Tööotsingute kiirrongil, kus peatusteks on ärevad intervjuud

Koduelu

Seadsime end Sydneys sisse. Juba pühapäeval kolisime äärelinna, jagamaks maja ühe pikalt siin elanud eestlanna ja ta kohalikust abikaasaga. Lisaks elavad siin väike sõbralik koerake ja paar kassi. Mõnus idüll, tuba on kena ja rendihind võrreldes Darwini röögatute hindadega ka madalam. Kesklinnast elame nii umbes Keila kaugusel Tallinnast, aga see on siin tavaline vahemaa. Rongid ju sõidavad kiirelt.

Laupäeval käisime kesklinnas kaemas ka väikseid stuudiokortereid, aga need on esiteks kallimad ja teiseks pole sealkandis kuskil parkida. Kuni meil auto on, ei hakka sinna trügima. Kui me niikuinii äärelinnas elame, siis pole toredate majakaaslaste ja ruumika elamise puhul siiakanti vaja stuudiokorterit otsima hakatagi. Soodsam on nii, me ei tea ju veel, kaua me siin elame ehk kui lühikese aja jooksul on vaja võimalikult palju raha kokku kühveldada. Haha, nagu keegi meil siin raha labidaga jagaks, eks ole.

Veel olematu tööelu

Esmaspäeval asusime aktiivselt tööd otsima. Ma ikka prooviks kuskile advokaadibüroosse saada. SEEK-i portaalis hakkas silma, et teatud agentuurid vahendavad ajutist juuraassistendi tööd. Ainult ajutist ma otsingi, sest Darwini-kogemuse põhjal pole püsivale kohale minu viisaga mõtet kandideerida. Raiskaksin lihtsalt enda ja teiste aega.

Vahendusbüroosid on siin mitmeid. On spetsiaalselt päkkeritele mõeldud, aga need vahendavad enamasti vaid lihttööd. Seal peab päkker tavaliselt neile maksma, nii et mitmes agentuuris enda arvele võtmine võib rahakotti vaid tuule ja tolmu jätta. Ma Darwinis võtsin end ühes arvele ja seal toimus registreerimine kaks korda (?!) nädalas, kus koguti kõik kokku ja pidi koos õllehaisuste Iiri ehitajatega pundis istuma ja ootama häid uudiseid aktiivselt tööturult. Agentuuri töötaja oli ise sellise uhke emanda näoga, kes jumala armust meile, närustele päkkeritele, võib võimaldada paar tundi nõudepesu. Ühes Darwini mitte vaid päkkeritele mõeldud büroos võtsin end ka tasuta nõudepesijana arvele, seal oli suhtumine normaalsem, viidi isegi väike intervjuu läbi, et kuidas mul need lood selle nõudepesemisega ikkagi on. No ebameeldivad jutud ikka, ei tunne toidujääkide ja rasva nühkimise vastu kutsumust, aga nii ma tollal muidugi ei öelnud.

Intervjuu ja test suurimalt õigustöö vahendajalt

Siin Sydneys on siiani lood töövahendusega veidi teised olnud. Võtsin kõigepealt telefonitsi ühendust silma jäänud büroodega. Ega nad mind enne jutule võtnud, kui olin oma CV motivatsioonikirjaga saatnud. Kui sellest esimesest etapist läbi sain, helistati. Üks büroo leppis kohtumise kokku homseks. Teine intervjueeris mind kõigepealt telefonitsi ja siis leppis armuliselt kohtumise kokku. Juba tänaseks!

Hakkasin siis koheselt valmistuma. Uurisin, kuidas täpselt kesklinna saada ja, mis seal salata, guugeldasin eeldatavaid intervjuu küsimusi. Lisaks käisin kõik oma CV varasemate konkreetsete kogemuste punktid läbi ja tõin näiteid nende kohta.

Siin peavad CV-d hästi ülevaatlikud olema ja ma olengi punktidena välja toonud, et näiteks i) saatsin kohtudokumente välja i) uurisin tõendeid jms. Nii ma siis omaette pomisesin nagu totakas. Mulle oli see vajalik, et õigussõnavara enne intervjuud „soojendada“. Sellisel intervjuul peab ju keelekasutus vähe komplekssem olema. Valmistumine on ju ikka vajalik. Eriti siin! Kui puterdad – järelikult ei oska inglise keelt. Ei kuule telefonis hästi- ei oska inglise keelt ja oledki konkurentsist väljas.

Vahepeal, keset linnakära helistas mulle maailma vaikseima häälega naine. Arvata, on et ma ei kuulnud kõike ja küsisin paar korda üle. Intervjuu lõpuks teatas ta hapu häälega, et neil on veel palju CV-sid läbi vaadata ja kui sobin, võtavad uuesti ühendust. Võtavad nad jee. Oleks ma sobilik, oleks kohe kohtumisega intervjuu kokku lepitud. Loo moraal – ära iial räägi potentsiaalse tööandjaga võõrkeeles, kui pole vaikses kohas. Punkt. Õnneks see ei olnud juurakoht, vast mingi müügi- või administraatori koht, mis kohtadele ma samuti esmaspäeval CV-sid saatsin. Tunnihind oli ka väiksem ja asukoht kauge. See neile ka ei sobinud vist, et ma vaid rongiga liiklen.

Eksimise meistrina olin igaks juhuks linnas poolteist tundi enne kohtumist potentsiaalse juuratöö vahendajaga. Et ikka koht üles leida, pealegi olin ma juba linnas süda vähe rahulikum. Astusin metroojaamas maa alt välja… ja mulle avanes tõeline suurlinna vaatepilt. Inimesed tunglesid ja kiirustasid närviliselt klaasist kõrghoonete vahel. Siin ei tohi küll kellelegi jalgu jääda, joostakse veel maha. Kiire ja närviline, asine õhkkond, pintsakliplased igal pool. Veel mõni aeg tagasi oli selline äriline õhkkond mulle tuttav, nüüd veidi võõrustav.

Võtsin ühes toidukeskuses 5 taala eest karbi sushit, et näljast intervjuul kokku ei kukuks. Sõin ja vaatasin inimesi, kulistasin kohvi ka veel. Natuke ma ikka sulandusin sinna õhkkonda, olin pikka aega seljakotis käkras olnud kontorisobiliku kleidi hoolega ära triikinud ja sukapüksidki ontlike kingadega jalga tõmmanud. Õues oli väga soe, olin ikka ebaõiglane Aussi külmaks maaks nimetamaks. Nüüd on kraadid ikka kuni 27 ligi. Mõnus ja päikseline kevad!

