Kes kardab vanust?

Lõpuks ongi pühad käes! Ootasin neid juba mõnda aega. Neli järjestikust vaba päeva on täielik luksus. Suure Reede veedame isekeskis kodus lõdvestudes. Magasime pikalt, sõime hommikul kartulisalatit ja kooki ning naasime just rattasõidult. Mõnus.

Eile vaatasime filmi „Klassikokkutulek“. Selle kohta oli kära nii Facebookis kui blogides. Vaatajaskond jagunes kahte leeri – mõned pidasid seda teost labaseks, teised ülimalt naljakaks. Minu viis see film aga mõttele, et miks inimesed nii õudselt kardavad keskiga? Või üldse vananemist. See „appi, ma olen nii vana ja elu on läbi“ liin jookseb läbi mitmetest filmidest, sarjadest ja raamatutest. Sellised teosed on aga peegeldus me ühiskonnast ja kollektiivsest mõttemallist. 

Ükspäev istusime grupi naissoost töökaaslastega restoranis. Mitmed neist olid kohe-kohe 30 saamas. Üks neist oli juba selle „maagilise vanusepiiri“ ületanud. Nii need viimaseid hetki kahekümnendaid eluaastaid nautivad naised ohkasid, et küll on ikka jama. See kõige vanem ütles, et just mõnus on – ta on oma elus jõudnud punkti, kus juba nii mõndagi stabiilset ning teiste arvamus ei huvita enam. Teised ei uskunud. Mis mõnu sel elul enam nii väga olla saab, kui vanusel juba ees kolmekohaline number. Ja see pole veel mingi keskigagi, kaugel sellest! Nentisin neile, et minu arust pole kurvastamiseks küll mingit põhjust. Kõik naised olid tublid, tööalaselt kogemust juba aastaid ja oma elus kuhugi jõudnud. Nad ei olnud ju kahekümneaastasena oma elus samas punktis. Miks siis teatud vanusepiiri ületamine nii traagiline tundub? Selle peale vastati, et ega tõesti, nad ei olegi oma vanusesse nii suhtunud. Et ilma vanuseta nad ei oleks praegu siin oma kogemustepagasi ning saavutustega.

Eks vanemisega süveneb aina enam ekstentsiaalne teadmine, et me pole igavesed. Aga miks sellega peab kaasnema kriis? Ma arvan, et kriisi soodustav tegur on, kui on elu ja selle nautimist pidevalt edasi lükatud. No teate ju küll seda ringi, et praegu käin ülikoolis. Praegu on stress ja pinge. Kui kool läbi, küll siis jõuab elu nautida. Siis läheb juba kogu aur tööle. Siis oodatakse puhkust, et elu nautida. Siis mingi aeg hakkab (just enamasti naistel paraku) paine leida endale väärt partner. Selle leidmise aja ollakse jälle ooterežiimil. Kallim leitud, kurdetakse mõne aja pärast suhterutiini üle ja nautimishetk on taas „kuskil tulevikus“ (sisesta järgmine verstapost, näiteks palgatõus, oma maja, uus auto jne). Niimoodi elamist edasi lükates võib jah juhtuda, et kuskil elu keskpaigas leitakse paaniliselt, et elu on raisatud ja tekibki kriis. Kindlasti on paljusid inimesi, kes elavad nüüd ja praegu, aga ühiskond soosib seda edasi lükkamist. Et ikka on midagi puudu ja koguaeg on vaja midagi enamat. Satun isegi vahepeal sinna lõksu, et hakkan tulevikus elama. Üks asi on unistamine, mida on vahepeal lausa vaja teha, aga teine asi on sinna unistustesse lõksu jäämine, olevik unustades. 

Muidugi on noorus üks äge aeg. Aga igal vanused on omad plussid-miinused. Näiteks vaatan oma praegust tiimijuhti. Tal on juba 20 aastat töökogemust. Ta suhtub igasse asja nii rahulikult ja kerge sarkastilise huumoriga. Temas on enesekindlust, mis on tulnud töö-ja elukogemusega. Tean nii mitmeid inspireerivaid inimesi, kes on 40-50 kandis. Nad on mulle eeskujuks. Ja neid vaadates ma küll ei karda vananemist. Miks peaks? 

