. Kutsusime akuabi. Muidugi saime neid ka veel pool tundi oodata. Kell hakkas juba lõunatunde tiksuma, meie polnud aga isegi mitte eelmisel õhtul söönud. Lõpuks tulid akuabipoisid ja said auto tööle. Immobilaiser tuli korra välja lülitada. Akuabi läks maksma 88 taala, nii et parkimise eest säästetud raha arvestades jäime omadega ikkagi plussi.

Sõitsime Darwinis auringe, et aku end täis laeks. Mina ahhetasin ja imestasin, et oi kui ilus puhas linn ja kui kaunid majad. Aasiast naasnu muljed. Siiski, Darwin on kena. Kui ka on kõrgeid hooneid, siis on need valged ja moodustavad sinise taevaga kena kontrasti. Kõikjal on palmid ja muud rohelised taimed. Muru on hästi hooldatud ja erkroheline. Tänavad on hästi puhtad.

Ööbisime esimesed kaks ööd karavanpargis. Reedel külastasime eestlasi, kes korterit jagavad. Nemad olid siin linnas juba kuid olnud. Kuulasime maad tööotsimise ja muu vajaliku kohta.

Juba reede õhtul käisime paari maja vaatamas. Esialgu võtame nn „houseshare“ ehk jagame maja. Käisime reede-laupäeva jooksul päris mitmes kohas. Lõpuks selgus, et asukoha ja tingimuste kohalt on parim variant esimene koht, mida vaatamas käisime. Enamus kohtades taheti kohe sõlmida kolmekuuline leping ja nõuti lisaks üüri ettemaksetele ja kopsakat tagatisraha, nii et maksta tuli üle tuhande dollari. Olime küll endale siin alustamiseks raha kõrvale pannud, nii et kuu aega elada saaks ja tagatisraha maksta, aga siiski ei tahtnud pikka lepingut enne, kui oleme töökohad leidnud jne. Kui mõlemad saaks tööle äärelinnas, on ju nadi elada näiteks kesklinnas. Niisiis laupäeval otsustasime võtta toa siinsamas kesklinnas, nii et majanaabriteks on kaks nepaallast. 

IMG_5288

IMG_5289

Hea, et olime just Aasiast tulnud. Siis ei tundunud lepinguläbirääkimised kummalised. Nad olid tingimustega nii paindlikud, et eestlaslik skeptism tahtis pead tõsta. Poisid lubasid maja meie sissekolimise ajaks puhtaks kasida. Üks neist, Che, magas madratsiga elutoas ja kui ma ütlesin, et me kokkame hommikul ja ei taha neid kui õhtuvahetuses töötavaid isikuid kolistamisega üles ajada, kolis Che koheselt oma nõbuga ühte tuppa. Nad lasid meil ise toa valida. Muidugi võtsime suurema magamistoa, kus on suur voodi ja korralik möbleeritus. Toa sisustatus oli üks selle koha kasuks otsustamise kaalukeeli. Poisid ei tahtnud ka tagatisraha. Või õigemini, algul pidi see üks nõbu siin vaid vahepeal käima, aga ta oli nii asjapulk, et arvestasime temaga kohe kui majanaabriga. Nad ei pidavat ka väga kööki kasutama, aga tegelikult teevad süüa küll, põnevaid Nepali roogasid. Üritasin ka hinda alla kaubelda, aga ei õnnestunud. Hind oli küll veidi krõbedam kui äärelinnas, aga see on hea asukoha tõttu. Südalinn ja rannad on vaid väikse jalutuskäigu kaugusel.

IMG_5298

IMG_5303

Kolisime oma uude koju pühapäeval. Poisid olid koristanud ja Kaspari ennustuste kohaselt üüriraha kättesaamist tähistanud ja väikse peo maha pidanud. Tundus süütu, mõned õlled ja veinid. Siiani on majajagamine täitsa okei olnud. Poisid käivad õhtuti tööl, pesevad nõusid, kuulavad vahel muusikat ja lahkuvad enamasti allkorruselt, kui me seal süüa teeme. Nii hea on taas süüa tavapärast toitu.

