Õnnelikkus mu sees ja viimased Darwinis veedetud päevad

Tere!

Uskumatu, et Eestis algab juba sügis! No okei, kalendri järgi jah ei hakka, aga 1. september seondub ju ikka kooli- ja igast muude algustega, mil sulandutakse taas rohkem argirutiini.

Meie september algab hoopis reisimisega. Jah, juba ülehomme hommikul istume varahommikul autosse, et muudkui sõita. Esimesed kolm päeva ongi vaid üks pidev maantee mõõtmine. Darwin asub nii eraldatud kohas lihtsalt. Reede õhtuks peaksime saabuma Cairnsi. Pühapäevaks on meil broneeritud laevasõit Great Barrier Reefile. Mis edasi saab … vot täpselt ei teagi. Panin küll enam-vähem Lonely Planeti ja blogidest loetu järgi reisiplaani paika, aga sinna jäi ka piisavalt vaba ruumi. Ennustuste kohaselt oleme reisil 25 päeva. Idarannikul on lihtsalt nii tohutult palju avastada. Näiteks kavatseme veeta tervelt neli päeva Kuldranniku teemaparkides. Eks näis, mis meid ees ootab. Põnev on!

Vahepeal kukkus meie kolimistähtaeg. Kasparil paluti veel selleks nädalaks ka tööle jääda, et tema ametijärglasele maja tutvustada. Õnneks pakkus Kaspari töökoht meile, kodututele, ka majutust. Nii elamegi laupäevast saati siin nn „teenindatud korteris“. See on põhimõtteliselt nagu hotell, ainult rohkem korteri nägu ja kõik eluks vajalikud olmetarbed on ka olemas. Näiteks ilus avar köök. Siin on nii mõnus! Tohutult hea on vahepeal elada oma privaatkorteris. Siin majas on ka täitsa korralik jõusaal, mida mina asusin innuga kasutama. Darwinis ma endale jõusaalikaarti ei lunastanud ja treenisin usinasti jalgrattal. Siiski on hea vahelduseks jõusaalis käia. Olen juba suutnud lihased tulivalusaks treenida. Muidugi, hantleid ja muid abivahendeid pole ammu kasutanud ja teadlikult lihasgruppe läbi võtnud. Nüüd saab keha neljapäevase treeninglaagri enne mitmepäevast autos tagumiku laiaksistumist. Tänane hommik algaski tunniajase treeninguga.

Lisaks on siin mõnus terrass basseini ja lamamistoolidega. Eile sulistasime Kaspariga koos seal ja täna tuunisin üksi oma päevitust. Ma elangi siin need paar päeva preilna elu, sest mul sai töö juba läbi.

Viimane aeg on Darwinist varvast lasta. Siin läheb aina kuumemaks ja päike muudkui kurjemaks. Üritasin terrassil blogida. Kuigi varjus, hakkasin juba viieteist minuti pärast higistama. Ma isegi ei ole higistaja-tüüpi inimene, aga siinne niiske kuum õhk teeb oma töö. Ükspäev sain päiksepiste. Jalutasin oma pooltunnikest katmata peaga otsese päikse käes tööle. Umbes paarikümne minuti pärast hakkas pea kumisema. Nägemisteravus kadus. Peas tõusis rõhk drastiliselt ning oli tunne, et nina hakkab verd jooksma. Iiveldas, magu tahtis raevukalt hommikusööki üles paisata. Lõpuks nägin oma töökaaslase peast vaid ergas valguses näolappi, ülejäänud oli tume kogu. Päris hirmus oli. Jõin palju vett ja istusin veidi, hakkas parem. Terve ülejäänud päeva pea valutas ja nõrk oli olla. Järgmisel päeval ostsin endale korraliku päiksekübara ja enam katmata peaga ringi ei liigu. Troopikas ei ole päike naljaasi!

Muide, vahepeal oleksin ka mina saanud täisajaga töö ühte kohvikusse ja me oleks saanud ühtede eestlastega ühte korterisse kolida. Siiski otsustasime edasi liikuda. 

Laupäev oli minu viimane tööpäev suveniiripoes. Pole ka ime. Hooaeg on üsna lõpusirgel ja turiste liigub linnas aina vähem. See tähendab vähest klientuuri. Viimastel nädalatel oli tööl üsna igav ja väga vähe teha. Selline passimine on üsna tüütu, sest aeg läheb niimoodi aeglaselt. Mõneti on hea ka, saab rahus oma mõtteid mõlgutada. Näiteks mõtlen ma vahel, mis ma Eestis teha tahaks. Egas ma ilmselt juurast eemaldu, aga sealgi valdkonnas on tohutult palju erinevaid teid. Kas pürgida advokaadiks, prokuröriks, asuda riigiametisse või hoopis kuskile suurettevõttesse majasiseseks juristiks?

Eks palju sõltub ka sellest, mis kuulutusi minu koju tuleku ajaks ringi liigub. Igatahes põnev on. Minu hobi, kirjutamine, pakub mulle ka aina enam rõõmu. Kirjutan siin oma jutukesi ja muudkui tekib uusi ideid. Võib-olla mõni imestas, et miks ma asusin Delfi rubriiki artikleid kirjutama. Eks see enda proovilepanek kirjutamisvaldkonnas oli. Samuti ei näe ma avaliku reisiblogi pidamises midagi üliisiklikku või muud skandaalset, mis mu võimalikele töökohtadele juuras risti ette lööks.

Hea on olla õnnelik!

Üldse on kuidagi … hea olla. Arvan, et olen lihtsalt õnnelik. Olen kuidagi rohkem eluga leppinud, nõus sellega kaasa voolama. Ma olen tohutult planeeriv isik, keda teevad plaanide ebaõnnestumised väga ärevaks. Kui ma midagi tahan, siis ma ei lase end oma eesmärkide saavutamisel takistada. Pürgimise käigus see eesmärk ongi justkui mina, nii tulihingeliseks võin ma muutuda. See on ühes mõttes hea, sest nii on võimalik elus midagi saavutada. Teisalt võivad need eesmärgid kinnisideedeks muutuda. Kinnisideed viivad kompulssiivse käitumiseni ning see omakorda teeb ärevaks. Tulemiks on stressis ja pinges tütarlaps, kes ei oskagi elust rõõmu tunda.

