Kroksilõbu kogu raha eest ja meeleolukalt veedetud nädalavahetus. Elu on ju ilus, igal pool maakera!

Tervist!

See nädalavahetus oli äärmiselt tore. Puhkepäevad on veedetud kvaliteetseimalt siis, kui nende lõppedes on meel rõõmus, kogutud positiivseid emotsioone ning naeratus suul.

Kas pole mitte veider, et kuigi enamus aega nädalast (ehk ka elust) veedame kas koolipingis või tööl, leiavad ometi meeldejäävaimad hetked aset ikka neil vabakavaga päevil, kus saame oma kallitega kohustustevaba aega veeta. Olen veendunud, et tööalased saavutused on isiku elus olulised. Kui niikuinii tuleb enamus elust töötades veeta, võiks see aeg vähemalt otstarbekalt ja pidevas arengus veeta. Pealegi, mida rohkem ja kvaliteetsemalt töötada, seda rohkem saab ka reisida ja endale puhkehetkedel maitseelamusi ja muud meelehead lubada. Tööalane, hariduslik ja harituslik areng on ka ühiskonna kultuuritaseme kõrgelhoidmiseks suisa hädavajalik. Paraku ei täida enamus tööpõlde usinat töömesilast positiivsete emotsioonidega. Hetked, mille nimel elada, tekivad siiski väljaspool kontorit. Armastus, perekond ja kallid sõbrad on need, mis toovad õnne. Saavuta, mis sa saavutad, aga armastuse ja lähedaste suheteta kipub hing ikka nukker olema.

Vahel ei ole kauniks hetkeks vaja enamat, kui sisemine rahu ja turvatunne. See hetk võib tekkida, koristades koos  kallimaga kodu, oma armsamaga koos hingetuks naerdes või koos filmi vaadates turvalises teadmises, et see isik ärkab ka järgmisel päeval su kõrval. Õnn võib peituda maitsvalt välja kukkunud hommikueines või killukeses päiksekiires. Naeratuse võib suule tuua naljaka äpardusega hakkama saanud koduloom. Mis iganes see ka ei oleks, positiivset tunnet tuleb täheldada ja talletada kehvemate aegade tarbeks. Vihmane ilm, torisev ülemus, õela märkuse pildunud tuttav – neid kiputakse heale vastupidiselt märkama. Kes aga keskendub positiivsele, on õnnelikum ja vastupidavam igapäevasele stressile.

Mõtlesin, et keskendun ka positiivsele ja võtan elektroonilise sule appi kaunide hetkede talletamiseks. Lõppude lõpuks on ju selle blogi üks eesmärke mäletamine. Et ma ikka mäletaks ka, mis tunded teisel pool maakera valdasid ja mis me üldse tööst vabadel päevadel ette võtsime. Nii et siit tuleb üks nädalavahetuse kirjeldus, ühe täitsa tavalise paari igapäev.

Laupäeval olime tegelikult mõlemad tööl. See pole üldse paha, sest tunnihind on siis kõrgem. Kaspar suikus pärast õhtueinet sujuvalt unne, mina käisin mõnusal jooksutiirul. Tagasi tulles keetsin kohvi, lootuses unist poiss-sõpra turgutada. Olime otsustanud maha pidada mõnusa deidiõhtu. Kõigepealt tahtsime linna peal mõned dringid teha. Otsusekindlalt sammusime Mitchell Streeti ehk Darwini peatänava lärmakatest baaridest mööda. Ei mõista mina, miks peab ühes tavalises baaris hoolimata tantsupõranda puudumisest muusika nii lärmakalt mürtsuma, et ainus viis omavahel suhelda on kogu kõrist röökida. Austraallastele paistab meeldivat, võib-olla meeldib neile lihtsalt kõvasti rääkida või tulevad baari ennast pelgalt näitama, mitte kaaslasega suhtlema. Leidsime ühe vaikse ja kauni hotelli restorani. Kõhud olid küll minu kokatud vürtsikast krevetiriisist täis, kuid kohalikku siidrit minule ja õlut Kasparile tellisime küll. Siinne siider on tõesti hea, selline kuiv ja maitserikas. Väga kaugel sellest imalmagusast keemialurrist, mida meil poelettidel siidri pähe müüakse.