Kodu leitud, oli vaja tööd. Esmaspäeval koostasime resümeesid ja kandideerisime interneti teel. Teisipäeval printisime CV-d välja. Kaspar käis mööda hotelle, jättis endast maha resümeesid ja tal oli kolmapäevaks juba töö olemas. Ühes hotellis oligi temasugust mehaanikut vaja. Neljapäeval oli tal juba esimene tööpäev, nii et tema juba elab vaikselt töörütmi sisse. Palk on ka veidi kõrgem kui farmitööl, nii et täitsa hästi on tal kõik. Meie majanaabrite silmis tõusis Kaspar oma tööleidmiskiirusega suisa kangelaseks. No nemad ei jõudnud ka ära imestada, kui Kaspar siin majas paar asja ära parandas, et kuidas ta oskas.

IMG_5343

Mina olen aga nagu kärbitud tiibadega lind siin tööturul, kes ei leia endale pesa ega osanud end algul mingisse pessa pakkudagi. Minu viis aastat juuraõpinguid siin ju mingit kasutegurit ei paku, niivõrd lokaalne haridus on see. Gümnaasiumi ajast on mul töökogemus poes ja müügitööl tegutsedes, ülikooli ajal olin lapsehoidja, siis juba jurist, advokaat ja üks BECC kaubanduskoja juhatuse liikmetest. Kuhu end pakkuda? Kandideerisin neti kaudu turunduse, assistendi jms kohtadele. Seal nad sooviks aga piiramatut tööõigust, mida minu viisaga pole. Otsustasin jääda esialgse plaani juurde – algul leian endale ükskõik mis töö ja siis selle kõrvalt saab ehk rohkemaid väljakutseid pakkuvamale ametikohale kandideerida. No ja kui olen paar kuud siin teenindaja, mis siis. Keeleoskus paraneb ju iga suhtlemist nõudva tööga ja on omamoodi väljakutse. Me isegi ei tea, kauaks siia elama jääme, reisifondi peaks kasvatama iga tööots.

Igatahes, tööohutust ja reegleid silmas pidades on neil palju erinevaid kohustuslikke litsentse. Näiteks on neil ehitustööks White Card, alkoholimüügiks RSA, lapsehoidmiseks Orche card. Nii et natuke tuleb valida ka, kuhu end pakud ja mis litsentsi investeerid. Need ei maksa küll palju, kuid siiski. Tööohutus on siin vägagi au sees.

Mu CV oli üks igavene pikk ja lohisev. Guugeldasin, selgus et Aussis koostatakse palju kompaktsemaid resümeesid. Koostasin endale spetsiaalselt sales assistant CV ja käisin eile linnas poode pidi neid manageridele jagamas. Mitmes kohas otsitigi kedagi ja üks suveniiripoe onkel lausa oli kedagi otsima hakkamas. Küsiti mu viisa, partneri, elukoha jne kohta. Mõned leiavad, et olen ülekvalifitseeritud ja peaks endale õigusalase töö leidma. Aitäh, võtaks küll, aga selle töö otsimine võtab esiteks kauem aega ja teiseks siin ma saaks ilmselt olla vaid assistent või paralegal. Casual lepingu saab iga kell lõpetada ja töökohta vahetada, nii et esimese hooga tahaks kuskilegi tööle saada. Täna lubasid paar inimest konkreetse pakkumisega helistada ja kui mingit kõnet ei tule, siis lähme homme Casuarina kaubanduskeskusesse ja jagan sealsetes poodides oma CV’d ära.

