Elust ja olust

Aeg tiksub nii kiirelt mööda, et ei saa teisel sabast kinnigi. Alles olid lihavõtted ja juba on meil järjekordne pikk nädalavahetus mööda saanud. 25. aprillil tähistatakse Anzac päeva, kõigi sõjas võidelnute auks. Tänapäeval tähistatakse seda rosinaküpsiseid süües (sõjaaja lihtne küpsetis) ja, noh, juues ja kulli ning kirja raha peale mängides. Sest austraallaste jaoks tähendab püha kas vabandust juua või midagi suhkru-, rasva-, ja kaloririkast süüa. Maiustusteletid olid jõulude ja lihavõtete ajal lookas! Enamasti tehakse tähistamiseks nii seda söömise kui joomise osa.

Kasutasime lisandunud vaba päeva Sinimägede põhjalikumaks avastamiseks. Lihavõtete ajal olid Karen ja Markus, kes naasid Vietnamist Uus-Meremaale, korra ka Sydneys. Käisime siis koos seal matkamas, kuid ei jõudnud igale poole. Seekord alustasime varem ja jõudsime kogu Wentworth Fallsi ala ära avastada. Matk kestis mitu tundi ja oli ülimalt intensiivne. Kord tuli ronida redeltreppidest, siis libedatel kividel, hoida tasakaalu nõlvajärsakul libedate puujuurte vahel ronides, siis jälle ojasid ületada.

Blue Mountains

Blue mountains 8
Mina turnimas

Blue mountains 5

BLue Mountains 4

 

Blue mountains 3

Blue Mountains 2

Vahepeal tuli ronides alla vaatamist vältida, muidu oleks hirmus hakanud. Päris raske matk oli, kuid vaated olid seda väärt. Eks teekond isegi oli meeldejääv. Eriti hästi paistavad matka mäletavat mu jalad, mis praegu kanged on. Eks näis, mis tunne homme on. Aga matkasellid me oleme ning selle võib me ühiseks hobikski nimetada. Pole parimat, kui nädalavahetusel looduses heitgaasidele vahelduseks värsket õhku hingata ja liikuda. Kuigi käime jooksmas ja teen videote järgi usinasti trenni, istun ma ikkagi iga päev vähemalt kaheksa tundi kontoris. Nii et vabal ajal tahaks võimalikult palju füüsilist koormust. Nii olemegi Sydney lähedasi rahvusparke korduvalt väisanud.

Laupäev oli ka tore. Käisime Hurstville veekeskuses. Luban siinkohal, et ma eales ei vingu enam Eesti veekeskuste üle! Siin tuleb selliseid keskuseid tikutulega taga otsida ja Eesti omad on siinsete kõrval steriilsed privaatspad. Veekeskuseid on väga vähe, sest sellele polevat siin turgu, ometi on need ülerahvastatud. Nendes käimine on omaette kultuurišokk. Üks poiss tatsus oma isa peal saunas massaaži teha. Üks naine istus keset kärarikast läbikäigukohta ning mediteeris nii ilmse rahuga, justkui saaks kosmosest signaale kätte. Üks Hiina onkel oli kaasa võtnud musta värvi jooki, mida kõlbas visata nii saunalavale kui ka sisse juua. Mullivannis istus üks naine, kes määris enda näo seebiga sisse. Hiljem määris endale mingit möksi saunas ka peale. Eks aasialastele olegi saun (ja veekeskus) rohkem mediteerimise ja ehk ka palvetamisega seonduv. Ühes teises veekeskuses olid sauna hõivanud vanemapoolsed Ida-Eurooplased. Vaieldi tuliselt isegi narkopoliitika üle. Kõik rääkisid kaasa, me Kaspariga olime ainult vait. Pole harjunud saunas võõraste inimestega intensiivselt arutama. Vaidlus oli igtahes tulisem kui leige saunatemperatuur.

Pärast veekeskust sõime sushit ja käisime kinos. Aga ega see pole midagi uut, sest filme vaatamas ja väljas einestamas käime pea iga nädalavahetus. Hea viis end tuulutada. Üle pika-pika aja oli ilm päris jahe ja vihmane. Sügis on täies hoos ja pärast kellakeeramist jõuan pimedas koju. Ilm meenutab see-eest Eesti suve, mis on hea. Ootasin juba pikisilmi nende kuumalainete lõppemist. 35+ kraadi ja kõrge õhuniiskusega ilma jätkus meil liiga kauaks. Lõpuks ei suutnud minagi, kes muidu palavust hästi talub, välja minna. Ei saanud rattaga sõita ega midagi, sest liiga kuum oli. Sügise saabumisega sain ka jälile, miks ma vahepeal pidevalt nõnda väsinud olin. Selle kuumusega ei saanud hästi välja magada. Siinmail on majad isolatsioonita. Kui õues on palav, siis toas oleks nagu umbses koopas. Ja kui nüüd öösel temperatuur väga langeb, siis on toas ka sama jahe.