Elada ei saa plaanide järgi. Mõnikord võtame eesmärke, mida me ei ole loodud saavutama. Need eesmärgid võivad olla loodud hoopis sotsiaalse surve tagajärjel. Nii et viskudes kogu hingest kuskile pürgima, võib lõpetada omaenda loodud köidikutes rabeledes. Kui enda sisetunnet kuulata ning mitte närviliselt, kinnideeliselt ja klapid silmadel edasi tormata, võime avastada, et oleme valel teel, selmet tühja kestana eesmärgini jõudes.

Arvan, et varem ma kartsin elada. Kartsin tohutult ebaõnnestumisi. Kartsin töökaotust. Kartsin paksuks minna. Minu hirmudest said minu mõtted, mõtetest said teod ja tegudest sai minu elu. Mõttel on tohutu jõud!

Tunnen end nüüd hirmudest vabanenud olevat. Suudan elu vabamalt võtta ja vahel vooluga kaasa minna. Minus on tekkinud mingisugune aktsepteerimine ja see on tohutult vabastav. Olen end palju rohkem tundma õppinud. Plaanimajandus ei kao minust kuskile. Olen isegi siin reisil kohati plaanide järgi elanud, mis ränduri elustiili juures peaks ju võimatu olema. Ma suudan nüüd neid plaane kontrollida, mitte plaanid mind. 

Ma valetaks, kui ütleks, et olen täiesti üksi nende muutuste põhjus. Palju on muidugi muutnud see reis. Oleme juba kaks korda olnud Austraalia pinnal koduta ja tööta ning pidanud taas nullist alustama. Seda me ka tegime. Siin kaugel hakkama saamine lisab palju enesekindlust. Kui sain siin hakkama, mis mul veel kodumaal karta? Kuni ma ise olen sisemiselt rahulik ja õnnelik ning teen armastatud tööd ja hoian oma lähedasi, siis ei saa midagi drastiliselt valesti minna. Kui teen vigu, siis õpin neist ja lähen targemana edasi. Nii lihtne see ongi. Elu viskab meile ette vaid neid raskuseid, millega me hakkama saame. Tuleb endas see jõud üles otsida.

Palju on muutnud ka Kaspar. Raske on seda tunnistada. Ma olin alati kindel, et iseennast tuleb ISE õnnelikuks teha. Suhe oli minu jaoks kui kirss tordil. See tähendab, et isikul on olemas enda elu ehk ta on nii vaimselt kui ka rahaliselt sõltumatu. Kui ka satub armastus eluteele, on hästi. Kui ei satu, siis pole ka midagi katki. Nüüd annan suhetele ikka veidi rohkem au. Loomulikult tuleb suhtes olles oma minapilt alles jätta ning mõlemal võiks olla oma väljavaated ja huvid. Seda tasandit aga, mis tekib õnnelikus suhtes olles, on minu kogemuse järgi üsna võimatu ise saavutada. Armastus täiustab, ravib ja inspireerib. Eks see üsna inimlik ole. Igatahes mina ei uskunud, et kellegagi koosolemine võib nii õnnelikuks teha.

Jõudsingi sujuvalt armastuse juurde välja. Meil sai ju üks aasta esimesest deidist täis! Hämmastav, kui palju võib aasta jooksul muutuda! Ma poleks aasta tagasi ka oma pöörasemates unenägudes võinud ette näha, et selle kinoukse juures ootava noormehega selline armastuslugu algab. Tollal ma olin jonnakalt suhete vastane. Tahtsin olla vallaline ja nägin suhtes vaid koormat. Et see elu hoopis uuel tasandil õnnelikuks teeb ja hingelist vabadust annab, ma ette näha ei osanud. Eks näis, mis meid veel ees ootab. Ma ei usu, et Eestis olles me nii lähedaseks oleks saanud, kui siin. Oleme näinud ja kogenud paljut. Oleme paisatud oma mugavustsoonist igaviku kaugusele, kuid selle kõige juures üksteist vaid rohkem hoidma hakanud. Eks see olegi see suur „suhtekatsumus“, millest paljud räägivad. Sellisel reisil võib minna ka teistpidi ja paljastuda stabiilse elukorralduse juures hästipeidetud halvad iseloomujooned.

Igatahes asume nüüd koos Sidney poole teele. Seal algab meie viimane Austraalia-elu etapp. Kui kaua me seal elame, eks näis.

Tervitused ülipalavad!

Grete-Maarja

Advertisements

Kas Austraalia on imedemaa, kus on parim elada?

Tere!

Oleme Austraalias olnud pea seitse kuud, elanud nii maal kui linnas ja kogetu põhjal võib juba kokkuvõtteid teha küll.

Hea on tõdeda, et olen hingelt eestlane. Eesti on mu ainus tõeline kodu ning välismaa ahvatlused võivad küll olla magusad, kuid oma kodumaal on ikka kõige parem. Arutasime Kaspariga üks päev, et esimeste kuude Austraalia armuuim on lahtunud ning saab ümbritsevat selge pilguga vaadata.

Armuuim jah – teate ju küll seda tunnet, kus esimestel kuudel tundub keegi ideaalne. Koos on suurepärane olla, üksteisemõistmine tundub toimuvat pelgalt pilgust ning üksteiseta olla tundub puhas piin. Alles mõni aeg hiljem saab seda isikut veidi objektiivsema pilguga vaadata mõistmaks, kas tegelikult kokku sobite. No vot, meil oli Austraaliaga algul midagi sarnast. Milline suurepärane maa! Uskumatult sõbralikud ja toredad inimesed! Kui kopsakad palgad! Võrratu loodus! Kui tohutult palju võimalusi.

Nii tundus. Siis saime tuttavaks erinevate kohalikega. Elasime erinevates kohtades nii siin- kui sealpool Austraaliat. Hakkasime ümbritsevat objektiivsema pilguga vaatama.

Esimestes postitustes arutlesin, et ehk tüdinen sellest „small-talk“- ist ära. Nüüd olen küll tüdinenud. Jah, Eestis võiks viisakust rohkem olla. Üksteist võiks rohkem teretada ja mitte pidada paljuks oma maja inimestele kaunist päeva soovida ja vahel paar sõna vahetada, mitte piinlikult omaette vahtida.

