Aga mida me siinmail sööme?

Ilmselt on varasematestki postitustest läbi kumanud, et me Kaspariga mõlemad suhtume toitu pigem kirglikult. Paneme mõlemad rõhku toitainerikkale, vitamiinirohkele ja puhtale toidule, otsides maitseelamusi. Ma arvan, et suhtes on ühesugune suhtumine toitumisse üsna oluline. Minusugusel veidi foodiel, kes üsna kartmatult kõike proovib, oleks keskmise kartuli-kastme mehega päris keeruline koos olla. Esiteks tean kogemuse põhjal, et erinevaid roogasid ma vaaritada ei viitsiks (ratatouille ühele ja praemakaronid ketšupiga teisele?) ja ei leia ka põhjust, miks peaks. Samas ei tahaks, et kodus koguaeg rämpstoitu leiduks. Kolmandaks oleks äärmiselt raske minna restorani inimesega, kes on toiduga äärmiselt valiv. Kindlasti pole see suhtes ainus määrav asjaolu, kuid kooselu puhul juba kord on nii, et võiks olla võimalikult palju erinevaid vaatenurki elule. Eks see toitumise tähtsustamine võib olla ka minu kiiks.

Eesti ja Austraalia köögid on küll erinevad, kuid on ka nii mõndagi sarnast. Näiteks mitmekesisus. Kui palju Eesti toidust on „ehe Eesti asi“? Tänapäevane Eesti köök on üsna segunenud. Väljas einestades süüakse ju üsna tihti sushit, Tom Khad, erinevaid pastasid jms. Need ei ole ju klassikalised Eesti road. Lääne-Euroopast eristume eelkõige musta leiva, hapukapsa, keefiri ja kohupiima tarbimise poolest. Mis puutub restoraniroogadesse, siis on inspiratsiooni napsatud kõikjalt maailmast. Üldiselt pean Eesti toidu- ka kohvikukultuuri üsna kõrgeks. Paraku on maitseelamuse saamisel ka kõrge hind. Kuid see eest on restoranidel-kohvikutel tihti mõnus omanäoline interjöör. Kodutoitude puhul on eestlased eeskuju võtnud eelkõige Ida Euroopast (guljašš, rosolje, borš, pelmeenid jms)

Ka Austraalia köök on väga segunenud ja erinäoline. Nagu varem maininud olen, siis maapiirkondades oli toitumine ebatervislikum. Seal süüakse rohkem vorstirulle ja „meat pied“, mis valatakse grillkastmega üle. Kumbki neist mulle ei maitse. Maal kulistati ka rohkem limonaadi ja pearoa juurde kuulusid „chips“ ehk friikartulid. Ka kodustes toitudes. Hommikusöögiks süüakse tihti WeetBixe (nagu müslitahvlid) ja röstsai Vegemitega (kingaviksi meenutav pärmiollus, mida austraallased armastavad süüa). Olen korra proovinud, ei meeldinud. Ilmselt määrisin liiga paksu kihi ja ehk oleks pidanud näiteks juustu lisama. Kasparile see maitses. Ka pähklivõi on populaarne.

Vegemite
Vegemite. Pildid on seekord võetud Googlest.

Suurlinnas on toitumine erinev. Hommikuks ehk brekkyks süüakse ikka peamiselt röstsaia (tihtilugu täistera või lausa sepikulaadsele tootele), aga väga Ozzielik on peale määrida avokaadot, katteks kasutada lõhet ja kogu kupatus paari tilga sidrunimahlaga maitsestada. See on tõesti hea, oleme kõiksugu määrded avokaadoga asendanud. Need on siin alati mõnusad küpsed ka.

Töö juures on meil alati saadaval erinevat röstsaia, Vegemitet, pähklivõid, moosi ja pisikesed pakid pähklisegusid ning kuivatatud aprikoosiampse. Kahel päeval nädalas on puuviljapäevad ka, neid tuuakse kastiga. Väga tore komme, sest puuviljad vahepalana on hea valik.

Lõunaks süüakse tihtilugu salatit, aga vahel ka võileibu. Õhtusöök paistab suurem, tähtsam (ja sotsiaalsem) toidukord olevat.

Mingeid komme-küpsiseid kontorites reeglina ei pakuta. Kord kuus süüakse sünnipäevalaste auks torti. Üldiselt Aussidel pole kombeks magustoitu pakkuda. Poodides on letid maiustustest lookas, aga ühiselt istumisel ei pruugigi magustoitu olla. Ma eelistaks seda Eesti kommet, kus kooki saab ikka ka.

Vahel harva, kui mõni suurem koosolek on, ringleb kontoris kas siiseid Canterbury komme või Tim Tam küpsiseid (väga maitsvad, aga tohutult magusad). Canterbury tooted ongi siin põhilised, neid müüakse Inglismaal ka.

Tim Tam
Tim Tam

Maiustused on siin väga head ja suussulavad, aga natuke liiga magusad. Austraaliale omane on Rocky Road maiustus, mis koosneb vahukommist ja šokolaadist. Jäätised on siin väga maitsvad, kui jällegi – väga magusad. Väga populaarne on salted caramel maitse, mis jäätises on tõesti imeline. Nagu enamus tooteid, kehtib ka magusaga tihtipeale pakkumine, et mitu tükki ostes saab odavamalt. Üsna lihtne on magusat liiga palju kokku osta. Maiustused on minu hinnangul üsna soodsad, eriti kilohinda arvesse võttes. Üksikult väikseid šokolaade on kallis osta, aga suuri pakke küll mitte.

Poes on toit üsna mõistliku hinnaga. Kuulsin enne siiatulekut jutte, et jube kallis on. Elatustaset ja palku arvesse võttes ei ole. Palju on sooduspakkumisi, millega on toode lausa üle poole soodsam. Ja neid pakkumisi on palju. Maal elades läks meil toidule ca 50 taala nädalas rohkem ja siis valisime hoolega, mida korvi pistame. Linnas sätime enamasti korvi, mida hing ihkab, ning saame ikka väiksema arve kui maal elades. Käime kord nädalas suuremal toidušopingul ja kahepeale kulub umbes 180-200 taala. Minu arust pole üldse palju, võttes arvesse, et sööme üsna hästi. Hea toitumine on ju ikkagi tervise pant. 

Siin on puuviljade valik pidevalt lai. Ostame tihti mangot, kirsse, ploome, õunu ja nektariine. Litšid on ka üsna head. Köögiviljadest on samuti valik üsna lai. On veidraid vilju, nagu näiteks turnip, mis on üsna kaalika moodi. Idude valik on lai, samuti erinevate salatiliste. Bataat on üsna tavaline asi, mida süüa. Enamasti meil ongi toidukäru juurviljaletist lahkudes üsna täis.

Litšid
Litšid

Samuti müüakse siin üsna normaalse hinnaga tooreid krevette, mille pideva tarbimisega olen väga harjunud. Samuti saab pakkumisi jälgides hea hinnaga osta lõhet. Lihavalik on alati üsna lai ja seda ka veise ja lambaliha puhul.

Minu mäletamist mööda on ülalloetletud asjad Eestis üsna kallid. Ilmselt paljude toidukorv koosneb endiselt asjadest a’la sai, piim, hapukoor, makaronid ja hakkliha. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes kodus (ja väljas) klassikalisi Eesti “sööklatoite” tahaks. Muidugi osa neid Ida Euroopa toite on lihtsalt imelised (guljašš, pilaff, aga ka eestipärased kodused kotletid kartulipudruga), aga viinerikastet ja praemakarone vaaritamast pole ma end leidnud. Eestis poekorvidesse piiludes tundus selline “klassikalise toidu” valik üsna tavapärane olevat ja pole ka survet muid asju odavamalt müüa. Samuti on paljud köögiviljad, nt Baklažaan, kallid. Arusaadav ka, võttes arvesse meie laiuskraade.

Siinmaal on veel üsna hea juustuvalik. Minu viimase aja lemmikavastus on suitsutatud Cheddar. Imeline! Ungari salaami on väga populaarne, samuti on poes üsna lai Itaalia sinkide valik.

Eesti toitudest igatsen leiba, keefiri ja kohupiima. Leiba ostame Eesti poest sügavkülmutatuna ja tavapoes müüakse Pumpernickelit, mis on nagu TeraJass vms leib. Avastasime hiljuti rõõmuga, et Buttermilk on meie keefir. Kahjuks kohupiima pole kuskilt leidnud, müüakse vaid Ricottat. Aga heeringat, tatart sprotte ja hapukoort müüakse küll tavapoodides.

Mis restoranidesse puutub, siis võtmesõnaks on mitmekesisus. Igas kaubanduskeskuses on oma Food Court, kus on ohtralt toidulette – saab kebabi, hamburgerit, salatit, pitsat, Mehhiko, India, Hiina jms toitu. Seda kõike enamasti umbes 10 taala eest. Nende kohtade India toidud on minu meelest parimad.

Igas äärelinnas leidub enamasti Itaalia ja mingeid Aasia toite. Oleme mõlemad tohutud India toidu fännid, karri riisiga ja küüslaugunaaniga läheks iga kell. Restoranides on aga tihti toidud liiga vürtsikad. Aga siiski tohutult head! Väga meeldib veel Vietnami ja Korea köök. Olen üldlaastus õppinud erinevaid Aasia riikide kööke eristama. Olgem ausad, ega ei ole ikka küll vaid riis ja nuudel! Nad oskavad tavalise toidu nii eriliseks teha ja seda vaid maitseainetega. Imeline!

