Hea tuju päev koos lobisemisega

Täna oli hea tuju päev. Õigupoolest ei teagi ma, mis selle tujukese heaks tegi. Päike oli ju ikka pilve taga, nagu tal tihtipeale kombeks. Kohalikud räägivad küll, et tavaliselt on siin ilus suvi. Pole tõendeid, ei saa uskuda. Vahel on ilus päikseline ilm, tõsi küll. Aga siis kipub väga kuum ja niiske olema. Alles veetsime paar päeva nagu saunas, kuid siis tuli äiksetorm. Tuli nii äkitselt, poole rongisõidu pealt. Mul oli küll vihmavari ettenägelikult kaasas, kuid pea kohal olevaks äiksepilveks ma valmis polnud. Vesi ulatus pahkluuni. Kingadest hakkas kahju, võtsin nad jalast. Kõndisin sukkis kodu poole. Vihmavari ei aidanudki, sest kleit sai tagant ja eest märjaks. Maapind oli soojem kui põrandaküttega põrandaplaat. Ma ei ole siinsete äkiliste tormidega harjunud.

Aga täna ei olnud tormi. Olid hoopis pilved ja soe õhk. Hommik hakkas tavapäraselt. Ärkasin vara, nagu ikka argipäeviti. Täna on juba neljapäev, lohutasin end mõttes. Mulle meeldin tööl käia, aga mitte vara ärgata. Osa inimesi on hommiku-, teised ööinimesed. Mina olen lihtsalt inimene, kellele meeldib magada. Ei ole ma erk öösel ega varavalges. Aga uni peab hea olema.

Tööl tõrkus taas kohvimasin. Sain endale tassi tohutu kange joogi, mille kuidagimoodi sisse kulistasin. Ei olnud hea ja pärastlõuna kohvi lunastasin alt kohvikust. Aga lifti pääsesin täna järjekorrata.

Kontoris olid isegi mõned lauad vabad. Vahepeal oli meil kontor täitsa täis ja isegi varem minnes oli laudadega kitsas käes. Siis tuli istuda diivanile või näiteks konverentsilaua taha.

Meil pole kellelgi oma kirjutuslauda, isegi suurtel ülemustel mitte. Sülearvuti käib tööpäeva lõpus kappi ja hommikul istud, kuhu tahad. Selle eesmärk on, et töökaaslased omavahel suhtleks. Reaalsus on, et inimesed istuvad ikka enam-vähem ühes kohas ja mis sa seal ikka tutvud. Inimesed ei jutusta eriti omavahel, sest see rikub teiste jaoks vaikust. Eestlased on ikka rääkinud, et australlased on natuke laisad. Austraallaste tööeetika on teine ja nad on palju spetsialiseeritumad oma töös, olgu selleks millega parandamine või müük. Aga meil töötatakse küll usinalt, mingit mokalaata pole kuskiltpoolt. Üldiselt on mul tööl nii kiire olnud, et istun vaid laua taha ja irdun oma ülesannetesse. See-eest ületunde pole eriti olnud. Lahkun töölt poole kuue paiku ning lasen töömõtetel peast lahtuda.

Täna jõudsin lõuna ajalt kiirelt ostukeskusest läbi hüpata. Austraallased tihtipeale teevad šopingut lõunaajal, sest õhtul pannakse poed üsna varakult kinni. Südalinnas küll veidi hiljem, 7 paiku, aga ikkagi. Mul vedas. Poes, kus ma juba ammu üht kleiti nillisin, oligi väike allahindlus. Ostsin selle kleidi lõpuks ära ja säästsin veidi raha. Shoppamine Sydneys on mõnus! Riided on Eestiga võrreldes odavamad ning valikut rohkem. Mul on leitud ka mõned outlet kohad, kus saab kvaliteetsemaid riideid väga hea hinnaga. No ikka selliseid riideid, mida ma Eestis kunagi osta ei raatsinud. Otsustasingi, et üritan siit osta kvaliteetsemat kraami. H&Mist, Zarast jms hoian eemale. Kui juba ostan, siis midagi, mille laevapostiga Eestisse saatmine mõttekas on. Vahel taban, et tahan osta sarnaseid asju, mis mul juba Eestis olemas on. Pole ju mõistlik. Seega on mu maitse üsna klassikaline ning tasub osta vastupidavamaid asju. See on ka keskkonnasäästlik.

