Tööotsingute kiirrongil, kus peatusteks on ärevad intervjuud

Koduelu

Seadsime end Sydneys sisse. Juba pühapäeval kolisime äärelinna, jagamaks maja ühe pikalt siin elanud eestlanna ja ta kohalikust abikaasaga. Lisaks elavad siin väike sõbralik koerake ja paar kassi. Mõnus idüll, tuba on kena ja rendihind võrreldes Darwini röögatute hindadega ka madalam. Kesklinnast elame nii umbes Keila kaugusel Tallinnast, aga see on siin tavaline vahemaa. Rongid ju sõidavad kiirelt.

Laupäeval käisime kesklinnas kaemas ka väikseid stuudiokortereid, aga need on esiteks kallimad ja teiseks pole sealkandis kuskil parkida. Kuni meil auto on, ei hakka sinna trügima. Kui me niikuinii äärelinnas elame, siis pole toredate majakaaslaste ja ruumika elamise puhul siiakanti vaja stuudiokorterit otsima hakatagi. Soodsam on nii, me ei tea ju veel, kaua me siin elame ehk kui lühikese aja jooksul on vaja võimalikult palju raha kokku kühveldada. Haha, nagu keegi meil siin raha labidaga jagaks, eks ole.

Veel olematu tööelu

Esmaspäeval asusime aktiivselt tööd otsima. Ma ikka prooviks kuskile advokaadibüroosse saada. SEEK-i portaalis hakkas silma, et teatud agentuurid vahendavad ajutist juuraassistendi tööd. Ainult ajutist ma otsingi, sest Darwini-kogemuse põhjal pole püsivale kohale minu viisaga mõtet kandideerida. Raiskaksin lihtsalt enda ja teiste aega.

Vahendusbüroosid on siin mitmeid. On spetsiaalselt päkkeritele mõeldud, aga need vahendavad enamasti vaid lihttööd. Seal peab päkker tavaliselt neile maksma, nii et mitmes agentuuris enda arvele võtmine võib rahakotti vaid tuule ja tolmu jätta. Ma Darwinis võtsin end ühes arvele ja seal toimus registreerimine kaks korda (?!) nädalas, kus koguti kõik kokku ja pidi koos õllehaisuste Iiri ehitajatega pundis istuma ja ootama häid uudiseid aktiivselt tööturult. Agentuuri töötaja oli ise sellise uhke emanda näoga, kes jumala armust meile, närustele päkkeritele, võib võimaldada paar tundi nõudepesu. Ühes Darwini mitte vaid päkkeritele mõeldud büroos võtsin end ka tasuta nõudepesijana arvele, seal oli suhtumine normaalsem, viidi isegi väike intervjuu läbi, et kuidas mul need lood selle nõudepesemisega ikkagi on. No ebameeldivad jutud ikka, ei tunne toidujääkide ja rasva nühkimise vastu kutsumust, aga nii ma tollal muidugi ei öelnud.

Intervjuu ja test suurimalt õigustöö vahendajalt

Siin Sydneys on siiani lood töövahendusega veidi teised olnud. Võtsin kõigepealt telefonitsi ühendust silma jäänud büroodega. Ega nad mind enne jutule võtnud, kui olin oma CV motivatsioonikirjaga saatnud. Kui sellest esimesest etapist läbi sain, helistati. Üks büroo leppis kohtumise kokku homseks. Teine intervjueeris mind kõigepealt telefonitsi ja siis leppis armuliselt kohtumise kokku. Juba tänaseks!

Hakkasin siis koheselt valmistuma. Uurisin, kuidas täpselt kesklinna saada ja, mis seal salata, guugeldasin eeldatavaid intervjuu küsimusi. Lisaks käisin kõik oma CV varasemate konkreetsete kogemuste punktid läbi ja tõin näiteid nende kohta.

Siin peavad CV-d hästi ülevaatlikud olema ja ma olengi punktidena välja toonud, et näiteks i) saatsin kohtudokumente välja i) uurisin tõendeid jms. Nii ma siis omaette pomisesin nagu totakas. Mulle oli see vajalik, et õigussõnavara enne intervjuud „soojendada“. Sellisel intervjuul peab ju keelekasutus vähe komplekssem olema. Valmistumine on ju ikka vajalik. Eriti siin! Kui puterdad – järelikult ei oska inglise keelt. Ei kuule telefonis hästi- ei oska inglise keelt ja oledki konkurentsist väljas.

Vahepeal, keset linnakära helistas mulle maailma vaikseima häälega naine. Arvata, on et ma ei kuulnud kõike ja küsisin paar korda üle. Intervjuu lõpuks teatas ta hapu häälega, et neil on veel palju CV-sid läbi vaadata ja kui sobin, võtavad uuesti ühendust. Võtavad nad jee. Oleks ma sobilik, oleks kohe kohtumisega intervjuu kokku lepitud. Loo moraal – ära iial räägi potentsiaalse tööandjaga võõrkeeles, kui pole vaikses kohas. Punkt. Õnneks see ei olnud juurakoht, vast mingi müügi- või administraatori koht, mis kohtadele ma samuti esmaspäeval CV-sid saatsin. Tunnihind oli ka väiksem ja asukoht kauge. See neile ka ei sobinud vist, et ma vaid rongiga liiklen.

Eksimise meistrina olin igaks juhuks linnas poolteist tundi enne kohtumist potentsiaalse juuratöö vahendajaga. Et ikka koht üles leida, pealegi olin ma juba linnas süda vähe rahulikum. Astusin metroojaamas maa alt välja… ja mulle avanes tõeline suurlinna vaatepilt. Inimesed tunglesid ja kiirustasid närviliselt klaasist kõrghoonete vahel. Siin ei tohi küll kellelegi jalgu jääda, joostakse veel maha. Kiire ja närviline, asine õhkkond, pintsakliplased igal pool. Veel mõni aeg tagasi oli selline äriline õhkkond mulle tuttav, nüüd veidi võõrustav.

Võtsin ühes toidukeskuses 5 taala eest karbi sushit, et näljast intervjuul kokku ei kukuks. Sõin ja vaatasin inimesi, kulistasin kohvi ka veel. Natuke ma ikka sulandusin sinna õhkkonda, olin pikka aega seljakotis käkras olnud kontorisobiliku kleidi hoolega ära triikinud ja sukapüksidki ontlike kingadega jalga tõmmanud. Õues oli väga soe, olin ikka ebaõiglane Aussi külmaks maaks nimetamaks. Nüüd on kraadid ikka kuni 27 ligi. Mõnus ja päikseline kevad!

Lõpuks oli intervjuuaeg käes ja mina küps kui ahjukartul jõululaual. Mind tervitas kangesti klanitud noormees, kes esimese asjana passi nõudis ning seejärel veebikaameraga minust pildi klõpsis. Siis juhatas ta mind piinlikult puhtasse nõupidamisteruumi ootama ja tõi mulle lahkesti klaasi vett. Natuke sain oodata, päris närvis oli olla. See on üks suuremaid töövahendajaid ja kui siin käkin, on minu jaoks paljud uksed siinsel õigusmaastikul suletud. Sättisin isegi oma istehoiakut paika, et ei oleks kange ja krampis, vaid lõdvestunud ja enesekindel. Ühtäkki nad sisenesidki, lausa kaks ametipulka – mees ja noor naeratav naine. Tõusin püsti, hoidsin käepigistuse tugeva. Lõtv käepigistus jätab nõrga mulje. Keegi ei taha nõrka advokaadi assistenti.

Minuga hakkas rääkima mees. Küsis väga konkreetseid küsimusi, algul Austraalias oleku kohta. Siin Sydneys ollaksegi konkreetsemad, ei mingit pläkutamist.

Hoidsin hääle võimalikult madala, häälduse selge ning kõnetempo aeglase. Kipun mõnikord ärevusest puterdama hakkama, aga puterdavat assistenti ju ka ei taheta. Mees küsis mu kogemuse kohta, kas mu töökoht oli pigem administreeriv või sisulisem, mis õigusharudega tegelesin ja milline nägi välja mu tavaline tööpäev. Kaval küsimus!

Lõpuks kiitis ta mu inglise keelt. Ütles ka, et ta üks parimaid maksuõiguse alal assistente oli ka eestlane. Väga julgustav teadmine, tervitused kolleegile! Mees rääkis, et kõige raskem on mulle esimene töökoht leida, sest eelistatakse ikka austraallast. Aga ta ütles ka, et õigusassistendi töö on nišš ja tööturul pole palju sellise kogemusega inimesi, nagu mina. Ma olin vahepeal juba pea maha matnud võimaluse siin erialasemat tööd leida ja siis selline uudis! Nii et tema oli pigem optimistlik. Ütles, et algul olla mu konkurentsieelis madalam palk (loogiline ju, mille muuga ma siin ikka löön), aga need palganumbrid olid niigi kaunimad, kui ma lootnud olen. Ahjaa, seda ütles ka, et just kindlustusvaidluste assistente on kõige vähem. Minu leivanumber ju!

Lõpuks ütles, et viigu preili mind testidele. Siis oli küll tunne nagu arstil, kui kõik on hästi, aga siis kästakse vereproovi anda. Oot-oot, mis test?

Kõigepealt pandi proovile mu trükkimine. Seal oli küll tulemus kehvem, kui lootsin. Arvasin end pigem kiire trükkija olevat, aga niimoodi ekraanilt polegi kunagi midagi maha trükkinud. Näpud ka värisesid ärevusest. Õnneks olevat nad ka aeglasemaid trükkijaid tööle saanud, et nii et ehk ei tõmmanud sooritusele vett peale.