India köögist on mu üks lemmikuid Vegetarian Korma. Hiljuti avastasin ka Kofta pallid, mis maitsevad nagu lihapallid, aga pole seda teps mitte. Tahaks nii Kormat kui neid palle proovida ise vaaritada. Nii tore on proovida kokata uusi asju, nagu ka uusi asju proovida. Kuidas ma teaks, et Kofta pall viib keele alla, et India juust baklažaaniga on tõeline nauding või et mulle maitsevad Koreapärased tšillikrevetid, kus kõigepealt on tunda magusust ja siis lööb tulejutt üles? Või et mõne toiduga ei pruugi keel üldse põleda, vaid kurk on kui tules? Või et kookosmoos Kaya toob mulle siiani Malaisia tänavad meelde? Või et Fejoija meenutab maitselt kummikommi, kuigi on puuvili? Või et kitsejuust on hamburgeris äärmiselt hea lisand? Ikka ise proovides! 

Vegetarian Korma
Vegetarian Korma
Kofta Balls
Kofta pallid

Üldse on meie kokkamistesse ligi hiilinud Aasiast pärit maitsed. Erinevaid segusid müüakse poodides laialt, nagu ka maitseaineid. Seda aspekti jään kindlasti Eestis elades igatsema.

Seevastu restoranide interjöörid ei ole tihtilugu väga kaunid ja hubased. Väljas süües saab tšekile minu arvates sarnased numbrid kui Eestis, aga dollarites. Food courtides muidugi odavamalt. Sushit müüakse siin suurte rullidena letist, tavaline kiire amps. Muidugi on siin sushi väga hea! Burgerit oskavad nad ka teha. Eelmine nädalavahetus käisime näiteks Grill D’s, kus oli tõesti väga hea toit. See on pigem restoran, mitte kiirtoidukoht.

Üldiselt oleme siin maitseelamusi saanud palju. Käime neid ka konstantselt otsimas. Nädala sees kokkame enamasti ise ja võtame lõuna tööle kaasa, aga nädalavahetuseti sööme väljas. Vahel käime kesklinnas, aga enamasti avastame erinevaid kohti äärelinnades. Täna käisime näiteks pärast randa India toitu söömas, siis proovisime esimest korda Belgia vahvlit ja siis läksime kinno. See Belgia vahvel oli küll hea, aga ühest portsust piisas kahele. 

Belgia vahvel

Silma on jäänud, et kohalikud on agarad restoranides istumisi korraldama. Nädalavahetustel on neil tihti mitmeid eineid erinevate „gruppidega“, et end üksteise eluga kurssi viia. Küll on brunch perega, siis lõuna trennikaaslastega ja õhtusöök näiteks endiste töökaaslastega. Eestlased käivad vist rohkem üksteisel külas. Eks see jääb tihti raha taha ka, sest kõigil pole võimalik pidevalt restorades ühiseid sööninguid korraldada. Aga üldse on austraallased sotsiaalsemad kui Eesti inimesed. Mis on ju tore.

Uskumatult pikk jutt sai. Tõeline foodie loba. Aga meeldejäävaid maitseelamusi selle kõige peale!

Advertisements

Adrenaliinimöll, paduvihm ja koduigatsusmõtted Idarannikul

Olime omadega jõudnud Gold Coasti lähistele. Siin asuvad Austraalia suurimad lõbustuspargid. Muidugi tuli need järgi proovida. Eriti võttes arvesse, et mina, vaene inimhing, pole kunagi suures lõbustuspargis käinudki. Valikus oli kas Dreamworld-White Water World või veepargi-Sea World-Movie World kombo. Me võtsime neist esimese.

Olime hommikul kell kümme kenasti järjekorras. Pileti sai soodsamalt osta interneti teel, aga väljaprintimata piletita isikud pidid ikkagi sabas seisma. Ei läinud õnneks kaua aega.

Pargis olles panin ette, et alustame mõistlike inimeste kombel ikkagi lahjemast atraktsioonist. Saatuse tahtel jäi me teele siiski Eesti Tivoli Tuurist teada Haamri-laadne atraktsioon. Sealt sai esimese adrenaliinilaksu kätte. Hoidsin pea terve aja silmi kinni, üldse ei tahtnud enda kõrgel kõikumist piiluda. Hiljem, pärast mitmeid atraktsioone, julgesin juba veidi silmi lahti hoida ka.

Naljapilte adrenaliini vahele
Naljapilte adrenaliini vahele
Õnnelik isik lõbustuspargis
Õnnelik isik lõbustuspargis
Pisteti pokri
Pisteti pokri

Päev kujuneski nii välja, et järgisime „thrill“ ehk ekstreemseimate atraktsioonide nimekirja ja käisime neid järjest läbi. Kõige hullem neist oli Giant Drop. Ei tea, miks peaks terve mõistusega inimene ronima pingile, mis vinnatakse 120 m kõrgusele, et saaks seal ülal veidi jalgu kõigutada ja siis vabalangemisega tohutul kiirusel alla kukkuda. Huhuu, mul hakkavad praegugi sellele mõeldes kõhus judinad käima. Ära me selle igatahes tegime ja oli küll hirmus! Seal ülal olles ma kartsin tohutult. Iga hetk võid ju alla langeda sealt meeletust kõrgusest, kust inimesed paistavad nii pisikestena. Ei tea ikka, kas tahan kunagi langevarjuhüpet teha. 🙂  

Vabalangustorn
Vabalangustorn

Lõbustuspargis veedetud päeva mahtus muidugi palju – meeletult kiiret sõitu Ameerika mäe“ laadsetel atraktsioonidel, pea alaspidi rippumist, raputamist, õudu, adrenaliini ja kiljumist. Minu parimad karjatused keset atraktsioonil sõitu olid ilmselt „miks, Kaspar, miks???!“ „appi, viige mind siit ära“ ja „siit kukun ma nüüd küll alla!“ Seda viimast nentisin, kui me suurelt kiiruselt pea alaspidi rippu vajusime ja ma oma toolis veidi liikusin seepeale. Olin täiesti kindel, et minu tund on tulnud ja siit ma nüüd alla kukun. Viisaka inimesena nentisin ma enne hullemate sõitude algust Kasparile kuldsed viimased sõnad, et oli tore teda teada.

Paaril atraktsioonil tehti pilti ka, mida siis hiljem „imetleda sai“. Klassika – Kaspar naerab, minul on silmad kinni pigistatud ja suu viimsepäeva karjes. Õnneks taheti nende fotograafiaüllitiste eest sisse kasseerida lausa 20 taala, nii et Kaspari soov see pilt raamida ja tulevikus seinale riputada ei läinud täide.

Mõnel atraktsioonil naersin mina ka, ühel lausa pisarateni. Kiired ja äkilised atraktsioonid on selles mõttes head, et kogu selle kiiruse ja adrenaliini juures ei lähe süda pahaks. Lastele mõeldud karussellidel on tihti üks lõputu pöörlemine ja hakkabki iiveldama. Me käisime kõige viimasena mingil pöörleval asjandusel ja hakkas paha. Samas on piir pisarate naermise ja surmahirmu vahel atraktsioonide puhul õhuke. Mõni neist oli lihtsalt lõbus ja tore, mõni aga üsna jube. Muidugi tore, et kõik läbi käisime, ega ma minemata poleks jätnud. Mulle meeldib adrenaliin, närvikõdi ja veidi hullust turvalises ulatuses.

Minu lemmikatraktsioon
Minu lemmikatraktsioon

Vahepeal käisime ka looduspargi osas. Paitasin närvide rahustamiseks kängurut, jälgisime koaalade asjatamist, tutvusime Puukänguru ja uute linnuliikidega. Ühes ruumis oli järjest mitmeid loomi klaaside taga, nagu ikka. Ühes sellisel klaasitaguses olid mitmed purgid-pudelid, kaisuloomad ja muud nänni. Loomi polnud näha. Kõrval oli silt – selline on pilt, kui inimene risustab prügiga loodust. Loomadest tühi. Vat kui efektne viis sõnumit edastada. 

Dingo
Dingo

IMG_6297

Koaala asjatamas
Koaala asjatamas

IMG_6198

Ahjaa, kuidas ma saaks unustada tiigrite etendust. Kell 12 näidati loomatalitajate abiga, kuidas tiigrid hüppavad, puu otsa ronivad ja muud omale loomuomast teevad. Vahva oli! Ma muidu olen igasuguste loomade põlevate rõngaste läbihüppamiste jms vastane, aga kui nad oma loomulikke tegevusi maiuse nimel teevad, võin vaadata küll. Üldse olen täheldanud, et Aussi loomaparkides arvestatakse loomade tahtega. Näiteks ei pruugi lind käsu peale kohale lennata. Siis etendus kas venib või jääbki see osa vaatamata. Alice Springsis oli näiteks nii. Dreamworldis ka tiiger ei teinud kõike, mida taltsutaja tahtis. Kui ei taha hüpata, siis ei hüppa. Mõni edevam kolmest tiigrist sai innustust inimeste plaksutamisest ja ikka hüppas. 

IMG_6059

Tiigripoega sai ka kaugelt näha. Ta oli nii armas, nagu suuremat sorti kassike. Kui talle piima joodeti, jäi tuttu. Nagu tita ikka.

Mis mulle veel meeldis, olid kängurude puhkealad. Kui nad tahtsid inimestelt pai ja toitu saada, siis olid nn „avalikus alas“, aga võisid eralduda oma eraalasse, kuhu keegi peale loomatalitajate minna ei tohtinud. Kui me juba loomi enda lõpuks n.ö „ära kasutame“, siis tuleb nende huvidega ka arvestada. Normaalne ju!

Järgmisel päeval proovisime ära veepargi osa. Seal oli pea kõikides atraktsioonides nn „tube“, mille peal sai kehekesi alla lasta. Vahepeal sai suurel kiirusel alla tuhisetud, nägu naerul. Hästi head ja mõistlikkuse piires ekstreemsed atraktsioonid olid. Kiidan! 

