Elust ja olust

Aeg tiksub nii kiirelt mööda, et ei saa teisel sabast kinnigi. Alles olid lihavõtted ja juba on meil järjekordne pikk nädalavahetus mööda saanud. 25. aprillil tähistatakse Anzac päeva, kõigi sõjas võidelnute auks. Tänapäeval tähistatakse seda rosinaküpsiseid süües (sõjaaja lihtne küpsetis) ja, noh, juues ja kulli ning kirja raha peale mängides. Sest austraallaste jaoks tähendab püha kas vabandust juua või midagi suhkru-, rasva-, ja kaloririkast süüa. Maiustusteletid olid jõulude ja lihavõtete ajal lookas! Enamasti tehakse tähistamiseks nii seda söömise kui joomise osa.

Kasutasime lisandunud vaba päeva Sinimägede põhjalikumaks avastamiseks. Lihavõtete ajal olid Karen ja Markus, kes naasid Vietnamist Uus-Meremaale, korra ka Sydneys. Käisime siis koos seal matkamas, kuid ei jõudnud igale poole. Seekord alustasime varem ja jõudsime kogu Wentworth Fallsi ala ära avastada. Matk kestis mitu tundi ja oli ülimalt intensiivne. Kord tuli ronida redeltreppidest, siis libedatel kividel, hoida tasakaalu nõlvajärsakul libedate puujuurte vahel ronides, siis jälle ojasid ületada.

Blue Mountains

Blue mountains 8
Mina turnimas

Blue mountains 5

BLue Mountains 4

 

Blue mountains 3

Blue Mountains 2

Vahepeal tuli ronides alla vaatamist vältida, muidu oleks hirmus hakanud. Päris raske matk oli, kuid vaated olid seda väärt. Eks teekond isegi oli meeldejääv. Eriti hästi paistavad matka mäletavat mu jalad, mis praegu kanged on. Eks näis, mis tunne homme on. Aga matkasellid me oleme ning selle võib me ühiseks hobikski nimetada. Pole parimat, kui nädalavahetusel looduses heitgaasidele vahelduseks värsket õhku hingata ja liikuda. Kuigi käime jooksmas ja teen videote järgi usinasti trenni, istun ma ikkagi iga päev vähemalt kaheksa tundi kontoris. Nii et vabal ajal tahaks võimalikult palju füüsilist koormust. Nii olemegi Sydney lähedasi rahvusparke korduvalt väisanud.

Laupäev oli ka tore. Käisime Hurstville veekeskuses. Luban siinkohal, et ma eales ei vingu enam Eesti veekeskuste üle! Siin tuleb selliseid keskuseid tikutulega taga otsida ja Eesti omad on siinsete kõrval steriilsed privaatspad. Veekeskuseid on väga vähe, sest sellele polevat siin turgu, ometi on need ülerahvastatud. Nendes käimine on omaette kultuurišokk. Üks poiss tatsus oma isa peal saunas massaaži teha. Üks naine istus keset kärarikast läbikäigukohta ning mediteeris nii ilmse rahuga, justkui saaks kosmosest signaale kätte. Üks Hiina onkel oli kaasa võtnud musta värvi jooki, mida kõlbas visata nii saunalavale kui ka sisse juua. Mullivannis istus üks naine, kes määris enda näo seebiga sisse. Hiljem määris endale mingit möksi saunas ka peale. Eks aasialastele olegi saun (ja veekeskus) rohkem mediteerimise ja ehk ka palvetamisega seonduv. Ühes teises veekeskuses olid sauna hõivanud vanemapoolsed Ida-Eurooplased. Vaieldi tuliselt isegi narkopoliitika üle. Kõik rääkisid kaasa, me Kaspariga olime ainult vait. Pole harjunud saunas võõraste inimestega intensiivselt arutama. Vaidlus oli igtahes tulisem kui leige saunatemperatuur.

Pärast veekeskust sõime sushit ja käisime kinos. Aga ega see pole midagi uut, sest filme vaatamas ja väljas einestamas käime pea iga nädalavahetus. Hea viis end tuulutada. Üle pika-pika aja oli ilm päris jahe ja vihmane. Sügis on täies hoos ja pärast kellakeeramist jõuan pimedas koju. Ilm meenutab see-eest Eesti suve, mis on hea. Ootasin juba pikisilmi nende kuumalainete lõppemist. 35+ kraadi ja kõrge õhuniiskusega ilma jätkus meil liiga kauaks. Lõpuks ei suutnud minagi, kes muidu palavust hästi talub, välja minna. Ei saanud rattaga sõita ega midagi, sest liiga kuum oli. Sügise saabumisega sain ka jälile, miks ma vahepeal pidevalt nõnda väsinud olin. Selle kuumusega ei saanud hästi välja magada. Siinmail on majad isolatsioonita. Kui õues on palav, siis toas oleks nagu umbses koopas. Ja kui nüüd öösel temperatuur väga langeb, siis on toas ka sama jahe.

blue mountains 10
Sügisesed värvid mägedes

Mind on haaranud viimasel ajal kibemagus tunne. Ühelt pool on juba igatsus suur, tahaks lähedasi inimesi näha. Eesti kevad on super, see talveunest ärkamise emotsioon, esimesed grillid jne. Olen hakanud hindama arhitektuuri, kõiki neid armsaid puumaju ja vanalinna. Siin on vaid mõni vanem hoone või majad, mis näevad lihtsalt vanad ja räämas välja. Miskipärast on see “hinge” puudumine siin linnas elades häirima hakanud. On lihtsalt üks hoomamatult suur linn. Teisalt olen siin sõpru leidnud, oma turvalisuse loonud. Eks ikka ole kurvavõitu kõik see maha jätta. Suure tõenäosusega ei näe ma neid inimesi enam kunagi. Ma üldse ei imesta, kui Eestis omakorda väikestviisi kultuurišoki saan. Ma olen siinse reaalsusega niivõrd harjunud. Tunnen praegu blogides, et eesti keeles on raske kirjutada. Tööl kirjutan ju koguaeg inglise keeles. Unenäod on mul kakskeelsed, olenevalt kas näen Eesti või siinset olustikku. Ja kui ma pean mõnele eestlasele oma tööst rääkima, läheb keeruliseks. Kogu tekst jookseb peas inglise keeles ja seepärast on eestikeelne kõne väga aeglane. Superveider tunne! See on sellest, et tööl mõtlen kogu aeg inglise keeles.

