Igapäev, Jenolan koopad ja ettevalmistused reisiks

Paistab, et jõuangi viimasel ajal siia postitama siis, kui on pikk nädalavahetus. Meil on nimelt esmaspäev ka vaba, sest Inglismaa kuningannal on sünnipäev. Neid sagedasi pühasid hakkan küll Austraaliast igatsema.

Ilmselt pole ma siia bloginurka eriti palju jõudnud, sest igapäev võtab oma. Ja egas eriti muutuseid-uudiseid pole ka olnud. Viimati kirjutasin pidevatest muutustest tööl, õigemini meie õigustiimis. Kui üks teine jurist lahkus, jäimegi kahekesi. Võtsin sisuliselt lahkunud kolleegi ülesanded üle ja päris kiire on olnud. Nii et kuigi ametlikult olen paralegal, täidan üsnagi juristi ülesandeid. Poleks eales uskunud, et välismaal nii teha saab, aga kõik on võimalik. Eriti lepinguõiguses. Siinne õigusregulatsioon on küll üsna erinev, aga lepingute ülevaatamisel see nii väga ei loegi. Ühte valdkonda puudutavad õiguserisused saab üsna ruttu selgeks. Ja ega eesmärgid on lepingute sõlmimisel  ikka samad, lihtsalt õiguslikud “tööriistad” erinevad. Olen saanud väga hea ja suisa erakordse erialase kogemuse nii keeleliselt kui sisuliselt ning loodan, et seda ka Eestis hinnatakse. Pealegi olen selgemalt mõistnud, milles mu eriala lõppude lõpuks seisneb ja mis oskused mul on. Jurist olemine ei tähenda vaid ühe riigi seaduste tundmist, see on oskus analüüsida, hinnata riske ja otsida vastuseid. Seda oskust saab rakendada igal pool. Ehk mitte igas õigusvaldkonnas, aga lepingutega seonduvalt küll.

Sel nädalal tuli meile tööle uus õigustiimi juht. Vahepeal lubati mu olemasolevale kolleegile, et tema saab selle koha, aga võta näpust. Mõeldi ümber. Aru ma ei saa, miks peab inimesele lubama ametikõrgendust ning siis ikkagi seda mitte andma. Päris kurb.

Ma hoian end üldiselt igasugustest draamadest eemale ja teen lihtsalt oma tööd. Ahjaa, vahepeal sain ühe uue tööpakkumise ka, aga otsustasin mitte kohta vahetada. See uus koht oleks nii kaugel olnud ja üldse, alles ma sain siinses ettevõttes kõik toimimismudelid endale selgeks, milleks veel hakata asju segaseks ajama ja uude kohta minema. Pealegi oleks ma pidanud iga päev poolteist tundi tööle sõitma, mis oleks tähendanud päevas kolm tundi kadu transpordile. Ei huvitanud mind see, et kohalike seas on selline igapäevane rändamine normaalne. Minu jaoks ei ole ja tahaks ka muud elu omada kui tööl istuda ja rongi/bussiga mööda linna kolistada.

Üldiselt olemegi Kaspariga tüdinenud sellest pidevast sõitmisest. Igale poole minek on suur ettevõtmine, nädalavahetusel on pidevalt ummikud ning iga koduväline tegevus võtab palju aega. Aitab kah sellest suurlinnaelust. Ajutiselt tore kogemus, mida ma ei vahetaks millegi vastu, aga ma pole pikemas perspektiivis sellise rahvarohke elu jaoks loodud.

Eelmisel nädalavahetusel möllas torm. Kaks päeva sadas kui oavarrest, nii ööl kui päeval. Meie kodu on igasugustest veekogudest eemal ja meil oli kõik hästi, aga Põhja-Sydneys olevat uputanud. Nii mõnigi isik jäi oma 4-5 miljoni dollari elamisest lihtsalt ilma. Ookean tungis majja ja oligi kõik. Kindlustus seda kahju ka ei katvat.

Sydneysse on talv saabunud. Hommikuti on mõnikord temperatuur vaid 8 kraadi, kuid päeval on ikka sooja 20 kraadi ligi. Vahepeal olid meil Eestiga analoogsed kraadid. Meie jaoks tundus see külm, aga sotsiaalmeedia järgi käisid Eestis inimesed lühikeste käistega ringi, grillisid ja rõõmustasid sooja ilma üle. Eks jah, kui mitu kuud on soojakraade üle 30, tundubki 15-20 külm.

Koduses elus on kah kõik on sama, mis on hea. Sest kui on hea olla, ega siis ei tahagi sellesse ellu mingeid muutuseid. Tõmbame viimaseid kohti oma Sydney avastamise listist maha ja oleme niisama mõnusad. Käisime näiteks Sinimägedes asuvaid Jenolan koopaid avastamas. Tohutult vahva oli! Meie käisime Teemantkoopa tuuril ja vaatasime ka omal käel ringi nii palju kui koopaid avatud oli. Giid oli muhe nagu siinmail ikka. Natuke oli isegi kõhe sügaval maa all olla, kuid koopa sisemus oli kaunis. Valged purikad kõikjal rippumas ja kohati ka sädelemas. Küla ise oli ka hästi armas, meenutas suusakülakest. Oli üpris jahe, sealkandis sajab talvel isegi lund.  Koobastes on alati 14 kraadi, olgu suvi või talv.

DSC_0635
Koopasisemus
DSC_0730
Teemantkoobas

DSC_0710

DSC_0701

DSC_0646
Kaspar, mina ja Aborigeeni kunst
DSC_0603
Ilonaga

Tegeleme ka reisi ettevalmistusega. 31. juulil lahkub meil lend Christchurchi, Uus-Meremaale. Broneerisime endale campervani ja puha. Seal saame magada, isegi küte on seal sees. Uus-Meremaal on meie külastuse ajal ikkagi talv. Plaanime kahe nädala jooksul Lõunasaare kauneid kohti avastada.

Seejärel lendame Balile, kus kavatseme puhata, peesitada ja niisama varvast sirutada. Et seal on kõrghooaeg ja paljud pagevad Austraalia talve eest peitu, oleme majutuskohad ka ära broneerinud. Nädala oleme Ubudil ja teisele nädalakese väiksel saarel Lembonganil. Seejärel lendame Siem Reapi Kambodžas, et Angkor templid üle kaeda. Veedame seal vast nädalakese ja ilmselt lendame Vietnamisse. Hakkame sealt lõunast põhja liikuma. Neid broneeringuid pole me veel teinud ja ilmselt tuleb reis spontaansem. No niivõrd spontaanne, kui meie puhul olla saab, sest meile mõlemale meeldib pigem nii, et sihtkohad ja ööbimipaigad laias laastus teada. Mulle meeldib reisi jaoks eeltööd teha, lugeda vaatamisväärsuste ja nippide kohta. See justkui pikendab mu jaoks reisi.

Hiljem lendame ilmselt Hong Kongi, kus veedame mõned päevad. Rihime sealt lende Amsterdami, kus veedaksime ka mõned päevad ja lendaksimegi septembri lõpus Eestisse. Kolm kuud enne reisi pidavat olema parim aeg lennupiletite ostmiseks, aga ma piilun juba praegu, kas Hong Kong-Amsterdam piletitele head pakkumist on.

Egas muud polegi praegu rääkida. Nautige suve ja olge rõõmsad!

Advertisements

Elust ja olust

Aeg tiksub nii kiirelt mööda, et ei saa teisel sabast kinnigi. Alles olid lihavõtted ja juba on meil järjekordne pikk nädalavahetus mööda saanud. 25. aprillil tähistatakse Anzac päeva, kõigi sõjas võidelnute auks. Tänapäeval tähistatakse seda rosinaküpsiseid süües (sõjaaja lihtne küpsetis) ja, noh, juues ja kulli ning kirja raha peale mängides. Sest austraallaste jaoks tähendab püha kas vabandust juua või midagi suhkru-, rasva-, ja kaloririkast süüa. Maiustusteletid olid jõulude ja lihavõtete ajal lookas! Enamasti tehakse tähistamiseks nii seda söömise kui joomise osa.

Kasutasime lisandunud vaba päeva Sinimägede põhjalikumaks avastamiseks. Lihavõtete ajal olid Karen ja Markus, kes naasid Vietnamist Uus-Meremaale, korra ka Sydneys. Käisime siis koos seal matkamas, kuid ei jõudnud igale poole. Seekord alustasime varem ja jõudsime kogu Wentworth Fallsi ala ära avastada. Matk kestis mitu tundi ja oli ülimalt intensiivne. Kord tuli ronida redeltreppidest, siis libedatel kividel, hoida tasakaalu nõlvajärsakul libedate puujuurte vahel ronides, siis jälle ojasid ületada.

Blue Mountains

Blue mountains 8
Mina turnimas

Blue mountains 5

BLue Mountains 4

 

Blue mountains 3

Blue Mountains 2

Vahepeal tuli ronides alla vaatamist vältida, muidu oleks hirmus hakanud. Päris raske matk oli, kuid vaated olid seda väärt. Eks teekond isegi oli meeldejääv. Eriti hästi paistavad matka mäletavat mu jalad, mis praegu kanged on. Eks näis, mis tunne homme on. Aga matkasellid me oleme ning selle võib me ühiseks hobikski nimetada. Pole parimat, kui nädalavahetusel looduses heitgaasidele vahelduseks värsket õhku hingata ja liikuda. Kuigi käime jooksmas ja teen videote järgi usinasti trenni, istun ma ikkagi iga päev vähemalt kaheksa tundi kontoris. Nii et vabal ajal tahaks võimalikult palju füüsilist koormust. Nii olemegi Sydney lähedasi rahvusparke korduvalt väisanud.

Laupäev oli ka tore. Käisime Hurstville veekeskuses. Luban siinkohal, et ma eales ei vingu enam Eesti veekeskuste üle! Siin tuleb selliseid keskuseid tikutulega taga otsida ja Eesti omad on siinsete kõrval steriilsed privaatspad. Veekeskuseid on väga vähe, sest sellele polevat siin turgu, ometi on need ülerahvastatud. Nendes käimine on omaette kultuurišokk. Üks poiss tatsus oma isa peal saunas massaaži teha. Üks naine istus keset kärarikast läbikäigukohta ning mediteeris nii ilmse rahuga, justkui saaks kosmosest signaale kätte. Üks Hiina onkel oli kaasa võtnud musta värvi jooki, mida kõlbas visata nii saunalavale kui ka sisse juua. Mullivannis istus üks naine, kes määris enda näo seebiga sisse. Hiljem määris endale mingit möksi saunas ka peale. Eks aasialastele olegi saun (ja veekeskus) rohkem mediteerimise ja ehk ka palvetamisega seonduv. Ühes teises veekeskuses olid sauna hõivanud vanemapoolsed Ida-Eurooplased. Vaieldi tuliselt isegi narkopoliitika üle. Kõik rääkisid kaasa, me Kaspariga olime ainult vait. Pole harjunud saunas võõraste inimestega intensiivselt arutama. Vaidlus oli igtahes tulisem kui leige saunatemperatuur.

Pärast veekeskust sõime sushit ja käisime kinos. Aga ega see pole midagi uut, sest filme vaatamas ja väljas einestamas käime pea iga nädalavahetus. Hea viis end tuulutada. Üle pika-pika aja oli ilm päris jahe ja vihmane. Sügis on täies hoos ja pärast kellakeeramist jõuan pimedas koju. Ilm meenutab see-eest Eesti suve, mis on hea. Ootasin juba pikisilmi nende kuumalainete lõppemist. 35+ kraadi ja kõrge õhuniiskusega ilma jätkus meil liiga kauaks. Lõpuks ei suutnud minagi, kes muidu palavust hästi talub, välja minna. Ei saanud rattaga sõita ega midagi, sest liiga kuum oli. Sügise saabumisega sain ka jälile, miks ma vahepeal pidevalt nõnda väsinud olin. Selle kuumusega ei saanud hästi välja magada. Siinmail on majad isolatsioonita. Kui õues on palav, siis toas oleks nagu umbses koopas. Ja kui nüüd öösel temperatuur väga langeb, siis on toas ka sama jahe.

blue mountains 10
Sügisesed värvid mägedes

Mind on haaranud viimasel ajal kibemagus tunne. Ühelt pool on juba igatsus suur, tahaks lähedasi inimesi näha. Eesti kevad on super, see talveunest ärkamise emotsioon, esimesed grillid jne. Olen hakanud hindama arhitektuuri, kõiki neid armsaid puumaju ja vanalinna. Siin on vaid mõni vanem hoone või majad, mis näevad lihtsalt vanad ja räämas välja. Miskipärast on see “hinge” puudumine siin linnas elades häirima hakanud. On lihtsalt üks hoomamatult suur linn. Teisalt olen siin sõpru leidnud, oma turvalisuse loonud. Eks ikka ole kurvavõitu kõik see maha jätta. Suure tõenäosusega ei näe ma neid inimesi enam kunagi. Ma üldse ei imesta, kui Eestis omakorda väikestviisi kultuurišoki saan. Ma olen siinse reaalsusega niivõrd harjunud. Tunnen praegu blogides, et eesti keeles on raske kirjutada. Tööl kirjutan ju koguaeg inglise keeles. Unenäod on mul kakskeelsed, olenevalt kas näen Eesti või siinset olustikku. Ja kui ma pean mõnele eestlasele oma tööst rääkima, läheb keeruliseks. Kogu tekst jookseb peas inglise keeles ja seepärast on eestikeelne kõne väga aeglane. Superveider tunne! See on sellest, et tööl mõtlen kogu aeg inglise keeles.

