See ei ole puhkus, see on seiklus!

… nentisin ma, kui me taas mööda kivist tasapinda üle kilomeetri üles-alla ronisime. Tõepoolest, see reis on olnud aktiivne. Oleme külastanud ohtralt loodusparke, vihmametsi, ekselnud džunglivõsas, imetlenud vaateid…Nimekiri on ääretu ja otsatu. Üks on küll kindel – nii pikalt pole meist kumbki looduses viibinud. Oleme ikkagi mõneöise erandiga kaks nädalat järjest metsas telkinud. Õnneks on pea iga telkimiskoha juures olnud korralik tualett ja dušš, nii et kasimata olema ei pea. Milline kergendus preili dušihoolikule, beebisalvrätte polegi puhastamiseks eriti vaja olnud.

Kui olime veel Kesk- Austraalias, vetsime Alice Springsis kokku kolm meeldivat päeva. Käisime läbi põhilised vaatamisväärsused – Desert Park, botaanikaaed ja turnisime mäe otsas asuvatele vaateplatsidele. Desert park on justkui segu botaanika- ja loomaaiast. Seal oli lisavürtsiks iga natukese aja tagant algav tasuta tuur giidiga. Jõudsime ka linnuetendusele. Kohalikke linde oli treenitud end tutvustama, demostreerima jahivõtteid jne. Kõik jäi filmilindile. Poleks arvanudki, et täitsa harilikke kõrbelinde on võimalik niimoodi dresseerida. Seal pargis jäin mina muidugi kauaks ka kängurusid vaatama. Mul ikka ei saa neist küll, niivõrd armsakesed on nad. Uudishimulikud ka, vaatavad oma väikse näokesega vastu, endal nina peas värisemas.

Alice Springsis tõrkus natuke ka auto. Viisime ta mehaaniku juurde ja 100 taala eest teda õlitati ning lapiti torusse tekkinud pragu kinni. Kui mehaanik teda üle vaatas, hoidsime hinge kinni. Olime ju poolel teel Darwinisse ning sõiduki hädad võivad kalliks maksma minna. Seekord joppas. Tahtsime veel ka tunnustatud Lapinta rajale mägimatkale minna, aga sinna viis kruusatee ja me ei soovinud oma kaheveolist autot proovile panna. Veidi kahju oli, aga mis seal ikka.

Alice Springsis saime veel tunda jahedaid öid ja hommikuid. Päeval oli soe, aga öösel langes temperatuuripügal kohati isegi alla kümne kraadi. Tänaseks on jaheduseaistinguist saanud vaid kauge mälestus. Öösel pole enam tekki vajagi. Siin troopikas on ööpäevaringselt niivõrd soe, et plätude ja lühikeste riietega on koguaeg paras olla. Või noh, päeval tahaks riietuda küll nii napilt, kui vähegi võimalik. Siis on palav. Mida rohkem Darwini poole, seda kuumemaks kliima muutub.

IMG_3896Kesk-Austraaliast leidsime sellised kivid.

Kusjuures suur oli üllatus, et juba Alice Springsist viie tunni kaugusel (ikka põhja poole) oli kliima juba hoopis soojem ning loodus lopsakam. Kesk Austraalia jaheda tuule unustasime kiirelt. Veel viis tundi sõites, Katherine lähistel, saime aga esimest korda oma elus kogeda tõelist troopikat. Autoga sinna sõites oli kliimamuutus tajutav – kõrged puud, rohelus ja palmid varasema liiva, hõredate rohututtide ja vaevu meetriste puude asemel. Siiski on ka siin liiv punane. Elsey rahvuspargis sõidukist väljudes tervitas meid Tallinna Loomaaia troopikamajast tuttav niiske soe õhk ja täiesti uudsed linnuhääled. Üle kuude oli kuulda rohutirtse. Lõuna- ja Kesk Austraalias ju muru eriti ei leidu. Meid tervitas metsavaht, kes kogus telkimise eest raha ja jagas infot pargi kohta. Selgus, et seal on metseeslid. No eesel on küll viimane loom, keda arvasime end troopikas kohtavat! Tõestuseks sai aeg-ajalt nende häälitsusi kuulda. Ikka iiii-aaa, iii-aaa oli humoorikaks öömuusikaks.

Esimesel päeval troopikas olles asusime džunglit avastama. Matkasime kokku ca 14 km. Kuumas kliimas on juba pelk matkamine trenni eest. Pealegi on matkarajad reeglina muutuva maastikuga, tuleb kõndida liivas ja ronida ülesmäge. Mets oli kohati täiesti võsas, igal pool maha kukkunud palmid. Vihmahooaeg ju alles lõppes ja tormid olid sealset taimestikku kõvasti tuuseldanud.

DCIM100GOPROGOPR1231.
Welcome to the jungle!