Poes töötades tüütab vahel see austraallastele omane tühiloba ära. Mina kui eestlane tahan kiirelt asja kallale minna ja vajaliku ära rääkida. Kui pole midagi öelda, siis pole ka mõtet pläkutada. Aga ei. Enne tuleb üksteisele otsa vaadata, küsida: kuidas läheb? Siis vastab teine, et hästi. Ja minul? Minul läheb ka hästi. Ja nii iga jumala päev kaastöötajate, poolvõõraste, klientidega, ise poes kliendi rollis olles jne. Klassikalised tere, palun ja aitäh ajaks asja kenasti ära. Kassapidajaga mu õhtusöögi üle arutleda võib vahel tore olla küll, aga mõnikord ei ole selleks tuju. 

Palgad on siin kopsakad küll. Aga ka hinnad on kallimad. Siiski, ka väikse palgaga saab kenasti söönuks. Toidukorvi hind poole nädala jaoks on meil ca 90 eurot. Suurtes toidupoodides on enamasti palju allahindlusi, mil produkti hind lausa poole võrra väiksem.

Restoranis käimine ja väljas veinitamine/pidutsemine võtab sellest kopsakast palgast suure osa. Alkoholi hinnad on kõrged, seda eriti mõnes kaunis lokaalis kokteili ostes. Üks korralik restoraniskäik peaks 100 taala (63 eurot) või enam ikka vaesemaks tegema. Väljas heldelt jooke ostes võib arvestada ka 200-300 taalase (125-190 EUR) eelarve auguga. Ka kino on üsna kopsaka hinnaga – ca 16 eurot pilet. 

Riided on siin odavamad kui Eestis. Kes valiv pole, saab odavkettides väga soodsalt põhihilbud selga. Ka paremate brändide tooted võivad olla üsna rahakotisõbraliku hinnaga, iseäranis allahindluste ajal. Mis parata, siin on suur turg, aga väikses Eestis ahtake. Sellest ka meie kõrged rõivahinnad.

Üür on küll kallim kui Eestis. Praegu maksame oma toa eest kahepeale 350 taala (220 eurot) nädalas. Oma korteri üürimine rööviks palgast suure osa. Lisaks on elekter Austraalias üsna kõrge hinnaga.

Austraalias ongi veidi nokk-kinni saba-lahti olukord. Maapiirkonnas on üür madal, aga toit kallim. Suurlinnas on üür kallis, aga toit suurte poodide vahelise konkurentsi tõttu odavam.

Nii et säästa on võimalik, aga selleks peab end üsna palju distsiplineerima ja omakeskis korterit üürida ei saa. Me oleme selle elukorraldusega rahul, kuni see on ajutine. Siiani oleme vaid mõned kuud ühes kohas paiksed olnud ja siis ei olegi pidevat tungi koguaeg lõbutsemas käia. Teeme ise süüa, käime vahel harva kinos ja üürime väikest toakest teadmises, et peagi saab jälle palju reisida. Eestis nii ei elaks. Ikka üüriks või ostaks oma elupinna, käiks vahel sõbrannaga veinitamas, ostaks koju midagi ilusat, naudiks restoranitoitu ja teeks kõike muud, mille peale raha kulub. Siin ju ei hakka riideid ka palju kokku ostlema, meil pole enam autos ruumigi.

Nii et lükkaks kohe ümber illusiooni, et siin on palgad niivõrd suured ja laialt elades saab paarikuise töötamisperioodi järel pikalt reisida. Ega ikka ei saaks küll. Ma arvan, et alles siin õppisin rahaga ümber käima, majandama ja mitte tarbetult laristama. Majandamisoskus on äärmiselt oluline, vastasel juhul võib isegi mitmekordse keskmise sissetulekuga krediitkaardi võlgadega tõtt vahtida. Et ometi see oskus minuga Eestisse kaasa tuleks! Pakin selle esimesena seljakotti, ehk ei lähe lennujaamas kaotsi. 🙂

Arvasin juba Eestis elades, et igal riigil oma head ja vead ning kuskil pole imemaad, kus rikkus lihtsalt majja tuleb. Nii ka siin. Lihttöölisel on siin ilmselt parem elada, kui Eestis. Juba osalise tööajaga saab kenasti tasuda arved ja endale toidupoes ja ka mujal nii mõndagi lubada. Põhilised vajadused saavad väikse tööpanusega täidetud.

Hästiteenivad lihttöölised teevad tihti väga ränka tööd, näiteks ehitusel lauspäikesega 12 tundi päevas rassides. Siin tasustataksegi füüsiliselt ränka tööd hästi. Näiteks kaevandustöö eest makstakse hästi, aga see on ohtlik ja raske töö. Seda võib küll teha lühemaajaliselt raha kogudes, aga mis elu see on? Elada kuskil pärapõrgus ja päevad läbi füüsiliselt pingutada.

Tõsi, Eestis on mõned auväärsed ametid, mille eest ei maksta väga hästi. Näiteks meditsiiniõde, pedagoog, lasteaiaõpetaja. Austraalias on tõesti nende ametite esindajad paremini tasustatud. Mul on madala palga pärast kahju. Aga sellel tendentsil on ka põhjus.

Eesti ajalugu on olnud raske. Avatud turumajanduses oleme elanud siiski üsna lühikest aega. Meie maa-ala on väike, maavarasid pea olematult. Nii lihtsalt on. Tihti unustatakse suures nurinas, et eestlane pole ajaloo jooksul pea kunagi nii hästi elanud, kui praegu. Vabaduses. Olla oma maa peremees. Nädalavahetustel on ju kaubanduskeskuste parklad pungil täis. Seega peab meil ostujõulist tarbijaskonda ikka jaguma. Mulle tundub, et viimasel ajal on eestlased ka rohkem reisima hakanud. Egiptusesse või Türki ehk ikka tuusiku saab. Noortel peredel on tihti keeruline oma kodu soetada, aga nii olevat ka siin. Ikka seesama sissemaksu kogumise probleem. Mõned pered soetavad endale maja ja võtavad endale allüürniku ehk elavad võhivõõraga, et hakkama saada.