Vahepeal lisas tööotsinguile vürtsi health coach kuulutus – otsitavakse tervisliku elustiili huvilisi, kes klientidel aitaks nõustamise ja toega kaalu langetada. Vägagi minu teema! Guugeldasin ja selgus, et see health coaching ongi üks uus suund fitnessis, kus alles hiljuti hakati inimesi koolitama, ehk siis sellepärast ei küsita erialast haridust. Tundus väga põnev. Kirjutasin hingest motivatsioonikirja ja kutsuti vestlusele. Kohapeal selgus, et grupp noori on kolinud Darwinisse, määrimaks inimestele võrkturunduse korras pähe Herbalife smuutisid jms. Luristasin vastiku maitsega pulbrismuutit ja kuulasin väikse grupi inimestega imetoodetest, mida tarbides kaotavat inimesed loendamatul arvul kilosid. Meenus kellegi tuttava vanaema, kes kõik oma toidukorrad võrkturunduses müüdavate pulbrijookidega asendas. Noored rääkisid oma äkilisest rikastumisest ja üldse oli kõik liiga ilus, et tõsi olla. No kuulge, kui kilod kaoks LIHTSALT, kas siis leiduks nii palju ülekaalulisi? Ka raha ei tule niisama LIHTSALT. Kui miski töötab lihtsalt, siis küll see oleks juba aastaid tagasi massidesse levinud. Lõpuks jõudis slaidiseanss musklimeeste sixpackide juurest liikmetasu- ja „oma ärisse“ sisenemiseks vajalike toodete ostmishindadeni. Mu pilk oli ilmselt muutnud nii kurjaks ja nägu niivõrd skeptiliseks, et minust taheti hoopis ruttu vabaneda. Olin tõesti kuri selle tibi peale, kes minuga sms-inud oli. Küsisin sarkastilise tooniga, et kas ma peaks kõik toidukorrad selle imepulbriga asendama. Tibi, lootuses argliku pilguga Itaalia plikat ära rääkida, isegi ei vastanud küsimusele, pakkus mulle järgmiseks päevaks konsultatsiooniaega ja ütles, et kui soovin, võin lahkuda, et hetkel minuga „ärijutud“ peatuvad. Koju minnes haudusin plaani, kas peaks ehk Gumtree’s kaebama, et need „töökuulutused“ on puhas pettus. Täis tüng ju!

Tööotsingute pinevus kõrvale jätta, on paikse elu taasavastamine mõnus. Meil on lõpuks piiramatu internet, majataguses basseinis saab end jahutada, oma toas on mõnus chillida, kahe peale on vähemalt ükski sissetulek ja sääste jagub ka veel elamiseks. Austraallased on hästi sõbralikud ja selle tõttu ei olegi hirmus käia end tööle pakkumas. Kogemus missugune!

Olen kodulähedases Mindil rannas ja botaanikaaias juba mitu korda jooksmas käinud. Nii mõnus on taasavastada seda suurepärast treeningu tunnet, kus pulss on kõrge, hing vaba, lihased toonuses ja kõrvaklappidest tuleb muusika. Imelikul kombel on söögiisu kadunud, ehk on see kliimast tingitud. Ometi on kliima vähem umbne ja kuum kui Malaisias oli.

See botaanikaaed on ka imekaunis, muidugi sissepääsutasuta. Siin leiduvad ühed naljakad linnud, kes välimuselt on tedresarnased. Nad on kahjuks hästi arglikud ja pagevad inimeste eest, aga nende siblimist ja jalutamist on tore distantsilt jälgida.

IMG_5316

IMG_5319

Õhtuti käime koos jalutamas. Ühel õhtul käisime siinses vabaõhukinos „Paddingtoni“ vaatamas. See oli minul üks lemmikuid lapsepõlveraamatuid. Film oli naljakas ja hästi kokku pandud, kuigi raamatust üsna erineva tegevusliiniga. Eile käisime Mindil ranna tuntud turul, mis toimub kaks korda nädalas. Seal pakuti õhtuhämaruses igasuguseid erinevaid toite ja meeneid. Toimus ka tuleetendus. Tore üritus, seal hakkame edaspidigi õhtustamas käima.

IMG_5332

IMG_5339

Nüüd oleme sunnitud päeval üksteisest eemal oleme kontrastiks varasemale ninapidi koosolemisele. Mõlemal oli algul veider. Poleks unes ka arvanud, et ma olen suhtes, kus keset päeva ikka kohe peab üksteisele sõnumeid saatma ja õhtul kodus taaskohtudes on tunne, nagu oleks üksteisest terve igaviku eemal olnud ja tuleb üksteisele pikalt silma vaadata ning tuvi kombel kudrutada. Uskumatu, mida armastus skeptikuga teeb! Never say never – see võib juhtuda igaühega meist ja loomulikult just sel hetkel, kui plaanid end veel mitu aastat vallaline olevat, sest vallalise elu on nii magus ja suhe tundub kui üks igavene takistus ja koorem. Nüüd ei kujutaks ega tahaks mingi hinna eest teistmoodi elu. Õige armastus annab tiivad, motivatsiooni, inspiratsiooni ja õnne hoopis uuel tasandil.

Kirjutamiseni, armsad!

Advertisements

See ei ole puhkus, see on seiklus!