Pärastlõunal käisime veel tavalõbustuspargis ka ja kordasime mõnd sõitu. Veel mainiks, et kogu külastuse juures oli järjekordades veedetud aeg lühike. See on üsna oluline aspekt. Tegemist on ikkagi üsna hooajavälise ajaga (kevad alles algab). Veepargis oli vahel veidi jahe, aga üldiselt oli ideaalne aeg külastuseks.

Pargist tulles oli kõht tohutult tühi. Valisime suvaliselt kesklinnas ühe Korea koha. Tundus autentne, sest Korea vms Aasia päritolu isikud sõid ka seal, isegi kummardasid traditsiooniliselt restorani sisenedes. Meile toodi tasuta eelrooga isegi, mis oli suur üllatus. Nautisime siis oma kalakooki ja mis iganes snäkke veel. Ma sain seal restoranis igatahes elu parimat Teriyaki kana! Oh, milline suurepärane roog! Võtan nüüd eesmärgiks kunagi analoogset rooga kodus järgi teha. Ei saa ju alati Gold Coastile sõita, kui kanaisu tuleb.

IMG_6310

Kaspar võttis vürtsika kana. Loo moraal – ära mine Aasia autentsesse söögikohta ja küsi puusalt tulistades vürtsikat toitu. Ma natuke kihistasin naerda, kui Kaspar köhides, leemendades ja punetades sõi. Ta veel paar tundi hiljem olevat vürtsikat maitset tundnud. Vaeseke! Igatahes nentisime, et Aasiasse võiks kolida juba pelgalt toidu pärast. Malaisias viskas lõpuks nendest roogadest hommikust õhtuni süües kopa ette, aga seda vaid paariks nädalaks. Tahaks ikka veel ja uuesti head Aasia sööki!

Õhtul karavanpargis hakkas paduvihma kallama koos äiksega. No eks see pidi millalgi tulema. K-Marti 65-taalane kiletelk õigustas end taas- ei lase läbi õhku, aga ka vett mitte.

Ikkagi oli nukker vihmaga telkida. Dušist ei tulnud miskipärast ka sooja vett, kuigi mina külmavaresena just lootsin end seal soojendada. Vot siis oli küll koduigatsus platsis. Kodus nii ei oleks, sosistas koduigatsuskuradike mulle kõrva. Kodus on soe ja stabiilne, turvaline ja mõnus. Seal küll selliseid ootamatusi ei ole ja katus on sul alati peakohal. Vot selline see koduigatsus, sindrinahk, ongi. Haarab kõige ootamatul hetkel sul kratist. Kunagi reisiblogisid lugedes imestasin, kui keegi kirjutas, et oli nt töökohal stressirohkes olukorras nutma puhkenud. Enam, muide, ei imesta. Väljamaal pikaajaliselt tegutsedes ongi emotsioonid vahel nii kõrgendatud. Nendega tuleb õppida toime tulema. See teebki tugevamaks. Selles seisnebki suuresti seiklemise võlu.

Vihma jagus nii ööks kui hommikuks. Õnneks oli karavanpargi köök varustatud katusega. Pärast hommikusööki asusime Surfers Paradise kuulsa ranna poole teele. Seisime siis haledalt paar minutit vihmas, ikka surfiparadiisi võlude nautimiseks. Nentisin siis, et väga tore ja kordumatu kogemus küll, aga nüüd tahaks küll vihmakindlasse autosse.

Ei noh, ilus rand oli. Klaasist kõrghooned, valge liivariba ja tohutud lained. Lihtsalt vihm ei andnud just lisaväärtust. Tegelikult oli suva, veepargis saime niikuinii palju päikest, nagu ka varem laevareisidel. Poleks vast viitsinudki rannas lebotada. Hoidkem tuju kõrgel viperdustest hoolimata!

Järgmine peatus oli Byron Bay, ikka idapoolseimas punktis asuva majaka pärast. See oli üks kaunemaid hooneid, mida ma Austraalias näinud olen. Oh ja need lained, need vaated. Praegu olevat vaalade rändeaeg ka ja jälle nägime neid kauguses sulpsamas. Kes küll vaalavaatluse eest maksta tahab, kui puhta tasuta saab? Vaadake pilte parem, mis ma siin ikka kirjalikult ilutsen.

IMG_6346

IMG_6369

IMG_6385

IMG_6389

IMG_6392

Tegelikult olevat Byron Bay üks kanepihõnguline hipilinn. Hetkel pole suvi ehk festivalide hooaeg ja õhk oli hoopis vihma-, mitte rõõmutaimelõhnaline. Nii et seda õiget „vibe“ me kätte ei saanud. Sõime hoopis Main Beachil heeringasalatit ja olime niisama rahul. Muide, hindamatu oli ühe austraallase nägu, kui ma hommikul karavanpargis seda kala hakkisin. Uuris ja puuris imestunult eemal, et mis haisvat ollust ma lõigun.

Heeringaseikluste järel põrutasime Coffs Harbouri linnakesse. Vihmapilved, kuraskid, muudkui järel. Ei jäänud meil muud üle, kui motellis toake võtta. Booking.com kaudu saime päris soodsa pakkumise. Õhtul tahtsime kesklinna jalutada. Poole kõndimise pealt hakkas tohutu vihm ja tormine tuul. Lõpuks käisime autoga linnas. Nüüd naudime mõnusat punast veinikest teki all, olles just lõpetanud Vietnamipäraste nuudlitega. Päris Korea kanaga võrdne polnud, aga hea oli ikkagi. Jätkame reisi, mida me kavatseme pikendada. Jaa, meie reisilõpp on küll Sydney, aga vahepeal lähme sealt veel kaugemale. Rändame nõrkemiseni!

Kallid ja õhusuudlused

Grete-Maarja

Malaisia võlud ja valud

Perhentianilt tulles ööbisime kõigepealt öö Kota Bharus. Kuigi siin lehmi ja kitsi ringi ei jooksnud, nagu Perhentiani saare ühendusalevis Kuala Besutis, oli see siiski üsna omamoodi koht. Linnal oli väike keskus, kus mõni uhkem hotell, ent üldmulje oli räämas. Kõnniteid eriti ei leidunud ja Malaisiale üsna omast prügihaisust läppunud õhku leidus tavapärasest rohkem. Olime europiidse rassina sealkandis haruldased ja pälvisime sellega tähelepanu. Ikka piieldakse ja lapsed teretavad distantsilt. Kohalike suhtumine meie vastu ongi olnud eelkõige sõbralik ja uudishimulik.

Kõndisime nn „Kuningliku sillutisega“ jõe äärde, kust leidsime eest räpase kollase jõe koorunud värviga istumiskohtadega. Eemalt mošeest kostus kutse palvusele. Sellega oleme juba üsna harjunud, et mitu korda päevas laulab mõni sarongis mees monotoonsel häälel templist. Ramadaani ajal palvetavat nad suisa viis korda päevas. Poodides on isegi spetsiaalsed palvevaibad müügil, mis meenutavad välimusest nõuka-aegseid seinavaipu.

Tutvusime hostelis uus-meremaalasest Quaniga. Noorhärra reisis üksi ning plaanid olid tal üsna suurejoonelised – kõigepealt tükike Aasiat, seejärel veidi Euroopat ja siis põrutada hoopistükkis Lõuna-Ameerikasse. Tegemist oli inseneriga, kes oli muuhulgas neli aastat Austraalias töötanud ja nüüd otsustanud pikemalt päkpäkkima minna. Selliseid noori oleme oma reisil päris palju kohanud – veedavad aastaid koolipingis, töötavad end juba üles ja siis avastavad, et reisiunistuste täitmata jätmiseks on maailm liiga suur ja elu liiga lühike.

Suundusime koos oma uue tuttavaga night market‘ile õhtustama. Koos suundusime ka Kultuurikeskuse tuledemängu vaatama. Olles tükk aega siltidepuuduse tõttu kesklinnas ekselnud, selgus et ramadaanikuudel sellist etendust üldsegi ei toimu. No mis seal ikka, suundusime hostelisse puhkama.

Hommikul otsisime linna pealt kehakinnitust. Meie morjenduseks olid enamus toitlustusasutused isegi pärast üheksat hommikul suletud. Leidsime siiski ühe avatud pagaritöökoja. Hommikuks sooje saiakesi süüa oli täitsa maitsev, ehkki juustusaiast moosi poleks tõesti oodanud. Saiakese episoodiga lõppeski Kota Bharu avastamine. Oli aeg suunduda lennujaama, kus selgus lennu edasilükkumine mitme tunni võrra. Ränduri ajakava peab olema paindlik ja plaanimajandus suuresti ei toimi. Egas meiegi ei lasknud sellisel tagasilöögil tuju rikkuda, sest kohati tuleb ootamist ikka ette. Istusime ja vaatasime aja surnukslöömiseks kumbki arvutist meelepärast sarja. Pikal reisil on arvuti/pad‘i kaasavõtmine ääretult hea mõte. Väärib kaasatassimist.

Lend Kota Kinabalusse kestis 2,5 h. Elu esimene lend Air Asia’ga sujus kenasti. Hämarduvas linnas hüppasime bussile, et taaskord kesklinnas veidi ekselda. Google map juhatas meid auväärse ringiga hostelisse, kus meid ootas ees minu parimaid sõbrannasid kallis Annu! Oli teine eelmisel õhtul pärast pikki-pikki lende kohale jõudnud. On ju suur vedamine, kohtuda hoolimata Austraalia eluperioodist ühe pikaaegseima sõbrannaga Aasias.