Tööl olles hoomasin, et ühe suurema ülesandega, mis mul mõnda aega kukil oli, peaks homsega ühele poole saama. See oli rõõmustav. Ühel päeval avastasin, et jurist on ikka tore olla.Saab nõu anda ja puha ja teised on sunnitud kuulama. No jah, ma ei ole siin päris juristi rollis, aga väga sisuline töö ikkagi. Mina nõustan lihtsalt rohkem korporatsiooni siseste reeglite järgi. Üsna suur osa ettevõtte lepingumajandusest käib minu käe alt läbi ja ma siis nõustan, et mis tingimustega me nõus oleme ja millega mitte. Kolleegide abiga muidugi, kui küsimus eriti standartne pole. Olen selle töökogemuse eest väga tänulik. Iga päev õpin uusi (erialaseid) inglise keelseid sõnu. Välismaal töötamine on kuidagi värskendav ja arendav, sest koguaeg peab piiridest väljapoole mõtlema, samas kohalikku protsessi hoomates.

Tööseisuga on veel veidi segased lood. Töötan praegu agentuuri kaudu, aga minu sealt väljaostmine maksab. Mu viisa tööõigused on piiratud, nii et ajutise töötaja väljaostmine ei pruugi rahaliselt mõttekas olla. Mängitakse sponsorviisa mõttega, aga mina siin nii kaua olla ilmselt ei tahaks. Muidugi olen väga meelitatud, et seda võimalust üldse kaalutakse. Sponsorviisa on siis selline viisa, kus tööandja maksab kenakese summa ja ajab paberimajandust, tõendamaks et tal jubedasti on seda töötajat vaja. Töötaja peab aga mitu aastat tema juurest töötama. Olla kuulda, et paljud eestlased seda viisakest endale kangesti ihaldavad, et ikka siia jääda.  Kui ma selle protsessi läbi teeks, saaksin mõne aasta pärast siinse püsiva elamisloa.

Aga ma sisimas soovin Eestisse naasta. Siin ma peaks ikkagi juurat õppima minema, et täieõiguslikuks Austraalia juristiks saada. Ma juba käisin õigusmagistris töö kõrvalt, aitas kah, aitäh. Ilmselt liiguksin hoopis ettevõttes edasi mõnele muule ametipostile. Aga töös polegi niivõrd asi, vaid ikkagi kojutulekus. Olen alati olnud veendunud, et kuskil pole imemaad, kus rikkus ja õnn kergelt kätte tuleb. No ei ole.

Siia jäädes oleks jah palk suurem, aga kui oma kodu ostaks, käiks sellest enamuse iganädalaselt laenuks välja. Nagu Eestiski, kus palk väiksem, aga elamiskulud ju ka pisemad. Jään paljut Austraaliast igatsema, aga end elupõlise migrandina ette ei kujuta. Kujutage ette, isegi Eesti kliimat annab igatseda. Pime aeg on meil jah pikk, aga neli aastaaega on täitsa mõnusad. Ja alati saab päikse kätte reisida, kui meil kehvake suvi on. Argipäev on ju ikka sama, kontor ja kodu. 

