Rutiini käest Sydney retkeile

Eluke siinpool maakera muudkui veereb. On unine esmaspäevahommik, õhtune jooks koos harjutustega, teisipäevane lihasvalu, pikk õhtune jalutuskäik, taaskord trennine kolmapäevaõhtu, siis juba neljapäevane toidupoes käik, reedene võidukas ohe ja rõõm eesootava nädalavahetuse üle, pikk puhkepäeva uni ja aeglane rikkalik hommiksöök, mõnus ujumine laupäeval, tore pühapäev ja siis … algab kõik otsast peale, et taas lõppeda. Kaspar ohkab igal reedeõhtul, et põhimõtteliselt peab kohe varsti ärkama ja tööle minema.

Sinna vahepeale jääb tohutu hulk läbitud rongipeatusi, tehinguid, dokumentide ettevalmistamist, faksimist, muud paberimajandust, suhtlemist, imestamist ja veelkord paberimäärimist.

On põnev ju küll, tulla siia seiklustest lugema, aga tegelikult on seesama igapäev, lihtsalt vähe soojemas ning päikselisemas kliimas ja teises keeles.

Aga mis parata, rutiin saab inimese ikka kätte. Ja ega me kumbki sellele vastu puiklegi. Vastupidi, oleme lausa hoolega, kuigi alateadlikult, endale siingi rutiini kujundanud. Ju see pakub turvatunnet.

Üldiselt tunnen end olevat jõudnud elus helgesse ja õnnelikku etappi. Samas on tunne, et veel palju on ees. Kahtlemata on. Eestisse jõudes algab uus elustaadium, lõplikult täiskasvanu oma. Nii vähemalt tundub. Tahaks ju ikka on pesakese punuda ja tööalaselt aina rohkem pürgima hakata. Siis on ju tehtud, käidud, nähtud, kogetud ja saavutatud teadmine, et kodus on ikka kõige parem. Vast on varem hinges püsinud seiklemise rahutusepisik siis lahtunud.

Ideaalis hakkame Eesti poole liikuma kuskil aprilli lõpus-mai alguses. See on praegu küll minu töötamise tõttu küsitav. Praegune ots on lühike ja sealt edasi leian ehk (leiab mu agentuur mulle) teise otsa. Nad on pärast seda Gadensi kogemust tööleidmise osas väga lootusrikkad. Aga jaanuaris näiteks pidi õigusturg väga vaikne olema. Eks näis, kaua mul see tööseisak kestab. Eks sellest sõltub kogu rahaline seis. Sest kukrusse peab rändamiseks ikka ka raha jääma. Ega me siis Sydneyst otse lennukisse istu ja Eestisse tule. Oh ei, enne tahaks matkata Uus-Meremaal, joogatada Balil, ekselda Kambodža templites ja imestada Vietnami elu üle, et siis lõpuks kõht Hong Kongis Hiina toidust punni süüa ja siis suveks koju sõita. Oleks ju tore.

Praegu pakub Sydneygi veel avastamisrõõmu. See nädalavahetus oli üsna aktiivne. Reedeõhtul kohtusime Kaspariga kesklinnas. Kõigepealt tegime kaunis Hyde Park’is pilte, et siis Harbour silla poole jalutada.

DSC_0354
Hyde Parkis

DSC_0356

DSC_0355

Oli tohutu kuumalaine 40 kraadiga. Nagu suures föönitoas oleks jalutanud! Kõige selle kiuste kõndisime üle silla ja imetlesime ilusaid vaateid. Põhja-Sydney kinnisvara oma miljonivaadetega võib küll magus amps olla.

DSC_0402
Harbour sillal

DSC_0370

DSC_0366
Ikka seesama ooperimaja

DSC_0372

DSC_0359

DSC_0387
Teel sillale

DSC_0400

DSC_0418

DSC_0425

Pärast sillavallutamist võtsime suuna hoopis Darling Harbour poole, kus leidub palju mõnusaid restorane.

DSC_0438
Suurlinnadžunglis

DSC_0436

Võtsime istet ühes Itaalia restoranis. Meil oli ka, mida tähistada. Kaspar sai ametikõrgendust ja lisaks veel töötunde juurde. No mida veel tahta! Teda oli kiidetud ja uuritud, kas ta saab ehk kauemakski kui kuus kuud neile tööle jääda. Darwinist lahkudes öeldi talle ka, et kui soovib, siis nende juures on tal alati töökoht kindlustatud. Ma üldse ei imesta ka. Ta ongi selline leidlik, osav, punktuaalne, organiseeritud ja korralik, just nagu austraallastele vaja. 

