Back in business ehk A.A tööelu hirmutavalt suures advokaadibüroos!

Tere!

Ma ei ole nüüd paar nädalat kirjutanud, aga sellel on ka kindel põhjus. Meeltes mõlkus mul vaid üks mõte – töö! Aga tööst ma ei julgenud kohe kirjutama hakata, kõik oli ju nii uus. On siiani.

Mis seal ikka, kergitan saladuseloori. Ma olen juba poolteist nädalat olnud back in business. Töötan advokaadibüroos nimega Gadens ehk olen oma erialale nii lähedale roninud, kui see siinmaal üldse võimalik on.

Kõik toimus kiiresti. Kirjutasin ühes postituses pikemalt, kuidas üks agentuur mind intervjuul küsitles ja pärast arvutioskuseid testis. Sealne konsultant oli mulle töö leidmisel väga aktiivne. Kõigepealt töötasin agentuuri kaudu hästi lühikese otsakese ühes teises advokaadibüroos, kus pidin põhimõtteliselt õigusuudiseid blogisse postitama ja neid täägima. Eelmine temp ehk ajutine töötaja oli lihtsalt tööle ilmumata jätnud ja ma lõpetasin tema eest töö ära.

Siis sain jälle veidi kodus istuda. Kandideerisin ka omal käel, aga erilist edu sel rindel polnud. Helistasin ikka aeg-ajalt sellele konsultant Samile ja uurisin, kuidas seis on. Uurisin isegi, et kas peaks ehk proovima mõnda poodi või kuskile CV-d saata. Ta arvas, et oodaku ma veidi. Küll ta leiab mulle töö.

Ja siis üle-eelmisel neljapäeval ta teataski, et tal vist on mulle töö. Õhtul helistas, oli ise rõõmsa ja uhke häälega, kui teatas, et nüüd on asi kindel ja esmaspäeval oodatakse mind tööle. Ühte suurde advokaadibüroosse. Kaheks kuuks, kuni jõuludeni. Ütles, et pärast seda kogemust on teist, pikemajalist tööd, juba lihtsam leida. Kohalik kogemus loeb väga palju. Järgmises kohas võib Sami sõnul ka rohkem raha saada, aga ka praegune tunnipalk on kenakesem, kui lootsin. 

Ja mina olin…uskumatult ärevil. Olin end varemgi rahustanud mõttega, et selles suures linnas on mul tegelikult vaja vaid ühte kohta, kes mind tahab. Ühte inimest, kes minusse usub. Ja nüüd oli see täide läinud. Uskumatu!

Järgmisel esmaspäeval tõmbasin selga värskelt triigitud valge särgi ning musta seeliku ja läksin, ise ärevusest lõhkimineku äärel olles, rongiga linna. Kõigepealt sisenesin tohutusse ärihoonesse, mis asub kõrgmoepoodide vahel. Seal kõrgel korrusel oli tohutu suur modernselt sisustatud vastuvõturuum, kus ootel ca 10 inimest. Selgus, et need on büroo uued töötajad. Ülejäänud viidi „induction“’ile ehk sissejuhatavasse kõnelusse vms, minule kui temp’ile tuldi kohe järgi ja viidi tööle. Selgus, et mina töötan veel omakorda teises majas. Selle büroo kasutada on kahe maja peale kolm korrust. Tegemist on üleriigilise bürooga ja üks osakond on Singapuris ka. Aga juba Sydney büroos töötab väga palju inimesi.

Hiljem selgus, et mind „peale korjanud“ Katie on üks meie kolmepealisest tiimist. Minu põhiline ülemus on Anthony, kellel alati tohutult kiire.

Esimesed muljed olid ausalt öeldes segadusttekitavad. Ühes ruumis töötab üle 70 inimese, kirjutuslauad on kolmekaupa reas. Kontoris käib pidev sagimine, jutustamine, taamal mängib raadio. Telefonid helisevad, printerid undavad. Ja siis selle kõige keskel olen mina, pisike eestlane, kes üritab kuidagi kõigega toime tulla.

Esimesel nädala oli minu ülesandeks soiku jäänud andmebaasi haldamine. Meie osakond (ehk siis 100 inimest vähemalt) tegeleb sisuliselt nelja (?!) suurkliendi ja nende kinnisvara tehingutega.

Kinnisvara soetamisega käib siinmaal kaasas selline bürokraatia, et tehingu vahel on laenumaakler, kinnisvaramaakler, lepingut ettevalmistav advokaat ja lisaks on spetsiaalne asjapulk nimega conveyancer. Ja enamus nimetatuid asjapulki figureerivad ka siis, kui lihtne inimene endale laenuga kodu tahab osta! Uskumatu, mis?

Seega on siin õigusnõustamine väga spetsialiseeritud. Meie osakonda haldavad paar-kolm partnerit ja ülejäänud tublid kontorihiirekesed kõik assisteerivad neid, mina sealhulgas. Olen juba loobunud silmade hõõrumisest ja enesenäpistamisest, et kas see kõik on tõsi. Et mina töötan siin, põliste austraallaste keskel, kellel nii mõnelgi ongi elukutseks seesama paralegal või assistant amet (lühend A.A, aga alkoholiga pole siin miskit pistmist!). Siin ei ole nagu enamasti advokaadibüroodes Eestis, et paralegal ehk sisulisi abistavaid ülesandeid täidab vaid tarmukas juuratudeng, kes ise advokaadiks pürgib. Ei, siin on keskealised mehedki paralegalid.

