Elust ja olust

Aeg tiksub nii kiirelt mööda, et ei saa teisel sabast kinnigi. Alles olid lihavõtted ja juba on meil järjekordne pikk nädalavahetus mööda saanud. 25. aprillil tähistatakse Anzac päeva, kõigi sõjas võidelnute auks. Tänapäeval tähistatakse seda rosinaküpsiseid süües (sõjaaja lihtne küpsetis) ja, noh, juues ja kulli ning kirja raha peale mängides. Sest austraallaste jaoks tähendab püha kas vabandust juua või midagi suhkru-, rasva-, ja kaloririkast süüa. Maiustusteletid olid jõulude ja lihavõtete ajal lookas! Enamasti tehakse tähistamiseks nii seda söömise kui joomise osa.

Kasutasime lisandunud vaba päeva Sinimägede põhjalikumaks avastamiseks. Lihavõtete ajal olid Karen ja Markus, kes naasid Vietnamist Uus-Meremaale, korra ka Sydneys. Käisime siis koos seal matkamas, kuid ei jõudnud igale poole. Seekord alustasime varem ja jõudsime kogu Wentworth Fallsi ala ära avastada. Matk kestis mitu tundi ja oli ülimalt intensiivne. Kord tuli ronida redeltreppidest, siis libedatel kividel, hoida tasakaalu nõlvajärsakul libedate puujuurte vahel ronides, siis jälle ojasid ületada.

Blue Mountains

Blue mountains 8
Mina turnimas

Blue mountains 5

BLue Mountains 4

 

Blue mountains 3

Blue Mountains 2

Vahepeal tuli ronides alla vaatamist vältida, muidu oleks hirmus hakanud. Päris raske matk oli, kuid vaated olid seda väärt. Eks teekond isegi oli meeldejääv. Eriti hästi paistavad matka mäletavat mu jalad, mis praegu kanged on. Eks näis, mis tunne homme on. Aga matkasellid me oleme ning selle võib me ühiseks hobikski nimetada. Pole parimat, kui nädalavahetusel looduses heitgaasidele vahelduseks värsket õhku hingata ja liikuda. Kuigi käime jooksmas ja teen videote järgi usinasti trenni, istun ma ikkagi iga päev vähemalt kaheksa tundi kontoris. Nii et vabal ajal tahaks võimalikult palju füüsilist koormust. Nii olemegi Sydney lähedasi rahvusparke korduvalt väisanud.

Laupäev oli ka tore. Käisime Hurstville veekeskuses. Luban siinkohal, et ma eales ei vingu enam Eesti veekeskuste üle! Siin tuleb selliseid keskuseid tikutulega taga otsida ja Eesti omad on siinsete kõrval steriilsed privaatspad. Veekeskuseid on väga vähe, sest sellele polevat siin turgu, ometi on need ülerahvastatud. Nendes käimine on omaette kultuurišokk. Üks poiss tatsus oma isa peal saunas massaaži teha. Üks naine istus keset kärarikast läbikäigukohta ning mediteeris nii ilmse rahuga, justkui saaks kosmosest signaale kätte. Üks Hiina onkel oli kaasa võtnud musta värvi jooki, mida kõlbas visata nii saunalavale kui ka sisse juua. Mullivannis istus üks naine, kes määris enda näo seebiga sisse. Hiljem määris endale mingit möksi saunas ka peale. Eks aasialastele olegi saun (ja veekeskus) rohkem mediteerimise ja ehk ka palvetamisega seonduv. Ühes teises veekeskuses olid sauna hõivanud vanemapoolsed Ida-Eurooplased. Vaieldi tuliselt isegi narkopoliitika üle. Kõik rääkisid kaasa, me Kaspariga olime ainult vait. Pole harjunud saunas võõraste inimestega intensiivselt arutama. Vaidlus oli igtahes tulisem kui leige saunatemperatuur.

Pärast veekeskust sõime sushit ja käisime kinos. Aga ega see pole midagi uut, sest filme vaatamas ja väljas einestamas käime pea iga nädalavahetus. Hea viis end tuulutada. Üle pika-pika aja oli ilm päris jahe ja vihmane. Sügis on täies hoos ja pärast kellakeeramist jõuan pimedas koju. Ilm meenutab see-eest Eesti suve, mis on hea. Ootasin juba pikisilmi nende kuumalainete lõppemist. 35+ kraadi ja kõrge õhuniiskusega ilma jätkus meil liiga kauaks. Lõpuks ei suutnud minagi, kes muidu palavust hästi talub, välja minna. Ei saanud rattaga sõita ega midagi, sest liiga kuum oli. Sügise saabumisega sain ka jälile, miks ma vahepeal pidevalt nõnda väsinud olin. Selle kuumusega ei saanud hästi välja magada. Siinmail on majad isolatsioonita. Kui õues on palav, siis toas oleks nagu umbses koopas. Ja kui nüüd öösel temperatuur väga langeb, siis on toas ka sama jahe.

