Austrifarmi töötajate elu päikselises Smoky Bays

Tere taas!

Oleme oma uue ajutise koduga juba harjunud, kohalikega tutvust teinud, tööd tehes musklit kasvatanud ning veetnud võimalikult palju aega Smoky Bay tuntud pikal kail (jetty). Rand on siin küll väga kaunis. Oleme kail näinud mitmeid kalu ja ka hüljest.

Nädala sees möödub päev kiirelt tööd tehes. Õhtul koju jõudes teeme õhtusöögi, puhkame ja lähme magama. Mis puutub argipäeva, siis see on vist küll tööinimesel alati sama – õhtul tahaks lihtsalt puhata. Paar korda nädalas käime ka jooksutiirul. Esimesed nädalad mööduvad kiirelt ja küllap lendab kogu meie siinveedetav aeg ruttu.

Praegu veel jagame vanaldast talumaja kahe kohaliku noormehega, aga peagi kolime eraldi väiksesse majakesse. Ootame juba oma köögi ja vannitoa privaatset ajastut.

Töö on selles mõttes tore, et saab palju aega merel veeta. Enamasti on päevad päikselised. Värske soolane niiske ookeaniõhk teeb näonaha klaariks ning päike tuunib seda jumekaks. Töö on siiski üksluise iseloomuga. Eestis tegin tööd ka muudel eesmärkidel kui raha – eneseteostus, erialane enesetäiendamine ja pidev areng. Oli põnev suhelda erinevate klientidega, otsida nende muredele parimaid lahendusi, koguda tõendeid, luua taktikat, laduda menetlusdokumentidesse argumente ning väisata kohtustungeid. Siinset tööd teen vaid raha ja farmipäevade kirjasaamise nimel. Another day, another dollar. No olgu, eks see on ka huvitav elukogemus, aga üks on küll hetkel vähemalt kindlamast kindlam – olen karjääriredelid ronida armastav linnapreili, ehkki mõõdukalt maalähedane rohenäpp ning loodusenautleja. Pikaajaliselt ei suuda ma teha üksluist tööd, kus pea iga liigutus on ette teada. Pikaajaline füüsiline lihttöö on minu jaoks vaimselt nüristav. Mainiks ka seda, et kuigi füüsiline töö väsitab, on vaimne väsimus keerulisem. Ehk hakkan kunagi linnas kontoris tööl käies igatsema neid siinseid õhtuid, mil pead padjale pannes laskun sügavasse unne. Tasub vaid meenutada neid unetuid öid ja roidunuid hommikuid veel pool aastat tagasi ning aega, kus kaal tõusis, nagu tagantjärgi selgus, pelgalt stressist ning vähesest unest, kui olen väga tänulik otsuse eest teisele poole maakera tulla. Siin elades valdab mind seesmiselt tohutu rahu, iseäranis ookeani ääres käies. See võib kõlada ökomöko joogamutilikult, aga loodan seda siinleitud rahu ka Eestis olles endas üles leida ja siinsaadud kogemuste ja emotsioonide najal end enam mitte töösse täielikult ära kaotada, isegi kui töö pakub vaimset rahuldust. Nii et eks see kogemus siin ongi üks paras eneseavastamine. Vahel mul on tunne, et olen tõsielusarjas. Niivõrd erinev on mu praegune elu Eesti rutiinist.

Eneseleidmise rännakutelt asistematele teemadele – toitu käime ostmas 40 km kaugusel Cedunas. Tegemist on väikelinnaga, kus elab palju pärismaalasi aborigeene. Tänapäeval maksab riik neile suuri toetusi. Paraku ei talu nad hästi alkoholi, mis siiski maitseb neile hästi. Enamus aborigeene on allakäinud ehk elavad vaesuses, põhjuseks narkootikumide ja alkoholi küüsi langemine. Nii seisab pea igal tänavanurgal ebameeldivat hõngu eritav paljasjalgne aborigeen ja lihtsalt passib. Muidugi leidub ka korralikke ja asjalikke aborigeene, aga ka nemad muutuvad meie toanaabri sõnul alkoholi tarvitades vägivaldseks ja talumatuks. Cedunas pidavat olema ka nn „ohtlik linnaosa“, kuhu juhuslikult sattunud valge võidakse maakeeli öeldes lihtsalt maha lüüa. Aborigeenid ongi siin põhiline kriminaalne kontigent. Majanaaber Willie rääkis, et Cedunas olid mingi hetk narkokoerad, kes olid rassistlikud ja said seetõttu sule sappa. Koerad olid harjunud, et narkootikume leidsid nad vaid mustadelt ning nii hakkasidki nad ainult aborigeenne taga ajama, kuigi ka valgetel võis keelatud mõnuaineid olla.