blue mountains 10
Sügisesed värvid mägedes

Mind on haaranud viimasel ajal kibemagus tunne. Ühelt pool on juba igatsus suur, tahaks lähedasi inimesi näha. Eesti kevad on super, see talveunest ärkamise emotsioon, esimesed grillid jne. Olen hakanud hindama arhitektuuri, kõiki neid armsaid puumaju ja vanalinna. Siin on vaid mõni vanem hoone või majad, mis näevad lihtsalt vanad ja räämas välja. Miskipärast on see “hinge” puudumine siin linnas elades häirima hakanud. On lihtsalt üks hoomamatult suur linn. Teisalt olen siin sõpru leidnud, oma turvalisuse loonud. Eks ikka ole kurvavõitu kõik see maha jätta. Suure tõenäosusega ei näe ma neid inimesi enam kunagi. Ma üldse ei imesta, kui Eestis omakorda väikestviisi kultuurišoki saan. Ma olen siinse reaalsusega niivõrd harjunud. Tunnen praegu blogides, et eesti keeles on raske kirjutada. Tööl kirjutan ju koguaeg inglise keeles. Unenäod on mul kakskeelsed, olenevalt kas näen Eesti või siinset olustikku. Ja kui ma pean mõnele eestlasele oma tööst rääkima, läheb keeruliseks. Kogu tekst jookseb peas inglise keeles ja seepärast on eestikeelne kõne väga aeglane. Superveider tunne! See on sellest, et tööl mõtlen kogu aeg inglise keeles.

Töötan ma ikka samal ametikohal. Olen end ettevõttesse kenasti sisse elanud. Võrreldes esimeste kuudega olen suure hüppe teinud. Mäletan, kui pidin esimest lepingut üle vaatama. See oli 150 lk pikk, täis ingliskeelseid õigustermineid. Mulle anti ette dokument, kus kirjas põhilised riskid ja aspektid ning mina pidin üle vaatama, mille osas läbi rääkida tuleb. Alguses oli üsna raske. Pole vist maininudki, et töötan ehituse projektijuhtimise ning hoonete haldusega tegelevas ettevõttes. Meie lepingute väärtused ulatuvad sadade miljonite dollarite väärtusesse, nii et seegi hirmutas veidi. Lisaks pidin mõistma valdkonnale eripäraseid termineid, mis oleks eesti keeleski segaseks jäänud. Küsisin, kui miski segaseks jäi, keskendusin, kuulasin ning tänasega tunnen end tööl juba üsna enesekindlalt. Ma olevat isegi kiiremini õppinud kui mõni kohalik siin kvalifitseeritud jurist. See minu teenusepakkujatega raamlepingute sõlmimise projekt, mida juhin, tüürib kah kenasti edasi. Need, kellega seda asja ajan, olid väga kurvad mu juulis lahkumisest kuuldes. Üldse olen harjunud iga liigutuse peale kiituskoori kuulma. Neil siin on teistsugune töökultuur, mitte küll juuras. Advokaadibüroode kohta liigub näiteks nali, et seal poole kohaga töötades on tööaeg E-R, üheksast viieni. Täisajaga siis 24/7. Aga muidu tundub süvenemisest veidi vajaka olevat. Igaüks teeb midagi (ja räägib kui hõivatud ta on), aga need tööjuppide otsad ei taha väga kokku minna. Kaspariga vahel õhtuti arutame ja naerame värvikamaid seikasid töölt. Kuigi meil erialad erinevad, on töökultuur kohati sarnane. Aga mis siin ikka kritiseerida. Eestlane rabab küll palju (ja kiirelt) tööd teha, aga heaoluriigi mõttes on Austraalia meist ees. Nii et austraallased teevad ikka midagi õigesti. Ja eks minu tööeetika- ja metoodika on selliseks arenenud suuresti tänu esimesele (intensiivsele) töökogemusele advokaadibüroos tänu sellele, et üritasin tarkadele ja andekatele kolleegidele (nende toel) järgi jõuda. Oma tööeetika tõttu saangi palju kiita. No aga mis mõtet on käia vähemalt 40 h nädalas tööl ilma edasi arenemata? Minul hakkab nii igav ja siis ma muutun kurvameelseks. 

