Õnnelikkus mu sees ja viimased Darwinis veedetud päevad

Tere!

Uskumatu, et Eestis algab juba sügis! No okei, kalendri järgi jah ei hakka, aga 1. september seondub ju ikka kooli- ja igast muude algustega, mil sulandutakse taas rohkem argirutiini.

Meie september algab hoopis reisimisega. Jah, juba ülehomme hommikul istume varahommikul autosse, et muudkui sõita. Esimesed kolm päeva ongi vaid üks pidev maantee mõõtmine. Darwin asub nii eraldatud kohas lihtsalt. Reede õhtuks peaksime saabuma Cairnsi. Pühapäevaks on meil broneeritud laevasõit Great Barrier Reefile. Mis edasi saab … vot täpselt ei teagi. Panin küll enam-vähem Lonely Planeti ja blogidest loetu järgi reisiplaani paika, aga sinna jäi ka piisavalt vaba ruumi. Ennustuste kohaselt oleme reisil 25 päeva. Idarannikul on lihtsalt nii tohutult palju avastada. Näiteks kavatseme veeta tervelt neli päeva Kuldranniku teemaparkides. Eks näis, mis meid ees ootab. Põnev on!

Vahepeal kukkus meie kolimistähtaeg. Kasparil paluti veel selleks nädalaks ka tööle jääda, et tema ametijärglasele maja tutvustada. Õnneks pakkus Kaspari töökoht meile, kodututele, ka majutust. Nii elamegi laupäevast saati siin nn „teenindatud korteris“. See on põhimõtteliselt nagu hotell, ainult rohkem korteri nägu ja kõik eluks vajalikud olmetarbed on ka olemas. Näiteks ilus avar köök. Siin on nii mõnus! Tohutult hea on vahepeal elada oma privaatkorteris. Siin majas on ka täitsa korralik jõusaal, mida mina asusin innuga kasutama. Darwinis ma endale jõusaalikaarti ei lunastanud ja treenisin usinasti jalgrattal. Siiski on hea vahelduseks jõusaalis käia. Olen juba suutnud lihased tulivalusaks treenida. Muidugi, hantleid ja muid abivahendeid pole ammu kasutanud ja teadlikult lihasgruppe läbi võtnud. Nüüd saab keha neljapäevase treeninglaagri enne mitmepäevast autos tagumiku laiaksistumist. Tänane hommik algaski tunniajase treeninguga.

Lisaks on siin mõnus terrass basseini ja lamamistoolidega. Eile sulistasime Kaspariga koos seal ja täna tuunisin üksi oma päevitust. Ma elangi siin need paar päeva preilna elu, sest mul sai töö juba läbi.

Viimane aeg on Darwinist varvast lasta. Siin läheb aina kuumemaks ja päike muudkui kurjemaks. Üritasin terrassil blogida. Kuigi varjus, hakkasin juba viieteist minuti pärast higistama. Ma isegi ei ole higistaja-tüüpi inimene, aga siinne niiske kuum õhk teeb oma töö. Ükspäev sain päiksepiste. Jalutasin oma pooltunnikest katmata peaga otsese päikse käes tööle. Umbes paarikümne minuti pärast hakkas pea kumisema. Nägemisteravus kadus. Peas tõusis rõhk drastiliselt ning oli tunne, et nina hakkab verd jooksma. Iiveldas, magu tahtis raevukalt hommikusööki üles paisata. Lõpuks nägin oma töökaaslase peast vaid ergas valguses näolappi, ülejäänud oli tume kogu. Päris hirmus oli. Jõin palju vett ja istusin veidi, hakkas parem. Terve ülejäänud päeva pea valutas ja nõrk oli olla. Järgmisel päeval ostsin endale korraliku päiksekübara ja enam katmata peaga ringi ei liigu. Troopikas ei ole päike naljaasi!

Muide, vahepeal oleksin ka mina saanud täisajaga töö ühte kohvikusse ja me oleks saanud ühtede eestlastega ühte korterisse kolida. Siiski otsustasime edasi liikuda. 

Laupäev oli minu viimane tööpäev suveniiripoes. Pole ka ime. Hooaeg on üsna lõpusirgel ja turiste liigub linnas aina vähem. See tähendab vähest klientuuri. Viimastel nädalatel oli tööl üsna igav ja väga vähe teha. Selline passimine on üsna tüütu, sest aeg läheb niimoodi aeglaselt. Mõneti on hea ka, saab rahus oma mõtteid mõlgutada. Näiteks mõtlen ma vahel, mis ma Eestis teha tahaks. Egas ma ilmselt juurast eemaldu, aga sealgi valdkonnas on tohutult palju erinevaid teid. Kas pürgida advokaadiks, prokuröriks, asuda riigiametisse või hoopis kuskile suurettevõttesse majasiseseks juristiks?

Eks palju sõltub ka sellest, mis kuulutusi minu koju tuleku ajaks ringi liigub. Igatahes põnev on. Minu hobi, kirjutamine, pakub mulle ka aina enam rõõmu. Kirjutan siin oma jutukesi ja muudkui tekib uusi ideid. Võib-olla mõni imestas, et miks ma asusin Delfi rubriiki artikleid kirjutama. Eks see enda proovilepanek kirjutamisvaldkonnas oli. Samuti ei näe ma avaliku reisiblogi pidamises midagi üliisiklikku või muud skandaalset, mis mu võimalikele töökohtadele juuras risti ette lööks.

Hea on olla õnnelik!

Üldse on kuidagi … hea olla. Arvan, et olen lihtsalt õnnelik. Olen kuidagi rohkem eluga leppinud, nõus sellega kaasa voolama. Ma olen tohutult planeeriv isik, keda teevad plaanide ebaõnnestumised väga ärevaks. Kui ma midagi tahan, siis ma ei lase end oma eesmärkide saavutamisel takistada. Pürgimise käigus see eesmärk ongi justkui mina, nii tulihingeliseks võin ma muutuda. See on ühes mõttes hea, sest nii on võimalik elus midagi saavutada. Teisalt võivad need eesmärgid kinnisideedeks muutuda. Kinnisideed viivad kompulssiivse käitumiseni ning see omakorda teeb ärevaks. Tulemiks on stressis ja pinges tütarlaps, kes ei oskagi elust rõõmu tunda.

Elada ei saa plaanide järgi. Mõnikord võtame eesmärke, mida me ei ole loodud saavutama. Need eesmärgid võivad olla loodud hoopis sotsiaalse surve tagajärjel. Nii et viskudes kogu hingest kuskile pürgima, võib lõpetada omaenda loodud köidikutes rabeledes. Kui enda sisetunnet kuulata ning mitte närviliselt, kinnideeliselt ja klapid silmadel edasi tormata, võime avastada, et oleme valel teel, selmet tühja kestana eesmärgini jõudes.

Arvan, et varem ma kartsin elada. Kartsin tohutult ebaõnnestumisi. Kartsin töökaotust. Kartsin paksuks minna. Minu hirmudest said minu mõtted, mõtetest said teod ja tegudest sai minu elu. Mõttel on tohutu jõud!

Tunnen end nüüd hirmudest vabanenud olevat. Suudan elu vabamalt võtta ja vahel vooluga kaasa minna. Minus on tekkinud mingisugune aktsepteerimine ja see on tohutult vabastav. Olen end palju rohkem tundma õppinud. Plaanimajandus ei kao minust kuskile. Olen isegi siin reisil kohati plaanide järgi elanud, mis ränduri elustiili juures peaks ju võimatu olema. Ma suudan nüüd neid plaane kontrollida, mitte plaanid mind. 

Ma valetaks, kui ütleks, et olen täiesti üksi nende muutuste põhjus. Palju on muidugi muutnud see reis. Oleme juba kaks korda olnud Austraalia pinnal koduta ja tööta ning pidanud taas nullist alustama. Seda me ka tegime. Siin kaugel hakkama saamine lisab palju enesekindlust. Kui sain siin hakkama, mis mul veel kodumaal karta? Kuni ma ise olen sisemiselt rahulik ja õnnelik ning teen armastatud tööd ja hoian oma lähedasi, siis ei saa midagi drastiliselt valesti minna. Kui teen vigu, siis õpin neist ja lähen targemana edasi. Nii lihtne see ongi. Elu viskab meile ette vaid neid raskuseid, millega me hakkama saame. Tuleb endas see jõud üles otsida.

Palju on muutnud ka Kaspar. Raske on seda tunnistada. Ma olin alati kindel, et iseennast tuleb ISE õnnelikuks teha. Suhe oli minu jaoks kui kirss tordil. See tähendab, et isikul on olemas enda elu ehk ta on nii vaimselt kui ka rahaliselt sõltumatu. Kui ka satub armastus eluteele, on hästi. Kui ei satu, siis pole ka midagi katki. Nüüd annan suhetele ikka veidi rohkem au. Loomulikult tuleb suhtes olles oma minapilt alles jätta ning mõlemal võiks olla oma väljavaated ja huvid. Seda tasandit aga, mis tekib õnnelikus suhtes olles, on minu kogemuse järgi üsna võimatu ise saavutada. Armastus täiustab, ravib ja inspireerib. Eks see üsna inimlik ole. Igatahes mina ei uskunud, et kellegagi koosolemine võib nii õnnelikuks teha.

