Ilus 2015 kogu oma hiilguses

Täna on selle aasta viimane päev ja on paslik teha väike kokkuvõte.

2015. aasta oli väga seiklusrikas. Algas see Austraaliaks valmistudes. Siis leidsime endid juba Melbourne lennujaamast, teadmata, mis edasi saab. Esimesena suundusime Lõuna-Austraaliasse farmi tööle, et lunastada endale võimalus teise aasta viisaks. 

IMG_3609
Rand Lõuna-Austraalias

Maatööl rassitud, asusime reisile. Avastasime Kesk- ja Põhja Austraaliat, Singapuri ja Malaisiat. Kui võrratu seiklus see oli, eriti Aasia osa! Üks osa minust igatseb juba Aasiasse tagasi seiklema. Tagasi vaadates oli Malaisias veedetud kuu kui elu teistsuguses maailmas. Tahan jälle kogeda Aasia-tunnet, võiks öelda. Seal olles olid emotsioonid hoopis teisel levelil.

IMG_5269
Päikseloojang Borneos

IMG_5236

Pärast reisimist algas uus eluetapp Darwinis. Igatsesin kontorisse tagasi juba farmis töötades, kuid nüüd oli soov eriti tugev. Kahjuks jäi see linn mu ambitsioonide jaoks liigväikseks. Pidasin stressivaba (kuid igavat) poetöötaja ametit ning säästsime enamus oma sissetulekutest. Darwini-etapp jäi üsna lühikeseks ja peagi asusime Idaranniku reisile. See oli väga vahva! Käisime mitmel laevakruiisil, matkasime, avastasime imekauneid randu, patsutasime delfiine, vaatlesime kaugelt vaalasid, snorgeldasime ja olime niisama õnnelikud. Sellest reisist jäi väga erksalt meelde ka sisemaa Canberra kandis rohetavat mäenõlvade ja lammastega.

IMG_5878
Whitehaven Beach

Lõpuks jõudsime Sydneysse. Siin sain juba paari nädalaga endale töö suures hea mainega advokaadibüroos. Kahjuks oli töö üsna tehniline ja kuiv dokumentide ettevalmistamine, samuti ei meeldinud mulle töökeskkond. Töö assistendina pole ikka mulle.

See tööots ei kestnud kaua, kuid põhjusega. Ilus nimi CV-l ilutsemas, sain tööle rahvusvahelisse ettevõttesse, kus töö on palju sisulisem. Nüüd olengi juristi abi ja kuigi töö on vastutusrikas ning vajab palju analüüsimist ning põhjalikku keskendumist, olen õnnelik. See töö mulle meeldib, sest esitab väljakutseid. Just neid mul ongi vaja. Kuudepikkune paus juurast mõjus hästi. Töö ja kooli kombineerimisega oli aju veidi ülekuumenenud, kuid pärast puhkust ja reisimisega elukogemuse omandamist tunnen end värskena ning valmis pingutusteks, et edasi pürgida. Tunnen end taas ühiskonnas vajalikuna.

Vahepeal liikusid mõtted kõikvõimalikes tööalastes suundades, kuid mõtte vabaks laskmise tagajärjel tunnen, et ma mitte ei PEA juuraalast tööd tegema, vaid ma TAHAN. Või siis vaikselt juurast kuskile rohkem ärilist või poliitilist väljundit nõudvale ametipostile liikuda, aga tööalast kannapööret ma hetkel teha ei taha. On see kirg õigusala vastu või fakt, et ma siin üht teist oskan ja tean ning see tekitab minus enesekindlust ja rahulolu, ei tea. 2015. aasta aitas tööalasel rindel selgust tuua ning sain mitmeid väärtuslikke õppetunde, samuti mõelda tagasi olnule ja seda analüüsida. Loodan, et seniste kogemuste põhjal oskan edaspidi teadlikult jagada energiaressursse, et mitte läbi põleda. Ükskõik mis alal ei saa töö pakkuda rõõmu, kui energivarud on otsas.