Sain trükkida kaks korda, siis oli Word-programmi oskamise test. 30 küsimust oli, mõni lihtne (muuda kirjafonti, tee boldi, jälita muutusi) ja mõni selline funktsioon, mida ma (häbi) ei teadnudki olemas olevat. Õnneks enamus tööriistu olid mul varem igapäevases kasutuses ja skoorisin 22/30 ehk 73%. Maailma keskmine olevat 77%.

Pärast testi käskis klanitud administraator veel nõupidamisteruumis oodata. Mõne aja pärast tuli juba tuttav naishing ruumi, särades kui ladvaõun. Tema ütles, et kõik on hästi, trükkimine ok ja Wordi kasutus suisa suurepärane (excellent, great), olevat parem kui tal. No ma nüüd küll ei tea, kas uskuda seda juttu või mitte, ise arvasin küll end feilinud olevat. Naine saatis mind liftini, oli hästi sõbralik ja nii ma koju lonkisingi. Tegelikult olin õnnelik ka, sest sain ikkagi väärt kogemuse võrra rikkamaks, lootust ikka on. Kui ka lõpuks töötan kuskil müüjana või kannan toite ette, siis ma ikkagi tean, et mind, väikest eestlast, intervjueeriti siin uhkes kõrghoones miljonite peanuppudega linnas ja et minusse suhtuti kui professionaali, mitte väärtusetusse rämpspäkkerisse. Et mul on lootust. Et ma võin saada. Võin saavutada. Kui mitte täna ega homme, siis kunagi taas ikka.

Homseks on mul ka paar intervjuud, nii et ma saan veel ennast proovile panna. Välismaal on minu arust kordades raskem intervjueeritud saada. Eksamil vigu tehes võetakse paar punkti maha. Siin, võõrkeelses ja omasid soosivas konkurentsis kas ujud või upud. Mingit vahepealset kolmemehe varianti pole.

Eksin igalpool ära, Kaspar muudkui otsib mind!

Et meil Kaspariga tööotsimise kõrvalt igav ei hakkaks, eksin vahepeal seiklemise mõttes ära ka. Just seiklemise, mitte sellepärast, et eksimise maailmameister olen. Pühapäeval läksime ratastega sõitma, jätsin telefoni laadima. Mingi hetk vaatasin, et Kaspar on juba teisel pool teed. Sõitsin talle järgi. Omast arust. Sõitsin juba mõnda aega, Kasparit ikka pole. Olin eksinud. Ma ei teadnud (veel) peast oma aadressi, polnud telefoni ega Kaspari tel nr peas. Sõitsin veidi veel, kuni märkasin antiigipoodi, mis enne tee peal oli. See on minu ainus orienteerumismälu – kus mis pood oli. Jõudsin tänu sellele vihjele koju.

Kaspar oli muidugi mind otsima hakanud. Värav oli lukus ja üleronimiseks liiga kõrge. Pressisin end heki kõrval olevast poolemeetrisest aiaaugust sisse. Ise ka imestasin, et mahtusin, mitte Puhhi kombel kinni ei jäänud.

Lõpuks saabus ka ärevalt ringi vaatav Kaspar. Oli teine päris ehmunud olnud ja tänaval inimeste käest isegi mu kohta uurinud. Lõpp hea, kõik hea.

Kuni tänaseni. Kuidagi õnnestus mul ikkagi vale rongiliini peale istuda, kuigi töötaja ja rongiliini äpp juhendasid just sinnasamma platvormi, kust ma rongile astusin. Leidsin end kuskilt kaugelt linnast. Kaspar sõitis lõpuks mulle järgi. Ta ainult naeris selle kõige peale. Eks ta ole leppinud sellega, et ma vahepeal selline udupea olen. Ise materdasin mõttes end küll – tahab suurlinnas karjääri mõttes end proovile panna ja ise ei oska rongiga kojugi sõita. Saa siis aru, eks ole.

Eks jätkan siis otsinguid. Tuleb ikka rongis kaardil näpuga peatuste järge ajama ja telefonita kodust lahkuda ei tohi. Jätkame tööotsinguid, Kasparit on ka juba tööagentuuridesse jutule kutsutud. Mõttes panen end valmis ka lihttööks, aga ehk siiski…:)

Tervitused Sydney kevadest! Täna mul pilte pole, sest linna me pole veel avastama jõudnudki.

Grete-Maarja

Kui linn viskab välja…

Asjalood on nüüd sellised, et Darwin ei ole meiega just kõige sõbralikumalt käitunud.

Esiteks olen mina endale töörutult õngitsenud vaid sellesama koha suveniiripoes. No olgu, vahepeal käisin ka ühes Hiina restoranis ettekandjaametit proovimas. Mind oleks isegi tööle võetud. Oleksin töötanud õhtuses vahetuses ehk siis mu graafik oleks sisaldanud tööd suveniiripoes hommikul kümnest päeval kaheni ja seejärel õhtul kuuest kümneni toite ette kandes. Seal restoranis oli aga suhtumine niivõrd ebameeldiv, et kohe üldse ei kiskunud sinna tööle. Mingisugune ebamõistlikult karm ja ebasõbralik Hiina töökultuur vist – kõik töötajad ja ka omanik olid Aasiast, täpsemini vist Hiinast. Halb maik jäi ja Kaspar arvas ka toetavalt, et küll midagi meeldivamat leian. Lisaks pidin seal igatepidi tõotama, et jään kuueks kuuks neile tööle ja juba sellega seoses oli kehv tunne, et nemad hakkavad mind kangesti Hiina köögi jms osas koolitama ja siis ma peagi tulen tulema.

See kõik oli enne meie otsust, millest kirjutan allpool. Nüüd ma jah kahetsen, et oleks ikka pidanud selle tööotsa vastu võtma. Aga siis ma arvasin, et jätkan täisajaga tundide otsimise lainel.

Vahepeal jooksin veel advokaadibüroosid läbi, mida mu uus siinne advokaadist tuttav soovitas. Vahepeal leidsin ka Seek-i portaalist uusi töökuulutusi, mille peale helistasin ja CV-d saatsin. Minust oldi juba huvitatud … kuni selgus minu viisast tulenev piiratud tööõigus. 

Maja, kus me elame, müüdi maha. Nii meie kui majaomanik peame augusti lõpus siit välja kolima. Nii et uut kodu on vaja niikuinii. Tihti tahetakse ka tähtajaline leping sõlmida, vältimaks olukorda, kus üürnik väga lühiajaliselt sisse kolib. Meie aga pikaks ajaks jääda ei taha. See nullib paljudes kohtades meie võimaluse üürnikuks saada. Oleks algusest peale ühes kohas elanud, poleks seda probleemi tõusetunud, aga meie peame erinevate asjaolude tõttu muudkui kolima. Ei õnnestu kuidagi siin Darwinis püsivat pesa leida. 

Kaspari töökohas on pidevalt mingisugune segadus tööülesannete osas. Näiteks üritab mingi  retseptsionist talle sokutada tööülesandeid, mis tema kui hooldustehniku valdkonda küll kuuluma ei peaks. Nii nad seal siis taidlevad, Kaspari otsene ülemus ja retseptsionist, ning Kaspar peab suurema osa ajast üldse mingit ventilaatori puhastustööd tegema. See on tema jaoks üksluine ja ega palk võiks tema oskuste juures kah parem olla.

Jah, oleme ikka pirtsakad küll, tahaks ikka veidi tähendusrikkamat ja põnevamat tööd teha. Tõele au andes arvasin juba siia tulles, et küllap jääb meie Darwini-etapp lühikeseks ja pesitseme siin vaid Austraalia talvel, mil mujal siin mandril on jahe. See on ikkagi Tartu-suurune linn ja sellest tulenevalt ka tööturu võimalused ahtakesed. Lisaks hakkab siin hooaeg otsi kokku tõmbama, peagi algab vihmane ja ebamaiselt kuum aastaaeg, mil paljud siit lahkuvad. Niisiis on viimasel paaril nädalal ka töökuulutused väga väheseks jäänud.

Niisiis eelmisel nädalal, kui tulin koju linnas CV-de jagamisest väsinuna ja Kaspar tööst tüdinuna, sündis otsus augusti lõpus asuda hoopis Sidney poole reisima. See plaan oli muidugi õhus ka varem, aga me ei näinud end enne oktoobrit siit linnast lahkumast.

Veel ei tea, kas kiire säärte tegemine õnnestub – laseme enne mehaanikul auto üle vaadata ja see krempel võib säästudest oma ampsu haugata. Vaikselt hõljub meeles ka mõte kasutada ära mangode hooaega, paar nädalat maatööd rassida ja sellega eelarvet kasvatada. Idarannikul on nii tohutult palju näha, kohe üldse ei taha rahalises kitsikuses midagi põnevat kogemata jätta. Reisime taas maha  6000 km ligi, nii et reis tõotab tulla intensiivne. Sidney on aga üks töiseimaid linnu siinmail ja seal ma olen näinud isegi kuulutusi ajutistele advokaadi assistentidele. Mis iganes, olen valmis ka muud tööd tegema, aga paluks ikka täisajaga. Siin Darwinis pakutakse valdavalt osalist tööaega. 