Preilid koos puhkamas. Pea 15 aastat sõprust :)
Preilid koos puhkamas. Pea 15 aastat sõprust 🙂

Ta oli juba jõudnud Sabah osariigi pealinnaga tutvuda ja raporteeris selle mitte liiga suurest ulatusest põnevuse-skaalal. Siiski, Kota Kinabalu oli võrreldes Kota Bharuga väga puhas ja läänelik. Seal olid suured kaubanduskeskused, korras teed (sh kõnniteed) ja puhas (suuremas ulatuses haisuta) õhk. Oli ka tuntud poode, nagu Rip Curl, Mango jms. Imestate, et miks see on mainimist väärt? Soovisin endale osta lühikesi pükse, aga mitmes Malaisia linnas ei olegi sellist riideeset müügil! Kui linnaelanikeks on valdavalt islamiusulised Malay’d, müüakse ju peamiselt pikki katvaid ürpe ja pearätte. Siiski ei kanta siinkandis eriti klassikalist musta burkat. Modernsed riided käivad pearätiga käsikäes. Kuala Besut alevi turul olin ma oma suveriietega kõige vähemkaetud naine. Keegi kõõrdpilke ei jaga. Malaisias toimivad mitu erinevat kultuuri kenasti koos. Pool rahvastikust on Malayd, ülejäänud peamiselt indialased ja hiinlased. Olenemata erinevatest kultuuridest aktsepteeritakse üksteist, elatakse külg-külje kõrval ja tehakse koostööd. Täitsa eeskujuväärne ju. See riik on äärmiselt kiiresti arenev, tohutu SKT ja muude majandusnäitajate ning aina suureneva rahvastikuga. Samal ajal, kui Lääne ühiskond vananeb, sööb ja stressab end haigeks, nemad aina kasvavad ja arenenevad. Malaisia linnade pilt on ilmselt juba paarikümne aasta pärast hoopis teine.

Järgmisel päeval hakkasime uurima edasiliikumisvõimaluste kohta. Borneos on vaatamisväärsused üksteisest päris kaugel, nii et kõike korraga avastada ei jõua. Lisaks selgus, et lähedalasuvate saarte majutushinnad on üüratud. No nii ikka 5-6 korda suuremad esialgu arvestatust. Valisime veidi laiema selektsiooniga Labuani saare – eikellegimaa, kus puudub käibemaks. Seda saart jagavad omavahel Malaisia ja Brunei, nii et oleme otsapidi ka viimases ära käinud. Elanikke on saarel nii umbes Tartu linna jagu. Kohalikel on oma hümn ja lipp ning nad ei tunnista end ei Malaisia ega Brunei elanikeks. Maksuparadiisluse tõttu on saarel palju offshore pangandust ning ka autoärisid.

Me kolisime täitsa saare tippu ja veetsime esimesed kaks ööd resordis. Olen üsna kindel, et sellise rahasumma eest, nagu me tasusime, ei saa mujal maailmanurgas sellist kaunist tuba ja vaadet. Pikutasime basseini ääres ja jalutasime veidi saarel ringi.

20150620_135409

Võrkkiik teeb mehe õnnelikuks :)
Võrkkiik teeb mehe õnnelikuks 🙂

Sealkandis olid majad tunduvalt korralikumad ja uudsemad, leidus isegi uusarendust. Igal pool oli kena haljastus ja puhas. Tänavatel leidus omaette jalutavaid koeri palju. Turism seal küll ei lokka. Isegi turistipunktis vastati enamus meie küsimustele nõutu näo ja argliku pilguga „I dont know“. Üks sukeldumispunkt sel kuul sukeldumisi ramadaani tõttu sootuks ei korraldanudki.

Viimaseks ööks kolisime hoopis kodumajutusse. Meid võttis kalurikülas vastu hambutu Malay näojoontega onkel oma kahe tütretütrega. Toake oli kujundatud külalislahkelt, seal leidus kõike vajalikku. Sisustus oli küll uskumatult kirev. Ann suutis kohe kokku fantaseerida, kes kõik teda uksepilust öösel ründama võiks tulla. Anni ettekuulutus tuba vallutavatest anakondadest õnneks ei täitunud, kuid gekosid oli küll hulgi. Nendega oleme harjunud vähemalt sama hästi, kui olema ainus valge inimene tänaval burkade ja muu kirevuse keskel.

Kodumajutuse kogemus oli hea ja isegi südantsoojendav. Oleks nagu Malaisia vanaisal külas käinud. Onkel tõi meile õhtul isegi sääretõrjevahendit. Maja kõrval siblisid kanad ja kuked. Meid ümbritsesid teised madalad lihtsad majakesed. Linnasõiduks istusime minibussi, kus kohalikud meile südamlikult naeratasid. Toiduturul sai ca 4 dollari eest osta terve grillitud kala koos riisiga. Ja see oli veel kallis roog! Õhtul läksime ajutise kodu kõrval asuvasse kohta sööma. Ramadaani ajal süüakse ju alles ööpimeduses, nii et kohvik ei olnud päeval lahtigi. Kohviku all pean ma silmas suure välitelgi all olevaid lihtsaid laudu-toole. Sinna kogunes aina kohalikke, meestel peened satäänpidžaamad seljas ja osadel turban peas. Mida kõike usu nimel ei tehta! Kõigi suhtumine meisse oli taaskord väga lahke. No kujutage ise ette, kui Muhu saarel tuleks õhtuhämaruses vastu kolm mustanahalist seljakottidega, kas eestlased oleks lahked või pigem piidleks neid kahtlaselt? Analoogses situatsioonis olime meie seal eikellegisaarel jalutades.

Jaanilaupäev möödus meil reisimise tähe all. Kõigepealt sõitsime saarelt 3,5 h praamiga tagasi mandrile ja siis leidsime end juba lennujaamast. Seekord rändasime Sabah osariigi teise ossa. Meil vedas, saime kohe hilisõhtul soodsa hinnaga taksoga Tawaust 180 km kaugusel asuvasse Semporna linna. Kui varem olid meil kõik ööbimised ette broneeritud, siis nüüd oleme saavutanud rohkem spontaasust. Kõik sujus, saime toa puhtasse ja lihtsasse päkkerhostelisse.

Semporna on segu kalurikülast ja sukeldumismekast. Küla täisehitamine ei takista laienemist – majad ehitatakse vee peale ja teed asendab puust laudis. See külake oli taas veidi räpasem. Palju leidus asiaatidest turiste. Eurooplaste – peamiselt sakslaste – hordid jäid meist maha teisele Malaisia osale. Borneo ei ole (veel) Euroopa turistide seas niivõrd populaarne. See tõik jätab ruumi puutumatule loodusele.

Järgmise päeva pärastlõunal liitusime jõetuuri grupiga, kus kaasturistideks olid asiaadid. Tee jõeni viis läbi külakese. Seal leidus taas palju „jalgade otsa“ ehitatud maju, oli nii suuremaid värvituid maju kui äärmiselt lihtsaid puuhütikesi. Kõikjal oli näha palju lapsi. Tarkuse tipuna nägime, kuidas jalgadega puumaja all lõket tehti. Ja meie veel imestame, miks nii palju prügi tänavatele ja vette visatakse. Prügikäitlus on ilmselgelt juba kõrgem tase. Aga mis siin imestada, lihtsas külakeses meile tavalisena tunduv info eriti levivat ei paista.

Paadikruiisi vaated olid väga kaunid. Sõitsime kolmel jõel, otsides silmadega kaldaäärsetelt puudelt nokkahve, kes olevat üsna ujedad. Paari siiski nägime. Kotkaid oli õpetatud inimeste visatud toitu püüdma, sinilind siristas ja teised linnud lendasid suures parves üle paadi. Õhtusööki pakuti ka – grillitud kala ja riisi. Kohalikud memmed tagusid trummi ja noor naine tantsis meile. Tema riietus ja tants olid islamist väga kaugel, ju see mingi ürgsemat sorti Malaisia kultuurietendus oli.

Kruiisime paadiga
Kruiisime paadiga

Järgmisel päeval istusime juba hommikul paadile. Pool tundi sõitu kaunite mägivaadetega erinevatele saartele ja jõudsimegi oma sihtkohta – Pulau Mabul saareke. Meil oli seal sukeldumine kokku lepitud, mille aega muudkui edasi lükati. Küll see sukeldumismaster sõi, küll magas. Jalutasime saarel ringi. Kui Perhentiani saar oli puhas turistiaktsioon, siis seal oli täitsa ehe külaelu. Kõikjal saare sisemuses olid „jalgadel hütid“, leidus ka väikseid poode. Ja lapsi, kui palju lapsi seal oli! Terve küla oli kui lasteaed. Nad kõik nägid toidetud välja, aga elustiil oli küll kohalikel kaunikesti lihtne. End ja lapsi pesti vaadis, pesu käsitsi. Prügi visati üsna eranditult merre. Hütt koosneski ühest-kahest toakesest, mida siis 10 või jumal-teab mitmepealine pere jagas. Ühel perel vist alla viie lapse küll polnud. Kuulu järgi elavad mitmed pered ka paadis. Nagu arvata on, elatutakse seal kalandusest. Kohalikud hüüdsid meile muudkui „haloo“ ja „heloo“. Lapsed mängisid omaette kambakestes. Mõned olid kooliriided seljas, aga kahtlaselt palju leidus keset päist päeva kooliealisi lapsi niisama kuskil tegutsemas. Igatahes oli seal saarekesel nii kool, surnuaed kui ka politseijaoskond. Saare ise jalutas risti-rästi läbi nii umbes 20 minutiga. Meenusid romaanid, mis kirjutatud 18-19 sajandi Eesti või mõne muu Eroopa riigi elustki. Oleks nagu ajamasinaga minevikus käinud, niivõrd lihtne ja Lääne mõttes vaene elu oli see.