Joogid nauditud, siirdusime kinno. Väga originaalne deit, kas pole? Me olime enam kui rahul, sest ei olnud taas paar nädalat kinno jõudnud. Suured filmisõbrad oleme küll. Siinne lemmikkino on Deckchair Cinema. See on analoogne Tallinnas asuva Katusekinoga. Troopilisel soojal õhtul tähistaeva all lamamistoolis suurelt ekraanilt linateost vaadata on alati mõnus. Filmi algades hakkavad toolide all ringi sebima opossumid, kes toitu leida loodavad. Üks isegi riivas ühel korral mu jalga.

Filmivalikuks osutus Strangerland. Tegemist on Austraalia enda linateosega, kus üheks peaosaliseks on austraallanna Nicole Kidman. Film oli küll vürtsitatud pideva psühholoogilise pinge ja dramaatilise alatooniga, kuid oli venitatud veidi liiga pikaks. Lavastus oli küll väga hea. Hämmastav, kuidas õigesti valitud muusika ja filmimismetoodikaga on võimalik ka tavalisele situatsioonile anda veidi hirmutav ja pingeline toon, just nagu vastavaks filmiks vajalik. Nicole Kidman sulandus oma rolli lihtsalt suurepäraselt. Kes seda filmi vaadata plaanib, arvestagu veidi hirmuäratava psüholoogilise pingega. Õudusfilmidest hoidun, aga põnevikud on küll kaasahaaravad.

Koju kõndides nägime üht kampa lällamas. Mõtlesin veel, et kes end küll nii ülevasse seisundisse on joonud. See mõtisklus kestis täpselt niikaua, kuni kuulsime ühte noormeest lõbusate noorte hulgast Koit Toomet laulmas. Eestlasi leidub Darwinis muide päris palju. Meie neid isikuid igatahes ei teadnud.

Järgmisel päeval otsustasime ette võtta pikema rattatiiru. Meie uued sõiduriistad vajasid niikuinii tulesid, nii et võtsime suuna Casuarina kaubanduskeskusesse. Seal leidub K-Mart, mis ühele päkkerile on ostumeka. Seal leidub kõike, matkavarustusest sporditarvete, söögiriistade ja riieteni. Seda kõike kummaliselt soodsate hindade eest. Ostsime sealt kuid tagasi võileivaraha eest isegi telgi, mis pidas vastu nii tormituulele kui sääskede rünnakutele. Kes pikaaegset kvaliteeti ei otsi, saab sealt vajaliku kämpimisvarustuse ja muud vajalikku.

Väntasime ostumekas käies tol päeval maha 25 km. Esimene pikem sõit siin Darwinis.

Õhtul ostsime tulevasteks päevadeks kogu vajaliku söögikraami. Seda on siiamaani vähem kulunud, kui eelmises elukohas. Selle pideva palavaga ei taha toit hästi alla minna. Pärast rattasõitu oli aga kõht tühi, nii et kosutasime end tervislikule, saia- ja võimalikult suures ulatuses suhkruvabale menüüle vahelduseks koduste hamburgeritega. Kui kiirtoidukohtade burgerid jätavad külmaks, siis ühest kodusest burgerist küll ära ei ütle. Õhtul ei ole küll figuurisõbralik sellist toitu tarbida, kuid õnneks oli see harv (ja äärmiselt maitsev) erand. Kotleti teeme ikka ise ja tulemus on pingutust väärt. Seda arvasid ka kohale lennanud kärbsed.

Järgmisel päeval ajasime end pärast lõputut uimerdamist püsti, et asuda Crocodylus Parki poole teele. Tänane päev on püha, Piknikupäev. Austraallastel on puhkepäevi palju. Eelmisel nädalal oli näiteks Royal Darwin Show ja selle puhul oli kalendris punane päev. Darwinlased leiavad, et Tivoli-laadse ürituse korraldamine on täiesti puhkepäeva väärt! Sel esmaspäeval siis pidavat kõik kogunema piknikule.

