Pallimängud delfiiniga, musid hülgelt, Great Ocean Road ja muud põnevat külmal maal Austraalias

Olles Coffs Harbouris, tekkis küsimus, kas seal linnakeses on midagi põnevat teha. Küsisime teadmiste emalt Googlelt järgi ja selgus delfinaariumi olemasolu. Mina läksin kohe põnevile, et oh sa poiss, delfiinid! Kujutage ette, isegi delfiinietendust polnud ma oma senise elukese jooksul näinud. Aga see viga sai kohe parandatud.

Kohapeal anti meile isegi päkkerite soodustust. Algul öeldi küll, et see on vaid YHA hosteli klientidele, kui on mingi vastav kaart olemas. Kaspar ütles, et oi, meil on ainult telk ja see küll kaarte ei väljasta. Ise naersime selle peale, nagu tegu oleks parima killuga. Naine kaasa ei naernud, aga kaasa tundis vist küll. Vaesed inimesed, niigi päkkerid ja isegi hostelis pole raha ööbida. Andis ikkagi soodustust.

Parasjagu oli käimas pingviinide toitmine. Väiksed nunnukesed paterdasid seal, nokad õieli ja trügisid üksteisega võidu. Inimesed said järjekorra alusel neile kala pakkuda. Mina seisin niisama kõrval ja üks pingviin vaatas mind pikalt, kahtlustades, et äkki ma varjan tema eest kala. Ei mingit pettust, ma niisama imetlesin neid pisikesi.

Järgmisena jälgisime hüljeste toimetamist. Nad olid veidi edevad, pöörlesid inimeste ees ujudes ja loivasid niisama ringi. Niii armsad loomad, kohutav on mõelda, et mõned neist neelavad kilekotte meres alla ja surevad piineldes. Huuh, ei taha üldse sellele mõelda.

Tere, delfiin!
Hüljes mängimas

Käisime veel ka väikses akvaariumi osas ja imetlesime kalu. Nii rahustavalt mõjub nende jälgimine.

Omal kohal olid muidugi ka delfiinid. Nemad ka suhtlesid inimestega. Üks tõi mulle palli ja ma viskasin seda talle. Valesti viskasin, liiga kaugele! Delfiinike pööritas silmi ja enam mulle palli ei toonud. Pärast üks pani mind veel proovile ja seekord ma viskasin õigesti, otse tema ammuli suhu. Ta viskas selle mulle tagasi, kui ma mujale vaatasin. Sain märja palliga vastu pead. Naljatilgad!

IMG_6418

Siis algas etenduse osa – delfiini- ja hülgemusi. Veider oli. Kasparile jättis hüljes mäletuseks habemesse kalasoomuse. Oi, kuidas ma naersin. Lubasin kohe blogisse kirja panna. Kaspar lootis, et unustan. Oh ei, sõbrake, kuidas ma saaksingi unustada.

Hülgemusi
Hülgemusi

Pärast suudlemistseremooniat algas trikkide osa. Hüljes lehvitas, näitas keelt, rääkis oma keeles anekdooti, hoidis oma nina peal tasakaalus palli ja kala ning demostreeris, kuidas kilekotte prügikasti visatakse. Et need jumala eest merre tema liigikaaslasi ohustama ei satuks.

IMG_6489

Etenduseosa
Etenduseosa

Delfiinid ujusid omavahel võidu, vigurdasid vees ja hüppasid kõrgele õhku. Pakkusime endid vabatahtlikuks nende efektsemal toitmisel. Toigast kalaga tuli kõrgel hoida ja delfiin võttis selle hüppega ära.

IMG_6536

Kokkuvõttes oli väga lõbus. Etendus oli humoorikalt kokku pandud ja loomad olid üliarmsad. Kes sinna linnakesse satub, siis see külastus on kindlalt oma aega ja raha väärt.

Järgmise öö veetsime kuskil kõrvalises külakeses jõeäärses karavanpargis. Selles jões olevat haisid. Kuskile siin Austraalias minna ei saa, ilma et keegi sind nahka tahaks pista.

Ladistas paduvihma. Öösel ärkasin selle peale üles. Tükk aega olin ärkvel ja ootasin, et kas peab ujuma hakkama. Õnneks ei pidanud, telk jäi kuivaks.

Hommikul saime kuidagi vihmaga võideldes hommikusöögi valmistatud ja söödud. Järgmine peatus oli Newscastle, Sydney lähistel asuv vana kaevanduslinn. Seal me peatusime vaid toidupoes käiguks, seega linna kohta kommentaare jagada ei oska. Niipalju ehk vaid, et seal leidus vanu inglisepäraseid kivimaju. Kogu see Sydney lähedal asuv asustus peakski rohkem ajalooga olema. Sydney rajati aastal 1788 ja oli üks esimesi linnu siinkandis, muide. Me eelmisele kodulinnale Darwinile pandi seevastu ametlik algus alles 1911. aastal. Vot sulle ajalugu!

Sydneys sõitsime seekord vaid läbi. Kui sinna lõpuks paikseks jääme, küll jõuame avastada. Meie suund on praegu Great Ocean Road. Sõidame sinna lühemat teed sisemaad pidi. Öö veetsime väikses mägilinnas Moss Vale. Brr, kui külm seal oli! Kuni 10 kraadi. Kohe sai välja otsitud soojad sokid ja muu külmakindel kraam. Magamiskoti, teki ja dressidega magades oli päris soe. Selles samas linnakeses käisime ka hommikust söömas. Kõik, sh muna ja peekon, oli serveeritud röstsaial. Tüüpiline!

Tüüpiline Austraalia maalinnake
Tüüpiline Austraalia maalinnake väikeste majade ja pubidega

Hommikul pakuti karavanpargi köögis pannukaid. Söömisseltskonnas oli üks mees oma treenitud kakaduuga. Oli teine vaese linnu beebina pesa kõrvalt leidnud. Mõelda vaid, kakaduupered viskavad oma nõrgima poja pesast julmalt välja! Vot sulle emalikkust ja kodusoojust. Selle nõrgukese õpetas ta leidnud mees trikke tegema.

Mees oma treenitud kakaduuga
Mees oma treenitud kakaduuga

Kuna olime mitu päeva ainult istunud ja sõitnud, sibelesin nagu närviline elektrijänes end liigutama. Võtsime suuna lähedasse metsa. Sinna sõites olid vaated uskumatud! Erkrohelised nõlvad, kirjud lehmad koos hobustega aasadel, kõikjal värvilised puud. Selline kodune kliima ja õhk, nagu Eestis sügisel. Ma muudkui ahhetasin, kui ilus kõik on. Ei tasugi alati ainult turismiraamatuid usaldada, mõnikord saab ise ringi konnates kauneimate vaatepiltide osaliseks.

Poolel teel metsa tuli ette kruusatee. Meie oma kaheveolisega sinna ronima ei hakanud. Austraalias on neljaveoline auto üsna vajalik. Oleks seda teadnud, oleks ehk rohkem raha auto ostuks kokku kraapinud ja selle endalegi ostnud. Meil juba mitu kohta läbi käimata, sest poolel teel tuleb ette kruusatee. Pole küll igapäevane probleem, aga siiski..

Võtsime jalgrattad ja kukkusime väntama. Huhuu, kui raske see oli! Tohutult palju oli tõuse. Ma pidin isegi peatuma ja daamilikult natuke öökimisega segi köhima. Mis see siis nüüd oli? Võhm täiesti kadunud? Oh eiii!

Suures trennihoos ununes, et olime merepinnast nii kõrgel, et hõre õhk andis tunda. Selle kõige kiuste sõitsime, kuni oja vastu tuli. Pärast oli küll hea väsinud jalad autosse istuma vedada ning maasikaid ja ploome nosida.

Metsatee mägedes, kus võhma proovile panime
Metsatee mägedes, kus võhma proovile panime

Järgmine öö pidime kringliks külmuma. Peatusime ühes armsas maalinnakeses. Õhtul tundus täitsa talutav temperatuur olevat, aga ööseks viskas vist isegi miinuskraadid ette. Nii ikka ei saa. Järgmisel ööl, Melbournes, olime juba targemad ja läksime hostelisse. Lubati omaette vannituba. Oli küll, aga milline! Vetsu- ja dušinurka eraldas vaid õhuke kardin. Parkimiskohaga hosteli leidmine oli tõeline keberniit veel pealekauba.

Melbournes veedetud õhtu oli küll supertore. Saime kokku Uku ja Liisiga – nende eestlastega, kellega me Smoky Bays tutvusime. Olime vahepeal reisinud täiesti eri suundadesse, aga nüüd olime sattunud ühte linna. Käisime ühes hubases hipsterlikus kohas söömas. Juttu jätkus viimase rongini ja oleks ehk veel jätkunud, kuid…rongigraafik seab omad limiidid.

Juba järgneval päeval asusime Great Ocean Roadi avastama. Tegemist on pea 200 km pikkuse ookeaniäärse teega. Oli küll ilus, jah. Käisime ka Otway rahvuspargis pikkuse poolest kõrghoonetega konkureerivate puude kohal matkamas. Oleks nende vahel veidi trossi otsas lennanud ka, aga see atraktsioon oli välja müüdud.

Hiigelpuu Otways
Hiigelpuu Otways

Veel imetlesime kahteteist apostlist – ookeanist väljakõrguvaid kaljumoodustisi. Kõik lainemüha, vee sinisus ja kaljud olid omal kohal ja moodustasid kokku kauneima vaatepildi.

IMG_6587

IMG_6591

IMG_6605

IMG_6612

Vahepeal ööbisime motellides. Külm oli ju! Oh mind rumalukest, kes arvas Aussi sooja maa olevat! Põgenesime jaheduse eest mais ja siin allpool on ikka veel külm. Vihm, rõskus, tuul ja muu sügisele kohane. Tegelikult algas siin kevad ja ma tõesti naiivselt uskusin, et septembris on juba soe. No olgu, vahepeal olevat isegi 20 kraadi kanti olevat, aga nüüd on miskine külmalaine peal. Mitu kuud kuumas ja niiskes kliimas veetnutena on meil hästi raske selle jahedusega harjuda. Suusajope ja soojad sokid on põhilised, toas olles on küte põhjas. Keha on šokis, sest alles ta pidi end elu eest jahutama. Äkiline kliimamuutus ei ole tore. 

Reisist veel – võtsime taas suuna Canberra, laiemas plaanis Sydney poole. Sisemaa pakub kauneid vaateid! Rohelised mäenõlvad, tohutult palju lambaid ja lehmi einestamas, pidevalt muutuv kõrgus. Käisime Canberras NASA kosmosekeskuses. Päris põnev oli, eriti Kasparil. Minu hetked on pigem kunstimuuseumides. 

Hiiglaslik taldrik kosmosekeskuses
Hiiglaslik taldrik kosmosekeskuses

Nüüd oleme omadega Sydneys. Ka siin on jahe ning vihmane. Homme asume juba potentsiaalseid elupaiku üle vaatama. Järgmisel nädalal hakkame tööd otsima. Oh, tuleks ometi hea koht. Mitte ei taha enam rammu rakendada või kuskil kassas summasid läbi lüüa. Aju tahaks pingutada, õppida, end proovile panna ja areneda. Kuulsid, Sydney? Ma olen valmis väljakutseteks!

Esimesed päevad saame ühtede eestlaste üüritud majas peatuda. Kohe soojem tunne niimoodi koduses atmosfääris olla, mitte kõledas hostelis.

Grete

Advertisements

Adrenaliinimöll, paduvihm ja koduigatsusmõtted Idarannikul

Olime omadega jõudnud Gold Coasti lähistele. Siin asuvad Austraalia suurimad lõbustuspargid. Muidugi tuli need järgi proovida. Eriti võttes arvesse, et mina, vaene inimhing, pole kunagi suures lõbustuspargis käinudki. Valikus oli kas Dreamworld-White Water World või veepargi-Sea World-Movie World kombo. Me võtsime neist esimese.

Olime hommikul kell kümme kenasti järjekorras. Pileti sai soodsamalt osta interneti teel, aga väljaprintimata piletita isikud pidid ikkagi sabas seisma. Ei läinud õnneks kaua aega.

Pargis olles panin ette, et alustame mõistlike inimeste kombel ikkagi lahjemast atraktsioonist. Saatuse tahtel jäi me teele siiski Eesti Tivoli Tuurist teada Haamri-laadne atraktsioon. Sealt sai esimese adrenaliinilaksu kätte. Hoidsin pea terve aja silmi kinni, üldse ei tahtnud enda kõrgel kõikumist piiluda. Hiljem, pärast mitmeid atraktsioone, julgesin juba veidi silmi lahti hoida ka.

Naljapilte adrenaliini vahele
Naljapilte adrenaliini vahele
Õnnelik isik lõbustuspargis
Õnnelik isik lõbustuspargis
Pisteti pokri
Pisteti pokri

Päev kujuneski nii välja, et järgisime „thrill“ ehk ekstreemseimate atraktsioonide nimekirja ja käisime neid järjest läbi. Kõige hullem neist oli Giant Drop. Ei tea, miks peaks terve mõistusega inimene ronima pingile, mis vinnatakse 120 m kõrgusele, et saaks seal ülal veidi jalgu kõigutada ja siis vabalangemisega tohutul kiirusel alla kukkuda. Huhuu, mul hakkavad praegugi sellele mõeldes kõhus judinad käima. Ära me selle igatahes tegime ja oli küll hirmus! Seal ülal olles ma kartsin tohutult. Iga hetk võid ju alla langeda sealt meeletust kõrgusest, kust inimesed paistavad nii pisikestena. Ei tea ikka, kas tahan kunagi langevarjuhüpet teha. 🙂  

Vabalangustorn
Vabalangustorn

Lõbustuspargis veedetud päeva mahtus muidugi palju – meeletult kiiret sõitu Ameerika mäe“ laadsetel atraktsioonidel, pea alaspidi rippumist, raputamist, õudu, adrenaliini ja kiljumist. Minu parimad karjatused keset atraktsioonil sõitu olid ilmselt „miks, Kaspar, miks???!“ „appi, viige mind siit ära“ ja „siit kukun ma nüüd küll alla!“ Seda viimast nentisin, kui me suurelt kiiruselt pea alaspidi rippu vajusime ja ma oma toolis veidi liikusin seepeale. Olin täiesti kindel, et minu tund on tulnud ja siit ma nüüd alla kukun. Viisaka inimesena nentisin ma enne hullemate sõitude algust Kasparile kuldsed viimased sõnad, et oli tore teda teada.

Paaril atraktsioonil tehti pilti ka, mida siis hiljem „imetleda sai“. Klassika – Kaspar naerab, minul on silmad kinni pigistatud ja suu viimsepäeva karjes. Õnneks taheti nende fotograafiaüllitiste eest sisse kasseerida lausa 20 taala, nii et Kaspari soov see pilt raamida ja tulevikus seinale riputada ei läinud täide.

Mõnel atraktsioonil naersin mina ka, ühel lausa pisarateni. Kiired ja äkilised atraktsioonid on selles mõttes head, et kogu selle kiiruse ja adrenaliini juures ei lähe süda pahaks. Lastele mõeldud karussellidel on tihti üks lõputu pöörlemine ja hakkabki iiveldama. Me käisime kõige viimasena mingil pöörleval asjandusel ja hakkas paha. Samas on piir pisarate naermise ja surmahirmu vahel atraktsioonide puhul õhuke. Mõni neist oli lihtsalt lõbus ja tore, mõni aga üsna jube. Muidugi tore, et kõik läbi käisime, ega ma minemata poleks jätnud. Mulle meeldib adrenaliin, närvikõdi ja veidi hullust turvalises ulatuses.

Minu lemmikatraktsioon
Minu lemmikatraktsioon

Vahepeal käisime ka looduspargi osas. Paitasin närvide rahustamiseks kängurut, jälgisime koaalade asjatamist, tutvusime Puukänguru ja uute linnuliikidega. Ühes ruumis oli järjest mitmeid loomi klaaside taga, nagu ikka. Ühes sellisel klaasitaguses olid mitmed purgid-pudelid, kaisuloomad ja muud nänni. Loomi polnud näha. Kõrval oli silt – selline on pilt, kui inimene risustab prügiga loodust. Loomadest tühi. Vat kui efektne viis sõnumit edastada. 