Eestis tuleb tõesti leidlik olla, et hästi hakkama saada. Aga vinguda Eesti elu üle lakkamatult ja pidada elu kodumaal kohutavalt halvaks on minu jaoks sama, mis iga päev minna peegli ette ja nutta oma pikkuse, silmavärvi ja juuksepigmendi pärast. Võib-olla veab tõesti veidi rohkem Austraaliasse sündinul, aga meie oleme eestlased! Oma Maarjamaale me oleme sündinud ja kõik meie kodumaa probleemid on meie ühised. Kui pole kodumaa eluga rahul, saab astuda poliitikasse ja proovida midagi muuta. Või rajada oma ettevõte. Meie majandus seisab ettevõtluse najal, nii et ühe korraga saaks vingujast oma ülemus ning kodumaa majanduse elavdaja.

Meie vanemapoliitika kõlab paljude välismaalaste jaoks kui ilus unenägu. Siin Austraalias saab vanem kuus nädalat oma lapsega muretult kodus olla. Meil saavad lapsevanemad poolteist aastat titaga kodus olla ja selle eest täispalka. Sellist luksust on mujal maailmas raske leida. Olen kohalikega suheldes mõistnud, et lust ja lillepidu kestab, kuni luuakse pere. Siis tuleb last juba väga maast-madalast kõrge tasuga lastehoidudesse viia ja see kõik võtab pere rahakotist suure ampsu.

Austraalias väärtustatakse haridust. Austrifarmis kohalikega suheldes jäi kõlama, et väärt ülikooliharidus on hea elujärje jaoks vältimatu. Täpselt nagu Eestis. Need kohalikud noored, kel haridust polnud, seisid silmitsi aastaid kestva lihttööga ja sellest tuleneva lihtsakoelise elustiiliga. Ei saa lubada endale ilusat avarat kodu ihaldusväärses piirkonnas, kaunist kallihinnalist garderoobi, palju väljas käimist ja reisimist ühekorraga. Võib säästa ühe või teise jaoks, aga kõike korraga lihttöölise palga eest ei saa. Nii on ju ka meie kodumaal. Pole midagi parata, me elame teadmistepõhises ühiskonnas ja haridus on oluline. Nii et kui pole enda harimisse aega panustatud või mõeldud välja mõnda head äriideed, on ka eluke lihtsama standardiga. Minu arust on see ka täiesti loomulik nähtus. 

Kohalikega suhtlemise kogemuse põhjal olen enam kui varem veendunud, et õnn ei kuku sülle. Õnnelik olemine on eluviis. Näiteks töötan hetkel koos pea pensioniealise naisterahvaga, kelle jutust kipub läbi kumama, kui raske elu tal olnud on. Puhkuseid pole ta elu jooksul pea üldse võtnud. Koguaeg töötanud ja laste vorpimise pidi ka kolme peal lõpetama, sest suuremaks pereks neil rahalisi võimalusi polnud. Ju need mõned eluvalikud olid, mis sellise keerulisema elukorralduse tingisid. Ometi oleks ju suure tõenäosusega tal Eestis veel raskem elu olnud. Aga näe, on teine sünnipärane Austraalia kodanik, aga ikka elus raskuseid näinud. 

Näiteid on igasuguseid, kõigis riikides. See kõnealune naisterahvas ei ole üldse positiivse meelelaadiga. Mõni Eesti elanik, hoolimata Eesti „kohutavalt raskest“ elust, on temast palju rõõmsama mõtteviisiga. Siin on igasuguseid inimesi – äärmiselt sõbralikke, aga ka rändureid kui odavat tööjõudu julmalt ärakasutavaid isikuid. On rõõmsameelseid, leidub tujukaid isiksusi. Just nagu igal pool maailmas.

Muide, ka siin kohalikud vahel kurdavad. Näiteks, et hinnad on jube kallid. Või mida valitsus valesti tegi või olevat tegemata jätnud. Ei ole siin mingi imedemaa, kus kõik rõõmsalt, naeratus suul, ringi hõljuvad. Kuskil ei ole. Edukas ja töökas terve inimene elab igal pool hästi. Siinkohal ma ei mõtle vaid raha. Mõtlen eelkõige elurõõmsat, aktiivset ja ümbritsevat väärtustavat elustiili. Oma töö kirega tegemist. Oma lähedastest hoolimist. Oma tervise hoidmist. Enda pidevat arendamist nii tööalaselt kui ka hobide näol. 

Loodus on siin kaunis. Aga kliima ei ole aastaringselt ideaalne. Nagu Eestiski. Lõuna-Austraalia talv on üks lõputu hallus ja läbilõikav tuul. Troopikas leidub osal aastast tohutult torme, paduvihma, üleujutusi ja meeletut niisket kuuma kliimat. Igal pool on oma hooajad, mil ilm eriti mõnus. Nii ka siin. 

Siinset loodust on suurepärane avastada, aga selleks peab oma aja võtma. Meie seda teeme. Suur oli nii minu kui Kaspari imestus, kui töökaaslastelt Queenslandi, Sydney ja muude tulevaste sihtkohtade kohta reisinõu küsisime. Paljud pole sinnakanti elu jooksul oma jalgagi tõstnud! Reisides olemegi teel kohanud peamiselt kodumaad avastavaid pensionäre ja päkkereid mujalt maailmast. Austraallane hakkab oma võrratut loodust tihti alles pensioniseas avastama. Üldse oleme õppinud, et oma suurejoonelisi reisiplaane ei tasu kohalikega jagada. Neil võib tekkida suhtumine stiilis, et „mis ta endast õige mõtleb, tuleb siia, töötab paar kuud ja reisib läbi kohad, kuhu mina pole jõudnudki“. Kurb, aga tõsi. Ka siin leidub kibestunud inimesi. 

Mu eesmärk ei ole Austraaliat kritiseerida, oh ei. Olen sellele kaunile maale tänulik, et ta võõraid nii lahkelt külla kutsub ja töötada lubab. Siin maal on hea elada ja hakkama saada lihtsam. Lihtsalt paljude suust olen kuulnud, et Austraalia on parim. Et Eestis on tohutult halb elada. Ma ei nõustu selle seisukohaga. Niisiis pidasin vajalikuks Austraaliat tavapärasena levinust veidi teistmoodi käsitleda. Igal mündil on kaks poolt.

