Avastades Kambodzat – Siem Reap, Angkor templid, ujuv küla, Battambang ja muud

Olemegi Kambodzas! Tulime siia eelkõige Angkor iidseid templeid avastama, kuid leidnud endi jaoks ka palju muud toredat. Esiteks üllatas linna väiksus. Vaid mõnekümne minuti sõidu kaugusel on väiksed külakesed ja maaelu.                                                 

Lennujaamas pidi taotlema viisat, mis oli üsna omamoodi protsess. Tuli anda täidetud avaldus, pass ja raha ning riigi masinavärk-konverei hakkas tööle. Pass ja avaldus läbisid viie kõrvuti istunud töötaja kiirkontrolli ning siis tuli passihunnikust enda püha dokument üles leida. Õnneks ei läinud kaua.                   

Astudes lennujaamast välja, tabas meid meeletult kuum ja niiske õhk. Nagu saunas! Hotell oli meile juhi vastu saatnud. Algas me esimene tuk tuk sõit! See on nagu väike kaarik rolleri taga ja põhiline vahend turistide sõidutamiseks. Hotell andis meile kõigepeale toa kuskil 0-korrusel tšillimisala kõrval. Täielik hurtsik ja veidi must kah, trellid akna ees. See ei saa olla õige! Küsisime tuba vaiksemas kohas. Ja anti sama hinna eest tuba 3ndal korrusel, palju avaram, sisustatum ja lausa kahe suure voodiga.  Nii siin Kagu-Aasias on, alati tuleb suu lahti teha ja enda eest seista. Muidu saab pügada.     

Esimesed kaks päeva veetsimegi templeid avastamas. Need on iidsete ehitiste kohta väga uhked. Osa neist üsna suured ka. 

Teisel päeval võtsime giidi kah ja tema teadis rääkida rohkete seinamaalingute tähendusest. Seintele on nikerdatud pikad jutud. Uskumatu ikka, et 12.sajandil suudeti nii suursugused templid valmis ehitada. Giid selgitas, et templeid on kahte tüüpi – Budha ja Hindude omad. Hindu templid pidavat kõrgemad ehk jumalale lähemal olema. Budha templid täidavad rohkem kooli ülesannet. See on tänapäevalgi nii. Tänavatel võib märgata munkasid, kel üll oranzid ürbid ning pea paljaks aetud. Paljud noored poisid lähevadki mungaks eelkõige hariduse eesmärgil. Nad ei saa mujal koolis käia, sest tasuta  koole pole piisavalt. Munki võetakse vastu nii palju, kui neid toita-koolitada võimalik. Natuke toetab riik, omal kohal on ka annetused. Mungaks võib minna ükskõik kui kauaks. Kas või paariks päevaks. Giid rääkis näiteks mehest, kes oli kolm kuud munk, võitlemaks alkoholismiga. Osa munki soovib oma pagoda ehk eraldusajal ajal pigem mediteerida, ka see on võimalik. Joogat nemad ei tee, vaid keskenduvad spirituaalsusele. 

Kambodzat külastades ei jää märkamata riigi karm ajalugu. 70ndatel aastatel mõjutas riiki veriselt kohalike leeride vastasseis. Khmeeri reziim viis läbi genotsiidi, tappes 1,5-3 miljonit inimest. Meie giid oli sel ajal noor poiss. Veriseimal päeval tapeti nende külas 43 inimest. Sõjasegaduse tõttu ei saanud ta koolis käia, mistõttu ta läkski rahuajal mungaks. Nii sai ta keskhariduse alles 29 aastaselt. Ta rääkis oma sõpradest, kes jõudsid ülikooli alles oma 30ndate keskel. On ikka ambitsioon kõige kiuste elus edasi pürgida ja end harida. Kambodza kultuur ja ajalugu on seni külastatud Kagu-Aasia riikidest jätnud sügavaima mulje. Riik on kusjuures olnud Prantsuse koloniaalmaa, nii et ka sellekohaseid mõjutusi on märgata. Näiteks müüakse siin kõikjal veini ning hommikusöögiks on maitsvad baguetted. Samuti on osa arhitektuuri veidi Prantsuse mõjutustega.

Veidi pilte kah, ütlevad need ju rohkem kui tuhat sõna.