Tööl häirivad vaid pidevad muutused me tiimis. Jõudsin vaid paar kuud töötada, kui meie tiimijuht (nimetame teda pr K) lahkus, jättes järgi ühe meil mitu aastat töötanud Lisa, minu ja minust hiljem meiega liitunud juristi. See jättis sellele kauem olnule suurema koormuse, sest asendajat tiimijuhile ei otsitud. Selle kõige tulemusel lahkuski lõpuks ka Lisa. Talle pole ka siiani asendajat otsitud, nii et ei teagi, mis saab. Lahkumiste põhjusteks on hõõrumised juuratiimi mittejuristist ülemusega. Ja ega siis siinmail lahkumisega kaua oodata, kui tuntakse end ülemuse poolt mitteväärtustatu ega austatuna. Oleme oma järelejäänud kolleegiga infosulus, sest tiimi tulevik on ebaselge. See tekitab veidi pinget. Ilmselt läheb ka töökoormus suuremaks. Senini on mul väga hea töö ja eraelu tasakaal olnud, sest ületunde pole eriti teinud ja nädalavahetustel ka ei tööta. Samas on töötegemise kvantiteet-kvaliteet ka paigas.

Lisaks oli mul südamest kahju näha oma kolleegi lahkumas. Töötasime tihedalt koos ja tiimitöö sujus meil tohutult hästi. Käisime tihti koos lõunatamas, hea oli rääkida enam vähem omaealise naisterahvaga, kellega oli meil sarnane suhtumine elusse ning juhtumisi ka üsna sarnased elukogemused. Aga eks me saame vahepeal kokku ja suhtleme edasi.

Egas seltsielu on edusamme teinud. Sydneysse tulles ei teadnud eriti inimesi, kuid nüüd olen töökaaslastega rohkem suhtlema hakanud. Tunnen end nende keskel koduselt ja austatuna. Tihti on meil reedeõhtu joogid. Siin on kontorites nii, et reedeti võib külmkapist märjukest võtta ning töökaaslastega köögis jutustada. Tähelepanelikum lugeja mõistab, et otse kontoritoolilt tõustes ja joogikest mekkima hakates ei ole mahti õhtustadagi. Ma ei tea, kuidas nad niimoodi juua jaksavad, ma küll ei suuda. Vahel oleme õhtul koos sööma läinud, aga ka pubis tantsides lõpetanud. Kolleegide seal on mitmeid vietnamlasi, hiinlasi, inglasi, aga ka iirlasi ja muudest kohtadest pärit inimesi. Olen suhtlemises tohutult arenenud. Olen muutunud tolerantsemaks, kuid ka diplomaatilisemaks ja pehmendanud oma suhtlusmaneere, et mitte kellelegi „peale lennata“. Kogu see kogemus on mind inimesena tohutult arendanud ning täitsa huvitav on vahel kuulda, millisena siinsed inimesed mind näevad.

Kõik sõbrad pole rahvusvahelised. Tuttav tüdruk Eestist, Ilona, kolis Sydneysse ja oleme vahel väljas käinud. Sattusime ühele lahedale Jazz peole Surry Hills hipsterbaaris (lõpuks leidsime sellise koha ka üles), kus esines bänd Aafrikast. Pidu oli väga meeleolukas, juba pärast esimest laulu oli tantsupõrand täis. Seal tantsides meenutasime oma esimest kohtumist vihmasel novembrikuul, kui läksin kohtusse enne istungit kohtutoimikuga tutvuma ja tema kohtus töötas. Tõdesime, et elu teeb veidraid keerdkäike. Tol Eesti sügispäevil poleks iial ette näinud, et kuskil Sydney kesklinna lähistel paari aasta pärast tantsu lööme.

Vot see mulle elu juures meeldibki! On keerdkäike täis teine ja iial ei tea, mis järgmisena tuleb. Isegi siis, kui kõik tundub stabiilne, rutiinne ja turvaline. Muutuseid ei tasu karta. Need võivad tunduda hirmutavad, kuid endaga kaasa tuua palju toredat. Mina ei tea, keda ma nii välja rõõmustasin, et ma olen saanud end teostada teisel pool maailma otsa, sõbruneda toredate ja huvitavate inimestega ning samas tunda end oma elukaaslase kõrval iga päev armastatuna, armastada ise ning nautida elu! Aitäh!

Blue mountains 7
Lõpetuseks pilt loomasõbrast Kasparist ja koerakesest Pippast, kes õhtuti muudkui sülle ronib ja kõhusügamist nõuab

*Aplaus neile, kes selle mammutpostituse jõudsid lõpuni lugeda. Pikk vahe tingib palju juttu.

Advertisements

Rutiini käest Sydney retkeile

Eluke siinpool maakera muudkui veereb. On unine esmaspäevahommik, õhtune jooks koos harjutustega, teisipäevane lihasvalu, pikk õhtune jalutuskäik, taaskord trennine kolmapäevaõhtu, siis juba neljapäevane toidupoes käik, reedene võidukas ohe ja rõõm eesootava nädalavahetuse üle, pikk puhkepäeva uni ja aeglane rikkalik hommiksöök, mõnus ujumine laupäeval, tore pühapäev ja siis … algab kõik otsast peale, et taas lõppeda. Kaspar ohkab igal reedeõhtul, et põhimõtteliselt peab kohe varsti ärkama ja tööle minema.