… nentisin ma, kui me taas mööda kivist tasapinda üle kilomeetri üles-alla ronisime. Tõepoolest, see reis on olnud aktiivne. Oleme külastanud ohtralt loodusparke, vihmametsi, ekselnud džunglivõsas, imetlenud vaateid…Nimekiri on ääretu ja otsatu. Üks on küll kindel – nii pikalt pole meist kumbki looduses viibinud. Oleme ikkagi mõneöise erandiga kaks nädalat järjest metsas telkinud. Õnneks on pea iga telkimiskoha juures olnud korralik tualett ja dušš, nii et kasimata olema ei pea. Milline kergendus preili dušihoolikule, beebisalvrätte polegi puhastamiseks eriti vaja olnud.

Kui olime veel Kesk- Austraalias, vetsime Alice Springsis kokku kolm meeldivat päeva. Käisime läbi põhilised vaatamisväärsused – Desert Park, botaanikaaed ja turnisime mäe otsas asuvatele vaateplatsidele. Desert park on justkui segu botaanika- ja loomaaiast. Seal oli lisavürtsiks iga natukese aja tagant algav tasuta tuur giidiga. Jõudsime ka linnuetendusele. Kohalikke linde oli treenitud end tutvustama, demostreerima jahivõtteid jne. Kõik jäi filmilindile. Poleks arvanudki, et täitsa harilikke kõrbelinde on võimalik niimoodi dresseerida. Seal pargis jäin mina muidugi kauaks ka kängurusid vaatama. Mul ikka ei saa neist küll, niivõrd armsakesed on nad. Uudishimulikud ka, vaatavad oma väikse näokesega vastu, endal nina peas värisemas.

Alice Springsis tõrkus natuke ka auto. Viisime ta mehaaniku juurde ja 100 taala eest teda õlitati ning lapiti torusse tekkinud pragu kinni. Kui mehaanik teda üle vaatas, hoidsime hinge kinni. Olime ju poolel teel Darwinisse ning sõiduki hädad võivad kalliks maksma minna. Seekord joppas. Tahtsime veel ka tunnustatud Lapinta rajale mägimatkale minna, aga sinna viis kruusatee ja me ei soovinud oma kaheveolist autot proovile panna. Veidi kahju oli, aga mis seal ikka.

Alice Springsis saime veel tunda jahedaid öid ja hommikuid. Päeval oli soe, aga öösel langes temperatuuripügal kohati isegi alla kümne kraadi. Tänaseks on jaheduseaistinguist saanud vaid kauge mälestus. Öösel pole enam tekki vajagi. Siin troopikas on ööpäevaringselt niivõrd soe, et plätude ja lühikeste riietega on koguaeg paras olla. Või noh, päeval tahaks riietuda küll nii napilt, kui vähegi võimalik. Siis on palav. Mida rohkem Darwini poole, seda kuumemaks kliima muutub.

IMG_3896Kesk-Austraaliast leidsime sellised kivid.

Kusjuures suur oli üllatus, et juba Alice Springsist viie tunni kaugusel (ikka põhja poole) oli kliima juba hoopis soojem ning loodus lopsakam. Kesk Austraalia jaheda tuule unustasime kiirelt. Veel viis tundi sõites, Katherine lähistel, saime aga esimest korda oma elus kogeda tõelist troopikat. Autoga sinna sõites oli kliimamuutus tajutav – kõrged puud, rohelus ja palmid varasema liiva, hõredate rohututtide ja vaevu meetriste puude asemel. Siiski on ka siin liiv punane. Elsey rahvuspargis sõidukist väljudes tervitas meid Tallinna Loomaaia troopikamajast tuttav niiske soe õhk ja täiesti uudsed linnuhääled. Üle kuude oli kuulda rohutirtse. Lõuna- ja Kesk Austraalias ju muru eriti ei leidu. Meid tervitas metsavaht, kes kogus telkimise eest raha ja jagas infot pargi kohta. Selgus, et seal on metseeslid. No eesel on küll viimane loom, keda arvasime end troopikas kohtavat! Tõestuseks sai aeg-ajalt nende häälitsusi kuulda. Ikka iiii-aaa, iii-aaa oli humoorikaks öömuusikaks.