Töötan ma ikka samal ametikohal. Olen end ettevõttesse kenasti sisse elanud. Võrreldes esimeste kuudega olen suure hüppe teinud. Mäletan, kui pidin esimest lepingut üle vaatama. See oli 150 lk pikk, täis ingliskeelseid õigustermineid. Mulle anti ette dokument, kus kirjas põhilised riskid ja aspektid ning mina pidin üle vaatama, mille osas läbi rääkida tuleb. Alguses oli üsna raske. Pole vist maininudki, et töötan ehituse projektijuhtimise ning hoonete haldusega tegelevas ettevõttes. Meie lepingute väärtused ulatuvad sadade miljonite dollarite väärtusesse, nii et seegi hirmutas veidi. Lisaks pidin mõistma valdkonnale eripäraseid termineid, mis oleks eesti keeleski segaseks jäänud. Küsisin, kui miski segaseks jäi, keskendusin, kuulasin ning tänasega tunnen end tööl juba üsna enesekindlalt. Ma olevat isegi kiiremini õppinud kui mõni kohalik siin kvalifitseeritud jurist. See minu teenusepakkujatega raamlepingute sõlmimise projekt, mida juhin, tüürib kah kenasti edasi. Need, kellega seda asja ajan, olid väga kurvad mu juulis lahkumisest kuuldes. Üldse olen harjunud iga liigutuse peale kiituskoori kuulma. Neil siin on teistsugune töökultuur, mitte küll juuras. Advokaadibüroode kohta liigub näiteks nali, et seal poole kohaga töötades on tööaeg E-R, üheksast viieni. Täisajaga siis 24/7. Aga muidu tundub süvenemisest veidi vajaka olevat. Igaüks teeb midagi (ja räägib kui hõivatud ta on), aga need tööjuppide otsad ei taha väga kokku minna. Kaspariga vahel õhtuti arutame ja naerame värvikamaid seikasid töölt. Kuigi meil erialad erinevad, on töökultuur kohati sarnane. Aga mis siin ikka kritiseerida. Eestlane rabab küll palju (ja kiirelt) tööd teha, aga heaoluriigi mõttes on Austraalia meist ees. Nii et austraallased teevad ikka midagi õigesti. Ja eks minu tööeetika- ja metoodika on selliseks arenenud suuresti tänu esimesele (intensiivsele) töökogemusele advokaadibüroos tänu sellele, et üritasin tarkadele ja andekatele kolleegidele (nende toel) järgi jõuda. Oma tööeetika tõttu saangi palju kiita. No aga mis mõtet on käia vähemalt 40 h nädalas tööl ilma edasi arenemata? Minul hakkab nii igav ja siis ma muutun kurvameelseks. 

Tööl häirivad vaid pidevad muutused me tiimis. Jõudsin vaid paar kuud töötada, kui meie tiimijuht (nimetame teda pr K) lahkus, jättes järgi ühe meil mitu aastat töötanud Lisa, minu ja minust hiljem meiega liitunud juristi. See jättis sellele kauem olnule suurema koormuse, sest asendajat tiimijuhile ei otsitud. Selle kõige tulemusel lahkuski lõpuks ka Lisa. Talle pole ka siiani asendajat otsitud, nii et ei teagi, mis saab. Lahkumiste põhjusteks on hõõrumised juuratiimi mittejuristist ülemusega. Ja ega siis siinmail lahkumisega kaua oodata, kui tuntakse end ülemuse poolt mitteväärtustatu ega austatuna. Oleme oma järelejäänud kolleegiga infosulus, sest tiimi tulevik on ebaselge. See tekitab veidi pinget. Ilmselt läheb ka töökoormus suuremaks. Senini on mul väga hea töö ja eraelu tasakaal olnud, sest ületunde pole eriti teinud ja nädalavahetustel ka ei tööta. Samas on töötegemise kvantiteet-kvaliteet ka paigas.

Lisaks oli mul südamest kahju näha oma kolleegi lahkumas. Töötasime tihedalt koos ja tiimitöö sujus meil tohutult hästi. Käisime tihti koos lõunatamas, hea oli rääkida enam vähem omaealise naisterahvaga, kellega oli meil sarnane suhtumine elusse ning juhtumisi ka üsna sarnased elukogemused. Aga eks me saame vahepeal kokku ja suhtleme edasi.

Egas seltsielu on edusamme teinud. Sydneysse tulles ei teadnud eriti inimesi, kuid nüüd olen töökaaslastega rohkem suhtlema hakanud. Tunnen end nende keskel koduselt ja austatuna. Tihti on meil reedeõhtu joogid. Siin on kontorites nii, et reedeti võib külmkapist märjukest võtta ning töökaaslastega köögis jutustada. Tähelepanelikum lugeja mõistab, et otse kontoritoolilt tõustes ja joogikest mekkima hakates ei ole mahti õhtustadagi. Ma ei tea, kuidas nad niimoodi juua jaksavad, ma küll ei suuda. Vahel oleme õhtul koos sööma läinud, aga ka pubis tantsides lõpetanud. Kolleegide seal on mitmeid vietnamlasi, hiinlasi, inglasi, aga ka iirlasi ja muudest kohtadest pärit inimesi. Olen suhtlemises tohutult arenenud. Olen muutunud tolerantsemaks, kuid ka diplomaatilisemaks ja pehmendanud oma suhtlusmaneere, et mitte kellelegi „peale lennata“. Kogu see kogemus on mind inimesena tohutult arendanud ning täitsa huvitav on vahel kuulda, millisena siinsed inimesed mind näevad.

Kõik sõbrad pole rahvusvahelised. Tuttav tüdruk Eestist, Ilona, kolis Sydneysse ja oleme vahel väljas käinud. Sattusime ühele lahedale Jazz peole Surry Hills hipsterbaaris (lõpuks leidsime sellise koha ka üles), kus esines bänd Aafrikast. Pidu oli väga meeleolukas, juba pärast esimest laulu oli tantsupõrand täis. Seal tantsides meenutasime oma esimest kohtumist vihmasel novembrikuul, kui läksin kohtusse enne istungit kohtutoimikuga tutvuma ja tema kohtus töötas. Tõdesime, et elu teeb veidraid keerdkäike. Tol Eesti sügispäevil poleks iial ette näinud, et kuskil Sydney kesklinna lähistel paari aasta pärast tantsu lööme.

Vot see mulle elu juures meeldibki! On keerdkäike täis teine ja iial ei tea, mis järgmisena tuleb. Isegi siis, kui kõik tundub stabiilne, rutiinne ja turvaline. Muutuseid ei tasu karta. Need võivad tunduda hirmutavad, kuid endaga kaasa tuua palju toredat. Mina ei tea, keda ma nii välja rõõmustasin, et ma olen saanud end teostada teisel pool maailma otsa, sõbruneda toredate ja huvitavate inimestega ning samas tunda end oma elukaaslase kõrval iga päev armastatuna, armastada ise ning nautida elu! Aitäh!

Blue mountains 7
Lõpetuseks pilt loomasõbrast Kasparist ja koerakesest Pippast, kes õhtuti muudkui sülle ronib ja kõhusügamist nõuab

*Aplaus neile, kes selle mammutpostituse jõudsid lõpuni lugeda. Pikk vahe tingib palju juttu.

Advertisements

Jätkub elu palmide all

Tervist!

Kuidas teil seal läheb? Meie tiksume endiselt siin Darwinis vaikselt. Troopikas kõrghooajal elamine on ikka nauditav küll. Iga päev sirab päike, õues on mõnusalt soe, palmid õõtsuvad vaikselt omas rütmis… Darwin on tõesti nn „laid-back“ (lõõgastunud) linnake.

IMG_5316

IMG_0939

IMG_0949
Uus kodutänav
IMG_5368
Õhtune jalutuskäik Waterfrontil

Et ei jääks pideva lusti ja lillepeo (kuigi neid jätkub siin eramajade rajoonis jalutades küll ja veel) muljet, siis meil on ikka koguaeg miskit sebimist olnud.

Kõigepealt saabus meie elukohta rist ja viletsus. Tegelikult ei olnud tema nimi küll selline, õigupärast ei teagi ma tema nime. Isekeskis kutsusime teda Ozzy Guy. Tegemist oli mehega, kes oli meiega maja jagavate nepaallaste (neid kutsume isekeskis poisteks) varasem allüürnik olnud. Poisid rääkisid, et oli teine endale siinkandis lausa 5 kuud tööd otsinud, ise koguaeg oma töötustaatuse üle nuttes ja halades. Poisid olevat teda isegi toetanud ja küllap ka üüri maksmata elada lasknud. Lõpuks sai härra poiste sõnul väga heale tasuvale tööle ja kolis etteteatamata nepaallaste juurest välja.