DSC_0549
Tööelu kõrghoonete vahel

Lisaks tööalasele eneseleidmisele pakub suurt õnne eraelu. Oleme Kaspariga reisides üksteist põhjalikult tundma õppinud. Ta on võrratu partner, kellega koos olles tunnen end armastatu ja hoituna. Kõik on, nagu ma kunagi oma abstraktselt tulevikupartnerilt lootsin – kirge ja sädet on, aga mitte väsitavaid tülisid. Meie koosolemist täidab enamasti huumor. Olen üsna aktiivne ja tahan kogu aeg kuskile minna ja midagi teha. Saame kõiksugu asju koos teha, kultuurist matkamiseni välja. Samuti spordime nädalavahetuseti koos. Kodutööd on jagatud, mis on äärmiselt oluline aspekt toimiva kooselu jaoks. Nii et igati tore on koos aega veeta, pesa sisse seada, või hoopis seigelda. Olen õppinud jagama ning rohkem teisele poolele mõtlema, mis on suur edusamm.

DSC_0833c

DSC_0798
Nädalavahetused looduses

Samuti jagame huvi tervisliku toitumise vastu. Sel aastal taastus minu normaalne suhe toiduga ja iseenesest kadusid stressikilod. Kaspar on paremas vormis kui keskkoolis käies. Oleme mõlemad huvitatud puhta ja toitainerikka toidu tarbimisest, kuid ei lähe sellega ebamõistlikuks ja lubame endile vahepeal ka midagi vähem tervislikumat. Olen täheldanud endal toidu ja emotsioonide sidumise vähendamist. Üritan oma mõtlemist suunata, et toit ja emotsioonid enam kunagi koos ei käiks. See kõik on aga üks suur ring – elu tasakaalus hoidmine, õnnelik olemine, suhte hoidmine, tööalane rahulolu ja tervislik toitumine – ning kui eeltoodud aspektid on täidetud, ei tohiks olla põhjust toidust ja alkoholist lohutuse leidmiseks. Alkoholi oleme mõlemad sel aastal võrdlemisi vähe tarbinud. Peod ei ole hetkel ahvatlus, pigem naudin nädalavahetuseti pikka ööund ning teen päeval kõiksugu toredaid asju, mida pärast peo-ööd teha ei jaksaks. Iga alkoholiklaasi suhtun kui magustoitu ning ka figuurist on näha, et alkohol mõjubki kehale kui liigne dessert ja suhkur. 2015. oli tervisliku toitumise ja enda keha ning üldse endaga rohkem leppimise aasta. Püüdlen parima versiooni poole endast, mitte ei loo ebarealistlikke illusioone. Enda võimete piiride teadmine tuleb elukogemusega.

Olen üks neist õnnelikest, kel on jõulude ajal sünnipäev. Saan iga aasta lõpus vaadata tagasi ka eluaastale. Hakkasin käime 20-ndate teist poolt, nii et verinoor ma enam pole. Uute eluaastate lisandumise vastu pole mul midagi. Ma ei saaks praeguses eluetapis olla nooremana. See ei oleks võimalik. Ma ei tahaks olla seesama ebakindel ja endas kahtlev noor tütarlaps, kes ma olin näiteks viis aastat tagasi. Olen eriti viimase nelja aasta jooksul läbi käinud pika ja isikulise arengu tee ja olen õnnelik just praeguses vanuses olles

.DSC_0013

Jõulupühad möödusid sama toredalt, kui oli ülejäänud aasta. 24-ndal käisime majanaabri ema juures, mis oligi eestlaste jõuluõhtu. Verivorsti ja hapukapsast sai, Vana Tallinnat pakuti ning käis jõuluvana. Seal olid külas ka eestlased, kes siin juba Teise Maailmasõja ajast elavad. Kuulasime huviga nende jutte põgenikelaagritest ning tollasest elust.

25. ja 26.ndal kohtusime hoopis Uku ja Liisiga, kes Sydneysse külla tulid. Kondasime linnas, tähistasime minu sünnipäeva ning käisime praamiga Põhja Sydneys Manly kandis rannas. Rannapäeval sadas küll vihma, kuid tore oli sellegipoolest!