Aga Eestis saab rääkida oma keelt ja seal on oma inimesed. Eestis peab, tõsi küll, rohkem pingutama, et hästi hakkama saada. Aga mulle meeldibki pingutada! Praegu tööl ka, ma nihverdan end suurematesse projektidesse, et oma kohta seal kindlustada. Ja väljakutseid saada. Ma ei talu, kui mul on tööl igav. Ja põnev on siis, kui peab pingutama. No neile ka minu töösse suhtumine meeldib ja nende poolest ma ilmselt saan seal vähemalt nii kaua töötada, kuni seadus praeguse viisaga lubab. Aga midagi kindlat pole keegi veel öelnud, suured bossid ikka veel menetlevad seda küsimust.

No igatahes minul oli hea tuju. Pärast kodus läksin veel jooksma, tegin oma jõuharjutusi ja Kaspar valmistas senikaua peedi-kitsejuusturisotot. Niiii uskumatult hea toit oli! Ja eks see hea tuju oligi kõigi suurte ja väikeste asjade kombo – et tööl on tore, sõbralikud ja positiivsed kolleegid ja kodus hea mees (suured asjad) ja et kleit oli allahindlusega ning üks suur ülesanne saab peagi üle antud ja kohe on nädalavahetus (väiksemad asjad). Nii palju juttu tuli, tõmban otsad kokku kah!

*Et kõik liiga lilleline ei tunduks, siis mul on ikka kehvasid päevi kah. Mul lihtsalt ühtisid hea tuju ja kirjutamise soov.

Advertisements

Kuidas me rasedust tähistamas käisime

Jõuan reedeõhtul koju. Kell on juba pool seitse ja mina väsinud. Olen päev otsa lugenud, analüüsinud üht lepingut, mille tituleerin keerulisimaks, millisega olen kokku puutunud. Kui palju termineid, viiteid, risti-rästi reguleerimist võib paarisajasse lehekülge mahtuda? Ja mina arvasin, et Eestis tegelesin pikkade ja keeruliste dokumentidega. Oh mind ullikest ja naiivitari. Ometi ei olnud mul intensiivseim päev, sest saingi kogu kontoris viibitud aja jooksul tegeleda vaid paari-kolme asjaga. Mõni päev upub mu meilikast e-kirjade laviini alla. Kõigi saabuvate päringutega on vaja paari tööpäeva jooksul tegeleda, mis tähendab pidevat prioritiseerimist. Mõni leping peab saama sõlmitud kohe, mõnega on aega. Mõnda räägitakse läbi pikalt, muudkui üksteisele erinevaid versioone põrgatades. Aga ei, reede ei olnud üks sellistest päevadest.

Koju jõudes hüppan kohe duši alt läbi, riietun vabaajarõivastesse ja asume Kaspariga teele. Meid oodatakse babyshower‘ile. Kohe ei oska sellele eestikeelset vastet leida. Eestis peetakse katsikuid, aga selleks peoks on tita juba sündinud. Siin tähistatakse rasedust ja peatselt emaks-isaks saamist. Eesti komme on minu arust toredam, sest saab uut ilmakodanikku uudistada. Aga meie saime ainult rasedust tähistada.

Õnnelikuks peatseks emaks on Kaspari töökaaslane. Nende tööpundile meeldib üksteise tähtsate sündmuste juures viibida. Meid võtab oma heledas, valges ja piinlikult puhtas majas vastu Marilou. Ja kui ma ütlen valge, siis ma mõtlengi seda, et kogu mööbel on valge. Terves majas on ka valge plaaditud põrand. Parketi asemel põrandate plaatimine on Austraalias üsna levinud. Nad käivad jalanõudega toas ja ju siis on plaate lihtsam puhastada.

Teised külalised on roosas, meie mitte. Kaspar olevat mulle roosa-teemat maininud, aga mul läks see kõrvust mööda. Ega mul polegi garderoobis midagi roosat. Roosamanna on tingitud peatsest tüdrukukese sünnist.