Töötan ma ikka samal ametikohal. Olen end ettevõttesse kenasti sisse elanud. Võrreldes esimeste kuudega olen suure hüppe teinud. Mäletan, kui pidin esimest lepingut üle vaatama. See oli 150 lk pikk, täis ingliskeelseid õigustermineid. Mulle anti ette dokument, kus kirjas põhilised riskid ja aspektid ning mina pidin üle vaatama, mille osas läbi rääkida tuleb. Alguses oli üsna raske. Pole vist maininudki, et töötan ehituse projektijuhtimise ning hoonete haldusega tegelevas ettevõttes. Meie lepingute väärtused ulatuvad sadade miljonite dollarite väärtusesse, nii et seegi hirmutas veidi. Lisaks pidin mõistma valdkonnale eripäraseid termineid, mis oleks eesti keeleski segaseks jäänud. Küsisin, kui miski segaseks jäi, keskendusin, kuulasin ning tänasega tunnen end tööl juba üsna enesekindlalt. Ma olevat isegi kiiremini õppinud kui mõni kohalik siin kvalifitseeritud jurist. See minu teenusepakkujatega raamlepingute sõlmimise projekt, mida juhin, tüürib kah kenasti edasi. Need, kellega seda asja ajan, olid väga kurvad mu juulis lahkumisest kuuldes. Üldse olen harjunud iga liigutuse peale kiituskoori kuulma. Neil siin on teistsugune töökultuur, mitte küll juuras. Advokaadibüroode kohta liigub näiteks nali, et seal poole kohaga töötades on tööaeg E-R, üheksast viieni. Täisajaga siis 24/7. Aga muidu tundub süvenemisest veidi vajaka olevat. Igaüks teeb midagi (ja räägib kui hõivatud ta on), aga need tööjuppide otsad ei taha väga kokku minna. Kaspariga vahel õhtuti arutame ja naerame värvikamaid seikasid töölt. Kuigi meil erialad erinevad, on töökultuur kohati sarnane. Aga mis siin ikka kritiseerida. Eestlane rabab küll palju (ja kiirelt) tööd teha, aga heaoluriigi mõttes on Austraalia meist ees. Nii et austraallased teevad ikka midagi õigesti. Ja eks minu tööeetika- ja metoodika on selliseks arenenud suuresti tänu esimesele (intensiivsele) töökogemusele advokaadibüroos tänu sellele, et üritasin tarkadele ja andekatele kolleegidele (nende toel) järgi jõuda. Oma tööeetika tõttu saangi palju kiita. No aga mis mõtet on käia vähemalt 40 h nädalas tööl ilma edasi arenemata? Minul hakkab nii igav ja siis ma muutun kurvameelseks. 

Tööl häirivad vaid pidevad muutused me tiimis. Jõudsin vaid paar kuud töötada, kui meie tiimijuht (nimetame teda pr K) lahkus, jättes järgi ühe meil mitu aastat töötanud Lisa, minu ja minust hiljem meiega liitunud juristi. See jättis sellele kauem olnule suurema koormuse, sest asendajat tiimijuhile ei otsitud. Selle kõige tulemusel lahkuski lõpuks ka Lisa. Talle pole ka siiani asendajat otsitud, nii et ei teagi, mis saab. Lahkumiste põhjusteks on hõõrumised juuratiimi mittejuristist ülemusega. Ja ega siis siinmail lahkumisega kaua oodata, kui tuntakse end ülemuse poolt mitteväärtustatu ega austatuna. Oleme oma järelejäänud kolleegiga infosulus, sest tiimi tulevik on ebaselge. See tekitab veidi pinget. Ilmselt läheb ka töökoormus suuremaks. Senini on mul väga hea töö ja eraelu tasakaal olnud, sest ületunde pole eriti teinud ja nädalavahetustel ka ei tööta. Samas on töötegemise kvantiteet-kvaliteet ka paigas.

Lisaks oli mul südamest kahju näha oma kolleegi lahkumas. Töötasime tihedalt koos ja tiimitöö sujus meil tohutult hästi. Käisime tihti koos lõunatamas, hea oli rääkida enam vähem omaealise naisterahvaga, kellega oli meil sarnane suhtumine elusse ning juhtumisi ka üsna sarnased elukogemused. Aga eks me saame vahepeal kokku ja suhtleme edasi.

Egas seltsielu on edusamme teinud. Sydneysse tulles ei teadnud eriti inimesi, kuid nüüd olen töökaaslastega rohkem suhtlema hakanud. Tunnen end nende keskel koduselt ja austatuna. Tihti on meil reedeõhtu joogid. Siin on kontorites nii, et reedeti võib külmkapist märjukest võtta ning töökaaslastega köögis jutustada. Tähelepanelikum lugeja mõistab, et otse kontoritoolilt tõustes ja joogikest mekkima hakates ei ole mahti õhtustadagi. Ma ei tea, kuidas nad niimoodi juua jaksavad, ma küll ei suuda. Vahel oleme õhtul koos sööma läinud, aga ka pubis tantsides lõpetanud. Kolleegide seal on mitmeid vietnamlasi, hiinlasi, inglasi, aga ka iirlasi ja muudest kohtadest pärit inimesi. Olen suhtlemises tohutult arenenud. Olen muutunud tolerantsemaks, kuid ka diplomaatilisemaks ja pehmendanud oma suhtlusmaneere, et mitte kellelegi „peale lennata“. Kogu see kogemus on mind inimesena tohutult arendanud ning täitsa huvitav on vahel kuulda, millisena siinsed inimesed mind näevad.

Kõik sõbrad pole rahvusvahelised. Tuttav tüdruk Eestist, Ilona, kolis Sydneysse ja oleme vahel väljas käinud. Sattusime ühele lahedale Jazz peole Surry Hills hipsterbaaris (lõpuks leidsime sellise koha ka üles), kus esines bänd Aafrikast. Pidu oli väga meeleolukas, juba pärast esimest laulu oli tantsupõrand täis. Seal tantsides meenutasime oma esimest kohtumist vihmasel novembrikuul, kui läksin kohtusse enne istungit kohtutoimikuga tutvuma ja tema kohtus töötas. Tõdesime, et elu teeb veidraid keerdkäike. Tol Eesti sügispäevil poleks iial ette näinud, et kuskil Sydney kesklinna lähistel paari aasta pärast tantsu lööme.

Vot see mulle elu juures meeldibki! On keerdkäike täis teine ja iial ei tea, mis järgmisena tuleb. Isegi siis, kui kõik tundub stabiilne, rutiinne ja turvaline. Muutuseid ei tasu karta. Need võivad tunduda hirmutavad, kuid endaga kaasa tuua palju toredat. Mina ei tea, keda ma nii välja rõõmustasin, et ma olen saanud end teostada teisel pool maailma otsa, sõbruneda toredate ja huvitavate inimestega ning samas tunda end oma elukaaslase kõrval iga päev armastatuna, armastada ise ning nautida elu! Aitäh!

Blue mountains 7
Lõpetuseks pilt loomasõbrast Kasparist ja koerakesest Pippast, kes õhtuti muudkui sülle ronib ja kõhusügamist nõuab

*Aplaus neile, kes selle mammutpostituse jõudsid lõpuni lugeda. Pikk vahe tingib palju juttu.

Sponsorviisa pakkumine laual – kas jäämegi nüüd siia?

Olen kahe tule vahel. See olukord on kestnud juba pea mitu nädalat. Ühel hetkel olen elevil siiajäämise pärast ja võimalustest praegusel töökohal. Siis võtab juba võimust soov koju tulla ning kodus tööelukest ja pesa punuda. Mida teha?

Jah, mulle pakuti sponsorviisat. Võimalust siin riigis töötada üks kuni neli aastat praeguse tööandja juures, kes peab mulle kogu selle aja jooksul tagama kindla töölepingu ja maksma selle viisa eest tuhandeid dollareid ning muidugi mulle kindlat palka puhkuse ja kõigi muude hüvedega. Mitte ainult, nad lubasid ka Kaspari lisamise viisale kinni maksta (de facto partner). Seesama võimalus, millest räägivad nii paljud siin kohatud eestlased. Nii paljud ihaldavad seda, et juba sellest paistab olevat surve. 

Tegelikult ei ole see kõik nii lihtne, et ainult anna avaldus sisse, maksa hunnik dollareid ja saadki viisa. Selleks kulub tohutu pabermajandus, millega pean tõendama oma pädevust ja tööandja miks ta vajab ametipostile mind, mitte Austraalia kodanikkku. Igaüks seda viisat ei saagi, peab olemas kas teatud haridus või kogemus. Lisaks peaksime tõestama Kaspariga, et oleme juba aasta aega koos olnud. Ega ma isegi kindlalt ei tea, kas selle viisa jaoks sobilik kandidaat olen, aga meie HR osakond on lootusrikas.

Olen väga meelitatud, et mind töö juures niimoodi hinnatakse. Meie tiim on suurepärane. Näen endal võimalusi edasiliikumiseks veidi rohkem ärilistele suundadele. Naudin vaatlemist ja osalemist globaalse ettevõtte ärimudelis, nende riske hinnates ja tehinguteks ette valmistades. Mul on olnud vedamist! Pakkumise vastu võttes saaksin üsna suure tõenäosusega töötada suisa globaalsete projektidega. Nad hindavad mu konkreetsust, eesmärgile suunatust ning soovi õppida, pingutada ja (kiirelt) edasi jõuda. Mina õpin neilt teistsugust süsteemi, asjadekorraldust ning avatumat suhtlemist. 

Aga üks osa minust tahaks siiski koju tulla. Rakendada neid siiani saadud kogemusi (nii Eestis kui välismaal) kaunil kodumaal. Ma pole kunagi olnud seda tüüpi, kes Eestist jäädavalt ära kolida tahaks. Teeks veel oma suure unistuste reisi ära ja olekski kõik välismaa eesmärgid täidetud, milleks olid siis pikem reisimine ja erialane töökogemus.

Aga samas – kes ütleb, et ma pean siia jääma? Töötaks siin veel aasta-paar (pärast seda meeletut paberimajandust, juhul kui mulle see viisa võimaldatakse). Samas ei saaks ma siin töötada kvalifitseeritud juristina, selles erialas on piirangud ees. Siin juurde õppida ja juristiks kvalifitseeruda ma tõesti ei sooviks. Õpitud juba küll täiskohaga töö kõrvalt. Näeksin pigem võimalust edasi liikuda veidi teistsugusele erialale, mida rohkem projektide ja lepingute täideviimisega seotut. Aga ega ma pole kindelgi, kas ma tahaks juurast kaugemale liikuda. Tööalased dilemmad. 

Praegu on seis selline, et oma tiimile ütlesin jaatava vastuse, aga meie tiimi juhtiva tiimi ülemus pole veel kindlat pakkumist (koos kindla palganumbriga teinud ja nii) teinud. No eks tema peab omakorda juhtiva direktoriga arutama (tere tulemast korporatsiooni!). Pärast minu jah-sõna on mu üks tiimikaaslane teinud eriti osavat lobitööd, et mind ettevõttesse tugevalt sisse juurutada. Näiteks sain oma lauale esimese suurema projekti, kus saan juhendada raamlepingute sõlmimise osas. Natuke projektijuhtimise kogemust ka.

Niisiis olengi ristteel – mis teha? Siinkohal müts maha, kraaps ja niks mu suurepärasele partnerile. Tema on nagu minu poi selles dilemmademeres. On nõus siin veel aasta-kaks olema, kui see võimalus on mulle tõesti (tööalaselt) tähtis. Oleme arutanud, kuidas elu siin kodusemaks muuta. Teisalt on ta valmis ka õige pea koju tulema (pärast seda pikka reisi, muidugi). Mina olen see, kes muudkui arutab ja argumenteerib nii ühte kui teist poolt. Eks lõppude lõpuks tuleb otsustada nii, nagu sisetunne ütleb. See on mind alati õigele rajale juhtinud. Aga kõigepealt vaatan nende konkreetsele pakkumisele otsa. Lihtsalt see võtab aega. Sest see siin on Austraalia. Võimaluste maa. Ja mina olen ääretult õnnelik, et mulle sellist võimalust pakuti ja keset suurlinna mu tööd niimoodi hinnatakse. Kui mitte midagi muud, siis enesekindluselaksu ja motivatsiooni rohkem pingutada saan sellest kindlasti. 