Tagasi reede juurde tulles – kõhud täis, mõtlesime linna peal veel mõne joogi teha. Otsisime veidi vaiksemat pubi, kus kuuleks üksteise juttu ka. Siinmail käib isegi restoranides ööklubi tümpsuga võrreldav lärm ja muusika.

Leidsime ühe Iiri pubi. Läksime teisele korrusele, kus oli vaiksem. Tellisime paar jooki, mille peale ettekandja teatas, et see siin on restoran ja midagi süüa peab ka tellima. Olime veidi nõutud, sest kõhud olid täis. Võtsime juustuvaliku.

Seepeale asus ettekandja meid ignoreerima. Uskumatu, eks?! Austraalias, võrratu teeninduse maal, leidsime meie ülbe ettekandja. Ta ei toonudki meile juustuvalikut lauda. Ometi oli pubi (oi, vabandust, restoran) pooltühi. Kuskil polnud ka silti miinimum arvesumma kohta. Ta oleks siis võinud öelda, et kobigu me oma juustuvaliku sooviga heaga allkorrusele ja lürpigu vaid oma jooke. Jutustades möödus aeg kiirelt ja ühtäkki avastasime, et tükk aega on juba mööda läinud. Küsisime teiselt ettekandjalt ja ta tõi selle näruse juustu lauda paari minutiga. Meid algselt teenindanud punapea ei teinud meist enam üldse välja. Seda poleks Austraalias küll oodanud. Siin on alati teenindajad ülivõrdes sõbralikud, lobisevad ja vastutulelikud.

Õhtu oli kehvast teenindusest hoolimata tore. Nagu deidil ikka. Oma kudrutava kamraadiga on kõige toredam „kohtamas“ käia.

Laupäeval käisime kõigepealt ujumas. Kuumalaine möödus kiirelt ja juba reede õhtul koju minnes oli jahe, nii et vette pidi end tahtejõuga hüppama sundima. Pärast läksime kinno „Dressmaker“ vaatama ja laupäeval eraldasin end raamatuga teki alla kerra, et Mehhiko narkobossi kohta lugeda. Need metsikud laupäevaõhtud…

Pühapäeval kasutasime oma „turistikombo“ pileteid ja külastasime kõigepealt loomaaeda. Olin südalinnas väiksel alal asuva loomaaia suhtes skeptiline, ent asjatult. Väljapanekud olid tavapärasest põnevamad. Vaatasime taaskord Austraalia loomi. Jälle pean kirjutama, et nägime kängurut. Ilmselt hoiate juba peast kinni. Kaua võib kängurutest jahuda? Ole sa Lõuna-Austraalias, Austraalia keskel Alice Springsis, Darwinis või Idarannikul, ikka käib pidev jutt kängurust. Eesti pruunkaru oleks ka vist juba põnevam (huumoriga ikka, eks), aga jagan siiski pilte, muudest loomadest ka. 

DSC_0520
Vallabi
DSC_0504
Vana hea känguru

DSC_0477

DSC_0508
Vombat
DSC_0513
Maailma ohtlikem lind. Teda ei tasu vihastada. Kaspar arvas, et pole ka ime, kui tal kirves peas on.

DSC_0472

DSC_0515

DSC_0483

DSC_0473
Mürgine pruunmadu

DSC_0458

DSC_0468
Tasmanian Devil

DSC_0457

Pärast uudistasime Sydney Eye Tower’it kah veel. Tegemist on selle linna kõrgeima ehitisega, mis maailma mastaabis konkureerib mõndade teiste tornidega. Enne torni sõitmist sai ka 4’D kinoelamuse. Päris lahe oli tõesti, vesi pritsis justkui silma ja lind lendas täitsa meie poole.

Tornist avanes hunnitu vaade linnale. Nagu kiuste oli päev pilvine. Muide, piltide tegemisel käib meil Kaspariga võitlus nimega „efektiga või mitte“? Mina eelistan naturaalseid pilte, aga meespoolele meeldib värve erendava efektiga pilte teha. Üles riputan mõlemat sorti pilte.

DSC_0559

DSC_0572

DSC_0551

DSC_0570

DSC_0561

Eestis tuli lumi maha, ma Facebookist nägin küll. Ise ka imestan, et seda ütlen, aga igatsen praegust aega Eestis. Kui on ilus lumi, jõuluaeg ja valged kuused. Meil on siin lauspäike ja värvilised kuused näevad selle kõrval väga magedad välja. Või kui poest kuuled jõululaulu, ise palavusest leemendades. Ei ole ju päris!