Lõpuks oli intervjuuaeg käes ja mina küps kui ahjukartul jõululaual. Mind tervitas kangesti klanitud noormees, kes esimese asjana passi nõudis ning seejärel veebikaameraga minust pildi klõpsis. Siis juhatas ta mind piinlikult puhtasse nõupidamisteruumi ootama ja tõi mulle lahkesti klaasi vett. Natuke sain oodata, päris närvis oli olla. See on üks suuremaid töövahendajaid ja kui siin käkin, on minu jaoks paljud uksed siinsel õigusmaastikul suletud. Sättisin isegi oma istehoiakut paika, et ei oleks kange ja krampis, vaid lõdvestunud ja enesekindel. Ühtäkki nad sisenesidki, lausa kaks ametipulka – mees ja noor naeratav naine. Tõusin püsti, hoidsin käepigistuse tugeva. Lõtv käepigistus jätab nõrga mulje. Keegi ei taha nõrka advokaadi assistenti.

Minuga hakkas rääkima mees. Küsis väga konkreetseid küsimusi, algul Austraalias oleku kohta. Siin Sydneys ollaksegi konkreetsemad, ei mingit pläkutamist.

Hoidsin hääle võimalikult madala, häälduse selge ning kõnetempo aeglase. Kipun mõnikord ärevusest puterdama hakkama, aga puterdavat assistenti ju ka ei taheta. Mees küsis mu kogemuse kohta, kas mu töökoht oli pigem administreeriv või sisulisem, mis õigusharudega tegelesin ja milline nägi välja mu tavaline tööpäev. Kaval küsimus!

Lõpuks kiitis ta mu inglise keelt. Ütles ka, et ta üks parimaid maksuõiguse alal assistente oli ka eestlane. Väga julgustav teadmine, tervitused kolleegile! Mees rääkis, et kõige raskem on mulle esimene töökoht leida, sest eelistatakse ikka austraallast. Aga ta ütles ka, et õigusassistendi töö on nišš ja tööturul pole palju sellise kogemusega inimesi, nagu mina. Ma olin vahepeal juba pea maha matnud võimaluse siin erialasemat tööd leida ja siis selline uudis! Nii et tema oli pigem optimistlik. Ütles, et algul olla mu konkurentsieelis madalam palk (loogiline ju, mille muuga ma siin ikka löön), aga need palganumbrid olid niigi kaunimad, kui ma lootnud olen. Ahjaa, seda ütles ka, et just kindlustusvaidluste assistente on kõige vähem. Minu leivanumber ju!

Lõpuks ütles, et viigu preili mind testidele. Siis oli küll tunne nagu arstil, kui kõik on hästi, aga siis kästakse vereproovi anda. Oot-oot, mis test?

Kõigepealt pandi proovile mu trükkimine. Seal oli küll tulemus kehvem, kui lootsin. Arvasin end pigem kiire trükkija olevat, aga niimoodi ekraanilt polegi kunagi midagi maha trükkinud. Näpud ka värisesid ärevusest. Õnneks olevat nad ka aeglasemaid trükkijaid tööle saanud, et nii et ehk ei tõmmanud sooritusele vett peale.

Sain trükkida kaks korda, siis oli Word-programmi oskamise test. 30 küsimust oli, mõni lihtne (muuda kirjafonti, tee boldi, jälita muutusi) ja mõni selline funktsioon, mida ma (häbi) ei teadnudki olemas olevat. Õnneks enamus tööriistu olid mul varem igapäevases kasutuses ja skoorisin 22/30 ehk 73%. Maailma keskmine olevat 77%.

Pärast testi käskis klanitud administraator veel nõupidamisteruumis oodata. Mõne aja pärast tuli juba tuttav naishing ruumi, särades kui ladvaõun. Tema ütles, et kõik on hästi, trükkimine ok ja Wordi kasutus suisa suurepärane (excellent, great), olevat parem kui tal. No ma nüüd küll ei tea, kas uskuda seda juttu või mitte, ise arvasin küll end feilinud olevat. Naine saatis mind liftini, oli hästi sõbralik ja nii ma koju lonkisingi. Tegelikult olin õnnelik ka, sest sain ikkagi väärt kogemuse võrra rikkamaks, lootust ikka on. Kui ka lõpuks töötan kuskil müüjana või kannan toite ette, siis ma ikkagi tean, et mind, väikest eestlast, intervjueeriti siin uhkes kõrghoones miljonite peanuppudega linnas ja et minusse suhtuti kui professionaali, mitte väärtusetusse rämpspäkkerisse. Et mul on lootust. Et ma võin saada. Võin saavutada. Kui mitte täna ega homme, siis kunagi taas ikka.

Homseks on mul ka paar intervjuud, nii et ma saan veel ennast proovile panna. Välismaal on minu arust kordades raskem intervjueeritud saada. Eksamil vigu tehes võetakse paar punkti maha. Siin, võõrkeelses ja omasid soosivas konkurentsis kas ujud või upud. Mingit vahepealset kolmemehe varianti pole.

Eksin igalpool ära, Kaspar muudkui otsib mind!

Et meil Kaspariga tööotsimise kõrvalt igav ei hakkaks, eksin vahepeal seiklemise mõttes ära ka. Just seiklemise, mitte sellepärast, et eksimise maailmameister olen. Pühapäeval läksime ratastega sõitma, jätsin telefoni laadima. Mingi hetk vaatasin, et Kaspar on juba teisel pool teed. Sõitsin talle järgi. Omast arust. Sõitsin juba mõnda aega, Kasparit ikka pole. Olin eksinud. Ma ei teadnud (veel) peast oma aadressi, polnud telefoni ega Kaspari tel nr peas. Sõitsin veidi veel, kuni märkasin antiigipoodi, mis enne tee peal oli. See on minu ainus orienteerumismälu – kus mis pood oli. Jõudsin tänu sellele vihjele koju.

Kaspar oli muidugi mind otsima hakanud. Värav oli lukus ja üleronimiseks liiga kõrge. Pressisin end heki kõrval olevast poolemeetrisest aiaaugust sisse. Ise ka imestasin, et mahtusin, mitte Puhhi kombel kinni ei jäänud.

Lõpuks saabus ka ärevalt ringi vaatav Kaspar. Oli teine päris ehmunud olnud ja tänaval inimeste käest isegi mu kohta uurinud. Lõpp hea, kõik hea.

Kuni tänaseni. Kuidagi õnnestus mul ikkagi vale rongiliini peale istuda, kuigi töötaja ja rongiliini äpp juhendasid just sinnasamma platvormi, kust ma rongile astusin. Leidsin end kuskilt kaugelt linnast. Kaspar sõitis lõpuks mulle järgi. Ta ainult naeris selle kõige peale. Eks ta ole leppinud sellega, et ma vahepeal selline udupea olen. Ise materdasin mõttes end küll – tahab suurlinnas karjääri mõttes end proovile panna ja ise ei oska rongiga kojugi sõita. Saa siis aru, eks ole.