IMG_5208

Laste külaelu
Laste külaelu

IMG_5269

Täiskasvanud kas sõitsid paadiga või ..istusid niisama. Mõned tukkusid ka. Nad nagu ootaks midagi. Aga mida? Helgemat elu? Nendel on lihtne elu hütis, aga aega niisama olla ja puulehekest vahtida. Lääne inimene on nende mõistes väga rikas oma sisustatud kodu, rikkaliku toiduvaliku ja riiete-jalanõudega. Lääne inimene muudkui töötab, haub tulevikuplaane. Lääne inimese lapsed ei mängi naljalt niisama õues. Nemad viiakse juba titana beebikooli, siis eelkooli ja selle kõrvalt veel mitmesse huviringi. Lääne inimesel on aastas vaid mõned nädalad puhkust ja ka siis unustatakse tihti enda olemist lihtsalt nautida. Võiks leiduda mingi kuldne kesktee nende kahe elustiili vahel. Eks Lõunamaal mängib rolli ka kliima – sellisel saarel ei peagi ellujäämiseks muud tegema, kui kala püüdma või puu alt kookost võtta. Kui oled sündinud eraldatud saarel, kus kõik niimoodi lihtsalt ja stressivabalt elavad, ei saa ju ka selle elustiili peale pahandada. Nad lihtsalt ei oskagi ja ehk ka ei taha teisiti. Kõik lapsed elavad plastmassleludeta ja ei oskagi neid endale tahta. Kuigi jalutasime seal saarel veedetud nelja päeva jooksul mitmeid kordi, hämmastas kontrast iga kord. Astud kaks sammu ja oled räpase hüti vahelt imekaunis lilledega kaunistatud resordis.

IMG_5237

Natuke kohalikust elust ka. Malaisiale on väga omane, et palgatud on rohkelt töötajaid, kellele ülesandeid ei paista jaguvat. Näiteks on leti taga viis inimest, kuigi tegevust on ühele. Mõni isegi tukkus leti taga. Asjalikke infoga varustatud müügiinimesi kohtasime siin vaid paari. Enamus töötasid kitsalt oma valdkonnas ja mingit lisainfot teenuste kohta ei omanud. Vahel vastati küsimusele ükskõik mida, peaasi et vastatud saaks. Näiteks küsimusele praamiklasside erinevuse kohta vastati „same same, but different“. Aa, seljuhul küll jah.

Veel jäi silma isade roll perekonnas. Kui peres oli beebi, oli ta eranditult isa süles, kes temaga tegeles. Siin kultuuris olles vähenes ka piimatoodete ja magusa tarbimine. Saiakeselette oli küll ja kohalikke maiustusi sai proovitud, aga söögikohtades valdavalt ahvatlevaid magustoite polnud. Paraku ei leidunud eriti ka värsket salatit. Alkoholi ei tarbinud me reisi jooksul pea üldse. Malaisia on islamiriik, alkohol kõrgelt maksustatud ja kättesaadav vähestes kohtades. See oli hea õppetund, kuidas kultuur mõjutab alkoholitarbimist. Kui restoranis pakutaks ahvatlevaid kokteile, küllap oleks neid ka libistanud. Piirdusime värske mahlaga. Tagasi mõeldes Läänele tuleb tõdeda ühiskonna alkoholist läbiimbumist.

Stiilinäide Malaisia inglise keelest - plätudega ei tohtinud mitmetesse kohtadesse siseneda
Stiilinäide Malaisia inglise keelest – plätudega ei tohtinud mitmetesse kohtadesse siseneda

Mõtlesime, et millal Aasia köögist küll saab. Esimesed kolm ja pool nädalat sõime seda aina väheneva naudinguga. Minul sai eile isu täitsa täis. Kaspar unistab ka omletist, kartulisalatist ja millest kõigest veel. Siin pakutakse ju Lääne toidu all vaid võileibu, burgerit ja friikartuleid. Nendest keeldun enamasti igas maailmanurgas, nii et oleme paari erandiga Aasia köögi peal olnud. Hiljem, kui taas Aasia toidu neelud käivad, hakkan kindlasti siinsest köögist inspireeritud toite kokkama. Nii et kookosriis, kookosmoos Kaya, Roti ja Murtabak pannkook, maitserohked kastmed – ma ei unusta teid.

20150622_150746

Väiksed näited hindade kohta ka – tänavatoit maksis ca üks euro, samas kui saartel sai söönuks ca 4 euroga. Värsked mahlad maksid ka kuskil 1-2 eurot. Kahese hostelitoa taks oli ca 14 eurot. Kallim majutus saarel oli ca 60 eurot. Mõned saared võivad tunduvalt kallimad olla. Pulau Mabulis oli meil üks öö inimese kohta 17 eurot ja selle eest sai ka kolm korda päevas süüa. Bussipilet linnas maksab kuni 1 euro, linnade vahel sõites maksime kuni 11 eurot. Takso eest maksime maksimaalselt 14 eurot. Sukeldumist saab proovida ca 47 euro eest, tuurid jäid kuni 42 euro kanti. Borneos oli ka mitmepäevaseid tuure ööbimistega, nende osas jään vastuse võlgu. Igatahes, Malaisias olevat hinnad kallimad, kui mitmetes Kagu-Aasia riikides. Arveldasime riggitites ja Austraalia dollarites, aga eurodes on küll hinnad kaduvväiksed. Kauplemist siin ette ei tulnudki, kõik hinnad olid kirja pandud ning guugeldatuga kooskõlas.

Proovisime ka sukeldumist. Ann oli juba varem veealuseid võlusid avastanud, aga meile Kaspariga oli see kogemus esmakordne. Esimene shokk oli paadist selg ees sügavasse tundmatusse vette hüppamine. Mul võtsin selleks valmistumiseks ikka hea mitu minutit. Lõpuks olime kõik õnnelikult taas veepinnal. Seejärel hakkas maskiga hingamise harjutamine.

Algus oli kui snorgeldades – tuleb vette vaadata ja rahulikult suu kaudu hingata. Seejärel alustasime sukeldumist. Algus sukeldusime vaid paari meetri sügavusele. Pidime põlvitama ja rahulikult hingama. Seejärel ujuti mööda merepinda aina sügavamale, kuni saavutati 12 m. See on mittelitsenseeritud algaja jaoks maksimum lubatud sügavus.

Ann avastas, et ta tahab kindlasti sukeldumisloa ära teha. Reisi jooksul käis ta paar korda veel sukeldumas. Kaspar avastas, et sukeldumine meeldib talle, aga kõrv tuleb enne arstil lasta üle vaadata. See jupsis tal veel mitu päeva pärast vee all olekut.

Mina avastasin, et mul on vee all olemise vastu midagi foobiataolist. Mulle pole kunagi meeldinud pead vee alla panna, aga et snorgeldamine ja ujumine meeldib väga, tahtsin proovida. Mul oli sukeldudes enamus ajast paanika majas. Proovisin küll rahulikult hingata ja olukorda positiivseks mõelda, aga kui lõpuks vesi maski tuli, oli minu jaoks küll. Pärast teist katset vee all vastu pidada ma ujusin paati tagasi. Ma pole kunagi varem sellist paanilist hirmu kogenud, millega hingamine tohutult kiireks muutub, kohutav hirmutunne on ja muud ei soovi, kui sellest situatsioonist minema. Tõsi, seal paari meetri sügavusel polnud midagi põnevat näha ja ehk muudan ma meelt, kui kaunis korall vastu vaatab. Ilmselt proovin veel sukeldumist, seda enam et Kaspar läheb ka tõenäoliselt kunagi vee alla. Ma kohe ei salli, kui miski mu jaoks võimatu tundub. Eks tuleb proovida veidi pühendunuma instruktoriga. Kui Ann teist korda sukelduma läks, olevat tal hoopis asjalikum ja rohkemat infot jagav instruktor. Lisaks nägin ma, kuidas inimesi hoopis basseinis sukeldumisolukorraga harjuma õpetati. Nii et lootust on. Senimaani snorgeldan, mida me kõik koos seal saarel ka tegime. Nägime taas palju värvilisi kalu ja veemailma erisusi.

DCIM100GOPROGOPR1582.

Pärast saarelt lahkumist oli aeg lennata Kota Kinabalusse, kus Anniga hüvasti jätsime. Tema läks Eestisse tagasi. Me oleme nüüd päevakese Kota Kinabalus, et homme Kuala Lumpurisse lennata. Seejärel asume juba Darwini poole teele. Põnev on, umbes nagu esimest korda Austraalia pinnale minnes. Alustame ju täitsa teisel pool Aussi oma elu. Ei tea ju, milline on me tulevane pesake ja kuhu tööle saame. Alustame taas nullist. Igatahes reisimisest on praegu küll, ikkagi poolteist kuud oleme teel olnud. Igatseme isevalmistatud toitu, püsivamat elupaika ja üldse tavapärast elu. Võib öelda, et Lääne igatsus on. Auss ja Eesti ei ole omavahel kaugeltki nii kontrastsed, kui siinne elu. Arutasime omavahel, et kas Eestisse tahaks praegu tulla. Veel ei taha. Nii palju on veel teha, nii palju avastada. Viis kuud pole ikka piisav aeg, et seiklushimu rahuldada. Tahaks end veel välismaises keskkonnas tõestada. Kes teab, et on võimeline igal pool hästi hakkama saama, on vaba ja piirideta ning enesekindlus saavutab hoopis uue mõõtme, nagu ka kohanemisvõime.