Meie pikutasime pikalt enne voodist tõusmist, siis sõime rahulikult hommikust, mis on igal puhkepäeval niivõrd rammestav tegevus, et tuleb taas pikali heita. Kui tööpäevil võin olla väga kärme, siis puhkeajal pakun aeglusega tigudele konkurentsi.

Lõpuks saime end püsti ja sõitsime kroksiparki. Darwinis elades võiks ikka põhiatraktsioonid läbi käia ja krokodillidega seonduv on kindlasti üks neist. Darwini iroonia seisneb selles, et aastaringsest kuumusest hoolimata ei tohi pea kuskil ujuda. Küll varitsevad mürgised meduusid, küll näljased krokodillid. Pärast pargikülastust ei kavatse ma iialgi ujuda kuskil, kus selge ujumist lubav silt. Niivõrd hirmsad ja ohtlikud elukad on nad!

Pargis nägime ka vana tuttavat kängurut, naabrit kakaduud, lõvisid, tiigreid ja mõnda loomariigi esindajat veel. Krokodillid olid muidugi põhilised. Kõigepealt tegime omapäi alale ringi peale. Mõned krokodillid olid niivõrd pikad ja laiad, et võiks minu tervelt alla neelata. Pole probleemi!

IMG_5585IMG_5586

IMG_5564
Ohutu silmarõõm 🙂

IMG_5566

Kroksi lasteaed
Kroksi lasteaed
Väike amps?
Väike amps?

Seejärel algas krokodillide toitmine. Kõigepealt saatis giid kaugemal jões asuvatele krokodillidele trossi otsas süüa. Seejärel jalutasime sillale, kust sai krokse lähemalt näha. Seal võis end vabatahtlikuks söötjaks pakkuda. Kõigepealt oli Kaspar meist kahest see julge, kes kroksile pulga otsas lihatükki pakkus. Tema toidetav võttis laisalt ja rahulikult toidu vastu. Ka mina pakkusin end vabatahtlikuks. Minu kroks oli kaugemal ja ma pidin lihatükiga veidi ta läheduses mänglema, et ta selle vastu võtaks. Lõpuks asusin lihatükki vette sulpsatama, kui kiskja hüppega liha ründama asus, nii et kogu ümbritsev seltskond ahhetas. Väga krokodillilik on varitseda ja siis kiirelt saak oma tohutute kihvade vahele igavesele teekonnale viia. Minul tudisesid pärast seda episoodi jalad veel mõnda aega. Muidugi pidi just minu kroks olema kõige äkilisem. Kogemus oli seda väärt, väga lahe ja meeldejääv. Krokodilli toitmine – tehtud!

Toitu varitsemas
Toitu varitsemas
IMG_5592
Amps ja läinud!

Jalutasime veel ringi ja giid rääkis krokodillide kohta infot. Nende munad asetatakse inkubaatorisse ja seejärel lähevad beebikroksid oma basseini. Sealt edasi kahte järgmisse “rühma”. Lõpuks, kuskil nelja-aastaselt on neil oma ruum. Krokodillid on oma territooriumi suhtes väga kaitsvad.

Lõpuks sai atraktsioonina aastast beebikrokodilli käes hoida. See oli omapärane kogemus. Hoida tuli tugevalt, sest loomake vingerdas ja mahapillamine oleks talle saatuslikuks saanud. Nahastruktuur oli tal hästi libe ja sile. Natuke hirmus oli ka, sest hammustada võivad nad ju ikka.