Nii et milline elu meil on? Õige – ebastabiilne. Ühest otsast põnev, teisalt väsitav. Ränduri elu ikkagi. Nii et järgmine kord võin teile hoopis muust plaanist pajatada, sest ega me ju ise ka ei tea. Kohanemisvõime saavutab siin Austraalias küll maksimaalsuse. Usun, et ükskord Eestis maandudes on süda rahul – ehk hindame siis Eesti elu ja sealset stabiilsust rohkem. Sellise reisiga peaks ära kaduma ka tunne, et ehk on kuskil midagi paremat ja põnevamat. On küll põnev, aga kui see avastatud, siis tahaks ikka koju. Nagu Tätte laulus, et “iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varsti ojja tahab tagasi, ta oma koju tahab tagasi.” Minu jaoks on praegu “jõeks” Sidney ehk rohkete võimaluste suurlinn. 

Ega me ikka naudime elu ka. Eile sõitsime näiteks ratastega Palmerstoni, edasi-tagasi 50 km. Oli paras väntamine ja päevitust sai ka peale. Rattasõit on ikka tohutult mõnus tegevus, loodame ka tulevasel reisil rahvusparke just jalgrattail avastada. Kuidas me kogu oma kupatuse koos rataste ja muuga autosse ja selle peale mahutame, on muidugi omaette teema. Õnneks on Kaspar äärmiselt osav mahutaja. Mina olen…noh, ütleme, assistent sellises asjus. 🙂

Nii veider – ma olen vaid loetud korrad basseini juures päevitanud. Kui ikka iga päev lauspäikest näha on, ei teki ka tunnet, et nüüd kohe (!) tuleb õue minna ja sellest viimast võtta. Pealegi on päike siin nii palav, et selle käes istuda üldse ei jaksa. Pooletunnisest päikse käes jalutuskäigust tööle piisab täiesti, kusjuures valgusfoori juures oodates peidan end tihti posti taha varju. Nii et sellist hasartset suvenautlemist, nagu Eesti nappide kuumalainete ajal on, ei ole. Mis viib mõttele, et Eestis oskan vaat et paremgi ilma nautida.

Teil seal on kuumalaine, kas pole? Oi kui mõnus! Mine tea, ehk saame meiega juba järgmisel suvel seda toredust nautida. Teiega, armsad sõbrad ja perekond! 

Postituse lõppu lisan veidi pildikesi ka. Need pärinevad küll vanemast ajast (ega me iga päev üksteist ei klõpsi), aga midagi siiski näitamiseks. 

Juba eelmine kord oli mustlaslaager. Lisage veel rattad ja vahepeal lisandunud olmekraami...vaene autoke
Juba eelmine kord oli mustlaslaager. Lisage veel jalgrattad ja vahepeal lisandunud olmekraami…vaene autoke
Džungel
Džungel
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti ja ägedamaid matku
Meenutusi Kesk-Austraaliast
Meenutusi Kesk-Austraaliast

Päikselised tervitused

Grete-Maarja

NB! Kuidas meeldib uus blogikujundus?

Jätkub elu palmide all

Tervist!

Kuidas teil seal läheb? Meie tiksume endiselt siin Darwinis vaikselt. Troopikas kõrghooajal elamine on ikka nauditav küll. Iga päev sirab päike, õues on mõnusalt soe, palmid õõtsuvad vaikselt omas rütmis… Darwin on tõesti nn „laid-back“ (lõõgastunud) linnake.

IMG_5316

IMG_0939

IMG_0949
Uus kodutänav
IMG_5368
Õhtune jalutuskäik Waterfrontil

Et ei jääks pideva lusti ja lillepeo (kuigi neid jätkub siin eramajade rajoonis jalutades küll ja veel) muljet, siis meil on ikka koguaeg miskit sebimist olnud.

Kõigepealt saabus meie elukohta rist ja viletsus. Tegelikult ei olnud tema nimi küll selline, õigupärast ei teagi ma tema nime. Isekeskis kutsusime teda Ozzy Guy. Tegemist oli mehega, kes oli meiega maja jagavate nepaallaste (neid kutsume isekeskis poisteks) varasem allüürnik olnud. Poisid rääkisid, et oli teine endale siinkandis lausa 5 kuud tööd otsinud, ise koguaeg oma töötustaatuse üle nuttes ja halades. Poisid olevat teda isegi toetanud ja küllap ka üüri maksmata elada lasknud. Lõpuks sai härra poiste sõnul väga heale tasuvale tööle ja kolis etteteatamata nepaallaste juurest välja.

Nüüd oli mees hiljuti koduta jäänud ja palus paariks ööks meie majas peavarju. Poisid ütlesid meile arglikult ja kahtlaselt süüdlasliku näoga, et nende sõber ööbib paar ööd meie juures (ehk siis nad jagasid kolmekesi imepisikest tuba). Ütlesime, et paar ööd on okei.

Järgmisel päeval naasime heausklikult ja -tujuliselt Casuarina kaubanduskeskusest, olles just soetanud endale blenderi ja haudunud plaani õhtuks sushit rullida. Siis oligi meil au selle keskealise härraga kohtuda. Istus üksi elutoas, libistas alkoholi kurgust alla ja lasi oma metalsetest kõlaritest retromussi, ise puha peremehe näoga. Sellest hetkest oli aru saada – tema on tulnud, et jääda. Kohutavalt ebasümpaatne ja kahtlane härra oli. Nii palju ma oma intuitsiooni ikka usaldan, et teada, kelle eest tasub hoiduda.

Eelkirjeldatult see härra endale uut kodu otsiski. Kui tal kaks ööd meie majas täis sai, uurisin poistelt, et kas ta lahkub. Kõhkleva vastuse peale selgitasin, et niimoodi üüri maksmata elada ei ole meie kui kopsakat üüri tasuvate suhtes aus ja et meil on juba piisavalt inimesi majas. Selgitasin veel ka, et niimoodi alksi libistades ja niisama tšillides ei leia keegi endale kodu. Seda me värskelt Austraalias alustanutena ikka teame.

Igatahes härra jäi. Sealjuures oli ta igatepidi ebameeldiv – oli jube ülbe olekuga, koguaeg kergelt vintis ja kanepiuimas, oma nõud jättis pesemata, tualetis käies ei vaevunud ustki kinni panema ja kui ta oma oranži särgiga teetöölt või kust-iganes naasis, haises terve maja ta higi järgi. Tõeline lotovõit! Ma mainisin pärast kolmandat ööd, et tegelikult tuli ja ju paariks päevaks ja aeg oleks peagi lahkuda või siis konkreetselt üüri maksma hakata. Selle peale hakkas ta mind hingest vihkama ja isegi ei teretanud enam. Igatahes, kui see hurmurmees oli juba nädala (ehk siis pool meie sealviibitud ajast) meie majas „külas olnud“ ja asus endale voodit ehitama, otsisime meie endale ühe päevaga uue kodu ja kolisime välja. Mõõdu ajas täis episood eelmisel laupäeval. Tulin just töölt. Kasparit ega kedagi teist polnud kodus. Maja rõkkas härra retromussist. Palusin tal selle vaiksemaks keerata ja selle peale hakkas ta mu peale röökima ning roppustega sõimama. Mina peale seda end ses majas enam enam turvaliselt ei tundnud. Niikuinii oli ta koguaeg mingi aine mõju all ja seega etteaimamatu. Kuidas küll kõigi nende toredate austraallaste hulgas meie majja selline luuser ja muidusööja sattus? Enne, kui ta mind vihkama hakkas, asus ta ka mulle oma kurba elukest kurtma. Et näe tema ka oli varem sportlik ja käis kiirkõndi tegemas, aga nüüd üritab taas oma elu rööbastele seada. Ei teki kohe üldse kaastunnet, kui isiku luuserdamises on selgelt süüdi alkohol ja tahe teiste õlul elades elust läbi libiseda.

Uus kodu on samuti kesklinnast ehk meie töökohtadest jalutuskäigu kaugusel. Aias on mõnus bassein, tuba on üsna ruumikas ja meil on kasutada oma terrass.

IMG_0943
Meie terrass ja väliköök
IMG_5422
Parempoolne on meie aken ja terrass
IMG_5462
Bassein on mõnus jahutus!

Terrassile sisutasime oma matkalaua ja gaasipriimusega väliköögi ka, et saaks iga hetk privaatselt kokata. Terrassil käibki enamus elust – siin me sööme, kokkame ja iutustame niisama. Keskpäeval on seal küll väheke liiga palav, eriti viimasel ajal. Aina palavamaks läheb!

Esimesel õhtul siiin tõi meile draamahõngu üks väljakoliv Prantsuse paarike. Keegi olevat neilt sularaha varastanud ja üldse pidevalt pisiasju näpanud. Olime varaste majja sattumisest üsna löödud, aga mis teha. Oleme siiani toaukse kodust lahkudes lukustanud ja sularaha ega muid asju kuskile ripakile ei jäta (nagu ikka). Egas siin ole neid üürnikke igasuguseid läbi käinud, sh ka vargaid ja närukaeli. Siin elasid vahepeal veel kaks Prantsuse poissi ka, aga nemad kutsusid liiga palju külalisi ja tegid elutoas avalikult ja häbenemata savu. Selliste asjade suhtes on nulltolerants ja nii nad pididki välja kolima. Toredad poisid olid, väga sõbralikud ja aktiivsed suhtlejad. Igatahes siiani on siin elamine meeldinud ja majaomanikuga oleme ka kenasti läbi saanud. Ega me temaga eriti kokku ei puutugi, sest meie tuba on üsna eraldatud majatiivas.