Oleme Kaspariga nüüd viis kuud järjest peaasjalikult ninapidi koos olnud – küll farmis tööd rühkides, küll reisides. See võiks ju endaga kaasa tuua draama mitmes vaatuses. Seda enam, et päkpäkkides ei pääse väsimusest, vahel ka janust ja kõhukorinast. Kõik on ju ebastabiilne. See omakorda toob kaasa tujukust ja ülesköetud emotsioone. Siiani oleme nendega kenasti hakkama saanud, ilma omavahelist suhet kahjustamata. Tülitsenud ei olegi, kõik saab lahendatud arutades või lastes pingeolukorral mööduda. See teeb äärmiselt õnnelikuks. Meie suhe on ju alles beebipapudes, me pole veel aastatki tuttavad. Üsna suur risk oli koos sellisele reisile tulla. Tunduvalt ohutum oleks ülesmukituna kuskil restoranis deitida. Meid hoiatati tuttavate poolt korduvalt lahkumineku eest. Leidsime mõlemad, et pole ju mõtet olla suhtes, mis pingeolukordadele vastu ei pruugi pidada. Elu mastaabis tuleb neid ju ette niikuinii ja hea on kohe järgi proovida, kas me sobime igas olukorras. Palju valusam võib olla seda kõike avastada aastaid hiljem. On suur kingitus tunda end hoituna ning mitte üksi. Lisaks armastusele olen võitnud ka suurepärase sõbra, kellega lähen iga kell luurele. Nii et kaks kingitust ühes.

IMG_5190

Mis seal ikka – jätkame seiklust, avastades iseend ja üksteist. Kaunist suve teile Eestimaale!

Grete

Paradiisi viib paat

Kota Besut kailt. Sõit toimub väikses paadis kuni viiskümmend minutit, loksutab mis kole ja on sellega ilmselt merehaige isiku košmaar, aga ilusatel asjadel ongi kõrge hind.

Kohale jõudes tervitavad läbiraputatud paadiseltskonda türkiissinine imesoe vesi, mägine saarereljeef, kookospalmid, pehme valge liiv ja vaade kodusaare mägistele väikestele õdedele-vendadele, mis ookeanist kauguses kõrgudes taevasinaga ühte sulavad. Tere tulemast paradiisisaarele Perhentian!

IMG_4891

IMG_0808

Õigemini on neid saari kaks – suur ja väike. Meie tegime kõigepealt tutvust suurema saarega. Paari päeva pärast kolisime ümber väiksele saarele. Sinna viis veetakso ehk pisike paat.

Olime endale siia broneerinud veidi kenama ulualuse ka, kui muidu – hea pikutada ja puhata. Nii saigi õhtuti terrassil istuda, päeval paari sammu kaugusel rannas oleskleda ja jalutamas käia. Jah, kuigi matkata ja igale poole ronida-turnida on põnev, on siiski mõnus pikutada lamamistoolis palmi all, lugeda raamatut, heita vahelduseks pilk sinisele veele ühes paatidega ning luristada kõrrest mangolassit. Vahepeal saab end seal sini-sinises vees ka kasta. See vesi oli täiesti uskumatult soe, nagu vannis leotaks end!

IMG_4902

Muidugi maitsesime taas erinevaid roogi. Õhtuti pakuti näiteks samal päeval püütud kala grillituna. Proovisime muuhulgas värsket tuunikala tavapärase konservi asemel. Üldse sai erinevat uut sorti kala maitstud. Mango on siin ka täiesti võrratu, polegi muud magustoiduks vaja.

Selle puhkuse tulemiks ongi lõdvestunud keha, paar loetuks tunnistatud raamatut ja ilusad mälestused. Kohe täitsa kahju oli sealt kaunist paigast lahkuda.

Saared on veidi teistsugused, kui ettekujutatud sai. Ei ole mingit saare sisemust, mida avastama minna. Enamus saare sisemust on mägine mets. Väiksel saarel sai natuke rohkem ringi kolada, aga üldiselt rahuldusime rannal jalutamisega. Rand oli täis restorane ja majutusmajakesi. Jalutuskäikudel nägime palju gekosid ja mõnda suuremat sisalikku. Üks geko tegi Kasparile isegi kurjemat tooni häält. Kui geko kurgust kostab „grrr“, tasub eemale hoida. Seal oli igal pool kasse, selliseid pisemat sorti ja hirmus armsaid.

Veidi kurblikku draamat oli ka. Kaspar sai toidumürgituse ja oli selle pärast paar päeva väga räsitud ja nõrga olemisega. Süüdistame mürgistuses saareputkast võetud burgerit.

IMG_4926

Kaspar ise leidis, et see on oluline sõnum – ei tasu kaugel Idamaal süüa Lääne toitu.

Selle õnnetu mürgistusjuhtumi pärast jätsime ära siin sukeldumas käimise. See eest käisime saare-elu viimasel päeval snorgeldamas. Kõike sai näha, mis lubatud: haisid, suurt merekilpkonna, ohtralt erinevas suuruses kirjusid kalu ning muidugi koralle. Nagu tuurijuht ütles: here we have corals, very beautiful, colourful, everything full. Kaspar astus esimesed sammud veealuse fotograafia maailmas.

DCIM100GOPROGOPR1510.

DCIM100GOPROGOPR1546.

DCIM100GOPROGOPR1409.

Malaisia lopsakas loodus võlgneb oma roheluse vihmaveele. Mitu õhtut kogesime äiksetormi, ikka sellist vägevaimate killast. Kui aga päike võidab vihma 9:1, siis pole vihmal viga midagi. Peaasi, et sooja igasse päeva jaguks, aga jahedusehirmu ei tasu siin saarel küll tunda. Oh ei, kõikjal on meeletult soe ka siis, kui päike on pilve taha pugenud.

IMG_5037

Nüüd oleme ühe öö siin Peninsular Malaisias Kota Bharu linnas, et homme juba üle Lõuna-Hiina mere Borneosse Sabah osariiki lennata. Seda osa jagab Malaisia Indoneesia ja Bruneiga. Me asume siiski avastama Malaisiale kuuluvat osa. Homme saab ühtlasi me reisi algusest kuu aega täis. Hämmastav, kui palju muljeid võib ühte kalendrikuusse mahtuda! Kõrbelinnast džunglini, mägedeni ja palmisaarele, niivõrd erinev on olnud meie reis. Maailm on kirev ja suur, õnn on kõike seda endasse ahmida.

Tervitusi toome palmisaarelt! 🙂

Kaspar ja Grete

Malaisia mitmenäolisus annab seiklusele uued mõõtmed

Tervitused Malaisiast!

Kirjutan seekord Malaisia pealinnast Kuala Lumpurist ja Cameron Highlands’idest. Taaskord on uued kohad avastatud, pagasit hulgi muljetega täiustatud ning saadud reisimise kogemusi. Iga korraga ikka teadjamaks ränduriks!

Saabusime Kuala Lumpurisse laupäeva hilisõhtul. Lennujaam asus hostelist kaugel ning seega pidime võtma takso. Meid võttis hotelis vastu äärmiselt sõbralik meesadministraator, kes meie check-in‘i juba ootas. Toavõti antud, jätkas ta leti taga põrandal oma palverituaali. Hostel asus Hiinalinnas. 

IMG_4765

Pärast kosutavat und asusime linna avastama. Hiinalinnas nuudlid söödud, läksime linnuaeda. Jalutasime seal ringi ja imetlesime linde. Neid oli igasugustes värvides ja suurustes, lendasid seal aias vabalt ringi ja ei kartnud üldse inimesi. Külastuse tipphetk saabus papagoide aias. Seal sai osta piima, mida neile joota. Kasutasin kohe võimalust ja lükkasin anuma ühele papagoile noka ette. Kaspar astus ka ligi. Miskipärast andis pargi töötaja meile toitmiseks veel ka seemneid, misjärel omandasime lindude hulgas tohutu populaarsuse. Kummalegi tuli üks papagoi isegi õlale! Kasparil oli käed-jalad tööd täis ümbritsevate lindude toitmisega nii peost kui ka topsist. Seisis teine seal nagu Lumivalguke, linnud ümber. Minu õlalt ei kavatsenud papagoi üldse lahkuda, isegi pärast toidu otsalõppemist. Jalutasin siis aias ringi, papagoi õlal. Lõpuks pidime aga ikka sellelt alalt lahkuma, aga ei saa ju papagoid ka parima tahtmise juures kaasa võtta. Kaspar pidi ta lahkumiseks linnu jalga katsuma, mispeale too solvunult kaugele ja kõrgele lendas.

IMG_4613IMG_4593IMG_4583

Aias jalutas ringi kukk ja kires kuke moodi. Vähemalt nii arvasin mina. Tegelikult ei olnud see mingi kukk, vaid täieõiguslik džunglilind oma liiginimega – nii väitis teabesilt. Ei tasu ikka midagi eeldada.

IMG_4632

Linnuaia lõpus oli palju ahve, kohe perekondade kaupa. Nemad elasid oma ahvielu ja mõtlesid oma ahvimõtteid. Meie jälgisime neid. Nad ronisid, hüppasid veesilma kõhukat, sõid puuvilja, üks väike ahv sai oma emalt meie nähes karistuseks vastu kukalt isegi. Poolkarvutu tittahv rippus oma ema küljes ja oli hästi armas. Mina oleks sinna ahvielu seadusi jälgima jäänudki, aga lõpuks tuleb ju edasi liikuda.

Meie liikusime kultuuri poole. Külastasime islami kunsti muuseumit. Retk sinna oli täitsa väärt ajainvesteering. Muuseumis oli esindatud pea kõik – arhitektuur, riided, nõud, pildid, ehted jne. Minu jaoks oli uueks faktiks, et nemad ei maaligi. Vähemalt vanasti ei maalinud. Neil olid hoopis kalligraafid, kes peenelt elu-olu kajastasid. Ilusad pildid olid, kuid väga realistlikud. Ei mingit abstraktset kunsti. Sajanditevandused nõude- ja plaatidemustrid meenutasid tänapäeva disainmustreid. Mõni muster oli selline, et paneks mõne rea selliseid plaate omagi kujutlevasse vannituppa.