Seda usun ka, et enesetunne sõltub väga palju sellest, kui palju liigutakse ja mida suhu pistetakse. Nii mõnigi regulaarselt sportiv neljakümnene võib end oma kehas palju paremini tunda, kui ülekaaluline ja vähe liikuv kahekümnene. Ega mul mingit teaduslikku tõendusmaterjali siin taga pole, aga nõnda ma arvan.

Mis selle pika jutu point on? Rohkem nautlemist ja hetkes elamist! Vähem hirmu lisanduvate eluaastate ees. Kõigel on oma plussid ja miinused. Mulle tundus kunagi teismelisena 25+ ka juba ulmesuur vanus, aga näed, pole ju. Igal asjal siin elus, ka vanusel, on oma negatiivsed ja positiivsed küljed. Keskendukski siis ehk positiivsele poolele?

Ilusaid pühi soovides

Grete-Maarja

Advertisements

Inimesed ja töökultuur minu ümber

Inimene sotsiaalse olendina ikka vajab teisi enda ümber. Iseasi muidugi, kas nii palju teisi, kui seda suurlinnal pakkuda on. Lähen hommikul rongi – seal on palju inimesi. Rongijaamas kõnnin inimsummas treppide poole. Siis ootan järjekorras, et koos inimmassiga trepist alla minna. Siis olen inimmassiga maa all. Kõnnin raudteejaamas, kuhu on kogunenud kurvema saatusega inimesed ehk kodutud, kes on veel magusas unes. Siis kõnnin imimmassiga oma kontorini, kus hunniku inimestega lifti ootan. Seda vaid selleks, et end inimeste sekka lifti pressida ning seejärel saja inimesega kontoriruumi jagada.

Nädalavahetustel poodi minek on veel põnevam üritus, sest siis saab testida, kui palju inimesi poodi mahub. Kaubanduskeskuses kõndides voolame koos inimmassiga, aga siis on taustaks vali muusika ka. Eesti inimlagedad tänavad ning tühjad metsad, küll te olete alles mõnusad! Ja kas ma tõesti arvasin Eestis elades, et paari inimesega kabineti jagamine on lärmakas? Nüüd kõlab see küll kui luksus kuubis. Ja mul oli veel oma kabinet…Unelm!

Tööl olen nii mõnegi inimesega tuttavaks saanud ja lähemaltki suhelnud. Niimoodi üksikuna- väikse seltskonnana mulle inimesed täitsa meeldivad, aga palun mitte massidena. Minu introverdiloomus on tegelikult seltskonna suhtes väga valiv. Eelistan olla pigem üksi kui halvas seltskonnas. See-eest inimestega, kellega mul on ühised huvid ja kes mõjuvad mulle inspireerivalt, naudin väga suhtlemist. Ja muidugi olen siin eriti hindama hakanud pikaajalisi sõprussuhteid. Skaipides ja niisama messengeris kauaaegsete sõpradega jutustades tundub, nagu polekski aega möödunud. Mina usun küll, et õige sõprus ei kao kiirelt. Mul näiteks on sõpru igast eluetapist saati. Jah, isegi lasteaiast (tšau, Elerin!). Sügavama sõprussuhte loomine nõuab aega ja energiat, aga mida vanemaks, seda vähem seda ajakest on. Töö ja hobid nõuavad oma. Selliseid pealiskaudseid jutustamisi pean pelgalt tutvuseks. Pealegi, mida aeg edasi, hoian palju ka endale. Ei kipu väga kergelt end avama. Sest noh, eks inimesi ole igasuguseid ja nii mõnigi võib isiklikumaid jutte hakata hoopis pahatahtlikult enda kasuks ja minu vastu ära kasutama. Selline skeptik olen. 