blue mountains 10
Sügisesed värvid mägedes

Mind on haaranud viimasel ajal kibemagus tunne. Ühelt pool on juba igatsus suur, tahaks lähedasi inimesi näha. Eesti kevad on super, see talveunest ärkamise emotsioon, esimesed grillid jne. Olen hakanud hindama arhitektuuri, kõiki neid armsaid puumaju ja vanalinna. Siin on vaid mõni vanem hoone või majad, mis näevad lihtsalt vanad ja räämas välja. Miskipärast on see “hinge” puudumine siin linnas elades häirima hakanud. On lihtsalt üks hoomamatult suur linn. Teisalt olen siin sõpru leidnud, oma turvalisuse loonud. Eks ikka ole kurvavõitu kõik see maha jätta. Suure tõenäosusega ei näe ma neid inimesi enam kunagi. Ma üldse ei imesta, kui Eestis omakorda väikestviisi kultuurišoki saan. Ma olen siinse reaalsusega niivõrd harjunud. Tunnen praegu blogides, et eesti keeles on raske kirjutada. Tööl kirjutan ju koguaeg inglise keeles. Unenäod on mul kakskeelsed, olenevalt kas näen Eesti või siinset olustikku. Ja kui ma pean mõnele eestlasele oma tööst rääkima, läheb keeruliseks. Kogu tekst jookseb peas inglise keeles ja seepärast on eestikeelne kõne väga aeglane. Superveider tunne! See on sellest, et tööl mõtlen kogu aeg inglise keeles.

Töötan ma ikka samal ametikohal. Olen end ettevõttesse kenasti sisse elanud. Võrreldes esimeste kuudega olen suure hüppe teinud. Mäletan, kui pidin esimest lepingut üle vaatama. See oli 150 lk pikk, täis ingliskeelseid õigustermineid. Mulle anti ette dokument, kus kirjas põhilised riskid ja aspektid ning mina pidin üle vaatama, mille osas läbi rääkida tuleb. Alguses oli üsna raske. Pole vist maininudki, et töötan ehituse projektijuhtimise ning hoonete haldusega tegelevas ettevõttes. Meie lepingute väärtused ulatuvad sadade miljonite dollarite väärtusesse, nii et seegi hirmutas veidi. Lisaks pidin mõistma valdkonnale eripäraseid termineid, mis oleks eesti keeleski segaseks jäänud. Küsisin, kui miski segaseks jäi, keskendusin, kuulasin ning tänasega tunnen end tööl juba üsna enesekindlalt. Ma olevat isegi kiiremini õppinud kui mõni kohalik siin kvalifitseeritud jurist. See minu teenusepakkujatega raamlepingute sõlmimise projekt, mida juhin, tüürib kah kenasti edasi. Need, kellega seda asja ajan, olid väga kurvad mu juulis lahkumisest kuuldes. Üldse olen harjunud iga liigutuse peale kiituskoori kuulma. Neil siin on teistsugune töökultuur, mitte küll juuras. Advokaadibüroode kohta liigub näiteks nali, et seal poole kohaga töötades on tööaeg E-R, üheksast viieni. Täisajaga siis 24/7. Aga muidu tundub süvenemisest veidi vajaka olevat. Igaüks teeb midagi (ja räägib kui hõivatud ta on), aga need tööjuppide otsad ei taha väga kokku minna. Kaspariga vahel õhtuti arutame ja naerame värvikamaid seikasid töölt. Kuigi meil erialad erinevad, on töökultuur kohati sarnane. Aga mis siin ikka kritiseerida. Eestlane rabab küll palju (ja kiirelt) tööd teha, aga heaoluriigi mõttes on Austraalia meist ees. Nii et austraallased teevad ikka midagi õigesti. Ja eks minu tööeetika- ja metoodika on selliseks arenenud suuresti tänu esimesele (intensiivsele) töökogemusele advokaadibüroos tänu sellele, et üritasin tarkadele ja andekatele kolleegidele (nende toel) järgi jõuda. Oma tööeetika tõttu saangi palju kiita. No aga mis mõtet on käia vähemalt 40 h nädalas tööl ilma edasi arenemata? Minul hakkab nii igav ja siis ma muutun kurvameelseks. 

Tööl häirivad vaid pidevad muutused me tiimis. Jõudsin vaid paar kuud töötada, kui meie tiimijuht (nimetame teda pr K) lahkus, jättes järgi ühe meil mitu aastat töötanud Lisa, minu ja minust hiljem meiega liitunud juristi. See jättis sellele kauem olnule suurema koormuse, sest asendajat tiimijuhile ei otsitud. Selle kõige tulemusel lahkuski lõpuks ka Lisa. Talle pole ka siiani asendajat otsitud, nii et ei teagi, mis saab. Lahkumiste põhjusteks on hõõrumised juuratiimi mittejuristist ülemusega. Ja ega siis siinmail lahkumisega kaua oodata, kui tuntakse end ülemuse poolt mitteväärtustatu ega austatuna. Oleme oma järelejäänud kolleegiga infosulus, sest tiimi tulevik on ebaselge. See tekitab veidi pinget. Ilmselt läheb ka töökoormus suuremaks. Senini on mul väga hea töö ja eraelu tasakaal olnud, sest ületunde pole eriti teinud ja nädalavahetustel ka ei tööta. Samas on töötegemise kvantiteet-kvaliteet ka paigas.