Jõudsingi sujuvalt armastuse juurde välja. Meil sai ju üks aasta esimesest deidist täis! Hämmastav, kui palju võib aasta jooksul muutuda! Ma poleks aasta tagasi ka oma pöörasemates unenägudes võinud ette näha, et selle kinoukse juures ootava noormehega selline armastuslugu algab. Tollal ma olin jonnakalt suhete vastane. Tahtsin olla vallaline ja nägin suhtes vaid koormat. Et see elu hoopis uuel tasandil õnnelikuks teeb ja hingelist vabadust annab, ma ette näha ei osanud. Eks näis, mis meid veel ees ootab. Ma ei usu, et Eestis olles me nii lähedaseks oleks saanud, kui siin. Oleme näinud ja kogenud paljut. Oleme paisatud oma mugavustsoonist igaviku kaugusele, kuid selle kõige juures üksteist vaid rohkem hoidma hakanud. Eks see olegi see suur „suhtekatsumus“, millest paljud räägivad. Sellisel reisil võib minna ka teistpidi ja paljastuda stabiilse elukorralduse juures hästipeidetud halvad iseloomujooned.

Igatahes asume nüüd koos Sidney poole teele. Seal algab meie viimane Austraalia-elu etapp. Kui kaua me seal elame, eks näis.

Tervitused ülipalavad!

Grete-Maarja

Advertisements

Kui linn viskab välja…

Asjalood on nüüd sellised, et Darwin ei ole meiega just kõige sõbralikumalt käitunud.

Esiteks olen mina endale töörutult õngitsenud vaid sellesama koha suveniiripoes. No olgu, vahepeal käisin ka ühes Hiina restoranis ettekandjaametit proovimas. Mind oleks isegi tööle võetud. Oleksin töötanud õhtuses vahetuses ehk siis mu graafik oleks sisaldanud tööd suveniiripoes hommikul kümnest päeval kaheni ja seejärel õhtul kuuest kümneni toite ette kandes. Seal restoranis oli aga suhtumine niivõrd ebameeldiv, et kohe üldse ei kiskunud sinna tööle. Mingisugune ebamõistlikult karm ja ebasõbralik Hiina töökultuur vist – kõik töötajad ja ka omanik olid Aasiast, täpsemini vist Hiinast. Halb maik jäi ja Kaspar arvas ka toetavalt, et küll midagi meeldivamat leian. Lisaks pidin seal igatepidi tõotama, et jään kuueks kuuks neile tööle ja juba sellega seoses oli kehv tunne, et nemad hakkavad mind kangesti Hiina köögi jms osas koolitama ja siis ma peagi tulen tulema.

See kõik oli enne meie otsust, millest kirjutan allpool. Nüüd ma jah kahetsen, et oleks ikka pidanud selle tööotsa vastu võtma. Aga siis ma arvasin, et jätkan täisajaga tundide otsimise lainel.

Vahepeal jooksin veel advokaadibüroosid läbi, mida mu uus siinne advokaadist tuttav soovitas. Vahepeal leidsin ka Seek-i portaalist uusi töökuulutusi, mille peale helistasin ja CV-d saatsin. Minust oldi juba huvitatud … kuni selgus minu viisast tulenev piiratud tööõigus. 

Maja, kus me elame, müüdi maha. Nii meie kui majaomanik peame augusti lõpus siit välja kolima. Nii et uut kodu on vaja niikuinii. Tihti tahetakse ka tähtajaline leping sõlmida, vältimaks olukorda, kus üürnik väga lühiajaliselt sisse kolib. Meie aga pikaks ajaks jääda ei taha. See nullib paljudes kohtades meie võimaluse üürnikuks saada. Oleks algusest peale ühes kohas elanud, poleks seda probleemi tõusetunud, aga meie peame erinevate asjaolude tõttu muudkui kolima. Ei õnnestu kuidagi siin Darwinis püsivat pesa leida. 

Kaspari töökohas on pidevalt mingisugune segadus tööülesannete osas. Näiteks üritab mingi  retseptsionist talle sokutada tööülesandeid, mis tema kui hooldustehniku valdkonda küll kuuluma ei peaks. Nii nad seal siis taidlevad, Kaspari otsene ülemus ja retseptsionist, ning Kaspar peab suurema osa ajast üldse mingit ventilaatori puhastustööd tegema. See on tema jaoks üksluine ja ega palk võiks tema oskuste juures kah parem olla.

Jah, oleme ikka pirtsakad küll, tahaks ikka veidi tähendusrikkamat ja põnevamat tööd teha. Tõele au andes arvasin juba siia tulles, et küllap jääb meie Darwini-etapp lühikeseks ja pesitseme siin vaid Austraalia talvel, mil mujal siin mandril on jahe. See on ikkagi Tartu-suurune linn ja sellest tulenevalt ka tööturu võimalused ahtakesed. Lisaks hakkab siin hooaeg otsi kokku tõmbama, peagi algab vihmane ja ebamaiselt kuum aastaaeg, mil paljud siit lahkuvad. Niisiis on viimasel paaril nädalal ka töökuulutused väga väheseks jäänud.

Niisiis eelmisel nädalal, kui tulin koju linnas CV-de jagamisest väsinuna ja Kaspar tööst tüdinuna, sündis otsus augusti lõpus asuda hoopis Sidney poole reisima. See plaan oli muidugi õhus ka varem, aga me ei näinud end enne oktoobrit siit linnast lahkumast.

Veel ei tea, kas kiire säärte tegemine õnnestub – laseme enne mehaanikul auto üle vaadata ja see krempel võib säästudest oma ampsu haugata. Vaikselt hõljub meeles ka mõte kasutada ära mangode hooaega, paar nädalat maatööd rassida ja sellega eelarvet kasvatada. Idarannikul on nii tohutult palju näha, kohe üldse ei taha rahalises kitsikuses midagi põnevat kogemata jätta. Reisime taas maha  6000 km ligi, nii et reis tõotab tulla intensiivne. Sidney on aga üks töiseimaid linnu siinmail ja seal ma olen näinud isegi kuulutusi ajutistele advokaadi assistentidele. Mis iganes, olen valmis ka muud tööd tegema, aga paluks ikka täisajaga. Siin Darwinis pakutakse valdavalt osalist tööaega. 

Nii et milline elu meil on? Õige – ebastabiilne. Ühest otsast põnev, teisalt väsitav. Ränduri elu ikkagi. Nii et järgmine kord võin teile hoopis muust plaanist pajatada, sest ega me ju ise ka ei tea. Kohanemisvõime saavutab siin Austraalias küll maksimaalsuse. Usun, et ükskord Eestis maandudes on süda rahul – ehk hindame siis Eesti elu ja sealset stabiilsust rohkem. Sellise reisiga peaks ära kaduma ka tunne, et ehk on kuskil midagi paremat ja põnevamat. On küll põnev, aga kui see avastatud, siis tahaks ikka koju. Nagu Tätte laulus, et “iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varsti ojja tahab tagasi, ta oma koju tahab tagasi.” Minu jaoks on praegu “jõeks” Sidney ehk rohkete võimaluste suurlinn. 

Ega me ikka naudime elu ka. Eile sõitsime näiteks ratastega Palmerstoni, edasi-tagasi 50 km. Oli paras väntamine ja päevitust sai ka peale. Rattasõit on ikka tohutult mõnus tegevus, loodame ka tulevasel reisil rahvusparke just jalgrattail avastada. Kuidas me kogu oma kupatuse koos rataste ja muuga autosse ja selle peale mahutame, on muidugi omaette teema. Õnneks on Kaspar äärmiselt osav mahutaja. Mina olen…noh, ütleme, assistent sellises asjus. 🙂

Nii veider – ma olen vaid loetud korrad basseini juures päevitanud. Kui ikka iga päev lauspäikest näha on, ei teki ka tunnet, et nüüd kohe (!) tuleb õue minna ja sellest viimast võtta. Pealegi on päike siin nii palav, et selle käes istuda üldse ei jaksa. Pooletunnisest päikse käes jalutuskäigust tööle piisab täiesti, kusjuures valgusfoori juures oodates peidan end tihti posti taha varju. Nii et sellist hasartset suvenautlemist, nagu Eesti nappide kuumalainete ajal on, ei ole. Mis viib mõttele, et Eestis oskan vaat et paremgi ilma nautida.

Teil seal on kuumalaine, kas pole? Oi kui mõnus! Mine tea, ehk saame meiega juba järgmisel suvel seda toredust nautida. Teiega, armsad sõbrad ja perekond! 

Postituse lõppu lisan veidi pildikesi ka. Need pärinevad küll vanemast ajast (ega me iga päev üksteist ei klõpsi), aga midagi siiski näitamiseks. 