Esimesel päeval troopikas olles asusime džunglit avastama. Matkasime kokku ca 14 km. Kuumas kliimas on juba pelk matkamine trenni eest. Pealegi on matkarajad reeglina muutuva maastikuga, tuleb kõndida liivas ja ronida ülesmäge. Mets oli kohati täiesti võsas, igal pool maha kukkunud palmid. Vihmahooaeg ju alles lõppes ja tormid olid sealset taimestikku kõvasti tuuseldanud.

DCIM100GOPROGOPR1231.
Welcome to the jungle!

IMG_3985Džungliselfi

Vihmamets, džungel… kuidas seda kirjeldada? Päike õigest vihmametsast eriti läbi ei paista. Taimed lõhnavad, lõhnavad magusalt. Õhk on niiske, on väga soe. Palmid ja muud puud on kõrged, erkrohelised, lopsakad. Eemal kukub siinne kägu. Linnud sädistavad, lausa igas heliredelis. Suured sõnajalad näitavad lahkelt oma hiiglaslikke lehti. Vesi vuliseb, ojake on taimede alla mattunud, kuid lubab end siiski veidi vaadata. Kõnnid üles, ronid ja ronid, kuni jõuad nende taimede kohale. Taimed on kasvanud justkui kujutletava ringi ümber. Milline ilu, looduse tugevus! Maailma kopsud ju ikkagi, võimas ökosüsteem.

Siinkandis elavad ka krokodillid. Kui jõe ääres pole kindlat ujumist lubavat silti, tuleb veest eemale hoida. Hooaja algul on ujumiskohad veel suletud, sest krokside tänavused liikumistrajektoorid ei ole veel kindlalt teada. Inimesele on ohtlikud vaid saltwater crocodiles, aga ei tahaks koos ujuda ühtegi liiki kroksiga.

Krokodillioht varitseb kõikjal...
Krokodillioht varitseb kõikjal…

Kui Elsey mets oli avastatud, liikusime edasi linnakesse nimega Katherine. Teel peatusime soojaveeallikate juures. Need olid võrratud, suurepärane looduses ujumise kogemus! Vesi oli mõnusalt soe, vool viis edasi, samal ajal kui sai imetleda palme ja vesiroose. Imeline! Muidu puutumatud, oli nendesse ehitatud redelid, nii et vette sai siseneda mugavalt (tehke mets ikka laisale linnainimesele võimalikult mugavaks, eks).

Külastasime ka Nitmiluk (Katherine Gorge) loodusparki. Seal olid imelised kosed ja küngaste otsast kaunid vaated jõele. Vot sealne jõgi oli küll selline, kus kujutaks ette krokodille elamas – kollane ja sogane. Lisaks sai ronida kõrge künka otsa ja imetleda kosekesi. Oh, kui kaunis on seal. Nii mõnus on pista matkamisest kuumenenud jalad jahutavasse vette, tunnetada voolu tugevust, samal ajal imetledes veekohina saatel kaljusid ning neilt alla voolavat koske. Puhtus, värskus, rahu, uuestisünd! Loodus on tugev, võimas ja inimene seal kõrval nii väike, hädine lausa.

IMG_3933

DCIM100GOPROGOPR1173.
.

Ööbisime Katherines karavanpargis. Boonuseks oli kohe karavanpargi taga soojaveeallikas, kus mitu korda end värskendasime.

Matkamine nõuab veeresurssi. Täidame igal hommikul 4 suurt veepudelit, lisaks on meil matkaseljakotis 2-liitrise mahutavusega veepaak. Soovitan – väga mugav matkamiseks, vett saab juua torust ja ei pea janu korral pudelitega jändama. Siiski, igaks õhtuks on meil sellele kogusele joogiveele ots peale tehtud. Niivõrd palav on ju ja dehüdratsioon kerge tekkima. Ma sain päikese käes hommikueinestades peaaegu päiksepiste. Nii et päikse eest tuleb end ikka mütsi ja tugeva (vähemalt 30 SPF) kreemiga kaitsta. Kreemist hoolimata saab endale jume ja randid peale nii umbes tunni ajaga. Päikse kütmist on palju intensiivsemalt tunda, kui kargel põhjamaal kodusel Euroopa mandril. 

Reisi jooksul oleme näinud tohutult palju loomi. Nagu loomaaias kõnniks, tõepoolest. Kõrbes oli tavaline, et veised ja emud ületasid teed. Troopikas oleme sagedamini näinud kängurusid. Üks isegi poseeris meile turvalisest kaugusest. Troopikas on rohkem ka sisalikke, nii väikseid halle kui suuri ja värvilisi. Eile nägime metseesleid. Nad ei erinenudki välimuselt kodueeslitest, olid ehk tibake suuremad.