Eks jätkan siis otsinguid. Tuleb ikka rongis kaardil näpuga peatuste järge ajama ja telefonita kodust lahkuda ei tohi. Jätkame tööotsinguid, Kasparit on ka juba tööagentuuridesse jutule kutsutud. Mõttes panen end valmis ka lihttööks, aga ehk siiski…:)

Tervitused Sydney kevadest! Täna mul pilte pole, sest linna me pole veel avastama jõudnudki.

Grete-Maarja

Advertisements

Pallimängud delfiiniga, musid hülgelt, Great Ocean Road ja muud põnevat külmal maal Austraalias

Olles Coffs Harbouris, tekkis küsimus, kas seal linnakeses on midagi põnevat teha. Küsisime teadmiste emalt Googlelt järgi ja selgus delfinaariumi olemasolu. Mina läksin kohe põnevile, et oh sa poiss, delfiinid! Kujutage ette, isegi delfiinietendust polnud ma oma senise elukese jooksul näinud. Aga see viga sai kohe parandatud.

Kohapeal anti meile isegi päkkerite soodustust. Algul öeldi küll, et see on vaid YHA hosteli klientidele, kui on mingi vastav kaart olemas. Kaspar ütles, et oi, meil on ainult telk ja see küll kaarte ei väljasta. Ise naersime selle peale, nagu tegu oleks parima killuga. Naine kaasa ei naernud, aga kaasa tundis vist küll. Vaesed inimesed, niigi päkkerid ja isegi hostelis pole raha ööbida. Andis ikkagi soodustust.

Parasjagu oli käimas pingviinide toitmine. Väiksed nunnukesed paterdasid seal, nokad õieli ja trügisid üksteisega võidu. Inimesed said järjekorra alusel neile kala pakkuda. Mina seisin niisama kõrval ja üks pingviin vaatas mind pikalt, kahtlustades, et äkki ma varjan tema eest kala. Ei mingit pettust, ma niisama imetlesin neid pisikesi.

Järgmisena jälgisime hüljeste toimetamist. Nad olid veidi edevad, pöörlesid inimeste ees ujudes ja loivasid niisama ringi. Niii armsad loomad, kohutav on mõelda, et mõned neist neelavad kilekotte meres alla ja surevad piineldes. Huuh, ei taha üldse sellele mõelda.

Tere, delfiin!
Hüljes mängimas

Käisime veel ka väikses akvaariumi osas ja imetlesime kalu. Nii rahustavalt mõjub nende jälgimine.

Omal kohal olid muidugi ka delfiinid. Nemad ka suhtlesid inimestega. Üks tõi mulle palli ja ma viskasin seda talle. Valesti viskasin, liiga kaugele! Delfiinike pööritas silmi ja enam mulle palli ei toonud. Pärast üks pani mind veel proovile ja seekord ma viskasin õigesti, otse tema ammuli suhu. Ta viskas selle mulle tagasi, kui ma mujale vaatasin. Sain märja palliga vastu pead. Naljatilgad!

IMG_6418

Siis algas etenduse osa – delfiini- ja hülgemusi. Veider oli. Kasparile jättis hüljes mäletuseks habemesse kalasoomuse. Oi, kuidas ma naersin. Lubasin kohe blogisse kirja panna. Kaspar lootis, et unustan. Oh ei, sõbrake, kuidas ma saaksingi unustada.

Hülgemusi
Hülgemusi

Pärast suudlemistseremooniat algas trikkide osa. Hüljes lehvitas, näitas keelt, rääkis oma keeles anekdooti, hoidis oma nina peal tasakaalus palli ja kala ning demostreeris, kuidas kilekotte prügikasti visatakse. Et need jumala eest merre tema liigikaaslasi ohustama ei satuks.

IMG_6489

Etenduseosa
Etenduseosa

Delfiinid ujusid omavahel võidu, vigurdasid vees ja hüppasid kõrgele õhku. Pakkusime endid vabatahtlikuks nende efektsemal toitmisel. Toigast kalaga tuli kõrgel hoida ja delfiin võttis selle hüppega ära.

IMG_6536

Kokkuvõttes oli väga lõbus. Etendus oli humoorikalt kokku pandud ja loomad olid üliarmsad. Kes sinna linnakesse satub, siis see külastus on kindlalt oma aega ja raha väärt.

Järgmise öö veetsime kuskil kõrvalises külakeses jõeäärses karavanpargis. Selles jões olevat haisid. Kuskile siin Austraalias minna ei saa, ilma et keegi sind nahka tahaks pista.

Ladistas paduvihma. Öösel ärkasin selle peale üles. Tükk aega olin ärkvel ja ootasin, et kas peab ujuma hakkama. Õnneks ei pidanud, telk jäi kuivaks.

Hommikul saime kuidagi vihmaga võideldes hommikusöögi valmistatud ja söödud. Järgmine peatus oli Newscastle, Sydney lähistel asuv vana kaevanduslinn. Seal me peatusime vaid toidupoes käiguks, seega linna kohta kommentaare jagada ei oska. Niipalju ehk vaid, et seal leidus vanu inglisepäraseid kivimaju. Kogu see Sydney lähedal asuv asustus peakski rohkem ajalooga olema. Sydney rajati aastal 1788 ja oli üks esimesi linnu siinkandis, muide. Me eelmisele kodulinnale Darwinile pandi seevastu ametlik algus alles 1911. aastal. Vot sulle ajalugu!

Sydneys sõitsime seekord vaid läbi. Kui sinna lõpuks paikseks jääme, küll jõuame avastada. Meie suund on praegu Great Ocean Road. Sõidame sinna lühemat teed sisemaad pidi. Öö veetsime väikses mägilinnas Moss Vale. Brr, kui külm seal oli! Kuni 10 kraadi. Kohe sai välja otsitud soojad sokid ja muu külmakindel kraam. Magamiskoti, teki ja dressidega magades oli päris soe. Selles samas linnakeses käisime ka hommikust söömas. Kõik, sh muna ja peekon, oli serveeritud röstsaial. Tüüpiline!

Tüüpiline Austraalia maalinnake
Tüüpiline Austraalia maalinnake väikeste majade ja pubidega

Hommikul pakuti karavanpargi köögis pannukaid. Söömisseltskonnas oli üks mees oma treenitud kakaduuga. Oli teine vaese linnu beebina pesa kõrvalt leidnud. Mõelda vaid, kakaduupered viskavad oma nõrgima poja pesast julmalt välja! Vot sulle emalikkust ja kodusoojust. Selle nõrgukese õpetas ta leidnud mees trikke tegema.

Mees oma treenitud kakaduuga
Mees oma treenitud kakaduuga

Kuna olime mitu päeva ainult istunud ja sõitnud, sibelesin nagu närviline elektrijänes end liigutama. Võtsime suuna lähedasse metsa. Sinna sõites olid vaated uskumatud! Erkrohelised nõlvad, kirjud lehmad koos hobustega aasadel, kõikjal värvilised puud. Selline kodune kliima ja õhk, nagu Eestis sügisel. Ma muudkui ahhetasin, kui ilus kõik on. Ei tasugi alati ainult turismiraamatuid usaldada, mõnikord saab ise ringi konnates kauneimate vaatepiltide osaliseks.