Oleme püüdnud ka kalastada, aga algajatena oleme saanud vaid ühe alamõõdulise tundmatu isendi, kelle vette tagasi viskasime. Kohandamise kalastusvarustust ja jätkame harjutamist, ehkki nädalavahetuste ilm oma tuuliseusega ei ole meie kalastamishuvi soosinud.

Veendusime ka maailma väiksuses. Selgus, et me ei olegi ainsad eestlased siin külas. Meie kodukülas resideerub ka üks Eesti neiu ja paar rahvuskaaslast pidavat peagi veel saabuma. Oleme siinse neiuga ka paar korda kohtunud. Väga tore on Austraalia-alaseid kogemusi jagada. Tema elab koos kohaliku perekonnaga.

Meie siinne elu on siiani möödunud lausa üllatavalt tervislikult. Ostame nädala toidukraami valmis ning kokkame koguaeg ise. Pann pidevalt säriseb ja pott keeb, sest arvestada tuleb nii toitva lõuna kui kosutava õhtusöögiga. Olen taasavastanud oma kokanduskire ning mõtlen innuga uusi põnevaid roogi välja. Toidupoes leidub mitmeid aasiapäraseid maitseaineid, mida ma võimalust mööda ka tsetan. Endiselt oleme vaimustunud siinsetest maitsvatest puu- ja köögiviljadest, mida tarbime palju.

Eilse sai meie tutvumisest (mis päevaks loeme esimest kohtingut) kuus kuud. Tähistasime seda isetehtud sushit ja töö juurest saadud austreid süües ning kihisevat juues. Oli väga kaunis soe ja tuulevaikne õhtu, nii et läksime oma armsaks saanud kaile piknikulaua taha õhtustama. Oma piknikuga saime kohalike tähelepanu osaliseks, tavapärase võõraste tervitamisese lisaks rääkisime ka paar sõna juttu.

Tänane päev on möödunud, nagu ikka vähemalt üks nädalavahetuse päev, jalutades ja rannas käies. Käisin ujumas, haide hirmus ikka võrguga eraldatud alal. Publikuks olid pelikanid ja väga ilusad mustavalgekirjud linnud ingliskeelse nimega shag. Hiljem kokkasime, puhkame veidi ja lähme jooksutiirule. Tegime täna poolpikutamise päeva, kogumaks energiat homseks väljasõiduks Streaky Bay linnakesse. Järgmine nädalavahetus tõotab tulla eriti põnev – lähme Adelaide Future Music festivalile, mis on vist küll iga elektroonilise muusika sõbra unistus. Artistide valik on lai, alustades Sigmast ja lõpetades Klingandega. Ööbime majakaaslase Willie pool, nii et majutuse pärast pead vaevama ei pea. Sõit tuleb muidugi pikk, sest Adelaide sõidab ca 8 h. Naastes ei pea me Eesti vahemaid miskiks, koli või Võrru elama. 🙂

Planeerime vaikselt ka suuremat reisi pärast siit lahkumist. Ilmselt sõidame Perthist läbi, üles Darwinisse, sealt Balile ja ehk ka Filipiinidele ning hiljem Austraalias rändame autoga alla kuni Sidney-ni, kuhu ehk ka mõneks ajaks elama asume ja kus tahaks leida erialase(ma)t tööd. See on aga kõik vaid abstraktne plaan. Eks näis, mis tegelikult saab.

Kokkuvõtteks, meil on kõik hästi ja muretseda meie pärast kohe kindlasti ei tasu. Loodame, et ka teil seal Eestis on kõik kenasti, et valimised toovad poliitikasse kaasa majandust kasvatava ning ettevõtlust toetavama suuna ning et päikseline kevad saabuks kiirelt!

Alati Teie

Grete ja Kaspar

Advertisements

Adelaide, autoost ja Smoky Bay külaelu algus

Oleme nüüd mõned päevad elanud oma uues elukohas Smoky Bays, Lõuna Austraalias. Elame vaikselt sisse ja käime tööl, lunastades farmipäevi tehes viisat välja.