Kaspar ja kroks
Kaspar ja kroks
Mina ja kroksibeebi
Mina ja kroksibeebi

Lõpetuseks käisime väiksel paadituuril ka. Seilasime krokodillidest kubiseval jõel. Korra sõitsime ühest üle isegi. Omandasime ka palju faktiteadmisi nende elukate kohta. Eksisteerisid nad juba koos dinosaurustega. Krokodillinahk on sama ainulaadne, kui inimese näpujälg. Üks ca 400 kg kaaluv krokodill sööb nädalas ca ühe kana. Nad on väga energiasäästlikud. Kui neil on palav, hoiavad nad maismaal olles suud jahutamiseks lahti. Nad on väga kiired ja sulanduvad ümbrusega. Ka jõekaldal võib krokodille leiduda. Inimesele on eluohtlik vaid saltwater crocodile, keda leidub nii jões kui ookeanis. Seda liiki me ka toitsime. Mageveekrokodillil on palju väiksem lõuaosa ja inimest ta ei söö, kuid vihastudes võib väga ohtliku hammustuse kinkida. Mageveekroksid olevat veel kiiremad isendid. Kroksid olid 70-datel Aussis sagedase küttimise tõttu ohus ja nende populatsioon langes drastiliselt. Kaitsemeetmete kasutusele võtmisega on nende liigisagedus drastiliselt tõusnud. Ühed vastupidavad loomad on nad!

Meie saime ägeda kogemuse ja palju muljeid. Koju tulles lõpetasime puhkepäevad banaani-kiivi-mangosorbeti smuuti ja ravioolidega serveeritud tšillikastmes kalmaaridega. Õhtul kaunil Cullen Bay rannal jalutades tegime juba vaikselt järgmisi reisiplaane. Sinna on küll aega veel, kuid aeg ju teadupärast lausa lendab käest.

Olen tänulik kaunite hetkede eest ja valmis neid veelgi talletama. Elu on ilus, on ju!

Südamlikud tervitused

Grete-Maarja

Advertisements

Kämpimine Austraalia moodi ja Port Lincoln

Telia koopad. Raske on pildiga jäädvustada kogetut. Kujutlege lainemüha juurde. Koopad olid ca 5-6 m kõrbes.
Telia koopad. Raske on pildiga jäädvustada kogetut. Kujutlege lainemüha juurde. Koopad olid ca 5-6 m kõrged.

image

Mõnus piknik :) klaasis on meie lemmik värske marjamahl
Mõnus piknik 🙂 klaasis on meie lemmik värske marjamahl
Coffin Bay imelised rannad
Coffin Bay imelised rannad

Tere taas!

Vahepeal oli kuulda nurinat, et miks blogisse uut kirjutist ei ilmu ning kas meil on kõik korras. Muidugi on meil kõik ilusti, lihtsalt töine argipäev mattis endasse ning ei andnud mahti kirjutada. Küllap reisil olles katsun rohkem kirjutada, kas või kogetu jooksvalt Wordi talletades ja hiljem internetti paisates.

Vahepeal on elu kulgenud, nagu juba mainitud, töörütmis. Eks kirjutan kord ühe täitsa eraldi postituse meie siinsest olmest. Üldistatuna igapäevast – enamus ajast töötame (ca 10 h päevas), aga vabal ajal kokkame, sörgime, teeme jõuharjutusi, jalutame rannas, matkame läbi lähedalolevaid radu, planeerime tulevast reisi, vaatame vahel mõnda sarja või loeme kaasaolevaid raamatuid ning naudime lihtsalt koosolemist. Nii see rahakogumise aeg möödubki.

See nädalavahetus on eriti pikk. Siin kestavad pühad suisa reedest esmaspäevani. Ühelt poolt on neljapäevane puhkus tore, teisalt on nüüd paari nädala palk puuduvate tööpäevade tõttu madalam.

Reedel pidasime pärast pikemat põõnamist maha vabale päevale omase mõnusa brunchi, pakkisime kiirelt asjad ning asusime 4,5 h kaugusel asuva Port Lincolni-nimelise linna poole teele. Vahepeal peatusime Telia koobaste vaatamiseks, mis vaatepilt oli peatust täiesti väärt. Linna jõudsime õhtupoolikul. Vaatasime üle karavanpargis telkimiskoha ning uudistasime linna. Reede oli nii suur püha, et linn oli täiesti välja surnud. Meil maakatel oli nii palju õnne, et saime oma paari kuuga tekkinud pitsaisu ühes avatud pizzeerias siiski rahuldatud.