Poolel teel metsa tuli ette kruusatee. Meie oma kaheveolisega sinna ronima ei hakanud. Austraalias on neljaveoline auto üsna vajalik. Oleks seda teadnud, oleks ehk rohkem raha auto ostuks kokku kraapinud ja selle endalegi ostnud. Meil juba mitu kohta läbi käimata, sest poolel teel tuleb ette kruusatee. Pole küll igapäevane probleem, aga siiski..

Võtsime jalgrattad ja kukkusime väntama. Huhuu, kui raske see oli! Tohutult palju oli tõuse. Ma pidin isegi peatuma ja daamilikult natuke öökimisega segi köhima. Mis see siis nüüd oli? Võhm täiesti kadunud? Oh eiii!

Suures trennihoos ununes, et olime merepinnast nii kõrgel, et hõre õhk andis tunda. Selle kõige kiuste sõitsime, kuni oja vastu tuli. Pärast oli küll hea väsinud jalad autosse istuma vedada ning maasikaid ja ploome nosida.

Metsatee mägedes, kus võhma proovile panime
Metsatee mägedes, kus võhma proovile panime

Järgmine öö pidime kringliks külmuma. Peatusime ühes armsas maalinnakeses. Õhtul tundus täitsa talutav temperatuur olevat, aga ööseks viskas vist isegi miinuskraadid ette. Nii ikka ei saa. Järgmisel ööl, Melbournes, olime juba targemad ja läksime hostelisse. Lubati omaette vannituba. Oli küll, aga milline! Vetsu- ja dušinurka eraldas vaid õhuke kardin. Parkimiskohaga hosteli leidmine oli tõeline keberniit veel pealekauba.

Melbournes veedetud õhtu oli küll supertore. Saime kokku Uku ja Liisiga – nende eestlastega, kellega me Smoky Bays tutvusime. Olime vahepeal reisinud täiesti eri suundadesse, aga nüüd olime sattunud ühte linna. Käisime ühes hubases hipsterlikus kohas söömas. Juttu jätkus viimase rongini ja oleks ehk veel jätkunud, kuid…rongigraafik seab omad limiidid.

Juba järgneval päeval asusime Great Ocean Roadi avastama. Tegemist on pea 200 km pikkuse ookeaniäärse teega. Oli küll ilus, jah. Käisime ka Otway rahvuspargis pikkuse poolest kõrghoonetega konkureerivate puude kohal matkamas. Oleks nende vahel veidi trossi otsas lennanud ka, aga see atraktsioon oli välja müüdud.

Hiigelpuu Otways
Hiigelpuu Otways

Veel imetlesime kahteteist apostlist – ookeanist väljakõrguvaid kaljumoodustisi. Kõik lainemüha, vee sinisus ja kaljud olid omal kohal ja moodustasid kokku kauneima vaatepildi.

IMG_6587

IMG_6591

IMG_6605

IMG_6612

Vahepeal ööbisime motellides. Külm oli ju! Oh mind rumalukest, kes arvas Aussi sooja maa olevat! Põgenesime jaheduse eest mais ja siin allpool on ikka veel külm. Vihm, rõskus, tuul ja muu sügisele kohane. Tegelikult algas siin kevad ja ma tõesti naiivselt uskusin, et septembris on juba soe. No olgu, vahepeal olevat isegi 20 kraadi kanti olevat, aga nüüd on miskine külmalaine peal. Mitu kuud kuumas ja niiskes kliimas veetnutena on meil hästi raske selle jahedusega harjuda. Suusajope ja soojad sokid on põhilised, toas olles on küte põhjas. Keha on šokis, sest alles ta pidi end elu eest jahutama. Äkiline kliimamuutus ei ole tore. 

Reisist veel – võtsime taas suuna Canberra, laiemas plaanis Sydney poole. Sisemaa pakub kauneid vaateid! Rohelised mäenõlvad, tohutult palju lambaid ja lehmi einestamas, pidevalt muutuv kõrgus. Käisime Canberras NASA kosmosekeskuses. Päris põnev oli, eriti Kasparil. Minu hetked on pigem kunstimuuseumides. 

Hiiglaslik taldrik kosmosekeskuses
Hiiglaslik taldrik kosmosekeskuses

Nüüd oleme omadega Sydneys. Ka siin on jahe ning vihmane. Homme asume juba potentsiaalseid elupaiku üle vaatama. Järgmisel nädalal hakkame tööd otsima. Oh, tuleks ometi hea koht. Mitte ei taha enam rammu rakendada või kuskil kassas summasid läbi lüüa. Aju tahaks pingutada, õppida, end proovile panna ja areneda. Kuulsid, Sydney? Ma olen valmis väljakutseteks!

Esimesed päevad saame ühtede eestlaste üüritud majas peatuda. Kohe soojem tunne niimoodi koduses atmosfääris olla, mitte kõledas hostelis.

Grete

Adrenaliinimöll, paduvihm ja koduigatsusmõtted Idarannikul

Olime omadega jõudnud Gold Coasti lähistele. Siin asuvad Austraalia suurimad lõbustuspargid. Muidugi tuli need järgi proovida. Eriti võttes arvesse, et mina, vaene inimhing, pole kunagi suures lõbustuspargis käinudki. Valikus oli kas Dreamworld-White Water World või veepargi-Sea World-Movie World kombo. Me võtsime neist esimese.

Olime hommikul kell kümme kenasti järjekorras. Pileti sai soodsamalt osta interneti teel, aga väljaprintimata piletita isikud pidid ikkagi sabas seisma. Ei läinud õnneks kaua aega.

Pargis olles panin ette, et alustame mõistlike inimeste kombel ikkagi lahjemast atraktsioonist. Saatuse tahtel jäi me teele siiski Eesti Tivoli Tuurist teada Haamri-laadne atraktsioon. Sealt sai esimese adrenaliinilaksu kätte. Hoidsin pea terve aja silmi kinni, üldse ei tahtnud enda kõrgel kõikumist piiluda. Hiljem, pärast mitmeid atraktsioone, julgesin juba veidi silmi lahti hoida ka.