DSC_0412
Vaated praamilt.

DSC_0840

DSC_0849

DSC_0897

DSC_0958

DSC_0970

Täna lähme linna ilutulestikku imetlema. Me võtame uue aasta vastu siis, kui teil pole veel pärastlõunagi kätte jõudnud. Olen varem telekast näinud, kuidas Sydneys imelikult vara uut aastat vastu võetakse. Sel aastal oleme meie need „imelikud“.

Ilusat vana aasta lõppu ning edukat, armastus- ja rõõmurohket uut!

Grete-Maarja

Advertisements

Sotsiaalmeedia tõi lahmimise võidukäigu?

Üldiselt olen seisukohal, et elame heal ajastul. Inimesed on vabad väljendama oma mõtteid ja arvamusi, kartmata sanktsioone. Internetist leiab vaid mõne minutiga vastuse ükskõik millisele elulisele küsimusele, olgu selleks mure põsele tekkiva vistriku või tuumarelvade leviku pärast.

Igal ajajärgul on oma plussid ja miinused. Tänapäeval on äärmiselt oluline säilitada kriitikameel. Tundub, et kohati on inimese alateadvusesse sisse kodeeritud, et mis kuskil avalikult kirjas, see on autoriteetne seisukoht. Sotsiaalmeedia laia leviku tingimustes tuleb autoriteetseid ja argumenteeritud seisukohti paraku tikutulega otsida. Ma ei väida, et enne iga sõnavõtu kirjapanekut peaks Enn Kasaku õpik käes loogikamudelid läbi käima või argumenditeooriasse süvenema. Kirjutan ju isegi vabas vormis, teki all oleskledes ja kirsse süües blogi. Kahjuks kohtab sotsiaalmeedias liigpalju emotsioonide pinnalt manipuleerimist põhjalike arutelude kõrval. Piltlikult öeldes tundub, et tihti võidab selle argument, kelle digitaalsel seinal on nunnum kassipilt.

Elame tohutus infotulvas. Seda voolab sisse uksest ja aknast, hahhetagu hommik või loojugu päike. Arusaadav, et infokülluse tingimustes valitakse endale tähelepanematult lihtsam lugemine. Küllap see on ka põhjus, miks artiklite kvaliteet meedias aasta-aastalt aina langeb. Müüvad lihtsad ja kerged pealkirjad, mitte pikk, detailidesse ja tagamaadesse sukelduv artikkel. Et mitte tahtmatult langeda kollaste pealkirjade lõksu ning aega tarbetustele kulutada, tasub juba eos kriitiliselt valida oma uudisteallikat.

Aga ma ei tahtnud tegelikult sellest rääkida, et isegi mu vana lemmik Postimehe veebileht on veidral kombel kollaseid pealkirju täis. Ajakirjanikel on peal mingigi kontroll kirjapandu üle. Facebookis puudub filter täielikult. Igaüks on arvamusliider. Suletud gruppides käivad eriti elavad arutelud. Viimase aja klooriravimi juhtum oli eriti selge näide illustreerimaks tugeva kriitikameele olulisust.

Juristina olen harjunud erinevate poolte kasuks argumenteerima. Seda elukutset viljeledes saab selgeks, kui vähe on must-valget. Ning et tõde, vahel lausa ühiskonna teatud aspekti korraldust muutev kohtulahend, on tihtipeale see, mida on põhistatud tugevama argumendiga. Kõlab ju vana tsitaatki, et vaieldes selgub tõde. Aga kui argumentatsioon puudub sootuks? Siis mängitakse emotsioonidega. Tulemuseks on lahmimine. Kui aga lahmimist pädeva nõuande pähe võetakse, võivad sellel olla äärmiselt kurvad tagajärjed. 

Toon näite tugevaid kirgi kütnud pagulasteemast (allolevad pildid ei väljenda minu seisukohta ses teemas, vaid tegemist on illustreeriva näitega).

A Syrian refugee child cries at the Al Zaatri refugee camp in the Jordanian city of Mafraq, near the border with Syria
Süüria lapspõgenik nutmas. Pildid on pärit Googlest.