IMG_3985Džungliselfi

Vihmamets, džungel… kuidas seda kirjeldada? Päike õigest vihmametsast eriti läbi ei paista. Taimed lõhnavad, lõhnavad magusalt. Õhk on niiske, on väga soe. Palmid ja muud puud on kõrged, erkrohelised, lopsakad. Eemal kukub siinne kägu. Linnud sädistavad, lausa igas heliredelis. Suured sõnajalad näitavad lahkelt oma hiiglaslikke lehti. Vesi vuliseb, ojake on taimede alla mattunud, kuid lubab end siiski veidi vaadata. Kõnnid üles, ronid ja ronid, kuni jõuad nende taimede kohale. Taimed on kasvanud justkui kujutletava ringi ümber. Milline ilu, looduse tugevus! Maailma kopsud ju ikkagi, võimas ökosüsteem.

Siinkandis elavad ka krokodillid. Kui jõe ääres pole kindlat ujumist lubavat silti, tuleb veest eemale hoida. Hooaja algul on ujumiskohad veel suletud, sest krokside tänavused liikumistrajektoorid ei ole veel kindlalt teada. Inimesele on ohtlikud vaid saltwater crocodiles, aga ei tahaks koos ujuda ühtegi liiki kroksiga.

Krokodillioht varitseb kõikjal...
Krokodillioht varitseb kõikjal…

Kui Elsey mets oli avastatud, liikusime edasi linnakesse nimega Katherine. Teel peatusime soojaveeallikate juures. Need olid võrratud, suurepärane looduses ujumise kogemus! Vesi oli mõnusalt soe, vool viis edasi, samal ajal kui sai imetleda palme ja vesiroose. Imeline! Muidu puutumatud, oli nendesse ehitatud redelid, nii et vette sai siseneda mugavalt (tehke mets ikka laisale linnainimesele võimalikult mugavaks, eks).

Külastasime ka Nitmiluk (Katherine Gorge) loodusparki. Seal olid imelised kosed ja küngaste otsast kaunid vaated jõele. Vot sealne jõgi oli küll selline, kus kujutaks ette krokodille elamas – kollane ja sogane. Lisaks sai ronida kõrge künka otsa ja imetleda kosekesi. Oh, kui kaunis on seal. Nii mõnus on pista matkamisest kuumenenud jalad jahutavasse vette, tunnetada voolu tugevust, samal ajal imetledes veekohina saatel kaljusid ning neilt alla voolavat koske. Puhtus, värskus, rahu, uuestisünd! Loodus on tugev, võimas ja inimene seal kõrval nii väike, hädine lausa.

IMG_3933

DCIM100GOPROGOPR1173.
.

Ööbisime Katherines karavanpargis. Boonuseks oli kohe karavanpargi taga soojaveeallikas, kus mitu korda end värskendasime.

Matkamine nõuab veeresurssi. Täidame igal hommikul 4 suurt veepudelit, lisaks on meil matkaseljakotis 2-liitrise mahutavusega veepaak. Soovitan – väga mugav matkamiseks, vett saab juua torust ja ei pea janu korral pudelitega jändama. Siiski, igaks õhtuks on meil sellele kogusele joogiveele ots peale tehtud. Niivõrd palav on ju ja dehüdratsioon kerge tekkima. Ma sain päikese käes hommikueinestades peaaegu päiksepiste. Nii et päikse eest tuleb end ikka mütsi ja tugeva (vähemalt 30 SPF) kreemiga kaitsta. Kreemist hoolimata saab endale jume ja randid peale nii umbes tunni ajaga. Päikse kütmist on palju intensiivsemalt tunda, kui kargel põhjamaal kodusel Euroopa mandril. 

Reisi jooksul oleme näinud tohutult palju loomi. Nagu loomaaias kõnniks, tõepoolest. Kõrbes oli tavaline, et veised ja emud ületasid teed. Troopikas oleme sagedamini näinud kängurusid. Üks isegi poseeris meile turvalisest kaugusest. Troopikas on rohkem ka sisalikke, nii väikseid halle kui suuri ja värvilisi. Eile nägime metseesleid. Nad ei erinenudki välimuselt kodueeslitest, olid ehk tibake suuremad.

Siin on nahkhiired. Need imelikud olendid, kelle väljaheited on korrosiivsed ning kes sünnitavad pea alaspidi. Nende häälitsused meenutavad moondatud beebinuttu, väga veider ja natuke isegi hirmus. Dingode öine ulgumine on täiesti tavapärane. Kakadu rahvuspargis oli tohutult palju suuri konni. Õhtupimeduses oli igas tualetiboksis vähemalt üks poti kõrval ootamas. Moondunud printsid ehk, eks printsessid peavad ju ka vahel tualetti külastama.

IMG_3952

Kui kõrbes matkates segasid eelkõige kärbsed, siis siin kliimas leidub õhtuti rohkelt sääski. Kakadus tähendas telki sisenemine veerandtunnist sääsetappu. Mujal õnneks nii hull pole. Igatahes pidid siin kliimas sääsed viiruseid levitama, nii et määrime end usinalt putukatõrjega kokku. Teate küll, päeval mäkerdame päiksekreemiga, et õhtul kohe vahelduseks tõrjet peale hõõruda.