Naljapilte adrenaliini vahele
Naljapilte adrenaliini vahele
Õnnelik isik lõbustuspargis
Õnnelik isik lõbustuspargis
Pisteti pokri
Pisteti pokri

Päev kujuneski nii välja, et järgisime „thrill“ ehk ekstreemseimate atraktsioonide nimekirja ja käisime neid järjest läbi. Kõige hullem neist oli Giant Drop. Ei tea, miks peaks terve mõistusega inimene ronima pingile, mis vinnatakse 120 m kõrgusele, et saaks seal ülal veidi jalgu kõigutada ja siis vabalangemisega tohutul kiirusel alla kukkuda. Huhuu, mul hakkavad praegugi sellele mõeldes kõhus judinad käima. Ära me selle igatahes tegime ja oli küll hirmus! Seal ülal olles ma kartsin tohutult. Iga hetk võid ju alla langeda sealt meeletust kõrgusest, kust inimesed paistavad nii pisikestena. Ei tea ikka, kas tahan kunagi langevarjuhüpet teha. 🙂  

Vabalangustorn
Vabalangustorn

Lõbustuspargis veedetud päeva mahtus muidugi palju – meeletult kiiret sõitu Ameerika mäe“ laadsetel atraktsioonidel, pea alaspidi rippumist, raputamist, õudu, adrenaliini ja kiljumist. Minu parimad karjatused keset atraktsioonil sõitu olid ilmselt „miks, Kaspar, miks???!“ „appi, viige mind siit ära“ ja „siit kukun ma nüüd küll alla!“ Seda viimast nentisin, kui me suurelt kiiruselt pea alaspidi rippu vajusime ja ma oma toolis veidi liikusin seepeale. Olin täiesti kindel, et minu tund on tulnud ja siit ma nüüd alla kukun. Viisaka inimesena nentisin ma enne hullemate sõitude algust Kasparile kuldsed viimased sõnad, et oli tore teda teada.

Paaril atraktsioonil tehti pilti ka, mida siis hiljem „imetleda sai“. Klassika – Kaspar naerab, minul on silmad kinni pigistatud ja suu viimsepäeva karjes. Õnneks taheti nende fotograafiaüllitiste eest sisse kasseerida lausa 20 taala, nii et Kaspari soov see pilt raamida ja tulevikus seinale riputada ei läinud täide.

Mõnel atraktsioonil naersin mina ka, ühel lausa pisarateni. Kiired ja äkilised atraktsioonid on selles mõttes head, et kogu selle kiiruse ja adrenaliini juures ei lähe süda pahaks. Lastele mõeldud karussellidel on tihti üks lõputu pöörlemine ja hakkabki iiveldama. Me käisime kõige viimasena mingil pöörleval asjandusel ja hakkas paha. Samas on piir pisarate naermise ja surmahirmu vahel atraktsioonide puhul õhuke. Mõni neist oli lihtsalt lõbus ja tore, mõni aga üsna jube. Muidugi tore, et kõik läbi käisime, ega ma minemata poleks jätnud. Mulle meeldib adrenaliin, närvikõdi ja veidi hullust turvalises ulatuses.

Minu lemmikatraktsioon
Minu lemmikatraktsioon

Vahepeal käisime ka looduspargi osas. Paitasin närvide rahustamiseks kängurut, jälgisime koaalade asjatamist, tutvusime Puukänguru ja uute linnuliikidega. Ühes ruumis oli järjest mitmeid loomi klaaside taga, nagu ikka. Ühes sellisel klaasitaguses olid mitmed purgid-pudelid, kaisuloomad ja muud nänni. Loomi polnud näha. Kõrval oli silt – selline on pilt, kui inimene risustab prügiga loodust. Loomadest tühi. Vat kui efektne viis sõnumit edastada. 

Dingo
Dingo

IMG_6297

Koaala asjatamas
Koaala asjatamas

IMG_6198

Ahjaa, kuidas ma saaks unustada tiigrite etendust. Kell 12 näidati loomatalitajate abiga, kuidas tiigrid hüppavad, puu otsa ronivad ja muud omale loomuomast teevad. Vahva oli! Ma muidu olen igasuguste loomade põlevate rõngaste läbihüppamiste jms vastane, aga kui nad oma loomulikke tegevusi maiuse nimel teevad, võin vaadata küll. Üldse olen täheldanud, et Aussi loomaparkides arvestatakse loomade tahtega. Näiteks ei pruugi lind käsu peale kohale lennata. Siis etendus kas venib või jääbki see osa vaatamata. Alice Springsis oli näiteks nii. Dreamworldis ka tiiger ei teinud kõike, mida taltsutaja tahtis. Kui ei taha hüpata, siis ei hüppa. Mõni edevam kolmest tiigrist sai innustust inimeste plaksutamisest ja ikka hüppas. 

IMG_6059

Tiigripoega sai ka kaugelt näha. Ta oli nii armas, nagu suuremat sorti kassike. Kui talle piima joodeti, jäi tuttu. Nagu tita ikka.

Mis mulle veel meeldis, olid kängurude puhkealad. Kui nad tahtsid inimestelt pai ja toitu saada, siis olid nn „avalikus alas“, aga võisid eralduda oma eraalasse, kuhu keegi peale loomatalitajate minna ei tohtinud. Kui me juba loomi enda lõpuks n.ö „ära kasutame“, siis tuleb nende huvidega ka arvestada. Normaalne ju!

Järgmisel päeval proovisime ära veepargi osa. Seal oli pea kõikides atraktsioonides nn „tube“, mille peal sai kehekesi alla lasta. Vahepeal sai suurel kiirusel alla tuhisetud, nägu naerul. Hästi head ja mõistlikkuse piires ekstreemsed atraktsioonid olid. Kiidan! 

Pärastlõunal käisime veel tavalõbustuspargis ka ja kordasime mõnd sõitu. Veel mainiks, et kogu külastuse juures oli järjekordades veedetud aeg lühike. See on üsna oluline aspekt. Tegemist on ikkagi üsna hooajavälise ajaga (kevad alles algab). Veepargis oli vahel veidi jahe, aga üldiselt oli ideaalne aeg külastuseks.

Pargist tulles oli kõht tohutult tühi. Valisime suvaliselt kesklinnas ühe Korea koha. Tundus autentne, sest Korea vms Aasia päritolu isikud sõid ka seal, isegi kummardasid traditsiooniliselt restorani sisenedes. Meile toodi tasuta eelrooga isegi, mis oli suur üllatus. Nautisime siis oma kalakooki ja mis iganes snäkke veel. Ma sain seal restoranis igatahes elu parimat Teriyaki kana! Oh, milline suurepärane roog! Võtan nüüd eesmärgiks kunagi analoogset rooga kodus järgi teha. Ei saa ju alati Gold Coastile sõita, kui kanaisu tuleb.

IMG_6310

Kaspar võttis vürtsika kana. Loo moraal – ära mine Aasia autentsesse söögikohta ja küsi puusalt tulistades vürtsikat toitu. Ma natuke kihistasin naerda, kui Kaspar köhides, leemendades ja punetades sõi. Ta veel paar tundi hiljem olevat vürtsikat maitset tundnud. Vaeseke! Igatahes nentisime, et Aasiasse võiks kolida juba pelgalt toidu pärast. Malaisias viskas lõpuks nendest roogadest hommikust õhtuni süües kopa ette, aga seda vaid paariks nädalaks. Tahaks ikka veel ja uuesti head Aasia sööki!