Juba eelmine kord oli mustlaslaager. Lisage veel rattad ja vahepeal lisandunud olmekraami...vaene autoke
Juba eelmine kord oli mustlaslaager. Lisage veel jalgrattad ja vahepeal lisandunud olmekraami…vaene autoke
Džungel
Džungel
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti ja ägedamaid matku
Meenutusi Kesk-Austraaliast
Meenutusi Kesk-Austraaliast

Päikselised tervitused

Grete-Maarja

NB! Kuidas meeldib uus blogikujundus?

Kroksilõbu kogu raha eest ja meeleolukalt veedetud nädalavahetus. Elu on ju ilus, igal pool maakera!

Tervist!

See nädalavahetus oli äärmiselt tore. Puhkepäevad on veedetud kvaliteetseimalt siis, kui nende lõppedes on meel rõõmus, kogutud positiivseid emotsioone ning naeratus suul.

Kas pole mitte veider, et kuigi enamus aega nädalast (ehk ka elust) veedame kas koolipingis või tööl, leiavad ometi meeldejäävaimad hetked aset ikka neil vabakavaga päevil, kus saame oma kallitega kohustustevaba aega veeta. Olen veendunud, et tööalased saavutused on isiku elus olulised. Kui niikuinii tuleb enamus elust töötades veeta, võiks see aeg vähemalt otstarbekalt ja pidevas arengus veeta. Pealegi, mida rohkem ja kvaliteetsemalt töötada, seda rohkem saab ka reisida ja endale puhkehetkedel maitseelamusi ja muud meelehead lubada. Tööalane, hariduslik ja harituslik areng on ka ühiskonna kultuuritaseme kõrgelhoidmiseks suisa hädavajalik. Paraku ei täida enamus tööpõlde usinat töömesilast positiivsete emotsioonidega. Hetked, mille nimel elada, tekivad siiski väljaspool kontorit. Armastus, perekond ja kallid sõbrad on need, mis toovad õnne. Saavuta, mis sa saavutad, aga armastuse ja lähedaste suheteta kipub hing ikka nukker olema.

Vahel ei ole kauniks hetkeks vaja enamat, kui sisemine rahu ja turvatunne. See hetk võib tekkida, koristades koos  kallimaga kodu, oma armsamaga koos hingetuks naerdes või koos filmi vaadates turvalises teadmises, et see isik ärkab ka järgmisel päeval su kõrval. Õnn võib peituda maitsvalt välja kukkunud hommikueines või killukeses päiksekiires. Naeratuse võib suule tuua naljaka äpardusega hakkama saanud koduloom. Mis iganes see ka ei oleks, positiivset tunnet tuleb täheldada ja talletada kehvemate aegade tarbeks. Vihmane ilm, torisev ülemus, õela märkuse pildunud tuttav – neid kiputakse heale vastupidiselt märkama. Kes aga keskendub positiivsele, on õnnelikum ja vastupidavam igapäevasele stressile.

Mõtlesin, et keskendun ka positiivsele ja võtan elektroonilise sule appi kaunide hetkede talletamiseks. Lõppude lõpuks on ju selle blogi üks eesmärke mäletamine. Et ma ikka mäletaks ka, mis tunded teisel pool maakera valdasid ja mis me üldse tööst vabadel päevadel ette võtsime. Nii et siit tuleb üks nädalavahetuse kirjeldus, ühe täitsa tavalise paari igapäev.

Laupäeval olime tegelikult mõlemad tööl. See pole üldse paha, sest tunnihind on siis kõrgem. Kaspar suikus pärast õhtueinet sujuvalt unne, mina käisin mõnusal jooksutiirul. Tagasi tulles keetsin kohvi, lootuses unist poiss-sõpra turgutada. Olime otsustanud maha pidada mõnusa deidiõhtu. Kõigepealt tahtsime linna peal mõned dringid teha. Otsusekindlalt sammusime Mitchell Streeti ehk Darwini peatänava lärmakatest baaridest mööda. Ei mõista mina, miks peab ühes tavalises baaris hoolimata tantsupõranda puudumisest muusika nii lärmakalt mürtsuma, et ainus viis omavahel suhelda on kogu kõrist röökida. Austraallastele paistab meeldivat, võib-olla meeldib neile lihtsalt kõvasti rääkida või tulevad baari ennast pelgalt näitama, mitte kaaslasega suhtlema. Leidsime ühe vaikse ja kauni hotelli restorani. Kõhud olid küll minu kokatud vürtsikast krevetiriisist täis, kuid kohalikku siidrit minule ja õlut Kasparile tellisime küll. Siinne siider on tõesti hea, selline kuiv ja maitserikas. Väga kaugel sellest imalmagusast keemialurrist, mida meil poelettidel siidri pähe müüakse.

Joogid nauditud, siirdusime kinno. Väga originaalne deit, kas pole? Me olime enam kui rahul, sest ei olnud taas paar nädalat kinno jõudnud. Suured filmisõbrad oleme küll. Siinne lemmikkino on Deckchair Cinema. See on analoogne Tallinnas asuva Katusekinoga. Troopilisel soojal õhtul tähistaeva all lamamistoolis suurelt ekraanilt linateost vaadata on alati mõnus. Filmi algades hakkavad toolide all ringi sebima opossumid, kes toitu leida loodavad. Üks isegi riivas ühel korral mu jalga.

Filmivalikuks osutus Strangerland. Tegemist on Austraalia enda linateosega, kus üheks peaosaliseks on austraallanna Nicole Kidman. Film oli küll vürtsitatud pideva psühholoogilise pinge ja dramaatilise alatooniga, kuid oli venitatud veidi liiga pikaks. Lavastus oli küll väga hea. Hämmastav, kuidas õigesti valitud muusika ja filmimismetoodikaga on võimalik ka tavalisele situatsioonile anda veidi hirmutav ja pingeline toon, just nagu vastavaks filmiks vajalik. Nicole Kidman sulandus oma rolli lihtsalt suurepäraselt. Kes seda filmi vaadata plaanib, arvestagu veidi hirmuäratava psüholoogilise pingega. Õudusfilmidest hoidun, aga põnevikud on küll kaasahaaravad.

Koju kõndides nägime üht kampa lällamas. Mõtlesin veel, et kes end küll nii ülevasse seisundisse on joonud. See mõtisklus kestis täpselt niikaua, kuni kuulsime ühte noormeest lõbusate noorte hulgast Koit Toomet laulmas. Eestlasi leidub Darwinis muide päris palju. Meie neid isikuid igatahes ei teadnud.

Järgmisel päeval otsustasime ette võtta pikema rattatiiru. Meie uued sõiduriistad vajasid niikuinii tulesid, nii et võtsime suuna Casuarina kaubanduskeskusesse. Seal leidub K-Mart, mis ühele päkkerile on ostumeka. Seal leidub kõike, matkavarustusest sporditarvete, söögiriistade ja riieteni. Seda kõike kummaliselt soodsate hindade eest. Ostsime sealt kuid tagasi võileivaraha eest isegi telgi, mis pidas vastu nii tormituulele kui sääskede rünnakutele. Kes pikaaegset kvaliteeti ei otsi, saab sealt vajaliku kämpimisvarustuse ja muud vajalikku.

Väntasime ostumekas käies tol päeval maha 25 km. Esimene pikem sõit siin Darwinis.

Õhtul ostsime tulevasteks päevadeks kogu vajaliku söögikraami. Seda on siiamaani vähem kulunud, kui eelmises elukohas. Selle pideva palavaga ei taha toit hästi alla minna. Pärast rattasõitu oli aga kõht tühi, nii et kosutasime end tervislikule, saia- ja võimalikult suures ulatuses suhkruvabale menüüle vahelduseks koduste hamburgeritega. Kui kiirtoidukohtade burgerid jätavad külmaks, siis ühest kodusest burgerist küll ära ei ütle. Õhtul ei ole küll figuurisõbralik sellist toitu tarbida, kuid õnneks oli see harv (ja äärmiselt maitsev) erand. Kotleti teeme ikka ise ja tulemus on pingutust väärt. Seda arvasid ka kohale lennanud kärbsed.

Järgmisel päeval ajasime end pärast lõputut uimerdamist püsti, et asuda Crocodylus Parki poole teele. Tänane päev on püha, Piknikupäev. Austraallastel on puhkepäevi palju. Eelmisel nädalal oli näiteks Royal Darwin Show ja selle puhul oli kalendris punane päev. Darwinlased leiavad, et Tivoli-laadse ürituse korraldamine on täiesti puhkepäeva väärt! Sel esmaspäeval siis pidavat kõik kogunema piknikule.

Meie pikutasime pikalt enne voodist tõusmist, siis sõime rahulikult hommikust, mis on igal puhkepäeval niivõrd rammestav tegevus, et tuleb taas pikali heita. Kui tööpäevil võin olla väga kärme, siis puhkeajal pakun aeglusega tigudele konkurentsi.