DSC_0444
Õhtusel ajal petab isegi natuke jõulutunnet välja

*Selle postituse kirjutasin valmis esmaspäeval, aga avaldamiseni ei jõudnudki. Täna, teisipäeval, pahaaimamatult töölt koju sõites helistas mulle mu tööagentuur. Homsest mul tööd pole. Nad olid uue töö leidmise osas lootusrikkad. Nii see Austraalia Working Holiday viisaga agentuuri kaudu töötaja elu käib. Ei mingit stabiilsust. Tööjõu voolavus on siinmail tohutu, meilgi oli pea iga päev uus nägu kontoris.

Igatahes tagasiside oli üldjoontes positiivne, lihtsalt telefonisuhtlusel häirib mu aktsent. See olevat välismaalaste puhul tavaline. Diktsioon on mul eesti keeleski kehvake, aktsendi kaotamine aga üsna võimatu missioon. Vähemalt on mul nüüd uut kogemust.

Tervitused soojad, mu kallid

Grete-Maarja

Advertisements

Päevake tšeki ja faksi seltsis

Digiriigis Eestis elades mõtisklesin vahel, kuidas mujal maades asjaajamine käib. Nüüd siis tean. Faksiselt käib.

Austraallastel muidugi digiallkirja pole. Aga on faksimasinad, mis Eestis juba ammu unustusse vajunud. Internetipangad on Austraalias olemas küll, aga milleks neid kasutada, kui on olemas tšekid?

Jaa, tšekke nad armastavad. Mitte ükski kinnisvaratehing ei toimu ilma tšekita. See imeloom läbib iga päev pika ja põneva teekonna.

Kõigepealt kogutakse need ühte teatud alusele, kust need siis iga päev teatud kellaaegadel ära võetakse. Siis algab teine etapp – otsi allkirjaõiguslikku partnerit. Enamjaolt on allkirjastama harjunud partnerid kontoris käest võtta, kuid elu läheb nende puudumisel kibedaks. Siis tuleb mängida mängu – otsi kontorist partner üles. Ja siis algab uus etapp – saa allkiri. Võib juhtuda, et üks allkirjastama mitteharjunud partner saadab vaest tšekikuhja all ägavat assistenti teise partneri juurde, kes ta esimese juurde tagasi kupatab. Lõpuks antakse auväärne allkiri. Sealjuures tuleb luurata, et ikka kõik leheküljed allkirjastatud saaks.

Seejärel muutub olukord eriti põnevaks! Tšekk tuleb klambrite küljest lahti muukida ja eraldada muust dokumentatsioonist. Skännida tuleb. Ja siis saab faksima hakata. Nüüd tuleb hinge kinni hoida. Kas panga faksimasin täna töötab? Või on ta ehk tšekifaksi tulekul hõivatud? Nii umbes kümne minuti jooksul tuleb meilile vastav teade.

Viimastel päevadel on panga faksimasin otsustatud protestima hakanud ja elab oma elu. Vahel võtab faksi vastu ja saadab nurjumisteate. Siis saadab „eduka faksi“ teate, aga faksi, näe nalja, tegelikult vastu ei võta. Aga tšekk peab ju panka pääsema, muidu pole tehingut ka ja üks vaene inimhing peab veel mõne päeva oma koduta elama!

Täna otsustas masin, et töötatud küll juba, vaja puhkust. Siis tuli panka joosta ja tšekid tellerile anda. Lisaks sain teada, et on selline instituut nagu „hilinenud tšekid“ ehk need, mida paralegalid ühissaatmisse anda ei jõua. Ka need tuli kokku koguda ja ära viia. Mitmes etapis. 

Kogu faksimise protsessi vürtsitab see, et tšekisaatja peab pidevalt ühenduses olema asjapulgaga raamatupidamisest, kes vahendab suhtlust pangaga. „Aa ei, ära saada täna faksi uuesti, said küll nurjumise teate, aga tegelikult on neil see olemas.“ Tore on mängida ringmängu „las mina ütlen sulle, sina ütled talle, too ütleb kolmandale ja küllap neljas pöördub teise juurde tagasi, et too esimesele sõnumi edasi annaks“.

Tšekimajandus on muutumatu ja püha, aga muu töökorralduslikuga olen küll mõnikord eestlasliku otsekohesusega läbi lõiganud, pakkudes et meilin/helistan viimasele lülile ise. Sellepeale nõustutakse, et on jah nii kiirem.

Faksimajandusest pank igatahes pole nõus loobuma, keeldudes andmast meiliaadressi tšekikeste jaoks. Milleks, faksida on ju lõbus!