Filipiinlanna, kellega pulmas pikemalt rääkisin, veab mind kohe enda juurde istuma. Ta uurib igasugu asju Eesti kohta ja annab nippe, kui tahame Filipiinidele reisida. Näpunäited on toredad, aga vastustega Eesti kohta jään vaat et jänni. Ta muudkui uurib, et kas meil on kulda. Ei? Aga kaevandused? Ei? Aga riidetööstused? Ei? Aga naftat? Seda ka pole? Aga… millega te siis end majandate? Appi, mida me ekspordime?! Nii piinlik. Sellises võtmes polegi nagu midagi eksportida. Pole suuri ressursse, mida nõrkemiseni müüa. No IT-sektor on meil väga arenenud ja välisinvestorid on. Toiduaineid ikka imporditakse. Teenuseid müüme.

Kodumaa teemad lõppevad, sest tuppa astub õnnest ja tähelepanust õhetav suure punuga Nepali tütarlaps, kelle aulist rasedust me oleme kogunenud tähistama. Rase noor naine on end punasesse pidulikku kleiti mähkinud. Peas on helklev ehe, mis langeb laubale. Ilmselt on tegemist traditsioonilise ehtega. Tütarlaps ja tema abikaasa on päris Nepalist.

Üks minu vastas istuv tüdruk on riietunud traditsioonilisse India sarisse. Imetlen salamisi nende kultuuri tugevust. Siiamaani kannavad noored tüdrukud traditsioonilisi India riideid olukorras, kus enamus maailma kummardab Lääne moodi.

Minust veidi edasi istub üks pearätiga tüdruk, ilmselt moslem. Seltskonnas istuvad filipiinlannad on üsna tavapärastes suvistes riietes. Nad näevad kõik väga noored välja, kuigi mõnel vanust üle viiekümne. Nad kadestavad me valget nahka, kuid ei adu vist, kui väga neil endil oma noorusliku väljanägemisega veab.

Kaplan, kaunis malbe naisterahvas, astub söögilaua juurde ja peab palve. Mina kui vana pagan tunnen end küll veidi ebameeldivalt, langetades pea. Palvetamine ei ole mulle harjumuspärane, kuid mulle meeldib toas leviv heasoovlik õhkkond.

Head soovid soovitud ja palved peetud, asume sööma. Laual leidub pitsat, sushit, isetehtud kevadrulle, Aasia pelmeene dumpliguid ja muud head paremat. Veidraima roa on toonud austraallanna Serena. Vägilase mõõtu naine on peole kaasa valmistanud võidelaadset segu, mida serveeritakse suurest ümmargusest saiast, mille sisu on õõnestatud. Sööme, joome ja jutustame. Aga mitte kaua. Algab mängude aeg. Mina seltskonnamänge eriti ei armasta, peale lauamängude. Kuid pole pääsu ka suurimatel skeptikutel. Mind kamandatakse Kasparit lutipudelist jootma. Kõlab nagu veider fetiš? Võehh, unustage ära, me ikka veel tähistasime elu algust. Kaspar ahmis lutipudelist koolat ja mina hoidsin seda. Jäime teiseks, Kaspar polnudki kiireim kulistaja.

Siis algas teine mäng. Pidi arvama raseda neiu kõhuümbermõõtu. Suur oli üllatus, kui selgus, et olin ümbermõõdu sentimeetri täpsusega ära arvanud. Sain auhinnaks kommikarbi. Cadbury oma, mis on nagu Eestis Kalev.

Viimase mänguna tuli paberile tüdrukunimesid kirja panna. Noorpaarile meeldis enim üks „H“ tähega nimi ja nii pidime meiegi just selle tähega nimed paberile panema. Me Kaspariga kumbki ei skoorinud.