Dingo
Dingo

IMG_6297

Koaala asjatamas
Koaala asjatamas

IMG_6198

Ahjaa, kuidas ma saaks unustada tiigrite etendust. Kell 12 näidati loomatalitajate abiga, kuidas tiigrid hüppavad, puu otsa ronivad ja muud omale loomuomast teevad. Vahva oli! Ma muidu olen igasuguste loomade põlevate rõngaste läbihüppamiste jms vastane, aga kui nad oma loomulikke tegevusi maiuse nimel teevad, võin vaadata küll. Üldse olen täheldanud, et Aussi loomaparkides arvestatakse loomade tahtega. Näiteks ei pruugi lind käsu peale kohale lennata. Siis etendus kas venib või jääbki see osa vaatamata. Alice Springsis oli näiteks nii. Dreamworldis ka tiiger ei teinud kõike, mida taltsutaja tahtis. Kui ei taha hüpata, siis ei hüppa. Mõni edevam kolmest tiigrist sai innustust inimeste plaksutamisest ja ikka hüppas. 

IMG_6059

Tiigripoega sai ka kaugelt näha. Ta oli nii armas, nagu suuremat sorti kassike. Kui talle piima joodeti, jäi tuttu. Nagu tita ikka.

Mis mulle veel meeldis, olid kängurude puhkealad. Kui nad tahtsid inimestelt pai ja toitu saada, siis olid nn „avalikus alas“, aga võisid eralduda oma eraalasse, kuhu keegi peale loomatalitajate minna ei tohtinud. Kui me juba loomi enda lõpuks n.ö „ära kasutame“, siis tuleb nende huvidega ka arvestada. Normaalne ju!

Järgmisel päeval proovisime ära veepargi osa. Seal oli pea kõikides atraktsioonides nn „tube“, mille peal sai kehekesi alla lasta. Vahepeal sai suurel kiirusel alla tuhisetud, nägu naerul. Hästi head ja mõistlikkuse piires ekstreemsed atraktsioonid olid. Kiidan! 

Pärastlõunal käisime veel tavalõbustuspargis ka ja kordasime mõnd sõitu. Veel mainiks, et kogu külastuse juures oli järjekordades veedetud aeg lühike. See on üsna oluline aspekt. Tegemist on ikkagi üsna hooajavälise ajaga (kevad alles algab). Veepargis oli vahel veidi jahe, aga üldiselt oli ideaalne aeg külastuseks.

Pargist tulles oli kõht tohutult tühi. Valisime suvaliselt kesklinnas ühe Korea koha. Tundus autentne, sest Korea vms Aasia päritolu isikud sõid ka seal, isegi kummardasid traditsiooniliselt restorani sisenedes. Meile toodi tasuta eelrooga isegi, mis oli suur üllatus. Nautisime siis oma kalakooki ja mis iganes snäkke veel. Ma sain seal restoranis igatahes elu parimat Teriyaki kana! Oh, milline suurepärane roog! Võtan nüüd eesmärgiks kunagi analoogset rooga kodus järgi teha. Ei saa ju alati Gold Coastile sõita, kui kanaisu tuleb.

IMG_6310

Kaspar võttis vürtsika kana. Loo moraal – ära mine Aasia autentsesse söögikohta ja küsi puusalt tulistades vürtsikat toitu. Ma natuke kihistasin naerda, kui Kaspar köhides, leemendades ja punetades sõi. Ta veel paar tundi hiljem olevat vürtsikat maitset tundnud. Vaeseke! Igatahes nentisime, et Aasiasse võiks kolida juba pelgalt toidu pärast. Malaisias viskas lõpuks nendest roogadest hommikust õhtuni süües kopa ette, aga seda vaid paariks nädalaks. Tahaks ikka veel ja uuesti head Aasia sööki!

Õhtul karavanpargis hakkas paduvihma kallama koos äiksega. No eks see pidi millalgi tulema. K-Marti 65-taalane kiletelk õigustas end taas- ei lase läbi õhku, aga ka vett mitte.

Ikkagi oli nukker vihmaga telkida. Dušist ei tulnud miskipärast ka sooja vett, kuigi mina külmavaresena just lootsin end seal soojendada. Vot siis oli küll koduigatsus platsis. Kodus nii ei oleks, sosistas koduigatsuskuradike mulle kõrva. Kodus on soe ja stabiilne, turvaline ja mõnus. Seal küll selliseid ootamatusi ei ole ja katus on sul alati peakohal. Vot selline see koduigatsus, sindrinahk, ongi. Haarab kõige ootamatul hetkel sul kratist. Kunagi reisiblogisid lugedes imestasin, kui keegi kirjutas, et oli nt töökohal stressirohkes olukorras nutma puhkenud. Enam, muide, ei imesta. Väljamaal pikaajaliselt tegutsedes ongi emotsioonid vahel nii kõrgendatud. Nendega tuleb õppida toime tulema. See teebki tugevamaks. Selles seisnebki suuresti seiklemise võlu.

Vihma jagus nii ööks kui hommikuks. Õnneks oli karavanpargi köök varustatud katusega. Pärast hommikusööki asusime Surfers Paradise kuulsa ranna poole teele. Seisime siis haledalt paar minutit vihmas, ikka surfiparadiisi võlude nautimiseks. Nentisin siis, et väga tore ja kordumatu kogemus küll, aga nüüd tahaks küll vihmakindlasse autosse.

Ei noh, ilus rand oli. Klaasist kõrghooned, valge liivariba ja tohutud lained. Lihtsalt vihm ei andnud just lisaväärtust. Tegelikult oli suva, veepargis saime niikuinii palju päikest, nagu ka varem laevareisidel. Poleks vast viitsinudki rannas lebotada. Hoidkem tuju kõrgel viperdustest hoolimata!

Järgmine peatus oli Byron Bay, ikka idapoolseimas punktis asuva majaka pärast. See oli üks kaunemaid hooneid, mida ma Austraalias näinud olen. Oh ja need lained, need vaated. Praegu olevat vaalade rändeaeg ka ja jälle nägime neid kauguses sulpsamas. Kes küll vaalavaatluse eest maksta tahab, kui puhta tasuta saab? Vaadake pilte parem, mis ma siin ikka kirjalikult ilutsen.

IMG_6346

IMG_6369

IMG_6385

IMG_6389

IMG_6392

Tegelikult olevat Byron Bay üks kanepihõnguline hipilinn. Hetkel pole suvi ehk festivalide hooaeg ja õhk oli hoopis vihma-, mitte rõõmutaimelõhnaline. Nii et seda õiget „vibe“ me kätte ei saanud. Sõime hoopis Main Beachil heeringasalatit ja olime niisama rahul. Muide, hindamatu oli ühe austraallase nägu, kui ma hommikul karavanpargis seda kala hakkisin. Uuris ja puuris imestunult eemal, et mis haisvat ollust ma lõigun.

Heeringaseikluste järel põrutasime Coffs Harbouri linnakesse. Vihmapilved, kuraskid, muudkui järel. Ei jäänud meil muud üle, kui motellis toake võtta. Booking.com kaudu saime päris soodsa pakkumise. Õhtul tahtsime kesklinna jalutada. Poole kõndimise pealt hakkas tohutu vihm ja tormine tuul. Lõpuks käisime autoga linnas. Nüüd naudime mõnusat punast veinikest teki all, olles just lõpetanud Vietnamipäraste nuudlitega. Päris Korea kanaga võrdne polnud, aga hea oli ikkagi. Jätkame reisi, mida me kavatseme pikendada. Jaa, meie reisilõpp on küll Sydney, aga vahepeal lähme sealt veel kaugemale. Rändame nõrkemiseni!

Kallid ja õhusuudlused

Grete-Maarja

Rännak itta – ikka püütonite ja lehmade seltsis!

Siit tuleb pikk postitus meie senisest Idaranniku reisust, sättisin parajalt pilte kah juurde. 

Oleme jälle omadega teel. Kolmapäeval, 2. septembril, pakkisime end taas kogu oma maise varaga autosse, haakisime veel jalgrattad ka külge ja asusime rekkamehe elu maitsma. Esimesed päevad sõitsimegi järjest vähemalt kümme tundi. Ei ole midagi nii lihtne, et Darwinist võtad kõige otsema suuna Cairnsi poole. Sõita saab seal, kust läheb põhimaantee. Alustuseks tuli üldse Alice Springi poole suund võtta ja sõita tuhat kilomeetrit teed, mida mööda me mais Darwini poole sõitsime. Alles teisel päeval sõitsime uudses kohas. Nägime kõrbestunud maad oma rohututikestega, kondiseid lehmi ja autoga mõrvatud kängurudelaipu õgivaid kulle. Ees ja taga oli kilomeetreid lagedat maad, nii et vahepeal tundus tee üldse lõppevat. Silmapete!

Kuna vahepeal olime omadega täitsa sisemaal, saime üle pika aja praktiseerida pikkade pükste, dressika ja tenniste kasutust. Täitsa jahe oli, öösel langes temperatuur lausa 12 kraadini. Kui oled ikka kolm kuud kuumas troopikas olnud, on ikka külm küll. See-eest oli uni tänu sellele jahedusele suurepärane.

Kolmas päev oli juba põnevam. Jõudsime Queenslandi kaunimatele maastikele. Mäed olid ja suhkrurooistandused, banaanipuud ja muud põnevat. Lõhn oli ka õhus hoopis teie, natuke niiske ja magus. Tagasi troopikas! Siinpool on õhk koguaeg hingatavam olnud kui Darwinis, õhtul tuleb isegi dressikas selga tõmmata. Päeval on mõnus soe.

Kolmanda päevaga lõppes ka rändamine pärapõrgus, kus imeväikseid paari majaga asulaid leidub nii umbes kaks tuhande kilomeetri raadiuses. Idaranniku asustus on kordades tihedam ja ei pea pead vaevama, kas lähim bensiinijaam asub tõesti vaid 400 kilomeetri kaugusel. Kes sellise outbacki trippi ette võtab, lihtsalt peab võtma kaasa mitme päeva veevaru, toitu ja varukütust. Kui ikka midagi juhtuma peaks, auto üles ütlema näiteks, võid täitsa täbaras olukorras olla.

Neljandal päeval hakkasime juba Cairnsi poole jõudma, aga hing ei ihanud veel linnaelu. Läksime hoopis mingisse rahvusparki. Sõitsime mitukümmend kilomeetrit kitsast mägiteed ja matkasime väikse sinise järve äärses džunglis.

Järveke Cairnsi lähistel
Järveke Cairnsi lähistel

Siis seadsime end sisse Cairnsis karavanpargis ja läksime ratastel linna avastama. Sõitsime esplanaadi läbi. Ilus oli, mäed ja puha.

Vaade Cairnsi esplanaadilt
Vaade Cairnsi esplanaadilt

IMG_5812

Laupäevaõhtu melu käis täiel rinnal. Ühes pargikeses peeti breigivõistlust ning sealt veidi eemal erinevate Aasia kultuuride festivali. Võtsime putkast soodsa hinna eest Samoani toitu ja jälgisime, kuidas ribaseelikute ja lillekestega ehitud mehed rütmika muusika saatel hüppasid ja kargasid, endal naerunägu ees. Samoani toit oli kah väga hea – kartulisalat, ülihea vorst, Chop Suy, banaan kookusega ja lambaliha. See Chop Suy oli ülihea ja ma kavatsen selle roa kindlasti meelde jätta. Kaspar teatas, et tema teab seda toitu juba Malaisiast. Mina küll ei teadnud. Igatahes ülimalt maitsev ja omapärane roog on!

Pühapäeval oli kruiisiaeg.

Laevad on mõnusad!
Laevad on mõnusad!
Päiksetekil elu päevitust omandamas
Päiksetekil elu päevitust omandamas

IMG_5850

Pildipealkiri võiks olla ... Jeee?
Pildipealkiri võiks olla … Jeee?

DCIM100GOPROGOPR1816.

Meid viidi laevaga Great Barrier Reefile snorgeldama. Korallide pärast me siia linnakesse üle 300 km sõitsimegi, nagu enamik turiste. Laeval oli inimesi nii umbes saja ringis. Hoiatati merehaiguse eest ja tõesti, laev loksus päris palju. Lõpuks oli laevakoridor ummistunud näost valgete paberkotti öökivate inimestega. Ma endal merehaigust veel täheldanud pole, aga oksendamise hääli ja lõhna ei talu üldse. Nii ma siis pagesingi nende merehaigete eest muudkui eemale.

Korallid olid ilusad küll. Värvilised kalad ka. Snorgeldasime kahes erinevas kohas. Siiski pidime Kaspariga tõdema, et Perhentiani elamus oli veidi erilisem. Seal nägi ikka haisid ja suuri kilpkonni ka kõrvuti kaunite korallidega.

Kruiis oli siiski igati oma 99 dollarit väärt, ega nemad haide puudumises süüdi pole. Kahe snorgeldamise vahepeal pakuti täitsa viisakat lõunat ning tagasiteel isegi veini juustu ning küpsistega. Pikutasime päiksetekil ja päevitasime ka. Ma pole ammu sellist päevitust saanud. Sain endale lisaks aegade punaseima nina. 🙂 Kokkuvõttes oli ülimalt tore päev. Tegime mingeid oma nalju ja jaburdasime niisama terve aja kogu selle mereelamuse kõrvale. Miks olla tõsine, kui võib lõbus olla ja naerda kihistada? 

Järgmisel päeval võtsime suuna Airlie Beachile. On teine selline armas suvituslinnake, kus on suur laevasadam ning mäekülg täis ehitatud väikseid majakesi. Ilus, silm puhkab kohe. Karavanpargis sai tutvuda erinevate tuuridega ja meie õnneks oli soodne pakkumine jahiga seilamisele. Muidugi lähme sinna!

Hommikul ärkasimegi vara (tuuride põhiline miinus) ja läksime sadamasse. Meid ootas British Defender – jaht, mis omal ajal seilas erinevatel võistlustel ülemaailmselt. Päike paistis, tuuleke paitas ja meie tšillisime laevatekil. Mida elult veel tahta! Reisijaid paluti ka appi purjeid heiskama. Kaspar hea inimesena ikka läks abistama ja sai seilamise kogemuse. Terve sõidu aja sai nautida kaunist vaadet sini-sinisele veele, mägedele ja saarekestele.

Ei ole just halb olla :)
Ei ole just halb olla 🙂

Lõpuks jõudsime Whitsunday saarele, Whitehaven randa. Oh sa püha püss, milline paradiis seal oli! Imevalge liiv ja helesinine vesi! Liiv oli nii puhtalt silikaadist, et suisa kriuksus jalge all. Tegime seal tohutult palju pilte ja lesisime lainetes. Oh seda mõnusat elukest.

IMG_5878

Üks kauneimaid kohti, kuhu ma sattunud olen
Üks kauneimaid kohti, kuhu ma sattunud olen

IMG_5887

IMG_5895

Tagasi laeval, sõime pakutud lõunat ja asusime snorgeldama. Siin on vaat et ilusamadki korallid kui Cairnsi kandis.

Ilusa päeva lõpuks olime päiksest punased kui vähid. Ma pole elu sees niimoosi päiksest kuumanud ja punetanud. Õnneks järgmiseks päevaks muundus see Aloe Vera kreemi abiga ikka kuldpruuniks päevituseks. 50 SPF on kohustuslik, ei tea mis selleta oleks veel saanud. Muide, parim kreem on Banana Boati oma. Hea lõhnaga ja ei kleepu nii hirmsasti.

Julgesime ikkagi oma punaseid larhve avalikkusele näidata ja sõime ühes Mehhiko restoranis tšillirooga, misjärel suutsime vaid karavanparki tagasi sõita ja kiire pesu järel telki magama roomata. Mis imejõud sel päikesel küll on, et nii läbi võtab?

Järgmisel päeval külastasime Conway rahvusparki. Natuke matkamist ikka kah niisama nautlemise juurde. Ronisime usinalt mäest üles, kuni meid tervitasid paradiisivaated.

IMG_5899

IMG_5906

IMG_5917

IMG_5922

Sellest järgmisel päeval andsid jalad ronimisest täitsa tunda. Pärast matka kasutasime karavanpargi pesumaja, kokkasime ja nautlesime niisama. Seal karavanpargis oli hästi kena basseiniala, nagu troopiline laguun.