Nüüd oli mees hiljuti koduta jäänud ja palus paariks ööks meie majas peavarju. Poisid ütlesid meile arglikult ja kahtlaselt süüdlasliku näoga, et nende sõber ööbib paar ööd meie juures (ehk siis nad jagasid kolmekesi imepisikest tuba). Ütlesime, et paar ööd on okei.

Järgmisel päeval naasime heausklikult ja -tujuliselt Casuarina kaubanduskeskusest, olles just soetanud endale blenderi ja haudunud plaani õhtuks sushit rullida. Siis oligi meil au selle keskealise härraga kohtuda. Istus üksi elutoas, libistas alkoholi kurgust alla ja lasi oma metalsetest kõlaritest retromussi, ise puha peremehe näoga. Sellest hetkest oli aru saada – tema on tulnud, et jääda. Kohutavalt ebasümpaatne ja kahtlane härra oli. Nii palju ma oma intuitsiooni ikka usaldan, et teada, kelle eest tasub hoiduda.

Eelkirjeldatult see härra endale uut kodu otsiski. Kui tal kaks ööd meie majas täis sai, uurisin poistelt, et kas ta lahkub. Kõhkleva vastuse peale selgitasin, et niimoodi üüri maksmata elada ei ole meie kui kopsakat üüri tasuvate suhtes aus ja et meil on juba piisavalt inimesi majas. Selgitasin veel ka, et niimoodi alksi libistades ja niisama tšillides ei leia keegi endale kodu. Seda me värskelt Austraalias alustanutena ikka teame.

Igatahes härra jäi. Sealjuures oli ta igatepidi ebameeldiv – oli jube ülbe olekuga, koguaeg kergelt vintis ja kanepiuimas, oma nõud jättis pesemata, tualetis käies ei vaevunud ustki kinni panema ja kui ta oma oranži särgiga teetöölt või kust-iganes naasis, haises terve maja ta higi järgi. Tõeline lotovõit! Ma mainisin pärast kolmandat ööd, et tegelikult tuli ja ju paariks päevaks ja aeg oleks peagi lahkuda või siis konkreetselt üüri maksma hakata. Selle peale hakkas ta mind hingest vihkama ja isegi ei teretanud enam. Igatahes, kui see hurmurmees oli juba nädala (ehk siis pool meie sealviibitud ajast) meie majas „külas olnud“ ja asus endale voodit ehitama, otsisime meie endale ühe päevaga uue kodu ja kolisime välja. Mõõdu ajas täis episood eelmisel laupäeval. Tulin just töölt. Kasparit ega kedagi teist polnud kodus. Maja rõkkas härra retromussist. Palusin tal selle vaiksemaks keerata ja selle peale hakkas ta mu peale röökima ning roppustega sõimama. Mina peale seda end ses majas enam enam turvaliselt ei tundnud. Niikuinii oli ta koguaeg mingi aine mõju all ja seega etteaimamatu. Kuidas küll kõigi nende toredate austraallaste hulgas meie majja selline luuser ja muidusööja sattus? Enne, kui ta mind vihkama hakkas, asus ta ka mulle oma kurba elukest kurtma. Et näe tema ka oli varem sportlik ja käis kiirkõndi tegemas, aga nüüd üritab taas oma elu rööbastele seada. Ei teki kohe üldse kaastunnet, kui isiku luuserdamises on selgelt süüdi alkohol ja tahe teiste õlul elades elust läbi libiseda.

Uus kodu on samuti kesklinnast ehk meie töökohtadest jalutuskäigu kaugusel. Aias on mõnus bassein, tuba on üsna ruumikas ja meil on kasutada oma terrass.

IMG_0943
Meie terrass ja väliköök
IMG_5422
Parempoolne on meie aken ja terrass
IMG_5462
Bassein on mõnus jahutus!

Terrassile sisutasime oma matkalaua ja gaasipriimusega väliköögi ka, et saaks iga hetk privaatselt kokata. Terrassil käibki enamus elust – siin me sööme, kokkame ja iutustame niisama. Keskpäeval on seal küll väheke liiga palav, eriti viimasel ajal. Aina palavamaks läheb!

Esimesel õhtul siiin tõi meile draamahõngu üks väljakoliv Prantsuse paarike. Keegi olevat neilt sularaha varastanud ja üldse pidevalt pisiasju näpanud. Olime varaste majja sattumisest üsna löödud, aga mis teha. Oleme siiani toaukse kodust lahkudes lukustanud ja sularaha ega muid asju kuskile ripakile ei jäta (nagu ikka). Egas siin ole neid üürnikke igasuguseid läbi käinud, sh ka vargaid ja närukaeli. Siin elasid vahepeal veel kaks Prantsuse poissi ka, aga nemad kutsusid liiga palju külalisi ja tegid elutoas avalikult ja häbenemata savu. Selliste asjade suhtes on nulltolerants ja nii nad pididki välja kolima. Toredad poisid olid, väga sõbralikud ja aktiivsed suhtlejad. Igatahes siiani on siin elamine meeldinud ja majaomanikuga oleme ka kenasti läbi saanud. Ega me temaga eriti kokku ei puutugi, sest meie tuba on üsna eraldatud majatiivas.

Tööga on hetkel põhimõtteliselt sama seis, mis varem. Kaspar töötab hotellis, mina suveniiripoes. Paraku on neil mulle tööd pakkuda vaid 24 h nädalas, 4 tundi päevas korraga. Niisiis olen kuus päeva nädalas 10st hommikul 2ni päeval rakkes. Poole kohaga töötades saab küll veidi reisieelarvet kosutada, kuid otsin mõne otsa veel juurde. Olen ka advokaadibüroosid assistendiks või paralegaliks saamise eesmärgil läbi kamminud, kuid siiani pole õnne olnud. Vaid mõnes kohas sain partneriga jutule. Enamasti häirib neid mu viisast tingitud 6-kuuline töötamise piirang. See ongi enamus kohtades põhjuseks, miks mu CV kohe eos kõrvale visatakse. Iseenesest oli büroodesse minnes suhtumine sõbralik ja vahetu. Oldi pigem heatahtlikud ja võeti CV rõõmuga vastu, et ehk tulevikus läheb vaja. Algul oli hirmus büroodesse lihtsalt sisse jalutada ja tööd küsida, kuid positiivsest suhtumisest sain indu juurde.

IMG_0935
Aborigeenide torupillid ja nende kunsti stiilis suveniirid
IMG_0907
Kes tahab pudipadi Darwinis soetada, tuleb sinna poodi ja tervitab mind!
IMG_5435
Vaade Kaspari töö juurest

Ühes väikses büroos läks täitsa hästi. Saime büroo ühe partneriga kenasti jutule. Paraku olid nad just samal päeval endale assistendi palganud. Nii et oleks ma päev varem läinud, oleks ehk sinna tööle saanud. Saatus? Ehk ma ei peakski end siin päikselises Darwinis stressirohke kontoritööga vaevama?

Igatahes, selle väikse büroo asutaja oli äärmiselt abivalmis. Kohtusime täna ja ta andis mulle veidi oma tuttavate advokaatide kontakte, et ma neile helistaks, tema nime mainiks ja end tööle pakuks. Kavatsen seda teha. Igakord saab ikkagi hea suhtlemis- ja enese oskuste müümise kogemuse, nii et kaotada ei tohiks olla midagi.

