Hue iidne linn, Hanoi, Sapa ja Halong Bay

Viimati kirjutasin Vietnami keskosast Hue linnast, kus veetsime ühe päeva. Sellest piisas iidse linna avastamiseks. Citadel oli uhke linnak, kus mitmeid templeid.

Hue linna läbis jõgi. 

Koguaeg tundus, et meil on Vietnami avastamiseks aega küll. See oli illusioon. Ühtäkki avastasime, et Põhja Vietnami jaoks polegi eriti palju aega, eriti võttes arvesse selle suurust. Ruttu Hanoisse!

Sõitsime Vietnami pealinna öörongiga. Olin üsna skeptiline, aga täitsa okei kogemus oli. Seal olid neljased kupeed naridega, mis olid üsna mugavad ja voodipesu oli igati puhas. Tualett oli enamvähem okei, aga avaliku käimla kohta täitsaa hea. Jah, Aasias reisides ei pruugi sellised pisiasjad loomulikud olla. Rong küll loksus ja kolises öösel, kuid tänu kõrvatroppidele sain kenasti magada. Meie toanaabrid, kahe väikse lapsega Vietnami pere pidasid end ka vaikselt üleval ning lahkusid varahommikul. Me sõit kestis 15 h ehk kümnest õhtul keskpäevani! Üsna pikk reis. Aga jah, öörongid on täitsa head vahendid pikkade maade läbimiseks. 

Hanoi on kiire ja suur linn, nagu Aasias ikka. Palju rollereid, lärmi, teenusepakkujaid ja müügilette. Pärast äärmiselt meeldivat vastuvõttu hotellis (soovitan 3b Homestay hotelli) suundusime linna avastama. Käisime järve ääres jalutamas, avastasime paleed ja kondasime niisama ringi. 

Reisimise juures kõige väsitavam osa on millegi pidev otsimine – küll söögikohta, transporti jne. Hotell tegi meile pakkumise Sapa ja Halong Bay tuuriks, olles sealjuures tuuride vahel pidepunktiks ja vedajaks. Otsustasime kõik ühes pakkumise võtta. 

Üks öö hotellis, kondamine Hanois ja oli taas aeg öörongiks. Tänu hotelli poolt kõige korraldamisele oli meil võimalik enne öörongi veel duši all käia. Jälle pisiasi, mis teeb reisimise palju mugavamaks. Rong saabus Lao Caisse juba kl 5 hommikul ja siis tuli tund aega bussiga sõita. Kui meie eest transport ära korraldati, ühte hotelli hommikueinet sööma viidi ning võimaldati veel veidi tuba ka kasutada enne tuuri, tänasime endit otsuse eest tuur võtta. Palju lihtsam ja mugavam.

Algas trekkimine. Hotelli ees ootasid kohalikud naised, kes ka meiega kõndimist alustasid. Jalutasime veidi tänaval, hops võssa ja matk alaku! Väga raske oli seal kõndida – oli mudane, libe ning tee viis pidevalt üles-alla. Lisaks ületasime ojakesi ning paarist bambusest ehitatud sildasid. Meil olid seljakotid ka veel turjal kogu ööbimiseks vajaliku kraamiga. Külanaised aitasid meid päris palju. Nad ise olid maastikuga väga harjunud. Paaril neist olid beebid seljas. Need titad olid nii rahulikud ja uimased kuidagi. Pidid terve pika edasi-tagasi retke külast hotelli ja tagasi vastu pidama. 

Aga vaated olid vaeva väärt. Me ees laiusid imelised rohelised riisiterrassid. Nii tohutult kaunis! 

Kliima on mägedes veidi jahedam ka, mis tegi matkamise veidi kergemaks. 