Linnake oli armas, ookeani ääres ja ääristatud elumaju täisehitatud mäekestega. Jalutasime ringi ning muretsesime natuke külma tuule pärast. Ilmateade lubas üle 20 kraadist ilma, aga tol hetkel oli sooja vaid 17 kraadi ringis. Meil polnud veel oma matkavarustust ning seega olime majakaaslaselt laenanud swag-i. Ah et mis see on? See atribuut on midagi telgi ja magamiskoti vahepealselt. Sees on madrats. Põhimõtteliselt magad seal sees olles lageda taeva all, pea kohal väike võrk. Tundus hullusena jaheda ilmaga lageda taeva all magamiskotis magada. Austraallaste seas on swagis magamine väga popp. See on väga mugav viis kämpida- rullid lahti ja magad. Ei mingit telgi kokkupanemisega jamamist. 

Meie töökaaslane viibis meiega samas karavanpargis. Saime temaga tunnikeseks kokku, et natuke vestelda. Seejärel oli kell aga piisavalt palju, et oma swagike lahti pakkida ja magama minna. Pakkisin end pikkadesse riietesse, aga tegelikult ei läinudki neid magades vaja. Üllatavalt mõnus ja soe oli selles telgi ja magamiskoti ristsugutises magada. Kitsas oli küll, sest tegemist oli üheinimeseswagiga. Magasime nagu kilud karbis. Tähistaevast oli küll hea enne uinumist vaadata.

Laupäev möödus shoppamise tähe all. Port Lincoln on lähim suurem linn ja mõistlik oli kogu matkatavaar sealt ära osta. Pärast päevakest poes jalataldu kulutades on meil nüüd olemas kogu matkavarustus – saame ka tsivilisatsioonita hakkama. Pidasime vajalikuks osta telgi, madratsi, gaasipriimuse, külmakasti, kummalegi ühe matkatooli ja lauakese. Mingit nipet näpet oli veel. Üldiselt oleme rahul, sest raha läks arvestatust üle poole vähem. Neil siin müüakse tohutult palju erinevaid matkatarbeid, väga mugavaks saab kämpimise teha.

Õhtul grillisime karavanpargi väliköögis. Mõnus sõbralik melu oli seal, enamus rahvast köögis olid eakad austraallased. Siin on paljudel karavanid, millega unnatakse mööda riiki ringi. Kõht veiselihast ja kanast täis, asusime kuuvarjutust vaatama. Istusime matkatoolidel, taustaks ookean. Kuu oli tõesti veripunane, kuigi vaatepilti varjutasid vahepeal pilved.

Öö pani meie telgi proovile, mis oli hea. Saimegi teada, kas telk on vastupidav. Suurest tuulest ja vihmast hoolimata olime soojas ja kuivas ning nautisime head und. Ühesõnaga pühade ajal saime esimest korda kehva ilma maitsta.

Pühapäeval sõitsime Boston Bay veiniistandusse. Maitsesime veidi veine ning ostsime ühe hea valge Sauvignon Blanci ka kodus maitsemiseks. Seejärel sõitsime Coffin Bay National Parki. Tegime seal järvekese ääres väike pikniku. Grilljäägid koos salatiga maitsesid hästi. Tegime veel väikse matka, mille käigus nägime emusid ja känguruid, ning asusime koduteele. Kokkuvõttes oli tore reisike. Nüüd on meil veel üks puhkepäev jäänud ning homme asume juba tööle.

Soojad tervitused ja kallistused kõigile, kes armsad ja kallid!

Grete ja Kaspar

Nädalavahetus Adelaides koos märkustega kohalikust elust

Käisime eelmisel nädalavahetusel Adelaides. Muljete jäädvustamiseks kirjutan sellest väiksest reisist pikemalt. 

Imeline rand Smoky Bay lähistel
Imeline rand Smoky Bay lähistel
image
Port Augusta
image
Geniaalne – känguruselfi!
image
Mina ja võõrustajatele kuuluv geko
image
Festivalimelu

image image

Esmaspäeval, 9. märtsil, oli kogu Lõuna Austraalias riigipüha. Kavalad austraallased on nimelt hobuste võidusõidu suurima võistluspäeva riigipühaks muutnud. Kohalikud isegi nendivad, et see on hea ettekääne vaba päeva saamiseks. Üldse on neil siin üsna palju riigipühi, hulgi rohkem kui meie armsal kodumaal.