Lisaks oli mul südamest kahju näha oma kolleegi lahkumas. Töötasime tihedalt koos ja tiimitöö sujus meil tohutult hästi. Käisime tihti koos lõunatamas, hea oli rääkida enam vähem omaealise naisterahvaga, kellega oli meil sarnane suhtumine elusse ning juhtumisi ka üsna sarnased elukogemused. Aga eks me saame vahepeal kokku ja suhtleme edasi.

Egas seltsielu on edusamme teinud. Sydneysse tulles ei teadnud eriti inimesi, kuid nüüd olen töökaaslastega rohkem suhtlema hakanud. Tunnen end nende keskel koduselt ja austatuna. Tihti on meil reedeõhtu joogid. Siin on kontorites nii, et reedeti võib külmkapist märjukest võtta ning töökaaslastega köögis jutustada. Tähelepanelikum lugeja mõistab, et otse kontoritoolilt tõustes ja joogikest mekkima hakates ei ole mahti õhtustadagi. Ma ei tea, kuidas nad niimoodi juua jaksavad, ma küll ei suuda. Vahel oleme õhtul koos sööma läinud, aga ka pubis tantsides lõpetanud. Kolleegide seal on mitmeid vietnamlasi, hiinlasi, inglasi, aga ka iirlasi ja muudest kohtadest pärit inimesi. Olen suhtlemises tohutult arenenud. Olen muutunud tolerantsemaks, kuid ka diplomaatilisemaks ja pehmendanud oma suhtlusmaneere, et mitte kellelegi „peale lennata“. Kogu see kogemus on mind inimesena tohutult arendanud ning täitsa huvitav on vahel kuulda, millisena siinsed inimesed mind näevad.

Kõik sõbrad pole rahvusvahelised. Tuttav tüdruk Eestist, Ilona, kolis Sydneysse ja oleme vahel väljas käinud. Sattusime ühele lahedale Jazz peole Surry Hills hipsterbaaris (lõpuks leidsime sellise koha ka üles), kus esines bänd Aafrikast. Pidu oli väga meeleolukas, juba pärast esimest laulu oli tantsupõrand täis. Seal tantsides meenutasime oma esimest kohtumist vihmasel novembrikuul, kui läksin kohtusse enne istungit kohtutoimikuga tutvuma ja tema kohtus töötas. Tõdesime, et elu teeb veidraid keerdkäike. Tol Eesti sügispäevil poleks iial ette näinud, et kuskil Sydney kesklinna lähistel paari aasta pärast tantsu lööme.

Vot see mulle elu juures meeldibki! On keerdkäike täis teine ja iial ei tea, mis järgmisena tuleb. Isegi siis, kui kõik tundub stabiilne, rutiinne ja turvaline. Muutuseid ei tasu karta. Need võivad tunduda hirmutavad, kuid endaga kaasa tuua palju toredat. Mina ei tea, keda ma nii välja rõõmustasin, et ma olen saanud end teostada teisel pool maailma otsa, sõbruneda toredate ja huvitavate inimestega ning samas tunda end oma elukaaslase kõrval iga päev armastatuna, armastada ise ning nautida elu! Aitäh!

Blue mountains 7
Lõpetuseks pilt loomasõbrast Kasparist ja koerakesest Pippast, kes õhtuti muudkui sülle ronib ja kõhusügamist nõuab

*Aplaus neile, kes selle mammutpostituse jõudsid lõpuni lugeda. Pikk vahe tingib palju juttu.

Advertisements

Rutiini käest Sydney retkeile

Eluke siinpool maakera muudkui veereb. On unine esmaspäevahommik, õhtune jooks koos harjutustega, teisipäevane lihasvalu, pikk õhtune jalutuskäik, taaskord trennine kolmapäevaõhtu, siis juba neljapäevane toidupoes käik, reedene võidukas ohe ja rõõm eesootava nädalavahetuse üle, pikk puhkepäeva uni ja aeglane rikkalik hommiksöök, mõnus ujumine laupäeval, tore pühapäev ja siis … algab kõik otsast peale, et taas lõppeda. Kaspar ohkab igal reedeõhtul, et põhimõtteliselt peab kohe varsti ärkama ja tööle minema.

Sinna vahepeale jääb tohutu hulk läbitud rongipeatusi, tehinguid, dokumentide ettevalmistamist, faksimist, muud paberimajandust, suhtlemist, imestamist ja veelkord paberimäärimist.

On põnev ju küll, tulla siia seiklustest lugema, aga tegelikult on seesama igapäev, lihtsalt vähe soojemas ning päikselisemas kliimas ja teises keeles.

Aga mis parata, rutiin saab inimese ikka kätte. Ja ega me kumbki sellele vastu puiklegi. Vastupidi, oleme lausa hoolega, kuigi alateadlikult, endale siingi rutiini kujundanud. Ju see pakub turvatunnet.

Üldiselt tunnen end olevat jõudnud elus helgesse ja õnnelikku etappi. Samas on tunne, et veel palju on ees. Kahtlemata on. Eestisse jõudes algab uus elustaadium, lõplikult täiskasvanu oma. Nii vähemalt tundub. Tahaks ju ikka on pesakese punuda ja tööalaselt aina rohkem pürgima hakata. Siis on ju tehtud, käidud, nähtud, kogetud ja saavutatud teadmine, et kodus on ikka kõige parem. Vast on varem hinges püsinud seiklemise rahutusepisik siis lahtunud.