Suveniiripoes on igatahes üllatavalt tore. Töökaaslased on kõik erinevate rahvuslikke taustadega. Põhiliselt töötan koos ühe pikalt Austraalias elanud prantslanna ja Itaalia juurtega vanema daamiga. See daam on niivõrd range olekuga, et minulgi tuleb veidi him nahka ja tahaks kohe mööda joont käia ja hästi korrektne olla. Meie boss Ronil on ümbernurga teine pood ka ja seal on mul olnud au töötada koos ühe Aasia päritolu härraga, kes on olekult täpselt nagu Zenja Fokin. Esimesel päeval teatas ta mulle, et ta on lärmakas, aga ma naudin temaga töötamist. Täna sosistas mulle ühe meeskliendi lahkudes, et on ikka kenake teine, täpselt tema tüüp. Igatahes on see härra väga tore ja siiani on temaga tõesti olnud tore koos töötada. Üldse on kõik mu kolleegid vägagi isiksused. Nii mulle meeldibki. Kliendid on toredad, puhkusemeeleleolus ja sõbralikud. Siin on kombeks ka klientidega natuke lobiseda, mis on hea keelepraktika ja meelelahutus.

Üldiselt on välismaal elamine ja töötamine ikka iga päev uus väljakutse. Meil on klientideks kõiksugu erinevatest maailma nurkadest pärit turistid, igaühel erinev aktsent välja pakkuda. Vahel on päris keeruline nendest aru saada. Prantlased räägivad hästi voogavalt ja pehmelt, asiaadid suudavad inglise keele kuidagi oma keele moodi kõlavaks muuta ja mõni austraallane räägib nii, et isegi mõni britt vist ei mõistaks. Oi, milline luksus on eestikeelses keskkonnas töötamine! Kuidas ma seda varem ei märganud? Tagasi vaadates on eestlastega ikka hea lihtne. Me kõik oleme ühe kultuuritaustaga. Enam vähem suudan läbi hammustada, mis inimtüübilt midagi oodata ja kuidas talle läheneda. Erinevate rahvustega kohe ei tea, mis sealt tulla võib. Sätid ühe isiku oma väljamõeldud „kasti“ ja siis selgub, et ma ei ole tema iseloomu ikkagi lahti hammustanud. Niimoodi on ikka raske inimesi mõista. Põnev, aga ka väsitav, on elada niivõrd multikultuurses ühiskonnas.

Mind on natuke ka koduigatsus oma küüsi haaranud. Tunnistan üles – kuni Darwinini ma ainult rõkkasin reisimise rõõmust ja kojuminekust isegi ei mõelnud. Muidugi ma igatsen oma peret ja sõpru, aga nüüd igatsen ma juba Eestimaad kui sellist. Ehk siis, kui varem tahtsin oma lähedasi siia, siis nüüd tuleks heameelega ise kohale. Tuleks oma väiksele kodumaale, kus kõik on oma ja teada. Naasmiseni läheb küll aega, kuid just aega ongi vaja. Võõrsil elamise kogemusest võrsub identiteedi küsimus – kes ma olen? Tekib arusaam kultuuri mõjust igapäevaelule. Suheldes erinevate rahvustega, näeb selgema pilguga enda rahvuslikku identiteeti. Kust läheb piir enda unikaalse iseloomu ja kultuuritaustast tingitud käitumise vahel? Küllap ma lõpuks lõplikult mõistan.

Velospordi andunud harrastajatena asusime pühapäeval endale jalgrattaid otsima. Nägime Gumtrees kuulutust ühele mägi- ja ühele maanteerattale. Läksime kohale ja omandasime endale üsna vähekasutatud garaažinurka seisma jäänud rattad. Pererahvas asus kolima ja ei vaevunud rattaid endaga kaasa võtma. 64 euroga korralik ja uuemapoolne jalgratas osta pole just paha. Oleme rattaid juba mitu korda täiel rinnal nautinud ka. Velotades näeb ikka palju rohkem linna. Seikleme äärelinnades, erinevates randades ja muudes põnevates kohtades. Eile käisime näiteks Fannie Bay poolsaarel. Nii kaunis oli!

IMG_5509
Päikseloojang teel Fannie Bay poole
IMG_5504
Kaspari tuliuus sõiduriist

Troopikas on põnev elada. Loodus, loomad – igas päevas on killuke uut. Mõnus on õhtul jalutada või rattaga sõita. Näkku puhub soe tuuleke. Õhk on tihti mõnusalt lõhnav. Muru on heleroheline, palmid kahisevad kergelt. Aedadest paistab lilli või õites põõsaid. Võsasemast taimest võib arglikult välja joosta põõsakalkun, tehes nii pausi oma pidevale maapinnas siblimisele. Puuokste vahelt võib nina välja pista mõni uudishimulik opossum. Gekod sibavad inimesi nähes peitu. Taevas liugleb rahulikult kotkas ja palmi otsas teeb kisa kakaduu.

images (9)
Opossum – pilt Googlest

Meil elab terrassi juures ka üks kakaduupere. Lärmi teevad nad tohutult, aga samas on neid põnev jälgida. Ma piilun ikka pidevalt, et kas keegi kakaduudest on „kodus“ ja mis neil teoksil on. Vahepeal istub kakaduu meie terrassi kõrval oleval puul ja tõmbab nokaga lehti maha. Neid kasutab ta pesa dekoreerimiseks. Linnupojakesed on pesas peidus, aga ehk hakkavad nad mingi hetk lendamist õppima ja on siis nähtavad.

Cacatua_galerita_-perching_on_branch_-crest-8a-2c
Et mina meie kakaduud lähedalt pildile pole saanud, aitab kõikvõimas Google meie naabri tutvustamisel
IMG_5452
Kakaduupere kodu

See ongi selline pealiskaudsem kokkuvõte siinsest elust. Peaks ikka tihedamini kirjutama, praegu on kõik väga üldiselt kirjeldatud. Igatahes tore on siin elada. Loodan, et teil seal kodumaal ka kõik kenasti.

Kuulmiseni, kallid!

Grete-Maarja

Tööotsingu emotsioonide mägiraudtee

Jätkan ikka tööotsinguid. Teisel pool maakera tuleb enesetõestamist alustada täiesti primaarsel tasandil. Eestis võib ju end asjapulgana tunda, aga kuidas on lood mujal?

Olen interneti teel kandideerinud lugematul arvul kohtadesse erinevatele ametipostidele – retseptsionist, administraator, müügiesindaja jne. Karm tõde on, et minu kui välismaalase CV jäetakse enamikul juhtudel lihtsalt tähelepanuta. Mis siis, et nendes ametites mul töökogemust on. Jah, mitte kõige värskemat kogemust, aga siiski. Esimesse Austraalia ametisse on ilmselt kõige raskem saada, sest pole veel ühtki kohalikku referentsi ja kohalikku kogemust. Mul on ju piiratud tööõigus ka kõigele lisaks, mis välistab mitmed ametikohad juba eos.

Olen oma resümeed tuuninud nii-ja naapidi. Olen guugeldanud nippe, kuidas tööd saada. Oma motivatsioonikirja kohandanud vastavalt internetis pakutavatele eksemplaridele.

Tavapärane soovitus on luua kontakt. Otsene kontakt, mitte kandideerida internetis ja loota parimat. See kontakti loomine ongi kõige keerulisem. See tähendab enda pidevat meeldetuletamist, eestlase mõttes suisa nahaalset käitumist. Eks ma olen seda ka teha üritanud, näiteks kuulutusel olevale numbrile lisaks CV saatmisele ka helistanud.