Melu Pub Street-il
Kuninga ninaga vastakuti

Vaade Siem Reapile meie hotellist
Loodus templite lähedal. Terve arheoloogiline park oli roheluse keskel
Siem Reap on ise üllatavalt hubane ja veetlev linn, mis ärkab ellu õhtuti, seda ilmselt päevase kuumuse tõttu. Õhtul aga avatakse turg, seatakse üles erinevad tänavatoiduletid, aega saab veeta Pub streeti arvukates restoranides. Alkohol on siin tohutult odav, vaadiõlu maksab vaid 0,5 USD. USA dollar ongi siin peamine valuuta, kohalikku rieli kasutatakse pigem peenrahana. Kokteile müüakse ka ämbrites, õlut isegi vaadikaupa. Pakutakse peamiselt Khmeeri ja Tai roogasid. Khmeeri toidud on äärmiselt maitsvad. Nad ei ole niivõrd vürtsikad, kuid väga maitserohked. Olen proovinud musta pipra kastet Lok-Loki, Amokit ja erinevaid karrisid, üks roog parem kui teine. Viimase aja suur lemmik on ka Tom Yami supp. Tänaval müüakse ka praetud skorpione ja madusid neile, kel ekstreemse toidu isu. Ülimaitsvad on ka putkades müüdavad banaanipannukad. 

Reisi kolmandal päeval külastasime siidifarmi, veendumaks kui peent nokitsemist vajab kookonitest siidi valmistamine. Väga põnev on jälgida, kuidas valmistatakse materjale, mille päritolule igapäevaelus ei mõtle. Mitmed siidiproduktid ei olnud huvitaval kombel üldse nii silkjad, kui ma arvasin siidi olevat. Olid hoopid karedapoolsed, nagu vill. Aga kookon ise oligi hästi takjas, niiti siis silutakse vastavalt vajadusele. 

Siidiussid, kelle kookonist valmistatakse siidi
Tublid siidiketrajad

Külastasime ka ujuvat küla, kus kohalikud elavad poolenisti järves. Majad on hästi kõrged ja peamiseks transpordivahendiks paat. Külakeses oli ka pooleldi vette ehitatud kool ja kirik. Sigu kasvatati vee peal puuris. Lapsed pladistasid vees, kohalikud ajasid oma igapäevaasju. Täiesti teistmoodi elukorraldus. Selle paadisõidu eest nõuti kohaliku standardi järgi üsna kõrget hinda, 25 USD. 

Keset tuuri pakuti veel eraldi paadisõitu, toetamaks mingit kohalikku projekti. Me ei läinud õnge, ehkki püüti meis kalameeste vaesusest rääkides süümekaid tekitada. Mul on kahju küll, kuid proovin neid toetada, kasutades kohalikke teenuseid ja süües kohalike väikestes restoranides. Aga kõiki korraga aidata ei jõua. Pealegi ei tea iial, kuhu selle pealtnäha vaese kerjuse või projekti toetusraha läheb. Nii et kohalikke teenuseid tarbides aitame ilmselt kohalikke kõige tõhusamalt. Nad on siin kangesti ettevõtlikud oma väikeste äridega. Giid rääkis, et paljud kolivad Siem Reapi. Turisminduse tõttu on seal tööd, mida mujal pole. Kambodza on ikka üsna vaene riik, aga kohalikud paistavad usinad olevat. Ma usun, et kui nad saaks haridusele paremat ligipääsu, oleks siin palju spetsialiste. Praegu on aga paljude võimalus elatist teenida dollari eest turistide jalgu mudides.

Nagu ikka, kõik turistikas on vastava hinnaga.Kuigi netis hoiatatakse arvukate pettuste eest, on Kambodza kohalikud sõbralikud ja armsad. Inglise keelt oskavad ka hästi. Paistab, et nad pingutavad turismindusega rahateenimise eesmärgil. Balil oli rohkem naglam suhtumine, käsi pikka ja nõutakse ainult raha, ise inglise keelt oskamata. Eks siin Kambodzas ole turistimagnetite juures ka palju müügimehi, kuid kui selgelt pakutavast keelduda ning edasi kõndida, loobutakse järelkäimisest üsna pea. Hästi rahulikuks tuleb jääda. Me oleme tuure ja tuk-tuki juhte lasnud hotellil organiseerida ja saanud alati usaldusväärset ja kvaliteetset teenust. Palju tuleb oma instinkte usaldada. Kui miski ei tundu õige, siis enamasti ongi pettus või koorimine.

Aga tagasi ujuva küla juurde, tegime pilte ka.