Õhtul karavanpargis hakkas paduvihma kallama koos äiksega. No eks see pidi millalgi tulema. K-Marti 65-taalane kiletelk õigustas end taas- ei lase läbi õhku, aga ka vett mitte.

Ikkagi oli nukker vihmaga telkida. Dušist ei tulnud miskipärast ka sooja vett, kuigi mina külmavaresena just lootsin end seal soojendada. Vot siis oli küll koduigatsus platsis. Kodus nii ei oleks, sosistas koduigatsuskuradike mulle kõrva. Kodus on soe ja stabiilne, turvaline ja mõnus. Seal küll selliseid ootamatusi ei ole ja katus on sul alati peakohal. Vot selline see koduigatsus, sindrinahk, ongi. Haarab kõige ootamatul hetkel sul kratist. Kunagi reisiblogisid lugedes imestasin, kui keegi kirjutas, et oli nt töökohal stressirohkes olukorras nutma puhkenud. Enam, muide, ei imesta. Väljamaal pikaajaliselt tegutsedes ongi emotsioonid vahel nii kõrgendatud. Nendega tuleb õppida toime tulema. See teebki tugevamaks. Selles seisnebki suuresti seiklemise võlu.

Vihma jagus nii ööks kui hommikuks. Õnneks oli karavanpargi köök varustatud katusega. Pärast hommikusööki asusime Surfers Paradise kuulsa ranna poole teele. Seisime siis haledalt paar minutit vihmas, ikka surfiparadiisi võlude nautimiseks. Nentisin siis, et väga tore ja kordumatu kogemus küll, aga nüüd tahaks küll vihmakindlasse autosse.

Ei noh, ilus rand oli. Klaasist kõrghooned, valge liivariba ja tohutud lained. Lihtsalt vihm ei andnud just lisaväärtust. Tegelikult oli suva, veepargis saime niikuinii palju päikest, nagu ka varem laevareisidel. Poleks vast viitsinudki rannas lebotada. Hoidkem tuju kõrgel viperdustest hoolimata!

Järgmine peatus oli Byron Bay, ikka idapoolseimas punktis asuva majaka pärast. See oli üks kaunemaid hooneid, mida ma Austraalias näinud olen. Oh ja need lained, need vaated. Praegu olevat vaalade rändeaeg ka ja jälle nägime neid kauguses sulpsamas. Kes küll vaalavaatluse eest maksta tahab, kui puhta tasuta saab? Vaadake pilte parem, mis ma siin ikka kirjalikult ilutsen.

IMG_6346

IMG_6369

IMG_6385

IMG_6389

IMG_6392

Tegelikult olevat Byron Bay üks kanepihõnguline hipilinn. Hetkel pole suvi ehk festivalide hooaeg ja õhk oli hoopis vihma-, mitte rõõmutaimelõhnaline. Nii et seda õiget „vibe“ me kätte ei saanud. Sõime hoopis Main Beachil heeringasalatit ja olime niisama rahul. Muide, hindamatu oli ühe austraallase nägu, kui ma hommikul karavanpargis seda kala hakkisin. Uuris ja puuris imestunult eemal, et mis haisvat ollust ma lõigun.

Heeringaseikluste järel põrutasime Coffs Harbouri linnakesse. Vihmapilved, kuraskid, muudkui järel. Ei jäänud meil muud üle, kui motellis toake võtta. Booking.com kaudu saime päris soodsa pakkumise. Õhtul tahtsime kesklinna jalutada. Poole kõndimise pealt hakkas tohutu vihm ja tormine tuul. Lõpuks käisime autoga linnas. Nüüd naudime mõnusat punast veinikest teki all, olles just lõpetanud Vietnamipäraste nuudlitega. Päris Korea kanaga võrdne polnud, aga hea oli ikkagi. Jätkame reisi, mida me kavatseme pikendada. Jaa, meie reisilõpp on küll Sydney, aga vahepeal lähme sealt veel kaugemale. Rändame nõrkemiseni!

Kallid ja õhusuudlused

Grete-Maarja

Rännak itta – ikka püütonite ja lehmade seltsis!

Siit tuleb pikk postitus meie senisest Idaranniku reisust, sättisin parajalt pilte kah juurde. 

Oleme jälle omadega teel. Kolmapäeval, 2. septembril, pakkisime end taas kogu oma maise varaga autosse, haakisime veel jalgrattad ka külge ja asusime rekkamehe elu maitsma. Esimesed päevad sõitsimegi järjest vähemalt kümme tundi. Ei ole midagi nii lihtne, et Darwinist võtad kõige otsema suuna Cairnsi poole. Sõita saab seal, kust läheb põhimaantee. Alustuseks tuli üldse Alice Springi poole suund võtta ja sõita tuhat kilomeetrit teed, mida mööda me mais Darwini poole sõitsime. Alles teisel päeval sõitsime uudses kohas. Nägime kõrbestunud maad oma rohututikestega, kondiseid lehmi ja autoga mõrvatud kängurudelaipu õgivaid kulle. Ees ja taga oli kilomeetreid lagedat maad, nii et vahepeal tundus tee üldse lõppevat. Silmapete!

Kuna vahepeal olime omadega täitsa sisemaal, saime üle pika aja praktiseerida pikkade pükste, dressika ja tenniste kasutust. Täitsa jahe oli, öösel langes temperatuur lausa 12 kraadini. Kui oled ikka kolm kuud kuumas troopikas olnud, on ikka külm küll. See-eest oli uni tänu sellele jahedusele suurepärane.

Kolmas päev oli juba põnevam. Jõudsime Queenslandi kaunimatele maastikele. Mäed olid ja suhkrurooistandused, banaanipuud ja muud põnevat. Lõhn oli ka õhus hoopis teie, natuke niiske ja magus. Tagasi troopikas! Siinpool on õhk koguaeg hingatavam olnud kui Darwinis, õhtul tuleb isegi dressikas selga tõmmata. Päeval on mõnus soe.

Kolmanda päevaga lõppes ka rändamine pärapõrgus, kus imeväikseid paari majaga asulaid leidub nii umbes kaks tuhande kilomeetri raadiuses. Idaranniku asustus on kordades tihedam ja ei pea pead vaevama, kas lähim bensiinijaam asub tõesti vaid 400 kilomeetri kaugusel. Kes sellise outbacki trippi ette võtab, lihtsalt peab võtma kaasa mitme päeva veevaru, toitu ja varukütust. Kui ikka midagi juhtuma peaks, auto üles ütlema näiteks, võid täitsa täbaras olukorras olla.

Neljandal päeval hakkasime juba Cairnsi poole jõudma, aga hing ei ihanud veel linnaelu. Läksime hoopis mingisse rahvusparki. Sõitsime mitukümmend kilomeetrit kitsast mägiteed ja matkasime väikse sinise järve äärses džunglis.