Ideaalis hakkame Eesti poole liikuma kuskil aprilli lõpus-mai alguses. See on praegu küll minu töötamise tõttu küsitav. Praegune ots on lühike ja sealt edasi leian ehk (leiab mu agentuur mulle) teise otsa. Nad on pärast seda Gadensi kogemust tööleidmise osas väga lootusrikkad. Aga jaanuaris näiteks pidi õigusturg väga vaikne olema. Eks näis, kaua mul see tööseisak kestab. Eks sellest sõltub kogu rahaline seis. Sest kukrusse peab rändamiseks ikka ka raha jääma. Ega me siis Sydneyst otse lennukisse istu ja Eestisse tule. Oh ei, enne tahaks matkata Uus-Meremaal, joogatada Balil, ekselda Kambodža templites ja imestada Vietnami elu üle, et siis lõpuks kõht Hong Kongis Hiina toidust punni süüa ja siis suveks koju sõita. Oleks ju tore.

Praegu pakub Sydneygi veel avastamisrõõmu. See nädalavahetus oli üsna aktiivne. Reedeõhtul kohtusime Kaspariga kesklinnas. Kõigepealt tegime kaunis Hyde Park’is pilte, et siis Harbour silla poole jalutada.

DSC_0354
Hyde Parkis

DSC_0356

DSC_0355

Oli tohutu kuumalaine 40 kraadiga. Nagu suures föönitoas oleks jalutanud! Kõige selle kiuste kõndisime üle silla ja imetlesime ilusaid vaateid. Põhja-Sydney kinnisvara oma miljonivaadetega võib küll magus amps olla.

DSC_0402
Harbour sillal

DSC_0370

DSC_0366
Ikka seesama ooperimaja

DSC_0372

DSC_0359

DSC_0387
Teel sillale

DSC_0400

DSC_0418

DSC_0425

Pärast sillavallutamist võtsime suuna hoopis Darling Harbour poole, kus leidub palju mõnusaid restorane.

DSC_0438
Suurlinnadžunglis

DSC_0436

Võtsime istet ühes Itaalia restoranis. Meil oli ka, mida tähistada. Kaspar sai ametikõrgendust ja lisaks veel töötunde juurde. No mida veel tahta! Teda oli kiidetud ja uuritud, kas ta saab ehk kauemakski kui kuus kuud neile tööle jääda. Darwinist lahkudes öeldi talle ka, et kui soovib, siis nende juures on tal alati töökoht kindlustatud. Ma üldse ei imesta ka. Ta ongi selline leidlik, osav, punktuaalne, organiseeritud ja korralik, just nagu austraallastele vaja. 

Tagasi reede juurde tulles – kõhud täis, mõtlesime linna peal veel mõne joogi teha. Otsisime veidi vaiksemat pubi, kus kuuleks üksteise juttu ka. Siinmail käib isegi restoranides ööklubi tümpsuga võrreldav lärm ja muusika.

Leidsime ühe Iiri pubi. Läksime teisele korrusele, kus oli vaiksem. Tellisime paar jooki, mille peale ettekandja teatas, et see siin on restoran ja midagi süüa peab ka tellima. Olime veidi nõutud, sest kõhud olid täis. Võtsime juustuvaliku.

Seepeale asus ettekandja meid ignoreerima. Uskumatu, eks?! Austraalias, võrratu teeninduse maal, leidsime meie ülbe ettekandja. Ta ei toonudki meile juustuvalikut lauda. Ometi oli pubi (oi, vabandust, restoran) pooltühi. Kuskil polnud ka silti miinimum arvesumma kohta. Ta oleks siis võinud öelda, et kobigu me oma juustuvaliku sooviga heaga allkorrusele ja lürpigu vaid oma jooke. Jutustades möödus aeg kiirelt ja ühtäkki avastasime, et tükk aega on juba mööda läinud. Küsisime teiselt ettekandjalt ja ta tõi selle näruse juustu lauda paari minutiga. Meid algselt teenindanud punapea ei teinud meist enam üldse välja. Seda poleks Austraalias küll oodanud. Siin on alati teenindajad ülivõrdes sõbralikud, lobisevad ja vastutulelikud.

Õhtu oli kehvast teenindusest hoolimata tore. Nagu deidil ikka. Oma kudrutava kamraadiga on kõige toredam „kohtamas“ käia.

Laupäeval käisime kõigepealt ujumas. Kuumalaine möödus kiirelt ja juba reede õhtul koju minnes oli jahe, nii et vette pidi end tahtejõuga hüppama sundima. Pärast läksime kinno „Dressmaker“ vaatama ja laupäeval eraldasin end raamatuga teki alla kerra, et Mehhiko narkobossi kohta lugeda. Need metsikud laupäevaõhtud…

Pühapäeval kasutasime oma „turistikombo“ pileteid ja külastasime kõigepealt loomaaeda. Olin südalinnas väiksel alal asuva loomaaia suhtes skeptiline, ent asjatult. Väljapanekud olid tavapärasest põnevamad. Vaatasime taaskord Austraalia loomi. Jälle pean kirjutama, et nägime kängurut. Ilmselt hoiate juba peast kinni. Kaua võib kängurutest jahuda? Ole sa Lõuna-Austraalias, Austraalia keskel Alice Springsis, Darwinis või Idarannikul, ikka käib pidev jutt kängurust. Eesti pruunkaru oleks ka vist juba põnevam (huumoriga ikka, eks), aga jagan siiski pilte, muudest loomadest ka. 