Lõpuks saime end püsti ja sõitsime kroksiparki. Darwinis elades võiks ikka põhiatraktsioonid läbi käia ja krokodillidega seonduv on kindlasti üks neist. Darwini iroonia seisneb selles, et aastaringsest kuumusest hoolimata ei tohi pea kuskil ujuda. Küll varitsevad mürgised meduusid, küll näljased krokodillid. Pärast pargikülastust ei kavatse ma iialgi ujuda kuskil, kus selge ujumist lubav silt. Niivõrd hirmsad ja ohtlikud elukad on nad!

Pargis nägime ka vana tuttavat kängurut, naabrit kakaduud, lõvisid, tiigreid ja mõnda loomariigi esindajat veel. Krokodillid olid muidugi põhilised. Kõigepealt tegime omapäi alale ringi peale. Mõned krokodillid olid niivõrd pikad ja laiad, et võiks minu tervelt alla neelata. Pole probleemi!

IMG_5585IMG_5586

IMG_5564
Ohutu silmarõõm 🙂

IMG_5566

Kroksi lasteaed
Kroksi lasteaed
Väike amps?
Väike amps?

Seejärel algas krokodillide toitmine. Kõigepealt saatis giid kaugemal jões asuvatele krokodillidele trossi otsas süüa. Seejärel jalutasime sillale, kust sai krokse lähemalt näha. Seal võis end vabatahtlikuks söötjaks pakkuda. Kõigepealt oli Kaspar meist kahest see julge, kes kroksile pulga otsas lihatükki pakkus. Tema toidetav võttis laisalt ja rahulikult toidu vastu. Ka mina pakkusin end vabatahtlikuks. Minu kroks oli kaugemal ja ma pidin lihatükiga veidi ta läheduses mänglema, et ta selle vastu võtaks. Lõpuks asusin lihatükki vette sulpsatama, kui kiskja hüppega liha ründama asus, nii et kogu ümbritsev seltskond ahhetas. Väga krokodillilik on varitseda ja siis kiirelt saak oma tohutute kihvade vahele igavesele teekonnale viia. Minul tudisesid pärast seda episoodi jalad veel mõnda aega. Muidugi pidi just minu kroks olema kõige äkilisem. Kogemus oli seda väärt, väga lahe ja meeldejääv. Krokodilli toitmine – tehtud!

Toitu varitsemas
Toitu varitsemas
IMG_5592
Amps ja läinud!

Jalutasime veel ringi ja giid rääkis krokodillide kohta infot. Nende munad asetatakse inkubaatorisse ja seejärel lähevad beebikroksid oma basseini. Sealt edasi kahte järgmisse “rühma”. Lõpuks, kuskil nelja-aastaselt on neil oma ruum. Krokodillid on oma territooriumi suhtes väga kaitsvad.

Lõpuks sai atraktsioonina aastast beebikrokodilli käes hoida. See oli omapärane kogemus. Hoida tuli tugevalt, sest loomake vingerdas ja mahapillamine oleks talle saatuslikuks saanud. Nahastruktuur oli tal hästi libe ja sile. Natuke hirmus oli ka, sest hammustada võivad nad ju ikka.

Kaspar ja kroks
Kaspar ja kroks
Mina ja kroksibeebi
Mina ja kroksibeebi

Lõpetuseks käisime väiksel paadituuril ka. Seilasime krokodillidest kubiseval jõel. Korra sõitsime ühest üle isegi. Omandasime ka palju faktiteadmisi nende elukate kohta. Eksisteerisid nad juba koos dinosaurustega. Krokodillinahk on sama ainulaadne, kui inimese näpujälg. Üks ca 400 kg kaaluv krokodill sööb nädalas ca ühe kana. Nad on väga energiasäästlikud. Kui neil on palav, hoiavad nad maismaal olles suud jahutamiseks lahti. Nad on väga kiired ja sulanduvad ümbrusega. Ka jõekaldal võib krokodille leiduda. Inimesele on eluohtlik vaid saltwater crocodile, keda leidub nii jões kui ookeanis. Seda liiki me ka toitsime. Mageveekrokodillil on palju väiksem lõuaosa ja inimest ta ei söö, kuid vihastudes võib väga ohtliku hammustuse kinkida. Mageveekroksid olevat veel kiiremad isendid. Kroksid olid 70-datel Aussis sagedase küttimise tõttu ohus ja nende populatsioon langes drastiliselt. Kaitsemeetmete kasutusele võtmisega on nende liigisagedus drastiliselt tõusnud. Ühed vastupidavad loomad on nad!

Meie saime ägeda kogemuse ja palju muljeid. Koju tulles lõpetasime puhkepäevad banaani-kiivi-mangosorbeti smuuti ja ravioolidega serveeritud tšillikastmes kalmaaridega. Õhtul kaunil Cullen Bay rannal jalutades tegime juba vaikselt järgmisi reisiplaane. Sinna on küll aega veel, kuid aeg ju teadupärast lausa lendab käest.

Olen tänulik kaunite hetkede eest ja valmis neid veelgi talletama. Elu on ilus, on ju!

Südamlikud tervitused

Grete-Maarja

Jätkub elu palmide all

Tervist!

Kuidas teil seal läheb? Meie tiksume endiselt siin Darwinis vaikselt. Troopikas kõrghooajal elamine on ikka nauditav küll. Iga päev sirab päike, õues on mõnusalt soe, palmid õõtsuvad vaikselt omas rütmis… Darwin on tõesti nn „laid-back“ (lõõgastunud) linnake.

IMG_5316

IMG_0939

IMG_0949
Uus kodutänav
IMG_5368
Õhtune jalutuskäik Waterfrontil

Et ei jääks pideva lusti ja lillepeo (kuigi neid jätkub siin eramajade rajoonis jalutades küll ja veel) muljet, siis meil on ikka koguaeg miskit sebimist olnud.

Kõigepealt saabus meie elukohta rist ja viletsus. Tegelikult ei olnud tema nimi küll selline, õigupärast ei teagi ma tema nime. Isekeskis kutsusime teda Ozzy Guy. Tegemist oli mehega, kes oli meiega maja jagavate nepaallaste (neid kutsume isekeskis poisteks) varasem allüürnik olnud. Poisid rääkisid, et oli teine endale siinkandis lausa 5 kuud tööd otsinud, ise koguaeg oma töötustaatuse üle nuttes ja halades. Poisid olevat teda isegi toetanud ja küllap ka üüri maksmata elada lasknud. Lõpuks sai härra poiste sõnul väga heale tasuvale tööle ja kolis etteteatamata nepaallaste juurest välja.

Nüüd oli mees hiljuti koduta jäänud ja palus paariks ööks meie majas peavarju. Poisid ütlesid meile arglikult ja kahtlaselt süüdlasliku näoga, et nende sõber ööbib paar ööd meie juures (ehk siis nad jagasid kolmekesi imepisikest tuba). Ütlesime, et paar ööd on okei.

Järgmisel päeval naasime heausklikult ja -tujuliselt Casuarina kaubanduskeskusest, olles just soetanud endale blenderi ja haudunud plaani õhtuks sushit rullida. Siis oligi meil au selle keskealise härraga kohtuda. Istus üksi elutoas, libistas alkoholi kurgust alla ja lasi oma metalsetest kõlaritest retromussi, ise puha peremehe näoga. Sellest hetkest oli aru saada – tema on tulnud, et jääda. Kohutavalt ebasümpaatne ja kahtlane härra oli. Nii palju ma oma intuitsiooni ikka usaldan, et teada, kelle eest tasub hoiduda.

Eelkirjeldatult see härra endale uut kodu otsiski. Kui tal kaks ööd meie majas täis sai, uurisin poistelt, et kas ta lahkub. Kõhkleva vastuse peale selgitasin, et niimoodi üüri maksmata elada ei ole meie kui kopsakat üüri tasuvate suhtes aus ja et meil on juba piisavalt inimesi majas. Selgitasin veel ka, et niimoodi alksi libistades ja niisama tšillides ei leia keegi endale kodu. Seda me värskelt Austraalias alustanutena ikka teame.