Praeguses eluetapis olen kohanud mitmeid inspireerivaid inimesi. Mul on au ühe sellisega isegi ühes tiimis töötada. Ta on minust vaid mõned aastad vanem, kuid mulle täielikuks eeskujuks. Ta on oma praeguses juristitöös täielik professionaal, kuid õpib veterinaariks, mis paistab olevat ta tõeline kutsumus. Tal on palju hobisid, trennist kokkamise, pulmapärgade valmistamise ja õmblemiseni. Samamoodi oli täiesti hämmastav naine see, kes meie tiimist edasi liikus. Kui tark, särav, elav ja osav võib mõni inimene olla! Lisaks näevad nad mõlemad suurepärased välja, omades ilusat garderoobi ja osates riietuda (no mis ma teha saan, et mulle riided meeldivad ja ma märkan alati teiste riietust). Mõlema elus on olnud raskuseid, nii töö-pere, kui ka suhtealaseid ning nad ei häbene nendest rääkida. Sest ega inimese tugevust määra see, kui vähe tal raskuseid olnud on. Loeb ikka see, kuidas neist välja tulla osatakse.

Neilt mõlemalt olen õppinud ka suhtlemist. Tänu selles tiimis töötamisele olen avastanud, kui sooja tunde tekitab toetus ja kui motiveeriv on kiitus. Ma olen küll seda tüüpi, et laitus ja kriitika sünnitab negatiivset emotsiooni. Jah, ka negatiivsuse ja kriitikaga võtan ma end rohkem kokku ja parandan oma sooritust. Sest peab. Aga positiivsuse ja kiitmisega tekib minus õhin sisse ja ma teen veel paremini. Sest ma tahan! Eks igaühele on vaja oma lähenemist.

Oma praeguselt töökaaslaselt õpin seda, kuidas siinmail diplomaatiliselt suhelda. Sest ainult minu moodi ei saa, võõras kultuur ikkagi.

Austraallastel on vajaka konkreetsusest. Ütlen seda puhtalt oma kogemusest. Olen siin avastanud, et minu tööstiil on siinsega võrreldes üsna otsene. Ja eks olen pidanud oma prauh-prauh-tankiga üle-kiire-kiire-on stiili väheke pehmendama. Nüüd käib ette ja taha rohkem viisakusfraase kui Eestis. Aga samas mu konkreetsust hinnatakse siin. Sellepärast anti mulle ka täitsa oma projektike juhtida. Kokkuvõtlikult öeldes pean juhtima vägesid teatud lepinguläbirääkimiste juures ja aitama vastavatel finantsinimestel lepingud allkirjastamiseni saada.

Kõlab lihtsalt? Asetame selle kõik kohalikku konteksti. Kõigil on koguaeg kiire-kiire ja süveneda ju ei jõua. Ma pole siiani pihta saanud, kas neil tõesti on nii tohutult palju teha. Või on asi organiseerimatuses.

Minu plaanide ja eesmärkide keskset elu saadavad pidevad nimekirjad. Nii on mul kogu aeg täpselt paberil (noh, tegelikult küll Outlookis) kirjas, mida ma tegema pean. Ja kui mul on palju teha, siis ma lihtalt hakkan otsast pihta. Süvenen täielikult ühte ülesandesse ja sel ajal teistele ei mõtle. Loogiline ju, kõike korraga tehes ei saagi midagi korralikult tehtud.

Aga siin on mu nimekirjad ja asjadel järje hoidmine saanud osaks VAU-efekti. Et mida, sa reaalselt panedki kirja kõik, mida me selle projekti raames tegema peab ja uuendad seda igal koosolekul? Et igal koosolekul ongi eesmärk, kindel teemade järjekord ja tulemus (ülesannete jaotus)? Vau, kuidas sa seda küll teed?