DSC_0520
Vallabi
DSC_0504
Vana hea känguru

DSC_0477

DSC_0508
Vombat
DSC_0513
Maailma ohtlikem lind. Teda ei tasu vihastada. Kaspar arvas, et pole ka ime, kui tal kirves peas on.

DSC_0472

DSC_0515

DSC_0483

DSC_0473
Mürgine pruunmadu

DSC_0458

DSC_0468
Tasmanian Devil

DSC_0457

Pärast uudistasime Sydney Eye Tower’it kah veel. Tegemist on selle linna kõrgeima ehitisega, mis maailma mastaabis konkureerib mõndade teiste tornidega. Enne torni sõitmist sai ka 4’D kinoelamuse. Päris lahe oli tõesti, vesi pritsis justkui silma ja lind lendas täitsa meie poole.

Tornist avanes hunnitu vaade linnale. Nagu kiuste oli päev pilvine. Muide, piltide tegemisel käib meil Kaspariga võitlus nimega „efektiga või mitte“? Mina eelistan naturaalseid pilte, aga meespoolele meeldib värve erendava efektiga pilte teha. Üles riputan mõlemat sorti pilte.

DSC_0559

DSC_0572

DSC_0551

DSC_0570

DSC_0561

Eestis tuli lumi maha, ma Facebookist nägin küll. Ise ka imestan, et seda ütlen, aga igatsen praegust aega Eestis. Kui on ilus lumi, jõuluaeg ja valged kuused. Meil on siin lauspäike ja värvilised kuused näevad selle kõrval väga magedad välja. Või kui poest kuuled jõululaulu, ise palavusest leemendades. Ei ole ju päris!

DSC_0444
Õhtusel ajal petab isegi natuke jõulutunnet välja

*Selle postituse kirjutasin valmis esmaspäeval, aga avaldamiseni ei jõudnudki. Täna, teisipäeval, pahaaimamatult töölt koju sõites helistas mulle mu tööagentuur. Homsest mul tööd pole. Nad olid uue töö leidmise osas lootusrikkad. Nii see Austraalia Working Holiday viisaga agentuuri kaudu töötaja elu käib. Ei mingit stabiilsust. Tööjõu voolavus on siinmail tohutu, meilgi oli pea iga päev uus nägu kontoris.

Igatahes tagasiside oli üldjoontes positiivne, lihtsalt telefonisuhtlusel häirib mu aktsent. See olevat välismaalaste puhul tavaline. Diktsioon on mul eesti keeleski kehvake, aktsendi kaotamine aga üsna võimatu missioon. Vähemalt on mul nüüd uut kogemust.

Tervitused soojad, mu kallid

Grete-Maarja

Kõikide dieetide vastu ehk minu lugu

Toitumispaanika

Ükskõik, kuhu oma pilk internetis pöörata, ikka leian kuskilt toitumissoovitusi. Loobu suhkrust, nüüd ja kohe! Naine peaks ikka rohkem valke sööma. Valgubatoonid on täitsa okei vahepala. Lõpetage liha söömine, sigadel on kurb elu. Kas teil, julmuritel lihasööjatel südametunnistust üldse pole?

images (13)

Aga mina teen teile toitumiskava! Kohe täitsa kvaliteetse kava teen, minu abiga on salenenud sajad inimesed. Kava näeb ette palju liha söömist. Aga ajalehes ju just kirjutas, et tegelikult on liha antibiootikume täis. Ohtlik! Aga taimedes jällegi on petitsiidid. Ja kalades raskemetall. Kartul on üks igavene tärklisepomm ja teeb kohe paksuks. Gluteen on ka kurjast. Kiviajal inimene üldse teravilja ei söönud, nii ei peaks neid sööma ka meie aja inimesed.

images (11)

Piima ka ei tohiks tarbida, ega inimene mõni vasikas pole. Käsi püsti, kelle emaks on lehm. Ei ole kätemerd? Siis ei ole mingit kohupiima sulle ette nähtud!

Allalaaditud fail (4)

images (12)

Aga probleem ei seisne vaid selles, mida süüa. Sööma peaks viis korda päevas – kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala. Mis asja te ajate, küsib teine toitumisnõustaja närviliselt ja kileda häälega. Inimene peaks sööma kolm korda päevas, mitte rohkem. Liiga tihe söömine mängib liiga tihti veresuhkru tasemega. See ei ole kasulik.

Brr. Teeme pausi.

Ahjaa, mõni inimene toitub hoopis päiksenergiast. See tundub ju ka täitsa mõistlik alternatiiv.