Tööga on hetkel põhimõtteliselt sama seis, mis varem. Kaspar töötab hotellis, mina suveniiripoes. Paraku on neil mulle tööd pakkuda vaid 24 h nädalas, 4 tundi päevas korraga. Niisiis olen kuus päeva nädalas 10st hommikul 2ni päeval rakkes. Poole kohaga töötades saab küll veidi reisieelarvet kosutada, kuid otsin mõne otsa veel juurde. Olen ka advokaadibüroosid assistendiks või paralegaliks saamise eesmärgil läbi kamminud, kuid siiani pole õnne olnud. Vaid mõnes kohas sain partneriga jutule. Enamasti häirib neid mu viisast tingitud 6-kuuline töötamise piirang. See ongi enamus kohtades põhjuseks, miks mu CV kohe eos kõrvale visatakse. Iseenesest oli büroodesse minnes suhtumine sõbralik ja vahetu. Oldi pigem heatahtlikud ja võeti CV rõõmuga vastu, et ehk tulevikus läheb vaja. Algul oli hirmus büroodesse lihtsalt sisse jalutada ja tööd küsida, kuid positiivsest suhtumisest sain indu juurde.

IMG_0935
Aborigeenide torupillid ja nende kunsti stiilis suveniirid
IMG_0907
Kes tahab pudipadi Darwinis soetada, tuleb sinna poodi ja tervitab mind!
IMG_5435
Vaade Kaspari töö juurest

Ühes väikses büroos läks täitsa hästi. Saime büroo ühe partneriga kenasti jutule. Paraku olid nad just samal päeval endale assistendi palganud. Nii et oleks ma päev varem läinud, oleks ehk sinna tööle saanud. Saatus? Ehk ma ei peakski end siin päikselises Darwinis stressirohke kontoritööga vaevama?

Igatahes, selle väikse büroo asutaja oli äärmiselt abivalmis. Kohtusime täna ja ta andis mulle veidi oma tuttavate advokaatide kontakte, et ma neile helistaks, tema nime mainiks ja end tööle pakuks. Kavatsen seda teha. Igakord saab ikkagi hea suhtlemis- ja enese oskuste müümise kogemuse, nii et kaotada ei tohiks olla midagi.

Suveniiripoes on igatahes üllatavalt tore. Töökaaslased on kõik erinevate rahvuslikke taustadega. Põhiliselt töötan koos ühe pikalt Austraalias elanud prantslanna ja Itaalia juurtega vanema daamiga. See daam on niivõrd range olekuga, et minulgi tuleb veidi him nahka ja tahaks kohe mööda joont käia ja hästi korrektne olla. Meie boss Ronil on ümbernurga teine pood ka ja seal on mul olnud au töötada koos ühe Aasia päritolu härraga, kes on olekult täpselt nagu Zenja Fokin. Esimesel päeval teatas ta mulle, et ta on lärmakas, aga ma naudin temaga töötamist. Täna sosistas mulle ühe meeskliendi lahkudes, et on ikka kenake teine, täpselt tema tüüp. Igatahes on see härra väga tore ja siiani on temaga tõesti olnud tore koos töötada. Üldse on kõik mu kolleegid vägagi isiksused. Nii mulle meeldibki. Kliendid on toredad, puhkusemeeleleolus ja sõbralikud. Siin on kombeks ka klientidega natuke lobiseda, mis on hea keelepraktika ja meelelahutus.

Üldiselt on välismaal elamine ja töötamine ikka iga päev uus väljakutse. Meil on klientideks kõiksugu erinevatest maailma nurkadest pärit turistid, igaühel erinev aktsent välja pakkuda. Vahel on päris keeruline nendest aru saada. Prantlased räägivad hästi voogavalt ja pehmelt, asiaadid suudavad inglise keele kuidagi oma keele moodi kõlavaks muuta ja mõni austraallane räägib nii, et isegi mõni britt vist ei mõistaks. Oi, milline luksus on eestikeelses keskkonnas töötamine! Kuidas ma seda varem ei märganud? Tagasi vaadates on eestlastega ikka hea lihtne. Me kõik oleme ühe kultuuritaustaga. Enam vähem suudan läbi hammustada, mis inimtüübilt midagi oodata ja kuidas talle läheneda. Erinevate rahvustega kohe ei tea, mis sealt tulla võib. Sätid ühe isiku oma väljamõeldud „kasti“ ja siis selgub, et ma ei ole tema iseloomu ikkagi lahti hammustanud. Niimoodi on ikka raske inimesi mõista. Põnev, aga ka väsitav, on elada niivõrd multikultuurses ühiskonnas.

Mind on natuke ka koduigatsus oma küüsi haaranud. Tunnistan üles – kuni Darwinini ma ainult rõkkasin reisimise rõõmust ja kojuminekust isegi ei mõelnud. Muidugi ma igatsen oma peret ja sõpru, aga nüüd igatsen ma juba Eestimaad kui sellist. Ehk siis, kui varem tahtsin oma lähedasi siia, siis nüüd tuleks heameelega ise kohale. Tuleks oma väiksele kodumaale, kus kõik on oma ja teada. Naasmiseni läheb küll aega, kuid just aega ongi vaja. Võõrsil elamise kogemusest võrsub identiteedi küsimus – kes ma olen? Tekib arusaam kultuuri mõjust igapäevaelule. Suheldes erinevate rahvustega, näeb selgema pilguga enda rahvuslikku identiteeti. Kust läheb piir enda unikaalse iseloomu ja kultuuritaustast tingitud käitumise vahel? Küllap ma lõpuks lõplikult mõistan.

Velospordi andunud harrastajatena asusime pühapäeval endale jalgrattaid otsima. Nägime Gumtrees kuulutust ühele mägi- ja ühele maanteerattale. Läksime kohale ja omandasime endale üsna vähekasutatud garaažinurka seisma jäänud rattad. Pererahvas asus kolima ja ei vaevunud rattaid endaga kaasa võtma. 64 euroga korralik ja uuemapoolne jalgratas osta pole just paha. Oleme rattaid juba mitu korda täiel rinnal nautinud ka. Velotades näeb ikka palju rohkem linna. Seikleme äärelinnades, erinevates randades ja muudes põnevates kohtades. Eile käisime näiteks Fannie Bay poolsaarel. Nii kaunis oli!

IMG_5509
Päikseloojang teel Fannie Bay poole
IMG_5504
Kaspari tuliuus sõiduriist

Troopikas on põnev elada. Loodus, loomad – igas päevas on killuke uut. Mõnus on õhtul jalutada või rattaga sõita. Näkku puhub soe tuuleke. Õhk on tihti mõnusalt lõhnav. Muru on heleroheline, palmid kahisevad kergelt. Aedadest paistab lilli või õites põõsaid. Võsasemast taimest võib arglikult välja joosta põõsakalkun, tehes nii pausi oma pidevale maapinnas siblimisele. Puuokste vahelt võib nina välja pista mõni uudishimulik opossum. Gekod sibavad inimesi nähes peitu. Taevas liugleb rahulikult kotkas ja palmi otsas teeb kisa kakaduu.

images (9)
Opossum – pilt Googlest

Meil elab terrassi juures ka üks kakaduupere. Lärmi teevad nad tohutult, aga samas on neid põnev jälgida. Ma piilun ikka pidevalt, et kas keegi kakaduudest on „kodus“ ja mis neil teoksil on. Vahepeal istub kakaduu meie terrassi kõrval oleval puul ja tõmbab nokaga lehti maha. Neid kasutab ta pesa dekoreerimiseks. Linnupojakesed on pesas peidus, aga ehk hakkavad nad mingi hetk lendamist õppima ja on siis nähtavad.

Cacatua_galerita_-perching_on_branch_-crest-8a-2c
Et mina meie kakaduud lähedalt pildile pole saanud, aitab kõikvõimas Google meie naabri tutvustamisel
IMG_5452
Kakaduupere kodu

See ongi selline pealiskaudsem kokkuvõte siinsest elust. Peaks ikka tihedamini kirjutama, praegu on kõik väga üldiselt kirjeldatud. Igatahes tore on siin elada. Loodan, et teil seal kodumaal ka kõik kenasti.

Kuulmiseni, kallid!

Grete-Maarja

Tööotsingu emotsioonide mägiraudtee

Jätkan ikka tööotsinguid. Teisel pool maakera tuleb enesetõestamist alustada täiesti primaarsel tasandil. Eestis võib ju end asjapulgana tunda, aga kuidas on lood mujal?

Olen interneti teel kandideerinud lugematul arvul kohtadesse erinevatele ametipostidele – retseptsionist, administraator, müügiesindaja jne. Karm tõde on, et minu kui välismaalase CV jäetakse enamikul juhtudel lihtsalt tähelepanuta. Mis siis, et nendes ametites mul töökogemust on. Jah, mitte kõige värskemat kogemust, aga siiski. Esimesse Austraalia ametisse on ilmselt kõige raskem saada, sest pole veel ühtki kohalikku referentsi ja kohalikku kogemust. Mul on ju piiratud tööõigus ka kõigele lisaks, mis välistab mitmed ametikohad juba eos.

Olen oma resümeed tuuninud nii-ja naapidi. Olen guugeldanud nippe, kuidas tööd saada. Oma motivatsioonikirja kohandanud vastavalt internetis pakutavatele eksemplaridele.

Tavapärane soovitus on luua kontakt. Otsene kontakt, mitte kandideerida internetis ja loota parimat. See kontakti loomine ongi kõige keerulisem. See tähendab enda pidevat meeldetuletamist, eestlase mõttes suisa nahaalset käitumist. Eks ma olen seda ka teha üritanud, näiteks kuulutusel olevale numbrile lisaks CV saatmisele ka helistanud.