Jättes kõik varem mainitud kõrvale, on Eestis kõige olulisim – perekond ja sõbrad. Neid samu inimesi siin ei ole. Siin ei teki inimestega sama sügavat sidet, mis aastate jooksul on tekkinud. Tutvused on enamasti pealiskaudsed. Samuti ei ole siin kõike muud Eestile omast – laia valikut musta leiba, kuuma sauna, karge ilmaga jõuluõhtut, keefiri, kohupiima, hapukapsast, vanalinna, vanu puumaju, suure lõkkega jaaniõhtut, värvilisi sügislehti, raba, männimetsa ega eestikeelset suhtlust. 

Muide, meie suure reisini on jäänud kaheksa päeva! Ma ei jõua ära oodata. Idaranniku reis on minu jaoks olnud oodatuim. Nii vahingi, mokk töllakil, pilte neist imekaunistest kohtadest, kuhu meiegi peagi oma jala tõstame. Peab see nädal siis nii pikk tunduma..

Lõpetuseks lisan pildi mustast papagoist, keda eile rattasõidul kohtasime. Aitäh, Google!

Ma ei teadnud kuni eilseni, et selline liik üldse eksisteerib
Ma ei teadnud kuni eilseni, et selline liik üldse eksisteerib

Loodus rõõmustab

20150625_180439_Richtone(HDR)

Ma armastan loodust, eriti loomi. Olen varem maininud, et meie aias vanas puutüves elab kakaduupere. Lärmi teevad nad, põrgulised, kõvasti. Ometi on neid vahva jälgida – kuidas nad oma pesamaterjali puudelt koguvad, ringi lendavad ja pesas istudes lõugavad. Ühel hommikul oli kisa eriti intensiivne. Kisajaks oli “teismeline” kakaduulaps. Endal polnud kakaduudele omast tutti peas ollagi, aga kisa tegi see-eest kolmekordselt. Hädise välimusega, aga armas. Miskipärast tegi selline päeva algus tuju kohe heaks. Loodust jälgides ununevad enda probleemid- olgu nad pisikesed või suured.

Loodus on meist võimsam. Mere äärde minnes tekib minusse alati seletamatu rahu. Ilmselt sellest, et tunnen looduse võimsust. See on tohutu jõud ning selle reeglid on kindlad. Merekohinat kuuldes tunnen, kui väike olen mina siin maailmas ning kui väiksed on minu probleemid maailma mastaabis. See on äärmiselt rahustav ja aitab enda elu vaadata kõrvalseisja pilguga. Juhtugu minu elus mis tahes, ühele aastaajale järgneb ikka teine ning meri kohiseb ikka edasi. See teadmine on kindlusttekitav. 

Olen äärmiselt õnnelik, et peagi saame minna avastama Austraalia Idaranniku loodust. Ootan juba kaljude, koskede ja erksinise ookeani avastamist. Matkamine on üks parimaid viise päeva veetmiseks. Mägedes ja mere ääres seigeldes tungib vägisi põue seletamatu rahu. Selle rändamise perioodi ajal olen loodust eriti väärtustama hakanud. Ole kus maailma nurgas iganes, mere ääres jalutamine on ikka sama mõnus, päikseloojang sulnis ning loomakesed armsad ja põnevusttekitavad. Seda enam tekib soov kogu seda ilu hoida ja kaitsta. Loodussäästlik mõtlemis- ja elustiil juurdub minusse aina enam. Hoidkem seda, mis on tähtis!

Grete-Maarja

Kui linn viskab välja…

Asjalood on nüüd sellised, et Darwin ei ole meiega just kõige sõbralikumalt käitunud.

Esiteks olen mina endale töörutult õngitsenud vaid sellesama koha suveniiripoes. No olgu, vahepeal käisin ka ühes Hiina restoranis ettekandjaametit proovimas. Mind oleks isegi tööle võetud. Oleksin töötanud õhtuses vahetuses ehk siis mu graafik oleks sisaldanud tööd suveniiripoes hommikul kümnest päeval kaheni ja seejärel õhtul kuuest kümneni toite ette kandes. Seal restoranis oli aga suhtumine niivõrd ebameeldiv, et kohe üldse ei kiskunud sinna tööle. Mingisugune ebamõistlikult karm ja ebasõbralik Hiina töökultuur vist – kõik töötajad ja ka omanik olid Aasiast, täpsemini vist Hiinast. Halb maik jäi ja Kaspar arvas ka toetavalt, et küll midagi meeldivamat leian. Lisaks pidin seal igatepidi tõotama, et jään kuueks kuuks neile tööle ja juba sellega seoses oli kehv tunne, et nemad hakkavad mind kangesti Hiina köögi jms osas koolitama ja siis ma peagi tulen tulema.

See kõik oli enne meie otsust, millest kirjutan allpool. Nüüd ma jah kahetsen, et oleks ikka pidanud selle tööotsa vastu võtma. Aga siis ma arvasin, et jätkan täisajaga tundide otsimise lainel.

Vahepeal jooksin veel advokaadibüroosid läbi, mida mu uus siinne advokaadist tuttav soovitas. Vahepeal leidsin ka Seek-i portaalist uusi töökuulutusi, mille peale helistasin ja CV-d saatsin. Minust oldi juba huvitatud … kuni selgus minu viisast tulenev piiratud tööõigus. 

Maja, kus me elame, müüdi maha. Nii meie kui majaomanik peame augusti lõpus siit välja kolima. Nii et uut kodu on vaja niikuinii. Tihti tahetakse ka tähtajaline leping sõlmida, vältimaks olukorda, kus üürnik väga lühiajaliselt sisse kolib. Meie aga pikaks ajaks jääda ei taha. See nullib paljudes kohtades meie võimaluse üürnikuks saada. Oleks algusest peale ühes kohas elanud, poleks seda probleemi tõusetunud, aga meie peame erinevate asjaolude tõttu muudkui kolima. Ei õnnestu kuidagi siin Darwinis püsivat pesa leida. 

Kaspari töökohas on pidevalt mingisugune segadus tööülesannete osas. Näiteks üritab mingi  retseptsionist talle sokutada tööülesandeid, mis tema kui hooldustehniku valdkonda küll kuuluma ei peaks. Nii nad seal siis taidlevad, Kaspari otsene ülemus ja retseptsionist, ning Kaspar peab suurema osa ajast üldse mingit ventilaatori puhastustööd tegema. See on tema jaoks üksluine ja ega palk võiks tema oskuste juures kah parem olla.