Ja kuidas mul siis läheb? Ütlen ausalt, ise ka ei tea. Algul põdesin. Tohutult põdesin. Aga siis adusin selle mõttetust. Ma lihtsalt teen oma tööd, nii hästi, kui oskan. Ja olengi natuke tulnukas, juba oma aktsendi tõttu. Ega keegi mind seal tööpostil instrueerima ei kukkunud. Näidati ette, kuidas see konkreetne andmebaas töötab ja kõik. Ülejäänud – kuidas kõnesid edasi suunata, kuhu kausta faile salvestatakse jne, ei näidanud keegi. Nagu varem mainitud, on nii mõnigi temp töötaja lihtsalt tööpostilt minema jalutanud. Ilmselt sellepärast on algul suhtumine ajutisse töötajasse leige. Võtsin siis julguse kätte ja küsisin ise. Tänagi oli juhtum, kus Anthony tegi suured silmad et miks ma faile ARVUTISSE salvestan, et neil ju selleks oma online süsteem. No vabandust. Lisaks on siin oma arveldamis- jms süsteemid, mida ma jooksupealt õpin.

Töö kiirusest ma ka aru ei saa. Mõni annab mulle ülesande ja siis teeb suured silmad, et JUBA valmis. Samas mu ülemus teeb asju megakiirelt ja näitab mulle kõike tohutult kiirelt, ma üritan tempos püsida ja kõike üles kribada. Ükskord näitas ühes süsteemis sadattuhandet funktsiooni ja kui ma küsisin, et kas võiksin ise selle toimingu läbi teha ja selleläbi õppida, ütles et ma ei peagi seda oskama. Saa siis aru. Samas mõni inimene seletab väga lihtsalt. Ma kordan alati idioodi kombel oma sõnadega üle, et kas sain õigesti aru. Märkmeid teen ka. Las parem võtab seletamine minutikese kauem aega, kui hiljem hakkan korduvalt üle küsima ja juba teisele asjale keskendunud inimest segama, arvan ma. 

Lisaks veel telefonisuhtlus. Oeh! Kuulan siiani ühe kõrvaga, kuidas ja mis väljenditega teised telefonis räägivad. Ärikeel on ikka tiba teine teema. Ükspäev vastasin hästi usinalt telefonile, et Grete, Gedans speaking. Klient ka itsitas teisel pool toru. Nimi on mul muidugi Grrredaa Stilmeik siinmaal. Jube kole nimi. 

Nii et kui panna kogu see sagin, uued ülesanded, uuemat sorti inglise keel, pikk tööpäev (ikka 8:30-17) ja varajane ärkamine kokku, saate õhtuks ühe väsinud preilna. Tööl peab ikka koguaeg terav pliiats olema. Tegelen ikkagi tehingutega, kaustatega ja iga tehing on äärmiselt oluline.

Ma olen õnnelik. See kõik on tohutult põnev. Aga ausalt öeldes – keeruline ka. Ma lihtsalt loodan parimat ja tahan endast parima anda. Vahel tundub juba, et kenasti läheb. Algul leigelt suhtunud töökaaslased on pärast mõningate ülesannete täitmist sõbralikumaks muutunud ja küsivad, kas mul on aega veel midagi ära teha. Hea märk! Aga siis jälle natuke põen. Tahaks kõike lennult osata ja teada. Küllap see ongi minu õppetund, et ÄRA PÕE! Nii tundmatusse vette visatuna olengi tulnukas ja peaasi, et kiirelt õpin ning suhtumine on õige. See tähendab entusiastlik ja innukas, huvi üles näitav. Nädalavahetusel filmi „Intern“ vaadates tundsin muide selles vanaonklis paljuski mind ennast ära.

Kindlasti kirjutan tööelust veel. Praegu aga palun mind vabandada, olen väsinud ja lähen peagi magama. Me oleme teist muide kellakeeramise tõttu lausa 9 h ajast ees!

Tegelikult oleme vabal ajal igast toredaid asju teinud. Seda küll nädalavahetusel, nädala sees teen õhtul trenni ja vaatan natuke oma taasavastatud seebikat. Hea pead puhata ja teiste draamale kaasa elada. Nädalavahetusel käisime aga rannas ja ma proovisin bodyboardiga lainetes möllata. Oli lõbus, aga selle peal oli keeruline püsida.

Rand, kus me eriti pilte teha ei viitsinud
Rand, kus me eriti pilte teha ei viitsinud

Oleme põnevates aasiapärastes kohtades söömas käinud ning imetlenud tuledevalguses Sydney südalinna. Tõendan seda kõike piltidega.

Suurlinnatuled
Suurlinnatuled

12188485_1055548481136761_43904981_n

Meie sassis tuba ja koerast majakaaslane
Meie sassis tuba ja koerast majakaaslane
Töötuna nokitsein kollaazhe teha
Töötuna nokitsesin kollaazhe teha
Kevadel Sydney õitseb
Kevadel Sydney õitseb, eriti äärelinnades

Olge tublid ja mõnusad!

Grete-Maarja

Advertisements

Sest sa oled seda väärt – tõelist õnne, mitte asju

Mõtlesin ükspäev, kuidas reisimine ja seljakotiränduri elustiil mind muutnud on. Ega vastuse leidmiseks ei pidanudki sügavale endasse kaevuma. Vastus on ilmselge. Ma ei hooli enam niivõrd palju asjadest. Minu unistused ja soovid on palju vähem materiaalsed. Olen õppinud elus pisiasjadest rõõmu tundma ja kõike „elementaarset“ me ümber väärtustama. Kas või seda, et olen sündinud arenenud riigis ja mulle on elu jooksul antud nii palju võimalusi. Et mul on hea haridus. Mul on hubane koht, kus elada. Minu lähedastel läheb hästi. Et mul üldse on lähedasi, on nii võrratud sõbrad.