Neljapäeval asusime Mackay poole teele. Käisime Cape Hillsborough rahvuspargis. Seal pidavat känguruid ja vallabisid rannas nägema. Me kahjuks neid seal ei tabanud, uudistasime üht vallabid hoopis metsas ja matkasime veidi. Hästi ilus rand oli – suured lained, huvitavad kivilahmakad ja ümbritsevad mäed.

Cape Hillsborough rand
Cape Hillsborough rand

IMG_5939

Võsas ekseldes
Võsas ekseldes

Reedel sõitsime Bundabergi, läbides 620 km. Järgneval päeval otsustasime üle kaeda, et kuidas seda Austraalia põhilist Bundabergi rummikest villitakse kah. Võtsime tuuri, kus giid viis meid läbi erinevate tootmisruumide. Rummi tehakse molassist, mis on suhkrutöötlemise kõrvalsaadus. Lõhnas teine veidralt magusalt ja maitses täiesti kohutavalt. Andsin enamus oma osa Kasparile ja teised tuuriosalised paistsid ka selle kraami vähemalt söödavaks tunnistavat. Mina mõtlesin vaid, et kuidas selle jubeda maitse suust ära saaks.

Ühes ruumis oli ehitatud justkui „tünn“, kus sai ise sees olla ja astuda klaasil, mille all voolas villitav rumm. Pilti kahjuks teha ei saanud, sest pruulikotta minnes konfiskeeriti meilt kõik patareidega asjad. Kui see vabrik sädemekese alla saaks, siis plahvataks kõik tootmishooned ja natuke Bundabergi. Õnneks midagi ei juhtunud.

Tuuri lõpus anti toodangut maitsta ka. Kaspar valis ühe rahvusvahelisel võistlusel skoorinud joogi ja mina vanillimekiga rummi. Minu oma oli hea, kokakoolaga muidugi veel parem. Teise maitsena proovisime rummi ja ingveriõlu (olemuselt ikkagi limonaad, nagu meil kali) segu. Oli ka superhea. Ingveriõlu on üldse väga hüva märjuke, iseäranis Bundabergi (Bundy) toodang. Kaspar mekkis autorooli istumise tõttu tagasihoidlikult, aga mina jõin oma klaasikesed ikka lõpuni. Polnud ammu kanget alkoholi pruukinud ja see märjuke ajas muidugi pea sumisema. Kaspar sai endale väga lõbusa pruta sealt tehasest.

Mitte veel nii lõbus pruta enne rummitehast jäätist nautimas
Mitte veel nii lõbus pruta enne rummitehast jäätist nautimas
Bundabergi kuulsa jääkaruga
Bundabergi kuulsa jääkaruga
Selline toss tekib suhkruroogu töödeldes
Selline toss tekib suhkruroogu töödeldes

Kasparil oli ju samal päeval, 12. septembril, sünnipäev! Ma saan teda nüüd mõned kuud natuke vanakeseks tögada, kuni ise täpselt sama vanaks saan. Õnne kallimale ja muidugi ilusat uue eluaastat ka! Kui me seda siin koos veedame, siis võiks ju ikka ekstrailus aasta olla. 🙂

Kaspari sünnipäeva jätkasime ühes Bundabergi kaubanduskeskuses, kus lõunastada tahtsime. Austraalias on kiireks lõunaks laias laastus kaks varianti – kiirtoit või Aasia toit, mis siinkandis on rammusam kui päritolumaal. No poest võib ka salatit osta, aga tervislikke eksemplare on vaid paar ja neid oleme juba loendamatul arvul söönud. Pubides ja mujal pakutakse ikka ja ainult friikartuleid ja enamasti friteeritud liha/kala. Mis eine see selline on? Niisiis sõime Hungry Jacks’is, mis tegelikult olevat Burger King. Üsna jubeda burgeri sain. See nn „pulled beef“ oleks nagu poekonservist võetud ja kellegi poolt juba läbi nämmutatud. Kaspari burger oli siiski täitsa hea.

Kõhud täis, võtsime suuna Rainbow Beachile, aga peatusime ajanappuse sunnil hoopis ühe väikse külakese Maryborough lähistel. Siinkohal kiidaksin Wikicamp appi. On küll tasuline, aga alati nuhib parimad ja odavamad telkimikohad/karavanpargid välja. Leidsime äpi abil väikse turismitalu. Läksime selle koha baari, võtsime Kaspari sünnipäeva puhul mõne joogid ja mängisime kohalikega piljardit. Oli tore õhtu. Pimeda saabudes läks õues jahedamaks (nagu Eesti augustiõhtul nt) ja pugesime mõnuga telki teki alla peitu.

Taas koitis hommik, taas asusime teele. Käisime Rainbow Beachil. Oli ilus teine. Lained olid suured ja inimesed surfasid. Oleme nüüd omadega siinmail, kus võib ka vette siseneda, kartmata krokodille või meduuse. Sõitsime ka Noosa rahvusparki ja imetlesime kaljusid, vahuseid laineid, imesinist ookeani ja kaunist metsa. Siin on männilaadsed puud. Ei mingit troopiliste taimede küllust. Täitsa huvitav, kuidas loodus pidevalt rännates muutub. Siinkandis on ka puud rohelisemad ja tee ääres on kohati tihe mets. Lõuna ja Kesk-Austraalias sellist pilti polnud, nägi vaid liiva ja üksikuid põõsatutikesi. 

Noosa rahvuspark
Noosa rahvuspark
Põnev puu Noosas
Põnev puu Noosas

IMG_5991

IMG_6006

IMG_6013

Täna käisime Brisbanes. Ei tea, mis maakate hing meil mõlemil sees on, aga kesklinna kondama ei olnud tahtmist minna. No mis parata, Austraalia linnad on kõik sellised modernsed ja mis neist kõrghoonetest ikka vahtida. Selle asemel kondasime Brisbane ääres asuvas rahvuspargis ringi. Me silme ees ületas teed hiiglasuur püüton! Jube, ma pole elu sees looduses nii suurt madu näinud. Algul ta ei kavatsenudki end eriti kiiresti liigutada, aga Kaspar tagus vastu maad ja siis armuline madu roomas puu otsa. Vibratsioone nad ju ei talu.

Tahtsin kangesti India toitu süüa. Otsisime isegi sobiliku toidukoha välja, kus olevat lõunapakkumised. Jõuame kohale – restoran on kinni ja avatakse allest viiest õhtul. Kõrval oli lahkelt avatud burgerikoht. Sel hetkel sain küll kurjaks – miks need austraallased lõuna ajal normaalset ja toitvat einet ei paku? Võtsime suuna kaubanduskeskusesse, aga ka seal olid avatud vaid Fish and Chips kohad, muud restoranid olid suletud. Pidime taas poekraamiga leppima. Täitsa huvitav ikka, miks Austraalia ülekaalulisuse poolest maailmas esirinnas on? Mina küll ei taipa. Eks kesklinnades on suurem valik, aga päris linnasüdamesse me tõepoolest einekese pärast ronima ei hakanud. Oh neid pirtsakaid turiste!

Lõpuks oleme jõudnud Kuldranniku lähistele. Homme lähme avastama siinseid teemaparke. Kiljumine ja adrenaliin peaks nüüd mõneks päevaks tagatud olema. Kui muidu oleme ööbimiste pealt kenasti säästnud, sest karavanpargid on oodatust soodsamad olnud, siis siin tuli öö eest välja käia tervelt 45 dollarit! Lootsin, et ehk pakutakse meile siis kullast telkimisalust ja dušist kuldvihma, aga siiski mitte. Õnneks on tasuta internet, millele võlgneb see postitus tänu.

Tervitan ja kallistan kõiki, kes kallid ja armsad!

Grete-Maarja

Kroksilõbu kogu raha eest ja meeleolukalt veedetud nädalavahetus. Elu on ju ilus, igal pool maakera!

Tervist!

See nädalavahetus oli äärmiselt tore. Puhkepäevad on veedetud kvaliteetseimalt siis, kui nende lõppedes on meel rõõmus, kogutud positiivseid emotsioone ning naeratus suul.

Kas pole mitte veider, et kuigi enamus aega nädalast (ehk ka elust) veedame kas koolipingis või tööl, leiavad ometi meeldejäävaimad hetked aset ikka neil vabakavaga päevil, kus saame oma kallitega kohustustevaba aega veeta. Olen veendunud, et tööalased saavutused on isiku elus olulised. Kui niikuinii tuleb enamus elust töötades veeta, võiks see aeg vähemalt otstarbekalt ja pidevas arengus veeta. Pealegi, mida rohkem ja kvaliteetsemalt töötada, seda rohkem saab ka reisida ja endale puhkehetkedel maitseelamusi ja muud meelehead lubada. Tööalane, hariduslik ja harituslik areng on ka ühiskonna kultuuritaseme kõrgelhoidmiseks suisa hädavajalik. Paraku ei täida enamus tööpõlde usinat töömesilast positiivsete emotsioonidega. Hetked, mille nimel elada, tekivad siiski väljaspool kontorit. Armastus, perekond ja kallid sõbrad on need, mis toovad õnne. Saavuta, mis sa saavutad, aga armastuse ja lähedaste suheteta kipub hing ikka nukker olema.

Vahel ei ole kauniks hetkeks vaja enamat, kui sisemine rahu ja turvatunne. See hetk võib tekkida, koristades koos  kallimaga kodu, oma armsamaga koos hingetuks naerdes või koos filmi vaadates turvalises teadmises, et see isik ärkab ka järgmisel päeval su kõrval. Õnn võib peituda maitsvalt välja kukkunud hommikueines või killukeses päiksekiires. Naeratuse võib suule tuua naljaka äpardusega hakkama saanud koduloom. Mis iganes see ka ei oleks, positiivset tunnet tuleb täheldada ja talletada kehvemate aegade tarbeks. Vihmane ilm, torisev ülemus, õela märkuse pildunud tuttav – neid kiputakse heale vastupidiselt märkama. Kes aga keskendub positiivsele, on õnnelikum ja vastupidavam igapäevasele stressile.

Mõtlesin, et keskendun ka positiivsele ja võtan elektroonilise sule appi kaunide hetkede talletamiseks. Lõppude lõpuks on ju selle blogi üks eesmärke mäletamine. Et ma ikka mäletaks ka, mis tunded teisel pool maakera valdasid ja mis me üldse tööst vabadel päevadel ette võtsime. Nii et siit tuleb üks nädalavahetuse kirjeldus, ühe täitsa tavalise paari igapäev.

Laupäeval olime tegelikult mõlemad tööl. See pole üldse paha, sest tunnihind on siis kõrgem. Kaspar suikus pärast õhtueinet sujuvalt unne, mina käisin mõnusal jooksutiirul. Tagasi tulles keetsin kohvi, lootuses unist poiss-sõpra turgutada. Olime otsustanud maha pidada mõnusa deidiõhtu. Kõigepealt tahtsime linna peal mõned dringid teha. Otsusekindlalt sammusime Mitchell Streeti ehk Darwini peatänava lärmakatest baaridest mööda. Ei mõista mina, miks peab ühes tavalises baaris hoolimata tantsupõranda puudumisest muusika nii lärmakalt mürtsuma, et ainus viis omavahel suhelda on kogu kõrist röökida. Austraallastele paistab meeldivat, võib-olla meeldib neile lihtsalt kõvasti rääkida või tulevad baari ennast pelgalt näitama, mitte kaaslasega suhtlema. Leidsime ühe vaikse ja kauni hotelli restorani. Kõhud olid küll minu kokatud vürtsikast krevetiriisist täis, kuid kohalikku siidrit minule ja õlut Kasparile tellisime küll. Siinne siider on tõesti hea, selline kuiv ja maitserikas. Väga kaugel sellest imalmagusast keemialurrist, mida meil poelettidel siidri pähe müüakse.

Joogid nauditud, siirdusime kinno. Väga originaalne deit, kas pole? Me olime enam kui rahul, sest ei olnud taas paar nädalat kinno jõudnud. Suured filmisõbrad oleme küll. Siinne lemmikkino on Deckchair Cinema. See on analoogne Tallinnas asuva Katusekinoga. Troopilisel soojal õhtul tähistaeva all lamamistoolis suurelt ekraanilt linateost vaadata on alati mõnus. Filmi algades hakkavad toolide all ringi sebima opossumid, kes toitu leida loodavad. Üks isegi riivas ühel korral mu jalga.

Filmivalikuks osutus Strangerland. Tegemist on Austraalia enda linateosega, kus üheks peaosaliseks on austraallanna Nicole Kidman. Film oli küll vürtsitatud pideva psühholoogilise pinge ja dramaatilise alatooniga, kuid oli venitatud veidi liiga pikaks. Lavastus oli küll väga hea. Hämmastav, kuidas õigesti valitud muusika ja filmimismetoodikaga on võimalik ka tavalisele situatsioonile anda veidi hirmutav ja pingeline toon, just nagu vastavaks filmiks vajalik. Nicole Kidman sulandus oma rolli lihtsalt suurepäraselt. Kes seda filmi vaadata plaanib, arvestagu veidi hirmuäratava psüholoogilise pingega. Õudusfilmidest hoidun, aga põnevikud on küll kaasahaaravad.

Koju kõndides nägime üht kampa lällamas. Mõtlesin veel, et kes end küll nii ülevasse seisundisse on joonud. See mõtisklus kestis täpselt niikaua, kuni kuulsime ühte noormeest lõbusate noorte hulgast Koit Toomet laulmas. Eestlasi leidub Darwinis muide päris palju. Meie neid isikuid igatahes ei teadnud.

Järgmisel päeval otsustasime ette võtta pikema rattatiiru. Meie uued sõiduriistad vajasid niikuinii tulesid, nii et võtsime suuna Casuarina kaubanduskeskusesse. Seal leidub K-Mart, mis ühele päkkerile on ostumeka. Seal leidub kõike, matkavarustusest sporditarvete, söögiriistade ja riieteni. Seda kõike kummaliselt soodsate hindade eest. Ostsime sealt kuid tagasi võileivaraha eest isegi telgi, mis pidas vastu nii tormituulele kui sääskede rünnakutele. Kes pikaaegset kvaliteeti ei otsi, saab sealt vajaliku kämpimisvarustuse ja muud vajalikku.

Väntasime ostumekas käies tol päeval maha 25 km. Esimene pikem sõit siin Darwinis.

Õhtul ostsime tulevasteks päevadeks kogu vajaliku söögikraami. Seda on siiamaani vähem kulunud, kui eelmises elukohas. Selle pideva palavaga ei taha toit hästi alla minna. Pärast rattasõitu oli aga kõht tühi, nii et kosutasime end tervislikule, saia- ja võimalikult suures ulatuses suhkruvabale menüüle vahelduseks koduste hamburgeritega. Kui kiirtoidukohtade burgerid jätavad külmaks, siis ühest kodusest burgerist küll ära ei ütle. Õhtul ei ole küll figuurisõbralik sellist toitu tarbida, kuid õnneks oli see harv (ja äärmiselt maitsev) erand. Kotleti teeme ikka ise ja tulemus on pingutust väärt. Seda arvasid ka kohale lennanud kärbsed.

Järgmisel päeval ajasime end pärast lõputut uimerdamist püsti, et asuda Crocodylus Parki poole teele. Tänane päev on püha, Piknikupäev. Austraallastel on puhkepäevi palju. Eelmisel nädalal oli näiteks Royal Darwin Show ja selle puhul oli kalendris punane päev. Darwinlased leiavad, et Tivoli-laadse ürituse korraldamine on täiesti puhkepäeva väärt! Sel esmaspäeval siis pidavat kõik kogunema piknikule.

Meie pikutasime pikalt enne voodist tõusmist, siis sõime rahulikult hommikust, mis on igal puhkepäeval niivõrd rammestav tegevus, et tuleb taas pikali heita. Kui tööpäevil võin olla väga kärme, siis puhkeajal pakun aeglusega tigudele konkurentsi.

Lõpuks saime end püsti ja sõitsime kroksiparki. Darwinis elades võiks ikka põhiatraktsioonid läbi käia ja krokodillidega seonduv on kindlasti üks neist. Darwini iroonia seisneb selles, et aastaringsest kuumusest hoolimata ei tohi pea kuskil ujuda. Küll varitsevad mürgised meduusid, küll näljased krokodillid. Pärast pargikülastust ei kavatse ma iialgi ujuda kuskil, kus selge ujumist lubav silt. Niivõrd hirmsad ja ohtlikud elukad on nad!