Siin on nahkhiired. Need imelikud olendid, kelle väljaheited on korrosiivsed ning kes sünnitavad pea alaspidi. Nende häälitsused meenutavad moondatud beebinuttu, väga veider ja natuke isegi hirmus. Dingode öine ulgumine on täiesti tavapärane. Kakadu rahvuspargis oli tohutult palju suuri konni. Õhtupimeduses oli igas tualetiboksis vähemalt üks poti kõrval ootamas. Moondunud printsid ehk, eks printsessid peavad ju ka vahel tualetti külastama.

IMG_3952

Kui kõrbes matkates segasid eelkõige kärbsed, siis siin kliimas leidub õhtuti rohkelt sääski. Kakadus tähendas telki sisenemine veerandtunnist sääsetappu. Mujal õnneks nii hull pole. Igatahes pidid siin kliimas sääsed viiruseid levitama, nii et määrime end usinalt putukatõrjega kokku. Teate küll, päeval mäkerdame päiksekreemiga, et õhtul kohe vahelduseks tõrjet peale hõõruda.

Katherinest liikusimegi edasi Kakadu rahvusparki, mis on üks Austraalia kuulsamaid. Seal sai vaadata 25 000 aasta vanuseid koopamaalinguid ning kivide otsa turnides imetleda kaunist vaadet. Kaspari jaoks oli üks Aussi lemmikkohti. Meie ööbimiskoha lähistel sai ka Billabongi jõe ääres jalutada. Sinna jõkke ei tohi mitte mingil hetkel minna, sest krokodillioht on pidev.

Litchfieldi rahvuspark – selle kohta võiks eraldi postituse kirjutada. Kui imelised kosed, mõnusad ujumiskohad kose all, looduslik hot tub, kaunis vihmamets ja ilusad vaated siin on! Veetsime Litchfieldis kolm ööd, nii et kaks tervet päeva sai matkamisele kulutada. Ujuda võib siin teatud kohtades julgelt, sest üles on seatud kroksilõksud. Huvitav, millised need veel välja näevad?

Meeldejäävamad kohad selles pargis on Wangi Falls oma kõrge kosega, millele ei jää alla Florence Falls. Ma pole elu sees ujunud koos niivõrd suurte kaladega. Nagu akvaariumisse siseneks!

DCIM100GOPROGOPR1218.

Ägedad olid ka termiidipesad. Siin märkab tee ääres veidra kujuga (küll kandilised, küll ümmargused) kivilaadseid moodustusi. Selgus, et tegu on kuivanud liivaga. Vihmahooaeg tõstab liiva üles ja päikse käes kuivab see mitmemeetriseks. Huvitav!

Oleme kahe nädalaga sõitnud maha üle 5000 km. Võrdluseks, Eestist Rooma on ca 2500 km. Sõidud on siiski parajalt päevade peale ära jaotunud, pealegi oleme mõned päevad täitsa paiksed olnud. Kui reisi alguses olime väga energilised ja jõudsime telkimiskohta reeglina alles pimeda hakul, siis nüüd tahaks juba natuke pikutada ka. Matkamise, uute kohtade, muljete, emotsioonide ning asisematest teguritest telgi ja priimuse ja oma saja asja pideva paigutamise tulemil on ikka juba reisiväsimust ka tunda. Paar päeva tagasi veetsime näiteks sellise mõnusa päeva, kus hommikul asusime koskesid jms vaatamisväärsusi läbi käima ning juba pärastlõunaks olime karavanpargis. Grillisime liha, sõime korraliku kõhutäie, mina lebotasin basseinis, olelesime niisama. Suvesoe õhk on natuke laisk, veidi rammestunud ja nakatab sellega meidki. Peagi saab palmide vahel imetleda tähti, päiksevalgust ei jagu hilisõhtuks. Magamamineku ajaks ei ole temperatuur langenud, alles pärast südaööd saab tunda veidi jahutavamat tuulekest. Varahommikul tõustes on õhk soe, kuid kosutavam ja värskem.