Viimati kirjutasin, kui olime Melbournes. Sealt lahkusime eelmisel laupäeval ehk üle nädala tagasi. Reedeks ei saanud piletit. Reis Adelaide kestis kokku 12 h, millest üle 8 h sõitsime bussiga.

Kurtsin varem, et Melbournes oli jahe. Just enne meie lahkumist olid kaks päeva väga kuumad. Reisil Adelaide oli üks peatus Tiintinaras. Sellist kuumust, nagu seal, polnud me kumbki varem kogenud. Selline tunne oli, nagu keegi puhuks fööniga näkku. Sellise kuumuse eest „päästab“ vaid bussi konditsioneer. Üks teine koht, kus buss pooletunniseks lõunapausiks peatus, oli samuti huvitav. Seal sadas vihma ja oli väga palav. Mõtlesin, et õhus on mingi tuttav lõhn. Taipasin, et sealne külaõhk meenutas mulle seda lõhna, mida tunnen Eestis suvel vihmasel päeval kasvuhoonesse minnes. Lõunapausil pidime osa reisiks kaasa võetud puuvilju, mida ära süüa ei jõudnud, ära viskama. Turistil ei ole lubatud teise osariiki värskeid vilju ja veel teatud toiduaineid viia. Austraalias on toidu üleviimise osas väga karmid reeglid, ilmselt taimehaiguste hirmust tingituna.

Adelaide jõudes sättisime end taas sisse seljakotiränduritele mõeldud hostelis. Kuigi hosteli hinnang oli Hostelworldis hea, osutus see parajaks urkaks. No mis seal ikka, läksime linna peale laupäevaõhtut nautima. Istusime kohalikus pubis, nautisime kohalikku maitsvat kuiva pirnisiidrit ja jahutavat õlut ning jälgisime peole minevaid inimesi. Seda küll läbi lahtise ukse, sest siinne alkoholiseadus ei luba teatud kellaajast ka mitte baariõues alkoholi tarbida.

Olen vahel mõelnud, et Eestis käiakse ööklubides ohtlikult hea maitse piiri lähedal paljastavalt riides, aga Adelaide naiste riõivastuse kõrval on Eesti ööklubidesse minevad neiud kui nunnakloostri kokkutulek. Nägime ohtralt neide, kel seljas maksimaalselt liibuv kleit, millel materjali vähem kui nõudepesulapil. Enamusel oli lisaks ehteks ka heaolühiskonna kiirtoidu vorbitud pekivoldikesed, mis napi hibu alt välja kobrutasid. Mina tahtsin seda moeilu veel ka ööklubis sees olles nautida, aga Kaspari plätude pärast me sisse ei saanud. Oli väga palav õhtu ja me olime võimalikult mugavalt riides. Hiljem kuulsime kohalikult, et Adelaides ei saa üldse klubidesse, kui pole „dress up“.

Siiski tuleb märkida, et kuigi paljud kiidavad Melbourne, siis mulle meeldis Adelaide rohkem. Ehk sellepärast, et mitmes kohas linnas oli näha mägesid, mis on minuarust alati väga lummav. Kui Melbournes on inimesi 4 miljoni ligi, siis Adelaides 1,5. Väike see linn just polnud, kuid veidi rahulikum küll. Tõsi, seal ei olnud niivõrd kauneid parke, kui Victoria osariigi pealinnal.

Järgmisel päeval nautisime urkahosteli ühte eelist ehk võtsime nende tasuta rattad ja sõitsime linnas ringi. Kiivrid olid meil tublisti peas, sest see on siinmail rattaga sõites kohustuslik. Sattusime sõitma mööda üht kaunist loodusest ümbritsetud terviserada, kuni jõudsime randa. Tol päeval sõitsime jalgrattaga kokku ca 40 km.

Kui Melbourne St Kilda rand meenutas piltidest nähtu põhjal Miami Beach‘i, siis Adelaide rand oli kodusem, ümbritsetud väikeste armaste rannamajadega. Käisin seal ujumas, lained oli tohutud. Taamal paistsid mäed.

Rannast koju sõites selgus, et Kaspari ratta rehv on katki. Küllap oli nii kulunud, et lasi õhku läbi Peatusime igas bensiinijaamas ja pumpasime rehve, kuid lõpuks pidi ta ikka 5 km ratas käekõrval kõndimas, mina solidaarselt samas tigutempos sõitmas.