Pargis nägime ka vana tuttavat kängurut, naabrit kakaduud, lõvisid, tiigreid ja mõnda loomariigi esindajat veel. Krokodillid olid muidugi põhilised. Kõigepealt tegime omapäi alale ringi peale. Mõned krokodillid olid niivõrd pikad ja laiad, et võiks minu tervelt alla neelata. Pole probleemi!

IMG_5585IMG_5586

IMG_5564
Ohutu silmarõõm 🙂

IMG_5566

Kroksi lasteaed
Kroksi lasteaed
Väike amps?
Väike amps?

Seejärel algas krokodillide toitmine. Kõigepealt saatis giid kaugemal jões asuvatele krokodillidele trossi otsas süüa. Seejärel jalutasime sillale, kust sai krokse lähemalt näha. Seal võis end vabatahtlikuks söötjaks pakkuda. Kõigepealt oli Kaspar meist kahest see julge, kes kroksile pulga otsas lihatükki pakkus. Tema toidetav võttis laisalt ja rahulikult toidu vastu. Ka mina pakkusin end vabatahtlikuks. Minu kroks oli kaugemal ja ma pidin lihatükiga veidi ta läheduses mänglema, et ta selle vastu võtaks. Lõpuks asusin lihatükki vette sulpsatama, kui kiskja hüppega liha ründama asus, nii et kogu ümbritsev seltskond ahhetas. Väga krokodillilik on varitseda ja siis kiirelt saak oma tohutute kihvade vahele igavesele teekonnale viia. Minul tudisesid pärast seda episoodi jalad veel mõnda aega. Muidugi pidi just minu kroks olema kõige äkilisem. Kogemus oli seda väärt, väga lahe ja meeldejääv. Krokodilli toitmine – tehtud!

Toitu varitsemas
Toitu varitsemas
IMG_5592
Amps ja läinud!

Jalutasime veel ringi ja giid rääkis krokodillide kohta infot. Nende munad asetatakse inkubaatorisse ja seejärel lähevad beebikroksid oma basseini. Sealt edasi kahte järgmisse “rühma”. Lõpuks, kuskil nelja-aastaselt on neil oma ruum. Krokodillid on oma territooriumi suhtes väga kaitsvad.

Lõpuks sai atraktsioonina aastast beebikrokodilli käes hoida. See oli omapärane kogemus. Hoida tuli tugevalt, sest loomake vingerdas ja mahapillamine oleks talle saatuslikuks saanud. Nahastruktuur oli tal hästi libe ja sile. Natuke hirmus oli ka, sest hammustada võivad nad ju ikka.

Kaspar ja kroks
Kaspar ja kroks
Mina ja kroksibeebi
Mina ja kroksibeebi

Lõpetuseks käisime väiksel paadituuril ka. Seilasime krokodillidest kubiseval jõel. Korra sõitsime ühest üle isegi. Omandasime ka palju faktiteadmisi nende elukate kohta. Eksisteerisid nad juba koos dinosaurustega. Krokodillinahk on sama ainulaadne, kui inimese näpujälg. Üks ca 400 kg kaaluv krokodill sööb nädalas ca ühe kana. Nad on väga energiasäästlikud. Kui neil on palav, hoiavad nad maismaal olles suud jahutamiseks lahti. Nad on väga kiired ja sulanduvad ümbrusega. Ka jõekaldal võib krokodille leiduda. Inimesele on eluohtlik vaid saltwater crocodile, keda leidub nii jões kui ookeanis. Seda liiki me ka toitsime. Mageveekrokodillil on palju väiksem lõuaosa ja inimest ta ei söö, kuid vihastudes võib väga ohtliku hammustuse kinkida. Mageveekroksid olevat veel kiiremad isendid. Kroksid olid 70-datel Aussis sagedase küttimise tõttu ohus ja nende populatsioon langes drastiliselt. Kaitsemeetmete kasutusele võtmisega on nende liigisagedus drastiliselt tõusnud. Ühed vastupidavad loomad on nad!

Meie saime ägeda kogemuse ja palju muljeid. Koju tulles lõpetasime puhkepäevad banaani-kiivi-mangosorbeti smuuti ja ravioolidega serveeritud tšillikastmes kalmaaridega. Õhtul kaunil Cullen Bay rannal jalutades tegime juba vaikselt järgmisi reisiplaane. Sinna on küll aega veel, kuid aeg ju teadupärast lausa lendab käest.

Olen tänulik kaunite hetkede eest ja valmis neid veelgi talletama. Elu on ilus, on ju!

Südamlikud tervitused

Grete-Maarja

Malaisia mitmenäolisus annab seiklusele uued mõõtmed

Tervitused Malaisiast!

Kirjutan seekord Malaisia pealinnast Kuala Lumpurist ja Cameron Highlands’idest. Taaskord on uued kohad avastatud, pagasit hulgi muljetega täiustatud ning saadud reisimise kogemusi. Iga korraga ikka teadjamaks ränduriks!

Saabusime Kuala Lumpurisse laupäeva hilisõhtul. Lennujaam asus hostelist kaugel ning seega pidime võtma takso. Meid võttis hotelis vastu äärmiselt sõbralik meesadministraator, kes meie check-in‘i juba ootas. Toavõti antud, jätkas ta leti taga põrandal oma palverituaali. Hostel asus Hiinalinnas. 

IMG_4765

Pärast kosutavat und asusime linna avastama. Hiinalinnas nuudlid söödud, läksime linnuaeda. Jalutasime seal ringi ja imetlesime linde. Neid oli igasugustes värvides ja suurustes, lendasid seal aias vabalt ringi ja ei kartnud üldse inimesi. Külastuse tipphetk saabus papagoide aias. Seal sai osta piima, mida neile joota. Kasutasin kohe võimalust ja lükkasin anuma ühele papagoile noka ette. Kaspar astus ka ligi. Miskipärast andis pargi töötaja meile toitmiseks veel ka seemneid, misjärel omandasime lindude hulgas tohutu populaarsuse. Kummalegi tuli üks papagoi isegi õlale! Kasparil oli käed-jalad tööd täis ümbritsevate lindude toitmisega nii peost kui ka topsist. Seisis teine seal nagu Lumivalguke, linnud ümber. Minu õlalt ei kavatsenud papagoi üldse lahkuda, isegi pärast toidu otsalõppemist. Jalutasin siis aias ringi, papagoi õlal. Lõpuks pidime aga ikka sellelt alalt lahkuma, aga ei saa ju papagoid ka parima tahtmise juures kaasa võtta. Kaspar pidi ta lahkumiseks linnu jalga katsuma, mispeale too solvunult kaugele ja kõrgele lendas.

IMG_4613IMG_4593IMG_4583

Aias jalutas ringi kukk ja kires kuke moodi. Vähemalt nii arvasin mina. Tegelikult ei olnud see mingi kukk, vaid täieõiguslik džunglilind oma liiginimega – nii väitis teabesilt. Ei tasu ikka midagi eeldada.

IMG_4632

Linnuaia lõpus oli palju ahve, kohe perekondade kaupa. Nemad elasid oma ahvielu ja mõtlesid oma ahvimõtteid. Meie jälgisime neid. Nad ronisid, hüppasid veesilma kõhukat, sõid puuvilja, üks väike ahv sai oma emalt meie nähes karistuseks vastu kukalt isegi. Poolkarvutu tittahv rippus oma ema küljes ja oli hästi armas. Mina oleks sinna ahvielu seadusi jälgima jäänudki, aga lõpuks tuleb ju edasi liikuda.

Meie liikusime kultuuri poole. Külastasime islami kunsti muuseumit. Retk sinna oli täitsa väärt ajainvesteering. Muuseumis oli esindatud pea kõik – arhitektuur, riided, nõud, pildid, ehted jne. Minu jaoks oli uueks faktiks, et nemad ei maaligi. Vähemalt vanasti ei maalinud. Neil olid hoopis kalligraafid, kes peenelt elu-olu kajastasid. Ilusad pildid olid, kuid väga realistlikud. Ei mingit abstraktset kunsti. Sajanditevandused nõude- ja plaatidemustrid meenutasid tänapäeva disainmustreid. Mõni muster oli selline, et paneks mõne rea selliseid plaate omagi kujutlevasse vannituppa.

Pärast kultuurinautimist külastasime Central Market‘it, kus mina proovisin kiidetud Laksa Masalat. Oli teine natuke liiga vürtsikas, söömine ei tohiks ikka kõrvetavalt valus olla. Muidu ei olegi toidud eriti vürtsikad olnud. Pealegi saab ju alati öelda, et vürtsikat ei taha. Vürtsikad või mitte, maitseelamusi oleme saanud küll ja veel. Aasias reisimine on kõigele lisaks äärmiselt maitsev kogemus. Muide, Malaisial polegi n.ö „oma kööki“, vaid esindatud on peamiselt India, Tai ja Hiina toit. Sattusime kahjuks linnareisi ajal paar korda kohta, kus polnud just parim India toit. Ilmselt lihtsalt ei jopanud. Tai toidud olid see-eest suurepärased.

Tänavad on seal hoopis teistsugused kui Singapuris. Lärmakust, mustust, rahvamasse ning müügilette on rohkem. Kerjuseid on palju. Õhtupimeduses hiilivad ringi kondised kassid. Kui seljakotiga linnas ringi kõndida, pakutakse küll hotelli, küll bussi. Aga inimesed on sõbralikud, naeratavad ja pakuvad abi (kui nad just sulle midagi müüa ei taha). Eks ka siin ole inimesi igasuguseid, nagu igal pool. Burkaga naisi on palju, aga enamus neist on tänapäevased. Tualetis klõpsutasid teismelised moslemitüdrukud näiteks selfisid, kirjud pearätid peas. Pärast siirdusid burgereid ja friikartuleid sööma. Indialased söövad ka siin kätega ja maalivad endale otsaette täppe. India templeid satub ka teele ette, nägime vilksamisi näiteks India pulma. Elu on siin kirev. Liiklus näib kohati ülimalt kaootiline, aga ometi peitub selles mingi süsteem. Muidu ei jõutaks ju sihtpunkti.

Teisel linnareisi päeval muukisime pärast India pannkookide roti’de söömist endi jaoks ahti Kuala Lumpuri metroosüsteemi ja sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on väga kõrgete koobastega, kuhu on rajatud hindude tempel. Koobastesse viis maailmatuma kõrge trepp.

IMG_4621

Tegemist on indialaste jaoks väga püha kohaga ja naised peavad kaetud olema. Kandsin spetsiaalselt oma igaks juhuks Aasiasse kaasavõetud õhukesest riidest pikki pükse. Pagana palav oli nendes. Vabatahtlikult küll pikki riideid selga panna ei taha, aga kohalikud kannavad neid küll.

Sissepääs koobastesse oli tasuta, aga turistimassidelt kasu lõigata üritatakse ikka. Isegi koobastes oli müügilette, rääkimata neid ümbritsevatest aladest. Miskipärast müüdi seal ka mänguasju. Turiste tuleb koorida igal viisil, seda teavad isegi ahvid. Ka nemad olid platsis ja nillisid neid, kes olid ühest letist ahvitoitu ostnud. Meil oli, nagu ikka, kaasas näksiks puuvilju. Ohverdasime ahvide meeleheaks ühe ploomi. Nii kui Kaspar selle välja võttis, olid paar ahvi juba platsis. Hammustasime ampse ja andsime neid ümbritsevatele ahvidele. Suured ei lubanud väikseid ahvikesi ligi, aga mõnele pisikesele saime ka ikka ampsu anda. Miskipärast on see loomade toitmine elamus omaette. Vast sellepärast, et siis on nad nii lähedal. Kaspar tegi isegi ühe ahviga selfi. Vahepeal ahv naeratas, paljastades oma kõik hambaread. Kahjuks see hetk pildile ei jäänud, aga mällu küll.

IMG_4655

Koopad olid uhked ja kõrged. Seal oli veider segu looduse vägevusest ja inimkäe sekkumisest. Koopasse oli veetud vesi, elekter ja ehitatud palvealtareid. Prügi vedeles seal ka. See oli veidra auraga koht, veidi hirmuäratav ja samas nii rahulik.

IMG_4639

Sättisime pimeda ajaks ka Petrona kaksiktornide külastuse. Me sinna sisseminekuks piletit ei lunastanud, vaid piirdusime eemalt vaatamisega. See on lummav hoone, kui helendab pimeduses kogu oma kõrguses. Tornid asusid kesklinnas, mis nägi välja nagu tänapäeva linnasüda ikka – kõrghooned, puhas ümbrus ja äriilmega inimesed. Petrona kaubanduskeskus oli nagu näiteks Viru keskus, ei midagi uut. Südalinnas ei saa ikka kohalikku biiti kätte, selleks peab kaugemale minema.

IMG_4679IMG_4720

Koduteel sõime ühes India restoranis. Proovisin taaskord soovitatud Nasi Lemak‘it. Vot see on küll hea roog!

Järgmisel hommikul oligi juba aeg pakkida asjad ja asuda bussijaama poole teele. Sõitsime Cameron Highlandsi. Vahemaa sinna oli küll vaid 180 km, aga sõit kestis üle 4 tunni, seda mägiteel sõitmise aeglusest. Tee oli väga kitsas ja käänuline. Oma autoga seal küll sõita ei julgeks. Vaated olid muidugi lummavad, ürgsest palmimetsast kuni mäenõlvadeni. Vahepeal nägime ka külasid, kus majadeks olid põhiliselt puuonnikesed. Lapsed lippasid paljajalu onnikeste vahel ringi, koerad lesisid, pearätiga mosleminaised istusid maja ees. Vat selline elu siis!

Jõudsime lõpuks päris kõrgele. CH on Singapuri suurune ja koosneb väikestest linnakestest. Meie ööbime Tanah Ratas. On teine väike moderne linnake, meenutab Austria mägiküla. Turiste on siin palju ja elanikud räägivad hästi inglise keelt. Siin on ka õhk jahedam, nii 20 kraadi kanti. Seda siis ilmselt mägise asukoha tõttu.

Võtsime tuuri. Täna hommikul võttis meid peale väikekaubik, kus 11- pealise grupiga ekskursiooni läbisime. Käisime liblikafarmis, Mossy metsas ronimas, teeistanduses- ja vabrikus. Väga tore oli. Eriti jäid meelde teeistanduse rohelised nõlvad. Nii kaunis, nagu muinasjutus! Ega Mossy mets sellele alla ei jäänud. Seal kohtasime ka putuktoidulist lille. CH on väga väärt koht, tasub külastamist. Malaisial on tohutut palju nägusid.

IMG_4814IMG_4784IMG_4797IMG_4842IMG_4837IMG_4829

Jätkame reisi paradiisisaartel, kuhu hakkame juba homme liikuma.

Tervitused!

Grete ja Kaspar

Sulle meeldib, mulle meeldib, meile meeldib Singapur!

Kirjutasin seda postitust Kuala Lumpuri lennult. Nagu pealkirjastki võib lugeda, oli reis Singapuri elamusterohke ja meeldejääv. Veetsime seal kolm päeva. See oli täitsa paras aeg, et linnast üldpilti hoomata. Siiski jäi meil läbi käimata mitu toredat kohta. Nagu Kaspar ütles, kolme päevaga selgus, et peab siia ükskord tagasi tulema.

Tegemist on väga futuristliku linnaga. Või õigemini, linnriigiga. Singapur vabanes Briti kolonisatsioonist alles 20. sajandil, kuid tegi tohutu arenguhüppe. Tegemist olevat South East Asia kalleima linnaga. Singapur on tõesti arenenud. Isegi kraanivesi on siin turisti jaoks joodav, mis Aasias peaks üsna haruldane olema. Terve linn on täis uusima disainiga pilvelõhkujaid, kõikjal on hästi puhas (sh metroos) ja kaunistuseks leidub ohtralt lilleseadeid, purskkaevusid jne. Üheks riigikeeleks on malay ja mandarini keele kõrval inglise keel, nii et turist saab kõikjal kenasti hakkama. Tõsi, nende aktsendist on üsna keeruline aru saada.