Kui faksimine võhmale ei võta, tuleb lisaks trenni teha. Näiteks saab lõunapausil jõusaalis ära käia ja siis trenniriietega kontorisse naasta. Kui ees on ootamas kohtumine, võib mõne tunni pärast need kontoririiete vastu ära vahetada. Dušši meil küll kontoris pole, aga lõhnaõli avitab. Või märjad salvrätikud? Ma ei tea, aga lõuna ajal trennis käivad mitmed, naasedes samade riietega kontorisse. Kui on vaja kiirelt asjalik olla, tuleb jakk õlgadele tõmmata, kes neid tosse ja retuuse ikka laua taga istudes märkab. 

Minult küsiti üks päev, kust ma kohvi käin võtmas. No kust ma kasin idaeurooplane mujalt kohvi võtan, kui meie köögist. Täitsa viisakas kohv ju, jahvatab oad eraldi iga tassi jaoks ja vahtu teeb ka. Aga ei, Sydneylased on kohvigurmaanid. Enamus ostab kuskit kohvi. Meil on kontorihoones isegi väike lett avatud, kust saab barista tehtud kohvi ja hingehinnaga võileibu osta. No kui mujale kohvikusse hinnalist jooki ostma minna pole aega.

Eks ma hindan ka head kohvi, aga joon seda näiteks nädalavahetusel eraldi kohvikus istumas käies. Siin on aga nii tavaline, et hommikuti on kohvikud umbes ja kõik seisavad kafeiinijärjekorras. Eks igaühele oma.  

Nii see elu meil kontoris käib. Ikka tšekkide, faksimasina ja hea kohviga!

Blue Mountains ja muu loodus

Eelmisel pühapäeval käisime Sinimägesid (Blue Mountains) avastamas. Asudes Sydneyst vaid mõne tunni kaugusel, on see väga populaarne turismiobjekt. Küllap oleks linna lähedusetagi, arvestades sealse vaatepildi hunnitust.

Ilm oli pilvine, mistõttu võisime mõningast vaate ilust vaat et ilmagi jääda. Ehk jõuame mõnikord veel sinna, näiteks pikemale matkale. Seekord jõudsime vaid natuke jalutada ning vaateplatvormid läbi kõndida. Teekonna aeglase tempo tingis suuresti uue „mänguasja“ veetlus ehk kaameraga pildistasime. Küll püüdsime pildile kalju otsas õitsevat lille, siis jälle veetilku. Vahepeal jäid mööduvad nimesed seisma, mõeldes et näeme haruldast lindu või muud põnevat. Kui nägid, et need kaks totakat pelgalt tilgakesi pildistavad, kõndisid edasi. Meil oli aga tore päev ning pilte sai ka tehtud üksjagu.

Kolm Õde Sinimägedes
Kolm Õde Sinimägedes
Kaunid vaated
Kaunid vaated

DSC_0116

DSC_0156

Efektidega pildistatud loodus
Efektidega pildistatud loodus

DSC_0229

DSC_0230

Mets mägedest vaadatuna
Mets mägedest vaadatuna
Kolm Õde Sinimägedes
Kolm Õde Sinimägedes
Väga olulised veetilgad
Väga olulised veetilgad

Sel nädalavahetusel ihkas taas hing loodusesse. Kuigi Sydney on ilus linn ja meil on seal veel avastamist omajagu, ei tõmba nädalavahetusel sinna. Imimmassides tunglemine on lihtsalt niivõrd väsitav. Nädalavahetusel tahaks end ikka laadida. Guugeldasin lähedal asuvate matkarajade kohta ja avastasin meie jaoks Parramatta järve. Ei midagi suurt, kuulsat ega uhket, lihtsalt järv ja mets. Aga kui mõnus värske õhk seal oli! Sinimägedega ei andnud kahjuks võrrelda, seal oli õhk veel kargem ja võrratum. Ega ei panegi  suurlinna saastatut õhku enne, tähele kui kopsudesse puhast hapnikku saab.

Tee viib metsa..
Tee viib metsa..
Parramatta järv
Parramatta järv
Jõgi sai vihma arvelt kasvada
Jõgi sai vihma arvelt kasvada

Nii me siin oleme, kaks hingelt looduslast ja imimmasside põlgurit. Seda peab küll ütlema, et pidev kahekesi olemine ja koos maailma avastamine tekitab hetki, kus üks vaatab teisele küsivalt otsa ja uurib kahtlustavalt: mis sa loed nüüd mu mõtteid või?

Vahepeal käime koos jalutamas ka, võtame meiega elava koerakese ka kaasa. 

Meie kodu
Meie kodu
Mees ja koer
Mees ja koer
Maja kodutänava lähistel. Kas vaid mulle tundub see mänguasjateema veidi õõvastav?
Maja kodutänava lähistel. Kas vaid mulle tundub see mänguasjateema veidi õõvastav?