Edasine aeg Adelaides kulus auto otsimisele. Eelistasime osta auto Lõuna Austraalia osariigist, sest siin on registreerimiskulu väiksem. Kuigi kohtusime paari autot müüva eraisikuga, pidasime paremaks autoplatsidele minna ja sealt sõiduk osta. Ei tundunud ahvatlev osta kaugele koju lahkuvalt päkkerilt , mis on paar tiiru Austraariale peale teinud. Lõpuks jäid kaalukausile Ford Falcon ja Mitsubishi Magna, mõlemad kohalike poolt roadtripiks soovitatavad rahvaautod. Magnaga ei saanud proovisõitu teha enne kui järgmisel päeval. Otsustasime hommikul platsile naasta. Meil polnud enam ööbimiskohta ja seega lunastasime öö ühes teises päkkerhostelis. See oli vähe viisakam koht. Boonust lisas tõik, et hosteli kõrval oli Tai söögikoht, kust sai odava hinna eest imehea õhtusöögi.

Hostel oli täis sakslasi, keda kohtab Austraalias üldse palju ja kelle seas on populaarne kohe pärast keskkooli veeta aasta välismaal reisimas. Rõdul einestamas olles hakkas üks Saksa tüdruk meiega rääkima. Tuli välja, et hostelis üks tüdruk müüb oma autot. Tegemist oli Kia maasturiga. Pakkumine tundus ahvatlev, sest ta oli peatse kojusõidu tõttu nõus seda müüma tunduvalt odavamalt kui turuhind. Auto oli varustatud madratsi jms matkavarustusega. Kettaheitja mõõtu neidis reklaamiski rohkem välja autos olevaid potte-panne, kui rääkis autost endast. Tegime ta autoga küll prroovisõidu, aga käigukast tundus liiga logu. Ostmata jätmist mõjutas ka sõpruskonnast tulnud hüüe „NO KIA“ ehk see sõiduk ei pidavat usaldusväärne olema.

Proovisõidul selgus, et favoriidi Magna summuti pläriseb. See tundus kahtlane ja et meid ootas ees kaheksatunnine sõit Smoky Baysse, ei tahtnud sõidu jooksul seda plärinat kuulata. Ostsime Ford Falconi, mille suhtes oli mul algusest peale hea tunne. Ruttasime seda oma nimele registreerima. Kohalik ARK oli autoplatsi linnaosale väga lähedal. Olime juba jõudmas oma ootenumbrini, kui selgus, et meie PO Box aadress pangakontoaadressina siiski ei sobi,on vaja residendiaadressi. Kaspar ei olnud veel pangast pangakontoaadressi muutmast veel naasnud, aga meie kord jõudis kätte. Me ei saanud ka riskida võimalusega, et jääme järjekorras vahele, sest oli niigi keskpäev ja meid ootas ees ca 650 km sõit. Läksin siis ooteluugi juurde ja mängisin lolli välismaalast, kes ei saa millestki aru ning on lisaks veel ka flegmaatik. Jõudsin seal ajaviitmise eesmärgil kõik pähe turgatanud lollid küsimused ära küsida, kuulmispuuet mängida ja flegmaatiliste liigutustega blanketti täita, kui Kaspar lõpuks kohale jõudis. Saime auto registreeritud ja sõit Smoky Baysse võis alata. Jälgisime autost kaunist maastikku ja peatusime paaris maakohas väikseks jalasirutuseks. Üks koht oli täitsa kõrbestunud punase liiva ja lämmatava kuiva kuumusega. Sõit läks üsna kiiresti. Reisile lisas vürtsi autokonditsioneer, mis algul keeldus töötamast. Aknast tulev 40-kraadine õhk ei teinud olukorda kergemaks. Kui ma olin juba kuumarabanduse äärel, otsustas konditsioneer näidata, et ta ikka töötab. Osa sõitu läbisime pimedas. Jälgisime hoolikalt teed, sest iga hetk võib mõni suitsidaalne känguru põõsastest teele hüpata. Läbisime tee õnnetusteta, aga üks känguru oli tee ääres küll.