Ega mu olukord lootusetu pole. Natuke õnne on mulle juba naeratanud. Minu kogemust mööda teooria, praktika, suure tahtejõu ja energilise lähenemise korral ei saada täielik ebaõnn, vaid see on edu retsept igas vallas.

images (3)

Allalaaditud fail (1)

Jah, suured poeketid ei võta mind isegi mitte tavateenindajaks. Võin oma CV nende poekesse jätta, aga selle edastavad nad kuskile kontorisse ja seal lükatakse see kohaliku töökogemuse puudumise tõttu kõrvale. Nemad minuga otse ei kohtu ja seega ei saa ma neile ka mingil muljet jätta – et mul on inglise keel hästi suus, suhtlen enesekindlalt ja olen naeratav, esindusliku välimusega ja positiivne. Mina võtaks sellise inimese poodi tööle igatahes. 🙂

Neljapäeval käisin ühes suveniiripoes, kus sain otse omanikuga rääkida. Ta tegi minuga väikse tööintervjuu ja lubas reedel helistada. Kui kõnet ei tulnud, jalutasin esmapäeval kohale. Muidugi sain enne linnakeses ekselda ja seda poodi mälukillukeste järgi otsida. Mina ja orienteerumine ei sobi üldse kokku, olen eksimise maailmameister-ekspert. Lõpuks leidsin ikka poe üles. Onkel tegi parasjagu nädalagraafikut ja suras mind kolmapäevaks, reedeks ja laupäevaks tööle. 12 h nädalas ei ole alguseks paha. Saab mingigi kogemuse CV-sse. Olen natuke elevil ka, sest see valdkond on mulle siiski uus. Seal saab vähemalt suhelda ehk inglise keelt parandada. Pealegi müüakse seal poes igast põnevat nipet-näpet asju. Mul on plaan hästi tubli ja tragi olla, ehk siis saab järgmiseks nädalaks rohkem tunde. Sellise töö kaudu saab ehk uusi tutvusi ka, mille kaudu omakorda võib ehk mõne muu töö saada. 

Muidugi kandideerin selle kõrvalt igasugustele muudele ametipostidele ka. Üritaks kuskile kontorisse saada või üldse tööle, kus on arenemis- ja ehk ka edutamisruumi. Mul on erinevate ametite jaoks isegi erinevad resümeed ja motivatsioonikirjad tehtud. Kavatsen ka hotellidest läbi jalutada ja oma värskelt valminud retseptionisti resümee sinna jätta. Enne tuleb muidugi kuidagi manageri jutule saada. Lihtsalt vastuvõtus istuvate isikutega pole mõtet tööteemadel rääkida.

Ma teadsin juba ette, et tööotsinguil saab pidevat kuulda eitavat vastust või internetis kandideerimise puhul tunda ignoreerimist. Paratamatult viib see muidu rõõmsat ja lootusrikast tuju alla. Nii võibki end leida nagu mõni filmikangelane kuskilt linateosest istumas pingil ja möödaruttavaid inimesi vaadates, kel kõigil oma eesmärk minna. Istun hetke, tõusen püsti ja lähen sirge seljaga, motiveeritult ja optimistlikult edasi. 

Allalaaditud fail

images (7)

Siin tuleb end ka kõige algelisemal tasandil tõestada. Minu suur viga oli olukorda Eesti eluga võrrelda. Et kuidas nii, Eestis küll mul polnud probleemi isegi gümnaasiumiõpilasena poetööle saada. Aga vot siin on alguses raske. See ongi eneseavastamine – kas ma suudan ka siin (hea) töökoha saada? Eestis käis kõik nagu nööri mööda – kool, praktika, töökoht. Ma pole elus isegi ühel õigel tööintervjuul käinud! Siin olen ma nagu vette visatud ja pean õppima (uuesti) ujuma, seda enam et mu haridus siin suurt ei loe. Oleks mul rahvusvaheliselt ühtne haridus, näiteks meditsiinis, siis võiks lood hoopis teised olla.

Vahepeal oleks minus justkui sisemine laps, kes tahab jonnida. Et miks ma pean seda küll läbi tegema? Eestis oleks ju palju lihtsam, lähed erialasele tööle ja ongi kõik jälle hästi. Raske on ju, ei taha ukselt uksele käia tööd otsimas ja inimesi tüütamas. Lasen siis sellel sisemisel titel jonnida, tunnistan endale, et praegu on madalseis ja kurb on olla. Olen aastatega õppinud, et emotsioonidega ei tasu võidelda. Vahel tulebki endale tunnistada, et mul on praegu raske ja see on okei. Siis jahtuvad keevad emotsioonid vaat et kiiremini maha, kui end koheselt lohutama ja motiveerima hakates. Lasen madalseisul olla ja siis juba mõnekümne minuti pärast hakkab enesekindlus ja tahe tagasi tulema. Tuleb meelde, mis on mu oskused ja mida ma siiani saavutanud olen.  Kõik, mida ma saavutada tahtsin! Kui ma juba kord suutsin seda teha, ehk suudan ka edaspidi. Tuleb meelde, et tööturul ei tohiks mõelda mallis „oh nii tahaks tööd, ehk keegi annab mulle midagi, loodan et ma koormaks pole“ vaid stiilis „mul on palju oskusi ja ma tahan neid maailmaga jagada“, „ma olen ettevõttele heaks lisaväärtuseks“, „ma suudan saavutada parimaid tulemusi ja hetkel pean tõestama, et ma olen parim valik, nad lihtsalt pole minuga veel tutvunud ja ma üritan leida viisi, kuidas ennast neile kuuldavaks teha“. Kõik on ju kinni mõtlemises. Mille poole püüdled, seda saad!

Allalaaditud fail (2)

Vot sellised mõtted ja emotsioonid vahetult Austraalia tööturult.

Päikselised tervitused troopilisest Darwinist!

Grete

Darwin – meie uus kodulinn

See on Austraalia põhjapoolseim linn, mis meenutab troopilist Tartut. Madala asustusega, roheline, puhas ja rahulik linnake, mille pearannas Mindilis peetakse kaks korda nädalas suurt toidu-ja meeneturgu. Siis kihab rannaplats melust. Inimesed võtavad siinkandis elu rahulikult, näiteks pärast kl 16-17 ja nädalavahetustel on pea kõik poed ja ametiasutused suletud.

Küllap on see rahulikum eluviis tingitud ka kuumast kliimast. Maist septembrini kestab kuiv hooaeg, ülejäänud aja kallab kui oavarrest ning sageli möllavad tormid, samas on väga kuum ja UV-kiirgus tohutult intensiivne. Siin ongi vaid kaks aastaaega. Praegu on ilm koguaeg selline, nagu teil seal Eestis kuumalaine ajal. Taevas on pilvitu, päike lõõskab, sooja on 30 kraadi lähistel ja õhtul langeb temperatuuripügal kuskile 20-25 kraadi juurde. Mõnus on siin. Minule meeldib väga ja Kaspari arvates on ka täitsa paraja suurusega linnake elamiseks.

Eelmisel reedel siinveedetud esimesed tunnid küll nii mõnusad polnud. Meil läks Kuala Lumpurist lend neljapäeva öösel. Singapuris oli paar tundi vahepeatus. Austraalia lend väljus alles pärast kümmet õhtut ja saabus ajavahet arvestades pool 5 hommikul Darwinisse. Tegemist oli odavlennuga, nii et istmed olid kitsad. Ei olnud just parima unega öö, eriti võttes arvesse meie istme taga vahelduva eduga nutvat last. Vaesekese kõrvadel oli ilmselt valus.

Aasia oli hästi lahe, omaette maailm lausa. Kuid siiski oli nii tore näha lennukis sõbralikke ja naljatlevaid austraalasi! Võttis kohe naeratuse suule, kui lennuki austraallasest kapten võttis sõna, olles väga energiline ja humooorikas. Lõpuks rääkis keegi inglise keelt, millest oli täitsa võimalik aru saada. Vahepeal tundus, et Aasia kogemusega jääbki inglise keel tasemele „I want eat“, „need to sleep here“ ja „how much money“.

Lennujaamas läks ka aega. Mina jäin ametnike hammasrataste vahele. Küll uuriti, et kas ma olen esimest korda riigis ja kas mul üldse viisa on. Selgitasin veidi, nemad otsisid andmebaasidest ja kõik lahenes ilusti.

Lõpuks jõudsime oma lennujaama parklas ootanud metallsuksu juurde. Auto aku oli täiesti tühi! Mis seal ikka, kõigepealt magasime mõned tunnid. Meie jumpstarteri aku oli ka vanast ajast tühjaks jäänud. Uurisime, et kas keegi parklas liigub, kellel on voolujuhtmed ja annaks autoakule särtsu. Polnud kedagi. Pesime siis lennujaama tualetis hambaid, tõime vett ja mõtlesime, mis edasi. Otsustasime auto parklast välja lükata, et ehk tänaval on rohkem šansse abi saada. Just nii ma kujutan ette ideaalset hommikut! Olla magamata, dušivajadusega, tunde ja tunde söömata ning lükata autot kuuma lauspäikse all ülesmäge. Tehtud see sai. Õnneks polnud auto parklaväravast kaugel. Siis tuli üks mees uurima, et mis lahti. Vestlesime, ta läks oma auto juurde tagasi. Mõistsime teda nii, et ta tahab parklast välja sõita, nii et lükkasime auto tõkkepuu eest ära. Tegelikult ta läks jala lennujaama.