Jah, oleme ikka pirtsakad küll, tahaks ikka veidi tähendusrikkamat ja põnevamat tööd teha. Tõele au andes arvasin juba siia tulles, et küllap jääb meie Darwini-etapp lühikeseks ja pesitseme siin vaid Austraalia talvel, mil mujal siin mandril on jahe. See on ikkagi Tartu-suurune linn ja sellest tulenevalt ka tööturu võimalused ahtakesed. Lisaks hakkab siin hooaeg otsi kokku tõmbama, peagi algab vihmane ja ebamaiselt kuum aastaaeg, mil paljud siit lahkuvad. Niisiis on viimasel paaril nädalal ka töökuulutused väga väheseks jäänud.

Niisiis eelmisel nädalal, kui tulin koju linnas CV-de jagamisest väsinuna ja Kaspar tööst tüdinuna, sündis otsus augusti lõpus asuda hoopis Sidney poole reisima. See plaan oli muidugi õhus ka varem, aga me ei näinud end enne oktoobrit siit linnast lahkumast.

Veel ei tea, kas kiire säärte tegemine õnnestub – laseme enne mehaanikul auto üle vaadata ja see krempel võib säästudest oma ampsu haugata. Vaikselt hõljub meeles ka mõte kasutada ära mangode hooaega, paar nädalat maatööd rassida ja sellega eelarvet kasvatada. Idarannikul on nii tohutult palju näha, kohe üldse ei taha rahalises kitsikuses midagi põnevat kogemata jätta. Reisime taas maha  6000 km ligi, nii et reis tõotab tulla intensiivne. Sidney on aga üks töiseimaid linnu siinmail ja seal ma olen näinud isegi kuulutusi ajutistele advokaadi assistentidele. Mis iganes, olen valmis ka muud tööd tegema, aga paluks ikka täisajaga. Siin Darwinis pakutakse valdavalt osalist tööaega. 

Nii et milline elu meil on? Õige – ebastabiilne. Ühest otsast põnev, teisalt väsitav. Ränduri elu ikkagi. Nii et järgmine kord võin teile hoopis muust plaanist pajatada, sest ega me ju ise ka ei tea. Kohanemisvõime saavutab siin Austraalias küll maksimaalsuse. Usun, et ükskord Eestis maandudes on süda rahul – ehk hindame siis Eesti elu ja sealset stabiilsust rohkem. Sellise reisiga peaks ära kaduma ka tunne, et ehk on kuskil midagi paremat ja põnevamat. On küll põnev, aga kui see avastatud, siis tahaks ikka koju. Nagu Tätte laulus, et “iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varsti ojja tahab tagasi, ta oma koju tahab tagasi.” Minu jaoks on praegu “jõeks” Sidney ehk rohkete võimaluste suurlinn. 

Ega me ikka naudime elu ka. Eile sõitsime näiteks ratastega Palmerstoni, edasi-tagasi 50 km. Oli paras väntamine ja päevitust sai ka peale. Rattasõit on ikka tohutult mõnus tegevus, loodame ka tulevasel reisil rahvusparke just jalgrattail avastada. Kuidas me kogu oma kupatuse koos rataste ja muuga autosse ja selle peale mahutame, on muidugi omaette teema. Õnneks on Kaspar äärmiselt osav mahutaja. Mina olen…noh, ütleme, assistent sellises asjus. 🙂

Nii veider – ma olen vaid loetud korrad basseini juures päevitanud. Kui ikka iga päev lauspäikest näha on, ei teki ka tunnet, et nüüd kohe (!) tuleb õue minna ja sellest viimast võtta. Pealegi on päike siin nii palav, et selle käes istuda üldse ei jaksa. Pooletunnisest päikse käes jalutuskäigust tööle piisab täiesti, kusjuures valgusfoori juures oodates peidan end tihti posti taha varju. Nii et sellist hasartset suvenautlemist, nagu Eesti nappide kuumalainete ajal on, ei ole. Mis viib mõttele, et Eestis oskan vaat et paremgi ilma nautida.

Teil seal on kuumalaine, kas pole? Oi kui mõnus! Mine tea, ehk saame meiega juba järgmisel suvel seda toredust nautida. Teiega, armsad sõbrad ja perekond! 

Postituse lõppu lisan veidi pildikesi ka. Need pärinevad küll vanemast ajast (ega me iga päev üksteist ei klõpsi), aga midagi siiski näitamiseks. 

Juba eelmine kord oli mustlaslaager. Lisage veel rattad ja vahepeal lisandunud olmekraami...vaene autoke
Juba eelmine kord oli mustlaslaager. Lisage veel jalgrattad ja vahepeal lisandunud olmekraami…vaene autoke
Džungel
Džungel
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti ja ägedamaid matku
Meenutusi Kesk-Austraaliast
Meenutusi Kesk-Austraaliast

Päikselised tervitused

Grete-Maarja

NB! Kuidas meeldib uus blogikujundus?

Kroksilõbu kogu raha eest ja meeleolukalt veedetud nädalavahetus. Elu on ju ilus, igal pool maakera!

Tervist!

See nädalavahetus oli äärmiselt tore. Puhkepäevad on veedetud kvaliteetseimalt siis, kui nende lõppedes on meel rõõmus, kogutud positiivseid emotsioone ning naeratus suul.

Kas pole mitte veider, et kuigi enamus aega nädalast (ehk ka elust) veedame kas koolipingis või tööl, leiavad ometi meeldejäävaimad hetked aset ikka neil vabakavaga päevil, kus saame oma kallitega kohustustevaba aega veeta. Olen veendunud, et tööalased saavutused on isiku elus olulised. Kui niikuinii tuleb enamus elust töötades veeta, võiks see aeg vähemalt otstarbekalt ja pidevas arengus veeta. Pealegi, mida rohkem ja kvaliteetsemalt töötada, seda rohkem saab ka reisida ja endale puhkehetkedel maitseelamusi ja muud meelehead lubada. Tööalane, hariduslik ja harituslik areng on ka ühiskonna kultuuritaseme kõrgelhoidmiseks suisa hädavajalik. Paraku ei täida enamus tööpõlde usinat töömesilast positiivsete emotsioonidega. Hetked, mille nimel elada, tekivad siiski väljaspool kontorit. Armastus, perekond ja kallid sõbrad on need, mis toovad õnne. Saavuta, mis sa saavutad, aga armastuse ja lähedaste suheteta kipub hing ikka nukker olema.