Sinna vahepeale jääb tohutu hulk läbitud rongipeatusi, tehinguid, dokumentide ettevalmistamist, faksimist, muud paberimajandust, suhtlemist, imestamist ja veelkord paberimäärimist.

On põnev ju küll, tulla siia seiklustest lugema, aga tegelikult on seesama igapäev, lihtsalt vähe soojemas ning päikselisemas kliimas ja teises keeles.

Aga mis parata, rutiin saab inimese ikka kätte. Ja ega me kumbki sellele vastu puiklegi. Vastupidi, oleme lausa hoolega, kuigi alateadlikult, endale siingi rutiini kujundanud. Ju see pakub turvatunnet.

Üldiselt tunnen end olevat jõudnud elus helgesse ja õnnelikku etappi. Samas on tunne, et veel palju on ees. Kahtlemata on. Eestisse jõudes algab uus elustaadium, lõplikult täiskasvanu oma. Nii vähemalt tundub. Tahaks ju ikka on pesakese punuda ja tööalaselt aina rohkem pürgima hakata. Siis on ju tehtud, käidud, nähtud, kogetud ja saavutatud teadmine, et kodus on ikka kõige parem. Vast on varem hinges püsinud seiklemise rahutusepisik siis lahtunud.

Ideaalis hakkame Eesti poole liikuma kuskil aprilli lõpus-mai alguses. See on praegu küll minu töötamise tõttu küsitav. Praegune ots on lühike ja sealt edasi leian ehk (leiab mu agentuur mulle) teise otsa. Nad on pärast seda Gadensi kogemust tööleidmise osas väga lootusrikkad. Aga jaanuaris näiteks pidi õigusturg väga vaikne olema. Eks näis, kaua mul see tööseisak kestab. Eks sellest sõltub kogu rahaline seis. Sest kukrusse peab rändamiseks ikka ka raha jääma. Ega me siis Sydneyst otse lennukisse istu ja Eestisse tule. Oh ei, enne tahaks matkata Uus-Meremaal, joogatada Balil, ekselda Kambodža templites ja imestada Vietnami elu üle, et siis lõpuks kõht Hong Kongis Hiina toidust punni süüa ja siis suveks koju sõita. Oleks ju tore.

Praegu pakub Sydneygi veel avastamisrõõmu. See nädalavahetus oli üsna aktiivne. Reedeõhtul kohtusime Kaspariga kesklinnas. Kõigepealt tegime kaunis Hyde Park’is pilte, et siis Harbour silla poole jalutada.

DSC_0354
Hyde Parkis

DSC_0356

DSC_0355

Oli tohutu kuumalaine 40 kraadiga. Nagu suures föönitoas oleks jalutanud! Kõige selle kiuste kõndisime üle silla ja imetlesime ilusaid vaateid. Põhja-Sydney kinnisvara oma miljonivaadetega võib küll magus amps olla.

DSC_0402
Harbour sillal

DSC_0370

DSC_0366
Ikka seesama ooperimaja

DSC_0372

DSC_0359

DSC_0387
Teel sillale

DSC_0400

DSC_0418

DSC_0425

Pärast sillavallutamist võtsime suuna hoopis Darling Harbour poole, kus leidub palju mõnusaid restorane.

DSC_0438
Suurlinnadžunglis

DSC_0436

Võtsime istet ühes Itaalia restoranis. Meil oli ka, mida tähistada. Kaspar sai ametikõrgendust ja lisaks veel töötunde juurde. No mida veel tahta! Teda oli kiidetud ja uuritud, kas ta saab ehk kauemakski kui kuus kuud neile tööle jääda. Darwinist lahkudes öeldi talle ka, et kui soovib, siis nende juures on tal alati töökoht kindlustatud. Ma üldse ei imesta ka. Ta ongi selline leidlik, osav, punktuaalne, organiseeritud ja korralik, just nagu austraallastele vaja. 

Tagasi reede juurde tulles – kõhud täis, mõtlesime linna peal veel mõne joogi teha. Otsisime veidi vaiksemat pubi, kus kuuleks üksteise juttu ka. Siinmail käib isegi restoranides ööklubi tümpsuga võrreldav lärm ja muusika.

Leidsime ühe Iiri pubi. Läksime teisele korrusele, kus oli vaiksem. Tellisime paar jooki, mille peale ettekandja teatas, et see siin on restoran ja midagi süüa peab ka tellima. Olime veidi nõutud, sest kõhud olid täis. Võtsime juustuvaliku.