Katherinest liikusimegi edasi Kakadu rahvusparki, mis on üks Austraalia kuulsamaid. Seal sai vaadata 25 000 aasta vanuseid koopamaalinguid ning kivide otsa turnides imetleda kaunist vaadet. Kaspari jaoks oli üks Aussi lemmikkohti. Meie ööbimiskoha lähistel sai ka Billabongi jõe ääres jalutada. Sinna jõkke ei tohi mitte mingil hetkel minna, sest krokodillioht on pidev.

Litchfieldi rahvuspark – selle kohta võiks eraldi postituse kirjutada. Kui imelised kosed, mõnusad ujumiskohad kose all, looduslik hot tub, kaunis vihmamets ja ilusad vaated siin on! Veetsime Litchfieldis kolm ööd, nii et kaks tervet päeva sai matkamisele kulutada. Ujuda võib siin teatud kohtades julgelt, sest üles on seatud kroksilõksud. Huvitav, millised need veel välja näevad?

Meeldejäävamad kohad selles pargis on Wangi Falls oma kõrge kosega, millele ei jää alla Florence Falls. Ma pole elu sees ujunud koos niivõrd suurte kaladega. Nagu akvaariumisse siseneks!

DCIM100GOPROGOPR1218.

Ägedad olid ka termiidipesad. Siin märkab tee ääres veidra kujuga (küll kandilised, küll ümmargused) kivilaadseid moodustusi. Selgus, et tegu on kuivanud liivaga. Vihmahooaeg tõstab liiva üles ja päikse käes kuivab see mitmemeetriseks. Huvitav!

Oleme kahe nädalaga sõitnud maha üle 5000 km. Võrdluseks, Eestist Rooma on ca 2500 km. Sõidud on siiski parajalt päevade peale ära jaotunud, pealegi oleme mõned päevad täitsa paiksed olnud. Kui reisi alguses olime väga energilised ja jõudsime telkimiskohta reeglina alles pimeda hakul, siis nüüd tahaks juba natuke pikutada ka. Matkamise, uute kohtade, muljete, emotsioonide ning asisematest teguritest telgi ja priimuse ja oma saja asja pideva paigutamise tulemil on ikka juba reisiväsimust ka tunda. Paar päeva tagasi veetsime näiteks sellise mõnusa päeva, kus hommikul asusime koskesid jms vaatamisväärsusi läbi käima ning juba pärastlõunaks olime karavanpargis. Grillisime liha, sõime korraliku kõhutäie, mina lebotasin basseinis, olelesime niisama. Suvesoe õhk on natuke laisk, veidi rammestunud ja nakatab sellega meidki. Peagi saab palmide vahel imetleda tähti, päiksevalgust ei jagu hilisõhtuks. Magamamineku ajaks ei ole temperatuur langenud, alles pärast südaööd saab tunda veidi jahutavamat tuulekest. Varahommikul tõustes on õhk soe, kuid kosutavam ja värskem.

Meie Austraalia looduse avastamine on selleks ajaks lõppenud. Eile jõudsime Darwinisse. Veedame siin veel veidi aega ja homme astume lennukisse, et kõigepealt veidi Singapuri avastada. Oleme Austraaliast eemal ilmselt kuu aega.

Darwin on esmapilgul väga kena linn. Selline moderne, aga samas veidi lõõgastunud olekuga. Naljakas on siin, et poodides müüakse pidevast +25-35 temperatuurist hoolimata talveriideid. Autraalias on ju ikkagi talv! Tõesti, isegi bikiine pole eriti müügil! Õhukeseid riideid leiab küll, aga nad on kõrvuti villamütside ja saabastega. Kaubanduskeskuses müüdi isegi mingit toitu Winter Warmer.Mis siin veel soojendada vaja on? Õues lõõskab päike, on hästi soe ja kohtasime taas linde, keda varem elu sees näinud pole. Olen Aasia reisi pärast elevil, umbes sama tunne on, nagu enne Aussi tulekut. Ikkagi esimene omal käel reis nii võõral kontinendil.

PS. Facebookis kajastus, et paljud tublid isikud on lõpetanud magistrantuuri. Palju õnne kõigile teadushakatistele! 

Veidi veider tunne on, kas tõesti lõpetasin mina juba aasta aega tagasi? Keskkooli ajal tundus, et juba magistri lõpetamise ajal olen igivana, kas nüüd peaksin olema muldvana? Oh ei, ma ei ole end nii noorena, kui siin, juba ammu tundnud. Vabadus annab tiivad ja vaat et veel kõrgemagi mõttelennu. Õnnelikkus toidab meeli. Eemalt vaadates mõistad, milles elu tegelikult seisneb ja mis on oluline.

Tervitused! Mõnus Eestimaa suvi magusate maasikate, sumedate õhtute, kaunite päikseloojangute, karge merevee, grilli sussutamise ning ühtäkki palju avatumate inimestega – seekord me Sinust osa ei saa, kuid seda magusam on seda ükskord taas nautida.

Grete-Maarja

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s