Vahel ei ole kauniks hetkeks vaja enamat, kui sisemine rahu ja turvatunne. See hetk võib tekkida, koristades koos  kallimaga kodu, oma armsamaga koos hingetuks naerdes või koos filmi vaadates turvalises teadmises, et see isik ärkab ka järgmisel päeval su kõrval. Õnn võib peituda maitsvalt välja kukkunud hommikueines või killukeses päiksekiires. Naeratuse võib suule tuua naljaka äpardusega hakkama saanud koduloom. Mis iganes see ka ei oleks, positiivset tunnet tuleb täheldada ja talletada kehvemate aegade tarbeks. Vihmane ilm, torisev ülemus, õela märkuse pildunud tuttav – neid kiputakse heale vastupidiselt märkama. Kes aga keskendub positiivsele, on õnnelikum ja vastupidavam igapäevasele stressile.

Mõtlesin, et keskendun ka positiivsele ja võtan elektroonilise sule appi kaunide hetkede talletamiseks. Lõppude lõpuks on ju selle blogi üks eesmärke mäletamine. Et ma ikka mäletaks ka, mis tunded teisel pool maakera valdasid ja mis me üldse tööst vabadel päevadel ette võtsime. Nii et siit tuleb üks nädalavahetuse kirjeldus, ühe täitsa tavalise paari igapäev.

Laupäeval olime tegelikult mõlemad tööl. See pole üldse paha, sest tunnihind on siis kõrgem. Kaspar suikus pärast õhtueinet sujuvalt unne, mina käisin mõnusal jooksutiirul. Tagasi tulles keetsin kohvi, lootuses unist poiss-sõpra turgutada. Olime otsustanud maha pidada mõnusa deidiõhtu. Kõigepealt tahtsime linna peal mõned dringid teha. Otsusekindlalt sammusime Mitchell Streeti ehk Darwini peatänava lärmakatest baaridest mööda. Ei mõista mina, miks peab ühes tavalises baaris hoolimata tantsupõranda puudumisest muusika nii lärmakalt mürtsuma, et ainus viis omavahel suhelda on kogu kõrist röökida. Austraallastele paistab meeldivat, võib-olla meeldib neile lihtsalt kõvasti rääkida või tulevad baari ennast pelgalt näitama, mitte kaaslasega suhtlema. Leidsime ühe vaikse ja kauni hotelli restorani. Kõhud olid küll minu kokatud vürtsikast krevetiriisist täis, kuid kohalikku siidrit minule ja õlut Kasparile tellisime küll. Siinne siider on tõesti hea, selline kuiv ja maitserikas. Väga kaugel sellest imalmagusast keemialurrist, mida meil poelettidel siidri pähe müüakse.

Joogid nauditud, siirdusime kinno. Väga originaalne deit, kas pole? Me olime enam kui rahul, sest ei olnud taas paar nädalat kinno jõudnud. Suured filmisõbrad oleme küll. Siinne lemmikkino on Deckchair Cinema. See on analoogne Tallinnas asuva Katusekinoga. Troopilisel soojal õhtul tähistaeva all lamamistoolis suurelt ekraanilt linateost vaadata on alati mõnus. Filmi algades hakkavad toolide all ringi sebima opossumid, kes toitu leida loodavad. Üks isegi riivas ühel korral mu jalga.

Filmivalikuks osutus Strangerland. Tegemist on Austraalia enda linateosega, kus üheks peaosaliseks on austraallanna Nicole Kidman. Film oli küll vürtsitatud pideva psühholoogilise pinge ja dramaatilise alatooniga, kuid oli venitatud veidi liiga pikaks. Lavastus oli küll väga hea. Hämmastav, kuidas õigesti valitud muusika ja filmimismetoodikaga on võimalik ka tavalisele situatsioonile anda veidi hirmutav ja pingeline toon, just nagu vastavaks filmiks vajalik. Nicole Kidman sulandus oma rolli lihtsalt suurepäraselt. Kes seda filmi vaadata plaanib, arvestagu veidi hirmuäratava psüholoogilise pingega. Õudusfilmidest hoidun, aga põnevikud on küll kaasahaaravad.

Koju kõndides nägime üht kampa lällamas. Mõtlesin veel, et kes end küll nii ülevasse seisundisse on joonud. See mõtisklus kestis täpselt niikaua, kuni kuulsime ühte noormeest lõbusate noorte hulgast Koit Toomet laulmas. Eestlasi leidub Darwinis muide päris palju. Meie neid isikuid igatahes ei teadnud.

Järgmisel päeval otsustasime ette võtta pikema rattatiiru. Meie uued sõiduriistad vajasid niikuinii tulesid, nii et võtsime suuna Casuarina kaubanduskeskusesse. Seal leidub K-Mart, mis ühele päkkerile on ostumeka. Seal leidub kõike, matkavarustusest sporditarvete, söögiriistade ja riieteni. Seda kõike kummaliselt soodsate hindade eest. Ostsime sealt kuid tagasi võileivaraha eest isegi telgi, mis pidas vastu nii tormituulele kui sääskede rünnakutele. Kes pikaaegset kvaliteeti ei otsi, saab sealt vajaliku kämpimisvarustuse ja muud vajalikku.

Väntasime ostumekas käies tol päeval maha 25 km. Esimene pikem sõit siin Darwinis.

Õhtul ostsime tulevasteks päevadeks kogu vajaliku söögikraami. Seda on siiamaani vähem kulunud, kui eelmises elukohas. Selle pideva palavaga ei taha toit hästi alla minna. Pärast rattasõitu oli aga kõht tühi, nii et kosutasime end tervislikule, saia- ja võimalikult suures ulatuses suhkruvabale menüüle vahelduseks koduste hamburgeritega. Kui kiirtoidukohtade burgerid jätavad külmaks, siis ühest kodusest burgerist küll ära ei ütle. Õhtul ei ole küll figuurisõbralik sellist toitu tarbida, kuid õnneks oli see harv (ja äärmiselt maitsev) erand. Kotleti teeme ikka ise ja tulemus on pingutust väärt. Seda arvasid ka kohale lennanud kärbsed.