Ja siis on asja tulemiks see, et kahe nädala pärast uuel koosolekul vaatame sedasama nimekirja ja nendime, et jaa, ikka veel ootavad paljud asjad oma järjekorda. Mul tekib alati selline piinlik hetk, et kuidas läheneda. Eriti võttes arvesse, et kõik muud asjaosalised on minust vanemad kah. Ei taha teistel väga „seljas ka elada“, aga samas tahaks asjaga edasi liikuda. No tegelikult me liigumegi selle projektiga nende jaoks „hirmutavas“ tempos edasi, aga mul on ikkagi veider. Eks ma niimoodi õpingi natuke juhtimist, mulle tegelikult väga meeldib nii. Mida aeg edasi, seda kindlamaks muutun ma vastutuse võtmise ees ning n.ö vägesid meeldib mulle juhatada küll. Ja olen saanud väga head tagasisidet, ju siis on suhtlemisstiil kohane olnud. Aga eks küsimusi, kas saab paremini, on mul ikka. Küsimustest algab innovatsioon! 

Siinses töökultuuris on saanud suureks osaks mu igapäevatööst minu ülesannetest nende tagasilükkamine, mis tegelikult pole minu pädevuses. Kui eestlane on kärme ülesandeid enda kanda võtma, siis austraallane neid kellegi teise kaela lükkama. Koos vastutusega muidugi. Õigustiimi on hea lükata kõik, mis vähegi lepingutega seotud. Aga tegelikult lõpeb meie pädevus teatud kohas ära. Nii et siis tulebki viisakalt (oi, kui piinlik-viisakalt) öelda, et võtke oma päring tagasi. Ja tehke ise. Aga viisakalt ja suhkruglasuuriga kaetult.

Selline jutt siis inimestest ja töökultuurist. Tegelikult tahaks nii paljust kirjutada, aga päevad kaovad kiiremini kui liiv sõrmede vahelt ära voolab. Aga nagu kõlab mu viimase aja lemmiktsitaat, et väljend „mul pole aega“ tuleb tegelikult ümber sõnastada „see pole minu prioriteet“. Jah, minu prioriteet on vabal ajal trenni teha, lõdvestuda ja nädalavahetustel Kaspariga igast toredaid kohti avastada. Kohe täitsa teine tunne tekib, kui asju selle nurga alt vaadata. Miks pole blogi mu prioriteet, ometi mulle kirjutada nii meeldib? Lähengi nüüd selle üle filosofeerima!

804702_10153746164419425_1331113567_n
Ja siis ühel reedel tõi Kaspar ilusaid lilli. Jube pildikvaliteet, ups
12833296_10153746164814425_1945305398_n
Ükskord tegin reedemeeleoluse selfi

Äärelinna- ja tööelust

Kui eelmisest postitusest võis jääda mulje, justkui asume juba kodu poole teele, siis see pole siiski nii. Praeguste plaanide kohaselt töötame Sydneys kuni juuli lõpuni, siis reisime ja kuskil oktoobri keskpaigas jõuame alles kodumaa pinnale. Nii et meil on aega veel.

See nädal möödus kuidagi raskelt. Igal hommikul võitlesin endaga, et üldse üles saada. Tuju oli ka kehv ning alles tööl läks olemine helgemaks. Süüdistan selles liigvarast äratusaega. Minu jaoks ei ole loomuomane enne seitset tõusta. Isegi, kui ma varakult magama lähen. Jah, elu jooksul olen ärganud väga vara, eesmärgiga palju jõuda. Aga see pole pikaajaline lahendus.

Ka kipub väsimus kallale tulema tihedamini, kui muidu. Täitsa ootan juba lihavõtteid, mil on suisa 4 vaba päeva järjest. Eestis süüdistaks selles väsimuses pimedust ja külma kliimat, aga mida siin süüdistada? Eks inimesed ikka väsivad, igasuguses kliimas. Vaimne töö väsitab. Siin on pidev päikselaks, aga eks keha harjub sellega ära. Kalendri järgi algas sügis ja loodame hoopis kuumalainete lõppemisele. See pidev palavus ja umbses toas magamine on üsna väsitav. 