Seal on palju indialasi. Muidugi leidub ka moslemeid. Asiaatidel ma paraku eriti vahet ei tee, jaapanlastel ehk, nii et pakun umbes, et hiinlasi on ka valdavalt. Igatahes, inimesed on hästi sõbralikud. Metroos pakkusid meessoo esindajad mulle mitu korda istet ja inimesed naeratasid vastu. See on nii oluline. On nii veider, kui käid ringi, naeratus suul, ja inimesed selle peale pilgu ära keeravad.

Palju on näha Inglismaa pärandit. Seda kajastavad näiteks nende pistikud ja liiklussuund (sama tagurpidi kui Aussis ja Inglismaal).

Ostsime juba lennujaamast turistidele mõeldud mitmepäevase ühistranspordipassi. See osutus väga otstarbekaks investeeringuks, liiklesimegi peamiselt metrooga. Niisiis saime külastada erinevaid linnaosasid ning rohkem linna näha. Reisiarvustusi guugeldades lugesin küll, et olevat väga walkable city, aga me kõndisime juba niigi vaatamisväärsuste juures jalad rakku. Ei tea, mis siis veel oleks, kui igale poole jalutanud oleks.

Jõudsime siinna 4. juuni hommikul pärast 4,5 h tunnist lendu. Siin on kell poolteist tundi Austraalia ajast taga ka, nii et võitsime aega. Rändasime kõigepealt metrooga hostelisse ning sõitsime seejärel paljukiidetud botaanikaaeda kaema. Oli küll ilus, tohutu lahmakas maa-ala disainitud temaatilistesse aedadesse.

IMG_4060 IMG_4107 IMG_4121 IMG_4145

Botaanikaaed avastatud ja jalad väsinud, sõitsime Little India linnaossa. Juba metroojaama juures oli suur turg ja hulgi toidulette. Võttis silme eest kirjuks lausa. Kõikjal oli hindusid, käis aktiivne melu. Tegime toidulettidele ca poole tunniga ringi peale ja jõudsime lõpuks otsusele. 7 dollari eest õhtusöök kahele, pole paha! Toit oli muidugi väga hea, Eestis peab sellise roa eest restoranis palju raha välja käima ja siis pole ka ilmselt nii autentne söömaaeg. Ostsin ka mingit jooki Grass Jelly Mix. Seda serveeriti kilekotist! Jah, India onuke pani kõrre kilekotti ja nii ma siis jõin sealt. Veidra maitsega jook oli, aga 70 sendi eest maitseelamus omaette.

IMG_4157

Kõhud täis, jalutasime niisama seal linnaosas ringi. Igal sammul olid kullapoed ja väiksed poekesed. Tänavad olid inimesi paksult täis. Peatänava ääres oli tempel, no selline kujukesi täis, nagu Indias ikka. Sees käis usurituaal. Üks mees tegeles seal veega, teine lõi trummi ning sisenevad mehed kummardasid kuju poole ja tegid kätekõverduste sarnaseid liigutusi. Kõik sisenesid templisse paljajalu. Selline elu siis, kõigepealt töölt tulles turul kõht täis ja siis templisse.

IMG_4159

Little India linnaosas käimine oli omaette elamus. Lääneriikides käies on minu kogemuse järgi igast Hiinalinnad jne lihtsalt paar tänavat paberlaternatega, kus veidi Aasia söögikohti. Singapuri India linnaosa külastus oli aga nagu pisike India reis. Rafineeritud kõrghoonete ja kauni pargi vahelt sigrimigri Indiasse põikamine on ikka kontrast küll ühe päeva kohta.

Läksime hostelisse ja magasime end korralikult välja, millele järgnes hommikusöök meie „kodutänavas“. Muide, Aasia (kitsamini vist Hiina) Egg Porridgel pole munaga eriti mingit pistmist, tegemist on riisipudruga. Mina ristisin oma roa hoopis üllatuspudruks. Kuidas veel nimetada rooga, millest leiab kuivaks praetud sibulat, lihatarretise tükke, midagi lihapalli laadset ning iga ampsuga kaasneb mõni uus maitsenüanss?

Reede oli loomaaiapäev. Singapuri loomaaed on tituleeritud üheks maailma parimaks ja eks tuli seda loomatoredust nautima minna. Oli tõesti muljeterohke kogemus. Loomad olid eksponeeritud võimalikult avatult ja lähedal, nii et orangutang ronis otse pea kohal ja nahkhiir maandus meist poole meetri kaugusel. Seal oli küll loomi üle maailma, kuid muidugi Aasia loomade esindatus oli kõrge. Nägin mitmeid isendeid, kelle olemasolust teadlikki polnud. Lisaks oli palju pööratud tähelepanu liikide ohustatuse probleemile. Teadsin küll varem elevantide, ninasarvikute, krokodillide, puumade, haide jms ohustatuse probleemist, kuid Singapuri loomaaias olid välja toodud karmid numbrilised faktid. No kas on siis normaalne, et elevantide populatsioon on sajandiga langenud üle 50% ja seda vaid mõne isiku soovist saada endale üks tükk elevandiluud? Või et ninasarvikult raiutakse sarv maha ja jäetakse ta niimoodi piinlema? No ega siiski mitte! Inimeste ahnus on aga piiritu ja selle peale ju ometi ei mõelda, et iga liik on siin loodusahelas vajalik – ka mürgised maod ja kurjad krokodillid. Lõppude lõpuks maksame ju kõik seda planeedi hävitamise hinda, kas või läbi tulevaste põlvkondade. Maailm on raisus, ohkasin. Kaspar olevat seda kõike juba ammu nentinud.

IMG_4258IMG_4192

Pärast loomaaeda ostsime metroopeatuse juures asuvalt turult näkse – kebabi, mingeid jaapanipäraseid palle ja praetud jäätist. Kõik oli muidugi väga maitsev ja seda kõike vaid paari taala eest. Olime varem kuulnud, et Singapur on tohutult kallis. Odavate hindadega Aasia riikidest tulles ehk küll, aga meile kui Austraalia pinnal saabunutele küll mingit hinnašokki polnud. Vaatamisväärsused on jah läänelike hindadega, aga head toitu saab soodsalt. Tuleb lihtsalt kohalikke järgida. Kaubanduskeskuste kohvikutes on näiteks hinnad viiekordsed. Me ei tulnud aga Singapuri selleks, et piinlikult läikima löödud südalinna keskuses kallihinnalist burgerit või lihalõiku süüa. Tahaks ikka päriselu näha, kogu oma kontrastides ja hiilguses. Ma varem ei mõistnud seda omal käel reisimise võlu ja turismilõksude vältimist, aga nüüd küll.

Õhtustasime Hiinalinnas, mis oli India rajooniga sarnane kogemus. Kui sööma hakkasime, tuli müügileti tagant Hiina tädi ja tõi demostratiivselt kahvli. Jätkasin söömist, aga see ei läinud mitte. Tädi hakkas elavate liigutuste ja oma keeles vadistamise saatel mu toitu segama. Aa, vabandust, seda rooga tuli enne einestama asumist segada.

IMG_4376

Hiina turg oli, nagu ka nende oma kaubanduskeskus. Müüdi erinevat kulda-karda, Hiina raviürte jne. Nii põnev on võõramaistes poodides uidata, iseäranis toidupoes, see on suisa vaatamisväärsus omaette.

IMG_4285

Mõtisklesin natuke turgude üle. Olen ise olnud alati n.ö „turuusku“ ehk külastanud Keskturgu jne. Teistmoodi Eestis ei saagi, kui on soovi näiteks lamba- või teatud veisetükkide osta. Neid lihtsalt ei müüda poes. Olen kohanud võõrastavat suhtumist, et turg on räpane. Eestlasele ehitati ikka uhke Nõmme turg, mille hinnad on pärast renoveerimist kõrge müügiplatsi tõttu kallid ja paljudele lausa üle jõu. Niimoodi kaob ju turu mõte. Välismaal käiakse ju küll meelsasti turgudel kohalikku elu kaemas, seda ka lääneriikides. Nagu ma varem blogis mainisin, ei erine näiteks Melbourne kuulus turg eriti meie oma Keskturust. Miks siis eestlasele oma turg ei sobi?

Niipalju siis sellest. Reedeõhtul käisime veel ka kuulsal Singapur Flyer‘il. On teine London Eye taoline vaateratas. Singapuri eksemplar olevat siiski maailma kõrgeim vaateratas. Meie igatahes nautisime vaadet täie raha eest. Sättisime mineku pimeda peale ja see oli väga hea otsus. Marina Bay Gardens kuulsad laternad mängisid värvilist tuledemängu, mis täiustas kaunist tuledes linnasiluetti veelgi. Kas selline ongi meie tulevik? Kaunis oli küll.

IMG_4335IMG_4324

Laupäeva õhtusse jõudmisega sai läbi ka meie Singapuri avastamine. Päeval käisime veel Marina Bay Gardens’it lähedamalt piilumas. Taaskord ootasid meid ees kaunid purskkaevud, aasiapärased veidi müstilised kujud ja imelised lilleseaded. Singapuri juures ongi see tore, et kogu modernsuse juures õhkub linndisainist sajanditevanust kultuuri. Seda just kujude näol. Eriti on esindatud lõvid. Kõrghooned võivad olla küllaltki omanäolised, näiteks ühel „kolmesambalisel“ hoonel oli katusel palmiaed.

IMG_4387IMG_4448IMG_4440

Jalutasime veel kuulsa lõvi Merlioni juurest läbi ja poseerisime turisti kombel seal ees. Oleks veel ehk muuseumigi põiganud, aga jalad olid omadega täitsa läbi. Sõitsime veel Harbour Front’i ja veetsime seal veidi aega. Päike lõõskas, aga vihma sadas. Vikerkaart siiski ei tulnud. Veider ilm oli, aga meid see vihmake ei heidutanud. On niikuinii palav ja kuivamine toimub ruttu. Muide, siin on ilmateatega üldse veidrad lood. Juba mitu nädalat jälgisin vahelduva eduga ilmateadet ja iga päev näitas äikest. Tegelikult on asukoha iseäraruse tõttu kogu aeg vihmavõimalus õhus. Kohapeal on siiani ikka ilus ilm olnud. Ongi parem, kui veidi pilvi on, päike lõõskab muidu liigpalavalt.

Hiljem lennujaamas oli väike draama ka – hiljutise muudatuse järgi ei lubata enne Malaisia lennule, kui olemas on ka tagasisõidupilet. Varem guugeldades see muidugi välja ei tulnud. Õnneks oli meil reisiplaan üldjoontes selge, nii et ostsime tagasisõidupileti kiiruga ära. Jõudsime napilt chek-in’i ära teha.

Nüüd asume Malaisias. Kirjutan siinsetest elamustest juba järgmine kord. Vihjeks – sigrimigri melu, pilla-palla liiklus, papagoid, ahvid, uued maitseelamused, palav ilm, islami kultuur… miski pole Eesti moodi!

Kõike head ja parimat, kallid!

Grete-Maarja

See ei ole puhkus, see on seiklus!

… nentisin ma, kui me taas mööda kivist tasapinda üle kilomeetri üles-alla ronisime. Tõepoolest, see reis on olnud aktiivne. Oleme külastanud ohtralt loodusparke, vihmametsi, ekselnud džunglivõsas, imetlenud vaateid…Nimekiri on ääretu ja otsatu. Üks on küll kindel – nii pikalt pole meist kumbki looduses viibinud. Oleme ikkagi mõneöise erandiga kaks nädalat järjest metsas telkinud. Õnneks on pea iga telkimiskoha juures olnud korralik tualett ja dušš, nii et kasimata olema ei pea. Milline kergendus preili dušihoolikule, beebisalvrätte polegi puhastamiseks eriti vaja olnud.

Kui olime veel Kesk- Austraalias, vetsime Alice Springsis kokku kolm meeldivat päeva. Käisime läbi põhilised vaatamisväärsused – Desert Park, botaanikaaed ja turnisime mäe otsas asuvatele vaateplatsidele. Desert park on justkui segu botaanika- ja loomaaiast. Seal oli lisavürtsiks iga natukese aja tagant algav tasuta tuur giidiga. Jõudsime ka linnuetendusele. Kohalikke linde oli treenitud end tutvustama, demostreerima jahivõtteid jne. Kõik jäi filmilindile. Poleks arvanudki, et täitsa harilikke kõrbelinde on võimalik niimoodi dresseerida. Seal pargis jäin mina muidugi kauaks ka kängurusid vaatama. Mul ikka ei saa neist küll, niivõrd armsakesed on nad. Uudishimulikud ka, vaatavad oma väikse näokesega vastu, endal nina peas värisemas.

Alice Springsis tõrkus natuke ka auto. Viisime ta mehaaniku juurde ja 100 taala eest teda õlitati ning lapiti torusse tekkinud pragu kinni. Kui mehaanik teda üle vaatas, hoidsime hinge kinni. Olime ju poolel teel Darwinisse ning sõiduki hädad võivad kalliks maksma minna. Seekord joppas. Tahtsime veel ka tunnustatud Lapinta rajale mägimatkale minna, aga sinna viis kruusatee ja me ei soovinud oma kaheveolist autot proovile panna. Veidi kahju oli, aga mis seal ikka.

Alice Springsis saime veel tunda jahedaid öid ja hommikuid. Päeval oli soe, aga öösel langes temperatuuripügal kohati isegi alla kümne kraadi. Tänaseks on jaheduseaistinguist saanud vaid kauge mälestus. Öösel pole enam tekki vajagi. Siin troopikas on ööpäevaringselt niivõrd soe, et plätude ja lühikeste riietega on koguaeg paras olla. Või noh, päeval tahaks riietuda küll nii napilt, kui vähegi võimalik. Siis on palav. Mida rohkem Darwini poole, seda kuumemaks kliima muutub.

IMG_3896Kesk-Austraaliast leidsime sellised kivid.

Kusjuures suur oli üllatus, et juba Alice Springsist viie tunni kaugusel (ikka põhja poole) oli kliima juba hoopis soojem ning loodus lopsakam. Kesk Austraalia jaheda tuule unustasime kiirelt. Veel viis tundi sõites, Katherine lähistel, saime aga esimest korda oma elus kogeda tõelist troopikat. Autoga sinna sõites oli kliimamuutus tajutav – kõrged puud, rohelus ja palmid varasema liiva, hõredate rohututtide ja vaevu meetriste puude asemel. Siiski on ka siin liiv punane. Elsey rahvuspargis sõidukist väljudes tervitas meid Tallinna Loomaaia troopikamajast tuttav niiske soe õhk ja täiesti uudsed linnuhääled. Üle kuude oli kuulda rohutirtse. Lõuna- ja Kesk Austraalias ju muru eriti ei leidu. Meid tervitas metsavaht, kes kogus telkimise eest raha ja jagas infot pargi kohta. Selgus, et seal on metseeslid. No eesel on küll viimane loom, keda arvasime end troopikas kohtavat! Tõestuseks sai aeg-ajalt nende häälitsusi kuulda. Ikka iiii-aaa, iii-aaa oli humoorikaks öömuusikaks.

Esimesel päeval troopikas olles asusime džunglit avastama. Matkasime kokku ca 14 km. Kuumas kliimas on juba pelk matkamine trenni eest. Pealegi on matkarajad reeglina muutuva maastikuga, tuleb kõndida liivas ja ronida ülesmäge. Mets oli kohati täiesti võsas, igal pool maha kukkunud palmid. Vihmahooaeg ju alles lõppes ja tormid olid sealset taimestikku kõvasti tuuseldanud.

DCIM100GOPROGOPR1231.
Welcome to the jungle!

IMG_3985Džungliselfi

Vihmamets, džungel… kuidas seda kirjeldada? Päike õigest vihmametsast eriti läbi ei paista. Taimed lõhnavad, lõhnavad magusalt. Õhk on niiske, on väga soe. Palmid ja muud puud on kõrged, erkrohelised, lopsakad. Eemal kukub siinne kägu. Linnud sädistavad, lausa igas heliredelis. Suured sõnajalad näitavad lahkelt oma hiiglaslikke lehti. Vesi vuliseb, ojake on taimede alla mattunud, kuid lubab end siiski veidi vaadata. Kõnnid üles, ronid ja ronid, kuni jõuad nende taimede kohale. Taimed on kasvanud justkui kujutletava ringi ümber. Milline ilu, looduse tugevus! Maailma kopsud ju ikkagi, võimas ökosüsteem.