Juurdlesin, et ehk tegin oma eelmise postitusega austraallastele liiga. Võib-olla tegingi, kajastan liiga palju negatiivset poolt? Tegelikult ma arvan, et siin kerkib esile patriotism. Olen paljude eestlaste käest kuulnud, kui võrratu see Austraalia ikka on. Hakkasin ehk alateadlikult negatiivset otsima, et pilti veidi tasakaalustada? Või olen liiga kriitiline. Heh, ma arvan, et lihtsalt igatsen Eestit ja ei pea seda paika siin koduks, olgu nii palju päikest ja kõrgemat palka kuitahes. Siiani pole Austraalia mulle südame külge kasvanud. See on minu jaoks lihtsalt üks ilusa loodusega väga tore riik. Kõik. Ja see ongi normaalne, sest Austraalia polegi minu kodu. Austraalia on ja jääb alati maaks, kus reisimise ja elamise käigus avastasin palju rohkem iseennast, sain juurde julgust ja enesekindlust. Kasvasin küpsemaks. Ja selle kõige tõttu jääb Austraalia minu jaoks alatiseks eriliseks. Aga mitte koduks.

Tervitused!

Grete-Maarja

Kas saavutus defineerib Sind või Sina saavutust?

Tere, kallid!

Olude sunnil leidsin justnimelt täna aega kirjutamiseks. Või kas just aega, olen teistel õhtutel eelistanud aega veeta teiste kirjutatut ehk raamatuid lugedes. Täna aga naelutas mind kehv enesetunne voodisse. On see kõhugripi leebev versioon või kes teab mis, aga kehv on olla. Kui ma siin juba jõude pikutan, võiks ehk midagi kirja ka panna. Tundub küll veidi kohatu just täna kirjutada oma tühistest igapäevategemistest ja – käimistest, kui koduses Euroopas leiab aset säärane tragöödia.

Minu mõtted on Pariisil. Tunnen kaastunnet, aga ka hirmu. Eestis elades tundusid terroriohud kauged olevat. Kuid nüüd, ringi reisides ja suurlinnas elades, on asjad teisiti. Hirmus on mõelda, kui palju me ise rahvarohketes kohtades ringi liigume. Aga nendesse hirmudesse ei tohi kinni jääda. Eks kogu tervena eluspüsimine on suures pildis niikuinii üks õnneasi.

Üldse, alates Ukraina sõja algusest on minus püsinud hirmukübeke. Maailm ei ole turvaline paik. Kahjuks on õhus tunda pinget. Seda igal rindel.

Seda enam tasub nautida päevi, kus elame vabas riigis ning oleme ise ning ka lähedased on terved.

Minu viimased nädalad on möödunud töiselt. Paistab, et ka mu sisemaailm on lõpuks välismaal elamisest aru saanud. Varem olid unenäod alati eestikeelsed ning Austraalia elu nägin magades haruharva. Nüüd satub unedesse sekka ka inglise keelt ning igapäeva. Enne kontorisse naasmist vist tunnetanud meeled, et see siin ei ole ajutine reis, vaid omaette eluetapp. Inimese alateadvus on ikka veider, vähemalt minu oma.

Tööl on ülesanded läinud sisulisemaks. Kuigi ma notaribüroos töötanud pole, arvan et mu igapäevatööd võib seal toimuvaga võrrelda. Siin ei ole notari instituuti ja kinnisvaratehingutel assisteerib advokaat. Minu kui abilise ülesanne on näiteks tehinguks dokumente ette valmistada, dokumente uute lepingutega vastavusse viia jms.

Olen hakanud mõistma, mida tähendab korporatiivkultuur. Eestis sellist nähtust vähemalt advokaadibüroodes õieti ei levigi. Meil pole lihtsalt nii suurt õigusturgu, et hiiglama suured ettevõtted tegutseda saaks. Spetsialiseerumise tase korporatiivettevõttes on tohutu. Iga liigutuse jaoks on tööpostil eraldi inimene. Ühelt poolt on see hea, sest ülesanded on täpselt ette teada ning töötaja tase oma kitsaste tööülesannete sees kõrge. Teiselt poolt võib aastate peale üht ja sama asja tehes päris igav hakata. Muidugi on võimalik ametiredelil ronida, aga selleks peab millegagi väga silma paistma. Vaid ületundide tegemisest ja nädalavahetuseti töötamisest pühendumuse näitamiseks ei pruugi piisata – nii käituvad enamik kolleege.