Jõudsime Smoky Baysse hilisõhtul. Õnneks olid me majanaabrid, kaks noormeest, meid ära oodanud. Nad näitasid meile me toa kätte. Algul tundus kogu maja urgas, aga järgmisel päeval selgus, et see on lihtsalt käest ära lastud. Me toanaabrite hobide hulka ei kuulu numelt koristamine. Tegime ärkamisjärgselt tube puhtamaks ja läksime lõunaks austrifarmi. Esimesel päeval rääkis meid töölevõtnud Bruce ohutusest. Tööohutuse kohta on tohutult palju valdkondade kaupa eeskirju. Saime isegi koju lugemist kaasa. Meeldiv oli näha, et tööandja selliste formaalsuste kohapealt näpuga järge peab. Muide, siinmail on tööõnnetuse puhul süütuse presumptsioon pahupidi keeratud. Tööandja on tööõnnetuses süüdi, kui pole tõendatud vastupidist. Isegi, kui töötaja on õnnetuse põhjustanud oma lollusest.

Töötame pereäris, mida peavad juba paarkümmend aastat kolm venda. Enamus ca kümnest kaastöötajast on kas kellegi laps või peretuttav. Kõik töötajad peale meie on kohalikud, kaasa arvatud meie majanaabrid. Ilmselt saame eheda kogemuse Lõuna Austraalia ca 500 elanikuga kaluriküla elust.

Igal hommikul käime vessel-iga ookeanis asuvas austrifarmis, kus vesi ulatub kuni vöökohani. Laeme austrid peale ning edaspidi töötleme neid konditsioneeritud ja korralikus shed-is. Senise kahe päeva jooksul tundub, et seda tööd saab võtta kui treeninglaagrit vahelduva paadisõiduga. Siiski arvan, et oleme siin vaid kuni farmipäevade kirjasaamiseni, mis ajaks peaks olema kogunenud ka piisav summa pikemaks reisiks, et näha teisel pool Austraaliat asuvat Great Ocean Roadi, Great Barrier Reefi ja Golden Coasti ning tutvuda mõne riigiga Aasisas.

Reedel käisime kohalikus pubis, mis ärkab ellu nädalavahetustel. Oli huvitav jälgida kohalikke. Kõik suhtlesid väga aktiivselt. Üldse tunduvad kohalikud väga lahked ja sõbralikud olevat. Laupäeval võeti meid näiteks kaasa krabipüügile, mis oli väga põnev elamus. Eks kirjutan külaelust, kui oleme rohkem sisse elanud. Nüüd oleme mõnda aega paiksed, kogume raha ja käime nädalavahetuseti väikestel väljasõitudel. Kavatseme ka palju kalastada ja krabisid püüda, sest oleks patt kasutamata jätta võimalust, kui elad Austraalia ühes kuulsaimas kalurikülas!

Kaspar ja Grete

Tööotsingute lõpp

Melbourne tänavakunst AC/DC Lane
Melbourne tänavakunst AC/DC Lane

IMG_3253

We were walking a holy ground in Melbourne
We were walking a holy ground in Melbourne
Minu esimene kord ookeani ääres
Minu esimene kord ookeani ääres

IMG_3279

Nagu mõne mehe naine :)
Nagu mõne mehe naine 🙂

IMG_3284

Tere taas!

Kasutan praeguseid häid internetivõimalusi siin hostelis ning kirjutan, kuis jaksan. Peagi oleme kaugel-kaugel tööl ja ei usu, et seal internetiga liiga head lood on.

Eile otsisime jätkuvalt tööd. Olime terve päev toas, nina arvutis, uurisime kuulutusi ja vastasime neile. Võtsime end väga korralikult kokku. Tunnistasime endale, et oleme siiani veel veidi laisad olnud, ehkki otsisime esimesest päevast peale tööd. Kõpitsesime veelgi resümeed. Kui otsitakse highly motivated inimest, siis meie oleme ultra highly motivated. 🙂

Otsisime tööhosteleid. Tuli välja, et Melbourne’st ca 2 h tunni kaugusel on piirkond, kus hooaeg täitsa kõrgseisus. Tööhostelist lubati kohe tööd. Olime siiski skeptilised ning otsustasime pigem ise sinna linnakesse majutuse vaadata ja ise kohalikud farmid töö saamise eesmärgil läbi käia. Siis ilmus ühtäkki kuulutus Gumtreesse. Otsiti õunakorjajaid. Saatsime sms’i ja saimegi diilile, mille ristisime siiski orjafarmiks töötamiseks. Palka maksti bin‘i põhiselt ehk tegemist oli tükitööga. Majutus oleks olnud 210 taala nädal. Nentisime siiski, et kuna meil poleks olnud tänasest kuhugi minna ja Melbourne kalli hosteli peale raha kulutada ei ole otstarbeks, orjame veidi aega õunu korjates, ise paremaid pakkumisi piiludes. Siis oleks veidi rahavoogu peale saanud.