Siinkandis elavad ka krokodillid. Kui jõe ääres pole kindlat ujumist lubavat silti, tuleb veest eemale hoida. Hooaja algul on ujumiskohad veel suletud, sest krokside tänavused liikumistrajektoorid ei ole veel kindlalt teada. Inimesele on ohtlikud vaid saltwater crocodiles, aga ei tahaks koos ujuda ühtegi liiki kroksiga.

Krokodillioht varitseb kõikjal...
Krokodillioht varitseb kõikjal…

Kui Elsey mets oli avastatud, liikusime edasi linnakesse nimega Katherine. Teel peatusime soojaveeallikate juures. Need olid võrratud, suurepärane looduses ujumise kogemus! Vesi oli mõnusalt soe, vool viis edasi, samal ajal kui sai imetleda palme ja vesiroose. Imeline! Muidu puutumatud, oli nendesse ehitatud redelid, nii et vette sai siseneda mugavalt (tehke mets ikka laisale linnainimesele võimalikult mugavaks, eks).

Külastasime ka Nitmiluk (Katherine Gorge) loodusparki. Seal olid imelised kosed ja küngaste otsast kaunid vaated jõele. Vot sealne jõgi oli küll selline, kus kujutaks ette krokodille elamas – kollane ja sogane. Lisaks sai ronida kõrge künka otsa ja imetleda kosekesi. Oh, kui kaunis on seal. Nii mõnus on pista matkamisest kuumenenud jalad jahutavasse vette, tunnetada voolu tugevust, samal ajal imetledes veekohina saatel kaljusid ning neilt alla voolavat koske. Puhtus, värskus, rahu, uuestisünd! Loodus on tugev, võimas ja inimene seal kõrval nii väike, hädine lausa.

IMG_3933

DCIM100GOPROGOPR1173.
.

Ööbisime Katherines karavanpargis. Boonuseks oli kohe karavanpargi taga soojaveeallikas, kus mitu korda end värskendasime.

Matkamine nõuab veeresurssi. Täidame igal hommikul 4 suurt veepudelit, lisaks on meil matkaseljakotis 2-liitrise mahutavusega veepaak. Soovitan – väga mugav matkamiseks, vett saab juua torust ja ei pea janu korral pudelitega jändama. Siiski, igaks õhtuks on meil sellele kogusele joogiveele ots peale tehtud. Niivõrd palav on ju ja dehüdratsioon kerge tekkima. Ma sain päikese käes hommikueinestades peaaegu päiksepiste. Nii et päikse eest tuleb end ikka mütsi ja tugeva (vähemalt 30 SPF) kreemiga kaitsta. Kreemist hoolimata saab endale jume ja randid peale nii umbes tunni ajaga. Päikse kütmist on palju intensiivsemalt tunda, kui kargel põhjamaal kodusel Euroopa mandril. 

Reisi jooksul oleme näinud tohutult palju loomi. Nagu loomaaias kõnniks, tõepoolest. Kõrbes oli tavaline, et veised ja emud ületasid teed. Troopikas oleme sagedamini näinud kängurusid. Üks isegi poseeris meile turvalisest kaugusest. Troopikas on rohkem ka sisalikke, nii väikseid halle kui suuri ja värvilisi. Eile nägime metseesleid. Nad ei erinenudki välimuselt kodueeslitest, olid ehk tibake suuremad.

Siin on nahkhiired. Need imelikud olendid, kelle väljaheited on korrosiivsed ning kes sünnitavad pea alaspidi. Nende häälitsused meenutavad moondatud beebinuttu, väga veider ja natuke isegi hirmus. Dingode öine ulgumine on täiesti tavapärane. Kakadu rahvuspargis oli tohutult palju suuri konni. Õhtupimeduses oli igas tualetiboksis vähemalt üks poti kõrval ootamas. Moondunud printsid ehk, eks printsessid peavad ju ka vahel tualetti külastama.

IMG_3952

Kui kõrbes matkates segasid eelkõige kärbsed, siis siin kliimas leidub õhtuti rohkelt sääski. Kakadus tähendas telki sisenemine veerandtunnist sääsetappu. Mujal õnneks nii hull pole. Igatahes pidid siin kliimas sääsed viiruseid levitama, nii et määrime end usinalt putukatõrjega kokku. Teate küll, päeval mäkerdame päiksekreemiga, et õhtul kohe vahelduseks tõrjet peale hõõruda.

Katherinest liikusimegi edasi Kakadu rahvusparki, mis on üks Austraalia kuulsamaid. Seal sai vaadata 25 000 aasta vanuseid koopamaalinguid ning kivide otsa turnides imetleda kaunist vaadet. Kaspari jaoks oli üks Aussi lemmikkohti. Meie ööbimiskoha lähistel sai ka Billabongi jõe ääres jalutada. Sinna jõkke ei tohi mitte mingil hetkel minna, sest krokodillioht on pidev.

Litchfieldi rahvuspark – selle kohta võiks eraldi postituse kirjutada. Kui imelised kosed, mõnusad ujumiskohad kose all, looduslik hot tub, kaunis vihmamets ja ilusad vaated siin on! Veetsime Litchfieldis kolm ööd, nii et kaks tervet päeva sai matkamisele kulutada. Ujuda võib siin teatud kohtades julgelt, sest üles on seatud kroksilõksud. Huvitav, millised need veel välja näevad?

Meeldejäävamad kohad selles pargis on Wangi Falls oma kõrge kosega, millele ei jää alla Florence Falls. Ma pole elu sees ujunud koos niivõrd suurte kaladega. Nagu akvaariumisse siseneks!

DCIM100GOPROGOPR1218.

Ägedad olid ka termiidipesad. Siin märkab tee ääres veidra kujuga (küll kandilised, küll ümmargused) kivilaadseid moodustusi. Selgus, et tegu on kuivanud liivaga. Vihmahooaeg tõstab liiva üles ja päikse käes kuivab see mitmemeetriseks. Huvitav!

Oleme kahe nädalaga sõitnud maha üle 5000 km. Võrdluseks, Eestist Rooma on ca 2500 km. Sõidud on siiski parajalt päevade peale ära jaotunud, pealegi oleme mõned päevad täitsa paiksed olnud. Kui reisi alguses olime väga energilised ja jõudsime telkimiskohta reeglina alles pimeda hakul, siis nüüd tahaks juba natuke pikutada ka. Matkamise, uute kohtade, muljete, emotsioonide ning asisematest teguritest telgi ja priimuse ja oma saja asja pideva paigutamise tulemil on ikka juba reisiväsimust ka tunda. Paar päeva tagasi veetsime näiteks sellise mõnusa päeva, kus hommikul asusime koskesid jms vaatamisväärsusi läbi käima ning juba pärastlõunaks olime karavanpargis. Grillisime liha, sõime korraliku kõhutäie, mina lebotasin basseinis, olelesime niisama. Suvesoe õhk on natuke laisk, veidi rammestunud ja nakatab sellega meidki. Peagi saab palmide vahel imetleda tähti, päiksevalgust ei jagu hilisõhtuks. Magamamineku ajaks ei ole temperatuur langenud, alles pärast südaööd saab tunda veidi jahutavamat tuulekest. Varahommikul tõustes on õhk soe, kuid kosutavam ja värskem.

Meie Austraalia looduse avastamine on selleks ajaks lõppenud. Eile jõudsime Darwinisse. Veedame siin veel veidi aega ja homme astume lennukisse, et kõigepealt veidi Singapuri avastada. Oleme Austraaliast eemal ilmselt kuu aega.

Darwin on esmapilgul väga kena linn. Selline moderne, aga samas veidi lõõgastunud olekuga. Naljakas on siin, et poodides müüakse pidevast +25-35 temperatuurist hoolimata talveriideid. Autraalias on ju ikkagi talv! Tõesti, isegi bikiine pole eriti müügil! Õhukeseid riideid leiab küll, aga nad on kõrvuti villamütside ja saabastega. Kaubanduskeskuses müüdi isegi mingit toitu Winter Warmer.Mis siin veel soojendada vaja on? Õues lõõskab päike, on hästi soe ja kohtasime taas linde, keda varem elu sees näinud pole. Olen Aasia reisi pärast elevil, umbes sama tunne on, nagu enne Aussi tulekut. Ikkagi esimene omal käel reis nii võõral kontinendil.

PS. Facebookis kajastus, et paljud tublid isikud on lõpetanud magistrantuuri. Palju õnne kõigile teadushakatistele! 

Veidi veider tunne on, kas tõesti lõpetasin mina juba aasta aega tagasi? Keskkooli ajal tundus, et juba magistri lõpetamise ajal olen igivana, kas nüüd peaksin olema muldvana? Oh ei, ma ei ole end nii noorena, kui siin, juba ammu tundnud. Vabadus annab tiivad ja vaat et veel kõrgemagi mõttelennu. Õnnelikkus toidab meeli. Eemalt vaadates mõistad, milles elu tegelikult seisneb ja mis on oluline.

Tervitused! Mõnus Eestimaa suvi magusate maasikate, sumedate õhtute, kaunite päikseloojangute, karge merevee, grilli sussutamise ning ühtäkki palju avatumate inimestega – seekord me Sinust osa ei saa, kuid seda magusam on seda ükskord taas nautida.

Grete-Maarja

Hüvasti, austrid!

 

Merele mineku tunked - farmipaarike
Merele mineku tunked – farmipaarike
Õhtune Smoky Bay rand
Õhtune Smoky Bay rand

image

Kalmaarirõngad tsillikastmes
Kalmaarirõngad tsillikastmes
Pubis
Pubis

Rändur tuleb, et lahkuda. Ränduriga sõbruned, et temaga igaveseks hüvasti jätta.

Jah, meie aeg Smoky Bays hakkab lõppema. Juba esmaspäeva varahommikul istume oma autokesse, et lõputult sõita, kuni terendab Kesk-Austraalia. Loodetavasti viib meie tee siit Ulurusse, Alice Springsi, Darwinisse, Singapuri, Malaisia mõlemale kontinendile ning Balile. Lõpp-punkt on taas Darwin.

Meie lahkumisse suhtus tööandja üllatavalt mõistvalt. Eks nad ole päkkerite peatsete lahkumistega harjunud, kuigi soovivad töötajaid kauemaks kui paariks kuuks. Nädalavahetuste õhtuil ootab meid ees hüvastijättude eri. Viimased dringid, viimased koosveedetud minutid. Hüvasti jätame ka Uku ja Liisiga. Just, neli eestlast kohtusid teisel pool maakera kalurikülas, et kumbki eraldi suundadesse lahkuda.

Seejärel saabki läbi meie esimene verstapost siin Kängurudemaal. Jääd meile alatiseks meelde, armas Smoky Bay! Kohtlesid meid hästi. Üks töökaaslane küsis, mis mulle siin kõige rohkem meeldis. Mõtlesin sekundi ja vastasin, et jetty, kalastamine, rand ja toredad inimesed.

Mäletan, kui siia esimest korda sõitsime. Oli hilisõhtu. Olime veidi ärevil, ikkagi tundmatu koht oli see meie uus kodu. Autost väljudes vapustas mind erk tähistaevas. Tähed olid kuidagi nii lähedal, nii kaunid, nii selged.

Kui aga eredatele hetkedele mõelda, siis esimesena tuleb meelde krabipüük. Oli suve kuumim päev. Delfiin ujus sisuliselt paadi kõrval, näidates end julgelt. Krabidega näkkas. Poole püügi pealt tõusis tuul. Tagasisõites istusin vesseli ees, rappudes lainetega kaasa. Tunne oli kui lõbustuspargis. Iga suurema lainega pritsis mind mõnusalt jahutav vesi. Päev hiljem saime neid imelisi krabisid ka meedivas seltskonnas mekkida.

Ära ei saa unustada ka meie valentinipäeva kail. Isegi hilisõhtul oli ilm väga soe ja tuulevaikne. Jõime imehead veini, istusime ja vaatasime taas neid imelisi tähti. Kail ei olnud kedagi peale meie endi. Kuigi lihtne, oli see väga kaunis õhtu. Õige inimesega ei ole vaja kalleid muljetavaldavaid restorane ja uhkeid kingitusi, et veeta koos meeldejääv ning südantsoojendav õhtu. Iga hetk on eriline. Seda tunnet juba raha eest ei osta.

Mäletan esimest vaatepilti Halley rannas – kaljud, tohutud lained, vali lainemüha. Soojalt meenutan meie õhtuseid jooksutiire ja jalutuskäike rannas, taustaks päikseloojang, mille järgselt oli taevas erkroosa. Tore oli osa saada nädalavahetuste pubimelust. Mäletan neid naeratavaid poolhambutuid vanamehi, seltsivaid kaaspäkkereid ning seda tädi, kes igal reedel seal tantsis, justkui oleks tegemist aasta parima peoga.

Delfiinid, pelikanid, kõige imelikumalt häälitsevam lind, krabid, meretähed, jetty, merilõvid, austrid, kalmaarid, palmid, tuul, paadid, otsatu ja ääretu lahkus – see ongi Smoky Bay. Linnake, kus uksi ei lukustata ning pubisse minnes jäetakse võti auto süütesse. Linnake, kus üksteise eest hoolitsemine on justkui nauding. Meie automured olid ühtäkki kõigi me töökaaslaste mured. (Jah, meie autol oli vahepeal käivitamiseprobleeme. Mehaanik tuvastas, et vaja on uut akut. Korda sai ka konditsioneer. Seda kõike väga mõistliku hinna eest. Saan aru, eks keskealisel metallist proual võib ikka mõni viperus olla, peaasi, et need ainsaks üllatusteks jääks).

Väiksed žestid on need, mis seda lahkust ja hoolivust esile toovad. Näiteks kui meie endine majakaaslane eile meile oma initsiatiivil kõvaketta tõi. Ehk läheb pikalt teel olles igavaks ja tahaks uusi filme vaadata. Või kui siinne vanaisa meile majakest korda tegi ja seda tavaariga varustas. Või kui meie töökaaslasel ranne haige on ja ülemus lõunapausil ta käele kontrastivanne tegi. Üksteisega arvestamine on siinkandis reegel. Isekas inimene on nende jaoks veider. Selline üksteisest hoolimine ja teineteisega arvestamine tundub meile juba nii iseenesestmõistetav, et ei mäletagi, kuidas meil kodumaal lood on. Hoiate ikka üksteist ja olete abivalmid, eks? Et keegi ei oleks oma mures üksi! Loodan, et meie ootused ei saa petta. 🙂

Homme on meie viimane tööpäev. Ega kauem siin küll olla ei sooviks – vesi on üsna jahedaks muutunud. Ei ole üldse meeldiv minna kell seitse hommikul kuuekraadise soojaga merele ja käed 12-kraadisesse vette pista. Suvel oli merelkäik mõnus, aga ei enam. Aina tuulisemaks ja jahedamaks muutub, päike näitab end vaid vahel keskpäeval. Lühikeste käiste väel on päeval paras olla, aga õhtud ja hommikud on külmad.

Pealegi, rändur ei jää ühte paika kauaks pidama. Külg-külje kõrval, käsikäes, avastame koos maailma. Meil ei ole praeguses eluetapis kindlat koduaadressi. Kallis, Sina oledki minu turvaline kodusadam ja pelgupaik! Kodu on ju ikkagi seal, kus on süda.

Rändur on valiv. Tal on luksus liikuda koos aastaaegadega. Kui allpool läheb külmaks, tuleb põhja troopikasse sõita. Just, kõik on siin tagurpidi – lõunas on jahe, põhjas troopika.

Soovin teile Eestisse kõike head! Hoidkem rõõmsat meelt ja head tuju. Igatsen teid, armsad sõbrad ja perekond.

Grete

Smoky Bay olme koos mõtisklustega

Tervitused Austraaliamaalt!

Uskumatu, aga farmipäevi on meil jäänud teha vaid mõned loetud nädalad. Järgmine postitus saab suure tõenäosusega valmis vorbitud juba reisil olles.