Igatahes härra jäi. Sealjuures oli ta igatepidi ebameeldiv – oli jube ülbe olekuga, koguaeg kergelt vintis ja kanepiuimas, oma nõud jättis pesemata, tualetis käies ei vaevunud ustki kinni panema ja kui ta oma oranži särgiga teetöölt või kust-iganes naasis, haises terve maja ta higi järgi. Tõeline lotovõit! Ma mainisin pärast kolmandat ööd, et tegelikult tuli ja ju paariks päevaks ja aeg oleks peagi lahkuda või siis konkreetselt üüri maksma hakata. Selle peale hakkas ta mind hingest vihkama ja isegi ei teretanud enam. Igatahes, kui see hurmurmees oli juba nädala (ehk siis pool meie sealviibitud ajast) meie majas „külas olnud“ ja asus endale voodit ehitama, otsisime meie endale ühe päevaga uue kodu ja kolisime välja. Mõõdu ajas täis episood eelmisel laupäeval. Tulin just töölt. Kasparit ega kedagi teist polnud kodus. Maja rõkkas härra retromussist. Palusin tal selle vaiksemaks keerata ja selle peale hakkas ta mu peale röökima ning roppustega sõimama. Mina peale seda end ses majas enam enam turvaliselt ei tundnud. Niikuinii oli ta koguaeg mingi aine mõju all ja seega etteaimamatu. Kuidas küll kõigi nende toredate austraallaste hulgas meie majja selline luuser ja muidusööja sattus? Enne, kui ta mind vihkama hakkas, asus ta ka mulle oma kurba elukest kurtma. Et näe tema ka oli varem sportlik ja käis kiirkõndi tegemas, aga nüüd üritab taas oma elu rööbastele seada. Ei teki kohe üldse kaastunnet, kui isiku luuserdamises on selgelt süüdi alkohol ja tahe teiste õlul elades elust läbi libiseda.

Uus kodu on samuti kesklinnast ehk meie töökohtadest jalutuskäigu kaugusel. Aias on mõnus bassein, tuba on üsna ruumikas ja meil on kasutada oma terrass.

IMG_0943
Meie terrass ja väliköök
IMG_5422
Parempoolne on meie aken ja terrass
IMG_5462
Bassein on mõnus jahutus!

Terrassile sisutasime oma matkalaua ja gaasipriimusega väliköögi ka, et saaks iga hetk privaatselt kokata. Terrassil käibki enamus elust – siin me sööme, kokkame ja iutustame niisama. Keskpäeval on seal küll väheke liiga palav, eriti viimasel ajal. Aina palavamaks läheb!

Esimesel õhtul siiin tõi meile draamahõngu üks väljakoliv Prantsuse paarike. Keegi olevat neilt sularaha varastanud ja üldse pidevalt pisiasju näpanud. Olime varaste majja sattumisest üsna löödud, aga mis teha. Oleme siiani toaukse kodust lahkudes lukustanud ja sularaha ega muid asju kuskile ripakile ei jäta (nagu ikka). Egas siin ole neid üürnikke igasuguseid läbi käinud, sh ka vargaid ja närukaeli. Siin elasid vahepeal veel kaks Prantsuse poissi ka, aga nemad kutsusid liiga palju külalisi ja tegid elutoas avalikult ja häbenemata savu. Selliste asjade suhtes on nulltolerants ja nii nad pididki välja kolima. Toredad poisid olid, väga sõbralikud ja aktiivsed suhtlejad. Igatahes siiani on siin elamine meeldinud ja majaomanikuga oleme ka kenasti läbi saanud. Ega me temaga eriti kokku ei puutugi, sest meie tuba on üsna eraldatud majatiivas.

Tööga on hetkel põhimõtteliselt sama seis, mis varem. Kaspar töötab hotellis, mina suveniiripoes. Paraku on neil mulle tööd pakkuda vaid 24 h nädalas, 4 tundi päevas korraga. Niisiis olen kuus päeva nädalas 10st hommikul 2ni päeval rakkes. Poole kohaga töötades saab küll veidi reisieelarvet kosutada, kuid otsin mõne otsa veel juurde. Olen ka advokaadibüroosid assistendiks või paralegaliks saamise eesmärgil läbi kamminud, kuid siiani pole õnne olnud. Vaid mõnes kohas sain partneriga jutule. Enamasti häirib neid mu viisast tingitud 6-kuuline töötamise piirang. See ongi enamus kohtades põhjuseks, miks mu CV kohe eos kõrvale visatakse. Iseenesest oli büroodesse minnes suhtumine sõbralik ja vahetu. Oldi pigem heatahtlikud ja võeti CV rõõmuga vastu, et ehk tulevikus läheb vaja. Algul oli hirmus büroodesse lihtsalt sisse jalutada ja tööd küsida, kuid positiivsest suhtumisest sain indu juurde.

IMG_0935
Aborigeenide torupillid ja nende kunsti stiilis suveniirid
IMG_0907
Kes tahab pudipadi Darwinis soetada, tuleb sinna poodi ja tervitab mind!
IMG_5435
Vaade Kaspari töö juurest

Ühes väikses büroos läks täitsa hästi. Saime büroo ühe partneriga kenasti jutule. Paraku olid nad just samal päeval endale assistendi palganud. Nii et oleks ma päev varem läinud, oleks ehk sinna tööle saanud. Saatus? Ehk ma ei peakski end siin päikselises Darwinis stressirohke kontoritööga vaevama?

Igatahes, selle väikse büroo asutaja oli äärmiselt abivalmis. Kohtusime täna ja ta andis mulle veidi oma tuttavate advokaatide kontakte, et ma neile helistaks, tema nime mainiks ja end tööle pakuks. Kavatsen seda teha. Igakord saab ikkagi hea suhtlemis- ja enese oskuste müümise kogemuse, nii et kaotada ei tohiks olla midagi.

Suveniiripoes on igatahes üllatavalt tore. Töökaaslased on kõik erinevate rahvuslikke taustadega. Põhiliselt töötan koos ühe pikalt Austraalias elanud prantslanna ja Itaalia juurtega vanema daamiga. See daam on niivõrd range olekuga, et minulgi tuleb veidi him nahka ja tahaks kohe mööda joont käia ja hästi korrektne olla. Meie boss Ronil on ümbernurga teine pood ka ja seal on mul olnud au töötada koos ühe Aasia päritolu härraga, kes on olekult täpselt nagu Zenja Fokin. Esimesel päeval teatas ta mulle, et ta on lärmakas, aga ma naudin temaga töötamist. Täna sosistas mulle ühe meeskliendi lahkudes, et on ikka kenake teine, täpselt tema tüüp. Igatahes on see härra väga tore ja siiani on temaga tõesti olnud tore koos töötada. Üldse on kõik mu kolleegid vägagi isiksused. Nii mulle meeldibki. Kliendid on toredad, puhkusemeeleleolus ja sõbralikud. Siin on kombeks ka klientidega natuke lobiseda, mis on hea keelepraktika ja meelelahutus.

Üldiselt on välismaal elamine ja töötamine ikka iga päev uus väljakutse. Meil on klientideks kõiksugu erinevatest maailma nurkadest pärit turistid, igaühel erinev aktsent välja pakkuda. Vahel on päris keeruline nendest aru saada. Prantlased räägivad hästi voogavalt ja pehmelt, asiaadid suudavad inglise keele kuidagi oma keele moodi kõlavaks muuta ja mõni austraallane räägib nii, et isegi mõni britt vist ei mõistaks. Oi, milline luksus on eestikeelses keskkonnas töötamine! Kuidas ma seda varem ei märganud? Tagasi vaadates on eestlastega ikka hea lihtne. Me kõik oleme ühe kultuuritaustaga. Enam vähem suudan läbi hammustada, mis inimtüübilt midagi oodata ja kuidas talle läheneda. Erinevate rahvustega kohe ei tea, mis sealt tulla võib. Sätid ühe isiku oma väljamõeldud „kasti“ ja siis selgub, et ma ei ole tema iseloomu ikkagi lahti hammustanud. Niimoodi on ikka raske inimesi mõista. Põnev, aga ka väsitav, on elada niivõrd multikultuurses ühiskonnas.

Mind on natuke ka koduigatsus oma küüsi haaranud. Tunnistan üles – kuni Darwinini ma ainult rõkkasin reisimise rõõmust ja kojuminekust isegi ei mõelnud. Muidugi ma igatsen oma peret ja sõpru, aga nüüd igatsen ma juba Eestimaad kui sellist. Ehk siis, kui varem tahtsin oma lähedasi siia, siis nüüd tuleks heameelega ise kohale. Tuleks oma väiksele kodumaale, kus kõik on oma ja teada. Naasmiseni läheb küll aega, kuid just aega ongi vaja. Võõrsil elamise kogemusest võrsub identiteedi küsimus – kes ma olen? Tekib arusaam kultuuri mõjust igapäevaelule. Suheldes erinevate rahvustega, näeb selgema pilguga enda rahvuslikku identiteeti. Kust läheb piir enda unikaalse iseloomu ja kultuuritaustast tingitud käitumise vahel? Küllap ma lõpuks lõplikult mõistan.

Velospordi andunud harrastajatena asusime pühapäeval endale jalgrattaid otsima. Nägime Gumtrees kuulutust ühele mägi- ja ühele maanteerattale. Läksime kohale ja omandasime endale üsna vähekasutatud garaažinurka seisma jäänud rattad. Pererahvas asus kolima ja ei vaevunud rattaid endaga kaasa võtma. 64 euroga korralik ja uuemapoolne jalgratas osta pole just paha. Oleme rattaid juba mitu korda täiel rinnal nautinud ka. Velotades näeb ikka palju rohkem linna. Seikleme äärelinnades, erinevates randades ja muudes põnevates kohtades. Eile käisime näiteks Fannie Bay poolsaarel. Nii kaunis oli!