Meie Austraalia looduse avastamine on selleks ajaks lõppenud. Eile jõudsime Darwinisse. Veedame siin veel veidi aega ja homme astume lennukisse, et kõigepealt veidi Singapuri avastada. Oleme Austraaliast eemal ilmselt kuu aega.

Darwin on esmapilgul väga kena linn. Selline moderne, aga samas veidi lõõgastunud olekuga. Naljakas on siin, et poodides müüakse pidevast +25-35 temperatuurist hoolimata talveriideid. Autraalias on ju ikkagi talv! Tõesti, isegi bikiine pole eriti müügil! Õhukeseid riideid leiab küll, aga nad on kõrvuti villamütside ja saabastega. Kaubanduskeskuses müüdi isegi mingit toitu Winter Warmer.Mis siin veel soojendada vaja on? Õues lõõskab päike, on hästi soe ja kohtasime taas linde, keda varem elu sees näinud pole. Olen Aasia reisi pärast elevil, umbes sama tunne on, nagu enne Aussi tulekut. Ikkagi esimene omal käel reis nii võõral kontinendil.

PS. Facebookis kajastus, et paljud tublid isikud on lõpetanud magistrantuuri. Palju õnne kõigile teadushakatistele! 

Veidi veider tunne on, kas tõesti lõpetasin mina juba aasta aega tagasi? Keskkooli ajal tundus, et juba magistri lõpetamise ajal olen igivana, kas nüüd peaksin olema muldvana? Oh ei, ma ei ole end nii noorena, kui siin, juba ammu tundnud. Vabadus annab tiivad ja vaat et veel kõrgemagi mõttelennu. Õnnelikkus toidab meeli. Eemalt vaadates mõistad, milles elu tegelikult seisneb ja mis on oluline.

Tervitused! Mõnus Eestimaa suvi magusate maasikate, sumedate õhtute, kaunite päikseloojangute, karge merevee, grilli sussutamise ning ühtäkki palju avatumate inimestega – seekord me Sinust osa ei saa, kuid seda magusam on seda ükskord taas nautida.

Grete-Maarja

Hüvasti, austrid!

 

Merele mineku tunked - farmipaarike
Merele mineku tunked – farmipaarike
Õhtune Smoky Bay rand
Õhtune Smoky Bay rand

image

Kalmaarirõngad tsillikastmes
Kalmaarirõngad tsillikastmes
Pubis
Pubis

Rändur tuleb, et lahkuda. Ränduriga sõbruned, et temaga igaveseks hüvasti jätta.

Jah, meie aeg Smoky Bays hakkab lõppema. Juba esmaspäeva varahommikul istume oma autokesse, et lõputult sõita, kuni terendab Kesk-Austraalia. Loodetavasti viib meie tee siit Ulurusse, Alice Springsi, Darwinisse, Singapuri, Malaisia mõlemale kontinendile ning Balile. Lõpp-punkt on taas Darwin.

Meie lahkumisse suhtus tööandja üllatavalt mõistvalt. Eks nad ole päkkerite peatsete lahkumistega harjunud, kuigi soovivad töötajaid kauemaks kui paariks kuuks. Nädalavahetuste õhtuil ootab meid ees hüvastijättude eri. Viimased dringid, viimased koosveedetud minutid. Hüvasti jätame ka Uku ja Liisiga. Just, neli eestlast kohtusid teisel pool maakera kalurikülas, et kumbki eraldi suundadesse lahkuda.

Seejärel saabki läbi meie esimene verstapost siin Kängurudemaal. Jääd meile alatiseks meelde, armas Smoky Bay! Kohtlesid meid hästi. Üks töökaaslane küsis, mis mulle siin kõige rohkem meeldis. Mõtlesin sekundi ja vastasin, et jetty, kalastamine, rand ja toredad inimesed.

Mäletan, kui siia esimest korda sõitsime. Oli hilisõhtu. Olime veidi ärevil, ikkagi tundmatu koht oli see meie uus kodu. Autost väljudes vapustas mind erk tähistaevas. Tähed olid kuidagi nii lähedal, nii kaunid, nii selged.

Kui aga eredatele hetkedele mõelda, siis esimesena tuleb meelde krabipüük. Oli suve kuumim päev. Delfiin ujus sisuliselt paadi kõrval, näidates end julgelt. Krabidega näkkas. Poole püügi pealt tõusis tuul. Tagasisõites istusin vesseli ees, rappudes lainetega kaasa. Tunne oli kui lõbustuspargis. Iga suurema lainega pritsis mind mõnusalt jahutav vesi. Päev hiljem saime neid imelisi krabisid ka meedivas seltskonnas mekkida.