Käisin veel Kasparile peale, et ta austrihärrale helistaks. Kaspar oli temaga pikemalt enne telefonis rääkinud ja neil oli hea klapp, naljatlesid ja naersid vastamisi. Kõik mu Aussis olnud tuttavad soovitavad ise koguaeg aktiivne olla, helistada ja end meelde tuletada. Ega see meeldiv polnud, tundsime end pealetükkivana, aga Kaspar siiski tegi kõne. Saime sealt taas positiivse noodi. Lootsime väga, et saame austrifarmi. Seal on tunnipalk – 21 taala tunnis. Saab ületunde teha (mis on juba mitmekordselt tasustatud), seal on majutus vaid 100 taala nädalas ning oma farmipäevad saab kirja ookeani ääres olles, mitte kuskil igaval sisemaal. On ju huvitav austreid püüda ookeanil paadis. 🙂

Lootusrikkalt, ent meelestatuna orjapõlvele asusime õhtusele jalutuskäigule. Olime päev otsa toas istunud ja energiat oli liigpalju üle. Oleme juba harjunud igapäevase d-vitamiini doosiga ja oli tunda, et värsket õhkugi on vaja, kuigi päike oli juba suhteliselt loojas.

Jalutasime ringi kuskil Melbourne agulis ja nentisime, et Melbourne on nüüd küll igati läbi käidud ja et igav on. Mina veel nentisin, et ma ei jaga vähemalt hetkel paljude siinviibinud isikute Melbourne vaimustust. On tore linn küll, aga mitte midagi erakordset. Jõudsime suure ringiga meile juba tuttava Keskturu moodi Victroria Marketi juurde. Kuulsime mingit melu. Ja oh seda üllatust, olime sattunud otse kolmapäevasele ööturule. Vot see oli lahe üritus. Mängis elav muusika, rahvast oli palju. Püstitatud oli palju putkasid, kus kostitati erinevate maade toitudega alates Argentiina grillis ja  India karrist kuni Prantsuspäraste makroonide ja Taani pannkookideni välja. Me ei olnud veel õhtustanud, nii et sõime Indiapärast vürtsikat kitsekarrit. See öine turg tõstis minu silmis Melbourne aktsiaid.

Vahepeal vastas veel üks isik meie tööpakkumisele, ent seal oli palk ikka väga madal – 350 taala nädal. Tõsi küll, majutus ja bensiin oli tasuta. Seal kohas oleks mina lapsi hoidnud ja Kaspar maja renoveerinud. Orjapõlvega teenib siiski rohkem.

Koduses hostelis läksime magama ja nentisime, et homme siis algab orjapõli. Mina nägin veel öösel unes, kuidas  meilt taheti passe ära võtta ja kuidas me pidime hiinlastega võidu õunu kokku korjama. Mürgiseid mutukaid ja usse kubisevas võpsikus odava raha eest õunu korjata ei tundunud ahvatlev, ent kuskilt tuleb ju töötamist alustada.

Juba teist hommikut äratas meid Austrihärra. Seekord smsiga – me saime töö, sest jätsime parima mulje. Juhuu! Küll on kahju sellest prantsuse, itaalia, inglise ja rootsi paarikesest, kes tööst ilma jäid. Igatahes, nüüd saame igava sisemaa asemel töötada põneva paadi peal kindla ja hea tunnipalgaga. Orjapõli lakkugu panni! Hommikuti asume paadile austrijahile, õhtul tagasi. Meil on farmis oma tuba. Austrihärra märkis ka surfamist, nii et ehk saame oma vähesel vabal ajal surfamist õppida. Koht ise on küll suht pärapõrgus, mis ongi hea – töötamise ajal plaanime kulutada maksimaalselt vähe, et pärast teenitud raha eest palju reisida. Loodame palju ületunde teha ja huvitava kogemuse koos rahapakiga saada.