Pärast kultuurinautimist külastasime Central Market‘it, kus mina proovisin kiidetud Laksa Masalat. Oli teine natuke liiga vürtsikas, söömine ei tohiks ikka kõrvetavalt valus olla. Muidu ei olegi toidud eriti vürtsikad olnud. Pealegi saab ju alati öelda, et vürtsikat ei taha. Vürtsikad või mitte, maitseelamusi oleme saanud küll ja veel. Aasias reisimine on kõigele lisaks äärmiselt maitsev kogemus. Muide, Malaisial polegi n.ö „oma kööki“, vaid esindatud on peamiselt India, Tai ja Hiina toit. Sattusime kahjuks linnareisi ajal paar korda kohta, kus polnud just parim India toit. Ilmselt lihtsalt ei jopanud. Tai toidud olid see-eest suurepärased.

Tänavad on seal hoopis teistsugused kui Singapuris. Lärmakust, mustust, rahvamasse ning müügilette on rohkem. Kerjuseid on palju. Õhtupimeduses hiilivad ringi kondised kassid. Kui seljakotiga linnas ringi kõndida, pakutakse küll hotelli, küll bussi. Aga inimesed on sõbralikud, naeratavad ja pakuvad abi (kui nad just sulle midagi müüa ei taha). Eks ka siin ole inimesi igasuguseid, nagu igal pool. Burkaga naisi on palju, aga enamus neist on tänapäevased. Tualetis klõpsutasid teismelised moslemitüdrukud näiteks selfisid, kirjud pearätid peas. Pärast siirdusid burgereid ja friikartuleid sööma. Indialased söövad ka siin kätega ja maalivad endale otsaette täppe. India templeid satub ka teele ette, nägime vilksamisi näiteks India pulma. Elu on siin kirev. Liiklus näib kohati ülimalt kaootiline, aga ometi peitub selles mingi süsteem. Muidu ei jõutaks ju sihtpunkti.

Teisel linnareisi päeval muukisime pärast India pannkookide roti’de söömist endi jaoks ahti Kuala Lumpuri metroosüsteemi ja sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on väga kõrgete koobastega, kuhu on rajatud hindude tempel. Koobastesse viis maailmatuma kõrge trepp.

IMG_4621

Tegemist on indialaste jaoks väga püha kohaga ja naised peavad kaetud olema. Kandsin spetsiaalselt oma igaks juhuks Aasiasse kaasavõetud õhukesest riidest pikki pükse. Pagana palav oli nendes. Vabatahtlikult küll pikki riideid selga panna ei taha, aga kohalikud kannavad neid küll.

Sissepääs koobastesse oli tasuta, aga turistimassidelt kasu lõigata üritatakse ikka. Isegi koobastes oli müügilette, rääkimata neid ümbritsevatest aladest. Miskipärast müüdi seal ka mänguasju. Turiste tuleb koorida igal viisil, seda teavad isegi ahvid. Ka nemad olid platsis ja nillisid neid, kes olid ühest letist ahvitoitu ostnud. Meil oli, nagu ikka, kaasas näksiks puuvilju. Ohverdasime ahvide meeleheaks ühe ploomi. Nii kui Kaspar selle välja võttis, olid paar ahvi juba platsis. Hammustasime ampse ja andsime neid ümbritsevatele ahvidele. Suured ei lubanud väikseid ahvikesi ligi, aga mõnele pisikesele saime ka ikka ampsu anda. Miskipärast on see loomade toitmine elamus omaette. Vast sellepärast, et siis on nad nii lähedal. Kaspar tegi isegi ühe ahviga selfi. Vahepeal ahv naeratas, paljastades oma kõik hambaread. Kahjuks see hetk pildile ei jäänud, aga mällu küll.

IMG_4655

Koopad olid uhked ja kõrged. Seal oli veider segu looduse vägevusest ja inimkäe sekkumisest. Koopasse oli veetud vesi, elekter ja ehitatud palvealtareid. Prügi vedeles seal ka. See oli veidra auraga koht, veidi hirmuäratav ja samas nii rahulik.

IMG_4639

Sättisime pimeda ajaks ka Petrona kaksiktornide külastuse. Me sinna sisseminekuks piletit ei lunastanud, vaid piirdusime eemalt vaatamisega. See on lummav hoone, kui helendab pimeduses kogu oma kõrguses. Tornid asusid kesklinnas, mis nägi välja nagu tänapäeva linnasüda ikka – kõrghooned, puhas ümbrus ja äriilmega inimesed. Petrona kaubanduskeskus oli nagu näiteks Viru keskus, ei midagi uut. Südalinnas ei saa ikka kohalikku biiti kätte, selleks peab kaugemale minema.

IMG_4679IMG_4720

Koduteel sõime ühes India restoranis. Proovisin taaskord soovitatud Nasi Lemak‘it. Vot see on küll hea roog!

Järgmisel hommikul oligi juba aeg pakkida asjad ja asuda bussijaama poole teele. Sõitsime Cameron Highlandsi. Vahemaa sinna oli küll vaid 180 km, aga sõit kestis üle 4 tunni, seda mägiteel sõitmise aeglusest. Tee oli väga kitsas ja käänuline. Oma autoga seal küll sõita ei julgeks. Vaated olid muidugi lummavad, ürgsest palmimetsast kuni mäenõlvadeni. Vahepeal nägime ka külasid, kus majadeks olid põhiliselt puuonnikesed. Lapsed lippasid paljajalu onnikeste vahel ringi, koerad lesisid, pearätiga mosleminaised istusid maja ees. Vat selline elu siis!

Jõudsime lõpuks päris kõrgele. CH on Singapuri suurune ja koosneb väikestest linnakestest. Meie ööbime Tanah Ratas. On teine väike moderne linnake, meenutab Austria mägiküla. Turiste on siin palju ja elanikud räägivad hästi inglise keelt. Siin on ka õhk jahedam, nii 20 kraadi kanti. Seda siis ilmselt mägise asukoha tõttu.

Võtsime tuuri. Täna hommikul võttis meid peale väikekaubik, kus 11- pealise grupiga ekskursiooni läbisime. Käisime liblikafarmis, Mossy metsas ronimas, teeistanduses- ja vabrikus. Väga tore oli. Eriti jäid meelde teeistanduse rohelised nõlvad. Nii kaunis, nagu muinasjutus! Ega Mossy mets sellele alla ei jäänud. Seal kohtasime ka putuktoidulist lille. CH on väga väärt koht, tasub külastamist. Malaisial on tohutut palju nägusid.

IMG_4814IMG_4784IMG_4797IMG_4842IMG_4837IMG_4829

Jätkame reisi paradiisisaartel, kuhu hakkame juba homme liikuma.

Tervitused!

Grete ja Kaspar

Sulle meeldib, mulle meeldib, meile meeldib Singapur!

Kirjutasin seda postitust Kuala Lumpuri lennult. Nagu pealkirjastki võib lugeda, oli reis Singapuri elamusterohke ja meeldejääv. Veetsime seal kolm päeva. See oli täitsa paras aeg, et linnast üldpilti hoomata. Siiski jäi meil läbi käimata mitu toredat kohta. Nagu Kaspar ütles, kolme päevaga selgus, et peab siia ükskord tagasi tulema.

Tegemist on väga futuristliku linnaga. Või õigemini, linnriigiga. Singapur vabanes Briti kolonisatsioonist alles 20. sajandil, kuid tegi tohutu arenguhüppe. Tegemist olevat South East Asia kalleima linnaga. Singapur on tõesti arenenud. Isegi kraanivesi on siin turisti jaoks joodav, mis Aasias peaks üsna haruldane olema. Terve linn on täis uusima disainiga pilvelõhkujaid, kõikjal on hästi puhas (sh metroos) ja kaunistuseks leidub ohtralt lilleseadeid, purskkaevusid jne. Üheks riigikeeleks on malay ja mandarini keele kõrval inglise keel, nii et turist saab kõikjal kenasti hakkama. Tõsi, nende aktsendist on üsna keeruline aru saada.

Seal on palju indialasi. Muidugi leidub ka moslemeid. Asiaatidel ma paraku eriti vahet ei tee, jaapanlastel ehk, nii et pakun umbes, et hiinlasi on ka valdavalt. Igatahes, inimesed on hästi sõbralikud. Metroos pakkusid meessoo esindajad mulle mitu korda istet ja inimesed naeratasid vastu. See on nii oluline. On nii veider, kui käid ringi, naeratus suul, ja inimesed selle peale pilgu ära keeravad.

Palju on näha Inglismaa pärandit. Seda kajastavad näiteks nende pistikud ja liiklussuund (sama tagurpidi kui Aussis ja Inglismaal).

Ostsime juba lennujaamast turistidele mõeldud mitmepäevase ühistranspordipassi. See osutus väga otstarbekaks investeeringuks, liiklesimegi peamiselt metrooga. Niisiis saime külastada erinevaid linnaosasid ning rohkem linna näha. Reisiarvustusi guugeldades lugesin küll, et olevat väga walkable city, aga me kõndisime juba niigi vaatamisväärsuste juures jalad rakku. Ei tea, mis siis veel oleks, kui igale poole jalutanud oleks.