Ega mu olukord lootusetu pole. Natuke õnne on mulle juba naeratanud. Minu kogemust mööda teooria, praktika, suure tahtejõu ja energilise lähenemise korral ei saada täielik ebaõnn, vaid see on edu retsept igas vallas.

images (3)

Allalaaditud fail (1)

Jah, suured poeketid ei võta mind isegi mitte tavateenindajaks. Võin oma CV nende poekesse jätta, aga selle edastavad nad kuskile kontorisse ja seal lükatakse see kohaliku töökogemuse puudumise tõttu kõrvale. Nemad minuga otse ei kohtu ja seega ei saa ma neile ka mingil muljet jätta – et mul on inglise keel hästi suus, suhtlen enesekindlalt ja olen naeratav, esindusliku välimusega ja positiivne. Mina võtaks sellise inimese poodi tööle igatahes. 🙂

Neljapäeval käisin ühes suveniiripoes, kus sain otse omanikuga rääkida. Ta tegi minuga väikse tööintervjuu ja lubas reedel helistada. Kui kõnet ei tulnud, jalutasin esmapäeval kohale. Muidugi sain enne linnakeses ekselda ja seda poodi mälukillukeste järgi otsida. Mina ja orienteerumine ei sobi üldse kokku, olen eksimise maailmameister-ekspert. Lõpuks leidsin ikka poe üles. Onkel tegi parasjagu nädalagraafikut ja suras mind kolmapäevaks, reedeks ja laupäevaks tööle. 12 h nädalas ei ole alguseks paha. Saab mingigi kogemuse CV-sse. Olen natuke elevil ka, sest see valdkond on mulle siiski uus. Seal saab vähemalt suhelda ehk inglise keelt parandada. Pealegi müüakse seal poes igast põnevat nipet-näpet asju. Mul on plaan hästi tubli ja tragi olla, ehk siis saab järgmiseks nädalaks rohkem tunde. Sellise töö kaudu saab ehk uusi tutvusi ka, mille kaudu omakorda võib ehk mõne muu töö saada. 

Muidugi kandideerin selle kõrvalt igasugustele muudele ametipostidele ka. Üritaks kuskile kontorisse saada või üldse tööle, kus on arenemis- ja ehk ka edutamisruumi. Mul on erinevate ametite jaoks isegi erinevad resümeed ja motivatsioonikirjad tehtud. Kavatsen ka hotellidest läbi jalutada ja oma värskelt valminud retseptionisti resümee sinna jätta. Enne tuleb muidugi kuidagi manageri jutule saada. Lihtsalt vastuvõtus istuvate isikutega pole mõtet tööteemadel rääkida.

Ma teadsin juba ette, et tööotsinguil saab pidevat kuulda eitavat vastust või internetis kandideerimise puhul tunda ignoreerimist. Paratamatult viib see muidu rõõmsat ja lootusrikast tuju alla. Nii võibki end leida nagu mõni filmikangelane kuskilt linateosest istumas pingil ja möödaruttavaid inimesi vaadates, kel kõigil oma eesmärk minna. Istun hetke, tõusen püsti ja lähen sirge seljaga, motiveeritult ja optimistlikult edasi. 

Allalaaditud fail

images (7)

Siin tuleb end ka kõige algelisemal tasandil tõestada. Minu suur viga oli olukorda Eesti eluga võrrelda. Et kuidas nii, Eestis küll mul polnud probleemi isegi gümnaasiumiõpilasena poetööle saada. Aga vot siin on alguses raske. See ongi eneseavastamine – kas ma suudan ka siin (hea) töökoha saada? Eestis käis kõik nagu nööri mööda – kool, praktika, töökoht. Ma pole elus isegi ühel õigel tööintervjuul käinud! Siin olen ma nagu vette visatud ja pean õppima (uuesti) ujuma, seda enam et mu haridus siin suurt ei loe. Oleks mul rahvusvaheliselt ühtne haridus, näiteks meditsiinis, siis võiks lood hoopis teised olla.

Vahepeal oleks minus justkui sisemine laps, kes tahab jonnida. Et miks ma pean seda küll läbi tegema? Eestis oleks ju palju lihtsam, lähed erialasele tööle ja ongi kõik jälle hästi. Raske on ju, ei taha ukselt uksele käia tööd otsimas ja inimesi tüütamas. Lasen siis sellel sisemisel titel jonnida, tunnistan endale, et praegu on madalseis ja kurb on olla. Olen aastatega õppinud, et emotsioonidega ei tasu võidelda. Vahel tulebki endale tunnistada, et mul on praegu raske ja see on okei. Siis jahtuvad keevad emotsioonid vaat et kiiremini maha, kui end koheselt lohutama ja motiveerima hakates. Lasen madalseisul olla ja siis juba mõnekümne minuti pärast hakkab enesekindlus ja tahe tagasi tulema. Tuleb meelde, mis on mu oskused ja mida ma siiani saavutanud olen.  Kõik, mida ma saavutada tahtsin! Kui ma juba kord suutsin seda teha, ehk suudan ka edaspidi. Tuleb meelde, et tööturul ei tohiks mõelda mallis „oh nii tahaks tööd, ehk keegi annab mulle midagi, loodan et ma koormaks pole“ vaid stiilis „mul on palju oskusi ja ma tahan neid maailmaga jagada“, „ma olen ettevõttele heaks lisaväärtuseks“, „ma suudan saavutada parimaid tulemusi ja hetkel pean tõestama, et ma olen parim valik, nad lihtsalt pole minuga veel tutvunud ja ma üritan leida viisi, kuidas ennast neile kuuldavaks teha“. Kõik on ju kinni mõtlemises. Mille poole püüdled, seda saad!

Allalaaditud fail (2)

Vot sellised mõtted ja emotsioonid vahetult Austraalia tööturult.

Päikselised tervitused troopilisest Darwinist!

Grete

Smoky Bay olme koos mõtisklustega

Tervitused Austraaliamaalt!

Uskumatu, aga farmipäevi on meil jäänud teha vaid mõned loetud nädalad. Järgmine postitus saab suure tõenäosusega valmis vorbitud juba reisil olles.

Natuke tahan kirja panna meie siinsest olmest ja tööst. Et tegemist on farmitööga, peame iga päev füüsiliselt üsna aktiivsed olema. Siia tulles kuulsin jutte kuumas kliimas 30 kraadise soojaga lauspäikse käes töötamisest põllul või puude vahel, kus on palju ämblikke ja madusid. Meil on selles suhtes vedanud, et kuumas rabama ei pea, keegi kubjast ei mängi ja ei karju kiiremini liigutama. Töö on täitsa inimlik, mida ka kohalikud noored teevad (mitmeid päkkerite maatöid kohalikud tegema ei soostu).

Austeid kasvatatakse 2-4 aastat, olenevalt produkti ihaldatavast suurusest. Austrid kasvavad korvis, mis olenevalt nende suurusest on erinevad. Beebiaustritel on hoopis teistsugused korvid, kui suurtel söömisvalmis liigikaaslastel. Austreid kasvatatakse spetsiaalselt valitud lahesopis. Smoky Bay ja selle ümbrus paistab austrite kasvatamiseks ideaalne olevat, meie shedi läheduses on teisi austrikasvatajaid terve trobikond. Austrid on pirtsakad, tahavad olla kord vees, kord kuival. Tõusu ajal need ligunevad, madaliku ajal on kuival. Meie elurütm käib paljuski looduse tahte järgi, sest austrifarmide juurde sõidame vaid mõõna ajal. Kui mõõn on ikka kl 7 hommikul, siis selleks ajaks me ka merele lähme. Nüüd on siin kätte jõudnud sügis, mis tähendab kõrgemat veetaset ja varahommikuseid mõõnasid. Seega oleme viimased nädalad end teki alt välja ajanud enamjaolt kl 6 hommikul, vahel isegi 5:30. Arvasin, et pärast töö kõrvalt kooliskäimist enam kl 6 ärkama ei pea, aga võta näpust. Peab ikka! Algul tahtsimegi pikki tööpäevi, aga nüüd vahel tahaks ka varem koju jõuda. Nii väsinud oleme lihtsalt. Siiski tuleb tõdeda, et 10-tunnised tööpäevad mõjuvad reisieelarvele vägagi kosutavalt, nii et loodame jätkuvalt palju tööd teha.