Oleme nüüd ühe päeva veel Melbournes ja homme asume Adelaide poole teele. Austrifarm asub Melbournest 16 h sõidu kaugusel Lõuna Austraalias. Adelaidist ostame auto ja saame ca 8 h sõita Smoky Baysse. Millalgi järgmisel nädalal jõuame austrifarmi. Oleme väga põnevil ja õnnelikud.

Täna on meil esimest korda vaba päev, kus ei peagi kuulutusi kammima. Oleme küll iga päev ringi jalutanud ja veidigi chillinud, aga täna on täitsa eriline tunne. Mure töö pärast on pea kohalt lahkunud. Tähistame seda ookeani äärde minnes, kus kavatseme päevitada ja ehk ka varba vette pista. Paistab, et ka ilm on paranenud, on soojem ja vähem tuuline. Õhtul mekime tähistamiseks kohalikku õlut ja homme varahommikul hakkame rongiga Adelaide sõitma, et hilisõhtuks seal olla.

Tervitused soojad!

Grete&Kaspar

Esimesed sammud Austraalia tööturul

Tere kõigile kallitele kaasmaalastele Eestist!

Oleme nüüd juba vaikselt sisse elanud. Kui esimeses hostelis aeg ümber sai, leidsime endale soodsa diili Lääne Melbournes. Kolisime ümber hostelisse, mis on puhtam ja viisakam ning saime oma vannitoaga toa. Ilmselt saime niivõrd hea toa sellepärast, et broneerisime selle alles siis, kui hostelisse sisse astusime. Oli vist saatus, et Hostelworld ei võimaldanud kaks tundi varem tuba broneerida, sest saime soodsama hinna, kui veebi kaudu. Igatahes, täna on viimane päev ka siin ja peame otsustama, kuhu minna. Melbourne on meie jaoks juba küllastunud. Pealegi ei ole siin nii soe, kui võiks olla. Kujutlege ette tuulist keskpäeva maikuus Eestis. Vot, selline ilm siin ongi.

Päevad on möödunud linnutiivul. Oleme käinud ookeani ääres, kamminud mitmeid parke läbi (neil pole siin otsa ega äärt), uudistanud siinset kuulsat tänavakunsti ja muidugi usinalt tööd otsinud. Gumtree on põhline koht, mille kuulutusi muudkui läbi helistame ja meilime. Oleme käigu pealt oma resümeed aina tuuninud. Reklaamime end kui “skilled hardworking couple“. Mitmetes kohtades otsitaksegi just paarikest farmi abistama ja seega oleme tööturul pakett. 🙂

Nüüd jätkub meil und juba pikemalt. Esimestel päevadel magasime ikka väga vähe, eks see ärevusest oli. Nüüd tahaks põõnata, aga ega aega pole magamisele raisata. Kuklas tiksub tööleidmise vajadus. Meil küll on tagavararaha, aga tahame esimesel võimalusel ikka teenima hakata. Täna hommikul ärkasime selle peale, et Austrifarmi omanik helistas. Tegime telefonitsi tööintervjuud. Meie olime üks viiest väljavalitud paarist. Eks näis, kas saame sinna tööle.

Eks peab tunnistama, et oleme veel liigselt (eestlaslikult) tagasihoidlikud. Siin tuleb ikka pidevalt ise peale pressida. Pealegi oleme ikka piilunud veidi paremaid töökohti – hobusefarmi, austreid püüdma või piimafarmi mehaanikuks ja majapidajannaks. Täna aga võtame vastu otsuse, kuhu tööhostelli lähme. Juhul, kui austrifarmi härra armulikult meid valib, sõidame muidugi kohe sinnapoole. Alustame kas või orjalikust puuviljafarmist ja liigume siis juba edasi, loodetavasti kohaliku referentsiga. 88 päeva farmipäevu kavatseme nii ehk naa täis teha, aga vaja on kuskilt alustada. Tunneme siin suurlinnas end maatöö turust küll äralõigatuna. Sellepärast liigumegi maale ja elame sinna omakorda sisse.

Oleme nüüd kasutanud ka hosteli kööki ja ise süüa teinud (st mina teen süüa ja Kaspar ammutab söögiga jõudu nõudepesemiseks). Tegime ükspäev näiteks kängurulihapalle. Olid head.