DSC_0436
Kas siin kõrghoonete vahel veel aasta-kaks ponnistada on minu jaoks õige?

Aga mida me siinmail sööme?

Ilmselt on varasematestki postitustest läbi kumanud, et me Kaspariga mõlemad suhtume toitu pigem kirglikult. Paneme mõlemad rõhku toitainerikkale, vitamiinirohkele ja puhtale toidule, otsides maitseelamusi. Ma arvan, et suhtes on ühesugune suhtumine toitumisse üsna oluline. Minusugusel veidi foodiel, kes üsna kartmatult kõike proovib, oleks keskmise kartuli-kastme mehega päris keeruline koos olla. Esiteks tean kogemuse põhjal, et erinevaid roogasid ma vaaritada ei viitsiks (ratatouille ühele ja praemakaronid ketšupiga teisele?) ja ei leia ka põhjust, miks peaks. Samas ei tahaks, et kodus koguaeg rämpstoitu leiduks. Kolmandaks oleks äärmiselt raske minna restorani inimesega, kes on toiduga äärmiselt valiv. Kindlasti pole see suhtes ainus määrav asjaolu, kuid kooselu puhul juba kord on nii, et võiks olla võimalikult palju erinevaid vaatenurki elule. Eks see toitumise tähtsustamine võib olla ka minu kiiks.

Eesti ja Austraalia köögid on küll erinevad, kuid on ka nii mõndagi sarnast. Näiteks mitmekesisus. Kui palju Eesti toidust on „ehe Eesti asi“? Tänapäevane Eesti köök on üsna segunenud. Väljas einestades süüakse ju üsna tihti sushit, Tom Khad, erinevaid pastasid jms. Need ei ole ju klassikalised Eesti road. Lääne-Euroopast eristume eelkõige musta leiva, hapukapsa, keefiri ja kohupiima tarbimise poolest. Mis puutub restoraniroogadesse, siis on inspiratsiooni napsatud kõikjalt maailmast. Üldiselt pean Eesti toidu- ka kohvikukultuuri üsna kõrgeks. Paraku on maitseelamuse saamisel ka kõrge hind. Kuid see eest on restoranidel-kohvikutel tihti mõnus omanäoline interjöör. Kodutoitude puhul on eestlased eeskuju võtnud eelkõige Ida Euroopast (guljašš, rosolje, borš, pelmeenid jms)

Ka Austraalia köök on väga segunenud ja erinäoline. Nagu varem maininud olen, siis maapiirkondades oli toitumine ebatervislikum. Seal süüakse rohkem vorstirulle ja „meat pied“, mis valatakse grillkastmega üle. Kumbki neist mulle ei maitse. Maal kulistati ka rohkem limonaadi ja pearoa juurde kuulusid „chips“ ehk friikartulid. Ka kodustes toitudes. Hommikusöögiks süüakse tihti WeetBixe (nagu müslitahvlid) ja röstsai Vegemitega (kingaviksi meenutav pärmiollus, mida austraallased armastavad süüa). Olen korra proovinud, ei meeldinud. Ilmselt määrisin liiga paksu kihi ja ehk oleks pidanud näiteks juustu lisama. Kasparile see maitses. Ka pähklivõi on populaarne.

Vegemite
Vegemite. Pildid on seekord võetud Googlest.

Suurlinnas on toitumine erinev. Hommikuks ehk brekkyks süüakse ikka peamiselt röstsaia (tihtilugu täistera või lausa sepikulaadsele tootele), aga väga Ozzielik on peale määrida avokaadot, katteks kasutada lõhet ja kogu kupatus paari tilga sidrunimahlaga maitsestada. See on tõesti hea, oleme kõiksugu määrded avokaadoga asendanud. Need on siin alati mõnusad küpsed ka.

Töö juures on meil alati saadaval erinevat röstsaia, Vegemitet, pähklivõid, moosi ja pisikesed pakid pähklisegusid ning kuivatatud aprikoosiampse. Kahel päeval nädalas on puuviljapäevad ka, neid tuuakse kastiga. Väga tore komme, sest puuviljad vahepalana on hea valik.

Lõunaks süüakse tihtilugu salatit, aga vahel ka võileibu. Õhtusöök paistab suurem, tähtsam (ja sotsiaalsem) toidukord olevat.

Mingeid komme-küpsiseid kontorites reeglina ei pakuta. Kord kuus süüakse sünnipäevalaste auks torti. Üldiselt Aussidel pole kombeks magustoitu pakkuda. Poodides on letid maiustustest lookas, aga ühiselt istumisel ei pruugigi magustoitu olla. Ma eelistaks seda Eesti kommet, kus kooki saab ikka ka.

Vahel harva, kui mõni suurem koosolek on, ringleb kontoris kas siiseid Canterbury komme või Tim Tam küpsiseid (väga maitsvad, aga tohutult magusad). Canterbury tooted ongi siin põhilised, neid müüakse Inglismaal ka.

Tim Tam
Tim Tam

Maiustused on siin väga head ja suussulavad, aga natuke liiga magusad. Austraaliale omane on Rocky Road maiustus, mis koosneb vahukommist ja šokolaadist. Jäätised on siin väga maitsvad, kui jällegi – väga magusad. Väga populaarne on salted caramel maitse, mis jäätises on tõesti imeline. Nagu enamus tooteid, kehtib ka magusaga tihtipeale pakkumine, et mitu tükki ostes saab odavamalt. Üsna lihtne on magusat liiga palju kokku osta. Maiustused on minu hinnangul üsna soodsad, eriti kilohinda arvesse võttes. Üksikult väikseid šokolaade on kallis osta, aga suuri pakke küll mitte.

Poes on toit üsna mõistliku hinnaga. Kuulsin enne siiatulekut jutte, et jube kallis on. Elatustaset ja palku arvesse võttes ei ole. Palju on sooduspakkumisi, millega on toode lausa üle poole soodsam. Ja neid pakkumisi on palju. Maal elades läks meil toidule ca 50 taala nädalas rohkem ja siis valisime hoolega, mida korvi pistame. Linnas sätime enamasti korvi, mida hing ihkab, ning saame ikka väiksema arve kui maal elades. Käime kord nädalas suuremal toidušopingul ja kahepeale kulub umbes 180-200 taala. Minu arust pole üldse palju, võttes arvesse, et sööme üsna hästi. Hea toitumine on ju ikkagi tervise pant. 

Siin on puuviljade valik pidevalt lai. Ostame tihti mangot, kirsse, ploome, õunu ja nektariine. Litšid on ka üsna head. Köögiviljadest on samuti valik üsna lai. On veidraid vilju, nagu näiteks turnip, mis on üsna kaalika moodi. Idude valik on lai, samuti erinevate salatiliste. Bataat on üsna tavaline asi, mida süüa. Enamasti meil ongi toidukäru juurviljaletist lahkudes üsna täis.

Litšid
Litšid

Samuti müüakse siin üsna normaalse hinnaga tooreid krevette, mille pideva tarbimisega olen väga harjunud. Samuti saab pakkumisi jälgides hea hinnaga osta lõhet. Lihavalik on alati üsna lai ja seda ka veise ja lambaliha puhul.

Minu mäletamist mööda on ülalloetletud asjad Eestis üsna kallid. Ilmselt paljude toidukorv koosneb endiselt asjadest a’la sai, piim, hapukoor, makaronid ja hakkliha. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes kodus (ja väljas) klassikalisi Eesti “sööklatoite” tahaks. Muidugi osa neid Ida Euroopa toite on lihtsalt imelised (guljašš, pilaff, aga ka eestipärased kodused kotletid kartulipudruga), aga viinerikastet ja praemakarone vaaritamast pole ma end leidnud. Eestis poekorvidesse piiludes tundus selline “klassikalise toidu” valik üsna tavapärane olevat ja pole ka survet muid asju odavamalt müüa. Samuti on paljud köögiviljad, nt Baklažaan, kallid. Arusaadav ka, võttes arvesse meie laiuskraade.

Siinmaal on veel üsna hea juustuvalik. Minu viimase aja lemmikavastus on suitsutatud Cheddar. Imeline! Ungari salaami on väga populaarne, samuti on poes üsna lai Itaalia sinkide valik.

Eesti toitudest igatsen leiba, keefiri ja kohupiima. Leiba ostame Eesti poest sügavkülmutatuna ja tavapoes müüakse Pumpernickelit, mis on nagu TeraJass vms leib. Avastasime hiljuti rõõmuga, et Buttermilk on meie keefir. Kahjuks kohupiima pole kuskilt leidnud, müüakse vaid Ricottat. Aga heeringat, tatart sprotte ja hapukoort müüakse küll tavapoodides.

Mis restoranidesse puutub, siis võtmesõnaks on mitmekesisus. Igas kaubanduskeskuses on oma Food Court, kus on ohtralt toidulette – saab kebabi, hamburgerit, salatit, pitsat, Mehhiko, India, Hiina jms toitu. Seda kõike enamasti umbes 10 taala eest. Nende kohtade India toidud on minu meelest parimad.

Igas äärelinnas leidub enamasti Itaalia ja mingeid Aasia toite. Oleme mõlemad tohutud India toidu fännid, karri riisiga ja küüslaugunaaniga läheks iga kell. Restoranides on aga tihti toidud liiga vürtsikad. Aga siiski tohutult head! Väga meeldib veel Vietnami ja Korea köök. Olen üldlaastus õppinud erinevaid Aasia riikide kööke eristama. Olgem ausad, ega ei ole ikka küll vaid riis ja nuudel! Nad oskavad tavalise toidu nii eriliseks teha ja seda vaid maitseainetega. Imeline!

India köögist on mu üks lemmikuid Vegetarian Korma. Hiljuti avastasin ka Kofta pallid, mis maitsevad nagu lihapallid, aga pole seda teps mitte. Tahaks nii Kormat kui neid palle proovida ise vaaritada. Nii tore on proovida kokata uusi asju, nagu ka uusi asju proovida. Kuidas ma teaks, et Kofta pall viib keele alla, et India juust baklažaaniga on tõeline nauding või et mulle maitsevad Koreapärased tšillikrevetid, kus kõigepealt on tunda magusust ja siis lööb tulejutt üles? Või et mõne toiduga ei pruugi keel üldse põleda, vaid kurk on kui tules? Või et kookosmoos Kaya toob mulle siiani Malaisia tänavad meelde? Või et Fejoija meenutab maitselt kummikommi, kuigi on puuvili? Või et kitsejuust on hamburgeris äärmiselt hea lisand? Ikka ise proovides! 

Vegetarian Korma
Vegetarian Korma
Kofta Balls
Kofta pallid

Üldse on meie kokkamistesse ligi hiilinud Aasiast pärit maitsed. Erinevaid segusid müüakse poodides laialt, nagu ka maitseaineid. Seda aspekti jään kindlasti Eestis elades igatsema.

Seevastu restoranide interjöörid ei ole tihtilugu väga kaunid ja hubased. Väljas süües saab tšekile minu arvates sarnased numbrid kui Eestis, aga dollarites. Food courtides muidugi odavamalt. Sushit müüakse siin suurte rullidena letist, tavaline kiire amps. Muidugi on siin sushi väga hea! Burgerit oskavad nad ka teha. Eelmine nädalavahetus käisime näiteks Grill D’s, kus oli tõesti väga hea toit. See on pigem restoran, mitte kiirtoidukoht.

Üldiselt oleme siin maitseelamusi saanud palju. Käime neid ka konstantselt otsimas. Nädala sees kokkame enamasti ise ja võtame lõuna tööle kaasa, aga nädalavahetuseti sööme väljas. Vahel käime kesklinnas, aga enamasti avastame erinevaid kohti äärelinnades. Täna käisime näiteks pärast randa India toitu söömas, siis proovisime esimest korda Belgia vahvlit ja siis läksime kinno. See Belgia vahvel oli küll hea, aga ühest portsust piisas kahele. 

Belgia vahvel

Silma on jäänud, et kohalikud on agarad restoranides istumisi korraldama. Nädalavahetustel on neil tihti mitmeid eineid erinevate „gruppidega“, et end üksteise eluga kurssi viia. Küll on brunch perega, siis lõuna trennikaaslastega ja õhtusöök näiteks endiste töökaaslastega. Eestlased käivad vist rohkem üksteisel külas. Eks see jääb tihti raha taha ka, sest kõigil pole võimalik pidevalt restorades ühiseid sööninguid korraldada. Aga üldse on austraallased sotsiaalsemad kui Eesti inimesed. Mis on ju tore.