Me ei kavatsenud pikka nädalavahetust tuulde lasta, vaid võtsime muljete suurendamiseks laupäeva hommikul suuna lähima suurlinna Adelaide poole. Sõit sinna kestab 8 tundi, nii et jõudsime pärale alles hilisõhtuks. Vahepeal sirutasime paaris kohas jalgu ja Port Augustes sõime mereäärses pargis lõunat. Sõidu võtsime ette kolmekesi – mina, Kaspar ja me majakaaslane Willie.

Adelaides peatusime Willie perekonna juures. Meid võtsid lahkesti vastu tema ema, isa ja paar aastat noorem õde. Maja oli väga kena ja asus mõnusas äärelinnas jõe ääres, mitte kaugel rannast. Willie isa on politseinik ja ema õpetaja. Siin riigis tähendab see head palka ja kindlaimat töökohta – kui erasektoris võib ettevõte kolinal pankrotti minna, siis riigipalk on ikka alles. No see riigipalga kindlus on enam vähem igal pool sama. Nende pere elab igatahes riigipalga peal meie mõttes üsna jõukalt. Võimaldada saab suurt maja heas piirkonnas ning palju koguperereise erinevatel mandritel.

Võõrustajad olid hästi sõbralikud ja uurisid Eesti kohta. Pereisa nina tõmbus küll kirtsu, kui ta kuulis mu juristi elukutsest. Küsis kohe, et kas mu spetsialiteet on kriminaalasjad. Vastasin ausalt, et ei ole ja siis ta veidi leebus. Peab mainima, et siin Austraalias olen küll juristina alati oma elukutse kohta mingitki elavamat reaktsiooni saanud kui näiteks Kaspar. Esimene küsimus on alati, et kas ma tegelen perekonna- ja kriminaalõigusega. Siin pidid juristid üleolevad olema. Mina küll ei usu, et viimane kui üks Austraalia jurist üleolev ja ülbe on, aga selline maine neil vaesekestel on. Pidid elama häärberites ja olema väga rikkad. Tooks selle trendi ehk Eestisse ka?

Värvika nädalavahetuse juurde naastes – pühapäeval sõitsime Clealand Wildlife parki. Tegemist on suhteliselt vabas looduses asuva pargiga, kus elavad kohalikud loomad. Piletikassast sai osta ka loomatoitu, et pargi elanikke sellega kostitada. Nägime lõpuks lähedalt ära erinevad kängurud, kellest mõni võttis ka toitu vastu. Väiksed olid armsad, aga suur Red Kangaroo ajas oma lihaselisuse ja suurusega küll hirmu nahka. Koaalat sai isegi katsuda ja temaga pilti teha, mis võimalust me muidugi kasutasime. Klaasi tagant nägime ka suuri madusid. Nüüd teame, milliseid karta. Paljud neist on väga mürgised ja tapavad viieteise minutiga. Ämblikega tegime ka distantsilt tutvust. Lindudest pelikanid olid juba tuttavad, aga teisi nägime esimest korda. Paljud linnud on siin ilusad kirevad. Vombatid ja Tasmaania Kurat olid ka vahvad. Üldiselt sai seal pargis väga eheda kogemuse. Kängurud olid siiski kõige meeldejäävamad. Tegime usinalt pilte ja videosid, olime vahetult enne parki sõitmist lõpuks ära ostnud oma kaua ihaldatud Go Pro kaamera. Ootasime ostuga siiatulekuni, sest Austraalias on tehnika veidi odavam kui Eestis.

Pühapäeva õhtul korraldas Willie perekond suure mereandide õhtusöögi. Kohal olid mitmed sugulased ja lähimad perekonnasõbrad. Sellised kokkusaamised on neil tavapärased. Saime mekkida Willie isa kuulsaid tšillikrabisid, Aussiete lemmikut King George kala (täpne liiginimi ei taha no kohe üldse meelde jääda) ja muidugi austreid peekoni ja juustu kastmes. Laud oli toidu all lookas. Lisaks oli veel nende tavapäraseid friikartulid, salat, grill-liha jne. Kõrvale jõime kohalikku maitsvat veini. Pärast seda mitmekäigulist õhtusööki oli päris raske olla.