Austrikorve hoitakse vees spetsiaalsetel rack-idel. Eestikeelse vaste kohaselt on tegemist spetsiaalse raamistikuga, ma arvan. Paremat tõlget küll pähe ei tule. Piltidega jään praegu võlgu. Austrite põhivaenlane on mudauss, kes neid seest sööb. Niisiis tuleb austreid mõne kuu tagant veest välja tuua ja neid shedis (paviljonis?) töödelda. Austreid on meie farmis ilmatuma palju ja see tähendab, et iga päev läheb 3-4 vesselit merele, toome austrid maale, laeme need korvid laevalt maha, töötleme ja peseme neid ning kui on tellimus, pakendame nad kotti. Austreid müüakse tosinakaupa. Teatud tellimuste jaoks tuleb austrid ka avada, karbis ümber keerata ja kasti pakkida. Kasvandusse tagasi minevad austrid laetakse tagasi korvidesse, tõstetakse vesselisse ning laetakse järgmine päev vees uuesti maha. Ja nii iga jumala tööpäev! Ei kõla eriti vaheldusrikkalt, mis? Austreid kinnitatakse peapaela meenutava kummiga, nii et merel on omakorda tööd korvide kinnitamisega. Korve hoidvaid raame tuleb vahel merekarpidest puhastada, see on muide super ülakeha trenn. Nende kummidega on omakorda draama, sest surnud hüljes leiti, kumm suu ümber ning nüüd testitaksegi uusi kinnitamissüsteeme.

Laeva tuleb vees lükata, ankru asemel olevat metallposti küll hoida, küll maha suruda. Mõnikord on vesi üsna kõrge, ma olen paar korda ka läbimärjaks saanud. Seljas on meil spetsiaalsest materjalist traksipüksid, need hoiavad soojas ja kuivas, aga mitte rinnuni vee korral. Eile oli merel täitsa adrenaliinirohke. Nimelt oli pooltormine ilm. Vessel kõikus ja rappus, vees pidi taju järgi kumme eemaldama (korve ei olnud lainetes näha) ning laeva hoidma, et see eemale ei lainetaks. Tundsin end kui tõeline merekaru seal lainetes mässamas.

Austreid kottidesse pakkides näeb mereelu ka. Olen mitmeid korvidesse pugenud kalu näinud. Põhilised on väiksed krabid, kellel on kuratlikult punased silmad. Algul julgesin neid prügikorvi visata, aga neid silmi nähes olen vaid mõnel päeval nii julge.

Oleme loendamatuid kordi näinud delfiine ja merelõvisid. Ühel päeval pidas üks merelõvi kõrvalasuval rackil siestat, kui me töötasime. Ta oli superarmas. Ka delfiinid ujuvad vahel rackidel väga lähedal. No ei väsi neid vaatamast. Meie peame hoiduma raide eest, kes armastavad rackide juures ujuda. Neist tuleb kiirelt eemalduda, sest rünnaku korral on seis enda kahjuks 1:0.

Austreid täis kastid ja kotid on päris rasked, no ikka 20 kg kanti. Esimesel tööpäeval ehmusin täitsa ära, et kas tõesti pean jaksama neid tõsta. Ajapikku olen jaksama hakanud, aga selga tuleb tõstes väga hoida. Algul hoiatati meid tugeva lihasvalu eest, aga sellest oleme suhteliselt pääsenud. Trennitegemine on end ära tasunud. 🙂 Üldiselt mulle kui tüdrukule antakse rohkem austrite pakkimise üleaandeid, mis pidevalt rahmeldamist ei nõua.

Töökaaslasteks on meil kohalikud. Nagu varem mainitud, peavad äri kolm venda. Kahe venna kummagi kaks last töötavad ka meil. Ühe bossi kaks poega hämmastavad mind pidevalt. Nüüd tean, milliste inimeste jaoks on välja mõeldud sõna „mölakas“. Nad on ülbed, ebaviisakad, mühaklikud ja kipuvad töötajate peale kisendama, eriti üks neist. Ühel päeval jäi forklift kinni ja üks vend sõimas sellega sõitnud poisi suure kisa saatel läbi. Ei tea, milleks selline suhtlusviis hea peaks olema? Vahel üritavad minuga ka niisama juttu ajada, et kas ma seda sarja olen näinud jne, aga olen pidevalt valvel. Ei tea iial, millal noorhärrade tuju muutub. Nad on mõlemad 20-ndates, aga suure ülekaalu tõttu näevad välja vähemalt 30. Ülikoolis käimisest hoolimata ei paista nad ka eriti haritud olevat, räägivad omavahel vaid multikatest ja arvutimängudest või siis klatšivad teisi töötajaid taga.

Teise bossi lapsed on üks veidi kamandava kippuv tüdruk, kellega mina saan kenasti läbi ja autistist noormees. Tema on selline omapäraste naljadega, aga üsna laisk. Isegi mina olen temaga pahandanud, et isegi kui tööd vihkad, sloppy ikka olla ei tohi. Nad oma õega pigevalt räägivad, et nad pole oma tööga üldse rahul, aga ette midagi võtta eriti ei ürita. Mina ütlen selle peale, et kui sul on probleem, otsi lahendus, ma võin ka aidata lahendust välja nuputada, aga ära lihtsalt vingu. Igaühel on vaid üks elu ja seda tuleb täisväärtuslikult elada, mitte veeta see hinnaline aeg oma valikute üle kurtes, ise mugavustsoonis aeglaselt, ent kindlalt mandudes.

Teised töötajad on üsna toredad. Meie endine majakaaslase pagundas tema isa siia meelemürkidest tingitud pahanduste eest varju. Poiss läks linnas n.ö hukka. 🙂 Kohe näha, et tegemist on naisi ja alkoholi armastava eluvennaga. Siis on üks maapoiss, kes on siin juba 5 aastat töötanud. Ta on tore, aga kohe näha, et siin maakohas üksluise töö peal mandunud.Teised kaastöötajad on vaheldunud, osa tuleb siis ülikooli puhkuse ajal, üks töötab siin vahelduvalt. Üldjoontes on õhkkond sõbralik.

Siiski on näha, kuidas sellisel töökohal pikalt olles ning väikses kohas elades tekitatakse nn „torme veeklaasis“. Töökaaslastel on ikka intriige stiilis et „tema meile ei meeldi“ ja igast väiksest juhtumist vadratakse ikka mitu korda üle. Mis parata, inimeste maailmapilt kipub eelmainitud elustiili juures liigväikseks jääma. Lihtne on tekitada tormi veeklaasis, samas kui iga väike võnge ookeani juba ei raputa. Nende kõrvalt vaatamine annab mulle motivatsiooni ikka ringi reisida, end harida ning hoida võimalikult laia üldpilti, et mitte mingil juhul muutuda väiklaseks. Seda märkasin muide juba Eestis, et mõnikord võivad täitsa väiksed asjad inimeste suhteid rikkuda, sest need lihtsalt puhutakse suureks. Kui aga mõistad, kui suur on maailm tegelikult, kui palju on võimalusi, erinevaid inimesi, paiku ja erinevaid teid, siis loksuvad prioriteedid paika ja ei tehta inimsuhete hinnaga sääsest elevanti. Hoidugem väiklusest, armsad sõbrad, see on madal viis elada!