Samas ülekaaluliste kogukond muudkui kasvab. Lapsed luristavad limpsi ja ampsavad krõpse peale, istudes tunde tahvelarvutis. Õues ringi hullamine on eilne päev. Pere ostab soojaletis tunde seisnud toitu, mille miniatuurses kirjas märgitud koostis sisaldab tundmatuid aineid.

fat kid

Neile vastanduvad isikud, kes on loobunud laktoosist, gluteenist ja sajast asjast veel täielikult, kuigi arst neile seda soovitanud pole ja jõusaalitreeningute vahel ampsavad valgubatoonikesi. Tavatoidus ju polevat lihaste kasvuks piisavalt valke.

Ma ei räägi siinkohal neist, kes eetilistel põhjustel liha vms söömisest loobunud on. See on täiesti teine teema, millega mul isiklik kokkupuude puudub.

Kõik pildid on Googlest võetud ja illustratiivsed
Pildid on Googlest võetud ja illustratiivsed

Ja siis jääb õhku küsimus, kas inimese päevane toiduratsioon peaks sisaldama rohkem valke või süsivesikuid.

Teate, mina olen kogu selle suure toitumistrendide ringi läbi teinud ja jõudnud tagasi alguspunkti – kõike võib süüa, aga mõõdukalt. Toitainetest pungil toite nagu näiteks köögiviljad ja kala rohkem, suhkrust krõbisevaid toite vähe. Liikuda tuleb. Kui kõht on tühi, siis tasub süüa. Kui kõht pole tühi, siis järelikult pole toitu vaja. Niisama igavusest näksida pole vaja. Emotsioonide ajal ka ei tasu sööma kukkuda. Oled vihane või pettunud, need tunded tuleb läbi elada ja neid teadvustada, mitte liiter jäätist alla kugistada.

Ma pole kunagi dieetidesse uskunud. Sellistesse, et salene seitsme päevaga vms. Aga uued trendid ei propageeri ju dieete, vaid uut elustiili. Paleo, LCHF, gluteenivabadust jms on reklaamitud kui terve elu kestvat toitumisharjumist. Minu arvates on need ikkagi ühed dieedid kõik. Dieet on minu silmis õigustatud vaid juhul, kui arst seda meditsiiniliste testide tulemusel soovitab.

Nüüd on jah tore seda kõike tõdeda. Loen toitumissoovitusi kerge muigega. Aga ometi need häirivad mind. Vastuolulisi õpetusi söömise kohta voolab sisse uksest ja aknast, viies inimesi segadusse.

Kaalu ja söömishäiretega kimpus õnnetu tüdruk

Olin ka Eestis elades kaaluga hädas. Võtsin kuskil kuue kuuga 8 kg juurde. Minu lühikese pikkuse juures on seda päris palju. Mõne jaoks selline tõus ehk pole probleem, aga minu kui alati stabiilses kaalus olnud tüdruku jaoks oli küll. Riided jäid väikseks, ebamugav ja raske oli olla. Oi, kui hädas ma olin! Mind valdas tohutu hirm, et kaalutõus muudkui jätkub. Olin lõpuks kaalukõvera järgi täitsa ülekaalulisuse piirimail. Hakkasin probleemiga tegelema juba siis, kui 3 kg oli juurde tulnud, aga aina hullemaks läks. 

Tippkaalus
Tippkaalus

IMG_0168

Olin aastaid toitunud kunagi spordiklubist saadud nõuannete järgi, et süüa tuleb 4-5 korda päevas. Sealjuures hommikusöök oli väga oluline, samuti pidi lõuna üsna tugev olema. Põhitoidukordade vahel pidavat olema väiksed ooted, a’la puuvili või mõned pähklid. Õhtusöök pidi olema üsna kerge, näiteks salat tuunikalaga.

See regulaarse toitumise osa on mul juba aastatega sisse kujunenud. Ma ei saagi teisiti, hommiku- ja lõunasööki vahele jättes hakkab mul tohutult paha. Igatahes elasin enne kaalutõusu oma tavalist elu, sõin võimalikult tervislikult, aga vahepeal isu korral ikka magusat ka. Näiteks küpsetada on mulle alati meeldinud.

Kui see ootamatu kaalutõus tuli, hakkasin ka igasugu toitumissuundi proovima. Süüdistasin kaalutõusus varjatuid toidutalumatusi. Kõigepealt üritasin loobuda täielikult suhkrust ja nisujahust. Kord sõin kiviaja moodi (Paleo) ehk loobusin igasugu teraviljast ja piimatoodetest. Selle 30-päevase väljakutse katkestasin õige pea. Siis tegin kuskil „loodusravi“ kliinikus toidutalumatuse testi. Selgus, et ma ei talu väga paljusid toiduaineid. Jätsin siis sadu asju oma menüüst välja. See viis aga tohutult stressi. Menüü oli väga piiratud ja isegi juustutükike oli patt. Kui juba reelt maha libisesin, siis sõin „keelatud“ toite tohutult palju. Näiteks olin võimeline ära sööma pätsi leiba. Jah, terve pätsi leiba! Mul tekkis suhtumine, et täna luban endale kõike “keelatut” ja “homsest hakkan taas korralikuks”. Tekkisid täielikud söömasööstud ja see aeg oli lihtsalt kohutav.  Ma olin lõpuks nii tohutult segaduses ja ei teadnud enam, mida süüa, kuidas, millal ja kui palju. See aeg oli väga hirmus. Sellised „targad“ artiklid süvendasid kogu probleemi veelgi enam. Noh, mis siin salata, olin täiesti söömishäire küüsis. Kogu see krempel lõppes vist aluselise toitumise suunaga, kus tuli süüa võimalikult palju tooreid köögivilju.