Matkasime hommikul kümnest kaheni, enne kui lõunat sai. Enne toitu kogunesid kõik meid aidanud külanaised me ümber ning hakkasid oma kaupa pakkuma. Korrutasid, et nad ju aitasid meid. Ostsime paar kotikest, mis olid tavapärastest suveniiride hinnast palju kallimad. Vägagi emotsionaalse väljapressimise ning ahistatuse tunne tekkis seal. Nad piirasid meid ikka üle viieteist minuti. Kogu me kaheksapealine grupp ostis midagi. Hiljem selgus, et need külanaised ei ole tuuri ametlikud abilised. Nad rändavadki Sapa alevisse, jälitavad matkagruppi, aitavad neid ning siis müüvad neile oma käsitööd. Päris kahju hakkas neist. Mõtle vaid, inimesed kulutavad terve päeva vaid selleks, et ÄKKI keegi ostab neilt asja, mille tegemiseks on neil veel omakorda aega kulunud. See olevat ainus viis seal külas natukenegi raha teenida. 

Pärast lõunat viiski tee läbi küla. Meid viidi ühte hütti ka. Seal oli kivipõrand ning mööblit minimaalselt. Hütt oli nurgeline ja võis eristada kolme tuba. Oli lavatsi ja lauakesega elutuba, tulease veepotiga ning magamisosa kahe väga lihtsa voodiga. Kõik. Ja seal magavad kolm põlvkonda, sh lapsi on igas peres vähemalt 4-5. 

Neis Sapa külades abiellutakse muidugi väga noorelt. Elu on väga lihtsakoeline. Pole raha, pole asju. Kohe üldse pole asju. Toitutakse oma põllul kasvatatud riisist. Seda enamasti ei jagugi müügiks. Meie visiidi ajal käis üks väike poiss ja võttis põrandal olevast metallpotist riisi. Väike lõunasöök. Nii et selline äärmiselt lihtne ja vaene elu. Turistid jätavad vahel mõne plastpudeli maha, millega lapsed mängivad. Ja nii nad elavad. Eluiga pole eriti pikk, ca 65 a on maksimum. Iga päev tehakse muidugi põllul tööd. Nägime seal palju inimesi töötamas.

 Huvitaval kombel rollerid neist mõnedel olid. Igas aias olid ka kanad ja kuked. Oh ja ülipalju koeri ka. Nägime kõikjal ka kutsikaid. Samuti mängisid kõikjal kampade viisi lapsi. Raha pole, aga lapsi neil on palju.

Ööbisime kodumajutuses. Terve me grupp ööbis ühes toas, kus olid madratsid maas. Sel hetkel veidi kahetsesin kodumajutuse mõtet. Mulle absoluutselt ei meeldi võõrastega tuba jagada. Aga see oli vaid üheks ööks. Kodumajutus ise ongi siis kohalikega ühes majas. Olemuselt meenutas see lihtsamat puhkemaja kuskil Eestis, kus ongi vaid üks vannituba ja suur tuba magamiseks. Oleks ehk toredam tundunud, kui me kohalikku elu juba nii palju näinud poleks. Ega me oma võõrustajatega ei suhelnud. Nad kokkasid meile ja ajasid oma asju. Kogemus oli nii ja naa. Asendamatu vast mitte. 

Õhtusöök oli rikkalik. Saime oma grupikaaslastega veidi tuttavaks – prantsuse paarike, paar tüdrukut Prantsusmaalt, Hollandi paarike ja üks vanem Prantsuse daam. Aga väga jututuju ei olnud. Olime ju ikkagi öörongis kolina ja raputamise tõttu kehvemini maganud, ülivara ärganud ja päev otsa keerulisi mägiteid läbinud. 

Uni tuli magus. Öösel ärkasin, et vett juua. Kui hakkasin uuesti magama jääma, tundsin et miski kukkus mu peale. Ja liigutas mu peal. Panin taskulambi põlema. Meie voodis oli prussakas! Selline turske ja vinske kõva koorikuga sell! Mu suurim putukaõudusunenägu oli teoks saanud. Kaspar aitas teda tabada. Ta vahepeal LENDAS eest ära. Võehh! Õnneks ma olin nii väsinud, et suutsin pärast magama jääda. Ma üritasin mitte mõelda sellele, mis just juhtunud oli.