Lisaks teadvustamisele on minus kasvanud tänulikkus selle kõige eest, mis mulle juba antud on. Ma üritan mitte keskenduda sellele, mis mul puudu on, vaid sellele, mis mul juba on. Seda just materiaalses võtmes. Enda elukestev harimine on oluline prioriteet, aga paari T-särgi juurde ostmine mitte. Mis siis, et naisteajakirjad kaagutavad iga hooaja algul, mida üks “tõeline naine” oma kappi vajab. Või et aeg ajalt on kuulda, mis autoga üks “tõeline mees” sõidab. 

Inimesed ja inimsuhted on tõeline väärtus, asjad mitte. Lihtne tõde, aga selle igapäevane teadvustamine materiaalsete väärtustega koormatud ühiskonnas on küsitav. Jõulud hiilivad vaikselt lähemale. Kerkib üles jõulukinkide teema. Kingime üksteisele asju. Tihti kingitakse lihtsalt kinkimise pärast ja võib-olla teisel polegi seda konkreetset asja vaja. Aga kinkima ju ometi peab. Muidu äkki arvatakse, et oled vaene või midagi. Või et ei hooli. Aga hoolimist saab ju näidata sajal muul viisil, kui asja ostmine. Olla teisele toeks. Teda kuulata, tõeliselt kuulata. Olla see, kes muudab mure kaks korda väiksemaks ja rõõmu mitmekordseks. Ehk võiks osta ühe kingi vähem ja hoopis koos mõnusalt aega veeta. Nii, et nutitelefonid on kenasti kõrvale pandud.

Minu elu parima jõulukingi on mulle teinud mu armas vanaema, kui ma olin veel väike. Ta oli õmmelnud mulle terve kingakarbitäie barbiriideid, kõik vanadest riietest/kangastest. Seal oli kõike, ballikleidist mantlikesteni välja! Ma käisin vanaema juures tihti, aga ta oli suutnud kogu seda õmblemisoperatsiooni osavalt peita. Isegi lapsearuga adusin, kui palju aega ja vaeva tal selle kingituse valmistamiseks kulus. See oli nii armastav žest, et mul läheb siiani selle peale mõeldes süda soojaks. 

Kui üldse tarbida, siis reisimine on parim investeering. Reisimine on ainus asi, mida ostad ja mis teeb sind rikkamaks. Reisimine laeb heade emotsioonidega ja on maailmapilti arendav. Parem on olla paari kodukaunistuse võrra vaesem, kuid palju reisinud.

Ma ei vahetaks tollase päeva emotsioone mitte ühegi tarbeeseme vastu
Ma ei vahetaks tollase päeva emotsioone mitte ühegi tarbeeseme vastu

IMG_5917

Muidugi ei hakka ma väitma, et ma ise enam üldse asju ei osta ja käin ringi, kartulikott seljas. Ostan ikka. Aga aina enam üritan oma garderoobi hoolikalt läbi mõelda, et oleks justkui palju alternatiive võimalikult väheste asjadega. Ühe kleidi võib muuta näiteks aksessuaaridega väga mitmenäoliseks.

Teiseks, kui ma juba ostan, siis kvaliteetse asja, mis kestab kauem. Seda meie keskkonna võimalikult vähese koormamise eesmärgil. Parem kannatan veidi, kogun ja ostan kallima, kuid vastupidava asja. Aitab juba küll nendest kahe-nädala jalanõudest ning mittehingavatest särkidest, kust vihma korral võib riidevärv voolama hakata.

Kas Sinu punane särgike on sama värvi?
Kas Sinu punane särgike on sama värvi?
Vabrikute tulem
Vabrikute tulem

Ma ei häbene ega pelga taaskasutust. Mulle meeldib „teise ringi“ poodides ringi konnata ja endale hoopis sealt midagi kappi soetada. Eriti mõnus on saada kasutatud hilbu kohta komplimenti, muiata ja tõdeda et ostsin selle kaduvväikse hinna eest. Kellelegi see hilp enam ei kõlvanud, aga tegelikult on ju täiesti ilus esemeke. Kaspariga oleme ka arutanud, et meie tulevases kodus võiks rakendada võimalikult palju taaskasutust. Ise renoveerida, et igal asjal oleks oma lugu. 

Ringi reisides olen eriti selgelt mõistnud, kuivõrd kurnatud ja saastatud on meie emake Maa. Isegi Eestis on seda tunda. Miks meil viimasel ajal kogu aeg „kehv suusailm“ on? Vastuse saab kliimasoojenemise kohta uurides. Miks leiavad aset üle 1000 aasta suurimad üleujutused? Miks nii tohutult palju loomaliike on väljasuremisohus?

Enamus neid probleeme algavad liigsuurest tarbimisest, milleks omakorda on tohutult palju vaja toota. Meil ei ole ju tegelikult nii palju asju vaja. Võib end katta tohutu meigikihiga, sättida selga uued kiirmoeriided ja võtta kaenlasse uhkeim käekott, kuid sisemise sära ja õnne puudumisel pole see inimene ikkagi läbinisti kaunis. Midagi on puudu.

Meie tarbimisele orienteeritud elustiili juures kohtab rekordiliselt palju depressiooni ja ärevushäireid. Kuidas nii, meil on ju rohkem asju, kui kunagi varem maailma ajaloos? Me ju elame kaunilt sisustatud kodudes, sõidame ilusate autodega, riidekapid on triiki täis. Miski siin mosaiigis ei klapi. Töötame, et teenida rohkem raha, et osta rohkem asju, mida me tegelikult ei vaja.