Järveke Cairnsi lähistel
Järveke Cairnsi lähistel

Siis seadsime end sisse Cairnsis karavanpargis ja läksime ratastel linna avastama. Sõitsime esplanaadi läbi. Ilus oli, mäed ja puha.

Vaade Cairnsi esplanaadilt
Vaade Cairnsi esplanaadilt

IMG_5812

Laupäevaõhtu melu käis täiel rinnal. Ühes pargikeses peeti breigivõistlust ning sealt veidi eemal erinevate Aasia kultuuride festivali. Võtsime putkast soodsa hinna eest Samoani toitu ja jälgisime, kuidas ribaseelikute ja lillekestega ehitud mehed rütmika muusika saatel hüppasid ja kargasid, endal naerunägu ees. Samoani toit oli kah väga hea – kartulisalat, ülihea vorst, Chop Suy, banaan kookusega ja lambaliha. See Chop Suy oli ülihea ja ma kavatsen selle roa kindlasti meelde jätta. Kaspar teatas, et tema teab seda toitu juba Malaisiast. Mina küll ei teadnud. Igatahes ülimalt maitsev ja omapärane roog on!

Pühapäeval oli kruiisiaeg.

Laevad on mõnusad!
Laevad on mõnusad!
Päiksetekil elu päevitust omandamas
Päiksetekil elu päevitust omandamas

IMG_5850

Pildipealkiri võiks olla ... Jeee?
Pildipealkiri võiks olla … Jeee?

DCIM100GOPROGOPR1816.

Meid viidi laevaga Great Barrier Reefile snorgeldama. Korallide pärast me siia linnakesse üle 300 km sõitsimegi, nagu enamik turiste. Laeval oli inimesi nii umbes saja ringis. Hoiatati merehaiguse eest ja tõesti, laev loksus päris palju. Lõpuks oli laevakoridor ummistunud näost valgete paberkotti öökivate inimestega. Ma endal merehaigust veel täheldanud pole, aga oksendamise hääli ja lõhna ei talu üldse. Nii ma siis pagesingi nende merehaigete eest muudkui eemale.

Korallid olid ilusad küll. Värvilised kalad ka. Snorgeldasime kahes erinevas kohas. Siiski pidime Kaspariga tõdema, et Perhentiani elamus oli veidi erilisem. Seal nägi ikka haisid ja suuri kilpkonni ka kõrvuti kaunite korallidega.

Kruiis oli siiski igati oma 99 dollarit väärt, ega nemad haide puudumises süüdi pole. Kahe snorgeldamise vahepeal pakuti täitsa viisakat lõunat ning tagasiteel isegi veini juustu ning küpsistega. Pikutasime päiksetekil ja päevitasime ka. Ma pole ammu sellist päevitust saanud. Sain endale lisaks aegade punaseima nina. 🙂 Kokkuvõttes oli ülimalt tore päev. Tegime mingeid oma nalju ja jaburdasime niisama terve aja kogu selle mereelamuse kõrvale. Miks olla tõsine, kui võib lõbus olla ja naerda kihistada? 

Järgmisel päeval võtsime suuna Airlie Beachile. On teine selline armas suvituslinnake, kus on suur laevasadam ning mäekülg täis ehitatud väikseid majakesi. Ilus, silm puhkab kohe. Karavanpargis sai tutvuda erinevate tuuridega ja meie õnneks oli soodne pakkumine jahiga seilamisele. Muidugi lähme sinna!

Hommikul ärkasimegi vara (tuuride põhiline miinus) ja läksime sadamasse. Meid ootas British Defender – jaht, mis omal ajal seilas erinevatel võistlustel ülemaailmselt. Päike paistis, tuuleke paitas ja meie tšillisime laevatekil. Mida elult veel tahta! Reisijaid paluti ka appi purjeid heiskama. Kaspar hea inimesena ikka läks abistama ja sai seilamise kogemuse. Terve sõidu aja sai nautida kaunist vaadet sini-sinisele veele, mägedele ja saarekestele.

Ei ole just halb olla :)
Ei ole just halb olla 🙂

Lõpuks jõudsime Whitsunday saarele, Whitehaven randa. Oh sa püha püss, milline paradiis seal oli! Imevalge liiv ja helesinine vesi! Liiv oli nii puhtalt silikaadist, et suisa kriuksus jalge all. Tegime seal tohutult palju pilte ja lesisime lainetes. Oh seda mõnusat elukest.

IMG_5878

Üks kauneimaid kohti, kuhu ma sattunud olen
Üks kauneimaid kohti, kuhu ma sattunud olen

IMG_5887

IMG_5895

Tagasi laeval, sõime pakutud lõunat ja asusime snorgeldama. Siin on vaat et ilusamadki korallid kui Cairnsi kandis.

Ilusa päeva lõpuks olime päiksest punased kui vähid. Ma pole elu sees niimoosi päiksest kuumanud ja punetanud. Õnneks järgmiseks päevaks muundus see Aloe Vera kreemi abiga ikka kuldpruuniks päevituseks. 50 SPF on kohustuslik, ei tea mis selleta oleks veel saanud. Muide, parim kreem on Banana Boati oma. Hea lõhnaga ja ei kleepu nii hirmsasti.

Julgesime ikkagi oma punaseid larhve avalikkusele näidata ja sõime ühes Mehhiko restoranis tšillirooga, misjärel suutsime vaid karavanparki tagasi sõita ja kiire pesu järel telki magama roomata. Mis imejõud sel päikesel küll on, et nii läbi võtab?

Järgmisel päeval külastasime Conway rahvusparki. Natuke matkamist ikka kah niisama nautlemise juurde. Ronisime usinalt mäest üles, kuni meid tervitasid paradiisivaated.

IMG_5899

IMG_5906

IMG_5917

IMG_5922

Sellest järgmisel päeval andsid jalad ronimisest täitsa tunda. Pärast matka kasutasime karavanpargi pesumaja, kokkasime ja nautlesime niisama. Seal karavanpargis oli hästi kena basseiniala, nagu troopiline laguun.

Neljapäeval asusime Mackay poole teele. Käisime Cape Hillsborough rahvuspargis. Seal pidavat känguruid ja vallabisid rannas nägema. Me kahjuks neid seal ei tabanud, uudistasime üht vallabid hoopis metsas ja matkasime veidi. Hästi ilus rand oli – suured lained, huvitavad kivilahmakad ja ümbritsevad mäed.

Cape Hillsborough rand
Cape Hillsborough rand

IMG_5939

Võsas ekseldes
Võsas ekseldes

Reedel sõitsime Bundabergi, läbides 620 km. Järgneval päeval otsustasime üle kaeda, et kuidas seda Austraalia põhilist Bundabergi rummikest villitakse kah. Võtsime tuuri, kus giid viis meid läbi erinevate tootmisruumide. Rummi tehakse molassist, mis on suhkrutöötlemise kõrvalsaadus. Lõhnas teine veidralt magusalt ja maitses täiesti kohutavalt. Andsin enamus oma osa Kasparile ja teised tuuriosalised paistsid ka selle kraami vähemalt söödavaks tunnistavat. Mina mõtlesin vaid, et kuidas selle jubeda maitse suust ära saaks.