Teiseks oleks noore juristina päris kahju kitsalt spetsialiseeruda. Kuidas noor inimene teab, mis valdkondades talle nõustada meeldib, kui ta algusest peale vaid üht kitsast rida ajab? Kohtuvaidluse – ja lepinguadvokaadil on ikka suur vahe sees. Aga igasugused assistendid ja muud assistendid saavad end muidugi ülikoolis täiendada ning sellega edasi pürgida.

Mõtlesin veidi, kas järgnevast kirjutada. Jõudsin järeldusele, et kõikehaarava kajastamise mõttes panen kõik kirja.

Osa inimesi paistavad olevat väga uhked selle üle, et töötavad sellises suisa ülemaailmses õigusbrändiga ettevõttes. Ja millegipärast paistab mõne hinge kriipivat, et mingi „ajutine“ päkkerviisaga migrandist neiu nendega koos töötab. Algul panin selle tunde elava fantaasia arvele. Aga aina enam tundub, et ongi nii. 

Näiteks reedel olid meil õhtul büroo poolt toodud veidi snäkke ja jooke. See „Friday night drinks“ on pea iganädalane traditsioon. Rääkisime kolmekesi ringis, üks tüdruk veel peale minu ja üks kauemtöötanud noormees. Uurisin, kas ajutisi töötajaid võetakse tihti. Noormees vastas, et varem oli eriti palju, just rändureid. Kõrval olen tüdruk ajas silmad suureks, et MIDA??, võetakse päkkeriviisaga inimesi õpilaste asemel? Teatasin kohe, et mis siis on, ma ise olen ka sellesama viisaga siin tööl. Oli hetk piinlikku vaikust. Ütlesin veel, et mu tööagentuuri räägitu kohaselt on kogenud õigusassistente raske leida. Tööandja eelistab kogemust, kas või mujalt maalt, aga õpilastel pole kogemust. Eks tudengid saavad pigem jala ukse vahele praktikatel olles. Nii talitasin mina ja küllap teevad nii ka siinsed noored.

Tütarlaps oli ilmselgelt häiritud. Pealegi oli ta ülimalt uhke, et õpib ikkagi juurat ja saab tulevikus ehk advokaadikski. Enne seda viisatobedust rääkisin, et mõistan teda üsna hästi. Juurat õppida ja täiskohaga töötada on raske, tean seda omast käest. Aga ta vaatas mind üsna ülbe näoga, et mis kolleeg ma ikka niiväga olen. Mingi Ida-Euroopa kraadiga, kui tema õpib Sydneys(?!!!). 

Tegelikult on kahju, kui inimesed end vaid oma saavutuste ja uhkete nimede taga peidavad. Kui ühel hetkel miski nihu läheb, on kukkumine eriti valus. Kui ma algul farmi töötama läksin, oli ka veider. Alles ma olin advokaat, kaubanduskoja juhatuses ja siis tõstsin kuskil farmis kaste. Alasti tunne oli. Aga see läks üle. Snobistliku suhtumise kohaselt oleks ma pidanud austrifarmis töötades iga päev laevalt üritama vette hüpata, sest ilma uhke kontorita pole elu midagi väärt. Või siis Darwinis iga päev õhtul nutma, et ma kõigest poemüüja olen. Elu mõtte oleks ma snoobiliku suhtumise kohaselt tagasi saanud alles Gadensis töötamise alustamist. Nüüd ma olen jälle keegi! Aga kui siin töö lõpetan ja reisima lähen, olen jälle tühi koht.

Tobedus. Mina olen ikka mina. Jah, ambitsioonikas, aga minu saavutused ja eriala on vaid üks osa minust! Mu maailm ei kuku kokku, kui tööl peaks miskit nihu minema. Mu elu on tervik. Ja minu ellu kuulumist väärivad vaid need, kes on mu kõrval igas faasis, olgu ma farmitööline või pangadirektor.

Olen osade inimeste puhul täheldanud suurt klatšiarmastust. Mulle ei istu selline selja taga õeluste rääkimine. Eks me kõik räägime teistest omavahel, aga üks asi on arutada objektiivselt, kuidas kellelgi läheb. Teine asi on otsida negatiivset ja vaid sellest ülbete kommentaaride saatel rääkidagi. Ma ei taha selliste inimestega end avada, sest selja keerates õelutsetakse suure tõenäosusega minu kallal. Tean, ma ei tohiks sellest välja teha. Kuid parem hoian endasuunalised klatšiveskid juba eos kinni.