Ära ei saa unustada ka meie valentinipäeva kail. Isegi hilisõhtul oli ilm väga soe ja tuulevaikne. Jõime imehead veini, istusime ja vaatasime taas neid imelisi tähti. Kail ei olnud kedagi peale meie endi. Kuigi lihtne, oli see väga kaunis õhtu. Õige inimesega ei ole vaja kalleid muljetavaldavaid restorane ja uhkeid kingitusi, et veeta koos meeldejääv ning südantsoojendav õhtu. Iga hetk on eriline. Seda tunnet juba raha eest ei osta.

Mäletan esimest vaatepilti Halley rannas – kaljud, tohutud lained, vali lainemüha. Soojalt meenutan meie õhtuseid jooksutiire ja jalutuskäike rannas, taustaks päikseloojang, mille järgselt oli taevas erkroosa. Tore oli osa saada nädalavahetuste pubimelust. Mäletan neid naeratavaid poolhambutuid vanamehi, seltsivaid kaaspäkkereid ning seda tädi, kes igal reedel seal tantsis, justkui oleks tegemist aasta parima peoga.

Delfiinid, pelikanid, kõige imelikumalt häälitsevam lind, krabid, meretähed, jetty, merilõvid, austrid, kalmaarid, palmid, tuul, paadid, otsatu ja ääretu lahkus – see ongi Smoky Bay. Linnake, kus uksi ei lukustata ning pubisse minnes jäetakse võti auto süütesse. Linnake, kus üksteise eest hoolitsemine on justkui nauding. Meie automured olid ühtäkki kõigi me töökaaslaste mured. (Jah, meie autol oli vahepeal käivitamiseprobleeme. Mehaanik tuvastas, et vaja on uut akut. Korda sai ka konditsioneer. Seda kõike väga mõistliku hinna eest. Saan aru, eks keskealisel metallist proual võib ikka mõni viperus olla, peaasi, et need ainsaks üllatusteks jääks).

Väiksed žestid on need, mis seda lahkust ja hoolivust esile toovad. Näiteks kui meie endine majakaaslane eile meile oma initsiatiivil kõvaketta tõi. Ehk läheb pikalt teel olles igavaks ja tahaks uusi filme vaadata. Või kui siinne vanaisa meile majakest korda tegi ja seda tavaariga varustas. Või kui meie töökaaslasel ranne haige on ja ülemus lõunapausil ta käele kontrastivanne tegi. Üksteisega arvestamine on siinkandis reegel. Isekas inimene on nende jaoks veider. Selline üksteisest hoolimine ja teineteisega arvestamine tundub meile juba nii iseenesestmõistetav, et ei mäletagi, kuidas meil kodumaal lood on. Hoiate ikka üksteist ja olete abivalmid, eks? Et keegi ei oleks oma mures üksi! Loodan, et meie ootused ei saa petta. 🙂

Homme on meie viimane tööpäev. Ega kauem siin küll olla ei sooviks – vesi on üsna jahedaks muutunud. Ei ole üldse meeldiv minna kell seitse hommikul kuuekraadise soojaga merele ja käed 12-kraadisesse vette pista. Suvel oli merelkäik mõnus, aga ei enam. Aina tuulisemaks ja jahedamaks muutub, päike näitab end vaid vahel keskpäeval. Lühikeste käiste väel on päeval paras olla, aga õhtud ja hommikud on külmad.

Pealegi, rändur ei jää ühte paika kauaks pidama. Külg-külje kõrval, käsikäes, avastame koos maailma. Meil ei ole praeguses eluetapis kindlat koduaadressi. Kallis, Sina oledki minu turvaline kodusadam ja pelgupaik! Kodu on ju ikkagi seal, kus on süda.

Rändur on valiv. Tal on luksus liikuda koos aastaaegadega. Kui allpool läheb külmaks, tuleb põhja troopikasse sõita. Just, kõik on siin tagurpidi – lõunas on jahe, põhjas troopika.

Soovin teile Eestisse kõike head! Hoidkem rõõmsat meelt ja head tuju. Igatsen teid, armsad sõbrad ja perekond.

Grete