Uskumatult pikk jutt sai. Tõeline foodie loba. Aga meeldejäävaid maitseelamusi selle kõige peale!

Ilus 2015 kogu oma hiilguses

Täna on selle aasta viimane päev ja on paslik teha väike kokkuvõte.

2015. aasta oli väga seiklusrikas. Algas see Austraaliaks valmistudes. Siis leidsime endid juba Melbourne lennujaamast, teadmata, mis edasi saab. Esimesena suundusime Lõuna-Austraaliasse farmi tööle, et lunastada endale võimalus teise aasta viisaks. 

IMG_3609
Rand Lõuna-Austraalias

Maatööl rassitud, asusime reisile. Avastasime Kesk- ja Põhja Austraaliat, Singapuri ja Malaisiat. Kui võrratu seiklus see oli, eriti Aasia osa! Üks osa minust igatseb juba Aasiasse tagasi seiklema. Tagasi vaadates oli Malaisias veedetud kuu kui elu teistsuguses maailmas. Tahan jälle kogeda Aasia-tunnet, võiks öelda. Seal olles olid emotsioonid hoopis teisel levelil.

IMG_5269
Päikseloojang Borneos

IMG_5236

Pärast reisimist algas uus eluetapp Darwinis. Igatsesin kontorisse tagasi juba farmis töötades, kuid nüüd oli soov eriti tugev. Kahjuks jäi see linn mu ambitsioonide jaoks liigväikseks. Pidasin stressivaba (kuid igavat) poetöötaja ametit ning säästsime enamus oma sissetulekutest. Darwini-etapp jäi üsna lühikeseks ja peagi asusime Idaranniku reisile. See oli väga vahva! Käisime mitmel laevakruiisil, matkasime, avastasime imekauneid randu, patsutasime delfiine, vaatlesime kaugelt vaalasid, snorgeldasime ja olime niisama õnnelikud. Sellest reisist jäi väga erksalt meelde ka sisemaa Canberra kandis rohetavat mäenõlvade ja lammastega.

IMG_5878
Whitehaven Beach

Lõpuks jõudsime Sydneysse. Siin sain juba paari nädalaga endale töö suures hea mainega advokaadibüroos. Kahjuks oli töö üsna tehniline ja kuiv dokumentide ettevalmistamine, samuti ei meeldinud mulle töökeskkond. Töö assistendina pole ikka mulle.

See tööots ei kestnud kaua, kuid põhjusega. Ilus nimi CV-l ilutsemas, sain tööle rahvusvahelisse ettevõttesse, kus töö on palju sisulisem. Nüüd olengi juristi abi ja kuigi töö on vastutusrikas ning vajab palju analüüsimist ning põhjalikku keskendumist, olen õnnelik. See töö mulle meeldib, sest esitab väljakutseid. Just neid mul ongi vaja. Kuudepikkune paus juurast mõjus hästi. Töö ja kooli kombineerimisega oli aju veidi ülekuumenenud, kuid pärast puhkust ja reisimisega elukogemuse omandamist tunnen end värskena ning valmis pingutusteks, et edasi pürgida. Tunnen end taas ühiskonnas vajalikuna.

Vahepeal liikusid mõtted kõikvõimalikes tööalastes suundades, kuid mõtte vabaks laskmise tagajärjel tunnen, et ma mitte ei PEA juuraalast tööd tegema, vaid ma TAHAN. Või siis vaikselt juurast kuskile rohkem ärilist või poliitilist väljundit nõudvale ametipostile liikuda, aga tööalast kannapööret ma hetkel teha ei taha. On see kirg õigusala vastu või fakt, et ma siin üht teist oskan ja tean ning see tekitab minus enesekindlust ja rahulolu, ei tea. 2015. aasta aitas tööalasel rindel selgust tuua ning sain mitmeid väärtuslikke õppetunde, samuti mõelda tagasi olnule ja seda analüüsida. Loodan, et seniste kogemuste põhjal oskan edaspidi teadlikult jagada energiaressursse, et mitte läbi põleda. Ükskõik mis alal ei saa töö pakkuda rõõmu, kui energivarud on otsas.

DSC_0549
Tööelu kõrghoonete vahel

Lisaks tööalasele eneseleidmisele pakub suurt õnne eraelu. Oleme Kaspariga reisides üksteist põhjalikult tundma õppinud. Ta on võrratu partner, kellega koos olles tunnen end armastatu ja hoituna. Kõik on, nagu ma kunagi oma abstraktselt tulevikupartnerilt lootsin – kirge ja sädet on, aga mitte väsitavaid tülisid. Meie koosolemist täidab enamasti huumor. Olen üsna aktiivne ja tahan kogu aeg kuskile minna ja midagi teha. Saame kõiksugu asju koos teha, kultuurist matkamiseni välja. Samuti spordime nädalavahetuseti koos. Kodutööd on jagatud, mis on äärmiselt oluline aspekt toimiva kooselu jaoks. Nii et igati tore on koos aega veeta, pesa sisse seada, või hoopis seigelda. Olen õppinud jagama ning rohkem teisele poolele mõtlema, mis on suur edusamm.

DSC_0833c

DSC_0798
Nädalavahetused looduses

Samuti jagame huvi tervisliku toitumise vastu. Sel aastal taastus minu normaalne suhe toiduga ja iseenesest kadusid stressikilod. Kaspar on paremas vormis kui keskkoolis käies. Oleme mõlemad huvitatud puhta ja toitainerikka toidu tarbimisest, kuid ei lähe sellega ebamõistlikuks ja lubame endile vahepeal ka midagi vähem tervislikumat. Olen täheldanud endal toidu ja emotsioonide sidumise vähendamist. Üritan oma mõtlemist suunata, et toit ja emotsioonid enam kunagi koos ei käiks. See kõik on aga üks suur ring – elu tasakaalus hoidmine, õnnelik olemine, suhte hoidmine, tööalane rahulolu ja tervislik toitumine – ning kui eeltoodud aspektid on täidetud, ei tohiks olla põhjust toidust ja alkoholist lohutuse leidmiseks. Alkoholi oleme mõlemad sel aastal võrdlemisi vähe tarbinud. Peod ei ole hetkel ahvatlus, pigem naudin nädalavahetuseti pikka ööund ning teen päeval kõiksugu toredaid asju, mida pärast peo-ööd teha ei jaksaks. Iga alkoholiklaasi suhtun kui magustoitu ning ka figuurist on näha, et alkohol mõjubki kehale kui liigne dessert ja suhkur. 2015. oli tervisliku toitumise ja enda keha ning üldse endaga rohkem leppimise aasta. Püüdlen parima versiooni poole endast, mitte ei loo ebarealistlikke illusioone. Enda võimete piiride teadmine tuleb elukogemusega.

Olen üks neist õnnelikest, kel on jõulude ajal sünnipäev. Saan iga aasta lõpus vaadata tagasi ka eluaastale. Hakkasin käime 20-ndate teist poolt, nii et verinoor ma enam pole. Uute eluaastate lisandumise vastu pole mul midagi. Ma ei saaks praeguses eluetapis olla nooremana. See ei oleks võimalik. Ma ei tahaks olla seesama ebakindel ja endas kahtlev noor tütarlaps, kes ma olin näiteks viis aastat tagasi. Olen eriti viimase nelja aasta jooksul läbi käinud pika ja isikulise arengu tee ja olen õnnelik just praeguses vanuses olles

.DSC_0013

Jõulupühad möödusid sama toredalt, kui oli ülejäänud aasta. 24-ndal käisime majanaabri ema juures, mis oligi eestlaste jõuluõhtu. Verivorsti ja hapukapsast sai, Vana Tallinnat pakuti ning käis jõuluvana. Seal olid külas ka eestlased, kes siin juba Teise Maailmasõja ajast elavad. Kuulasime huviga nende jutte põgenikelaagritest ning tollasest elust.

25. ja 26.ndal kohtusime hoopis Uku ja Liisiga, kes Sydneysse külla tulid. Kondasime linnas, tähistasime minu sünnipäeva ning käisime praamiga Põhja Sydneys Manly kandis rannas. Rannapäeval sadas küll vihma, kuid tore oli sellegipoolest!

DSC_0412
Vaated praamilt.

DSC_0840

DSC_0849

DSC_0897

DSC_0958

DSC_0970

Täna lähme linna ilutulestikku imetlema. Me võtame uue aasta vastu siis, kui teil pole veel pärastlõunagi kätte jõudnud. Olen varem telekast näinud, kuidas Sydneys imelikult vara uut aastat vastu võetakse. Sel aastal oleme meie need „imelikud“.

Ilusat vana aasta lõppu ning edukat, armastus- ja rõõmurohket uut!

Grete-Maarja

Rutiini käest Sydney retkeile

Eluke siinpool maakera muudkui veereb. On unine esmaspäevahommik, õhtune jooks koos harjutustega, teisipäevane lihasvalu, pikk õhtune jalutuskäik, taaskord trennine kolmapäevaõhtu, siis juba neljapäevane toidupoes käik, reedene võidukas ohe ja rõõm eesootava nädalavahetuse üle, pikk puhkepäeva uni ja aeglane rikkalik hommiksöök, mõnus ujumine laupäeval, tore pühapäev ja siis … algab kõik otsast peale, et taas lõppeda. Kaspar ohkab igal reedeõhtul, et põhimõtteliselt peab kohe varsti ärkama ja tööle minema.

Sinna vahepeale jääb tohutu hulk läbitud rongipeatusi, tehinguid, dokumentide ettevalmistamist, faksimist, muud paberimajandust, suhtlemist, imestamist ja veelkord paberimäärimist.

On põnev ju küll, tulla siia seiklustest lugema, aga tegelikult on seesama igapäev, lihtsalt vähe soojemas ning päikselisemas kliimas ja teises keeles.

Aga mis parata, rutiin saab inimese ikka kätte. Ja ega me kumbki sellele vastu puiklegi. Vastupidi, oleme lausa hoolega, kuigi alateadlikult, endale siingi rutiini kujundanud. Ju see pakub turvatunnet.

Üldiselt tunnen end olevat jõudnud elus helgesse ja õnnelikku etappi. Samas on tunne, et veel palju on ees. Kahtlemata on. Eestisse jõudes algab uus elustaadium, lõplikult täiskasvanu oma. Nii vähemalt tundub. Tahaks ju ikka on pesakese punuda ja tööalaselt aina rohkem pürgima hakata. Siis on ju tehtud, käidud, nähtud, kogetud ja saavutatud teadmine, et kodus on ikka kõige parem. Vast on varem hinges püsinud seiklemise rahutusepisik siis lahtunud.

Ideaalis hakkame Eesti poole liikuma kuskil aprilli lõpus-mai alguses. See on praegu küll minu töötamise tõttu küsitav. Praegune ots on lühike ja sealt edasi leian ehk (leiab mu agentuur mulle) teise otsa. Nad on pärast seda Gadensi kogemust tööleidmise osas väga lootusrikkad. Aga jaanuaris näiteks pidi õigusturg väga vaikne olema. Eks näis, kaua mul see tööseisak kestab. Eks sellest sõltub kogu rahaline seis. Sest kukrusse peab rändamiseks ikka ka raha jääma. Ega me siis Sydneyst otse lennukisse istu ja Eestisse tule. Oh ei, enne tahaks matkata Uus-Meremaal, joogatada Balil, ekselda Kambodža templites ja imestada Vietnami elu üle, et siis lõpuks kõht Hong Kongis Hiina toidust punni süüa ja siis suveks koju sõita. Oleks ju tore.

Praegu pakub Sydneygi veel avastamisrõõmu. See nädalavahetus oli üsna aktiivne. Reedeõhtul kohtusime Kaspariga kesklinnas. Kõigepealt tegime kaunis Hyde Park’is pilte, et siis Harbour silla poole jalutada.

DSC_0354
Hyde Parkis

DSC_0356

DSC_0355

Oli tohutu kuumalaine 40 kraadiga. Nagu suures föönitoas oleks jalutanud! Kõige selle kiuste kõndisime üle silla ja imetlesime ilusaid vaateid. Põhja-Sydney kinnisvara oma miljonivaadetega võib küll magus amps olla.

DSC_0402
Harbour sillal

DSC_0370

DSC_0366
Ikka seesama ooperimaja

DSC_0372

DSC_0359

DSC_0387
Teel sillale

DSC_0400

DSC_0418

DSC_0425

Pärast sillavallutamist võtsime suuna hoopis Darling Harbour poole, kus leidub palju mõnusaid restorane.