Ujuv küla

Edasi sõitsime Battambangi linnakesse, mis on turistide poolt veidi vähem avastatud. Linnake ise on üsna vaikne ja rahulik ja ainsaks kaunimaks kohaks on jõeäär ning väike restoranide tänav. Siin näeb palju ehtsat kohalike elu. Eile võtsime tuuri. Kõigepealt viis tuk-tuki juht meid bambusrongi sõidule. See on põhimõtteliselt rööpal liikuv bambusest alus, millega veetakse külade vahel kaupa ja inimesi. Sõit sellel oli natuke hirmutav, aga ka väga lõbus. Ohutusstandardid on muidugi nullilähedased. Kui teine rong vastu tuleb, tõstetakse üks rong rööbastelt lihtsalt maha. Ma sain keset sõitu herilaselt nõelata, aga kohalikud hõõrusid paistes jalga teelehe, mingi vedeliku ja Vietnami salviga.  Ma ei hakanud isegi küsima selle meditsiiniviisi kohta. Eks see Aasia reis olegi selline, et Lääne standardid tuleb unustada ja lihtsalt kohaliku eluga kaasas tiksuda ning mitte liiga palju stressata. Toiduga samamoodi, ma muudkui sisendan endale, et mu keha on piisavalt tugev, et uute bakteritega kohaneda. 

Rongi peatuskohas üritasid lapsed käepaelu müüa. Nad oskasid üllatavalt hästi inglise keelt. Paraku ei jõua igalt pakkujalt midagi osta. Veidi nurkasurutud tunne oli seal kaubanduslõksus olla, kuid jäime endale kindlaks. Ma olen üldse selline tüüp, et mind nn nurka surudes ja mulle midagi peale surudes ütlen kindlalt ära. Ma lihtsalt ei kannata agressiivset müügitehnikat ning oskan müügimehi ignoreerida nii, et nad mulle asjade pakkumisest üsna kiirelt loobuvad. 

Bambusrong
Pildikesi kohalikest põldudest

Saanud bambusrongi sõiduga ereda mälestuse, sõitsime edasi Hindu templit kaema. Sai tohutult palju mööda treppe ronida. Kohalik väike poiss tuli meile tuult lehvitama. Ütlesime viisakalt teenusest ära, muidu oleks jälle pidanud raha maksma. Tempel ise oli huvitav, aga ei midagi uut. 

Edasi käisime veel Killing Caves-e vaatamas. Selleks pidime lauspäikese ja meeletu kuumuse käes mäkke ronima. See kuumus siin on lihtsalt meeletu, tõesti nagu saun! Viimased kolm päeva ei ole sadanud, nii et vihmahooaeg tähendab siin vist pigem megakuuma aastaaega. Ei noh tõesti, ma olen meeldivalt üllatunud, olin kindel et iga päev sajab. Esimestel päevadel tuli pärastlõunal väikseid vihmasahmakaid ja üks kord natuke keset templikülastust ka. Eks näis, mis ilm Vietnamis on. Igatahes, nendes koobastes tapsid Khmeerid inimesi. Naiste ja imikute hukkamiseks olid veel eraldi koopad. Kaesin need kiirelt üle, aga ega pikalt seal kehva auraga kohas molutada ei soovinud. Üks kohalik poiss kleepus kohe külge ja tegi täitsa heas inglise keeles tuuri. Jätsime talle veidi tippi, tubli püüdlikkuse ja üsna sorava keeleoskuse eest.

Tapmiskoobas, kust poolsurnuks pekstud inimesed alla visati.
Hirmsa ajalooga koopas oli ka altar
Vaade koobaste juurest mäejalamilt
Kaugelt vaadates armsad, aga ülbed tegelased

Veel nägime ahve, kes õnneks ei olnud agressiivsed. Üks päev sõin Angkori templite vahel metsas jalutades õuna. See oli vale valik. Kõikjalt tuli ahve kindla sihiga see õun ära võtta. Aasias ei tasu metsa vahel kõndides puuvilja süüa! Nad vanad sunnikud tulevad kohe hammustama ja osa ahve on maru suured. Lõpuks viskasin viimasele väiksemale isendile tükikese oma õunast. Kaspar on ahvipeletuses juba meister.

Battambangi tuur oli hea valik, näemaks maaelu. Nägime palju põlde, kohalikke maju, kuidas lehma rolleri taga korvis veeti, kuidas kohalikud tööd tegid jms. See igapäevaelu nägemine ongi reisimise juures kõige magusam. 

Täna on meil viimane päev Kambodzas. Sõidame peagi bussiga Siem Reapi ja homme Vietnami lennule. Natuke on reisiväsimust kah peal, ilmselt katsume Vietnamis väikse päiksepuhkuse peagi teha. Aga muidu on hästi tore! Kniks ja kummardus, kes viitsis selle mammutpostituse läbi lugeda. Tervitused palavad, kallistused ka!

                                      

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s