Arutasime Kaspariga varem, et soetaks ehk endalegi mingil hetkel äärelinnakesse kodu. No nagu kujutletav iduüll ikka, eks ole. Võtaks koera kah ja olekski igavesti õndsad. Aga Sydneys elamine on välja selgitanud, et äärelinnas küll elada ei taha. Päevas läheb kuskil 2 tundi kaotsi pelgalt edasi-tagasi reisimisele. Esiteks peab ülimalt vara ärkama ja õhtul jõuab üsna hilja koju. Teen trenni ära, söön ja alles jääb vaid tunnike, et niisama olla enne magamaminekut. No me elame muidugi päris kaugel ka, Eesti mõttes Keilas.

Kohalikud on pikkade rongi-ja bussisõitudega harjunud. Alla kolmekümne minutiga tulevad väga vähesed tööle. Aga mõned sõidavad tipptunnil koju suisa poolteist tundi! Pärnust Tallinnasse tööle käia, vot kui mõnus. Aga mis ma siin ikka torisen. Hea oli eksperimendi korras järgi proovida, kuidas on kaugemal elada.

Kaspar töötab küll kodu lähedal, kuid nõustub siinkohal minuga. Seltsielu teeb selline korraldus küll väheseks, eriti kui tuttavad kaugel elavad ja oma kandis eriti kohvikuid jms ei leidu. Linnaminek on paras rännak ja oleme mõlemad piisavalt laisad, et ei kipu seda tihti ette võtma. No mina muidugi võtan, aga tööleminemiseks.

Kui ma juba linnas olen, siis on natuke lävimist kah. Meil on reedeti töökaaslastega enamasti Friday night drinks (reedeõhtused dringid). Eelmisel reedel oli ühe kolleegi viimane päev. Ta on otsustanud hakata kirjandusõppejõuks, aga enne on vaja magistriõppesse sisse saada. Ta pühendub end täielikult õpingutele ja lahkub töölt. Vahva, kui inimestel on julgust oma tegelikke unistusi täide viia. Nagu mu üks tiimikaaslane õpib veterinaariks, kuigi ise on jurist.

Töökaaslase lahkumispidu venis pikemaks ja läksime linna peale edasi. Polnud ammu väljas käinud ja väga lõbus oli! Sai tantsu löödud ja puha. Pärast loksusin rongiga koju tagasi. Üldse on siinsed peod lõppenud südaöö paiku, aga varajane lõpp on siin pigem tavaline. Vahel on tore peol käia, aga iga nädalavahetus ei viitsiks. 

Sel reedel jõime oma tiimiga (ehk kaks teist naist veel peale minu) veidi šampust ja ma andsin neile Eesti komme maitsta (aitäh, vanaema, paki eest). Sain kuulda rohkem korporatsioonipoliitikast. Täitsa omaette teadus teine. Mõned näevad Austraaliat hästi lõdvestunud kohana, kus hea niisama tšillida. Loomulikult pole see nii, eriti kui kuskil suurettevõttes üritad edasi tõusta. Mina jah lahkun peagi, aga ikkagi hea kuulda, kuidas asjad käivad. Kogemustepagas muudkui täiustub.

Lõpetuseks pildid sellest, kuidas me nädalaid tagasi Royal National Park’is Pulmatordikivi vaatamas käisime. Oli see alles matk, muudkui üles alla vantsida ja kive mööda turnida! Nii hea on pühapäeva õhtul koju jõuda, varbad liivased, nahk päiksest kuumamas ning jalad kõndimisest väsinud. Selle tõdemusega lõpetan tänaseks. 

DSC_0262
Kaspar kivi otsas. Meenutab ju veidi pulmatorti?

DSC_0276

DSC_0280
Oli küll hirm alla kukkuda, jah!
DSC_0293
Mida randa?!
DSC_0305
Kaspari mikrofotograafia
DSC_0319
Matkaline puhkamas

DSC_0237