DSC_0438
Suurlinnadžunglis

DSC_0436

Võtsime istet ühes Itaalia restoranis. Meil oli ka, mida tähistada. Kaspar sai ametikõrgendust ja lisaks veel töötunde juurde. No mida veel tahta! Teda oli kiidetud ja uuritud, kas ta saab ehk kauemakski kui kuus kuud neile tööle jääda. Darwinist lahkudes öeldi talle ka, et kui soovib, siis nende juures on tal alati töökoht kindlustatud. Ma üldse ei imesta ka. Ta ongi selline leidlik, osav, punktuaalne, organiseeritud ja korralik, just nagu austraallastele vaja. 

Tagasi reede juurde tulles – kõhud täis, mõtlesime linna peal veel mõne joogi teha. Otsisime veidi vaiksemat pubi, kus kuuleks üksteise juttu ka. Siinmail käib isegi restoranides ööklubi tümpsuga võrreldav lärm ja muusika.

Leidsime ühe Iiri pubi. Läksime teisele korrusele, kus oli vaiksem. Tellisime paar jooki, mille peale ettekandja teatas, et see siin on restoran ja midagi süüa peab ka tellima. Olime veidi nõutud, sest kõhud olid täis. Võtsime juustuvaliku.

Seepeale asus ettekandja meid ignoreerima. Uskumatu, eks?! Austraalias, võrratu teeninduse maal, leidsime meie ülbe ettekandja. Ta ei toonudki meile juustuvalikut lauda. Ometi oli pubi (oi, vabandust, restoran) pooltühi. Kuskil polnud ka silti miinimum arvesumma kohta. Ta oleks siis võinud öelda, et kobigu me oma juustuvaliku sooviga heaga allkorrusele ja lürpigu vaid oma jooke. Jutustades möödus aeg kiirelt ja ühtäkki avastasime, et tükk aega on juba mööda läinud. Küsisime teiselt ettekandjalt ja ta tõi selle näruse juustu lauda paari minutiga. Meid algselt teenindanud punapea ei teinud meist enam üldse välja. Seda poleks Austraalias küll oodanud. Siin on alati teenindajad ülivõrdes sõbralikud, lobisevad ja vastutulelikud.

Õhtu oli kehvast teenindusest hoolimata tore. Nagu deidil ikka. Oma kudrutava kamraadiga on kõige toredam „kohtamas“ käia.

Laupäeval käisime kõigepealt ujumas. Kuumalaine möödus kiirelt ja juba reede õhtul koju minnes oli jahe, nii et vette pidi end tahtejõuga hüppama sundima. Pärast läksime kinno „Dressmaker“ vaatama ja laupäeval eraldasin end raamatuga teki alla kerra, et Mehhiko narkobossi kohta lugeda. Need metsikud laupäevaõhtud…

Pühapäeval kasutasime oma „turistikombo“ pileteid ja külastasime kõigepealt loomaaeda. Olin südalinnas väiksel alal asuva loomaaia suhtes skeptiline, ent asjatult. Väljapanekud olid tavapärasest põnevamad. Vaatasime taaskord Austraalia loomi. Jälle pean kirjutama, et nägime kängurut. Ilmselt hoiate juba peast kinni. Kaua võib kängurutest jahuda? Ole sa Lõuna-Austraalias, Austraalia keskel Alice Springsis, Darwinis või Idarannikul, ikka käib pidev jutt kängurust. Eesti pruunkaru oleks ka vist juba põnevam (huumoriga ikka, eks), aga jagan siiski pilte, muudest loomadest ka. 

DSC_0520
Vallabi
DSC_0504
Vana hea känguru

DSC_0477

DSC_0508
Vombat
DSC_0513
Maailma ohtlikem lind. Teda ei tasu vihastada. Kaspar arvas, et pole ka ime, kui tal kirves peas on.

DSC_0472

DSC_0515

DSC_0483

DSC_0473
Mürgine pruunmadu

DSC_0458

DSC_0468
Tasmanian Devil

DSC_0457

Pärast uudistasime Sydney Eye Tower’it kah veel. Tegemist on selle linna kõrgeima ehitisega, mis maailma mastaabis konkureerib mõndade teiste tornidega. Enne torni sõitmist sai ka 4’D kinoelamuse. Päris lahe oli tõesti, vesi pritsis justkui silma ja lind lendas täitsa meie poole.

Tornist avanes hunnitu vaade linnale. Nagu kiuste oli päev pilvine. Muide, piltide tegemisel käib meil Kaspariga võitlus nimega „efektiga või mitte“? Mina eelistan naturaalseid pilte, aga meespoolele meeldib värve erendava efektiga pilte teha. Üles riputan mõlemat sorti pilte.

DSC_0559

DSC_0572

DSC_0551

DSC_0570

DSC_0561

Eestis tuli lumi maha, ma Facebookist nägin küll. Ise ka imestan, et seda ütlen, aga igatsen praegust aega Eestis. Kui on ilus lumi, jõuluaeg ja valged kuused. Meil on siin lauspäike ja värvilised kuused näevad selle kõrval väga magedad välja. Või kui poest kuuled jõululaulu, ise palavusest leemendades. Ei ole ju päris!

DSC_0444
Õhtusel ajal petab isegi natuke jõulutunnet välja

*Selle postituse kirjutasin valmis esmaspäeval, aga avaldamiseni ei jõudnudki. Täna, teisipäeval, pahaaimamatult töölt koju sõites helistas mulle mu tööagentuur. Homsest mul tööd pole. Nad olid uue töö leidmise osas lootusrikkad. Nii see Austraalia Working Holiday viisaga agentuuri kaudu töötaja elu käib. Ei mingit stabiilsust. Tööjõu voolavus on siinmail tohutu, meilgi oli pea iga päev uus nägu kontoris.

Igatahes tagasiside oli üldjoontes positiivne, lihtsalt telefonisuhtlusel häirib mu aktsent. See olevat välismaalaste puhul tavaline. Diktsioon on mul eesti keeleski kehvake, aktsendi kaotamine aga üsna võimatu missioon. Vähemalt on mul nüüd uut kogemust.

Tervitused soojad, mu kallid

Grete-Maarja

Blue Mountains ja muu loodus

Eelmisel pühapäeval käisime Sinimägesid (Blue Mountains) avastamas. Asudes Sydneyst vaid mõne tunni kaugusel, on see väga populaarne turismiobjekt. Küllap oleks linna lähedusetagi, arvestades sealse vaatepildi hunnitust.

Ilm oli pilvine, mistõttu võisime mõningast vaate ilust vaat et ilmagi jääda. Ehk jõuame mõnikord veel sinna, näiteks pikemale matkale. Seekord jõudsime vaid natuke jalutada ning vaateplatvormid läbi kõndida. Teekonna aeglase tempo tingis suuresti uue „mänguasja“ veetlus ehk kaameraga pildistasime. Küll püüdsime pildile kalju otsas õitsevat lille, siis jälle veetilku. Vahepeal jäid mööduvad nimesed seisma, mõeldes et näeme haruldast lindu või muud põnevat. Kui nägid, et need kaks totakat pelgalt tilgakesi pildistavad, kõndisid edasi. Meil oli aga tore päev ning pilte sai ka tehtud üksjagu.

Kolm Õde Sinimägedes
Kolm Õde Sinimägedes
Kaunid vaated
Kaunid vaated

DSC_0116

DSC_0156

Efektidega pildistatud loodus
Efektidega pildistatud loodus

DSC_0229

DSC_0230

Mets mägedest vaadatuna
Mets mägedest vaadatuna
Kolm Õde Sinimägedes
Kolm Õde Sinimägedes
Väga olulised veetilgad
Väga olulised veetilgad

Sel nädalavahetusel ihkas taas hing loodusesse. Kuigi Sydney on ilus linn ja meil on seal veel avastamist omajagu, ei tõmba nädalavahetusel sinna. Imimmassides tunglemine on lihtsalt niivõrd väsitav. Nädalavahetusel tahaks end ikka laadida. Guugeldasin lähedal asuvate matkarajade kohta ja avastasin meie jaoks Parramatta järve. Ei midagi suurt, kuulsat ega uhket, lihtsalt järv ja mets. Aga kui mõnus värske õhk seal oli! Sinimägedega ei andnud kahjuks võrrelda, seal oli õhk veel kargem ja võrratum. Ega ei panegi  suurlinna saastatut õhku enne, tähele kui kopsudesse puhast hapnikku saab.

Tee viib metsa..
Tee viib metsa..
Parramatta järv
Parramatta järv
Jõgi sai vihma arvelt kasvada
Jõgi sai vihma arvelt kasvada

Nii me siin oleme, kaks hingelt looduslast ja imimmasside põlgurit. Seda peab küll ütlema, et pidev kahekesi olemine ja koos maailma avastamine tekitab hetki, kus üks vaatab teisele küsivalt otsa ja uurib kahtlustavalt: mis sa loed nüüd mu mõtteid või?

Vahepeal käime koos jalutamas ka, võtame meiega elava koerakese ka kaasa. 

Meie kodu
Meie kodu
Mees ja koer
Mees ja koer
Maja kodutänava lähistel. Kas vaid mulle tundub see mänguasjateema veidi õõvastav?
Maja kodutänava lähistel. Kas vaid mulle tundub see mänguasjateema veidi õõvastav?

Juurdlesin, et ehk tegin oma eelmise postitusega austraallastele liiga. Võib-olla tegingi, kajastan liiga palju negatiivset poolt? Tegelikult ma arvan, et siin kerkib esile patriotism. Olen paljude eestlaste käest kuulnud, kui võrratu see Austraalia ikka on. Hakkasin ehk alateadlikult negatiivset otsima, et pilti veidi tasakaalustada? Või olen liiga kriitiline. Heh, ma arvan, et lihtsalt igatsen Eestit ja ei pea seda paika siin koduks, olgu nii palju päikest ja kõrgemat palka kuitahes. Siiani pole Austraalia mulle südame külge kasvanud. See on minu jaoks lihtsalt üks ilusa loodusega väga tore riik. Kõik. Ja see ongi normaalne, sest Austraalia polegi minu kodu. Austraalia on ja jääb alati maaks, kus reisimise ja elamise käigus avastasin palju rohkem iseennast, sain juurde julgust ja enesekindlust. Kasvasin küpsemaks. Ja selle kõige tõttu jääb Austraalia minu jaoks alatiseks eriliseks. Aga mitte koduks.

Tervitused!

Grete-Maarja

Pallimängud delfiiniga, musid hülgelt, Great Ocean Road ja muud põnevat külmal maal Austraalias

Olles Coffs Harbouris, tekkis küsimus, kas seal linnakeses on midagi põnevat teha. Küsisime teadmiste emalt Googlelt järgi ja selgus delfinaariumi olemasolu. Mina läksin kohe põnevile, et oh sa poiss, delfiinid! Kujutage ette, isegi delfiinietendust polnud ma oma senise elukese jooksul näinud. Aga see viga sai kohe parandatud.

Kohapeal anti meile isegi päkkerite soodustust. Algul öeldi küll, et see on vaid YHA hosteli klientidele, kui on mingi vastav kaart olemas. Kaspar ütles, et oi, meil on ainult telk ja see küll kaarte ei väljasta. Ise naersime selle peale, nagu tegu oleks parima killuga. Naine kaasa ei naernud, aga kaasa tundis vist küll. Vaesed inimesed, niigi päkkerid ja isegi hostelis pole raha ööbida. Andis ikkagi soodustust.

Parasjagu oli käimas pingviinide toitmine. Väiksed nunnukesed paterdasid seal, nokad õieli ja trügisid üksteisega võidu. Inimesed said järjekorra alusel neile kala pakkuda. Mina seisin niisama kõrval ja üks pingviin vaatas mind pikalt, kahtlustades, et äkki ma varjan tema eest kala. Ei mingit pettust, ma niisama imetlesin neid pisikesi.

Järgmisena jälgisime hüljeste toimetamist. Nad olid veidi edevad, pöörlesid inimeste ees ujudes ja loivasid niisama ringi. Niii armsad loomad, kohutav on mõelda, et mõned neist neelavad kilekotte meres alla ja surevad piineldes. Huuh, ei taha üldse sellele mõelda.

Tere, delfiin!
Hüljes mängimas

Käisime veel ka väikses akvaariumi osas ja imetlesime kalu. Nii rahustavalt mõjub nende jälgimine.

Omal kohal olid muidugi ka delfiinid. Nemad ka suhtlesid inimestega. Üks tõi mulle palli ja ma viskasin seda talle. Valesti viskasin, liiga kaugele! Delfiinike pööritas silmi ja enam mulle palli ei toonud. Pärast üks pani mind veel proovile ja seekord ma viskasin õigesti, otse tema ammuli suhu. Ta viskas selle mulle tagasi, kui ma mujale vaatasin. Sain märja palliga vastu pead. Naljatilgad!