Siis selgus, et parklakaart ei tööta ja seega ei saa makset sooritada. Meile tuli appi parklatöötajast India mees. Ta helistas kuskile ning telefonis ütles üks naine, et võlgneme parkimise eest 170 taala. Olime selle summaga arvestanud. India mees avas tõkkepuu, et me saaks autoga väljuda. Asusime taas lükkama, seekord koos India onkeliga. Väravast väljas, küsisime, et kuidas maksame. Ta ütles, et mingu me lihtsalt. Seda pole vaja kaks korda öelda!

Seisva autoga kaugele ei jõua. India mees pakkus, et viib Kaspari bensujaama särtsujuhtmeid ostma. Mina jäin autot valvama. Kammisin just telefonis üürikuulutusi läbi, kui mööduv politseinik käskis autoga tee äärest kaduda. Selgitasin siis kurvalt meie olukorda. Aku oli nii tühi, et isegi ohutuled ei süttinud. No mis seal ikka, tegime politsenikuga hädamärgiks koos kapoti lahti. Ta viipas oma kontorile, et kui üldse teelt minema ei saa, küsigu me sealt abi. Aga Kaspar oli seal juba käinud ja siis ei soostunud keegi abi pakkuma. Igatahes ei käivitunud auto isegi mitte särtsujuhtmetega ei India mehe autost ega ühest teisest appi tulnud autost. Kutsusime akuabi. Muidugi saime neid ka veel pool tundi oodata. Kell hakkas juba lõunatunde tiksuma, meie polnud aga isegi mitte eelmisel õhtul söönud. Lõpuks tulid akuabipoisid ja said auto tööle. Immobilaiser tuli korra välja lülitada. Akuabi läks maksma 88 taala, nii et parkimise eest säästetud raha arvestades jäime omadega ikkagi plussi.

Sõitsime Darwinis auringe, et aku end täis laeks. Mina ahhetasin ja imestasin, et oi kui ilus puhas linn ja kui kaunid majad. Aasiast naasnu muljed. Siiski, Darwin on kena. Kui ka on kõrgeid hooneid, siis on need valged ja moodustavad sinise taevaga kena kontrasti. Kõikjal on palmid ja muud rohelised taimed. Muru on hästi hooldatud ja erkroheline. Tänavad on hästi puhtad.

Ööbisime esimesed kaks ööd karavanpargis. Reedel külastasime eestlasi, kes korterit jagavad. Nemad olid siin linnas juba kuid olnud. Kuulasime maad tööotsimise ja muu vajaliku kohta.

Juba reede õhtul käisime paari maja vaatamas. Esialgu võtame nn „houseshare“ ehk jagame maja. Käisime reede-laupäeva jooksul päris mitmes kohas. Lõpuks selgus, et asukoha ja tingimuste kohalt on parim variant esimene koht, mida vaatamas käisime. Enamus kohtades taheti kohe sõlmida kolmekuuline leping ja nõuti lisaks üüri ettemaksetele ja kopsakat tagatisraha, nii et maksta tuli üle tuhande dollari. Olime küll endale siin alustamiseks raha kõrvale pannud, nii et kuu aega elada saaks ja tagatisraha maksta, aga siiski ei tahtnud pikka lepingut enne, kui oleme töökohad leidnud jne. Kui mõlemad saaks tööle äärelinnas, on ju nadi elada näiteks kesklinnas. Niisiis laupäeval otsustasime võtta toa siinsamas kesklinnas, nii et majanaabriteks on kaks nepaallast. 

IMG_5288

IMG_5289

Hea, et olime just Aasiast tulnud. Siis ei tundunud lepinguläbirääkimised kummalised. Nad olid tingimustega nii paindlikud, et eestlaslik skeptism tahtis pead tõsta. Poisid lubasid maja meie sissekolimise ajaks puhtaks kasida. Üks neist, Che, magas madratsiga elutoas ja kui ma ütlesin, et me kokkame hommikul ja ei taha neid kui õhtuvahetuses töötavaid isikuid kolistamisega üles ajada, kolis Che koheselt oma nõbuga ühte tuppa. Nad lasid meil ise toa valida. Muidugi võtsime suurema magamistoa, kus on suur voodi ja korralik möbleeritus. Toa sisustatus oli üks selle koha kasuks otsustamise kaalukeeli. Poisid ei tahtnud ka tagatisraha. Või õigemini, algul pidi see üks nõbu siin vaid vahepeal käima, aga ta oli nii asjapulk, et arvestasime temaga kohe kui majanaabriga. Nad ei pidavat ka väga kööki kasutama, aga tegelikult teevad süüa küll, põnevaid Nepali roogasid. Üritasin ka hinda alla kaubelda, aga ei õnnestunud. Hind oli küll veidi krõbedam kui äärelinnas, aga see on hea asukoha tõttu. Südalinn ja rannad on vaid väikse jalutuskäigu kaugusel.

IMG_5298

IMG_5303

Kolisime oma uude koju pühapäeval. Poisid olid koristanud ja Kaspari ennustuste kohaselt üüriraha kättesaamist tähistanud ja väikse peo maha pidanud. Tundus süütu, mõned õlled ja veinid. Siiani on majajagamine täitsa okei olnud. Poisid käivad õhtuti tööl, pesevad nõusid, kuulavad vahel muusikat ja lahkuvad enamasti allkorruselt, kui me seal süüa teeme. Nii hea on taas süüa tavapärast toitu.

Kodu leitud, oli vaja tööd. Esmaspäeval koostasime resümeesid ja kandideerisime interneti teel. Teisipäeval printisime CV-d välja. Kaspar käis mööda hotelle, jättis endast maha resümeesid ja tal oli kolmapäevaks juba töö olemas. Ühes hotellis oligi temasugust mehaanikut vaja. Neljapäeval oli tal juba esimene tööpäev, nii et tema juba elab vaikselt töörütmi sisse. Palk on ka veidi kõrgem kui farmitööl, nii et täitsa hästi on tal kõik. Meie majanaabrite silmis tõusis Kaspar oma tööleidmiskiirusega suisa kangelaseks. No nemad ei jõudnud ka ära imestada, kui Kaspar siin majas paar asja ära parandas, et kuidas ta oskas.

IMG_5343

Mina olen aga nagu kärbitud tiibadega lind siin tööturul, kes ei leia endale pesa ega osanud end algul mingisse pessa pakkudagi. Minu viis aastat juuraõpinguid siin ju mingit kasutegurit ei paku, niivõrd lokaalne haridus on see. Gümnaasiumi ajast on mul töökogemus poes ja müügitööl tegutsedes, ülikooli ajal olin lapsehoidja, siis juba jurist, advokaat ja üks BECC kaubanduskoja juhatuse liikmetest. Kuhu end pakkuda? Kandideerisin neti kaudu turunduse, assistendi jms kohtadele. Seal nad sooviks aga piiramatut tööõigust, mida minu viisaga pole. Otsustasin jääda esialgse plaani juurde – algul leian endale ükskõik mis töö ja siis selle kõrvalt saab ehk rohkemaid väljakutseid pakkuvamale ametikohale kandideerida. No ja kui olen paar kuud siin teenindaja, mis siis. Keeleoskus paraneb ju iga suhtlemist nõudva tööga ja on omamoodi väljakutse. Me isegi ei tea, kauaks siia elama jääme, reisifondi peaks kasvatama iga tööots.

Igatahes, tööohutust ja reegleid silmas pidades on neil palju erinevaid kohustuslikke litsentse. Näiteks on neil ehitustööks White Card, alkoholimüügiks RSA, lapsehoidmiseks Orche card. Nii et natuke tuleb valida ka, kuhu end pakud ja mis litsentsi investeerid. Need ei maksa küll palju, kuid siiski. Tööohutus on siin vägagi au sees.

Mu CV oli üks igavene pikk ja lohisev. Guugeldasin, selgus et Aussis koostatakse palju kompaktsemaid resümeesid. Koostasin endale spetsiaalselt sales assistant CV ja käisin eile linnas poode pidi neid manageridele jagamas. Mitmes kohas otsitigi kedagi ja üks suveniiripoe onkel lausa oli kedagi otsima hakkamas. Küsiti mu viisa, partneri, elukoha jne kohta. Mõned leiavad, et olen ülekvalifitseeritud ja peaks endale õigusalase töö leidma. Aitäh, võtaks küll, aga selle töö otsimine võtab esiteks kauem aega ja teiseks siin ma saaks ilmselt olla vaid assistent või paralegal. Casual lepingu saab iga kell lõpetada ja töökohta vahetada, nii et esimese hooga tahaks kuskilegi tööle saada. Täna lubasid paar inimest konkreetse pakkumisega helistada ja kui mingit kõnet ei tule, siis lähme homme Casuarina kaubanduskeskusesse ja jagan sealsetes poodides oma CV’d ära.