Kahjuks austraallaste intriigi- ja klatšiarmastust oleme Kaspariga täheldanud varemgi. Seda juba enne Sydneysse elama asumist. Maal elades panime selle koha väiksuse arvele, aga tegelikult armastatakse kõmu ja teisi seljataga arutada igal pool. Silme ees naeratakse ja küsitakse „kuidas läheb“, aga selja taga räägitakse maad ja ilmad kokku. Vaadake või Aussi tabloide, kus käib kohutav sopaloopimine. Jah, Eestis on näiteks rohkelt õelaid netikommentaatoreid ja küllap ka räägitakse teisi taga, aga siin olen seda eriti täheldanud.

Õnneks ülemusega saame kenasti läbi ja tagasiside töövahendusbüroole olevat hea. Muide, mu tööagentuur on küll hästi abivalmis. Igal nädalal helistavad mulle ja uurivad käekäigu kohta.

Vahepeal abistasin üht teist tiimi. Vot nende juures oli küll tore istuda. Seal oli üks Vietnami poiss, kes hoidis tuju üleval. Ta oli hästi sõbralik ja kogu tiimi vahetu olek tõmbas ka mind avatumaks. Nii tore, et kontori peal on inimesi, kellega niisama paar sõna vahetada. Tore on suhelda. Ka teistest tiimidest olen tuttavaid leidnud. Nii et ärge valesti aru saage, seal on toredaid inimesi küll ja veel, aga snoobilikke isikuid on ka! Miskipärast jääb just mõru emotsioon meelde. Pealegi tahtsin nende pinnalt väljendada oma mõtet elus tasakaalu hoidmise kohta.

Postitus venis nüüd üsna pikaks. Mul on tegelikult veel kirjutamismaterjali, näiteks meie Sinimägede retke kohta. Sellest aga teine kord.

Kallid ja paid!

Grete

Vahakujud, akvaarium, prussakad ja fotokaamera mõnusal nädalavahetusel

Olgu töönädal nii põnev kui tahes, ei saa nädalavahetuse võludest mööda vaadata. Alates kolmapäevast mõtlen hommikul ärgates ikka – veel kaks hommikut, üks hommik järel õndsa laupäevahommikuni, kus uni ühegi tüütu kellatirinaga läbilõigatud pole. Ärkame mõlemad tavahommikul lausa kell pool seitse! See on ikka väga vara, aga mina rändan linna kokku terve tund aega ja kauem põõnata lihtsalt ei saa. Kaspar töötab suhteliselt kodu lähedal, aga temal lihtsalt algab tööpäev varem kui mul. Mõnus on, et saame koos hommikust süüa ja hommikusaadet vaadata. Millegipärast tulevad sealt varahommikul alati mõrvauudised. Et oleks ikka hea turvaline tunne argitoimetusi tegema minna.

Nädalavahetus oli eriti tore. Reedel tõin ma linnast take-away‘d kaasa, seekord Mehhiko toitu. Muidu, argiõhtuil, on süüa teinud Kaspar. Jah, minust on meie kodus peakoka asemel saanud nõudepesija! Kes süüa teeb, see nõusid pesema ei pea. Aga mis parata, et ma niivõrd hilja koju jõuan. Tulen koju ja leian pliidi eest rõõmsa ja uhke mehe, kes ise ka oma kokkamisoskusest üllatunud on. Minul on ainult hea meel.

Reedel saime kellegi teise valmistatud toitu maitsta. Ega kaua ei jaksanudki ülal tiksuda. Igasugune peovaim on meie ümbert lahkunud. Kuhu? Ma ei tea, aga pole olnud mingit tahtmist õhtul veel linna rändama hakata. Selle asemel magame end mõnusalt välja ja naudime värskena järgmist päeva.

Laupäeval tegime niisama toimetusi, käisime lähedades kaubanduskeskuses ja sealses kohvikus hüva kohvi ja makroone nautimas. Siis tegime mõnusa trenni ja oligi päev läinud. Või tegelikult ka mitte. Õues sadas vihma ja siinmail tähendab see üht – prussakad tulevad välja! Sellised mutantelukad, kelle kõrval Eesti prussakas on armas beebike. Meil on siin selline verandataoline tuba, kus uks koguaeg lahti. Vaatasin seal oma draamaseepi, kui kuulsin krõbinat. Ja seal ta oli! Laes! Hiigelprussakas! Jooksin kohe Kasparit kutsuma. Nendele mutantidele ei saa moodmoodi läheneda, kui prussakamürk relva kombel käes. Ükskord olesklesin taas seal diivanil, kui mutant maas roomas. Tookord ma helistasin Kasparile teise tuppa ja piiksusin õnnetult, et olen diivanil pantvangis. Tema siis tuli jälle päästma. Austraalia on tuntud ämblike ja madude maana. Aga miks keegi ometi prussakaid ei maini? Mõne ämbliku suudan veel ära taluda, seda enam et suuremaid linnas eriti pole. Madusid ka linnas ei kohta. Aga üks ilmatuma suurt prussakat kohtasime isegi südalinnas! Kohutav.