IMG_6418

Siis algas etenduse osa – delfiini- ja hülgemusi. Veider oli. Kasparile jättis hüljes mäletuseks habemesse kalasoomuse. Oi, kuidas ma naersin. Lubasin kohe blogisse kirja panna. Kaspar lootis, et unustan. Oh ei, sõbrake, kuidas ma saaksingi unustada.

Hülgemusi
Hülgemusi

Pärast suudlemistseremooniat algas trikkide osa. Hüljes lehvitas, näitas keelt, rääkis oma keeles anekdooti, hoidis oma nina peal tasakaalus palli ja kala ning demostreeris, kuidas kilekotte prügikasti visatakse. Et need jumala eest merre tema liigikaaslasi ohustama ei satuks.

IMG_6489

Etenduseosa
Etenduseosa

Delfiinid ujusid omavahel võidu, vigurdasid vees ja hüppasid kõrgele õhku. Pakkusime endid vabatahtlikuks nende efektsemal toitmisel. Toigast kalaga tuli kõrgel hoida ja delfiin võttis selle hüppega ära.

IMG_6536

Kokkuvõttes oli väga lõbus. Etendus oli humoorikalt kokku pandud ja loomad olid üliarmsad. Kes sinna linnakesse satub, siis see külastus on kindlalt oma aega ja raha väärt.

Järgmise öö veetsime kuskil kõrvalises külakeses jõeäärses karavanpargis. Selles jões olevat haisid. Kuskile siin Austraalias minna ei saa, ilma et keegi sind nahka tahaks pista.

Ladistas paduvihma. Öösel ärkasin selle peale üles. Tükk aega olin ärkvel ja ootasin, et kas peab ujuma hakkama. Õnneks ei pidanud, telk jäi kuivaks.

Hommikul saime kuidagi vihmaga võideldes hommikusöögi valmistatud ja söödud. Järgmine peatus oli Newscastle, Sydney lähistel asuv vana kaevanduslinn. Seal me peatusime vaid toidupoes käiguks, seega linna kohta kommentaare jagada ei oska. Niipalju ehk vaid, et seal leidus vanu inglisepäraseid kivimaju. Kogu see Sydney lähedal asuv asustus peakski rohkem ajalooga olema. Sydney rajati aastal 1788 ja oli üks esimesi linnu siinkandis, muide. Me eelmisele kodulinnale Darwinile pandi seevastu ametlik algus alles 1911. aastal. Vot sulle ajalugu!

Sydneys sõitsime seekord vaid läbi. Kui sinna lõpuks paikseks jääme, küll jõuame avastada. Meie suund on praegu Great Ocean Road. Sõidame sinna lühemat teed sisemaad pidi. Öö veetsime väikses mägilinnas Moss Vale. Brr, kui külm seal oli! Kuni 10 kraadi. Kohe sai välja otsitud soojad sokid ja muu külmakindel kraam. Magamiskoti, teki ja dressidega magades oli päris soe. Selles samas linnakeses käisime ka hommikust söömas. Kõik, sh muna ja peekon, oli serveeritud röstsaial. Tüüpiline!

Tüüpiline Austraalia maalinnake
Tüüpiline Austraalia maalinnake väikeste majade ja pubidega

Hommikul pakuti karavanpargi köögis pannukaid. Söömisseltskonnas oli üks mees oma treenitud kakaduuga. Oli teine vaese linnu beebina pesa kõrvalt leidnud. Mõelda vaid, kakaduupered viskavad oma nõrgima poja pesast julmalt välja! Vot sulle emalikkust ja kodusoojust. Selle nõrgukese õpetas ta leidnud mees trikke tegema.

Mees oma treenitud kakaduuga
Mees oma treenitud kakaduuga

Kuna olime mitu päeva ainult istunud ja sõitnud, sibelesin nagu närviline elektrijänes end liigutama. Võtsime suuna lähedasse metsa. Sinna sõites olid vaated uskumatud! Erkrohelised nõlvad, kirjud lehmad koos hobustega aasadel, kõikjal värvilised puud. Selline kodune kliima ja õhk, nagu Eestis sügisel. Ma muudkui ahhetasin, kui ilus kõik on. Ei tasugi alati ainult turismiraamatuid usaldada, mõnikord saab ise ringi konnates kauneimate vaatepiltide osaliseks.

Poolel teel metsa tuli ette kruusatee. Meie oma kaheveolisega sinna ronima ei hakanud. Austraalias on neljaveoline auto üsna vajalik. Oleks seda teadnud, oleks ehk rohkem raha auto ostuks kokku kraapinud ja selle endalegi ostnud. Meil juba mitu kohta läbi käimata, sest poolel teel tuleb ette kruusatee. Pole küll igapäevane probleem, aga siiski..

Võtsime jalgrattad ja kukkusime väntama. Huhuu, kui raske see oli! Tohutult palju oli tõuse. Ma pidin isegi peatuma ja daamilikult natuke öökimisega segi köhima. Mis see siis nüüd oli? Võhm täiesti kadunud? Oh eiii!

Suures trennihoos ununes, et olime merepinnast nii kõrgel, et hõre õhk andis tunda. Selle kõige kiuste sõitsime, kuni oja vastu tuli. Pärast oli küll hea väsinud jalad autosse istuma vedada ning maasikaid ja ploome nosida.

Metsatee mägedes, kus võhma proovile panime
Metsatee mägedes, kus võhma proovile panime

Järgmine öö pidime kringliks külmuma. Peatusime ühes armsas maalinnakeses. Õhtul tundus täitsa talutav temperatuur olevat, aga ööseks viskas vist isegi miinuskraadid ette. Nii ikka ei saa. Järgmisel ööl, Melbournes, olime juba targemad ja läksime hostelisse. Lubati omaette vannituba. Oli küll, aga milline! Vetsu- ja dušinurka eraldas vaid õhuke kardin. Parkimiskohaga hosteli leidmine oli tõeline keberniit veel pealekauba.

Melbournes veedetud õhtu oli küll supertore. Saime kokku Uku ja Liisiga – nende eestlastega, kellega me Smoky Bays tutvusime. Olime vahepeal reisinud täiesti eri suundadesse, aga nüüd olime sattunud ühte linna. Käisime ühes hubases hipsterlikus kohas söömas. Juttu jätkus viimase rongini ja oleks ehk veel jätkunud, kuid…rongigraafik seab omad limiidid.

Juba järgneval päeval asusime Great Ocean Roadi avastama. Tegemist on pea 200 km pikkuse ookeaniäärse teega. Oli küll ilus, jah. Käisime ka Otway rahvuspargis pikkuse poolest kõrghoonetega konkureerivate puude kohal matkamas. Oleks nende vahel veidi trossi otsas lennanud ka, aga see atraktsioon oli välja müüdud.

Hiigelpuu Otways
Hiigelpuu Otways

Veel imetlesime kahteteist apostlist – ookeanist väljakõrguvaid kaljumoodustisi. Kõik lainemüha, vee sinisus ja kaljud olid omal kohal ja moodustasid kokku kauneima vaatepildi.

IMG_6587

IMG_6591

IMG_6605

IMG_6612

Vahepeal ööbisime motellides. Külm oli ju! Oh mind rumalukest, kes arvas Aussi sooja maa olevat! Põgenesime jaheduse eest mais ja siin allpool on ikka veel külm. Vihm, rõskus, tuul ja muu sügisele kohane. Tegelikult algas siin kevad ja ma tõesti naiivselt uskusin, et septembris on juba soe. No olgu, vahepeal olevat isegi 20 kraadi kanti olevat, aga nüüd on miskine külmalaine peal. Mitu kuud kuumas ja niiskes kliimas veetnutena on meil hästi raske selle jahedusega harjuda. Suusajope ja soojad sokid on põhilised, toas olles on küte põhjas. Keha on šokis, sest alles ta pidi end elu eest jahutama. Äkiline kliimamuutus ei ole tore. 

Reisist veel – võtsime taas suuna Canberra, laiemas plaanis Sydney poole. Sisemaa pakub kauneid vaateid! Rohelised mäenõlvad, tohutult palju lambaid ja lehmi einestamas, pidevalt muutuv kõrgus. Käisime Canberras NASA kosmosekeskuses. Päris põnev oli, eriti Kasparil. Minu hetked on pigem kunstimuuseumides. 

Hiiglaslik taldrik kosmosekeskuses
Hiiglaslik taldrik kosmosekeskuses

Nüüd oleme omadega Sydneys. Ka siin on jahe ning vihmane. Homme asume juba potentsiaalseid elupaiku üle vaatama. Järgmisel nädalal hakkame tööd otsima. Oh, tuleks ometi hea koht. Mitte ei taha enam rammu rakendada või kuskil kassas summasid läbi lüüa. Aju tahaks pingutada, õppida, end proovile panna ja areneda. Kuulsid, Sydney? Ma olen valmis väljakutseteks!

Esimesed päevad saame ühtede eestlaste üüritud majas peatuda. Kohe soojem tunne niimoodi koduses atmosfääris olla, mitte kõledas hostelis.

Grete

Adrenaliinimöll, paduvihm ja koduigatsusmõtted Idarannikul

Olime omadega jõudnud Gold Coasti lähistele. Siin asuvad Austraalia suurimad lõbustuspargid. Muidugi tuli need järgi proovida. Eriti võttes arvesse, et mina, vaene inimhing, pole kunagi suures lõbustuspargis käinudki. Valikus oli kas Dreamworld-White Water World või veepargi-Sea World-Movie World kombo. Me võtsime neist esimese.

Olime hommikul kell kümme kenasti järjekorras. Pileti sai soodsamalt osta interneti teel, aga väljaprintimata piletita isikud pidid ikkagi sabas seisma. Ei läinud õnneks kaua aega.

Pargis olles panin ette, et alustame mõistlike inimeste kombel ikkagi lahjemast atraktsioonist. Saatuse tahtel jäi me teele siiski Eesti Tivoli Tuurist teada Haamri-laadne atraktsioon. Sealt sai esimese adrenaliinilaksu kätte. Hoidsin pea terve aja silmi kinni, üldse ei tahtnud enda kõrgel kõikumist piiluda. Hiljem, pärast mitmeid atraktsioone, julgesin juba veidi silmi lahti hoida ka.

Naljapilte adrenaliini vahele
Naljapilte adrenaliini vahele
Õnnelik isik lõbustuspargis
Õnnelik isik lõbustuspargis
Pisteti pokri
Pisteti pokri

Päev kujuneski nii välja, et järgisime „thrill“ ehk ekstreemseimate atraktsioonide nimekirja ja käisime neid järjest läbi. Kõige hullem neist oli Giant Drop. Ei tea, miks peaks terve mõistusega inimene ronima pingile, mis vinnatakse 120 m kõrgusele, et saaks seal ülal veidi jalgu kõigutada ja siis vabalangemisega tohutul kiirusel alla kukkuda. Huhuu, mul hakkavad praegugi sellele mõeldes kõhus judinad käima. Ära me selle igatahes tegime ja oli küll hirmus! Seal ülal olles ma kartsin tohutult. Iga hetk võid ju alla langeda sealt meeletust kõrgusest, kust inimesed paistavad nii pisikestena. Ei tea ikka, kas tahan kunagi langevarjuhüpet teha. 🙂  

Vabalangustorn
Vabalangustorn

Lõbustuspargis veedetud päeva mahtus muidugi palju – meeletult kiiret sõitu Ameerika mäe“ laadsetel atraktsioonidel, pea alaspidi rippumist, raputamist, õudu, adrenaliini ja kiljumist. Minu parimad karjatused keset atraktsioonil sõitu olid ilmselt „miks, Kaspar, miks???!“ „appi, viige mind siit ära“ ja „siit kukun ma nüüd küll alla!“ Seda viimast nentisin, kui me suurelt kiiruselt pea alaspidi rippu vajusime ja ma oma toolis veidi liikusin seepeale. Olin täiesti kindel, et minu tund on tulnud ja siit ma nüüd alla kukun. Viisaka inimesena nentisin ma enne hullemate sõitude algust Kasparile kuldsed viimased sõnad, et oli tore teda teada.

Paaril atraktsioonil tehti pilti ka, mida siis hiljem „imetleda sai“. Klassika – Kaspar naerab, minul on silmad kinni pigistatud ja suu viimsepäeva karjes. Õnneks taheti nende fotograafiaüllitiste eest sisse kasseerida lausa 20 taala, nii et Kaspari soov see pilt raamida ja tulevikus seinale riputada ei läinud täide.