Mind ärritavad tarbimisega seotud stambid. Näiteks kirjutatakse meestele ette, kui mitu kuupalka peaks maksma üks kihlasõrmus. Paistab sedamoodi, et sellised jutud on liikvele lasknud pangad vms krediidiasutused, kes tahavad vaeseid armunud mehi laenurattasse tõmmata. Kuidas see üldse välja näeks, kas naisterahvas keerutaks end õnnelikult ja õhkaks, et näete, minu peigmees armastab mind nii palju, et võttis suisa laenu ja ostis mulle krediitkaardiga kalli sõrmuse. Nüüd algab meil õnnelik elu, laenuga ja puha. Aga sõrmus on aus! Ma muidu isegi ei teaks, kui uhke see on, aga peika ütles hinna ja mulle hakkas kohe sõrmus rohkem meeldima. 

Üks terve ja õnnelik suhe ei muutu sellest ju kuidagi paremaks, kui sõrme on libistatud hiiglaslik kivi. Võib-olla mõne kõrvaltvaataja jaoks see muudab suhte kuidagi väärtuslikumaks. Aga see ju ei loe, mida kõrvalseisvad arvavad, kui ise oled õnnelik ja rahul. Õnnelik inimene on niikuinii ilus, ka hiiglasliku teemandita, ja õhkab positiivset energiat. Igaühe heakskiitu on ju niikuinii võimatu saavutada, inimesed on lihtsalt niivõrd erinevad.

Uhke ja võimas auto ei tee ju samuti kedagi paremaks inimeseks. Hea inimese all mõtlen ma toredat, sõbralikku, abivalmit, teistega arvestavat empaatilist inimhinge, kes julgeb oma väärtustele truuks jääda. Kellel üldse on sügavamad väärtused ja põhimõtted paigas. Auto näitab vaid, et inimene suudab kuidagimoodi nii palju raha teenida, et poodi jalutada ja endale sõiduk osta, tõenäoliselt veel liisingu abil.

Samuti ei tee uus kleit või kallis jumestuskreem ühtki naist teistest “tõelisemaks”. Lõppude lõpuks on sellised soovitused üks suur reklaampropagada. See on muutunud nii elementaarseks osaks meie igapäevaelust, et me ei pane seda ajupesu tähelegi. Mina küll ei taha suurtööstuste jaoks olla lükata-tõmmata, vaid suuta oma peaga otsuseid langetada. Isegi, kui selleks tuleb vastuvoolu ujuda. 

Enda reklaamimine läbi raha ja asjade on kuidagi madal. Mäletan küll veel neid kohtinguid vallalisena, kus sai kuulda, kui jõukas ja hästikindlustatud mehepoeg mu vastas istub. Vat on partii, hea töökoha peal ja puha ning raha muudkui voolab! Minul võttis natuke iiveldama. Tänan väga, aga raha teenida ja head töökohta saan ma ise ka saavutada. Raha tuleb ja läheb. Kaaslane minu kõrval peab olema selline, kellega ma jagan väärtuseid. Kes on mulle ka hea sõber. Kes suudab end väärtustada ilma rahanumbriteta. Kellega ma läheks maailma otsa, taskus vaid mõned rahatähed. Kui inimesel on väärtused ja eesmärgid paigas, küll ta ka elamiseks vajalikud vahendid leiab. 

Ma mõistan seda raha teenimise nimel elamist ja suure töötamise asjadega kompenseerimise ringi küll. See on suur osa me ühiskonnast ja Lääne kultuurist. Kuid vahel tasub sellest väljapoole kiigata. Vaadata hoopis enda sisse. Mõelda, miks on asjad nii olulised. Kas sellega ehk proovitakse midagi kompenseerida? Ons põhjuseks madal enesehinnang, minevikuhaavad, kehvad lähisuhted, tegeleda tuleb ikka algprobleemiga. Mitte minna poodi ja osta endale uus riidekomplekt lootes, et ehk peidab „uus nahk“ hetkekski vana, probleemides sipleva, mina. Sest sa oled seda väärt. Oma sisemaailmaga tegelemist, mitte uut ripsmedušši.

Eesti taevalikud e-lahendused lugemissõbrale

Viimasel ajal on mind haaranud suur lugemissoov. Eelistaks raamatuid lugeda ikka emakeeles, aga siin kaugel maal ei ole eestikeelseid raamatuid eriti saada. Digiraamatuid osta ka ei raatsi. Uurisin asja ja ennäe – Keskraamatukogust saab ka e-raamatuid laenutada. Kusjuures sealne valik on muljetavaldav!

Lisaks avastasin Keskraamatukogu blogi, kus tutvustatakse uudiskirjandust. Jällegi äärmiselt meeldiv ja praktiline lahendus. Ilmselt sobran enne laenutamist seal veidi ringi ka. 

Mul kui alatisel raamatu õigeaegse tagastamisega kimpus oleval lugemissõbral oli vanast ajast üles jäänud mingi viivisepojake. Võlgnik raamatuid laenutada ei saa. Uurisin, kas saaks pangaülekandega maksta. Muidugi sai!

Nüüd ootangi ärevalt, mil saab mu viivisevõlg kustutatud. Tahaks juba nii väga lugeda! Tegelikult on üsna mitmekesine valik Eesti kirjandusklassikat ametlikult saidilt ka täitsa tasuta allalaaditav, aga sealt olen ma juba enda jaoks huvitava läbi lugenud. Ehk loen sealtki veel, aga hetkel ihkab hing nüüdiskirjandust.

Mul on ääretult hea meel, et teisel pool maailma otsas olles saab emakeelseid raamatuid laenutada. Me ei tohiks hetkekski unustada ja jätta tunnustamata, kui mõnusalt kiired lahendused on Eestis. Maailma mõttes on eesti keel ju täitsa “salakeel”, sest seda räägivad nii vähesed. Ja ometigi on meil eestikeelset kirjandust ka internetis saada. 