Seepeale asus ettekandja meid ignoreerima. Uskumatu, eks?! Austraalias, võrratu teeninduse maal, leidsime meie ülbe ettekandja. Ta ei toonudki meile juustuvalikut lauda. Ometi oli pubi (oi, vabandust, restoran) pooltühi. Kuskil polnud ka silti miinimum arvesumma kohta. Ta oleks siis võinud öelda, et kobigu me oma juustuvaliku sooviga heaga allkorrusele ja lürpigu vaid oma jooke. Jutustades möödus aeg kiirelt ja ühtäkki avastasime, et tükk aega on juba mööda läinud. Küsisime teiselt ettekandjalt ja ta tõi selle näruse juustu lauda paari minutiga. Meid algselt teenindanud punapea ei teinud meist enam üldse välja. Seda poleks Austraalias küll oodanud. Siin on alati teenindajad ülivõrdes sõbralikud, lobisevad ja vastutulelikud.

Õhtu oli kehvast teenindusest hoolimata tore. Nagu deidil ikka. Oma kudrutava kamraadiga on kõige toredam „kohtamas“ käia.

Laupäeval käisime kõigepealt ujumas. Kuumalaine möödus kiirelt ja juba reede õhtul koju minnes oli jahe, nii et vette pidi end tahtejõuga hüppama sundima. Pärast läksime kinno „Dressmaker“ vaatama ja laupäeval eraldasin end raamatuga teki alla kerra, et Mehhiko narkobossi kohta lugeda. Need metsikud laupäevaõhtud…

Pühapäeval kasutasime oma „turistikombo“ pileteid ja külastasime kõigepealt loomaaeda. Olin südalinnas väiksel alal asuva loomaaia suhtes skeptiline, ent asjatult. Väljapanekud olid tavapärasest põnevamad. Vaatasime taaskord Austraalia loomi. Jälle pean kirjutama, et nägime kängurut. Ilmselt hoiate juba peast kinni. Kaua võib kängurutest jahuda? Ole sa Lõuna-Austraalias, Austraalia keskel Alice Springsis, Darwinis või Idarannikul, ikka käib pidev jutt kängurust. Eesti pruunkaru oleks ka vist juba põnevam (huumoriga ikka, eks), aga jagan siiski pilte, muudest loomadest ka. 

DSC_0520
Vallabi
DSC_0504
Vana hea känguru

DSC_0477

DSC_0508
Vombat
DSC_0513
Maailma ohtlikem lind. Teda ei tasu vihastada. Kaspar arvas, et pole ka ime, kui tal kirves peas on.

DSC_0472

DSC_0515

DSC_0483

DSC_0473
Mürgine pruunmadu

DSC_0458

DSC_0468
Tasmanian Devil

DSC_0457

Pärast uudistasime Sydney Eye Tower’it kah veel. Tegemist on selle linna kõrgeima ehitisega, mis maailma mastaabis konkureerib mõndade teiste tornidega. Enne torni sõitmist sai ka 4’D kinoelamuse. Päris lahe oli tõesti, vesi pritsis justkui silma ja lind lendas täitsa meie poole.

Tornist avanes hunnitu vaade linnale. Nagu kiuste oli päev pilvine. Muide, piltide tegemisel käib meil Kaspariga võitlus nimega „efektiga või mitte“? Mina eelistan naturaalseid pilte, aga meespoolele meeldib värve erendava efektiga pilte teha. Üles riputan mõlemat sorti pilte.

DSC_0559

DSC_0572

DSC_0551

DSC_0570

DSC_0561

Eestis tuli lumi maha, ma Facebookist nägin küll. Ise ka imestan, et seda ütlen, aga igatsen praegust aega Eestis. Kui on ilus lumi, jõuluaeg ja valged kuused. Meil on siin lauspäike ja värvilised kuused näevad selle kõrval väga magedad välja. Või kui poest kuuled jõululaulu, ise palavusest leemendades. Ei ole ju päris!

DSC_0444
Õhtusel ajal petab isegi natuke jõulutunnet välja

*Selle postituse kirjutasin valmis esmaspäeval, aga avaldamiseni ei jõudnudki. Täna, teisipäeval, pahaaimamatult töölt koju sõites helistas mulle mu tööagentuur. Homsest mul tööd pole. Nad olid uue töö leidmise osas lootusrikkad. Nii see Austraalia Working Holiday viisaga agentuuri kaudu töötaja elu käib. Ei mingit stabiilsust. Tööjõu voolavus on siinmail tohutu, meilgi oli pea iga päev uus nägu kontoris.

Igatahes tagasiside oli üldjoontes positiivne, lihtsalt telefonisuhtlusel häirib mu aktsent. See olevat välismaalaste puhul tavaline. Diktsioon on mul eesti keeleski kehvake, aktsendi kaotamine aga üsna võimatu missioon. Vähemalt on mul nüüd uut kogemust.