Järgmisel päeval ajasime end pärast lõputut uimerdamist püsti, et asuda Crocodylus Parki poole teele. Tänane päev on püha, Piknikupäev. Austraallastel on puhkepäevi palju. Eelmisel nädalal oli näiteks Royal Darwin Show ja selle puhul oli kalendris punane päev. Darwinlased leiavad, et Tivoli-laadse ürituse korraldamine on täiesti puhkepäeva väärt! Sel esmaspäeval siis pidavat kõik kogunema piknikule.

Meie pikutasime pikalt enne voodist tõusmist, siis sõime rahulikult hommikust, mis on igal puhkepäeval niivõrd rammestav tegevus, et tuleb taas pikali heita. Kui tööpäevil võin olla väga kärme, siis puhkeajal pakun aeglusega tigudele konkurentsi.

Lõpuks saime end püsti ja sõitsime kroksiparki. Darwinis elades võiks ikka põhiatraktsioonid läbi käia ja krokodillidega seonduv on kindlasti üks neist. Darwini iroonia seisneb selles, et aastaringsest kuumusest hoolimata ei tohi pea kuskil ujuda. Küll varitsevad mürgised meduusid, küll näljased krokodillid. Pärast pargikülastust ei kavatse ma iialgi ujuda kuskil, kus selge ujumist lubav silt. Niivõrd hirmsad ja ohtlikud elukad on nad!

Pargis nägime ka vana tuttavat kängurut, naabrit kakaduud, lõvisid, tiigreid ja mõnda loomariigi esindajat veel. Krokodillid olid muidugi põhilised. Kõigepealt tegime omapäi alale ringi peale. Mõned krokodillid olid niivõrd pikad ja laiad, et võiks minu tervelt alla neelata. Pole probleemi!

IMG_5585IMG_5586

IMG_5564
Ohutu silmarõõm 🙂

IMG_5566

Kroksi lasteaed
Kroksi lasteaed
Väike amps?
Väike amps?

Seejärel algas krokodillide toitmine. Kõigepealt saatis giid kaugemal jões asuvatele krokodillidele trossi otsas süüa. Seejärel jalutasime sillale, kust sai krokse lähemalt näha. Seal võis end vabatahtlikuks söötjaks pakkuda. Kõigepealt oli Kaspar meist kahest see julge, kes kroksile pulga otsas lihatükki pakkus. Tema toidetav võttis laisalt ja rahulikult toidu vastu. Ka mina pakkusin end vabatahtlikuks. Minu kroks oli kaugemal ja ma pidin lihatükiga veidi ta läheduses mänglema, et ta selle vastu võtaks. Lõpuks asusin lihatükki vette sulpsatama, kui kiskja hüppega liha ründama asus, nii et kogu ümbritsev seltskond ahhetas. Väga krokodillilik on varitseda ja siis kiirelt saak oma tohutute kihvade vahele igavesele teekonnale viia. Minul tudisesid pärast seda episoodi jalad veel mõnda aega. Muidugi pidi just minu kroks olema kõige äkilisem. Kogemus oli seda väärt, väga lahe ja meeldejääv. Krokodilli toitmine – tehtud!

Toitu varitsemas
Toitu varitsemas
IMG_5592
Amps ja läinud!

Jalutasime veel ringi ja giid rääkis krokodillide kohta infot. Nende munad asetatakse inkubaatorisse ja seejärel lähevad beebikroksid oma basseini. Sealt edasi kahte järgmisse “rühma”. Lõpuks, kuskil nelja-aastaselt on neil oma ruum. Krokodillid on oma territooriumi suhtes väga kaitsvad.

Lõpuks sai atraktsioonina aastast beebikrokodilli käes hoida. See oli omapärane kogemus. Hoida tuli tugevalt, sest loomake vingerdas ja mahapillamine oleks talle saatuslikuks saanud. Nahastruktuur oli tal hästi libe ja sile. Natuke hirmus oli ka, sest hammustada võivad nad ju ikka.

Kaspar ja kroks
Kaspar ja kroks
Mina ja kroksibeebi
Mina ja kroksibeebi

Lõpetuseks käisime väiksel paadituuril ka. Seilasime krokodillidest kubiseval jõel. Korra sõitsime ühest üle isegi. Omandasime ka palju faktiteadmisi nende elukate kohta. Eksisteerisid nad juba koos dinosaurustega. Krokodillinahk on sama ainulaadne, kui inimese näpujälg. Üks ca 400 kg kaaluv krokodill sööb nädalas ca ühe kana. Nad on väga energiasäästlikud. Kui neil on palav, hoiavad nad maismaal olles suud jahutamiseks lahti. Nad on väga kiired ja sulanduvad ümbrusega. Ka jõekaldal võib krokodille leiduda. Inimesele on eluohtlik vaid saltwater crocodile, keda leidub nii jões kui ookeanis. Seda liiki me ka toitsime. Mageveekrokodillil on palju väiksem lõuaosa ja inimest ta ei söö, kuid vihastudes võib väga ohtliku hammustuse kinkida. Mageveekroksid olevat veel kiiremad isendid. Kroksid olid 70-datel Aussis sagedase küttimise tõttu ohus ja nende populatsioon langes drastiliselt. Kaitsemeetmete kasutusele võtmisega on nende liigisagedus drastiliselt tõusnud. Ühed vastupidavad loomad on nad!

Meie saime ägeda kogemuse ja palju muljeid. Koju tulles lõpetasime puhkepäevad banaani-kiivi-mangosorbeti smuuti ja ravioolidega serveeritud tšillikastmes kalmaaridega. Õhtul kaunil Cullen Bay rannal jalutades tegime juba vaikselt järgmisi reisiplaane. Sinna on küll aega veel, kuid aeg ju teadupärast lausa lendab käest.

Olen tänulik kaunite hetkede eest ja valmis neid veelgi talletama. Elu on ilus, on ju!

Südamlikud tervitused

Grete-Maarja