Mõnel atraktsioonil naersin mina ka, ühel lausa pisarateni. Kiired ja äkilised atraktsioonid on selles mõttes head, et kogu selle kiiruse ja adrenaliini juures ei lähe süda pahaks. Lastele mõeldud karussellidel on tihti üks lõputu pöörlemine ja hakkabki iiveldama. Me käisime kõige viimasena mingil pöörleval asjandusel ja hakkas paha. Samas on piir pisarate naermise ja surmahirmu vahel atraktsioonide puhul õhuke. Mõni neist oli lihtsalt lõbus ja tore, mõni aga üsna jube. Muidugi tore, et kõik läbi käisime, ega ma minemata poleks jätnud. Mulle meeldib adrenaliin, närvikõdi ja veidi hullust turvalises ulatuses.

Minu lemmikatraktsioon
Minu lemmikatraktsioon

Vahepeal käisime ka looduspargi osas. Paitasin närvide rahustamiseks kängurut, jälgisime koaalade asjatamist, tutvusime Puukänguru ja uute linnuliikidega. Ühes ruumis oli järjest mitmeid loomi klaaside taga, nagu ikka. Ühes sellisel klaasitaguses olid mitmed purgid-pudelid, kaisuloomad ja muud nänni. Loomi polnud näha. Kõrval oli silt – selline on pilt, kui inimene risustab prügiga loodust. Loomadest tühi. Vat kui efektne viis sõnumit edastada. 

Dingo
Dingo

IMG_6297

Koaala asjatamas
Koaala asjatamas

IMG_6198

Ahjaa, kuidas ma saaks unustada tiigrite etendust. Kell 12 näidati loomatalitajate abiga, kuidas tiigrid hüppavad, puu otsa ronivad ja muud omale loomuomast teevad. Vahva oli! Ma muidu olen igasuguste loomade põlevate rõngaste läbihüppamiste jms vastane, aga kui nad oma loomulikke tegevusi maiuse nimel teevad, võin vaadata küll. Üldse olen täheldanud, et Aussi loomaparkides arvestatakse loomade tahtega. Näiteks ei pruugi lind käsu peale kohale lennata. Siis etendus kas venib või jääbki see osa vaatamata. Alice Springsis oli näiteks nii. Dreamworldis ka tiiger ei teinud kõike, mida taltsutaja tahtis. Kui ei taha hüpata, siis ei hüppa. Mõni edevam kolmest tiigrist sai innustust inimeste plaksutamisest ja ikka hüppas. 

IMG_6059

Tiigripoega sai ka kaugelt näha. Ta oli nii armas, nagu suuremat sorti kassike. Kui talle piima joodeti, jäi tuttu. Nagu tita ikka.

Mis mulle veel meeldis, olid kängurude puhkealad. Kui nad tahtsid inimestelt pai ja toitu saada, siis olid nn „avalikus alas“, aga võisid eralduda oma eraalasse, kuhu keegi peale loomatalitajate minna ei tohtinud. Kui me juba loomi enda lõpuks n.ö „ära kasutame“, siis tuleb nende huvidega ka arvestada. Normaalne ju!

Järgmisel päeval proovisime ära veepargi osa. Seal oli pea kõikides atraktsioonides nn „tube“, mille peal sai kehekesi alla lasta. Vahepeal sai suurel kiirusel alla tuhisetud, nägu naerul. Hästi head ja mõistlikkuse piires ekstreemsed atraktsioonid olid. Kiidan! 

Pärastlõunal käisime veel tavalõbustuspargis ka ja kordasime mõnd sõitu. Veel mainiks, et kogu külastuse juures oli järjekordades veedetud aeg lühike. See on üsna oluline aspekt. Tegemist on ikkagi üsna hooajavälise ajaga (kevad alles algab). Veepargis oli vahel veidi jahe, aga üldiselt oli ideaalne aeg külastuseks.

Pargist tulles oli kõht tohutult tühi. Valisime suvaliselt kesklinnas ühe Korea koha. Tundus autentne, sest Korea vms Aasia päritolu isikud sõid ka seal, isegi kummardasid traditsiooniliselt restorani sisenedes. Meile toodi tasuta eelrooga isegi, mis oli suur üllatus. Nautisime siis oma kalakooki ja mis iganes snäkke veel. Ma sain seal restoranis igatahes elu parimat Teriyaki kana! Oh, milline suurepärane roog! Võtan nüüd eesmärgiks kunagi analoogset rooga kodus järgi teha. Ei saa ju alati Gold Coastile sõita, kui kanaisu tuleb.

IMG_6310

Kaspar võttis vürtsika kana. Loo moraal – ära mine Aasia autentsesse söögikohta ja küsi puusalt tulistades vürtsikat toitu. Ma natuke kihistasin naerda, kui Kaspar köhides, leemendades ja punetades sõi. Ta veel paar tundi hiljem olevat vürtsikat maitset tundnud. Vaeseke! Igatahes nentisime, et Aasiasse võiks kolida juba pelgalt toidu pärast. Malaisias viskas lõpuks nendest roogadest hommikust õhtuni süües kopa ette, aga seda vaid paariks nädalaks. Tahaks ikka veel ja uuesti head Aasia sööki!

Õhtul karavanpargis hakkas paduvihma kallama koos äiksega. No eks see pidi millalgi tulema. K-Marti 65-taalane kiletelk õigustas end taas- ei lase läbi õhku, aga ka vett mitte.

Ikkagi oli nukker vihmaga telkida. Dušist ei tulnud miskipärast ka sooja vett, kuigi mina külmavaresena just lootsin end seal soojendada. Vot siis oli küll koduigatsus platsis. Kodus nii ei oleks, sosistas koduigatsuskuradike mulle kõrva. Kodus on soe ja stabiilne, turvaline ja mõnus. Seal küll selliseid ootamatusi ei ole ja katus on sul alati peakohal. Vot selline see koduigatsus, sindrinahk, ongi. Haarab kõige ootamatul hetkel sul kratist. Kunagi reisiblogisid lugedes imestasin, kui keegi kirjutas, et oli nt töökohal stressirohkes olukorras nutma puhkenud. Enam, muide, ei imesta. Väljamaal pikaajaliselt tegutsedes ongi emotsioonid vahel nii kõrgendatud. Nendega tuleb õppida toime tulema. See teebki tugevamaks. Selles seisnebki suuresti seiklemise võlu.

Vihma jagus nii ööks kui hommikuks. Õnneks oli karavanpargi köök varustatud katusega. Pärast hommikusööki asusime Surfers Paradise kuulsa ranna poole teele. Seisime siis haledalt paar minutit vihmas, ikka surfiparadiisi võlude nautimiseks. Nentisin siis, et väga tore ja kordumatu kogemus küll, aga nüüd tahaks küll vihmakindlasse autosse.

Ei noh, ilus rand oli. Klaasist kõrghooned, valge liivariba ja tohutud lained. Lihtsalt vihm ei andnud just lisaväärtust. Tegelikult oli suva, veepargis saime niikuinii palju päikest, nagu ka varem laevareisidel. Poleks vast viitsinudki rannas lebotada. Hoidkem tuju kõrgel viperdustest hoolimata!

Järgmine peatus oli Byron Bay, ikka idapoolseimas punktis asuva majaka pärast. See oli üks kaunemaid hooneid, mida ma Austraalias näinud olen. Oh ja need lained, need vaated. Praegu olevat vaalade rändeaeg ka ja jälle nägime neid kauguses sulpsamas. Kes küll vaalavaatluse eest maksta tahab, kui puhta tasuta saab? Vaadake pilte parem, mis ma siin ikka kirjalikult ilutsen.

IMG_6346

IMG_6369

IMG_6385

IMG_6389

IMG_6392

Tegelikult olevat Byron Bay üks kanepihõnguline hipilinn. Hetkel pole suvi ehk festivalide hooaeg ja õhk oli hoopis vihma-, mitte rõõmutaimelõhnaline. Nii et seda õiget „vibe“ me kätte ei saanud. Sõime hoopis Main Beachil heeringasalatit ja olime niisama rahul. Muide, hindamatu oli ühe austraallase nägu, kui ma hommikul karavanpargis seda kala hakkisin. Uuris ja puuris imestunult eemal, et mis haisvat ollust ma lõigun.

Heeringaseikluste järel põrutasime Coffs Harbouri linnakesse. Vihmapilved, kuraskid, muudkui järel. Ei jäänud meil muud üle, kui motellis toake võtta. Booking.com kaudu saime päris soodsa pakkumise. Õhtul tahtsime kesklinna jalutada. Poole kõndimise pealt hakkas tohutu vihm ja tormine tuul. Lõpuks käisime autoga linnas. Nüüd naudime mõnusat punast veinikest teki all, olles just lõpetanud Vietnamipäraste nuudlitega. Päris Korea kanaga võrdne polnud, aga hea oli ikkagi. Jätkame reisi, mida me kavatseme pikendada. Jaa, meie reisilõpp on küll Sydney, aga vahepeal lähme sealt veel kaugemale. Rändame nõrkemiseni!

Kallid ja õhusuudlused

Grete-Maarja

Rännak itta – ikka püütonite ja lehmade seltsis!

Siit tuleb pikk postitus meie senisest Idaranniku reisust, sättisin parajalt pilte kah juurde. 

Oleme jälle omadega teel. Kolmapäeval, 2. septembril, pakkisime end taas kogu oma maise varaga autosse, haakisime veel jalgrattad ka külge ja asusime rekkamehe elu maitsma. Esimesed päevad sõitsimegi järjest vähemalt kümme tundi. Ei ole midagi nii lihtne, et Darwinist võtad kõige otsema suuna Cairnsi poole. Sõita saab seal, kust läheb põhimaantee. Alustuseks tuli üldse Alice Springi poole suund võtta ja sõita tuhat kilomeetrit teed, mida mööda me mais Darwini poole sõitsime. Alles teisel päeval sõitsime uudses kohas. Nägime kõrbestunud maad oma rohututikestega, kondiseid lehmi ja autoga mõrvatud kängurudelaipu õgivaid kulle. Ees ja taga oli kilomeetreid lagedat maad, nii et vahepeal tundus tee üldse lõppevat. Silmapete!

Kuna vahepeal olime omadega täitsa sisemaal, saime üle pika aja praktiseerida pikkade pükste, dressika ja tenniste kasutust. Täitsa jahe oli, öösel langes temperatuur lausa 12 kraadini. Kui oled ikka kolm kuud kuumas troopikas olnud, on ikka külm küll. See-eest oli uni tänu sellele jahedusele suurepärane.

Kolmas päev oli juba põnevam. Jõudsime Queenslandi kaunimatele maastikele. Mäed olid ja suhkrurooistandused, banaanipuud ja muud põnevat. Lõhn oli ka õhus hoopis teie, natuke niiske ja magus. Tagasi troopikas! Siinpool on õhk koguaeg hingatavam olnud kui Darwinis, õhtul tuleb isegi dressikas selga tõmmata. Päeval on mõnus soe.

Kolmanda päevaga lõppes ka rändamine pärapõrgus, kus imeväikseid paari majaga asulaid leidub nii umbes kaks tuhande kilomeetri raadiuses. Idaranniku asustus on kordades tihedam ja ei pea pead vaevama, kas lähim bensiinijaam asub tõesti vaid 400 kilomeetri kaugusel. Kes sellise outbacki trippi ette võtab, lihtsalt peab võtma kaasa mitme päeva veevaru, toitu ja varukütust. Kui ikka midagi juhtuma peaks, auto üles ütlema näiteks, võid täitsa täbaras olukorras olla.

Neljandal päeval hakkasime juba Cairnsi poole jõudma, aga hing ei ihanud veel linnaelu. Läksime hoopis mingisse rahvusparki. Sõitsime mitukümmend kilomeetrit kitsast mägiteed ja matkasime väikse sinise järve äärses džunglis.

Järveke Cairnsi lähistel
Järveke Cairnsi lähistel

Siis seadsime end sisse Cairnsis karavanpargis ja läksime ratastel linna avastama. Sõitsime esplanaadi läbi. Ilus oli, mäed ja puha.

Vaade Cairnsi esplanaadilt
Vaade Cairnsi esplanaadilt

IMG_5812

Laupäevaõhtu melu käis täiel rinnal. Ühes pargikeses peeti breigivõistlust ning sealt veidi eemal erinevate Aasia kultuuride festivali. Võtsime putkast soodsa hinna eest Samoani toitu ja jälgisime, kuidas ribaseelikute ja lillekestega ehitud mehed rütmika muusika saatel hüppasid ja kargasid, endal naerunägu ees. Samoani toit oli kah väga hea – kartulisalat, ülihea vorst, Chop Suy, banaan kookusega ja lambaliha. See Chop Suy oli ülihea ja ma kavatsen selle roa kindlasti meelde jätta. Kaspar teatas, et tema teab seda toitu juba Malaisiast. Mina küll ei teadnud. Igatahes ülimalt maitsev ja omapärane roog on!