Võrdluseks, üritasin end täna ka kohalikus raamatukogus registreerida häda pärast, aga seal nõuti lugejaks registreerimiseks lisaks passile mingit minu nimele saadetud kirja või arvet, tõendamaks et ma tõesti siinkandis elan. Selline lähenemine tundub olevat kuidagi kiviaegne. Eestis küll sellist asja poleks. 

Nii et enam pole mingit vabadust mittelugemisele. Mul on nimekirjas juba mitu raamatut, millega tutvuda tahaks. Mul on kombeks laenutada üks inforikkam raamat ja siis ilukirjandust. Tahaks ehk lugeda miskit infot keskkonna või poliitikateemal ja siis iluskirjandust. Täitsa piinlik tunnistada, aga ülikoolis käies jäi mul raamatute lugemine üsna soiku ja seega ei pea ma end hetkel väga kirjandusteadlikuks isikuks. Elu jooksul olen lugenud palju, aga mitte viimastel aastatel. Puhkuse ajal jõudsin mõne läbi lugeda, aga ikkagi – vähe. Ometi olen ma maast madalast suur raamatusõber olnud. Nii et tuleb kaotatud aeg tasa teha.

books

Kõikide dieetide vastu ehk minu lugu

Toitumispaanika

Ükskõik, kuhu oma pilk internetis pöörata, ikka leian kuskilt toitumissoovitusi. Loobu suhkrust, nüüd ja kohe! Naine peaks ikka rohkem valke sööma. Valgubatoonid on täitsa okei vahepala. Lõpetage liha söömine, sigadel on kurb elu. Kas teil, julmuritel lihasööjatel südametunnistust üldse pole?

images (13)

Aga mina teen teile toitumiskava! Kohe täitsa kvaliteetse kava teen, minu abiga on salenenud sajad inimesed. Kava näeb ette palju liha söömist. Aga ajalehes ju just kirjutas, et tegelikult on liha antibiootikume täis. Ohtlik! Aga taimedes jällegi on petitsiidid. Ja kalades raskemetall. Kartul on üks igavene tärklisepomm ja teeb kohe paksuks. Gluteen on ka kurjast. Kiviajal inimene üldse teravilja ei söönud, nii ei peaks neid sööma ka meie aja inimesed.

images (11)

Piima ka ei tohiks tarbida, ega inimene mõni vasikas pole. Käsi püsti, kelle emaks on lehm. Ei ole kätemerd? Siis ei ole mingit kohupiima sulle ette nähtud!

Allalaaditud fail (4)

images (12)

Aga probleem ei seisne vaid selles, mida süüa. Sööma peaks viis korda päevas – kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala. Mis asja te ajate, küsib teine toitumisnõustaja närviliselt ja kileda häälega. Inimene peaks sööma kolm korda päevas, mitte rohkem. Liiga tihe söömine mängib liiga tihti veresuhkru tasemega. See ei ole kasulik.

Brr. Teeme pausi.

Ahjaa, mõni inimene toitub hoopis päiksenergiast. See tundub ju ka täitsa mõistlik alternatiiv.

Samas ülekaaluliste kogukond muudkui kasvab. Lapsed luristavad limpsi ja ampsavad krõpse peale, istudes tunde tahvelarvutis. Õues ringi hullamine on eilne päev. Pere ostab soojaletis tunde seisnud toitu, mille miniatuurses kirjas märgitud koostis sisaldab tundmatuid aineid.

fat kid

Neile vastanduvad isikud, kes on loobunud laktoosist, gluteenist ja sajast asjast veel täielikult, kuigi arst neile seda soovitanud pole ja jõusaalitreeningute vahel ampsavad valgubatoonikesi. Tavatoidus ju polevat lihaste kasvuks piisavalt valke.

Ma ei räägi siinkohal neist, kes eetilistel põhjustel liha vms söömisest loobunud on. See on täiesti teine teema, millega mul isiklik kokkupuude puudub.

Kõik pildid on Googlest võetud ja illustratiivsed
Pildid on Googlest võetud ja illustratiivsed

Ja siis jääb õhku küsimus, kas inimese päevane toiduratsioon peaks sisaldama rohkem valke või süsivesikuid.

Teate, mina olen kogu selle suure toitumistrendide ringi läbi teinud ja jõudnud tagasi alguspunkti – kõike võib süüa, aga mõõdukalt. Toitainetest pungil toite nagu näiteks köögiviljad ja kala rohkem, suhkrust krõbisevaid toite vähe. Liikuda tuleb. Kui kõht on tühi, siis tasub süüa. Kui kõht pole tühi, siis järelikult pole toitu vaja. Niisama igavusest näksida pole vaja. Emotsioonide ajal ka ei tasu sööma kukkuda. Oled vihane või pettunud, need tunded tuleb läbi elada ja neid teadvustada, mitte liiter jäätist alla kugistada.

Ma pole kunagi dieetidesse uskunud. Sellistesse, et salene seitsme päevaga vms. Aga uued trendid ei propageeri ju dieete, vaid uut elustiili. Paleo, LCHF, gluteenivabadust jms on reklaamitud kui terve elu kestvat toitumisharjumist. Minu arvates on need ikkagi ühed dieedid kõik. Dieet on minu silmis õigustatud vaid juhul, kui arst seda meditsiiniliste testide tulemusel soovitab.

Nüüd on jah tore seda kõike tõdeda. Loen toitumissoovitusi kerge muigega. Aga ometi need häirivad mind. Vastuolulisi õpetusi söömise kohta voolab sisse uksest ja aknast, viies inimesi segadusse.