Tervitused soojad, mu kallid

Grete-Maarja

Tööotsingute kiirrongil, kus peatusteks on ärevad intervjuud

Koduelu

Seadsime end Sydneys sisse. Juba pühapäeval kolisime äärelinna, jagamaks maja ühe pikalt siin elanud eestlanna ja ta kohalikust abikaasaga. Lisaks elavad siin väike sõbralik koerake ja paar kassi. Mõnus idüll, tuba on kena ja rendihind võrreldes Darwini röögatute hindadega ka madalam. Kesklinnast elame nii umbes Keila kaugusel Tallinnast, aga see on siin tavaline vahemaa. Rongid ju sõidavad kiirelt.

Laupäeval käisime kesklinnas kaemas ka väikseid stuudiokortereid, aga need on esiteks kallimad ja teiseks pole sealkandis kuskil parkida. Kuni meil auto on, ei hakka sinna trügima. Kui me niikuinii äärelinnas elame, siis pole toredate majakaaslaste ja ruumika elamise puhul siiakanti vaja stuudiokorterit otsima hakatagi. Soodsam on nii, me ei tea ju veel, kaua me siin elame ehk kui lühikese aja jooksul on vaja võimalikult palju raha kokku kühveldada. Haha, nagu keegi meil siin raha labidaga jagaks, eks ole.

Veel olematu tööelu

Esmaspäeval asusime aktiivselt tööd otsima. Ma ikka prooviks kuskile advokaadibüroosse saada. SEEK-i portaalis hakkas silma, et teatud agentuurid vahendavad ajutist juuraassistendi tööd. Ainult ajutist ma otsingi, sest Darwini-kogemuse põhjal pole püsivale kohale minu viisaga mõtet kandideerida. Raiskaksin lihtsalt enda ja teiste aega.

Vahendusbüroosid on siin mitmeid. On spetsiaalselt päkkeritele mõeldud, aga need vahendavad enamasti vaid lihttööd. Seal peab päkker tavaliselt neile maksma, nii et mitmes agentuuris enda arvele võtmine võib rahakotti vaid tuule ja tolmu jätta. Ma Darwinis võtsin end ühes arvele ja seal toimus registreerimine kaks korda (?!) nädalas, kus koguti kõik kokku ja pidi koos õllehaisuste Iiri ehitajatega pundis istuma ja ootama häid uudiseid aktiivselt tööturult. Agentuuri töötaja oli ise sellise uhke emanda näoga, kes jumala armust meile, närustele päkkeritele, võib võimaldada paar tundi nõudepesu. Ühes Darwini mitte vaid päkkeritele mõeldud büroos võtsin end ka tasuta nõudepesijana arvele, seal oli suhtumine normaalsem, viidi isegi väike intervjuu läbi, et kuidas mul need lood selle nõudepesemisega ikkagi on. No ebameeldivad jutud ikka, ei tunne toidujääkide ja rasva nühkimise vastu kutsumust, aga nii ma tollal muidugi ei öelnud.

Intervjuu ja test suurimalt õigustöö vahendajalt

Siin Sydneys on siiani lood töövahendusega veidi teised olnud. Võtsin kõigepealt telefonitsi ühendust silma jäänud büroodega. Ega nad mind enne jutule võtnud, kui olin oma CV motivatsioonikirjaga saatnud. Kui sellest esimesest etapist läbi sain, helistati. Üks büroo leppis kohtumise kokku homseks. Teine intervjueeris mind kõigepealt telefonitsi ja siis leppis armuliselt kohtumise kokku. Juba tänaseks!

Hakkasin siis koheselt valmistuma. Uurisin, kuidas täpselt kesklinna saada ja, mis seal salata, guugeldasin eeldatavaid intervjuu küsimusi. Lisaks käisin kõik oma CV varasemate konkreetsete kogemuste punktid läbi ja tõin näiteid nende kohta.

Siin peavad CV-d hästi ülevaatlikud olema ja ma olengi punktidena välja toonud, et näiteks i) saatsin kohtudokumente välja i) uurisin tõendeid jms. Nii ma siis omaette pomisesin nagu totakas. Mulle oli see vajalik, et õigussõnavara enne intervjuud „soojendada“. Sellisel intervjuul peab ju keelekasutus vähe komplekssem olema. Valmistumine on ju ikka vajalik. Eriti siin! Kui puterdad – järelikult ei oska inglise keelt. Ei kuule telefonis hästi- ei oska inglise keelt ja oledki konkurentsist väljas.