Esimesed muljed toidupoest on, et osa produkte on kallimad, osa isegi odavamad (nt imehea kookosõli). Lõppkokkuvõttes on toit kokku kallim, aga see on ka värskem ning niipalju kui olen jõudnud vaadata, on seal vähem lisaaineid. Olen juba aastaid jälginud toidupakendeid ja järgin põhimõtet, et kui enamus toidu koostisest on arusaamatu, jätan ostmata. Pole vaja sisse süüa paksendajaid ja kümmet eri sorti nitraati, eriti hoidun naatriumglutamaadist. Niisiis olid mul Eestis välja kujunenud väga kindlad asjad, mida ostsin. Enamus salatikastmeid ja vorste jäi minu poolt poeriiulile. Siin on meeldivaks üllatuseks, et salatikastmed jms on täitsa lihtsatest ainetest kokku segatud. Muidugi võib asi olla ka toidumärgistamise reeglite erinevuses, nii et põhjapanevaid järeldusi veel ei tee. Igatahes seda märkasin ka Itaalias, et mingit kondijahukräppi eriti lettidelt ei leia. Ka vaene inimene jääb kas täitsa nälga või peab hästi sööma, mitte täidab kõhtu toidulaadse odava massiga ja imestab, miks on ülekaal.

Siiani on meile siinne toit hästi maitsenud. Puuviljad on imelised ja n.ö “päris” maitsega, sama käib köögiviljade ja salatiliste kohta. Tavaline siinne juust on nagu meie peen Gouda juust. Eile muna ja peekonit praadides üllatusime muna kollasuse ja eheda maitse üle. Munad on siin muidugi kallid ka, ca 5 taala pakk. Täisteratooteid leidub küllaga.

Mis mulle veel meeldib, on lihavalik lettidel. Oleme mõlemad üsna lihaarmastajad. Minu nägemus ideaalsest isetehtud einest on tihti köögiviljad/salat + liha. Eestis otsisin näiteks lambaliha ja erinevaid veiseliha liike tikutulega taga. Siin on lamba- ja veiseliha soodsam kui Eestis ja valik lai. Eilegi tegime maitsvat lamb chop‘i. See-eest sea- ja kanaliha on sama kallis, kui lammas ja veis. Nii et kokkuvõttes ütleks, et siin sunnitakse hästi sööma.

Läks nüüd toiduteemasse ära, aga mulle kui kokanduskirglikule ja tervisliku elustiili poole püüdlejale on see kõik huvipakkuv.

Märgiks veel ära, et Melbourne on väga kirev linn. Eriti huvitav linnasosa oli St Kilda road lähistel. Nägime mitmeid transvestiite, lesbisid jne (kes muidugi tunnevad vajadust kõigile näidata oma seksuaalseid eelistusi). Eks kirjutame ka järgmine kord sinna minnes otsaette, et “olen hetero ja uhke selle üle“. 🙂

Melbournes on ka palju uhkeid kirikuid ning britilikke detaile. Big Ben’i koopiaid on siin mitu. Tegemist on kena linnaga, aga praegu pole meil kummalgi suurlinna vaimustust peal. Eks on asi ka võrdlemisi jahedas ja tuulises ilmas (ikkagi, Eesti suveilm, oleme pirtsakad lihtsalt). Minul on aga alati nii olnud, et pärast paari päeva suurlinnas tahaks vaiksesse kohta minna. Melbournes pole küll sellist tunglemist nagu näiteks Londonis, aga ikkagi.

Ja kuidas me omavahel läbi saame? Ei teagi, kas riskin ära sõnumisega, aga aina paremaks läheb. Mõtted liiguvad tihti sünkroonis ja nalja saab meil palju. Muidugi on olnud olukordi, kus võiks puhkeda tüli, aga milleks meil suu peas on? Kui miskit häirib, tuleb natuke vait olla, rahuneda (mitte esimese emotsiooniga plahvatada) ja siis rääkida. Kui kummalgi on millegi kohta kindel arvamus ja soov miskit teha, siis põhjendame. Üldse langetame otsuseid argumentidel põhinedes, mitte emotsioonide baasil. Samuti pole meil kummalgi kõrvakuulmisega probleeme ehk karjumist ei talu. Eks näis, kuis edasi. Sellisel reisil on inimene n.ö “alasti” ja tõeline olemus joonistub eriti hästi välja. Arvestasime sellega siia tulles.

Cheers! xx

Grete&Kaspar