92ea29301d772c9df19672366bd5f4fc

 

Usun, et paljudes tekitavad õnnetute laste pildid kaastunnet ja soovi aidata, päästa.

The-reaction-triggered-a-stampede-among-the-refugees-as-thousands-of-soaked-men-women-and-children-panicked-650x424
Rahutud põgenikud

images (17)

Aga nende meeste pildid? Kas tekkis tunne, et tegemist on rünnakuga, sooviga alistada? Vahest tekkis soov nende tuleku vastu protestida, oma kodu kaitsta.

Puudu oli vaid argumentatsioon, tühiasi ju. Nii manipuleeritakse me emotsioonidega iga kord, kui avame Facebooki lehe. Endalegi märkamatult loovad tõusetunud emotsioonid pinnase seisukoha tekkimiseks, ilma radikaalsete argumentidega.

Eile näiteks nägin oma Facebooki lehel arutelu selle kohta, et ehk on maa hoopis lame. Arvasin algul et see on nali, aga see ei paistnud siiski nii olevat. Mõneti on huvitav keskkooliaegseid tuttavaid listis hoida, saamaks aimu inimeste arvamuste mitmekesisusest. Meelelahutuslik küll, aga ilmselt mitte vajalik teadmine.

See revolutsiooniline arutelu viis mind mõttele, mis on inimesed teaduse usaldamisest nii kaugele viinud. Kas asi on selles, et teaduslikke seisukohti ei reklaamita suurelt ja värviliselt? Mina austan teadust. Arstiteadus näiteks on nii keeruline valdkond, mille õppimise peale ma isegi ei mõelnudki. Austan inimesi, kes tegelevad meditsiini, geenitehnoloogia jms keemia ning füüsika süvateadmisi nõudvate aladega. Need inimesed on aastaid õppinud ja ränka vaeva näinud, et olla oma alal pädevad.

Rahvas aga ei usu, vaid ajab taga suurt ja salajast tõde. Sotsiaalmeedia põhjal on näha, et siin maailmas valitseb üsna paljude arvates üks suur vandenõu ja saladus. Kahtlemata on mõni tõsiasi tavainimese eest varjus, näiteks riigisaladus. Kuid isegi demokraatliku ühiskonnakorralduse puhul säilib teatav konfidentsiaalsus ja see on normaalne riigi toimimise osa. Igat infokildu siin maailmas ei saagi avalikustada. Kuid osa inimesi näib arvavat, et pea kõik siin maailmas on vandenõu ja avalik info pole tegelikult tõsi. 

Olen toitumisnõustamise teemat oma varasemas postituses puudutanud, kuid näitena on see ka siinkohal hea. Piisab vaid mõne „eduloost“ ja vormis keha piltidest, et mitmed inimesed omagi menüüd korrigeerima asuvad. Lugesin hiljuti artiklit, kus toodi välja Kartulikasvatajate seltsi konverentsil hõigatud asjakohaselt irooniline märkus. Et loomade toiduratsiooni välja arvutada, tuleb Maaülikoolis mitu aastat õppida. Inimeste toitumisnõustajaks saab paarinädalase kursusega, kui sedagi vaja. Piisab sotsiaalmeedia hõigetestki. Tagataustaks, kartulikasvatajad olid nördinud, et nende hoolega kasvatatud vilju aina vähem süüakse. Usutakse, et kartul teeb paksuks. Riiklikes toitumissoovitustes midagi sellist kirjas pole, aga neid ei reklaamita eriti internetis ka. Paleo toitumise gruppides käis aastake tagasi pikk ja põhjalik arutelu, kas tatart võib süüa. Nenditi küll, et ametlike toitumissoovituste kohaselt on tatar tervisele kasulik, aga kas sellele grupi liikmetele Paleo toitumiskava looja nõustub? Mis sellest, et sellel isikul ei olnud avalikkusele teada olevalt meditsiinilist vms asjakohast haridust. Tema teadis teiste arvates vastust, sest tema oli selle dieediga alla võtnud ja muudest probleemidest vabanenud. 