Vahepeal, keset linnakära helistas mulle maailma vaikseima häälega naine. Arvata, on et ma ei kuulnud kõike ja küsisin paar korda üle. Intervjuu lõpuks teatas ta hapu häälega, et neil on veel palju CV-sid läbi vaadata ja kui sobin, võtavad uuesti ühendust. Võtavad nad jee. Oleks ma sobilik, oleks kohe kohtumisega intervjuu kokku lepitud. Loo moraal – ära iial räägi potentsiaalse tööandjaga võõrkeeles, kui pole vaikses kohas. Punkt. Õnneks see ei olnud juurakoht, vast mingi müügi- või administraatori koht, mis kohtadele ma samuti esmaspäeval CV-sid saatsin. Tunnihind oli ka väiksem ja asukoht kauge. See neile ka ei sobinud vist, et ma vaid rongiga liiklen.

Eksimise meistrina olin igaks juhuks linnas poolteist tundi enne kohtumist potentsiaalse juuratöö vahendajaga. Et ikka koht üles leida, pealegi olin ma juba linnas süda vähe rahulikum. Astusin metroojaamas maa alt välja… ja mulle avanes tõeline suurlinna vaatepilt. Inimesed tunglesid ja kiirustasid närviliselt klaasist kõrghoonete vahel. Siin ei tohi küll kellelegi jalgu jääda, joostakse veel maha. Kiire ja närviline, asine õhkkond, pintsakliplased igal pool. Veel mõni aeg tagasi oli selline äriline õhkkond mulle tuttav, nüüd veidi võõrustav.

Võtsin ühes toidukeskuses 5 taala eest karbi sushit, et näljast intervjuul kokku ei kukuks. Sõin ja vaatasin inimesi, kulistasin kohvi ka veel. Natuke ma ikka sulandusin sinna õhkkonda, olin pikka aega seljakotis käkras olnud kontorisobiliku kleidi hoolega ära triikinud ja sukapüksidki ontlike kingadega jalga tõmmanud. Õues oli väga soe, olin ikka ebaõiglane Aussi külmaks maaks nimetamaks. Nüüd on kraadid ikka kuni 27 ligi. Mõnus ja päikseline kevad!

Lõpuks oli intervjuuaeg käes ja mina küps kui ahjukartul jõululaual. Mind tervitas kangesti klanitud noormees, kes esimese asjana passi nõudis ning seejärel veebikaameraga minust pildi klõpsis. Siis juhatas ta mind piinlikult puhtasse nõupidamisteruumi ootama ja tõi mulle lahkesti klaasi vett. Natuke sain oodata, päris närvis oli olla. See on üks suuremaid töövahendajaid ja kui siin käkin, on minu jaoks paljud uksed siinsel õigusmaastikul suletud. Sättisin isegi oma istehoiakut paika, et ei oleks kange ja krampis, vaid lõdvestunud ja enesekindel. Ühtäkki nad sisenesidki, lausa kaks ametipulka – mees ja noor naeratav naine. Tõusin püsti, hoidsin käepigistuse tugeva. Lõtv käepigistus jätab nõrga mulje. Keegi ei taha nõrka advokaadi assistenti.

Minuga hakkas rääkima mees. Küsis väga konkreetseid küsimusi, algul Austraalias oleku kohta. Siin Sydneys ollaksegi konkreetsemad, ei mingit pläkutamist.

Hoidsin hääle võimalikult madala, häälduse selge ning kõnetempo aeglase. Kipun mõnikord ärevusest puterdama hakkama, aga puterdavat assistenti ju ka ei taheta. Mees küsis mu kogemuse kohta, kas mu töökoht oli pigem administreeriv või sisulisem, mis õigusharudega tegelesin ja milline nägi välja mu tavaline tööpäev. Kaval küsimus!

Lõpuks kiitis ta mu inglise keelt. Ütles ka, et ta üks parimaid maksuõiguse alal assistente oli ka eestlane. Väga julgustav teadmine, tervitused kolleegile! Mees rääkis, et kõige raskem on mulle esimene töökoht leida, sest eelistatakse ikka austraallast. Aga ta ütles ka, et õigusassistendi töö on nišš ja tööturul pole palju sellise kogemusega inimesi, nagu mina. Ma olin vahepeal juba pea maha matnud võimaluse siin erialasemat tööd leida ja siis selline uudis! Nii et tema oli pigem optimistlik. Ütles, et algul olla mu konkurentsieelis madalam palk (loogiline ju, mille muuga ma siin ikka löön), aga need palganumbrid olid niigi kaunimad, kui ma lootnud olen. Ahjaa, seda ütles ka, et just kindlustusvaidluste assistente on kõige vähem. Minu leivanumber ju!

Lõpuks ütles, et viigu preili mind testidele. Siis oli küll tunne nagu arstil, kui kõik on hästi, aga siis kästakse vereproovi anda. Oot-oot, mis test?