IMG_5509
Päikseloojang teel Fannie Bay poole
IMG_5504
Kaspari tuliuus sõiduriist

Troopikas on põnev elada. Loodus, loomad – igas päevas on killuke uut. Mõnus on õhtul jalutada või rattaga sõita. Näkku puhub soe tuuleke. Õhk on tihti mõnusalt lõhnav. Muru on heleroheline, palmid kahisevad kergelt. Aedadest paistab lilli või õites põõsaid. Võsasemast taimest võib arglikult välja joosta põõsakalkun, tehes nii pausi oma pidevale maapinnas siblimisele. Puuokste vahelt võib nina välja pista mõni uudishimulik opossum. Gekod sibavad inimesi nähes peitu. Taevas liugleb rahulikult kotkas ja palmi otsas teeb kisa kakaduu.

images (9)
Opossum – pilt Googlest

Meil elab terrassi juures ka üks kakaduupere. Lärmi teevad nad tohutult, aga samas on neid põnev jälgida. Ma piilun ikka pidevalt, et kas keegi kakaduudest on „kodus“ ja mis neil teoksil on. Vahepeal istub kakaduu meie terrassi kõrval oleval puul ja tõmbab nokaga lehti maha. Neid kasutab ta pesa dekoreerimiseks. Linnupojakesed on pesas peidus, aga ehk hakkavad nad mingi hetk lendamist õppima ja on siis nähtavad.

Cacatua_galerita_-perching_on_branch_-crest-8a-2c
Et mina meie kakaduud lähedalt pildile pole saanud, aitab kõikvõimas Google meie naabri tutvustamisel
IMG_5452
Kakaduupere kodu

See ongi selline pealiskaudsem kokkuvõte siinsest elust. Peaks ikka tihedamini kirjutama, praegu on kõik väga üldiselt kirjeldatud. Igatahes tore on siin elada. Loodan, et teil seal kodumaal ka kõik kenasti.

Kuulmiseni, kallid!

Grete-Maarja

Tööotsingu emotsioonide mägiraudtee

Jätkan ikka tööotsinguid. Teisel pool maakera tuleb enesetõestamist alustada täiesti primaarsel tasandil. Eestis võib ju end asjapulgana tunda, aga kuidas on lood mujal?

Olen interneti teel kandideerinud lugematul arvul kohtadesse erinevatele ametipostidele – retseptsionist, administraator, müügiesindaja jne. Karm tõde on, et minu kui välismaalase CV jäetakse enamikul juhtudel lihtsalt tähelepanuta. Mis siis, et nendes ametites mul töökogemust on. Jah, mitte kõige värskemat kogemust, aga siiski. Esimesse Austraalia ametisse on ilmselt kõige raskem saada, sest pole veel ühtki kohalikku referentsi ja kohalikku kogemust. Mul on ju piiratud tööõigus ka kõigele lisaks, mis välistab mitmed ametikohad juba eos.

Olen oma resümeed tuuninud nii-ja naapidi. Olen guugeldanud nippe, kuidas tööd saada. Oma motivatsioonikirja kohandanud vastavalt internetis pakutavatele eksemplaridele.

Tavapärane soovitus on luua kontakt. Otsene kontakt, mitte kandideerida internetis ja loota parimat. See kontakti loomine ongi kõige keerulisem. See tähendab enda pidevat meeldetuletamist, eestlase mõttes suisa nahaalset käitumist. Eks ma olen seda ka teha üritanud, näiteks kuulutusel olevale numbrile lisaks CV saatmisele ka helistanud.

Ega mu olukord lootusetu pole. Natuke õnne on mulle juba naeratanud. Minu kogemust mööda teooria, praktika, suure tahtejõu ja energilise lähenemise korral ei saada täielik ebaõnn, vaid see on edu retsept igas vallas.

images (3)

Allalaaditud fail (1)

Jah, suured poeketid ei võta mind isegi mitte tavateenindajaks. Võin oma CV nende poekesse jätta, aga selle edastavad nad kuskile kontorisse ja seal lükatakse see kohaliku töökogemuse puudumise tõttu kõrvale. Nemad minuga otse ei kohtu ja seega ei saa ma neile ka mingil muljet jätta – et mul on inglise keel hästi suus, suhtlen enesekindlalt ja olen naeratav, esindusliku välimusega ja positiivne. Mina võtaks sellise inimese poodi tööle igatahes. 🙂

Neljapäeval käisin ühes suveniiripoes, kus sain otse omanikuga rääkida. Ta tegi minuga väikse tööintervjuu ja lubas reedel helistada. Kui kõnet ei tulnud, jalutasin esmapäeval kohale. Muidugi sain enne linnakeses ekselda ja seda poodi mälukillukeste järgi otsida. Mina ja orienteerumine ei sobi üldse kokku, olen eksimise maailmameister-ekspert. Lõpuks leidsin ikka poe üles. Onkel tegi parasjagu nädalagraafikut ja suras mind kolmapäevaks, reedeks ja laupäevaks tööle. 12 h nädalas ei ole alguseks paha. Saab mingigi kogemuse CV-sse. Olen natuke elevil ka, sest see valdkond on mulle siiski uus. Seal saab vähemalt suhelda ehk inglise keelt parandada. Pealegi müüakse seal poes igast põnevat nipet-näpet asju. Mul on plaan hästi tubli ja tragi olla, ehk siis saab järgmiseks nädalaks rohkem tunde. Sellise töö kaudu saab ehk uusi tutvusi ka, mille kaudu omakorda võib ehk mõne muu töö saada. 

Muidugi kandideerin selle kõrvalt igasugustele muudele ametipostidele ka. Üritaks kuskile kontorisse saada või üldse tööle, kus on arenemis- ja ehk ka edutamisruumi. Mul on erinevate ametite jaoks isegi erinevad resümeed ja motivatsioonikirjad tehtud. Kavatsen ka hotellidest läbi jalutada ja oma värskelt valminud retseptionisti resümee sinna jätta. Enne tuleb muidugi kuidagi manageri jutule saada. Lihtsalt vastuvõtus istuvate isikutega pole mõtet tööteemadel rääkida.

Ma teadsin juba ette, et tööotsinguil saab pidevat kuulda eitavat vastust või internetis kandideerimise puhul tunda ignoreerimist. Paratamatult viib see muidu rõõmsat ja lootusrikast tuju alla. Nii võibki end leida nagu mõni filmikangelane kuskilt linateosest istumas pingil ja möödaruttavaid inimesi vaadates, kel kõigil oma eesmärk minna. Istun hetke, tõusen püsti ja lähen sirge seljaga, motiveeritult ja optimistlikult edasi. 

Allalaaditud fail

images (7)

Siin tuleb end ka kõige algelisemal tasandil tõestada. Minu suur viga oli olukorda Eesti eluga võrrelda. Et kuidas nii, Eestis küll mul polnud probleemi isegi gümnaasiumiõpilasena poetööle saada. Aga vot siin on alguses raske. See ongi eneseavastamine – kas ma suudan ka siin (hea) töökoha saada? Eestis käis kõik nagu nööri mööda – kool, praktika, töökoht. Ma pole elus isegi ühel õigel tööintervjuul käinud! Siin olen ma nagu vette visatud ja pean õppima (uuesti) ujuma, seda enam et mu haridus siin suurt ei loe. Oleks mul rahvusvaheliselt ühtne haridus, näiteks meditsiinis, siis võiks lood hoopis teised olla.

Vahepeal oleks minus justkui sisemine laps, kes tahab jonnida. Et miks ma pean seda küll läbi tegema? Eestis oleks ju palju lihtsam, lähed erialasele tööle ja ongi kõik jälle hästi. Raske on ju, ei taha ukselt uksele käia tööd otsimas ja inimesi tüütamas. Lasen siis sellel sisemisel titel jonnida, tunnistan endale, et praegu on madalseis ja kurb on olla. Olen aastatega õppinud, et emotsioonidega ei tasu võidelda. Vahel tulebki endale tunnistada, et mul on praegu raske ja see on okei. Siis jahtuvad keevad emotsioonid vaat et kiiremini maha, kui end koheselt lohutama ja motiveerima hakates. Lasen madalseisul olla ja siis juba mõnekümne minuti pärast hakkab enesekindlus ja tahe tagasi tulema. Tuleb meelde, mis on mu oskused ja mida ma siiani saavutanud olen.  Kõik, mida ma saavutada tahtsin! Kui ma juba kord suutsin seda teha, ehk suudan ka edaspidi. Tuleb meelde, et tööturul ei tohiks mõelda mallis „oh nii tahaks tööd, ehk keegi annab mulle midagi, loodan et ma koormaks pole“ vaid stiilis „mul on palju oskusi ja ma tahan neid maailmaga jagada“, „ma olen ettevõttele heaks lisaväärtuseks“, „ma suudan saavutada parimaid tulemusi ja hetkel pean tõestama, et ma olen parim valik, nad lihtsalt pole minuga veel tutvunud ja ma üritan leida viisi, kuidas ennast neile kuuldavaks teha“. Kõik on ju kinni mõtlemises. Mille poole püüdled, seda saad!