Jõudsime siinna 4. juuni hommikul pärast 4,5 h tunnist lendu. Siin on kell poolteist tundi Austraalia ajast taga ka, nii et võitsime aega. Rändasime kõigepealt metrooga hostelisse ning sõitsime seejärel paljukiidetud botaanikaaeda kaema. Oli küll ilus, tohutu lahmakas maa-ala disainitud temaatilistesse aedadesse.

IMG_4060 IMG_4107 IMG_4121 IMG_4145

Botaanikaaed avastatud ja jalad väsinud, sõitsime Little India linnaossa. Juba metroojaama juures oli suur turg ja hulgi toidulette. Võttis silme eest kirjuks lausa. Kõikjal oli hindusid, käis aktiivne melu. Tegime toidulettidele ca poole tunniga ringi peale ja jõudsime lõpuks otsusele. 7 dollari eest õhtusöök kahele, pole paha! Toit oli muidugi väga hea, Eestis peab sellise roa eest restoranis palju raha välja käima ja siis pole ka ilmselt nii autentne söömaaeg. Ostsin ka mingit jooki Grass Jelly Mix. Seda serveeriti kilekotist! Jah, India onuke pani kõrre kilekotti ja nii ma siis jõin sealt. Veidra maitsega jook oli, aga 70 sendi eest maitseelamus omaette.

IMG_4157

Kõhud täis, jalutasime niisama seal linnaosas ringi. Igal sammul olid kullapoed ja väiksed poekesed. Tänavad olid inimesi paksult täis. Peatänava ääres oli tempel, no selline kujukesi täis, nagu Indias ikka. Sees käis usurituaal. Üks mees tegeles seal veega, teine lõi trummi ning sisenevad mehed kummardasid kuju poole ja tegid kätekõverduste sarnaseid liigutusi. Kõik sisenesid templisse paljajalu. Selline elu siis, kõigepealt töölt tulles turul kõht täis ja siis templisse.

IMG_4159

Little India linnaosas käimine oli omaette elamus. Lääneriikides käies on minu kogemuse järgi igast Hiinalinnad jne lihtsalt paar tänavat paberlaternatega, kus veidi Aasia söögikohti. Singapuri India linnaosa külastus oli aga nagu pisike India reis. Rafineeritud kõrghoonete ja kauni pargi vahelt sigrimigri Indiasse põikamine on ikka kontrast küll ühe päeva kohta.

Läksime hostelisse ja magasime end korralikult välja, millele järgnes hommikusöök meie „kodutänavas“. Muide, Aasia (kitsamini vist Hiina) Egg Porridgel pole munaga eriti mingit pistmist, tegemist on riisipudruga. Mina ristisin oma roa hoopis üllatuspudruks. Kuidas veel nimetada rooga, millest leiab kuivaks praetud sibulat, lihatarretise tükke, midagi lihapalli laadset ning iga ampsuga kaasneb mõni uus maitsenüanss?

Reede oli loomaaiapäev. Singapuri loomaaed on tituleeritud üheks maailma parimaks ja eks tuli seda loomatoredust nautima minna. Oli tõesti muljeterohke kogemus. Loomad olid eksponeeritud võimalikult avatult ja lähedal, nii et orangutang ronis otse pea kohal ja nahkhiir maandus meist poole meetri kaugusel. Seal oli küll loomi üle maailma, kuid muidugi Aasia loomade esindatus oli kõrge. Nägin mitmeid isendeid, kelle olemasolust teadlikki polnud. Lisaks oli palju pööratud tähelepanu liikide ohustatuse probleemile. Teadsin küll varem elevantide, ninasarvikute, krokodillide, puumade, haide jms ohustatuse probleemist, kuid Singapuri loomaaias olid välja toodud karmid numbrilised faktid. No kas on siis normaalne, et elevantide populatsioon on sajandiga langenud üle 50% ja seda vaid mõne isiku soovist saada endale üks tükk elevandiluud? Või et ninasarvikult raiutakse sarv maha ja jäetakse ta niimoodi piinlema? No ega siiski mitte! Inimeste ahnus on aga piiritu ja selle peale ju ometi ei mõelda, et iga liik on siin loodusahelas vajalik – ka mürgised maod ja kurjad krokodillid. Lõppude lõpuks maksame ju kõik seda planeedi hävitamise hinda, kas või läbi tulevaste põlvkondade. Maailm on raisus, ohkasin. Kaspar olevat seda kõike juba ammu nentinud.

IMG_4258IMG_4192

Pärast loomaaeda ostsime metroopeatuse juures asuvalt turult näkse – kebabi, mingeid jaapanipäraseid palle ja praetud jäätist. Kõik oli muidugi väga maitsev ja seda kõike vaid paari taala eest. Olime varem kuulnud, et Singapur on tohutult kallis. Odavate hindadega Aasia riikidest tulles ehk küll, aga meile kui Austraalia pinnal saabunutele küll mingit hinnašokki polnud. Vaatamisväärsused on jah läänelike hindadega, aga head toitu saab soodsalt. Tuleb lihtsalt kohalikke järgida. Kaubanduskeskuste kohvikutes on näiteks hinnad viiekordsed. Me ei tulnud aga Singapuri selleks, et piinlikult läikima löödud südalinna keskuses kallihinnalist burgerit või lihalõiku süüa. Tahaks ikka päriselu näha, kogu oma kontrastides ja hiilguses. Ma varem ei mõistnud seda omal käel reisimise võlu ja turismilõksude vältimist, aga nüüd küll.

Õhtustasime Hiinalinnas, mis oli India rajooniga sarnane kogemus. Kui sööma hakkasime, tuli müügileti tagant Hiina tädi ja tõi demostratiivselt kahvli. Jätkasin söömist, aga see ei läinud mitte. Tädi hakkas elavate liigutuste ja oma keeles vadistamise saatel mu toitu segama. Aa, vabandust, seda rooga tuli enne einestama asumist segada.

IMG_4376

Hiina turg oli, nagu ka nende oma kaubanduskeskus. Müüdi erinevat kulda-karda, Hiina raviürte jne. Nii põnev on võõramaistes poodides uidata, iseäranis toidupoes, see on suisa vaatamisväärsus omaette.

IMG_4285

Mõtisklesin natuke turgude üle. Olen ise olnud alati n.ö „turuusku“ ehk külastanud Keskturgu jne. Teistmoodi Eestis ei saagi, kui on soovi näiteks lamba- või teatud veisetükkide osta. Neid lihtsalt ei müüda poes. Olen kohanud võõrastavat suhtumist, et turg on räpane. Eestlasele ehitati ikka uhke Nõmme turg, mille hinnad on pärast renoveerimist kõrge müügiplatsi tõttu kallid ja paljudele lausa üle jõu. Niimoodi kaob ju turu mõte. Välismaal käiakse ju küll meelsasti turgudel kohalikku elu kaemas, seda ka lääneriikides. Nagu ma varem blogis mainisin, ei erine näiteks Melbourne kuulus turg eriti meie oma Keskturust. Miks siis eestlasele oma turg ei sobi?

Niipalju siis sellest. Reedeõhtul käisime veel ka kuulsal Singapur Flyer‘il. On teine London Eye taoline vaateratas. Singapuri eksemplar olevat siiski maailma kõrgeim vaateratas. Meie igatahes nautisime vaadet täie raha eest. Sättisime mineku pimeda peale ja see oli väga hea otsus. Marina Bay Gardens kuulsad laternad mängisid värvilist tuledemängu, mis täiustas kaunist tuledes linnasiluetti veelgi. Kas selline ongi meie tulevik? Kaunis oli küll.

IMG_4335IMG_4324

Laupäeva õhtusse jõudmisega sai läbi ka meie Singapuri avastamine. Päeval käisime veel Marina Bay Gardens’it lähedamalt piilumas. Taaskord ootasid meid ees kaunid purskkaevud, aasiapärased veidi müstilised kujud ja imelised lilleseaded. Singapuri juures ongi see tore, et kogu modernsuse juures õhkub linndisainist sajanditevanust kultuuri. Seda just kujude näol. Eriti on esindatud lõvid. Kõrghooned võivad olla küllaltki omanäolised, näiteks ühel „kolmesambalisel“ hoonel oli katusel palmiaed.

IMG_4387IMG_4448IMG_4440

Jalutasime veel kuulsa lõvi Merlioni juurest läbi ja poseerisime turisti kombel seal ees. Oleks veel ehk muuseumigi põiganud, aga jalad olid omadega täitsa läbi. Sõitsime veel Harbour Front’i ja veetsime seal veidi aega. Päike lõõskas, aga vihma sadas. Vikerkaart siiski ei tulnud. Veider ilm oli, aga meid see vihmake ei heidutanud. On niikuinii palav ja kuivamine toimub ruttu. Muide, siin on ilmateatega üldse veidrad lood. Juba mitu nädalat jälgisin vahelduva eduga ilmateadet ja iga päev näitas äikest. Tegelikult on asukoha iseäraruse tõttu kogu aeg vihmavõimalus õhus. Kohapeal on siiani ikka ilus ilm olnud. Ongi parem, kui veidi pilvi on, päike lõõskab muidu liigpalavalt.

Hiljem lennujaamas oli väike draama ka – hiljutise muudatuse järgi ei lubata enne Malaisia lennule, kui olemas on ka tagasisõidupilet. Varem guugeldades see muidugi välja ei tulnud. Õnneks oli meil reisiplaan üldjoontes selge, nii et ostsime tagasisõidupileti kiiruga ära. Jõudsime napilt chek-in’i ära teha.

Nüüd asume Malaisias. Kirjutan siinsetest elamustest juba järgmine kord. Vihjeks – sigrimigri melu, pilla-palla liiklus, papagoid, ahvid, uued maitseelamused, palav ilm, islami kultuur… miski pole Eesti moodi!

Kõike head ja parimat, kallid!

Grete-Maarja