Natuke tahan kirja panna meie siinsest olmest ja tööst. Et tegemist on farmitööga, peame iga päev füüsiliselt üsna aktiivsed olema. Siia tulles kuulsin jutte kuumas kliimas 30 kraadise soojaga lauspäikse käes töötamisest põllul või puude vahel, kus on palju ämblikke ja madusid. Meil on selles suhtes vedanud, et kuumas rabama ei pea, keegi kubjast ei mängi ja ei karju kiiremini liigutama. Töö on täitsa inimlik, mida ka kohalikud noored teevad (mitmeid päkkerite maatöid kohalikud tegema ei soostu).

Austeid kasvatatakse 2-4 aastat, olenevalt produkti ihaldatavast suurusest. Austrid kasvavad korvis, mis olenevalt nende suurusest on erinevad. Beebiaustritel on hoopis teistsugused korvid, kui suurtel söömisvalmis liigikaaslastel. Austreid kasvatatakse spetsiaalselt valitud lahesopis. Smoky Bay ja selle ümbrus paistab austrite kasvatamiseks ideaalne olevat, meie shedi läheduses on teisi austrikasvatajaid terve trobikond. Austrid on pirtsakad, tahavad olla kord vees, kord kuival. Tõusu ajal need ligunevad, madaliku ajal on kuival. Meie elurütm käib paljuski looduse tahte järgi, sest austrifarmide juurde sõidame vaid mõõna ajal. Kui mõõn on ikka kl 7 hommikul, siis selleks ajaks me ka merele lähme. Nüüd on siin kätte jõudnud sügis, mis tähendab kõrgemat veetaset ja varahommikuseid mõõnasid. Seega oleme viimased nädalad end teki alt välja ajanud enamjaolt kl 6 hommikul, vahel isegi 5:30. Arvasin, et pärast töö kõrvalt kooliskäimist enam kl 6 ärkama ei pea, aga võta näpust. Peab ikka! Algul tahtsimegi pikki tööpäevi, aga nüüd vahel tahaks ka varem koju jõuda. Nii väsinud oleme lihtsalt. Siiski tuleb tõdeda, et 10-tunnised tööpäevad mõjuvad reisieelarvele vägagi kosutavalt, nii et loodame jätkuvalt palju tööd teha.

Austrikorve hoitakse vees spetsiaalsetel rack-idel. Eestikeelse vaste kohaselt on tegemist spetsiaalse raamistikuga, ma arvan. Paremat tõlget küll pähe ei tule. Piltidega jään praegu võlgu. Austrite põhivaenlane on mudauss, kes neid seest sööb. Niisiis tuleb austreid mõne kuu tagant veest välja tuua ja neid shedis (paviljonis?) töödelda. Austreid on meie farmis ilmatuma palju ja see tähendab, et iga päev läheb 3-4 vesselit merele, toome austrid maale, laeme need korvid laevalt maha, töötleme ja peseme neid ning kui on tellimus, pakendame nad kotti. Austreid müüakse tosinakaupa. Teatud tellimuste jaoks tuleb austrid ka avada, karbis ümber keerata ja kasti pakkida. Kasvandusse tagasi minevad austrid laetakse tagasi korvidesse, tõstetakse vesselisse ning laetakse järgmine päev vees uuesti maha. Ja nii iga jumala tööpäev! Ei kõla eriti vaheldusrikkalt, mis? Austreid kinnitatakse peapaela meenutava kummiga, nii et merel on omakorda tööd korvide kinnitamisega. Korve hoidvaid raame tuleb vahel merekarpidest puhastada, see on muide super ülakeha trenn. Nende kummidega on omakorda draama, sest surnud hüljes leiti, kumm suu ümber ning nüüd testitaksegi uusi kinnitamissüsteeme.

Laeva tuleb vees lükata, ankru asemel olevat metallposti küll hoida, küll maha suruda. Mõnikord on vesi üsna kõrge, ma olen paar korda ka läbimärjaks saanud. Seljas on meil spetsiaalsest materjalist traksipüksid, need hoiavad soojas ja kuivas, aga mitte rinnuni vee korral. Eile oli merel täitsa adrenaliinirohke. Nimelt oli pooltormine ilm. Vessel kõikus ja rappus, vees pidi taju järgi kumme eemaldama (korve ei olnud lainetes näha) ning laeva hoidma, et see eemale ei lainetaks. Tundsin end kui tõeline merekaru seal lainetes mässamas.

Austreid kottidesse pakkides näeb mereelu ka. Olen mitmeid korvidesse pugenud kalu näinud. Põhilised on väiksed krabid, kellel on kuratlikult punased silmad. Algul julgesin neid prügikorvi visata, aga neid silmi nähes olen vaid mõnel päeval nii julge.

Oleme loendamatuid kordi näinud delfiine ja merelõvisid. Ühel päeval pidas üks merelõvi kõrvalasuval rackil siestat, kui me töötasime. Ta oli superarmas. Ka delfiinid ujuvad vahel rackidel väga lähedal. No ei väsi neid vaatamast. Meie peame hoiduma raide eest, kes armastavad rackide juures ujuda. Neist tuleb kiirelt eemalduda, sest rünnaku korral on seis enda kahjuks 1:0.

Austreid täis kastid ja kotid on päris rasked, no ikka 20 kg kanti. Esimesel tööpäeval ehmusin täitsa ära, et kas tõesti pean jaksama neid tõsta. Ajapikku olen jaksama hakanud, aga selga tuleb tõstes väga hoida. Algul hoiatati meid tugeva lihasvalu eest, aga sellest oleme suhteliselt pääsenud. Trennitegemine on end ära tasunud. 🙂 Üldiselt mulle kui tüdrukule antakse rohkem austrite pakkimise üleaandeid, mis pidevalt rahmeldamist ei nõua.

Töökaaslasteks on meil kohalikud. Nagu varem mainitud, peavad äri kolm venda. Kahe venna kummagi kaks last töötavad ka meil. Ühe bossi kaks poega hämmastavad mind pidevalt. Nüüd tean, milliste inimeste jaoks on välja mõeldud sõna „mölakas“. Nad on ülbed, ebaviisakad, mühaklikud ja kipuvad töötajate peale kisendama, eriti üks neist. Ühel päeval jäi forklift kinni ja üks vend sõimas sellega sõitnud poisi suure kisa saatel läbi. Ei tea, milleks selline suhtlusviis hea peaks olema? Vahel üritavad minuga ka niisama juttu ajada, et kas ma seda sarja olen näinud jne, aga olen pidevalt valvel. Ei tea iial, millal noorhärrade tuju muutub. Nad on mõlemad 20-ndates, aga suure ülekaalu tõttu näevad välja vähemalt 30. Ülikoolis käimisest hoolimata ei paista nad ka eriti haritud olevat, räägivad omavahel vaid multikatest ja arvutimängudest või siis klatšivad teisi töötajaid taga.

Teise bossi lapsed on üks veidi kamandava kippuv tüdruk, kellega mina saan kenasti läbi ja autistist noormees. Tema on selline omapäraste naljadega, aga üsna laisk. Isegi mina olen temaga pahandanud, et isegi kui tööd vihkad, sloppy ikka olla ei tohi. Nad oma õega pigevalt räägivad, et nad pole oma tööga üldse rahul, aga ette midagi võtta eriti ei ürita. Mina ütlen selle peale, et kui sul on probleem, otsi lahendus, ma võin ka aidata lahendust välja nuputada, aga ära lihtsalt vingu. Igaühel on vaid üks elu ja seda tuleb täisväärtuslikult elada, mitte veeta see hinnaline aeg oma valikute üle kurtes, ise mugavustsoonis aeglaselt, ent kindlalt mandudes.

Teised töötajad on üsna toredad. Meie endine majakaaslase pagundas tema isa siia meelemürkidest tingitud pahanduste eest varju. Poiss läks linnas n.ö hukka. 🙂 Kohe näha, et tegemist on naisi ja alkoholi armastava eluvennaga. Siis on üks maapoiss, kes on siin juba 5 aastat töötanud. Ta on tore, aga kohe näha, et siin maakohas üksluise töö peal mandunud.Teised kaastöötajad on vaheldunud, osa tuleb siis ülikooli puhkuse ajal, üks töötab siin vahelduvalt. Üldjoontes on õhkkond sõbralik.

Siiski on näha, kuidas sellisel töökohal pikalt olles ning väikses kohas elades tekitatakse nn „torme veeklaasis“. Töökaaslastel on ikka intriige stiilis et „tema meile ei meeldi“ ja igast väiksest juhtumist vadratakse ikka mitu korda üle. Mis parata, inimeste maailmapilt kipub eelmainitud elustiili juures liigväikseks jääma. Lihtne on tekitada tormi veeklaasis, samas kui iga väike võnge ookeani juba ei raputa. Nende kõrvalt vaatamine annab mulle motivatsiooni ikka ringi reisida, end harida ning hoida võimalikult laia üldpilti, et mitte mingil juhul muutuda väiklaseks. Seda märkasin muide juba Eestis, et mõnikord võivad täitsa väiksed asjad inimeste suhteid rikkuda, sest need lihtsalt puhutakse suureks. Kui aga mõistad, kui suur on maailm tegelikult, kui palju on võimalusi, erinevaid inimesi, paiku ja erinevaid teid, siis loksuvad prioriteedid paika ja ei tehta inimsuhete hinnaga sääsest elevanti. Hoidugem väiklusest, armsad sõbrad, see on madal viis elada!

Äri pidavad vennad on toredad, sõbralikud ja intelligentsed ja omavad ettevõtte pidamise ja reisimise tõttu palju laiemat silmaringi. Ehk siis ülemustega on täitsa vedanud, karjugu nende lapsed, palju tahavad. Ega tundub üsna nukker siin väikses maakohas töölisena aastaid üksluist tööd teha. Pole karjääri ehk tööalaseid saavutusi, siiatulnud kohalikel on raske ka kaaslast enda kõrvale leida – pole noori inimesi. Lõpuks ongi elus ainsaks meelelahutuseks televiisor ja arvutimängud. Endale küll sellist elu ette ei kujuta.

Üldiselt neil on väga suur pere. Kolm venda ja üks õde, neil kõigil oma lapsed ja mõnedel neist juba omalgi lapsed olemas. Neid vaadates mõistan, kui oluline on perekond ja kuivõrd igaüks oma esivanemate nägu ja tegu on. Krooniks on vanaisa ja -ema, kes kogu sellele klannile alguse on pannud. Nad on nii armsad, kooserdavad koos ringi, ise küürus ja väheke kurdid, aga meel on neil lahe ning rõõmus. Vanaisa siiani parandab shedis kõiksugu asju. Nad võivad enda üle uhked olla, suur pere loodud ja ise ikka veel (harmooniliselt) koos. Imetlusväärne!

Meie külas elavad ka kaks eestlast, meist juba kogenumad päkkerid. Nii tore! Kolmas eestlane pidi paraku viisa lõppemise pärast lahkuma. Eile käisime kohalikus pubis ja tutvusin ühe tüdrukuga Taiwanist ja poisiga Iisraelist. Noorsand hõiskas, et temal on sõber ka eestlane ja uuris me käest Eesti kohta veel veidi.

Eelmisel nädalal käisime ühel bossidest külas. Tal oli tehtud lõke ja kohale kutsutud teisigi kohalikke. Grillisime vahukomme, sõime mereande ja sütel tehtud imehead lammast. Mul on nüüd kreveti kõrval lemmik mereand – värske küpsetatud kalmaar. Oiii, kui hea! Austreid oli ka muidugi igas erinevas kastmes. Hästi tore õhtu oli, jõime kohalikku veini, mis ikka veel üllatab mind oma headusega. Selgus, et üks külaline on käinud palju Malaisias ja teine Balil, uurisin nende käest reisisoovitusi. Neil Aussidel on valdavalt hea huumor,sarkastiline selline. Inimesed on siin küll vahetud ja sõbralikud, soe tunne tekib lausa!

Oleme ka kala saanud. Lõpuks õppisin enam-vähem spinninguga püüdma. Esimesed korrad suutsin sinna lootusetud sõlmed tekitada. Saime isegi King George Whitening kala, mida pidulikult küpsetasime. Kalapüüdmine on lahe – mereloksumine rahustab, spinningu sassiminek ja kinnijäämine ärritab, näkkamine lõbustab.

Kalamees :)
Kalamees 🙂

Üks märkus austrite kohta – mitmed on öelnud, et auster näeb välja ja maitseb nagu merelöga. Hea auster kindlasti selline pole! Värske auster on valge, võib olla ehk kerge hallika alatooniga ja üsna tugeva tekstuuriga. Hammustades on üks osa austrist suisa krõmps. Olen neid peekoni ja ja juustu kastmes küpsetanud, aga toorelt meeldib isegi rohkem neid süüa. Eriti hea on merel värske auster võtta, see ookeani soolasest veest läbi lasta ja siis nautida. Külas proovisin austreid tšillikastmes, see oli etem kui peekon ja juust.

Saime lõpuks oma majakese ka. Asjaõiguse loengutes pakkus lõbu, et seaduse silmis oli vahepeal kinnisasi vallasasi. Aga meie elamegi teisaldatavas majakeses, täitsa vallasasi teine! Majake on sisuliselt nagu ühetoaline korter, üsna väike ja kitsas siiski. Mina küll naudin seda, et lõpuks on meil oma vannituba ja köök, privaatsus ikkagi. Pealegi ei pea me enam teiste järgi koristama. Rändurid või mitte, hügieenis me järgi ei anna. Kaspar on muide pedantlikum kui mina isegi. Nii me siis küürisime iga lnädalavahetusel seda maja. Muide, pärast meie väljakolimist on ka poisid rohkem maja hoidma hakanud. Tuleb näidata positiivset eeskuju ja asjad muutuvad. Muutus aga algabki väiksest liigutusest, esimesest sammust!

Koduke
Koduke
Nagu 8 Mile filmis, elame ka meie sisuliselt treileris
Nagu 8 Mile filmis, elame ka meie sisuliselt treileris

Pealegi, siin majas pole hiiri! Eelmises majas oli palju hiiri, eriti esimesel kuul. Peitsime toitu ja sulgesime hoolikalt oma magamistoa ust. Esimesel nädalal oli meie magamistoas ikkagi hiir. Panime lõksu, aga öösel ärkasin ikkagi krõbistamise peale. Vastik oli. Lõpuks saavutasin immuunsuse. Ämblikke (küll mitte mürgiseid) oli ju ka majas. Oli valida, kas kiljumisega enda ja Kaspari närve rikkuda või siis lihtsalt leppida. Sain endast võitu ja jäin rahulikuks. Üks hommik andsin Kasparile tuima näoga prügikoti. Ta nii üllatus, et ma olin sinna tuimalt närilise sisse jätnud. Ühel hommikul oli vannis hiir. Tema kartis mind, mina natuke teda, aga mis seal ikka, dušikabiini otsustasin ikka minna. Las ta olla seal vannis omaette. Kui aga duši all ämblikku nägin, siis tuli küll mu kallis kaaslane teda likvideerima. Ükspäev oli mul tennises surnud hiir. Neile on ju pandud mürki, mida nad usinalt sõid. Pärast küll naersin, kuidas mürgiuimas hiir kirstu meenutavasse musta tennisesse viimset puhkepaika otsima läks, aga algul oli lihtsalt hirmus. Kiljusin ja sellest ehmatusest kaame näoga kallim jooksis tennist kõngenud okupeerijast vabastama. Ühel päeval üritas mu kallis kaaslane tualetis olevat suurt ämblikku tappa, kui see suurest hirmust sünnitama hakkas. Üle kümne väikse ämbliku olevat laiali jooksnud. Nii hea, et ma seda ei näinud. Kaspar tuli kööki ja teatas tuimalt, et „noh, ämblik sünnitas ka ära noh“ sellise tooniga, nagu me oleks juba pikalt ämbliku õnnistatud seisundile kaasa elanud. Oeh jah, kustumatud maaelu mälestused.