Allalaaditud fail (2)

Vot sellised mõtted ja emotsioonid vahetult Austraalia tööturult.

Päikselised tervitused troopilisest Darwinist!

Grete

Darwin – meie uus kodulinn

See on Austraalia põhjapoolseim linn, mis meenutab troopilist Tartut. Madala asustusega, roheline, puhas ja rahulik linnake, mille pearannas Mindilis peetakse kaks korda nädalas suurt toidu-ja meeneturgu. Siis kihab rannaplats melust. Inimesed võtavad siinkandis elu rahulikult, näiteks pärast kl 16-17 ja nädalavahetustel on pea kõik poed ja ametiasutused suletud.

Küllap on see rahulikum eluviis tingitud ka kuumast kliimast. Maist septembrini kestab kuiv hooaeg, ülejäänud aja kallab kui oavarrest ning sageli möllavad tormid, samas on väga kuum ja UV-kiirgus tohutult intensiivne. Siin ongi vaid kaks aastaaega. Praegu on ilm koguaeg selline, nagu teil seal Eestis kuumalaine ajal. Taevas on pilvitu, päike lõõskab, sooja on 30 kraadi lähistel ja õhtul langeb temperatuuripügal kuskile 20-25 kraadi juurde. Mõnus on siin. Minule meeldib väga ja Kaspari arvates on ka täitsa paraja suurusega linnake elamiseks.

Eelmisel reedel siinveedetud esimesed tunnid küll nii mõnusad polnud. Meil läks Kuala Lumpurist lend neljapäeva öösel. Singapuris oli paar tundi vahepeatus. Austraalia lend väljus alles pärast kümmet õhtut ja saabus ajavahet arvestades pool 5 hommikul Darwinisse. Tegemist oli odavlennuga, nii et istmed olid kitsad. Ei olnud just parima unega öö, eriti võttes arvesse meie istme taga vahelduva eduga nutvat last. Vaesekese kõrvadel oli ilmselt valus.

Aasia oli hästi lahe, omaette maailm lausa. Kuid siiski oli nii tore näha lennukis sõbralikke ja naljatlevaid austraalasi! Võttis kohe naeratuse suule, kui lennuki austraallasest kapten võttis sõna, olles väga energiline ja humooorikas. Lõpuks rääkis keegi inglise keelt, millest oli täitsa võimalik aru saada. Vahepeal tundus, et Aasia kogemusega jääbki inglise keel tasemele „I want eat“, „need to sleep here“ ja „how much money“.

Lennujaamas läks ka aega. Mina jäin ametnike hammasrataste vahele. Küll uuriti, et kas ma olen esimest korda riigis ja kas mul üldse viisa on. Selgitasin veidi, nemad otsisid andmebaasidest ja kõik lahenes ilusti.

Lõpuks jõudsime oma lennujaama parklas ootanud metallsuksu juurde. Auto aku oli täiesti tühi! Mis seal ikka, kõigepealt magasime mõned tunnid. Meie jumpstarteri aku oli ka vanast ajast tühjaks jäänud. Uurisime, et kas keegi parklas liigub, kellel on voolujuhtmed ja annaks autoakule särtsu. Polnud kedagi. Pesime siis lennujaama tualetis hambaid, tõime vett ja mõtlesime, mis edasi. Otsustasime auto parklast välja lükata, et ehk tänaval on rohkem šansse abi saada. Just nii ma kujutan ette ideaalset hommikut! Olla magamata, dušivajadusega, tunde ja tunde söömata ning lükata autot kuuma lauspäikse all ülesmäge. Tehtud see sai. Õnneks polnud auto parklaväravast kaugel. Siis tuli üks mees uurima, et mis lahti. Vestlesime, ta läks oma auto juurde tagasi. Mõistsime teda nii, et ta tahab parklast välja sõita, nii et lükkasime auto tõkkepuu eest ära. Tegelikult ta läks jala lennujaama.

Siis selgus, et parklakaart ei tööta ja seega ei saa makset sooritada. Meile tuli appi parklatöötajast India mees. Ta helistas kuskile ning telefonis ütles üks naine, et võlgneme parkimise eest 170 taala. Olime selle summaga arvestanud. India mees avas tõkkepuu, et me saaks autoga väljuda. Asusime taas lükkama, seekord koos India onkeliga. Väravast väljas, küsisime, et kuidas maksame. Ta ütles, et mingu me lihtsalt. Seda pole vaja kaks korda öelda!

Seisva autoga kaugele ei jõua. India mees pakkus, et viib Kaspari bensujaama särtsujuhtmeid ostma. Mina jäin autot valvama. Kammisin just telefonis üürikuulutusi läbi, kui mööduv politseinik käskis autoga tee äärest kaduda. Selgitasin siis kurvalt meie olukorda. Aku oli nii tühi, et isegi ohutuled ei süttinud. No mis seal ikka, tegime politsenikuga hädamärgiks koos kapoti lahti. Ta viipas oma kontorile, et kui üldse teelt minema ei saa, küsigu me sealt abi. Aga Kaspar oli seal juba käinud ja siis ei soostunud keegi abi pakkuma. Igatahes ei käivitunud auto isegi mitte särtsujuhtmetega ei India mehe autost ega ühest teisest appi tulnud autost. Kutsusime akuabi. Muidugi saime neid ka veel pool tundi oodata. Kell hakkas juba lõunatunde tiksuma, meie polnud aga isegi mitte eelmisel õhtul söönud. Lõpuks tulid akuabipoisid ja said auto tööle. Immobilaiser tuli korra välja lülitada. Akuabi läks maksma 88 taala, nii et parkimise eest säästetud raha arvestades jäime omadega ikkagi plussi.

Sõitsime Darwinis auringe, et aku end täis laeks. Mina ahhetasin ja imestasin, et oi kui ilus puhas linn ja kui kaunid majad. Aasiast naasnu muljed. Siiski, Darwin on kena. Kui ka on kõrgeid hooneid, siis on need valged ja moodustavad sinise taevaga kena kontrasti. Kõikjal on palmid ja muud rohelised taimed. Muru on hästi hooldatud ja erkroheline. Tänavad on hästi puhtad.

Ööbisime esimesed kaks ööd karavanpargis. Reedel külastasime eestlasi, kes korterit jagavad. Nemad olid siin linnas juba kuid olnud. Kuulasime maad tööotsimise ja muu vajaliku kohta.

Juba reede õhtul käisime paari maja vaatamas. Esialgu võtame nn „houseshare“ ehk jagame maja. Käisime reede-laupäeva jooksul päris mitmes kohas. Lõpuks selgus, et asukoha ja tingimuste kohalt on parim variant esimene koht, mida vaatamas käisime. Enamus kohtades taheti kohe sõlmida kolmekuuline leping ja nõuti lisaks üüri ettemaksetele ja kopsakat tagatisraha, nii et maksta tuli üle tuhande dollari. Olime küll endale siin alustamiseks raha kõrvale pannud, nii et kuu aega elada saaks ja tagatisraha maksta, aga siiski ei tahtnud pikka lepingut enne, kui oleme töökohad leidnud jne. Kui mõlemad saaks tööle äärelinnas, on ju nadi elada näiteks kesklinnas. Niisiis laupäeval otsustasime võtta toa siinsamas kesklinnas, nii et majanaabriteks on kaks nepaallast. 

IMG_5288

IMG_5289

Hea, et olime just Aasiast tulnud. Siis ei tundunud lepinguläbirääkimised kummalised. Nad olid tingimustega nii paindlikud, et eestlaslik skeptism tahtis pead tõsta. Poisid lubasid maja meie sissekolimise ajaks puhtaks kasida. Üks neist, Che, magas madratsiga elutoas ja kui ma ütlesin, et me kokkame hommikul ja ei taha neid kui õhtuvahetuses töötavaid isikuid kolistamisega üles ajada, kolis Che koheselt oma nõbuga ühte tuppa. Nad lasid meil ise toa valida. Muidugi võtsime suurema magamistoa, kus on suur voodi ja korralik möbleeritus. Toa sisustatus oli üks selle koha kasuks otsustamise kaalukeeli. Poisid ei tahtnud ka tagatisraha. Või õigemini, algul pidi see üks nõbu siin vaid vahepeal käima, aga ta oli nii asjapulk, et arvestasime temaga kohe kui majanaabriga. Nad ei pidavat ka väga kööki kasutama, aga tegelikult teevad süüa küll, põnevaid Nepali roogasid. Üritasin ka hinda alla kaubelda, aga ei õnnestunud. Hind oli küll veidi krõbedam kui äärelinnas, aga see on hea asukoha tõttu. Südalinn ja rannad on vaid väikse jalutuskäigu kaugusel.