Võib-olla tunnevad osa inimesi end targema ja olulisemana, kui nende nõu kuulatakse, hoolimata teaduslike ja muude põhistatud argumentide puudumisest. Ehk usuvad mõned tõesti siiralt, et teaduslikud seisukohad on üks vale kõik. Arvamusi on sama palju kui inimesi. Kuid vahel tasub kogu infovoo taustal seisatada ja mõtiskleda. Arutada kas või oma mõtteis, mille põhjal on arvamus kujundatud. Massiarvamus ei pruugi automaatselt tähendada seisukoha õigsust. Igaühe nõuannet ei tasu kuulda võtta. Enne nõuande teadmiseks võtmist tuleks kriitikat rakendada ja mõelda, kas see inimene tõesti on pädev. See kehtib igas eluvaldkonnas – eraelu, tööalased otsused, tervis jne. Eriti kriitiline tasub olla tervist puudutavates küsimustes. Eriti, kui see puudutab lapsi. Meil ei ole vaja uut mürgiravi juhtumit ega leetripuhangut.

Eeltoodule lisaks tasub meeles pidada, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Kuigi kõiksugu arvamusliidreid on sotsiaalmeediasse sugenenud palju, väljendab enamus neis portaalides siiski elustiili. Üldiselt ei panda endast üles pilti, kuidas kehva päeva lõpus väsimusest loppis näoga ja mustade silmaalustega kodudressides teki all jäätist süüakse, juuksed sassis. Ei klõpsita endast selfit, kui gripp on maha murdnud ning nina pidevast nuuskamisest punane on. Pole märganud pilti, kus kassi liivakastist tüdinud ilmel junnikesi koristatakse ega väsinud ilmega noort ema, kelle laps ta just piima täis oksendas. Ei tehta pilti kuulõpu säästumakaronidest, mis hooletult taldrikule visatud on ega autost, mille klaasile keegi naljaga joonistas, sest nii must oli. Iga päev näeme pilte kauni garneeringuga gurmeest, naeratavaid ja musitavaid paarikesi, armsaid kassipoegi ja beebisid, ilusaid riideid, põnevaid reisipilte, kiireid autosid ja muud kaunist.

Ega keegi ei peagi end kehval eluhetkel pildile püüdma, kuid ajal, mil paljud oma elusid piltidel glamuursete ja veatutena näitavad, tasub meeles pidada, et kõigi elus on kulissitaguseid hetki ka. Tegelikult on neid ju päris palju. Kellegi elu pole ideaalne, isegi kui see ilusatel piltidel nii näib. Illusioon ei ole reaalsus. Emotsioonide ajel ei saa jõuda radikaalse seisukohani. Teaduslike seisukohtadeni on jõutud pikkade, aja- ja andmemahukate uuringute tulemusel. Nunnu pilt ega kisendavas stiilis sõnavõtt ei muuda kellegi seisukohta põhistatuks. Talupojamõistuse säilitamine on võti tänapäeva inforägastikus. 

Extremely-cute-kitten_large

Seisukohale kaalu lisamiseks.

Uus töö ja loba nagu masinast

Tere!

Hakkan vaikselt neid reisiblogijaid mõistma, kelle blogi ajapikku aina rohkem soiku vajuma hakkab. Kui välismaal igapäevaelu elada, ei ole kõik enam nii eriline ja märkimisväärt. Kuigi ma vahel mõtlen küll, millest kõigest kirjutada tahaks. No näiteks märkida üles Sydnes ehk suurlinnas elamise plussid ja miinused. Aga siin on juba jupp aega eelmisest postitusest möödas ja kõigepealt tahaks veidi me käekäigust kirjutada.

Vahepeal olen leidnud uue töökoha ja seal juba nädalakese kohanenud. Eelmise kohaga tuli järsk lõpp. Nagu mainisin, olevat mu aktsendi tõttu minust telefonis keeruline aru saada. No mis seal ikka. Kui Eesti-aegne Grete oleks äkitsest plaanimuutusest väga närvi läinud, siis siin karastunud mina jäi üsna rahulikuks.