Ühes ruumis oli ehitatud justkui „tünn“, kus sai ise sees olla ja astuda klaasil, mille all voolas villitav rumm. Pilti kahjuks teha ei saanud, sest pruulikotta minnes konfiskeeriti meilt kõik patareidega asjad. Kui see vabrik sädemekese alla saaks, siis plahvataks kõik tootmishooned ja natuke Bundabergi. Õnneks midagi ei juhtunud.

Tuuri lõpus anti toodangut maitsta ka. Kaspar valis ühe rahvusvahelisel võistlusel skoorinud joogi ja mina vanillimekiga rummi. Minu oma oli hea, kokakoolaga muidugi veel parem. Teise maitsena proovisime rummi ja ingveriõlu (olemuselt ikkagi limonaad, nagu meil kali) segu. Oli ka superhea. Ingveriõlu on üldse väga hüva märjuke, iseäranis Bundabergi (Bundy) toodang. Kaspar mekkis autorooli istumise tõttu tagasihoidlikult, aga mina jõin oma klaasikesed ikka lõpuni. Polnud ammu kanget alkoholi pruukinud ja see märjuke ajas muidugi pea sumisema. Kaspar sai endale väga lõbusa pruta sealt tehasest.

Mitte veel nii lõbus pruta enne rummitehast jäätist nautimas
Mitte veel nii lõbus pruta enne rummitehast jäätist nautimas
Bundabergi kuulsa jääkaruga
Bundabergi kuulsa jääkaruga
Selline toss tekib suhkruroogu töödeldes
Selline toss tekib suhkruroogu töödeldes

Kasparil oli ju samal päeval, 12. septembril, sünnipäev! Ma saan teda nüüd mõned kuud natuke vanakeseks tögada, kuni ise täpselt sama vanaks saan. Õnne kallimale ja muidugi ilusat uue eluaastat ka! Kui me seda siin koos veedame, siis võiks ju ikka ekstrailus aasta olla. 🙂

Kaspari sünnipäeva jätkasime ühes Bundabergi kaubanduskeskuses, kus lõunastada tahtsime. Austraalias on kiireks lõunaks laias laastus kaks varianti – kiirtoit või Aasia toit, mis siinkandis on rammusam kui päritolumaal. No poest võib ka salatit osta, aga tervislikke eksemplare on vaid paar ja neid oleme juba loendamatul arvul söönud. Pubides ja mujal pakutakse ikka ja ainult friikartuleid ja enamasti friteeritud liha/kala. Mis eine see selline on? Niisiis sõime Hungry Jacks’is, mis tegelikult olevat Burger King. Üsna jubeda burgeri sain. See nn „pulled beef“ oleks nagu poekonservist võetud ja kellegi poolt juba läbi nämmutatud. Kaspari burger oli siiski täitsa hea.

Kõhud täis, võtsime suuna Rainbow Beachile, aga peatusime ajanappuse sunnil hoopis ühe väikse külakese Maryborough lähistel. Siinkohal kiidaksin Wikicamp appi. On küll tasuline, aga alati nuhib parimad ja odavamad telkimikohad/karavanpargid välja. Leidsime äpi abil väikse turismitalu. Läksime selle koha baari, võtsime Kaspari sünnipäeva puhul mõne joogid ja mängisime kohalikega piljardit. Oli tore õhtu. Pimeda saabudes läks õues jahedamaks (nagu Eesti augustiõhtul nt) ja pugesime mõnuga telki teki alla peitu.

Taas koitis hommik, taas asusime teele. Käisime Rainbow Beachil. Oli ilus teine. Lained olid suured ja inimesed surfasid. Oleme nüüd omadega siinmail, kus võib ka vette siseneda, kartmata krokodille või meduuse. Sõitsime ka Noosa rahvusparki ja imetlesime kaljusid, vahuseid laineid, imesinist ookeani ja kaunist metsa. Siin on männilaadsed puud. Ei mingit troopiliste taimede küllust. Täitsa huvitav, kuidas loodus pidevalt rännates muutub. Siinkandis on ka puud rohelisemad ja tee ääres on kohati tihe mets. Lõuna ja Kesk-Austraalias sellist pilti polnud, nägi vaid liiva ja üksikuid põõsatutikesi. 

Noosa rahvuspark
Noosa rahvuspark
Põnev puu Noosas
Põnev puu Noosas

IMG_5991

IMG_6006

IMG_6013

Täna käisime Brisbanes. Ei tea, mis maakate hing meil mõlemil sees on, aga kesklinna kondama ei olnud tahtmist minna. No mis parata, Austraalia linnad on kõik sellised modernsed ja mis neist kõrghoonetest ikka vahtida. Selle asemel kondasime Brisbane ääres asuvas rahvuspargis ringi. Me silme ees ületas teed hiiglasuur püüton! Jube, ma pole elu sees looduses nii suurt madu näinud. Algul ta ei kavatsenudki end eriti kiiresti liigutada, aga Kaspar tagus vastu maad ja siis armuline madu roomas puu otsa. Vibratsioone nad ju ei talu.

Tahtsin kangesti India toitu süüa. Otsisime isegi sobiliku toidukoha välja, kus olevat lõunapakkumised. Jõuame kohale – restoran on kinni ja avatakse allest viiest õhtul. Kõrval oli lahkelt avatud burgerikoht. Sel hetkel sain küll kurjaks – miks need austraallased lõuna ajal normaalset ja toitvat einet ei paku? Võtsime suuna kaubanduskeskusesse, aga ka seal olid avatud vaid Fish and Chips kohad, muud restoranid olid suletud. Pidime taas poekraamiga leppima. Täitsa huvitav ikka, miks Austraalia ülekaalulisuse poolest maailmas esirinnas on? Mina küll ei taipa. Eks kesklinnades on suurem valik, aga päris linnasüdamesse me tõepoolest einekese pärast ronima ei hakanud. Oh neid pirtsakaid turiste!

Lõpuks oleme jõudnud Kuldranniku lähistele. Homme lähme avastama siinseid teemaparke. Kiljumine ja adrenaliin peaks nüüd mõneks päevaks tagatud olema. Kui muidu oleme ööbimiste pealt kenasti säästnud, sest karavanpargid on oodatust soodsamad olnud, siis siin tuli öö eest välja käia tervelt 45 dollarit! Lootsin, et ehk pakutakse meile siis kullast telkimisalust ja dušist kuldvihma, aga siiski mitte. Õnneks on tasuta internet, millele võlgneb see postitus tänu.

Tervitan ja kallistan kõiki, kes kallid ja armsad!

Grete-Maarja