Äri pidavad vennad on toredad, sõbralikud ja intelligentsed ja omavad ettevõtte pidamise ja reisimise tõttu palju laiemat silmaringi. Ehk siis ülemustega on täitsa vedanud, karjugu nende lapsed, palju tahavad. Ega tundub üsna nukker siin väikses maakohas töölisena aastaid üksluist tööd teha. Pole karjääri ehk tööalaseid saavutusi, siiatulnud kohalikel on raske ka kaaslast enda kõrvale leida – pole noori inimesi. Lõpuks ongi elus ainsaks meelelahutuseks televiisor ja arvutimängud. Endale küll sellist elu ette ei kujuta.

Üldiselt neil on väga suur pere. Kolm venda ja üks õde, neil kõigil oma lapsed ja mõnedel neist juba omalgi lapsed olemas. Neid vaadates mõistan, kui oluline on perekond ja kuivõrd igaüks oma esivanemate nägu ja tegu on. Krooniks on vanaisa ja -ema, kes kogu sellele klannile alguse on pannud. Nad on nii armsad, kooserdavad koos ringi, ise küürus ja väheke kurdid, aga meel on neil lahe ning rõõmus. Vanaisa siiani parandab shedis kõiksugu asju. Nad võivad enda üle uhked olla, suur pere loodud ja ise ikka veel (harmooniliselt) koos. Imetlusväärne!

Meie külas elavad ka kaks eestlast, meist juba kogenumad päkkerid. Nii tore! Kolmas eestlane pidi paraku viisa lõppemise pärast lahkuma. Eile käisime kohalikus pubis ja tutvusin ühe tüdrukuga Taiwanist ja poisiga Iisraelist. Noorsand hõiskas, et temal on sõber ka eestlane ja uuris me käest Eesti kohta veel veidi.

Eelmisel nädalal käisime ühel bossidest külas. Tal oli tehtud lõke ja kohale kutsutud teisigi kohalikke. Grillisime vahukomme, sõime mereande ja sütel tehtud imehead lammast. Mul on nüüd kreveti kõrval lemmik mereand – värske küpsetatud kalmaar. Oiii, kui hea! Austreid oli ka muidugi igas erinevas kastmes. Hästi tore õhtu oli, jõime kohalikku veini, mis ikka veel üllatab mind oma headusega. Selgus, et üks külaline on käinud palju Malaisias ja teine Balil, uurisin nende käest reisisoovitusi. Neil Aussidel on valdavalt hea huumor,sarkastiline selline. Inimesed on siin küll vahetud ja sõbralikud, soe tunne tekib lausa!

Oleme ka kala saanud. Lõpuks õppisin enam-vähem spinninguga püüdma. Esimesed korrad suutsin sinna lootusetud sõlmed tekitada. Saime isegi King George Whitening kala, mida pidulikult küpsetasime. Kalapüüdmine on lahe – mereloksumine rahustab, spinningu sassiminek ja kinnijäämine ärritab, näkkamine lõbustab.

Kalamees :)
Kalamees 🙂

Üks märkus austrite kohta – mitmed on öelnud, et auster näeb välja ja maitseb nagu merelöga. Hea auster kindlasti selline pole! Värske auster on valge, võib olla ehk kerge hallika alatooniga ja üsna tugeva tekstuuriga. Hammustades on üks osa austrist suisa krõmps. Olen neid peekoni ja ja juustu kastmes küpsetanud, aga toorelt meeldib isegi rohkem neid süüa. Eriti hea on merel värske auster võtta, see ookeani soolasest veest läbi lasta ja siis nautida. Külas proovisin austreid tšillikastmes, see oli etem kui peekon ja juust.

Saime lõpuks oma majakese ka. Asjaõiguse loengutes pakkus lõbu, et seaduse silmis oli vahepeal kinnisasi vallasasi. Aga meie elamegi teisaldatavas majakeses, täitsa vallasasi teine! Majake on sisuliselt nagu ühetoaline korter, üsna väike ja kitsas siiski. Mina küll naudin seda, et lõpuks on meil oma vannituba ja köök, privaatsus ikkagi. Pealegi ei pea me enam teiste järgi koristama. Rändurid või mitte, hügieenis me järgi ei anna. Kaspar on muide pedantlikum kui mina isegi. Nii me siis küürisime iga lnädalavahetusel seda maja. Muide, pärast meie väljakolimist on ka poisid rohkem maja hoidma hakanud. Tuleb näidata positiivset eeskuju ja asjad muutuvad. Muutus aga algabki väiksest liigutusest, esimesest sammust!

Koduke
Koduke
Nagu 8 Mile filmis, elame ka meie sisuliselt treileris
Nagu 8 Mile filmis, elame ka meie sisuliselt treileris

Pealegi, siin majas pole hiiri! Eelmises majas oli palju hiiri, eriti esimesel kuul. Peitsime toitu ja sulgesime hoolikalt oma magamistoa ust. Esimesel nädalal oli meie magamistoas ikkagi hiir. Panime lõksu, aga öösel ärkasin ikkagi krõbistamise peale. Vastik oli. Lõpuks saavutasin immuunsuse. Ämblikke (küll mitte mürgiseid) oli ju ka majas. Oli valida, kas kiljumisega enda ja Kaspari närve rikkuda või siis lihtsalt leppida. Sain endast võitu ja jäin rahulikuks. Üks hommik andsin Kasparile tuima näoga prügikoti. Ta nii üllatus, et ma olin sinna tuimalt närilise sisse jätnud. Ühel hommikul oli vannis hiir. Tema kartis mind, mina natuke teda, aga mis seal ikka, dušikabiini otsustasin ikka minna. Las ta olla seal vannis omaette. Kui aga duši all ämblikku nägin, siis tuli küll mu kallis kaaslane teda likvideerima. Ükspäev oli mul tennises surnud hiir. Neile on ju pandud mürki, mida nad usinalt sõid. Pärast küll naersin, kuidas mürgiuimas hiir kirstu meenutavasse musta tennisesse viimset puhkepaika otsima läks, aga algul oli lihtsalt hirmus. Kiljusin ja sellest ehmatusest kaame näoga kallim jooksis tennist kõngenud okupeerijast vabastama. Ühel päeval üritas mu kallis kaaslane tualetis olevat suurt ämblikku tappa, kui see suurest hirmust sünnitama hakkas. Üle kümne väikse ämbliku olevat laiali jooksnud. Nii hea, et ma seda ei näinud. Kaspar tuli kööki ja teatas tuimalt, et „noh, ämblik sünnitas ka ära noh“ sellise tooniga, nagu me oleks juba pikalt ämbliku õnnistatud seisundile kaasa elanud. Oeh jah, kustumatud maaelu mälestused.