IMG_5298

IMG_5303

Kolisime oma uude koju pühapäeval. Poisid olid koristanud ja Kaspari ennustuste kohaselt üüriraha kättesaamist tähistanud ja väikse peo maha pidanud. Tundus süütu, mõned õlled ja veinid. Siiani on majajagamine täitsa okei olnud. Poisid käivad õhtuti tööl, pesevad nõusid, kuulavad vahel muusikat ja lahkuvad enamasti allkorruselt, kui me seal süüa teeme. Nii hea on taas süüa tavapärast toitu.

Kodu leitud, oli vaja tööd. Esmaspäeval koostasime resümeesid ja kandideerisime interneti teel. Teisipäeval printisime CV-d välja. Kaspar käis mööda hotelle, jättis endast maha resümeesid ja tal oli kolmapäevaks juba töö olemas. Ühes hotellis oligi temasugust mehaanikut vaja. Neljapäeval oli tal juba esimene tööpäev, nii et tema juba elab vaikselt töörütmi sisse. Palk on ka veidi kõrgem kui farmitööl, nii et täitsa hästi on tal kõik. Meie majanaabrite silmis tõusis Kaspar oma tööleidmiskiirusega suisa kangelaseks. No nemad ei jõudnud ka ära imestada, kui Kaspar siin majas paar asja ära parandas, et kuidas ta oskas.

IMG_5343

Mina olen aga nagu kärbitud tiibadega lind siin tööturul, kes ei leia endale pesa ega osanud end algul mingisse pessa pakkudagi. Minu viis aastat juuraõpinguid siin ju mingit kasutegurit ei paku, niivõrd lokaalne haridus on see. Gümnaasiumi ajast on mul töökogemus poes ja müügitööl tegutsedes, ülikooli ajal olin lapsehoidja, siis juba jurist, advokaat ja üks BECC kaubanduskoja juhatuse liikmetest. Kuhu end pakkuda? Kandideerisin neti kaudu turunduse, assistendi jms kohtadele. Seal nad sooviks aga piiramatut tööõigust, mida minu viisaga pole. Otsustasin jääda esialgse plaani juurde – algul leian endale ükskõik mis töö ja siis selle kõrvalt saab ehk rohkemaid väljakutseid pakkuvamale ametikohale kandideerida. No ja kui olen paar kuud siin teenindaja, mis siis. Keeleoskus paraneb ju iga suhtlemist nõudva tööga ja on omamoodi väljakutse. Me isegi ei tea, kauaks siia elama jääme, reisifondi peaks kasvatama iga tööots.

Igatahes, tööohutust ja reegleid silmas pidades on neil palju erinevaid kohustuslikke litsentse. Näiteks on neil ehitustööks White Card, alkoholimüügiks RSA, lapsehoidmiseks Orche card. Nii et natuke tuleb valida ka, kuhu end pakud ja mis litsentsi investeerid. Need ei maksa küll palju, kuid siiski. Tööohutus on siin vägagi au sees.

Mu CV oli üks igavene pikk ja lohisev. Guugeldasin, selgus et Aussis koostatakse palju kompaktsemaid resümeesid. Koostasin endale spetsiaalselt sales assistant CV ja käisin eile linnas poode pidi neid manageridele jagamas. Mitmes kohas otsitigi kedagi ja üks suveniiripoe onkel lausa oli kedagi otsima hakkamas. Küsiti mu viisa, partneri, elukoha jne kohta. Mõned leiavad, et olen ülekvalifitseeritud ja peaks endale õigusalase töö leidma. Aitäh, võtaks küll, aga selle töö otsimine võtab esiteks kauem aega ja teiseks siin ma saaks ilmselt olla vaid assistent või paralegal. Casual lepingu saab iga kell lõpetada ja töökohta vahetada, nii et esimese hooga tahaks kuskilegi tööle saada. Täna lubasid paar inimest konkreetse pakkumisega helistada ja kui mingit kõnet ei tule, siis lähme homme Casuarina kaubanduskeskusesse ja jagan sealsetes poodides oma CV’d ära.

Vahepeal lisas tööotsinguile vürtsi health coach kuulutus – otsitavakse tervisliku elustiili huvilisi, kes klientidel aitaks nõustamise ja toega kaalu langetada. Vägagi minu teema! Guugeldasin ja selgus, et see health coaching ongi üks uus suund fitnessis, kus alles hiljuti hakati inimesi koolitama, ehk siis sellepärast ei küsita erialast haridust. Tundus väga põnev. Kirjutasin hingest motivatsioonikirja ja kutsuti vestlusele. Kohapeal selgus, et grupp noori on kolinud Darwinisse, määrimaks inimestele võrkturunduse korras pähe Herbalife smuutisid jms. Luristasin vastiku maitsega pulbrismuutit ja kuulasin väikse grupi inimestega imetoodetest, mida tarbides kaotavat inimesed loendamatul arvul kilosid. Meenus kellegi tuttava vanaema, kes kõik oma toidukorrad võrkturunduses müüdavate pulbrijookidega asendas. Noored rääkisid oma äkilisest rikastumisest ja üldse oli kõik liiga ilus, et tõsi olla. No kuulge, kui kilod kaoks LIHTSALT, kas siis leiduks nii palju ülekaalulisi? Ka raha ei tule niisama LIHTSALT. Kui miski töötab lihtsalt, siis küll see oleks juba aastaid tagasi massidesse levinud. Lõpuks jõudis slaidiseanss musklimeeste sixpackide juurest liikmetasu- ja „oma ärisse“ sisenemiseks vajalike toodete ostmishindadeni. Mu pilk oli ilmselt muutnud nii kurjaks ja nägu niivõrd skeptiliseks, et minust taheti hoopis ruttu vabaneda. Olin tõesti kuri selle tibi peale, kes minuga sms-inud oli. Küsisin sarkastilise tooniga, et kas ma peaks kõik toidukorrad selle imepulbriga asendama. Tibi, lootuses argliku pilguga Itaalia plikat ära rääkida, isegi ei vastanud küsimusele, pakkus mulle järgmiseks päevaks konsultatsiooniaega ja ütles, et kui soovin, võin lahkuda, et hetkel minuga „ärijutud“ peatuvad. Koju minnes haudusin plaani, kas peaks ehk Gumtree’s kaebama, et need „töökuulutused“ on puhas pettus. Täis tüng ju!

Tööotsingute pinevus kõrvale jätta, on paikse elu taasavastamine mõnus. Meil on lõpuks piiramatu internet, majataguses basseinis saab end jahutada, oma toas on mõnus chillida, kahe peale on vähemalt ükski sissetulek ja sääste jagub ka veel elamiseks. Austraallased on hästi sõbralikud ja selle tõttu ei olegi hirmus käia end tööle pakkumas. Kogemus missugune!

Olen kodulähedases Mindil rannas ja botaanikaaias juba mitu korda jooksmas käinud. Nii mõnus on taasavastada seda suurepärast treeningu tunnet, kus pulss on kõrge, hing vaba, lihased toonuses ja kõrvaklappidest tuleb muusika. Imelikul kombel on söögiisu kadunud, ehk on see kliimast tingitud. Ometi on kliima vähem umbne ja kuum kui Malaisias oli.

See botaanikaaed on ka imekaunis, muidugi sissepääsutasuta. Siin leiduvad ühed naljakad linnud, kes välimuselt on tedresarnased. Nad on kahjuks hästi arglikud ja pagevad inimeste eest, aga nende siblimist ja jalutamist on tore distantsilt jälgida.

IMG_5316

IMG_5319

Õhtuti käime koos jalutamas. Ühel õhtul käisime siinses vabaõhukinos „Paddingtoni“ vaatamas. See oli minul üks lemmikuid lapsepõlveraamatuid. Film oli naljakas ja hästi kokku pandud, kuigi raamatust üsna erineva tegevusliiniga. Eile käisime Mindil ranna tuntud turul, mis toimub kaks korda nädalas. Seal pakuti õhtuhämaruses igasuguseid erinevaid toite ja meeneid. Toimus ka tuleetendus. Tore üritus, seal hakkame edaspidigi õhtustamas käima.

IMG_5332

IMG_5339

Nüüd oleme sunnitud päeval üksteisest eemal oleme kontrastiks varasemale ninapidi koosolemisele. Mõlemal oli algul veider. Poleks unes ka arvanud, et ma olen suhtes, kus keset päeva ikka kohe peab üksteisele sõnumeid saatma ja õhtul kodus taaskohtudes on tunne, nagu oleks üksteisest terve igaviku eemal olnud ja tuleb üksteisele pikalt silma vaadata ning tuvi kombel kudrutada. Uskumatu, mida armastus skeptikuga teeb! Never say never – see võib juhtuda igaühega meist ja loomulikult just sel hetkel, kui plaanid end veel mitu aastat vallaline olevat, sest vallalise elu on nii magus ja suhe tundub kui üks igavene takistus ja koorem. Nüüd ei kujutaks ega tahaks mingi hinna eest teistmoodi elu. Õige armastus annab tiivad, motivatsiooni, inspiratsiooni ja õnne hoopis uuel tasandil.

Kirjutamiseni, armsad!