Asusin juba järgmisel päeval Cv-sid laiali saatma. Veider oli küll nii järsku taas keset tööpäeva kodus olla, kuid võtsin sellest parima.

Õige pea selgus, et rahulikuks jäämine on end igati õigustanud. Kuigi jõulud-jaanuar pidi õigussektoris väga rahulik olema, seda eelkõige kohtute puhkuse tõttu (nagu Eestis juulis), sain telefonikõnesid ja kutseid intervjuudele piisavalt. On selgunud, et ajutine õigustöötaja on siinkandis hea nišš, kus töötada. Kohalikud eelistavad töötada püsival töökohal, õpilasi ei võeta kogemuse puudumise tõttu ja päkkerid on enamasti baaritöö jms peale rivis. Kes oleks arvanud? Igatahes mitte need siin kauem viibinud päkkerid, kes mulle üsna selgelt mõista andsid, et ärgu ma selles valdkonnas ootusi kõrgele seadku. Kaasrändurid on siin üksteisele väga altid nõu andma, iseäranis uutele Austraaliasse saabujatele. Eks me ole ju ka teiste eestlastega kokku puutunud. Mind vaadati veidralt, kui ütlesin, et kavatsen erialast tööd leida ja soovitati pigem ikka ka baaritööd jms otsida. Tuleb ikka oma rada käia ja proovida, mitte kuulata soovitusi stiilis “ma ise pole küll kunagi proovinud, aga usun et see on võimatu”. 

Mitte et ma ise targutada ei tahaks. Nii et kes on Eestis juba hakanud töötamisel kanda kinnitama, aga tegelikult tahaks reisida, ärge peljake. Tulge, isegi karjääri ei pea reisimise tõttu auku jätma! Eriti soovitan reisima minna neil preilidel ja härradel, kes kangesti plaane armastavad teha ja siis nende ebaõnnestumisel närvi lähevad. Tulge ja õppige eluga kaasas kulgema, Austraalia oma pideva muutlikkusega on selleks ideaalne. Siinsed elukooli õppetunnid on hindamatud. Käsi südamel, mina ei kahetse. Kahtlemata oli mul Eestis ka põnev elu ja kiire tööalane edasiminek, aga siin on isiksus teps kiiremini arenenud ja karastunud. Austraalia kogemus ei pea olema mitu aastat farmis või baaris töötamist, kui usud endasse, saad endale siit erialast töökogemust. Inimesi on siin igat masti ja multikultuursus tohutu. Kogemus erinevate inimtüüpidega on äärmiselt kasulik. Seda ka tulevikus Eestis töötamiseks. Oma elule seame piirid meie ise!

DSC_0559

Tööotsingute lainel jätkates, juba reedel ehk teisel töötuse päeval läksin ühte agentuuri, kus otsiti inimest konkreetsele kiireloomulisele töökohale, kuniks nad leiavad püsiva töötaja.

Esmaspäevaks kutsuti mind sinna ettevõttesse intervjuule. Töö sisu tundus ideaalne – tegeleda lepingutega, mis hõlmavad äri- ja kindlustusõigust. Ma ei hakanud lootusi üles kütma, sest arvasin mu kohaliku kogemuse liiglühikese olevat ja üldse tundus see koht olevat liiga hea, et olla tõsi – kõrgem palk, ilusam kontor 36. korrusel ja sisuline analüüsiv töö, kus ma ei pea olema mitte õigussekretär, vaid ikkagi juristi abi. Pealegi oleks see esimene kogemus nn „inhouse“ õigustöötajana.

Samas minuga konkureeris veel vaid üks kandidaat. Kujutage ette, terve Sydney peale oli kaks sobiva kogemuse jms kandidaati. Küllap oli töökuulutus väga lühikest aega üleval, aga siiski! 

Vahepeal käisin veel mõnes tööagentuuris intervjuul ja sooritasin uuesti arvutioskuste testi trükkimise kiiruse, Exceli ja Wordi kasutamise kohta. Korraks tuli musta masenduse hetk ka, noh nii igaks juhuks.