Maal elades olen hakanud osa linna-asju igatsema. Eelkõige igatseme mõlemad kinoskäimist. Siis tuli minul veider tuju minna kohvikusse Cappucinot nautima ja kooki sööma. Veider, muidu ma küll ei mäleta end kohvikus spetsiaalselt kooki söömas käimas, aga just selline soov mul on. Eile käisime Cedunas hotelli kohvikus vähemalt, kus pakuti vähemalt kohvigi. Tagasi vaadates – Eestis käisin ikka väga palju väljas söömas. Restoraniigatsust siin aga eriti polegi. Oleme kodus väga palju kokanud, isegi nn „rämpstoitu“ tervislikumas kuues valmistanud – tortillat, hamburgerit ja pitsat. Seda küll harva. Oleme toitunud väga mitmekesiselt, valmistanud eestipäraste toitude kõrval eelkõige Itaalia ja Aasiapäraseid toite. Niisiis oleme söönud erinevat ja erinevalt valmistatud liha, suppe, salateid, vormiroogi, panniroogi, sushit jne. Mõni mees on teinud köögiviljade ja muu värske kraami söömisrekordid. Ma võtan ikka veel hoogu, et oma retseptide jaoks eraldi blogi teha. Vaat et ununevad äragi teised.

Ma pean siinkohal ausalt tunnistama, et esimestel nädalatel olid minul kohanemisraskused. Olin vist šokis, ei saanud aru, kuidas ja mis ma siin nüüd tegema pean ja mis toimub. Varem mõõtsid mu jalad kostüümi juurde valitud ja sobitatud kontsakingades valget vaipa. Nüüd on needsamad jalad rohmakais kummikutes, seltsiks kleidipikkune oranž töösärk. Varem olin tööl sätitud soenguga ja meigitud, nüüd puhkab nägu juba mitu kuud mingist ja juuksed tuleb lihtsalt eest ära panna. Varem oli töö puhtalt vaimne, analüüsisin, mõtlesin ja õppisin iga päev midagi uut. Nüüd on rammu vaja. 

Tööl ei jaksanud algul kõike teha, olin näiteks merel hädas selle suure juraka laeva metallposti ja laeva lükkamisega. Mind tohutult ärritab, kui ma millegagi hakkama ei saa, isegi kui selles on „süüdi“ mu lühike kasv või meestest väiksem kehamass.

Farmipäevad teise aasta viisa jaoks soovitatakse tihti esimese asjana ära teha. Tõesti, on hea, kui need on kaelast ära, sest igaks juhuks tasub endale ka teine aasta siin riigis kindlustada, kui on laiad reisi- ja rahakogumise plaanud. Teisalt tähendab kohe farmiminek, et ei ole kogutud lahedaid reisimälestusi, meenutust, mis eesmärgil üldse farmis rabada. Tuled Austraalia pinnale ja hakkad kohe tuima farmitööd tegema. Juristi ja advokaadi toolillt otse siia tulla on ikka täitsa šokk. Tekkis korra isegi küsimus, et oota, mida ma siia nüüd täpsemalt otsima tulin?! Ma olen ikka täielik ummamuudu ideedeinimene, kes tahab elatist teenida mõtlemise, analüüsimise, kirjutamise jms oskustega. Mingit mutrit keerata ja muud taolist ma n.ö „iseenesest“ teha ei oska, no ei ole lihtsalt seda soont antud. See kõik tegi alguse raskeks.

Õnneks on mul suurepärane kaaslane, nii toetav, hooliv ja rahustav. Sain tema abi ja enda kokkuvõtmisega shokist üle, olen nüüd õnnelik ja rahulik. Kaspari pealt olen õppinud olukordi rohkem huumoriga võtma. Kui miskit häirib, aitab must huumor alati. Kui on valida, kas naerda või nutta, valin mina naermise, ehkki vahel võib paari pisara poetamine olla hämmastavalt rahustav!

Juba pärast esimest kuud olime säästnud kenakese summa raha ja see tegi juba meele rõõmsaks. Siin elamine on ka suurepärane võimalus Eesti elu kõrvalt vaadata. Olen nüüd mõistnud, et kuigi mul olid Eestis kõik oma eesmärgid ja natuke lisakski veel saavutatud, puudusid mul kaks pisiasja – hingerahu ja rammestav uni. Need kaks on õnnelikuks eluks ülivajalikud ja vältimatud. Milleks kõik need saavutused, kui neid nautida ei jaksa?

Minu jaoks on rännates maailma avastamise kõrval suureks ülesandeks õppida tasakaalu leidma. Ilmselgelt võtsin endale eelmisel aastal liigpalju ette – koolilõpetamine, kaubanduskoja juhatusse pürgimine ja advokaadieksami ärategemine on kõik suurepärane, aga mina võtsin ette liiga palju ja korraga. Kõik tuli kätte liiga noorelt. Lisaks tegin kurnavalt palju trenni ning pidasin dieete. Tulemuseks oli kurnatud vaim, langev töövõime ja pidev füüsiline väsimus. Hea, et sain nii noorelt (peaaegu?) läbipõlemise kogemuse. Tänapäeva edule orienteeritud ühiskonnas võib täitsa meelest minna, et väsimuse korral tuleb puhata. Iseenda organismi tuleb kuulata. Unetus ja tervislike ning liikuvate eluviiside korral tekkiv kaalutõus on organismi märguanne puhkuse vajalikkusest. Olen kuulnud juhtumitest, kus noored inimesed on läbipõlemise ja sellega kaasneda võiva depressiooni pärast lausa psühhiaatriahaiglasse sattunud. Meedias arutleti, et ülekoormuse all ägavad arstid võivad tarvitada suisa narkootilisi aineid, et ikka veel jaksata. Pidev vaimse pinge all ületöötamine viib kohutava kurnatuseni. Samas ei taheta endale tunnistada, et enam lihtsalt ei jaksa, iseäranis kui on hea positsioon sisse töötatud. 

Inimene ei ole haige vaid siis, kui tal on mõni füüsiline haigus – ka vaimset tervist tuleb hoida. Mis kasu on palgatõusust, kaunist majast ja eduka inimese staatusest ühiskonnas, kui ei ole enam energiat selle kõige nautimiseks ega kallite inimestega kvaliteetaja veetmiseks? Tänapäeval innustame suurele töökoormusele vaid takka. Ületöötavat inimest tunnustame, ta on tubli ja usin. Aga mis hinnaga? Ärge saage valesti aru – mu üks elufilosoofiad on, et iga inimene peab püüdlema oma maksimaalse potentsiaali rakendamise poole. Luuserdamist ja laisklemist ma ei salli. Aga kõike siin elus tuleb teha tasakaalukalt. Pideva ülekoormuse all elades tekib tihti ka hoolimatus. Esiteks ollakse oma eesmärkide nimel niivõrd palju vaeva nähtud ja ohverdatud, väsimusest ollakse emotsionaalselt nii tuimad, et ollakse valmis ohverdama ka inimsuhteid, minnes kas või n.ö „üle laipade“. Ei ole energiat enda jaokski, selmet siis kaasinimeste märkamiseks ning teiste suhtes hoolivust üles näidates. See kõik toidab ühiskonnas mürgise õhkkonna tekkimist. Kui me ei hoia inimsuhteid, kaob suutlikkus ja koostöö. Ilma koostööta on sisuliselt võimatu midagi saavutada. Terve inimene on Eesti ühiskonnas üks põhilisi resursse, seega tuleb ennast, oma tervist ja ümbritsevaid hoida. Ülekoormus ja läbipõlemine hävitab seda ressurssi. Olgem siis ikka tasakaalukad ja nautigem elu, eks!

Vot selliste filosoofiliste mõtetega lõpetan oma postituse. Meil on siin tormine nädalavahetus, veedame selle oma vallasasjast majakeses mõnuledes. Kohaliku jalgpallimatši tukkusin ka maha, kirjutasin selle asemel blogi. Ootame väga oma suurt reisi.

Tervitused! Grete ja Kaspar