Kaalu ja söömishäiretega kimpus õnnetu tüdruk

Olin ka Eestis elades kaaluga hädas. Võtsin kuskil kuue kuuga 8 kg juurde. Minu lühikese pikkuse juures on seda päris palju. Mõne jaoks selline tõus ehk pole probleem, aga minu kui alati stabiilses kaalus olnud tüdruku jaoks oli küll. Riided jäid väikseks, ebamugav ja raske oli olla. Oi, kui hädas ma olin! Mind valdas tohutu hirm, et kaalutõus muudkui jätkub. Olin lõpuks kaalukõvera järgi täitsa ülekaalulisuse piirimail. Hakkasin probleemiga tegelema juba siis, kui 3 kg oli juurde tulnud, aga aina hullemaks läks. 

Tippkaalus
Tippkaalus

IMG_0168

Olin aastaid toitunud kunagi spordiklubist saadud nõuannete järgi, et süüa tuleb 4-5 korda päevas. Sealjuures hommikusöök oli väga oluline, samuti pidi lõuna üsna tugev olema. Põhitoidukordade vahel pidavat olema väiksed ooted, a’la puuvili või mõned pähklid. Õhtusöök pidi olema üsna kerge, näiteks salat tuunikalaga.

See regulaarse toitumise osa on mul juba aastatega sisse kujunenud. Ma ei saagi teisiti, hommiku- ja lõunasööki vahele jättes hakkab mul tohutult paha. Igatahes elasin enne kaalutõusu oma tavalist elu, sõin võimalikult tervislikult, aga vahepeal isu korral ikka magusat ka. Näiteks küpsetada on mulle alati meeldinud.

Kui see ootamatu kaalutõus tuli, hakkasin ka igasugu toitumissuundi proovima. Süüdistasin kaalutõusus varjatuid toidutalumatusi. Kõigepealt üritasin loobuda täielikult suhkrust ja nisujahust. Kord sõin kiviaja moodi (Paleo) ehk loobusin igasugu teraviljast ja piimatoodetest. Selle 30-päevase väljakutse katkestasin õige pea. Siis tegin kuskil „loodusravi“ kliinikus toidutalumatuse testi. Selgus, et ma ei talu väga paljusid toiduaineid. Jätsin siis sadu asju oma menüüst välja. See viis aga tohutult stressi. Menüü oli väga piiratud ja isegi juustutükike oli patt. Kui juba reelt maha libisesin, siis sõin „keelatud“ toite tohutult palju. Näiteks olin võimeline ära sööma pätsi leiba. Jah, terve pätsi leiba! Mul tekkis suhtumine, et täna luban endale kõike “keelatut” ja “homsest hakkan taas korralikuks”. Tekkisid täielikud söömasööstud ja see aeg oli lihtsalt kohutav.  Ma olin lõpuks nii tohutult segaduses ja ei teadnud enam, mida süüa, kuidas, millal ja kui palju. See aeg oli väga hirmus. Sellised „targad“ artiklid süvendasid kogu probleemi veelgi enam. Noh, mis siin salata, olin täiesti söömishäire küüsis. Kogu see krempel lõppes vist aluselise toitumise suunaga, kus tuli süüa võimalikult palju tooreid köögivilju.

Selle kõige juures tegin tohutult palju trenni, korvamaks söömasööste. Vahel isegi kaks korda päevas. Täiskohaga töö ja magistriõppe teise kursuse kõrvalt, üritades lõpetada nominaalajaga! Kuidas see võimalik on, ma ei tea isegi. Ärkasin tohutult vara, läksin enne tööd trenni. Õhtul veel jooksuringile ka.

Arsti juures käisin muidugi ka kaalutõusu põhjuseid otsimas. Ei leitud midagi. Vereanalüüside järgi olin täitsa terve ja rõõsa tütarlaps. Aga ei olnud ju. Olin kurb, väsinud, stressis ja õnnetu. Lõpetasin kooli ära ja kõik tundus väljaspool olijale ilus. 

Lõpuks käisin spordiklubis koormustestil. Seal olid mu tulemused sellised, nagu ma polekski kunagi trenni teinud. Treener kuulas ja imestas, kui rääkisin oma treeningkoormusest ja -sagedusest. Ta ütles mulle, et olen oma keha lihtsalt liiga ära kurnanud kogu oma uute toitumissuundade ja muu jamaga. Koormustesti tulemused hirmutasid ära ja otsustasin oma keha dieetidega rahule jätta. 

Lasin siis vaikselt minna. Sõin jälle kõike ja leppisin olukorraga. Olin küll kaalu pärast kurb, aga ei osanud peale tavalise tervisliku toitumise midagi peale hakata. 

Tagasi tasakaalu

Nagu mu blogi reedab, olen juba kaheksa kuud Austraalias elanud. Avastasin paar päeva tagasi pärast kuudepikkust pausi kaalule astudes, et olen kenasti tagasi oma kaalunumbri juures, kus ma olin aastaid enne seda eelmainitud kremplit püsinud. Mõõdulindiga mõõtes ja riiete järgi sain küll teada kabariitide vähenemisest, aga ikkagi oli tore kaalul häid uudiseid saada. See minu ideealkaal ei ole jah nn moodsa „peenikese“ tüdruku kaalunumber. Miniatuurse saleduse jaoks peaksin tõesti toiduainegruppide kaupa asju menüüst välja jätma. Kui tervislik see oleks? Vaimsele tervisele kindlasti mitte, koguaeg peab pingsalt jälgima, mida ja kui palju süüa, et klantsajakirjade loodud ideaalidesse mahtuda. Ma ei oleks ju terve inimene, kui asetaksin end toiduvalikute tõttu pidevalt stressi ning mõtleksin koguaeg, mida ja millal ma süüa võin. Terve eluviisi juurde kuulub minu arvates ka oma loomuliku kehakujuga leppimine ja selle aktsepteerimine. 