Pühapäeval oli kruiisiaeg.

Laevad on mõnusad!
Laevad on mõnusad!
Päiksetekil elu päevitust omandamas
Päiksetekil elu päevitust omandamas

IMG_5850

Pildipealkiri võiks olla ... Jeee?
Pildipealkiri võiks olla … Jeee?

DCIM100GOPROGOPR1816.

Meid viidi laevaga Great Barrier Reefile snorgeldama. Korallide pärast me siia linnakesse üle 300 km sõitsimegi, nagu enamik turiste. Laeval oli inimesi nii umbes saja ringis. Hoiatati merehaiguse eest ja tõesti, laev loksus päris palju. Lõpuks oli laevakoridor ummistunud näost valgete paberkotti öökivate inimestega. Ma endal merehaigust veel täheldanud pole, aga oksendamise hääli ja lõhna ei talu üldse. Nii ma siis pagesingi nende merehaigete eest muudkui eemale.

Korallid olid ilusad küll. Värvilised kalad ka. Snorgeldasime kahes erinevas kohas. Siiski pidime Kaspariga tõdema, et Perhentiani elamus oli veidi erilisem. Seal nägi ikka haisid ja suuri kilpkonni ka kõrvuti kaunite korallidega.

Kruiis oli siiski igati oma 99 dollarit väärt, ega nemad haide puudumises süüdi pole. Kahe snorgeldamise vahepeal pakuti täitsa viisakat lõunat ning tagasiteel isegi veini juustu ning küpsistega. Pikutasime päiksetekil ja päevitasime ka. Ma pole ammu sellist päevitust saanud. Sain endale lisaks aegade punaseima nina. 🙂 Kokkuvõttes oli ülimalt tore päev. Tegime mingeid oma nalju ja jaburdasime niisama terve aja kogu selle mereelamuse kõrvale. Miks olla tõsine, kui võib lõbus olla ja naerda kihistada? 

Järgmisel päeval võtsime suuna Airlie Beachile. On teine selline armas suvituslinnake, kus on suur laevasadam ning mäekülg täis ehitatud väikseid majakesi. Ilus, silm puhkab kohe. Karavanpargis sai tutvuda erinevate tuuridega ja meie õnneks oli soodne pakkumine jahiga seilamisele. Muidugi lähme sinna!

Hommikul ärkasimegi vara (tuuride põhiline miinus) ja läksime sadamasse. Meid ootas British Defender – jaht, mis omal ajal seilas erinevatel võistlustel ülemaailmselt. Päike paistis, tuuleke paitas ja meie tšillisime laevatekil. Mida elult veel tahta! Reisijaid paluti ka appi purjeid heiskama. Kaspar hea inimesena ikka läks abistama ja sai seilamise kogemuse. Terve sõidu aja sai nautida kaunist vaadet sini-sinisele veele, mägedele ja saarekestele.

Ei ole just halb olla :)
Ei ole just halb olla 🙂

Lõpuks jõudsime Whitsunday saarele, Whitehaven randa. Oh sa püha püss, milline paradiis seal oli! Imevalge liiv ja helesinine vesi! Liiv oli nii puhtalt silikaadist, et suisa kriuksus jalge all. Tegime seal tohutult palju pilte ja lesisime lainetes. Oh seda mõnusat elukest.

IMG_5878

Üks kauneimaid kohti, kuhu ma sattunud olen
Üks kauneimaid kohti, kuhu ma sattunud olen

IMG_5887

IMG_5895

Tagasi laeval, sõime pakutud lõunat ja asusime snorgeldama. Siin on vaat et ilusamadki korallid kui Cairnsi kandis.

Ilusa päeva lõpuks olime päiksest punased kui vähid. Ma pole elu sees niimoosi päiksest kuumanud ja punetanud. Õnneks järgmiseks päevaks muundus see Aloe Vera kreemi abiga ikka kuldpruuniks päevituseks. 50 SPF on kohustuslik, ei tea mis selleta oleks veel saanud. Muide, parim kreem on Banana Boati oma. Hea lõhnaga ja ei kleepu nii hirmsasti.

Julgesime ikkagi oma punaseid larhve avalikkusele näidata ja sõime ühes Mehhiko restoranis tšillirooga, misjärel suutsime vaid karavanparki tagasi sõita ja kiire pesu järel telki magama roomata. Mis imejõud sel päikesel küll on, et nii läbi võtab?

Järgmisel päeval külastasime Conway rahvusparki. Natuke matkamist ikka kah niisama nautlemise juurde. Ronisime usinalt mäest üles, kuni meid tervitasid paradiisivaated.

IMG_5899

IMG_5906

IMG_5917

IMG_5922

Sellest järgmisel päeval andsid jalad ronimisest täitsa tunda. Pärast matka kasutasime karavanpargi pesumaja, kokkasime ja nautlesime niisama. Seal karavanpargis oli hästi kena basseiniala, nagu troopiline laguun.

Neljapäeval asusime Mackay poole teele. Käisime Cape Hillsborough rahvuspargis. Seal pidavat känguruid ja vallabisid rannas nägema. Me kahjuks neid seal ei tabanud, uudistasime üht vallabid hoopis metsas ja matkasime veidi. Hästi ilus rand oli – suured lained, huvitavad kivilahmakad ja ümbritsevad mäed.

Cape Hillsborough rand
Cape Hillsborough rand

IMG_5939

Võsas ekseldes
Võsas ekseldes

Reedel sõitsime Bundabergi, läbides 620 km. Järgneval päeval otsustasime üle kaeda, et kuidas seda Austraalia põhilist Bundabergi rummikest villitakse kah. Võtsime tuuri, kus giid viis meid läbi erinevate tootmisruumide. Rummi tehakse molassist, mis on suhkrutöötlemise kõrvalsaadus. Lõhnas teine veidralt magusalt ja maitses täiesti kohutavalt. Andsin enamus oma osa Kasparile ja teised tuuriosalised paistsid ka selle kraami vähemalt söödavaks tunnistavat. Mina mõtlesin vaid, et kuidas selle jubeda maitse suust ära saaks.

Ühes ruumis oli ehitatud justkui „tünn“, kus sai ise sees olla ja astuda klaasil, mille all voolas villitav rumm. Pilti kahjuks teha ei saanud, sest pruulikotta minnes konfiskeeriti meilt kõik patareidega asjad. Kui see vabrik sädemekese alla saaks, siis plahvataks kõik tootmishooned ja natuke Bundabergi. Õnneks midagi ei juhtunud.

Tuuri lõpus anti toodangut maitsta ka. Kaspar valis ühe rahvusvahelisel võistlusel skoorinud joogi ja mina vanillimekiga rummi. Minu oma oli hea, kokakoolaga muidugi veel parem. Teise maitsena proovisime rummi ja ingveriõlu (olemuselt ikkagi limonaad, nagu meil kali) segu. Oli ka superhea. Ingveriõlu on üldse väga hüva märjuke, iseäranis Bundabergi (Bundy) toodang. Kaspar mekkis autorooli istumise tõttu tagasihoidlikult, aga mina jõin oma klaasikesed ikka lõpuni. Polnud ammu kanget alkoholi pruukinud ja see märjuke ajas muidugi pea sumisema. Kaspar sai endale väga lõbusa pruta sealt tehasest.

Mitte veel nii lõbus pruta enne rummitehast jäätist nautimas
Mitte veel nii lõbus pruta enne rummitehast jäätist nautimas
Bundabergi kuulsa jääkaruga
Bundabergi kuulsa jääkaruga
Selline toss tekib suhkruroogu töödeldes
Selline toss tekib suhkruroogu töödeldes

Kasparil oli ju samal päeval, 12. septembril, sünnipäev! Ma saan teda nüüd mõned kuud natuke vanakeseks tögada, kuni ise täpselt sama vanaks saan. Õnne kallimale ja muidugi ilusat uue eluaastat ka! Kui me seda siin koos veedame, siis võiks ju ikka ekstrailus aasta olla. 🙂

Kaspari sünnipäeva jätkasime ühes Bundabergi kaubanduskeskuses, kus lõunastada tahtsime. Austraalias on kiireks lõunaks laias laastus kaks varianti – kiirtoit või Aasia toit, mis siinkandis on rammusam kui päritolumaal. No poest võib ka salatit osta, aga tervislikke eksemplare on vaid paar ja neid oleme juba loendamatul arvul söönud. Pubides ja mujal pakutakse ikka ja ainult friikartuleid ja enamasti friteeritud liha/kala. Mis eine see selline on? Niisiis sõime Hungry Jacks’is, mis tegelikult olevat Burger King. Üsna jubeda burgeri sain. See nn „pulled beef“ oleks nagu poekonservist võetud ja kellegi poolt juba läbi nämmutatud. Kaspari burger oli siiski täitsa hea.

Kõhud täis, võtsime suuna Rainbow Beachile, aga peatusime ajanappuse sunnil hoopis ühe väikse külakese Maryborough lähistel. Siinkohal kiidaksin Wikicamp appi. On küll tasuline, aga alati nuhib parimad ja odavamad telkimikohad/karavanpargid välja. Leidsime äpi abil väikse turismitalu. Läksime selle koha baari, võtsime Kaspari sünnipäeva puhul mõne joogid ja mängisime kohalikega piljardit. Oli tore õhtu. Pimeda saabudes läks õues jahedamaks (nagu Eesti augustiõhtul nt) ja pugesime mõnuga telki teki alla peitu.

Taas koitis hommik, taas asusime teele. Käisime Rainbow Beachil. Oli ilus teine. Lained olid suured ja inimesed surfasid. Oleme nüüd omadega siinmail, kus võib ka vette siseneda, kartmata krokodille või meduuse. Sõitsime ka Noosa rahvusparki ja imetlesime kaljusid, vahuseid laineid, imesinist ookeani ja kaunist metsa. Siin on männilaadsed puud. Ei mingit troopiliste taimede küllust. Täitsa huvitav, kuidas loodus pidevalt rännates muutub. Siinkandis on ka puud rohelisemad ja tee ääres on kohati tihe mets. Lõuna ja Kesk-Austraalias sellist pilti polnud, nägi vaid liiva ja üksikuid põõsatutikesi. 

Noosa rahvuspark
Noosa rahvuspark
Põnev puu Noosas
Põnev puu Noosas

IMG_5991

IMG_6006

IMG_6013

Täna käisime Brisbanes. Ei tea, mis maakate hing meil mõlemil sees on, aga kesklinna kondama ei olnud tahtmist minna. No mis parata, Austraalia linnad on kõik sellised modernsed ja mis neist kõrghoonetest ikka vahtida. Selle asemel kondasime Brisbane ääres asuvas rahvuspargis ringi. Me silme ees ületas teed hiiglasuur püüton! Jube, ma pole elu sees looduses nii suurt madu näinud. Algul ta ei kavatsenudki end eriti kiiresti liigutada, aga Kaspar tagus vastu maad ja siis armuline madu roomas puu otsa. Vibratsioone nad ju ei talu.

Tahtsin kangesti India toitu süüa. Otsisime isegi sobiliku toidukoha välja, kus olevat lõunapakkumised. Jõuame kohale – restoran on kinni ja avatakse allest viiest õhtul. Kõrval oli lahkelt avatud burgerikoht. Sel hetkel sain küll kurjaks – miks need austraallased lõuna ajal normaalset ja toitvat einet ei paku? Võtsime suuna kaubanduskeskusesse, aga ka seal olid avatud vaid Fish and Chips kohad, muud restoranid olid suletud. Pidime taas poekraamiga leppima. Täitsa huvitav ikka, miks Austraalia ülekaalulisuse poolest maailmas esirinnas on? Mina küll ei taipa. Eks kesklinnades on suurem valik, aga päris linnasüdamesse me tõepoolest einekese pärast ronima ei hakanud. Oh neid pirtsakaid turiste!

Lõpuks oleme jõudnud Kuldranniku lähistele. Homme lähme avastama siinseid teemaparke. Kiljumine ja adrenaliin peaks nüüd mõneks päevaks tagatud olema. Kui muidu oleme ööbimiste pealt kenasti säästnud, sest karavanpargid on oodatust soodsamad olnud, siis siin tuli öö eest välja käia tervelt 45 dollarit! Lootsin, et ehk pakutakse meile siis kullast telkimisalust ja dušist kuldvihma, aga siiski mitte. Õnneks on tasuta internet, millele võlgneb see postitus tänu.

Tervitan ja kallistan kõiki, kes kallid ja armsad!

Grete-Maarja