Kõigepealt pandi proovile mu trükkimine. Seal oli küll tulemus kehvem, kui lootsin. Arvasin end pigem kiire trükkija olevat, aga niimoodi ekraanilt polegi kunagi midagi maha trükkinud. Näpud ka värisesid ärevusest. Õnneks olevat nad ka aeglasemaid trükkijaid tööle saanud, et nii et ehk ei tõmmanud sooritusele vett peale.

Sain trükkida kaks korda, siis oli Word-programmi oskamise test. 30 küsimust oli, mõni lihtne (muuda kirjafonti, tee boldi, jälita muutusi) ja mõni selline funktsioon, mida ma (häbi) ei teadnudki olemas olevat. Õnneks enamus tööriistu olid mul varem igapäevases kasutuses ja skoorisin 22/30 ehk 73%. Maailma keskmine olevat 77%.

Pärast testi käskis klanitud administraator veel nõupidamisteruumis oodata. Mõne aja pärast tuli juba tuttav naishing ruumi, särades kui ladvaõun. Tema ütles, et kõik on hästi, trükkimine ok ja Wordi kasutus suisa suurepärane (excellent, great), olevat parem kui tal. No ma nüüd küll ei tea, kas uskuda seda juttu või mitte, ise arvasin küll end feilinud olevat. Naine saatis mind liftini, oli hästi sõbralik ja nii ma koju lonkisingi. Tegelikult olin õnnelik ka, sest sain ikkagi väärt kogemuse võrra rikkamaks, lootust ikka on. Kui ka lõpuks töötan kuskil müüjana või kannan toite ette, siis ma ikkagi tean, et mind, väikest eestlast, intervjueeriti siin uhkes kõrghoones miljonite peanuppudega linnas ja et minusse suhtuti kui professionaali, mitte väärtusetusse rämpspäkkerisse. Et mul on lootust. Et ma võin saada. Võin saavutada. Kui mitte täna ega homme, siis kunagi taas ikka.

Homseks on mul ka paar intervjuud, nii et ma saan veel ennast proovile panna. Välismaal on minu arust kordades raskem intervjueeritud saada. Eksamil vigu tehes võetakse paar punkti maha. Siin, võõrkeelses ja omasid soosivas konkurentsis kas ujud või upud. Mingit vahepealset kolmemehe varianti pole.

Eksin igalpool ära, Kaspar muudkui otsib mind!

Et meil Kaspariga tööotsimise kõrvalt igav ei hakkaks, eksin vahepeal seiklemise mõttes ära ka. Just seiklemise, mitte sellepärast, et eksimise maailmameister olen. Pühapäeval läksime ratastega sõitma, jätsin telefoni laadima. Mingi hetk vaatasin, et Kaspar on juba teisel pool teed. Sõitsin talle järgi. Omast arust. Sõitsin juba mõnda aega, Kasparit ikka pole. Olin eksinud. Ma ei teadnud (veel) peast oma aadressi, polnud telefoni ega Kaspari tel nr peas. Sõitsin veidi veel, kuni märkasin antiigipoodi, mis enne tee peal oli. See on minu ainus orienteerumismälu – kus mis pood oli. Jõudsin tänu sellele vihjele koju.

Kaspar oli muidugi mind otsima hakanud. Värav oli lukus ja üleronimiseks liiga kõrge. Pressisin end heki kõrval olevast poolemeetrisest aiaaugust sisse. Ise ka imestasin, et mahtusin, mitte Puhhi kombel kinni ei jäänud.

Lõpuks saabus ka ärevalt ringi vaatav Kaspar. Oli teine päris ehmunud olnud ja tänaval inimeste käest isegi mu kohta uurinud. Lõpp hea, kõik hea.

Kuni tänaseni. Kuidagi õnnestus mul ikkagi vale rongiliini peale istuda, kuigi töötaja ja rongiliini äpp juhendasid just sinnasamma platvormi, kust ma rongile astusin. Leidsin end kuskilt kaugelt linnast. Kaspar sõitis lõpuks mulle järgi. Ta ainult naeris selle kõige peale. Eks ta ole leppinud sellega, et ma vahepeal selline udupea olen. Ise materdasin mõttes end küll – tahab suurlinnas karjääri mõttes end proovile panna ja ise ei oska rongiga kojugi sõita. Saa siis aru, eks ole.

Eks jätkan siis otsinguid. Tuleb ikka rongis kaardil näpuga peatuste järge ajama ja telefonita kodust lahkuda ei tohi. Jätkame tööotsinguid, Kasparit on ka juba tööagentuuridesse jutule kutsutud. Mõttes panen end valmis ka lihttööks, aga ehk siiski…:)

Tervitused Sydney kevadest! Täna mul pilte pole, sest linna me pole veel avastama jõudnudki.

Grete-Maarja