Sellise saleduse jaoks peaksin küll erimenüü järgi sööma. Pole minu loomulik kehakuju lihtsalt.
Sellise saleduse jaoks peaksin küll erimenüü järgi sööma. Pole minu loomulik kehakuju lihtsalt.

Õnneks mu kaasa ei hinda kondiklõbinat, mis on ka toetav tegur. Minu ideaalkaal on selline tore number, mis on täiesti normaalkaalu kõvera keskel ja mille juures tunnen end hästi, sealjuures midagi erilist tegemata.

See “midagi tegemata” tähendab minu maailmas korrapärast toitumist, võimalikult palju köögivilju. Iga päev söön vähemalt ühe puuvilja, need maitsevad mulle. Rõhk on kodutoidul ja poolfabrikaatidest katsun kõrvale vaadata. Näiteks nagu sel nädalal – ükspäev tegin kala tatraga, järgmisel päeval ühepajatoitu lambalihaga, seejärel hoopis kõrvitsapüreesuppi. Et oleks tasakaalu taimse ning liha vahel ja toidud maitsvad. Sealjuures on kapis pea alati ootel tumeda šokolaadi tahvel, et sealt vajadusel ampsata. Vahel ostame koju näiteks jäätist, vahel küpsetan. Vahel kugistame pitsat ka, aga kiirtoidukohad mind ei tõmba. Peaasi, et magus ja saialine menüüs suuremat osakaalu ei saa. Tavaline elu, ei mingeid ekstreemsusi. Midagi teen vist õigesti, sest ka Kaspari kaal on eeltoodud viisil toitudes kuskil aasta jooksul langenud 10-15 kg. Lisaks toidule tuleb selles „süüdistada“ ka trenni, sest treenime me tihti koos.

Trenniharjumus on mul ka välja kujunenud aastatega. Ujun, sõidan rattaga, teen jõuharjutusi ja jooksen, nii umbes 3-4 korda nädalas.

Ja millest siis see kaal vahepeal tõusis? Eks ta algul magamatusest ja stressist tõusma hakkas. Stressirohket ametit pidada ja magistriõppes paralleelselt käia ei olnud kerge. Koguaeg oli suur pinge peal. Lisaks olin tol ajal emotsionaalselt väga endasse tõmbunud, ei tegelenud oma emotsioonidega absoluutselt. See viis emotsionaalse söömiseni, mille tõttu tõusis drastiliselt magusaisu.

Allalaaditud fail (6)

Organism oli nii väsinud ja tüdinud, et otsis energiat toidust. Une ja puhkusega seda ju ei antud. Eks mu portsud olid seetõttu tollal suuremad, ise lihtsalt ei tajunud seda. Tõstan nüüdki endale harjumusest suure portsu ette, aga ikka jääb osa järgi. Arvan, et mitmed kilod tulid nende söömasööstu-range dieedi tulemusena. Lisaks väisasin tollal mitmeid üritusi, kus pakuti veini ja snäkke. Alkohol mängib ka tohutut suuri rolli kaalutõusus. Nüüd on kindlasti alkoholitarbimine vähenenud. 

Enne Austraaliasse tulekut oli mul vaba aega, mille kestel magasin palju. No ikka palju! Juba paari nädalaga kaotasin 3 kg. Magamatus lükkab kehas tohutult palju funktsioone sassi. Parem maga rohkem, kui tee uneaja arvelt trenni. See on minu õppetund. Nüüd ka tunnen, et nappide unetundide tulemus on magusaisu järgmisel päeval. Mõelda vaid, kui neid magamatuid öid on palju.

Oli kohutav omaenda kehaga pahuksis olla. Aga elus ei juhtu midagi niisama. Sain sellest võitlusest hindamatu õppetunni. Esiteks, mõistlikkus ja tasakaal on võti tänapäeva toitumisrägastikus. Teiseks, hea uneta on võimatu terve ja õnnelik olla. Kolmandaks, emotsioonidega tuleb tegeleda kohe ning neid ei tohi enda sisse käärima jätta. Siin Austraalias on vahel emotsioonid eriti tugevad, aga ma ei suru neid alla.

Paljud kurdavad end magusaisuga kimpus olevat. Ehk ongi põhjuseks hoopis emotsioonide ja tunnete unarusse jätmine? Halb uni? Vale töö? Kehv suhe? Suutmatus lõdvestuda? Kas olete kõik need võimalused läbi kaalunud ja nendele lahendust otsinud, enne kui näiteks teraviljad menüüst välja jätate?

Muidugi, kui igapäevamenüüsse on kuulunud ohtralt komme ja küpsiseid, suhkrurikkaid jooke ja tundmatuid aineid täis snäkke, siis ongi neist loobudes algul nende järgi isu. Pooldan toitumisele terve mõistusega lähenemist. Terve mõistus ju ütleb, et kondijahust ja säilitusainetest kubisev vorst pole tervisele hea. Ega rasvane friikartul. Aga milleks hakata rapsima ja “korralikuks” hakates ka tavalisi toiduaineid, nagu piim ja kaer, ebatervislikkuses kahtlustama, sellest ma aru ei saa. Äärmustesse langemine ongi põhjus, miks ma dieetidesse ei usu. 

Mis kogu selle jutu mõte oli? Tahtsin oma kogemust jagada. Olen kindel, et ma pole ainus, kes oma elu jooksul kaalunumbriga pahuksisse on sattunud. Hulleim variant on sel juhul hakata toitumisega rapsima ja terveid toitainegruppe menüüst välja jätma. Tasub kuulata enda keha, oma intuitsiooni. See teab rohkem, kui arvatagi oskad. Äärmused ei ole kunagi head. Kes sina olla tahad – viinereid, purgi-, ja kiirtoidu söömist  harrastav tugitoolisportlane? Gluteeni ja laktoosi vältijast kunstliku proteiini pugijast jõusaalisõltlane? Või iseenda sisemaailmaga kontaktis olev terve ja hästimagav inimene, kes teeb nädalas mõned korrad trenni ja sööb regulaarselt tavalist isevalmistatud toitu, keelamata endale seejures midagi?