Vahepeal lisas tööotsinguile vürtsi health coach kuulutus – otsitavakse tervisliku elustiili huvilisi, kes klientidel aitaks nõustamise ja toega kaalu langetada. Vägagi minu teema! Guugeldasin ja selgus, et see health coaching ongi üks uus suund fitnessis, kus alles hiljuti hakati inimesi koolitama, ehk siis sellepärast ei küsita erialast haridust. Tundus väga põnev. Kirjutasin hingest motivatsioonikirja ja kutsuti vestlusele. Kohapeal selgus, et grupp noori on kolinud Darwinisse, määrimaks inimestele võrkturunduse korras pähe Herbalife smuutisid jms. Luristasin vastiku maitsega pulbrismuutit ja kuulasin väikse grupi inimestega imetoodetest, mida tarbides kaotavat inimesed loendamatul arvul kilosid. Meenus kellegi tuttava vanaema, kes kõik oma toidukorrad võrkturunduses müüdavate pulbrijookidega asendas. Noored rääkisid oma äkilisest rikastumisest ja üldse oli kõik liiga ilus, et tõsi olla. No kuulge, kui kilod kaoks LIHTSALT, kas siis leiduks nii palju ülekaalulisi? Ka raha ei tule niisama LIHTSALT. Kui miski töötab lihtsalt, siis küll see oleks juba aastaid tagasi massidesse levinud. Lõpuks jõudis slaidiseanss musklimeeste sixpackide juurest liikmetasu- ja „oma ärisse“ sisenemiseks vajalike toodete ostmishindadeni. Mu pilk oli ilmselt muutnud nii kurjaks ja nägu niivõrd skeptiliseks, et minust taheti hoopis ruttu vabaneda. Olin tõesti kuri selle tibi peale, kes minuga sms-inud oli. Küsisin sarkastilise tooniga, et kas ma peaks kõik toidukorrad selle imepulbriga asendama. Tibi, lootuses argliku pilguga Itaalia plikat ära rääkida, isegi ei vastanud küsimusele, pakkus mulle järgmiseks päevaks konsultatsiooniaega ja ütles, et kui soovin, võin lahkuda, et hetkel minuga „ärijutud“ peatuvad. Koju minnes haudusin plaani, kas peaks ehk Gumtree’s kaebama, et need „töökuulutused“ on puhas pettus. Täis tüng ju!

Tööotsingute pinevus kõrvale jätta, on paikse elu taasavastamine mõnus. Meil on lõpuks piiramatu internet, majataguses basseinis saab end jahutada, oma toas on mõnus chillida, kahe peale on vähemalt ükski sissetulek ja sääste jagub ka veel elamiseks. Austraallased on hästi sõbralikud ja selle tõttu ei olegi hirmus käia end tööle pakkumas. Kogemus missugune!

Olen kodulähedases Mindil rannas ja botaanikaaias juba mitu korda jooksmas käinud. Nii mõnus on taasavastada seda suurepärast treeningu tunnet, kus pulss on kõrge, hing vaba, lihased toonuses ja kõrvaklappidest tuleb muusika. Imelikul kombel on söögiisu kadunud, ehk on see kliimast tingitud. Ometi on kliima vähem umbne ja kuum kui Malaisias oli.

See botaanikaaed on ka imekaunis, muidugi sissepääsutasuta. Siin leiduvad ühed naljakad linnud, kes välimuselt on tedresarnased. Nad on kahjuks hästi arglikud ja pagevad inimeste eest, aga nende siblimist ja jalutamist on tore distantsilt jälgida.

IMG_5316

IMG_5319

Õhtuti käime koos jalutamas. Ühel õhtul käisime siinses vabaõhukinos „Paddingtoni“ vaatamas. See oli minul üks lemmikuid lapsepõlveraamatuid. Film oli naljakas ja hästi kokku pandud, kuigi raamatust üsna erineva tegevusliiniga. Eile käisime Mindil ranna tuntud turul, mis toimub kaks korda nädalas. Seal pakuti õhtuhämaruses igasuguseid erinevaid toite ja meeneid. Toimus ka tuleetendus. Tore üritus, seal hakkame edaspidigi õhtustamas käima.

IMG_5332

IMG_5339

Nüüd oleme sunnitud päeval üksteisest eemal oleme kontrastiks varasemale ninapidi koosolemisele. Mõlemal oli algul veider. Poleks unes ka arvanud, et ma olen suhtes, kus keset päeva ikka kohe peab üksteisele sõnumeid saatma ja õhtul kodus taaskohtudes on tunne, nagu oleks üksteisest terve igaviku eemal olnud ja tuleb üksteisele pikalt silma vaadata ning tuvi kombel kudrutada. Uskumatu, mida armastus skeptikuga teeb! Never say never – see võib juhtuda igaühega meist ja loomulikult just sel hetkel, kui plaanid end veel mitu aastat vallaline olevat, sest vallalise elu on nii magus ja suhe tundub kui üks igavene takistus ja koorem. Nüüd ei kujutaks ega tahaks mingi hinna eest teistmoodi elu. Õige armastus annab tiivad, motivatsiooni, inspiratsiooni ja õnne hoopis uuel tasandil.

Kirjutamiseni, armsad!

Tööotsingute lõpp

Melbourne tänavakunst AC/DC Lane
Melbourne tänavakunst AC/DC Lane

IMG_3253

We were walking a holy ground in Melbourne
We were walking a holy ground in Melbourne
Minu esimene kord ookeani ääres
Minu esimene kord ookeani ääres

IMG_3279

Nagu mõne mehe naine :)
Nagu mõne mehe naine 🙂

IMG_3284

Tere taas!

Kasutan praeguseid häid internetivõimalusi siin hostelis ning kirjutan, kuis jaksan. Peagi oleme kaugel-kaugel tööl ja ei usu, et seal internetiga liiga head lood on.

Eile otsisime jätkuvalt tööd. Olime terve päev toas, nina arvutis, uurisime kuulutusi ja vastasime neile. Võtsime end väga korralikult kokku. Tunnistasime endale, et oleme siiani veel veidi laisad olnud, ehkki otsisime esimesest päevast peale tööd. Kõpitsesime veelgi resümeed. Kui otsitakse highly motivated inimest, siis meie oleme ultra highly motivated. 🙂

Otsisime tööhosteleid. Tuli välja, et Melbourne’st ca 2 h tunni kaugusel on piirkond, kus hooaeg täitsa kõrgseisus. Tööhostelist lubati kohe tööd. Olime siiski skeptilised ning otsustasime pigem ise sinna linnakesse majutuse vaadata ja ise kohalikud farmid töö saamise eesmärgil läbi käia. Siis ilmus ühtäkki kuulutus Gumtreesse. Otsiti õunakorjajaid. Saatsime sms’i ja saimegi diilile, mille ristisime siiski orjafarmiks töötamiseks. Palka maksti bin‘i põhiselt ehk tegemist oli tükitööga. Majutus oleks olnud 210 taala nädal. Nentisime siiski, et kuna meil poleks olnud tänasest kuhugi minna ja Melbourne kalli hosteli peale raha kulutada ei ole otstarbeks, orjame veidi aega õunu korjates, ise paremaid pakkumisi piiludes. Siis oleks veidi rahavoogu peale saanud.

Käisin veel Kasparile peale, et ta austrihärrale helistaks. Kaspar oli temaga pikemalt enne telefonis rääkinud ja neil oli hea klapp, naljatlesid ja naersid vastamisi. Kõik mu Aussis olnud tuttavad soovitavad ise koguaeg aktiivne olla, helistada ja end meelde tuletada. Ega see meeldiv polnud, tundsime end pealetükkivana, aga Kaspar siiski tegi kõne. Saime sealt taas positiivse noodi. Lootsime väga, et saame austrifarmi. Seal on tunnipalk – 21 taala tunnis. Saab ületunde teha (mis on juba mitmekordselt tasustatud), seal on majutus vaid 100 taala nädalas ning oma farmipäevad saab kirja ookeani ääres olles, mitte kuskil igaval sisemaal. On ju huvitav austreid püüda ookeanil paadis. 🙂

Lootusrikkalt, ent meelestatuna orjapõlvele asusime õhtusele jalutuskäigule. Olime päev otsa toas istunud ja energiat oli liigpalju üle. Oleme juba harjunud igapäevase d-vitamiini doosiga ja oli tunda, et värsket õhkugi on vaja, kuigi päike oli juba suhteliselt loojas.

Jalutasime ringi kuskil Melbourne agulis ja nentisime, et Melbourne on nüüd küll igati läbi käidud ja et igav on. Mina veel nentisin, et ma ei jaga vähemalt hetkel paljude siinviibinud isikute Melbourne vaimustust. On tore linn küll, aga mitte midagi erakordset. Jõudsime suure ringiga meile juba tuttava Keskturu moodi Victroria Marketi juurde. Kuulsime mingit melu. Ja oh seda üllatust, olime sattunud otse kolmapäevasele ööturule. Vot see oli lahe üritus. Mängis elav muusika, rahvast oli palju. Püstitatud oli palju putkasid, kus kostitati erinevate maade toitudega alates Argentiina grillis ja  India karrist kuni Prantsuspäraste makroonide ja Taani pannkookideni välja. Me ei olnud veel õhtustanud, nii et sõime Indiapärast vürtsikat kitsekarrit. See öine turg tõstis minu silmis Melbourne aktsiaid.

Vahepeal vastas veel üks isik meie tööpakkumisele, ent seal oli palk ikka väga madal – 350 taala nädal. Tõsi küll, majutus ja bensiin oli tasuta. Seal kohas oleks mina lapsi hoidnud ja Kaspar maja renoveerinud. Orjapõlvega teenib siiski rohkem.

Koduses hostelis läksime magama ja nentisime, et homme siis algab orjapõli. Mina nägin veel öösel unes, kuidas  meilt taheti passe ära võtta ja kuidas me pidime hiinlastega võidu õunu kokku korjama. Mürgiseid mutukaid ja usse kubisevas võpsikus odava raha eest õunu korjata ei tundunud ahvatlev, ent kuskilt tuleb ju töötamist alustada.