Jutustasime kohalikega, kuulasime jutte kohaliku elu kohta. Minu vastas oli üks õpetajast daam, kellega klappisime kõige paremini ja juttu jätkus kauemaks. Tuvastasin ka ühe aspekti Eestis, mis Austraalias palju kehvem. Nemad võivad pikast tasustatavast lapsehoolduspuhkusest vaid und näha, kuue nädala pealt peavad tööle naasma. Seejärel peavad need väiksed imikud aega veetma lastehoius. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas see välja näeb. Igatahes mind huvitab kohalik poliitika ja ühiskonnakorraldus ja veab, et saan nii palju kohalikega suhelda.

Esmaspäeval leidis aset kauaoodatud Future Music Festival. Esinejate valik oli kirju. Esindatud olid maailma parimad dj’d. Ilm oli ka nagu tellitult kaunis ja päikseline, kuid mitte liiga kuum. Veetsime terve päeva head muusikat kuulates. Sellistel avalikel üritustel võib vaid lahjat alkoholi müüa, nii et mina eriti juua ei tahtnudki. Järjest siidrit lürpida ei tundu eriti ahvatlev.

Siinne alkoholiseadus on aga range, kammitsemaks kohalike alkoholilembust. Kangemat kraami tarbitakse siin ohtralt. Kuumal päeval võetakse ikka kosutuseks siidrit või õlut. Kohalik vein on väga maitsev ning seda tarbitakse palju. Ega ka kangele alkoholile kätt ette ei panda. Kõrgete aktsiiside tõttu on tänapäeval alkohol kallis. Vaid vein on odavam. Õlut ja muud tasub osta kastikaupa, sest üksikult on väga kallis. Võtke nüüd sage õlle ja siidri lürpimine, tihe poolfabrikaatide ja magusate jookide tarbimine ning iga põhiroa juurde kuuluv friikartul ja saategi põhjuse, miks Austraalia on rasvumise poolest esirinnas. Adelaide põhjal võin küll öelda, et siinne naine kaalub ca 20-25 kg rohkem kui keskmine Eesti naine. Siin oli nii mõnigi kohalik tüdruk, kelle kohta arvasin ta 30-40 olevat, aga oli hoopis 20 ringis. Nii hullusti mõjub tugev ülekaal ja halb toitumine nahale ja välimusele. Nemad aga sellest ei heitu ja arvavad endiselt, et kartulikrõps on päris toit, mis lõunaks passib. Vaatavad meid imelikult, et me muudkui lõunat ise kokkame, mitte ei osta rasvahaisuseid mikrolaineahjus soojendatavaid vorstirulle ja kiirnuudleid ning seda limonaadiga alla ei kulista. Puhas raiskamine, endal neil on siin müügil võrratu maitsega liha ning värske kraam, lükka aga ahju ja naudi.

Igatahes, festival oli väga lahe. Päike käes veedetud päev ja palju tantsimist väsitas aga ära, nii et õhtul vajusime väsinult magama. Teisipäeva olime töölt vabaks võtnud, sest oli vaja ka tagasi sõita. Jõudsime kodusesse Smoky Baysse õhtul. Kodulinnake tervitas meid lummava tähistaevaga. Järgmine päev oli väga kaunis, paadisõidul sillerdas vesi kaunilt vastu ja päike soojendas. Pika nädalavahetusega tekkis täitsa koduigatsus kohe. Hea on mõnda aega stabiilne olla ja siin kaunis vaikses linnakeses aega veeta, aga pika reisi planeerimine võtab juba hoogu. Ilmelt oleme teel üle kuu aja, kaua täpselt, veel ei tea.

Ka sel nädalavahetusel on kaunis ilm. Käisime rannas, sulistasime vees ja päevitasime. Nüüd teeme rannas õhtuse jooksutiiru. Homme lähme taas Streaky Bay lähedasse randa, kus on inimtühjus, punased kaljud ja mühisev ookean väga suurte lainetega.

Kaunist kevadealgust! Meil siin algab hoopis sügis, mis sarnaneb meie jaoks ikka suvega.

Grete ja Kaspar