Kui esimesel päeval matkasime ca 14 km, siis teisel vaid 7. Tee viis taas rohkem läbi külade. Külastasime ka väikest koske. Vaated olid muidugi imelised. Sapa on kindlasti üks Vietnami reisi pärle. 

Sõitsime taas öörongiga Hanoisse. Kui kell 5 hommikul pärale jõudsime, oli meie hotellist üks poiss juba ootamas. Organiseeris meile takso, saime taas hommikust süüa, dushi all käia ja oligi aeg Halong Bay poole sõita. Sõit kestis pea 4 tundi ja olimegi sadamas. Seal oli meeletult palju kruiisilaevu. Hiljem kuulsime, et kokku on neid 500 ringis. Igas hinnaklassis, aga programm on enamvähem sama. 

Me valisime 3-päevase retke keskmise hinnaga laevas Carina ning jäime väga rahule. Süüa sai tohutult hästi. Iga toidukord oli 9 rooga ehk kolm käiku. Palju sai värskeid mereande. Kõik road olid väga maitsvad ja iga kord veeresime täissöönuna kajutisse. Tuba oli kah täitsa kena ja normaalmõõtmes, kajuti kohta üsna suur. Isegi aken oli. Nii et seda kruiisi soovitaks küll. Olime eelnevalt lugenud õudusjutte odavate kruiiside kvaliteedi kohta. Eks kehtib põhimõte, et saad, mille eest maksad. 

Joogid, sh vesi, olid laeval tohutult kallid. Kohalikud käivad akna all paadiga kaupa müümas, aga seegi pole oluliselt parema hinnga. Veidi naljakas kauplemisviis, aga nõudlus reguleerib ju pakkumise. 

Esimesel õhtul külastasime kalurite ujuvat küla. Kui Sapas olid inimestel vähemalt majad ja maa jalge all, siis seal pole sedagi! Inimesed elasid paatidel. Sinna oli isegi elekter veetud. Kõik nägi muidugi väga algne välja. Tegelikult oli üsna imelik nende igapäevaelu vahtida. Nukker ka.

Järgmisel päeval oli aktiivne programm. Käisime laguunis kajakkimas, siis ühe eraldiseisva ranna juures ujumas ja lõpetuseks pärlifarmis kah. Pärleid kasvatatakse samamoodi nagu austreid. Olles veetnud mõnusa päeva päevitades ning ujudes, hakkas seal farmis mul ühtäkki väga halb. Silme ees läks lausa mustaks ja oli tohutu pearinglus. Ilmselt oli tegemist kerge päiksepistega. Millal ma küll õpin, et päikse käes tuleb mütsi kanda? Päiksepiste intsident välja jätta, oli äärmiselt mõnus päev.  Laguun ja kõik vaated olid väga kaunid. 

Õhtul nägime tohutult kaunist päikseloojangut. Halong Bays on nii meeletult palju rohetavaid veest kõrguvaid kaljusid. See teeb ala nii eriliseks. Tõesti kaunis.

 Osades kohtades pidavat palju prügi olema, aga me seda ei näinudki. 

Viimasel päeval käisime veel Üllatuskoopaid vaatamas. Need olid äärmiselt uhked ja suured. Lisaboonusena oli seal erivärvides valgustus, mis tegi koopa sisemuse veel põnevamaks.

Pärast kruiisi veetsime veel päeva Hanois. Otsime veidi kohalikku nodi, nautisime veel kohalikku toitu ja täna hommikul lendasime juba Hong Kongi. Oleme seda juba veidi ka avastada jõudnud. Loodan sellest ka kirjutada. 

Juba tuleval kolmapäeval jõuan Eestisse. Tohutult põnev on! Ootan juba väga!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s