Juba teist hommikut äratas meid Austrihärra. Seekord smsiga – me saime töö, sest jätsime parima mulje. Juhuu! Küll on kahju sellest prantsuse, itaalia, inglise ja rootsi paarikesest, kes tööst ilma jäid. Igatahes, nüüd saame igava sisemaa asemel töötada põneva paadi peal kindla ja hea tunnipalgaga. Orjapõli lakkugu panni! Hommikuti asume paadile austrijahile, õhtul tagasi. Meil on farmis oma tuba. Austrihärra märkis ka surfamist, nii et ehk saame oma vähesel vabal ajal surfamist õppida. Koht ise on küll suht pärapõrgus, mis ongi hea – töötamise ajal plaanime kulutada maksimaalselt vähe, et pärast teenitud raha eest palju reisida. Loodame palju ületunde teha ja huvitava kogemuse koos rahapakiga saada.

Oleme nüüd ühe päeva veel Melbournes ja homme asume Adelaide poole teele. Austrifarm asub Melbournest 16 h sõidu kaugusel Lõuna Austraalias. Adelaidist ostame auto ja saame ca 8 h sõita Smoky Baysse. Millalgi järgmisel nädalal jõuame austrifarmi. Oleme väga põnevil ja õnnelikud.

Täna on meil esimest korda vaba päev, kus ei peagi kuulutusi kammima. Oleme küll iga päev ringi jalutanud ja veidigi chillinud, aga täna on täitsa eriline tunne. Mure töö pärast on pea kohalt lahkunud. Tähistame seda ookeani äärde minnes, kus kavatseme päevitada ja ehk ka varba vette pista. Paistab, et ka ilm on paranenud, on soojem ja vähem tuuline. Õhtul mekime tähistamiseks kohalikku õlut ja homme varahommikul hakkame rongiga Adelaide sõitma, et hilisõhtuks seal olla.

Tervitused soojad!

Grete&Kaspar

Esimesed sammud Austraalia tööturul

Tere kõigile kallitele kaasmaalastele Eestist!

Oleme nüüd juba vaikselt sisse elanud. Kui esimeses hostelis aeg ümber sai, leidsime endale soodsa diili Lääne Melbournes. Kolisime ümber hostelisse, mis on puhtam ja viisakam ning saime oma vannitoaga toa. Ilmselt saime niivõrd hea toa sellepärast, et broneerisime selle alles siis, kui hostelisse sisse astusime. Oli vist saatus, et Hostelworld ei võimaldanud kaks tundi varem tuba broneerida, sest saime soodsama hinna, kui veebi kaudu. Igatahes, täna on viimane päev ka siin ja peame otsustama, kuhu minna. Melbourne on meie jaoks juba küllastunud. Pealegi ei ole siin nii soe, kui võiks olla. Kujutlege ette tuulist keskpäeva maikuus Eestis. Vot, selline ilm siin ongi.

Päevad on möödunud linnutiivul. Oleme käinud ookeani ääres, kamminud mitmeid parke läbi (neil pole siin otsa ega äärt), uudistanud siinset kuulsat tänavakunsti ja muidugi usinalt tööd otsinud. Gumtree on põhline koht, mille kuulutusi muudkui läbi helistame ja meilime. Oleme käigu pealt oma resümeed aina tuuninud. Reklaamime end kui “skilled hardworking couple“. Mitmetes kohtades otsitaksegi just paarikest farmi abistama ja seega oleme tööturul pakett. 🙂

Nüüd jätkub meil und juba pikemalt. Esimestel päevadel magasime ikka väga vähe, eks see ärevusest oli. Nüüd tahaks põõnata, aga ega aega pole magamisele raisata. Kuklas tiksub tööleidmise vajadus. Meil küll on tagavararaha, aga tahame esimesel võimalusel ikka teenima hakata. Täna hommikul ärkasime selle peale, et Austrifarmi omanik helistas. Tegime telefonitsi tööintervjuud. Meie olime üks viiest väljavalitud paarist. Eks näis, kas saame sinna tööle.

Eks peab tunnistama, et oleme veel liigselt (eestlaslikult) tagasihoidlikud. Siin tuleb ikka pidevalt ise peale pressida. Pealegi oleme ikka piilunud veidi paremaid töökohti – hobusefarmi, austreid püüdma või piimafarmi mehaanikuks ja majapidajannaks. Täna aga võtame vastu otsuse, kuhu tööhostelli lähme. Juhul, kui austrifarmi härra armulikult meid valib, sõidame muidugi kohe sinnapoole. Alustame kas või orjalikust puuviljafarmist ja liigume siis juba edasi, loodetavasti kohaliku referentsiga. 88 päeva farmipäevu kavatseme nii ehk naa täis teha, aga vaja on kuskilt alustada. Tunneme siin suurlinnas end maatöö turust küll äralõigatuna. Sellepärast liigumegi maale ja elame sinna omakorda sisse.

Oleme nüüd kasutanud ka hosteli kööki ja ise süüa teinud (st mina teen süüa ja Kaspar ammutab söögiga jõudu nõudepesemiseks). Tegime ükspäev näiteks kängurulihapalle. Olid head.

Esimesed muljed toidupoest on, et osa produkte on kallimad, osa isegi odavamad (nt imehea kookosõli). Lõppkokkuvõttes on toit kokku kallim, aga see on ka värskem ning niipalju kui olen jõudnud vaadata, on seal vähem lisaaineid. Olen juba aastaid jälginud toidupakendeid ja järgin põhimõtet, et kui enamus toidu koostisest on arusaamatu, jätan ostmata. Pole vaja sisse süüa paksendajaid ja kümmet eri sorti nitraati, eriti hoidun naatriumglutamaadist. Niisiis olid mul Eestis välja kujunenud väga kindlad asjad, mida ostsin. Enamus salatikastmeid ja vorste jäi minu poolt poeriiulile. Siin on meeldivaks üllatuseks, et salatikastmed jms on täitsa lihtsatest ainetest kokku segatud. Muidugi võib asi olla ka toidumärgistamise reeglite erinevuses, nii et põhjapanevaid järeldusi veel ei tee. Igatahes seda märkasin ka Itaalias, et mingit kondijahukräppi eriti lettidelt ei leia. Ka vaene inimene jääb kas täitsa nälga või peab hästi sööma, mitte täidab kõhtu toidulaadse odava massiga ja imestab, miks on ülekaal.

Siiani on meile siinne toit hästi maitsenud. Puuviljad on imelised ja n.ö “päris” maitsega, sama käib köögiviljade ja salatiliste kohta. Tavaline siinne juust on nagu meie peen Gouda juust. Eile muna ja peekonit praadides üllatusime muna kollasuse ja eheda maitse üle. Munad on siin muidugi kallid ka, ca 5 taala pakk. Täisteratooteid leidub küllaga.

Mis mulle veel meeldib, on lihavalik lettidel. Oleme mõlemad üsna lihaarmastajad. Minu nägemus ideaalsest isetehtud einest on tihti köögiviljad/salat + liha. Eestis otsisin näiteks lambaliha ja erinevaid veiseliha liike tikutulega taga. Siin on lamba- ja veiseliha soodsam kui Eestis ja valik lai. Eilegi tegime maitsvat lamb chop‘i. See-eest sea- ja kanaliha on sama kallis, kui lammas ja veis. Nii et kokkuvõttes ütleks, et siin sunnitakse hästi sööma.

Läks nüüd toiduteemasse ära, aga mulle kui kokanduskirglikule ja tervisliku elustiili poole püüdlejale on see kõik huvipakkuv.

Märgiks veel ära, et Melbourne on väga kirev linn. Eriti huvitav linnasosa oli St Kilda road lähistel. Nägime mitmeid transvestiite, lesbisid jne (kes muidugi tunnevad vajadust kõigile näidata oma seksuaalseid eelistusi). Eks kirjutame ka järgmine kord sinna minnes otsaette, et “olen hetero ja uhke selle üle“. 🙂

Melbournes on ka palju uhkeid kirikuid ning britilikke detaile. Big Ben’i koopiaid on siin mitu. Tegemist on kena linnaga, aga praegu pole meil kummalgi suurlinna vaimustust peal. Eks on asi ka võrdlemisi jahedas ja tuulises ilmas (ikkagi, Eesti suveilm, oleme pirtsakad lihtsalt). Minul on aga alati nii olnud, et pärast paari päeva suurlinnas tahaks vaiksesse kohta minna. Melbournes pole küll sellist tunglemist nagu näiteks Londonis, aga ikkagi.

Ja kuidas me omavahel läbi saame? Ei teagi, kas riskin ära sõnumisega, aga aina paremaks läheb. Mõtted liiguvad tihti sünkroonis ja nalja saab meil palju. Muidugi on olnud olukordi, kus võiks puhkeda tüli, aga milleks meil suu peas on? Kui miskit häirib, tuleb natuke vait olla, rahuneda (mitte esimese emotsiooniga plahvatada) ja siis rääkida. Kui kummalgi on millegi kohta kindel arvamus ja soov miskit teha, siis põhjendame. Üldse langetame otsuseid argumentidel põhinedes, mitte emotsioonide baasil. Samuti pole meil kummalgi kõrvakuulmisega probleeme ehk karjumist ei talu. Eks näis, kuis edasi. Sellisel reisil on inimene n.ö “alasti” ja tõeline olemus joonistub eriti hästi välja. Arvestasime sellega siia tulles.

Cheers! xx

Grete&Kaspar