Mina valin igatahes viimase variandi ja olen rahul. Mul ei ole arsti juures diagnoositud ühtki allergiat ega talumatust, mistõttu peaksin midagi vältima. Vaimne tervis on kogu „kauni vormi“ saavutamise ja hoidmise ning õnnelik olemise juures äärmiselt oluline ja endale pidevalt toite keelates viib see varem või hiljem stressi ning tekitab toiduga ebaterve suhte. Kindlasti on ka inimesi, kes võivad rahumeeli kõik suhkrut sisaldavad toidud menüüst välja jätta või süüa vaid toorest toitu, kuid selliste valikuteni võiks jõuda pikkamööda ja anda kehale aega nendega harjuda, mitte üks päev proovida üht toitumissuunda ja teisel päeval juba midagi uut.

Vahel on vaja kogeda õudusi, et ümbritsevat hinnata. Mina olen oma kehaga rahu teinud. Hindan oma praegust välimust tänu varasematele hädadele rohkem, kui ma nendeta eales oleksin suutnud.

Päiksetekil elu päevitust omandamas

DCIM100GOPROGOPR1848.

Tervet ja tervislikku sügist!

Grete-Maarja

Sydney elu täies hoos

Hea on tõdeda, et kodu mõttes oleme end sisse seadnud. Nagu eelmine kord mainisin, elame äärelinnas. Siin on elu vaikne. Hommikul on isegi kuke kiremist kuulda, nagu maal oleks. Linna sõidame rongiga ca 45 min. Majakaaslased on toredad, tegelevad palju spordiga ja on praegugi Hawaiil võistlustel. Triatlon ei paista olevat lihtne spordiala! Majas elab minu suureks rõõmuks väike koerake, kellele meeldib jalutamine samapalju kui mulle. Üldse on see koht elamiseks varasematest paikadest hubasem. Nii et kodurindel on kõik hästi.

Muide, see siin paistab olevat üsnagi moslemite linnaosa. Käisime eile kodutänaval asuvas väliujulas treenimas. Enamus naisi ujusid burkiinides. Meie kultuuritaustaga inimesi seal eriti ei leidunudki. Sama täheldab toidušopingul käies. Sydneys elades harjub eriti multikultuursusega ära. Linnas kõndides ja rongis kohtab tohutult palju ka asiaate. Valgeid inimesi on igal pool … ehk kolmandik umbes? Eks tänapäeva maailm ongi selline ja erinevus ju rikastab. Samas tööintervjuudel olen kohtunud vaid austraallastega.

Ma ei saa aru, miks on Eestis selline moslemipaanika lahti läinud. Egas usk ja pea katmine inimest teistsuguseks muuda. Malaisia oli ju ka islamiusuline maa ja lahkemaid inimesi, kui seal, on raske leida. Samuti on meie uues kodukandis täiesti tavaline elada. Ühed inimesed kõik.

Tööotsingutest hetkel pikemalt ei kirjuta. Kasparil on võimalused õhus, minule on juba midagi pakutud, aga otsin edasi. Ehk teinekord on selgemaid uudiseid.

Meil siin on tohutult kuum. Imelik aasta – eelmisel nädalavahetusel oli üle 20 aasta külmim päev. Eile sündis uus kuumarekord. Siin tundub kuumus erinev, kui oli Darwinis. Palju kuivem õhk ja tuulega puhutaks justkui fööniõhku näkku.

Palavusest hoolimata käisime eile linna avastamas. Meil on siin jälle riigipüha, mis stoppas ka tööotsingu. Uuel tööpäeval uue hooga. Kaspar küll käis ka tööintervjuul, mis ajal mina niisama linnas ringi jalutasin.

Lõpuks nägime ooperimaja ära. Tegelikult pakkus kõrvalolev Sadamasild isegi rohkem silmailu.

Taustaks on Harbour Bridge
Taustaks on Harbour Bridge

IMG_6639

IMG_6641

IMG_6643

Veider kuju Ooperimaja kõrval pargis
Veider kuju Ooperimaja kõrval pargis

Senise kogemuse järgi võin öelda, et Sydney on Aussi linnadest kauneim ja põnevaim. Ajalugu on, parke leidub, linn on elav ja mitmekesine. Äärelinnad on väga madala asustusega, nagu eraldiseisvad väikelinnad. Hästi joonistuvad välja erinevad linnaosad. Kui me Hurstvilles teiste eestlaste juures ööbisime, siis tundsime end kui Aasiasse sattunud olevat. Täpselt sealne atmosfäär – kõikjal asiaadid, hireoglüüfid, palju toidukohti ja tohutult palju inimesi. Õhus hõljub nuudlilõhn. Kes säästa soovib, mingu sealsete toidulettide juurde vahetult enne sulgemist. Meile anti kaasa neli karpi sushit koguhinnaga 5 taala (3,10 EUR). Pärast ostsime 4,50 dollari eest kinos veepudeli. Mõnikord võidad, mõnikord kaotad. Straigh Outta Compton on muide üks hüva film, mis põnev eelkõige hip-hop kultuuri huvilistele. Seda oleme ka siin linnas vaatama jõudnud.

Mis seal ikka, järgmise korrani. Käisin täna hommikul jälle tööintervjuul. Palju jaksab üks inimene intervjueeritud saada? Aga mis see muu eesmärgile viib, kui visadus. On ju nii?

Tervitused

Grete-Maarja