Nõndaviisi, nüüd on vast juba aeg igakuiseks raportiks. Ah et kuidas läheb kah? Paistab, et tuleb imestunult küsida, kuhu aeg kadunud on. Jah, meil on loetud nädalad-päevad siin jäänud. Kõigest neli nädalat, millest ühe esimene päev juba kulutatud on. Austraalia pinnalt lahkume 31. juuli õhtul, siis maabume Sydneys Uus-Meremaalt tulles 8-tunniks, et Balile põrutada. Seal plaanime kaks nädalat maksimaalselt mõnnada – nädal Ubudis, teine nädal saarekesel. Seejärel veedame nädala Kambodzas, Siem Reapis Angkori templeid ja muud põnevat uudistates. Siis lendame Ho Chi Minh City-sse Vietnamis, kust põrutame edasi keskossa ja põhja kaunist loodust avastama, kokku 18 päeva. Seejärel on järel vaid 4 päevakest Hong Kongis ja juba lähmegi Tallinna lennule. Meie jalakesed peaksid armast kodumaa pinda puudutama 28. septembri õhtul. Kõik lennupiletid on ostetud ja ootavad oma aega.
Me oleme põnevil. Veidi hirmus on ka, alusta jälle otsast pihta. Siis reisiootus ja koduste nägemise ootus ja üldse …. ongi aeg varsti sellele seiklusele lõpp teha, mina ei jõua nende emotsioonidega toime tulla. Tegelikult ka, viimastel kuudel on minus olnud palju üles-alla käivaid tundeid ja kuna ma tavaliselt väga emotsionaalne preilna pole, siis aitab kah.
No mis ma nüüd liialdan, tegelikult käivad need emotsioonid käsikäes imetoredate kogemustega. Ma olen tohutult pika enesearengutee läbi käinud ja tänulik, et see reis just nõndaviisi on välja kukkunud. Noh et algul oli reisi ja täiesti uskumatut töö- ja elukogemust saades (kas ma tõesti rassisin austrifarmis?). Sain Aasias ringi rännata ja Austraaliale tegime poolringi peale – ikka keskelt läbi ja terve idaranniku. Lisaks sain täita oma alati peakeses ringlenud soovi elada paar kuud troopikas. Oh Darwin, juba praegu meenutame Su kaunist esplanaadi, kisavaid kakaduusid ja lämbet õhku heldimusega.
No ja see reisi teine pool on olnud teisest otsast täiesti ilmatuma super – sellist erialast kogemust on ikka võrratu saada! Austraalia töökultuur on mulle tohutult palju õpetanud. Just eneseväljenduse, töömetoodika arendamise ja konkreetsuse poolest. Kuidas saada vastuseid inimestelt, kes eriti ei süvene? Tuleb õigesti küsida! Kuidas juhtida projekti, kui kõigil on kiire-kiire ja eriti ei kontsetreeruta? Ole konkreetne, aga samas väga viisakas. Oh ja kui palju isiksusi ma olen kohanud! Tagasi vaadates oleme kodumaal ikka suhteliselt sarnased. Suhtlemismaneerid on sarnased, töömetoodika, asjadest arusaam – need on laias laastus üsna samalaadsed. Aga siin meie ettevõttes vähemalt on inimesi kõiksugu maailmanurkadest ja kultuuritaustaga, et üksteisega ühele lainele jõudmiseks tuleb suhtlemisoskust kogu aeg lihvida. Ikka paremaks ja otsesemaks, et proovida teise vaatenurka mõista ja sealt edasi minna. Ja siis lõppude lõpuks olen ma siin nii ära hellitatud selle hea mainega, et mina kindlasti tean, mida teha. Täitsa naljakas on, kui meie operatsioonide tiimis (andestust, tõesti ei oska paremat eestikeelset vastet leida) manager on korduvalt mureliku näoga öelnud, mida ta kõike peab mulle saatma ja minult küsima, enne kui ma lahkun. No tegelikult ei kuku ju midagi kokku kui ma lahkun, teised teavad ka protsessidest ja nii. Aga ego tõstab selline suhtumine küll. Igatahes ütles kolleeg, et ma oma CV-sse paneks, et olin siin nooremjurist. Sest just neid ülesandeid ma siin viimastel kuudel täitsin. No igatahes ma tunnen, et töö mõistes olen praegu laineharjal ja pärast oma reisikest tahaks ikka kiirelt juuratuules jätkata! Pöidlad pihku, et mulle midagi vahvat ruttu leiduks, eks!
Kui esimestel Sydney-elu kuudel istusime Kaspariga kahekesi äärelinnas ja toimetasime muudkui omaette, siis loomulikult just nüüd, viimastel kuudel, olen mitmete inimestega sõbrunenud ja neist on kahju lahkuda. Üks nädalavahetus käisime töölt kahe tüdrukuga Wollongongis. Vihma sadas kui oavarrest, seega mul pilte kaunitest vaadetest pole. Parkisime auto vaateplatvormile ja googeldasime, milline vaade välja näeks. Aga see-eest oli meil väga tore lõuna kohalikus restoranis, millele järgnes koogike ja kohv rannakohvikus.
Sel nädalavahetusel käisime töölt armsa Jasminega Southern Highlandsides. Oli väike 1,5 tunnine tripp sinna. Ilm oli kaunis ja päikseline. Nautisime vaateid ja, jällegi, mõnusat lõunat. Sõbrannatamist olen siiani väga igatsenud. Kaspariga on alati naljakas ja mula rohkem kui rubla eest, aga naistekad kuluvad ka ära.
Lisaks on meil olnud mitmeid reedeseid väljaskäimisi. Üldse on meil tööl kokku saanud väga tore punt, kellega alati tore aega veeta. Ma küll eriti pidutseja pole, lähen suhteliselt varakult koju ja vägijook hästi ei lähe. Meil on nädalavahetused tavaliselt nii mõnusad, et kuidagi ei taha neid kehva enesetundega rikkuda.
Täna tulin töölt koju ja kujuta pilti, mulle tuli vastu habemetu Kaspar. Siiani taastun šokist, hehee. Nüüd tal hea muretu reisi jooksul taas habetuda, ei pea piirama ega midagi. Aga täitsa teist nägu mees on mul nüüd kodus.
Seda mainiks ka, et meil on hästi külm. Öösel on vaid paar kraadi, päevas kuni 15. Kui siin on külm, siis ikka igal pool. Meil on hommikuti köögis vaid mõned kraadid! Ja tööl on ka tihtilugu väga jahe. Ma olen mattunud kampsunitesse ning joon lademetes teed. Aga inimesed käivad lühikeste riietega jooksmas. Samuti on osadel huvitav arusaamine soojalt riietumisest – selga pannakse sulejope ja jalga PLÄTUD! Ja mõni käib üldse pidžaamaga poes, sest… miks mitte?! Ja ma olen töölt üks väheseid, kellel villane mantel ja müts on. Ehk on nad eluaeg päiksega nii laetud, et nende paari kuu jooksul üldse külm ei hakka? Vot ei tea, aga eks ma nüüd poengi teki alla sooja ja magama.
Olge tublid ja nautige suve!
Seikluslik elu 