Maal elades olen hakanud osa linna-asju igatsema. Eelkõige igatseme mõlemad kinoskäimist. Siis tuli minul veider tuju minna kohvikusse Cappucinot nautima ja kooki sööma. Veider, muidu ma küll ei mäleta end kohvikus spetsiaalselt kooki söömas käimas, aga just selline soov mul on. Eile käisime Cedunas hotelli kohvikus vähemalt, kus pakuti vähemalt kohvigi. Tagasi vaadates – Eestis käisin ikka väga palju väljas söömas. Restoraniigatsust siin aga eriti polegi. Oleme kodus väga palju kokanud, isegi nn „rämpstoitu“ tervislikumas kuues valmistanud – tortillat, hamburgerit ja pitsat. Seda küll harva. Oleme toitunud väga mitmekesiselt, valmistanud eestipäraste toitude kõrval eelkõige Itaalia ja Aasiapäraseid toite. Niisiis oleme söönud erinevat ja erinevalt valmistatud liha, suppe, salateid, vormiroogi, panniroogi, sushit jne. Mõni mees on teinud köögiviljade ja muu värske kraami söömisrekordid. Ma võtan ikka veel hoogu, et oma retseptide jaoks eraldi blogi teha. Vaat et ununevad äragi teised.

Ma pean siinkohal ausalt tunnistama, et esimestel nädalatel olid minul kohanemisraskused. Olin vist šokis, ei saanud aru, kuidas ja mis ma siin nüüd tegema pean ja mis toimub. Varem mõõtsid mu jalad kostüümi juurde valitud ja sobitatud kontsakingades valget vaipa. Nüüd on needsamad jalad rohmakais kummikutes, seltsiks kleidipikkune oranž töösärk. Varem olin tööl sätitud soenguga ja meigitud, nüüd puhkab nägu juba mitu kuud mingist ja juuksed tuleb lihtsalt eest ära panna. Varem oli töö puhtalt vaimne, analüüsisin, mõtlesin ja õppisin iga päev midagi uut. Nüüd on rammu vaja. 

Tööl ei jaksanud algul kõike teha, olin näiteks merel hädas selle suure juraka laeva metallposti ja laeva lükkamisega. Mind tohutult ärritab, kui ma millegagi hakkama ei saa, isegi kui selles on „süüdi“ mu lühike kasv või meestest väiksem kehamass.

Farmipäevad teise aasta viisa jaoks soovitatakse tihti esimese asjana ära teha. Tõesti, on hea, kui need on kaelast ära, sest igaks juhuks tasub endale ka teine aasta siin riigis kindlustada, kui on laiad reisi- ja rahakogumise plaanud. Teisalt tähendab kohe farmiminek, et ei ole kogutud lahedaid reisimälestusi, meenutust, mis eesmärgil üldse farmis rabada. Tuled Austraalia pinnale ja hakkad kohe tuima farmitööd tegema. Juristi ja advokaadi toolillt otse siia tulla on ikka täitsa šokk. Tekkis korra isegi küsimus, et oota, mida ma siia nüüd täpsemalt otsima tulin?! Ma olen ikka täielik ummamuudu ideedeinimene, kes tahab elatist teenida mõtlemise, analüüsimise, kirjutamise jms oskustega. Mingit mutrit keerata ja muud taolist ma n.ö „iseenesest“ teha ei oska, no ei ole lihtsalt seda soont antud. See kõik tegi alguse raskeks.

Õnneks on mul suurepärane kaaslane, nii toetav, hooliv ja rahustav. Sain tema abi ja enda kokkuvõtmisega shokist üle, olen nüüd õnnelik ja rahulik. Kaspari pealt olen õppinud olukordi rohkem huumoriga võtma. Kui miskit häirib, aitab must huumor alati. Kui on valida, kas naerda või nutta, valin mina naermise, ehkki vahel võib paari pisara poetamine olla hämmastavalt rahustav!

Juba pärast esimest kuud olime säästnud kenakese summa raha ja see tegi juba meele rõõmsaks. Siin elamine on ka suurepärane võimalus Eesti elu kõrvalt vaadata. Olen nüüd mõistnud, et kuigi mul olid Eestis kõik oma eesmärgid ja natuke lisakski veel saavutatud, puudusid mul kaks pisiasja – hingerahu ja rammestav uni. Need kaks on õnnelikuks eluks ülivajalikud ja vältimatud. Milleks kõik need saavutused, kui neid nautida ei jaksa?

Minu jaoks on rännates maailma avastamise kõrval suureks ülesandeks õppida tasakaalu leidma. Ilmselgelt võtsin endale eelmisel aastal liigpalju ette – koolilõpetamine, kaubanduskoja juhatusse pürgimine ja advokaadieksami ärategemine on kõik suurepärane, aga mina võtsin ette liiga palju ja korraga. Kõik tuli kätte liiga noorelt. Lisaks tegin kurnavalt palju trenni ning pidasin dieete. Tulemuseks oli kurnatud vaim, langev töövõime ja pidev füüsiline väsimus. Hea, et sain nii noorelt (peaaegu?) läbipõlemise kogemuse. Tänapäeva edule orienteeritud ühiskonnas võib täitsa meelest minna, et väsimuse korral tuleb puhata. Iseenda organismi tuleb kuulata. Unetus ja tervislike ning liikuvate eluviiside korral tekkiv kaalutõus on organismi märguanne puhkuse vajalikkusest. Olen kuulnud juhtumitest, kus noored inimesed on läbipõlemise ja sellega kaasneda võiva depressiooni pärast lausa psühhiaatriahaiglasse sattunud. Meedias arutleti, et ülekoormuse all ägavad arstid võivad tarvitada suisa narkootilisi aineid, et ikka veel jaksata. Pidev vaimse pinge all ületöötamine viib kohutava kurnatuseni. Samas ei taheta endale tunnistada, et enam lihtsalt ei jaksa, iseäranis kui on hea positsioon sisse töötatud. 

Inimene ei ole haige vaid siis, kui tal on mõni füüsiline haigus – ka vaimset tervist tuleb hoida. Mis kasu on palgatõusust, kaunist majast ja eduka inimese staatusest ühiskonnas, kui ei ole enam energiat selle kõige nautimiseks ega kallite inimestega kvaliteetaja veetmiseks? Tänapäeval innustame suurele töökoormusele vaid takka. Ületöötavat inimest tunnustame, ta on tubli ja usin. Aga mis hinnaga? Ärge saage valesti aru – mu üks elufilosoofiad on, et iga inimene peab püüdlema oma maksimaalse potentsiaali rakendamise poole. Luuserdamist ja laisklemist ma ei salli. Aga kõike siin elus tuleb teha tasakaalukalt. Pideva ülekoormuse all elades tekib tihti ka hoolimatus. Esiteks ollakse oma eesmärkide nimel niivõrd palju vaeva nähtud ja ohverdatud, väsimusest ollakse emotsionaalselt nii tuimad, et ollakse valmis ohverdama ka inimsuhteid, minnes kas või n.ö „üle laipade“. Ei ole energiat enda jaokski, selmet siis kaasinimeste märkamiseks ning teiste suhtes hoolivust üles näidates. See kõik toidab ühiskonnas mürgise õhkkonna tekkimist. Kui me ei hoia inimsuhteid, kaob suutlikkus ja koostöö. Ilma koostööta on sisuliselt võimatu midagi saavutada. Terve inimene on Eesti ühiskonnas üks põhilisi resursse, seega tuleb ennast, oma tervist ja ümbritsevaid hoida. Ülekoormus ja läbipõlemine hävitab seda ressurssi. Olgem siis ikka tasakaalukad ja nautigem elu, eks!

Vot selliste filosoofiliste mõtetega lõpetan oma postituse. Meil on siin tormine nädalavahetus, veedame selle oma vallasasjast majakeses mõnuledes. Kohaliku jalgpallimatši tukkusin ka maha, kirjutasin selle asemel blogi. Ootame väga oma suurt reisi.

Tervitused! Grete ja Kaspar

Nädalavahetus Adelaides koos märkustega kohalikust elust

Käisime eelmisel nädalavahetusel Adelaides. Muljete jäädvustamiseks kirjutan sellest väiksest reisist pikemalt. 

Imeline rand Smoky Bay lähistel
Imeline rand Smoky Bay lähistel
image
Port Augusta
image
Geniaalne – känguruselfi!
image
Mina ja võõrustajatele kuuluv geko
image
Festivalimelu

image image

Esmaspäeval, 9. märtsil, oli kogu Lõuna Austraalias riigipüha. Kavalad austraallased on nimelt hobuste võidusõidu suurima võistluspäeva riigipühaks muutnud. Kohalikud isegi nendivad, et see on hea ettekääne vaba päeva saamiseks. Üldse on neil siin üsna palju riigipühi, hulgi rohkem kui meie armsal kodumaal.

Me ei kavatsenud pikka nädalavahetust tuulde lasta, vaid võtsime muljete suurendamiseks laupäeva hommikul suuna lähima suurlinna Adelaide poole. Sõit sinna kestab 8 tundi, nii et jõudsime pärale alles hilisõhtuks. Vahepeal sirutasime paaris kohas jalgu ja Port Augustes sõime mereäärses pargis lõunat. Sõidu võtsime ette kolmekesi – mina, Kaspar ja me majakaaslane Willie.

Adelaides peatusime Willie perekonna juures. Meid võtsid lahkesti vastu tema ema, isa ja paar aastat noorem õde. Maja oli väga kena ja asus mõnusas äärelinnas jõe ääres, mitte kaugel rannast. Willie isa on politseinik ja ema õpetaja. Siin riigis tähendab see head palka ja kindlaimat töökohta – kui erasektoris võib ettevõte kolinal pankrotti minna, siis riigipalk on ikka alles. No see riigipalga kindlus on enam vähem igal pool sama. Nende pere elab igatahes riigipalga peal meie mõttes üsna jõukalt. Võimaldada saab suurt maja heas piirkonnas ning palju koguperereise erinevatel mandritel.

Võõrustajad olid hästi sõbralikud ja uurisid Eesti kohta. Pereisa nina tõmbus küll kirtsu, kui ta kuulis mu juristi elukutsest. Küsis kohe, et kas mu spetsialiteet on kriminaalasjad. Vastasin ausalt, et ei ole ja siis ta veidi leebus. Peab mainima, et siin Austraalias olen küll juristina alati oma elukutse kohta mingitki elavamat reaktsiooni saanud kui näiteks Kaspar. Esimene küsimus on alati, et kas ma tegelen perekonna- ja kriminaalõigusega. Siin pidid juristid üleolevad olema. Mina küll ei usu, et viimane kui üks Austraalia jurist üleolev ja ülbe on, aga selline maine neil vaesekestel on. Pidid elama häärberites ja olema väga rikkad. Tooks selle trendi ehk Eestisse ka?

Värvika nädalavahetuse juurde naastes – pühapäeval sõitsime Clealand Wildlife parki. Tegemist on suhteliselt vabas looduses asuva pargiga, kus elavad kohalikud loomad. Piletikassast sai osta ka loomatoitu, et pargi elanikke sellega kostitada. Nägime lõpuks lähedalt ära erinevad kängurud, kellest mõni võttis ka toitu vastu. Väiksed olid armsad, aga suur Red Kangaroo ajas oma lihaselisuse ja suurusega küll hirmu nahka. Koaalat sai isegi katsuda ja temaga pilti teha, mis võimalust me muidugi kasutasime. Klaasi tagant nägime ka suuri madusid. Nüüd teame, milliseid karta. Paljud neist on väga mürgised ja tapavad viieteise minutiga. Ämblikega tegime ka distantsilt tutvust. Lindudest pelikanid olid juba tuttavad, aga teisi nägime esimest korda. Paljud linnud on siin ilusad kirevad. Vombatid ja Tasmaania Kurat olid ka vahvad. Üldiselt sai seal pargis väga eheda kogemuse. Kängurud olid siiski kõige meeldejäävamad. Tegime usinalt pilte ja videosid, olime vahetult enne parki sõitmist lõpuks ära ostnud oma kaua ihaldatud Go Pro kaamera. Ootasime ostuga siiatulekuni, sest Austraalias on tehnika veidi odavam kui Eestis.

Pühapäeva õhtul korraldas Willie perekond suure mereandide õhtusöögi. Kohal olid mitmed sugulased ja lähimad perekonnasõbrad. Sellised kokkusaamised on neil tavapärased. Saime mekkida Willie isa kuulsaid tšillikrabisid, Aussiete lemmikut King George kala (täpne liiginimi ei taha no kohe üldse meelde jääda) ja muidugi austreid peekoni ja juustu kastmes. Laud oli toidu all lookas. Lisaks oli veel nende tavapäraseid friikartulid, salat, grill-liha jne. Kõrvale jõime kohalikku maitsvat veini. Pärast seda mitmekäigulist õhtusööki oli päris raske olla.

Jutustasime kohalikega, kuulasime jutte kohaliku elu kohta. Minu vastas oli üks õpetajast daam, kellega klappisime kõige paremini ja juttu jätkus kauemaks. Tuvastasin ka ühe aspekti Eestis, mis Austraalias palju kehvem. Nemad võivad pikast tasustatavast lapsehoolduspuhkusest vaid und näha, kuue nädala pealt peavad tööle naasma. Seejärel peavad need väiksed imikud aega veetma lastehoius. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas see välja näeb. Igatahes mind huvitab kohalik poliitika ja ühiskonnakorraldus ja veab, et saan nii palju kohalikega suhelda.

Esmaspäeval leidis aset kauaoodatud Future Music Festival. Esinejate valik oli kirju. Esindatud olid maailma parimad dj’d. Ilm oli ka nagu tellitult kaunis ja päikseline, kuid mitte liiga kuum. Veetsime terve päeva head muusikat kuulates. Sellistel avalikel üritustel võib vaid lahjat alkoholi müüa, nii et mina eriti juua ei tahtnudki. Järjest siidrit lürpida ei tundu eriti ahvatlev.

Siinne alkoholiseadus on aga range, kammitsemaks kohalike alkoholilembust. Kangemat kraami tarbitakse siin ohtralt. Kuumal päeval võetakse ikka kosutuseks siidrit või õlut. Kohalik vein on väga maitsev ning seda tarbitakse palju. Ega ka kangele alkoholile kätt ette ei panda. Kõrgete aktsiiside tõttu on tänapäeval alkohol kallis. Vaid vein on odavam. Õlut ja muud tasub osta kastikaupa, sest üksikult on väga kallis. Võtke nüüd sage õlle ja siidri lürpimine, tihe poolfabrikaatide ja magusate jookide tarbimine ning iga põhiroa juurde kuuluv friikartul ja saategi põhjuse, miks Austraalia on rasvumise poolest esirinnas. Adelaide põhjal võin küll öelda, et siinne naine kaalub ca 20-25 kg rohkem kui keskmine Eesti naine. Siin oli nii mõnigi kohalik tüdruk, kelle kohta arvasin ta 30-40 olevat, aga oli hoopis 20 ringis. Nii hullusti mõjub tugev ülekaal ja halb toitumine nahale ja välimusele. Nemad aga sellest ei heitu ja arvavad endiselt, et kartulikrõps on päris toit, mis lõunaks passib. Vaatavad meid imelikult, et me muudkui lõunat ise kokkame, mitte ei osta rasvahaisuseid mikrolaineahjus soojendatavaid vorstirulle ja kiirnuudleid ning seda limonaadiga alla ei kulista. Puhas raiskamine, endal neil on siin müügil võrratu maitsega liha ning värske kraam, lükka aga ahju ja naudi.

Igatahes, festival oli väga lahe. Päike käes veedetud päev ja palju tantsimist väsitas aga ära, nii et õhtul vajusime väsinult magama. Teisipäeva olime töölt vabaks võtnud, sest oli vaja ka tagasi sõita. Jõudsime kodusesse Smoky Baysse õhtul. Kodulinnake tervitas meid lummava tähistaevaga. Järgmine päev oli väga kaunis, paadisõidul sillerdas vesi kaunilt vastu ja päike soojendas. Pika nädalavahetusega tekkis täitsa koduigatsus kohe. Hea on mõnda aega stabiilne olla ja siin kaunis vaikses linnakeses aega veeta, aga pika reisi planeerimine võtab juba hoogu. Ilmelt oleme teel üle kuu aja, kaua täpselt, veel ei tea.

Ka sel nädalavahetusel on kaunis ilm. Käisime rannas, sulistasime vees ja päevitasime. Nüüd teeme rannas õhtuse jooksutiiru. Homme lähme taas Streaky Bay lähedasse randa, kus on inimtühjus, punased kaljud ja mühisev ookean väga suurte lainetega.

Kaunist kevadealgust! Meil siin algab hoopis sügis, mis sarnaneb meie jaoks ikka suvega.

Grete ja Kaspar