Selle kõige juures tegin tohutult palju trenni, korvamaks söömasööste. Vahel isegi kaks korda päevas. Täiskohaga töö ja magistriõppe teise kursuse kõrvalt, üritades lõpetada nominaalajaga! Kuidas see võimalik on, ma ei tea isegi. Ärkasin tohutult vara, läksin enne tööd trenni. Õhtul veel jooksuringile ka.

Arsti juures käisin muidugi ka kaalutõusu põhjuseid otsimas. Ei leitud midagi. Vereanalüüside järgi olin täitsa terve ja rõõsa tütarlaps. Aga ei olnud ju. Olin kurb, väsinud, stressis ja õnnetu. Lõpetasin kooli ära ja kõik tundus väljaspool olijale ilus. 

Lõpuks käisin spordiklubis koormustestil. Seal olid mu tulemused sellised, nagu ma polekski kunagi trenni teinud. Treener kuulas ja imestas, kui rääkisin oma treeningkoormusest ja -sagedusest. Ta ütles mulle, et olen oma keha lihtsalt liiga ära kurnanud kogu oma uute toitumissuundade ja muu jamaga. Koormustesti tulemused hirmutasid ära ja otsustasin oma keha dieetidega rahule jätta. 

Lasin siis vaikselt minna. Sõin jälle kõike ja leppisin olukorraga. Olin küll kaalu pärast kurb, aga ei osanud peale tavalise tervisliku toitumise midagi peale hakata. 

Tagasi tasakaalu

Nagu mu blogi reedab, olen juba kaheksa kuud Austraalias elanud. Avastasin paar päeva tagasi pärast kuudepikkust pausi kaalule astudes, et olen kenasti tagasi oma kaalunumbri juures, kus ma olin aastaid enne seda eelmainitud kremplit püsinud. Mõõdulindiga mõõtes ja riiete järgi sain küll teada kabariitide vähenemisest, aga ikkagi oli tore kaalul häid uudiseid saada. See minu ideealkaal ei ole jah nn moodsa „peenikese“ tüdruku kaalunumber. Miniatuurse saleduse jaoks peaksin tõesti toiduainegruppide kaupa asju menüüst välja jätma. Kui tervislik see oleks? Vaimsele tervisele kindlasti mitte, koguaeg peab pingsalt jälgima, mida ja kui palju süüa, et klantsajakirjade loodud ideaalidesse mahtuda. Ma ei oleks ju terve inimene, kui asetaksin end toiduvalikute tõttu pidevalt stressi ning mõtleksin koguaeg, mida ja millal ma süüa võin. Terve eluviisi juurde kuulub minu arvates ka oma loomuliku kehakujuga leppimine ja selle aktsepteerimine. 

Sellise saleduse jaoks peaksin küll erimenüü järgi sööma. Pole minu loomulik kehakuju lihtsalt.
Sellise saleduse jaoks peaksin küll erimenüü järgi sööma. Pole minu loomulik kehakuju lihtsalt.

Õnneks mu kaasa ei hinda kondiklõbinat, mis on ka toetav tegur. Minu ideaalkaal on selline tore number, mis on täiesti normaalkaalu kõvera keskel ja mille juures tunnen end hästi, sealjuures midagi erilist tegemata.

See “midagi tegemata” tähendab minu maailmas korrapärast toitumist, võimalikult palju köögivilju. Iga päev söön vähemalt ühe puuvilja, need maitsevad mulle. Rõhk on kodutoidul ja poolfabrikaatidest katsun kõrvale vaadata. Näiteks nagu sel nädalal – ükspäev tegin kala tatraga, järgmisel päeval ühepajatoitu lambalihaga, seejärel hoopis kõrvitsapüreesuppi. Et oleks tasakaalu taimse ning liha vahel ja toidud maitsvad. Sealjuures on kapis pea alati ootel tumeda šokolaadi tahvel, et sealt vajadusel ampsata. Vahel ostame koju näiteks jäätist, vahel küpsetan. Vahel kugistame pitsat ka, aga kiirtoidukohad mind ei tõmba. Peaasi, et magus ja saialine menüüs suuremat osakaalu ei saa. Tavaline elu, ei mingeid ekstreemsusi. Midagi teen vist õigesti, sest ka Kaspari kaal on eeltoodud viisil toitudes kuskil aasta jooksul langenud 10-15 kg. Lisaks toidule tuleb selles „süüdistada“ ka trenni, sest treenime me tihti koos.

Trenniharjumus on mul ka välja kujunenud aastatega. Ujun, sõidan rattaga, teen jõuharjutusi ja jooksen, nii umbes 3-4 korda nädalas.