Kolmapäeval helistati tööagentuurist, et selle „ideaalse“ töökoha õigustiimi liider tahab omakorda minuga kohtuda. Ta intervjueeris mind ka veel veidi. Uuris mu tausta, andis veel ülevaadet töö iseloomu kohta ning küsis mu pädevuse kohta neil alades. Vastasin täitsa ausalt, et saaksin kenasti hakkama. Intervjuu lõpus teatas ta, et töökoht on minu.

Õhtul helistati mulle veel teisest agentuurist, et saaksin juba järgmisest nädalast alustada logistikavaldkonna administraatorina. Oldi veel väga solvunud, et ma ikkagi keeldusin. Esiteks ei tundnud ma end selles valdkonnas pädevana ning teiseks oli teise töökoha suhtes nii hea tunne. Tegelikult esimesest intervjuust peale oli nn „süda rahul“.ja närvi polnud üldse sees. Imelik, eks? Ehkki mõistus ütles, et pole mõtet väga loota. Aga intuitsioon teab.

Igatahes need tööotsingud läbisin täiesti külma kõhuga. Hakkasin mõtlema, et miks mul koolis alati kenasti läks ja eksamid ilusti läbitud said. Sest ma ei olnud närvis! Olin enesekindel ja rahulik. Miks ma siis tööalal, juba mitmeaastase kogemusega, nii sabinasse lähen? Otsustasin, et midagi tuleb muuta. Ei jaksa mina nädalavahetuste pingelanguspeavalude jms suure närvipingega kaasnevaga tegeleda. Ma ju oskan, suudan, saan! Rahulikuks jäämisega säästan palju vajalikku energiat. Nii ma ei hakanud närvitsema ja muretsema isegi tööintervjuudele minnes. Jah, see on enda teha! Mõtetel on tohutu jõud.

Nüüd olengi esimese nädalakese juba töötanud. Meil on väga tore naiste tiim! Minu ülemus ja tiimi jurist on mõlemad tohutult elurõõmsad ja särtsu täis, kes samas on väga professionaalsed. Pealegi teavad nad täpselt, mida nad minust ootavad ja on lahked mullegi seda infot jagama. Eelmises kohas jäi mulje, et ega nad lõpuni ei teadnudki, mis mu tööülesanded olema peaks. Samas oli kõigil nii kiire-kiire, et ajutise töötaja peale (kes niikuinii peagi lahkub), ei leitud aega isegi süsteemide näitamiseks või väiksemakski juhendamiseks. Küllap me lihtsalt ei klappinud oma tiimiga omavahel. 

Nagu tööagentuurist lubati, on uue kontori inimesed väga „down to earth“. Irooniline, võttes arvesse et töötame 36. korrusel! Esimesel tööpäeval vaevas mind kõrgusega seoses kõrva lukustumine ka, aga eks rõhuvahega harjumine tuleb ajaga.

Esimese nädala põhjal pole paslik põhjapanevaid kokkuvõtteid teha, aga siiamaani on väga meeldinud. Sisuliselt teen sama asja, millegi Eestiski kokku puutunud. Pean lepinguid tõlgendama, andma selle põhjalt vastuseid, lepingu läbirääkimiste faasis õiguslikku riskianalüüsi läbi viima jms. Ise ma muidugi õiguslikku nõu ei anna, vaid saan kolleege selle juures abistada. Eks siinne õigusmaastik ole veidi teine, kuid kapitalistikus majandusmudelis on näiteks ehitusprojektide puhul probleemistik ikka sama. Kes mis riske kannab, mis kindlustus sõlmida, mis lepinguklauslitest hoiduda, kuidas lepinguklausid sõnastada jne on ikka sama ka siinpool maakera. Kindlustusõigus on täitsa minu teema, kirjutasin kindlustuslepingutest ju isegi magistritöö. No ja ehituslepingute, due diligence jms asjadega olen ka tegelenud. Nii et sel nädalal olin väga õhinas oma ülesannetega. Tegemist on suisa globaalse ettevõttega ja nende projektid on väga suured. Vastutust on palju, kuid see hoiab mind rohkem orienteeritut ja keskendununa.