Tegelikult tahtsin üldse pühapäevast rääkida. Siis tegime ülipalava ilma kiuste turistikat. Ostsime nimelt hea hinnaga (69 taala) kõigi Sydney viie põhiatraktsiooni kombopileti. Võrdluseks, üksikpilet on 40 taala.

Pühapäeval käisimegi kõigepealt akvaariumis. Tore kogemus oli. Taustamuusika tekitas erilisema tunde ja väljapanekud oli põnevad. Näiteks olid eraldi akvaariumid imeilusate korallide jaoks. See oli nii kaunis, nagu muinasjutus. Veel oli põnev veealuse tunneli alt läbi kõndida ja näituseks hai kõhtu ja hambaid näha. Või veidrat raid. Või meetrise „mõõkninaga“ kala. Ahjaa, merihobud meeldisid ka. Üks meduuskala oli äärmiselt veider, hõljus ja muutis värvi. Veealune maailm on ikka imeline.

12202445_1057813220910287_37445871_n

Haikala
Haikala

DCIM100GOPROGOPR2095.

Imeline meduus
Imeline meduus
Korall
Korall

Hiljem läksime kõrvalmajja Madame Tussaud muuseumisse. Seal oli nagu ikka, kuulsuste kujude kõrval poseerimine. Kujud olid üsna tõetruud, eriti mõned. 

Ei saa ümber ega mööda DiCapriost!
Ei saa ümber ega mööda DiCapriost!
Selfi Dalai Laamaga
Selfi Dalai Laamaga
Tiffany
Tiffany
Vana hea Al
Vana hea Al

12200445_1057812814243661_617872276_n

12188632_1057813000910309_984900514_n

12188308_1057812990910310_1290273364_n

Aga piltidest rääkides… see on ehk viimane kord, kus kehvema kvaliteediga pilte vaatama peate. Ostsime lõpuks korraliku peegelkaamera! Sättisime selle tarbeks raha kõrvale juba mõnda aega tagasi, aga kärsitu mina otsustas laupäeval, et ei saa enam mitte hetkegi enam kaamerata elada. Viisime end kaamera hingeeludega kurssi. Internet on sel kohal suurepärane abimees. Lõpuks jäi sõelale kaks kaamerat – Nikon 3300 ja veidi uuem 5500. Vaagisime nii- ja naapidi, vaatasime isegi Youtubest videot nende erinevuste kohta. Viimaks jäi sõelale 3300 mudel. See on uskumatult kerge, kompaktne, aga ometi täitsa peegelkaamera. Lõpuks ostsime selle pühapäeval ära ja edaspidi teeme sellega pilte.

Aga uue „mänguasja“ saamise kõrval meeldis mulle ka see, kuidas me selle ostu sooritasime. Et saime koos vaagida, läbi mõelda, arutada ja jõudsime lõpuks üksmeelele. Ikka hea on küll koos otsuseid vastu võtta. Varem olen alati pidanud ise möllama, end kurssi viima ja otsustama. Pole olnud sellist osavõtlikku partnerit või olingi kaaslaseta. Aga kooselu tähendabki minu jaoks seda, et koos otsustatakse igausuguseid asju. Siis on jagatud vastutus ka. Jah, kallimaga on mul küll vedanud. On teine selline suurepärane mees.

Igatahes, pühapäevane linnaskäik väsitas tohutult ära. Suurlinnaelu on põnev küll, aga see sisaldab endas ka tohutuid rahvamasse. See on väga väsitav. Eriti just reedeti töölt koju minnes peab end rahvamassidest läbi murdma. Näiteks valgusfoori taga seistes mõtled juba ette strateegiat, kuidas sellest inimseinast läbi saada. Vahel on hommikuti lifti ees järjekord. Nädalavahetusel kuhugi sõites on alati ummikud. Ükskord kaubanduskeskusesse sõites olid ees ja ümber kaheksa sõidurida, kõik autodest umbes. Võttis silme eest kirjuks lausa. Meil siin äärelinnas on hea rahulik ja inimtühjad tänavad, aga ükskõik kuhu poodi minnes peab jälle inimhulkadega silmitsi seisma. Olen vist natuke inimpõlgur, aga see on natuke liig ja tohutult väsitav.

Tuli loba küll, aitab kah. Kallid ja paid, mu armsad!