Ja millest siis see kaal vahepeal tõusis? Eks ta algul magamatusest ja stressist tõusma hakkas. Stressirohket ametit pidada ja magistriõppes paralleelselt käia ei olnud kerge. Koguaeg oli suur pinge peal. Lisaks olin tol ajal emotsionaalselt väga endasse tõmbunud, ei tegelenud oma emotsioonidega absoluutselt. See viis emotsionaalse söömiseni, mille tõttu tõusis drastiliselt magusaisu.

Allalaaditud fail (6)

Organism oli nii väsinud ja tüdinud, et otsis energiat toidust. Une ja puhkusega seda ju ei antud. Eks mu portsud olid seetõttu tollal suuremad, ise lihtsalt ei tajunud seda. Tõstan nüüdki endale harjumusest suure portsu ette, aga ikka jääb osa järgi. Arvan, et mitmed kilod tulid nende söömasööstu-range dieedi tulemusena. Lisaks väisasin tollal mitmeid üritusi, kus pakuti veini ja snäkke. Alkohol mängib ka tohutut suuri rolli kaalutõusus. Nüüd on kindlasti alkoholitarbimine vähenenud. 

Enne Austraaliasse tulekut oli mul vaba aega, mille kestel magasin palju. No ikka palju! Juba paari nädalaga kaotasin 3 kg. Magamatus lükkab kehas tohutult palju funktsioone sassi. Parem maga rohkem, kui tee uneaja arvelt trenni. See on minu õppetund. Nüüd ka tunnen, et nappide unetundide tulemus on magusaisu järgmisel päeval. Mõelda vaid, kui neid magamatuid öid on palju.

Oli kohutav omaenda kehaga pahuksis olla. Aga elus ei juhtu midagi niisama. Sain sellest võitlusest hindamatu õppetunni. Esiteks, mõistlikkus ja tasakaal on võti tänapäeva toitumisrägastikus. Teiseks, hea uneta on võimatu terve ja õnnelik olla. Kolmandaks, emotsioonidega tuleb tegeleda kohe ning neid ei tohi enda sisse käärima jätta. Siin Austraalias on vahel emotsioonid eriti tugevad, aga ma ei suru neid alla.

Paljud kurdavad end magusaisuga kimpus olevat. Ehk ongi põhjuseks hoopis emotsioonide ja tunnete unarusse jätmine? Halb uni? Vale töö? Kehv suhe? Suutmatus lõdvestuda? Kas olete kõik need võimalused läbi kaalunud ja nendele lahendust otsinud, enne kui näiteks teraviljad menüüst välja jätate?

Muidugi, kui igapäevamenüüsse on kuulunud ohtralt komme ja küpsiseid, suhkrurikkaid jooke ja tundmatuid aineid täis snäkke, siis ongi neist loobudes algul nende järgi isu. Pooldan toitumisele terve mõistusega lähenemist. Terve mõistus ju ütleb, et kondijahust ja säilitusainetest kubisev vorst pole tervisele hea. Ega rasvane friikartul. Aga milleks hakata rapsima ja “korralikuks” hakates ka tavalisi toiduaineid, nagu piim ja kaer, ebatervislikkuses kahtlustama, sellest ma aru ei saa. Äärmustesse langemine ongi põhjus, miks ma dieetidesse ei usu. 

Mis kogu selle jutu mõte oli? Tahtsin oma kogemust jagada. Olen kindel, et ma pole ainus, kes oma elu jooksul kaalunumbriga pahuksisse on sattunud. Hulleim variant on sel juhul hakata toitumisega rapsima ja terveid toitainegruppe menüüst välja jätma. Tasub kuulata enda keha, oma intuitsiooni. See teab rohkem, kui arvatagi oskad. Äärmused ei ole kunagi head. Kes sina olla tahad – viinereid, purgi-, ja kiirtoidu söömist  harrastav tugitoolisportlane? Gluteeni ja laktoosi vältijast kunstliku proteiini pugijast jõusaalisõltlane? Või iseenda sisemaailmaga kontaktis olev terve ja hästimagav inimene, kes teeb nädalas mõned korrad trenni ja sööb regulaarselt tavalist isevalmistatud toitu, keelamata endale seejures midagi?

Mina valin igatahes viimase variandi ja olen rahul. Mul ei ole arsti juures diagnoositud ühtki allergiat ega talumatust, mistõttu peaksin midagi vältima. Vaimne tervis on kogu „kauni vormi“ saavutamise ja hoidmise ning õnnelik olemise juures äärmiselt oluline ja endale pidevalt toite keelates viib see varem või hiljem stressi ning tekitab toiduga ebaterve suhte. Kindlasti on ka inimesi, kes võivad rahumeeli kõik suhkrut sisaldavad toidud menüüst välja jätta või süüa vaid toorest toitu, kuid selliste valikuteni võiks jõuda pikkamööda ja anda kehale aega nendega harjuda, mitte üks päev proovida üht toitumissuunda ja teisel päeval juba midagi uut.

Vahel on vaja kogeda õudusi, et ümbritsevat hinnata. Mina olen oma kehaga rahu teinud. Hindan oma praegust välimust tänu varasematele hädadele rohkem, kui ma nendeta eales oleksin suutnud.

Päiksetekil elu päevitust omandamas

DCIM100GOPROGOPR1848.

Tervet ja tervislikku sügist!

Grete-Maarja