Esmane tagasiside mu tiimiliikmete poolt oli ka väga hea, aga eks näis, kuidas edasi läheb. Ei tasu unustada, et see töökoht on endiselt ajutine ja ei teagi täpselt, kaua seal töötada saan. Loodetavasti nii kaua, et õigussektori „suveuni“ läbi saab.

Igatahes üks agentuur tahab mind intervjuule, et selle otsa lõppedes mind teisele kohale sokutada. Ka neil oli mulle sobiv ots, muide (sinna ma kandideerima ei hakanud) ja seegi nädal sain veel ühe kutse intervjuule. Paganama elav tööturg on siin ikka. No ja küllap eelmise töökoha nimi on värbajatele kaunis vaadata. 

Siiski olen eemise töökohas saadud õppetunni võrra rikkam. Uhke nimi ei pruugi veel tähendada head töökeskkonda, kuigi CV-d jääb see nimi kaunistama küll. Eelmine büroo oli küll õigusmaastikul tuntud tegija, kuid sealne mentaliteet oli üsna närviline ja üleolev. Advokaadibüroos töötamine on ju niigi pingeline, miks seda veel närvilise õhkkonnaga lisada? Igatahes kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Elu on liiga lühike, et veeta enamus oma päevadest kehvas õhkkonnas.

Mis muidu elusse puutub, siis sel rindel on kõik sama. Tore on tulla koju, kus ees oodatakse. Tülitsejad ja draamatsejad me ka pole. Hea kodune õhkkond on äärmiselt oluline ja hea, et meil mingit närvitsemist, kisamist jms hädasid pole. Ma olin alati sisimas veendunud, et suudaksin olla tüli-ja pingevabas suhtes, kus kõik erimeelsused, mida igas inimsuhtlus kipub tekkima, rahulikult rääkides lahendatakse. Tuleb vaid õige inimene leida! Mu üks lemmiktsitaate on, et ära tõsta häält, vaid paranda oma argumenti. Nii ju ongi. 

Ühised nädalavahetused on toredad. Valmistasin siin vahepeal piparkooke, suhkrusiirupi keetmisest nende küpsetamiseni. Peaaegu autentsed tulid, kuigi piparkoogimaitseainet siin ei müüda ja pidin ise maitseaineid kokku segama. Täna tahaks ujuma minna. Eelmine kord sain 45 basseinis veedetud minutiga endale tohutud randid. Päevitamise peale ei peagi aega raiskama.

Ilma poolest on endiselt veider. Vahepeal viskab üles 40 kraadi, mida on natuke palju. Samas paari tunniga võib temperatuur langeda 20 kraadini. Enamasti ongi meil 20-30 kraadi. Pilvi on üsna tihti näha.

Õnneks kannatab veel õues trenni teha. Olen üsna palju videote järgi treenimise peale üle läinud. Vanaks lemmikuks on „Pop Pilates“ harjutused. Üleeilselt kükiväljakutsest liigun nagu väike kange robot. Vahepeal kiusan end ka BeachBody.com Insanity treeningutega. No et järgmine päev hästi valus oleks. Jõusaali minekut kaalun, kuid samas kodus treenida on ka mõnus. Kuni on pulsikell, head jooksutossud, videod, hantid ja matt, saab end nii ka vormis hoida. Pealegi on meil basseini 10-korra kaart. Peakski minema Kasparit raputama, et me juba ujuma läheks. Hiljem tahaks minna kinno uut thrillerit Julia Robertsiga vaatama (mitte et ma ta fänn oleks, lihtsalt filminimi ei meenu) ja siinsamas äärelinnas vastavatud Shanghai nuudlikohta sööma minema. Elagu nädalavahetused, aga veidi ootan juba töönädalat ka!

Sai palju niisama loba, kuid vähemalt vahepealsete sündmustega järjepeale. Vaimne töö võtab palju energiat, kuid ehk on vahepeal mahti rohkem kontsetreeritud postitusi ka ikka kirjutada.

Tervitused, ilusat jõuluaega ja rohkelt pehmet lund! Egas tali taeva jää.

Alati Teie

Grete-Maarja