Seejärel anti pidulikult ühiskingitus, rahaümbrik, üle ning sooviti veel noorpaarile kõike head. Selline positiivsus tekitab sooja ja mõnusa tunde. Aga pidu hakkas vaikselt lõppema. Natuke räägiti nii igaks juhuks õuduslugusid sünnitusvaludest. Raseda neiu abikaasa sattus jutusoonele nende abiellumisest. Pulmi oli neil lausa kaks. Neiu vanematele ei meeldinud peigmees absoluutselt ning nad ei olnud nõus oma tütart talle abikaasaks andma. Peigmees üritas küll. Ta helistas tihti neiu isale ja veenis toda, et tal on neiu suhtes head kavatsused ning ta suudab neile tagada õnneliku ning kindla elu. Ei aidanud jutud heast töökohast ega lahkest südamest. Noormees oli sündinud valesse klanni ning sinna oma tütart ei anta. Nepali vanamees jäi endale kindlaks. Tal oli tütrekesele mees juba välja vaadatud.

Aga armastus ei küsi Nepali vanamehe plaane. Neiu abiellus oma noormehega salaja. Lisaks kolis veel Austraaliasse ka. Nüüd oli juba topeltvabandus abiellumiseks, sest partnerviisat ju partnerita taotleda ei saa.

Lõpuks vanemad leebusid. Üheksandal aastal nende tutvumisest peeti pulmad kogu perega. Nüüd on väimees Nepali vanamehe suur lemmik. Paari kümnendal armastuseaastal sünnib perre väike tütreke. Lool on õnnelik lõpp.

Mul oli hea meel, et keegi ei küsinud, kuidas on tütre äraandmise, abiellumise ja pereloomisega lood meie riigis. Ei oleks üldse tahtnud öelda, et tihti ei abiellutagi. Et meil on väga palju üksikemasid, kes päevast päeva oma lapsi vaid omal jõul kasvatavad. Et paljud tütred ei teagi oma isa, kes saaks neid tulevasele abikaasale „üle anda“. Või et kui ka abiellutaksegi, minnakse tihti keskeakriisi saabudes lahku. Pahatihti, sest mehe käevangu on sugenenud uus tibike, noor ja mahlakas kui viinamari, kui eelmise ringi naine juba rosina kombel kokku hakkab kuivama.

Oh ei, ma poleks seda kõike rääkinudki. Oleks naeratanud ja rääkinud, et abiellumine hakkab taas moodi minema. Ja et aina rohkem mehi osaleb ka kodutöödes ja laste kasvatamises. Ning ise mõtleks, et eks iga pott leiab oma kaane. Seda igas kultuuris. Aga õnneks keegi ei küsinudki.

Oligi aeg koju minna. Istusime pimedas autosse ja minule omaselt, läbematult, asusin võidetud kommi nosima.

Rohutirtsud siristasid, kui koju jõudsime. Kakaduud ja muud linnud oli juba ööunele läinud ja enam ei lärmanud. Oligi päev läbi.

„Kas Sina said ka töötades surmaähvardusi?“ ehk Filipiini pulm ja Botany Bay rahvuspark

Eile oli meil au väisata Filipiini-Austraalia pulma. Pruudiks oli Kaspari töökaaslane ning peigmeheks keegi austraallane. Olime varemgi kuulnud, et siin käivad pulmad kähku. Varakult on registreerimine, siis pildistamine ja sööming. See pulm polnud erand.

Laulatus toimus juba 10:30 meie lähedalasuva linnajao kirikus. Või mis kirik ta niiväga oli, pigem ruum koos lavakesega. Seal laulatas neid kohalik kaplan. Tseremoonia oli kena ja armas. Vaimulik rõhutas abiellumise tähtsust ja kuidas sõrmus on kui igavene ring nende katkematust ühisest eluteest. Noh et ring ei katke ja seega ka mitte abielu. Polegi sellele varem mõelnud, miks just sõrmus abielu sümbol on.

Pärast laulatust poseeriti palju fotode jaoks ning liiguti edasi lähedalasuvasse Vietnami restorani. Saime teada, et meie lähedal asub niivõrd maitsvate toitudega restoran. Hakkame seal edasipidigi käima.

Pidu liikus edasi kiirelt. Kohe nii kiirelt, et kell üks päeval serveeriti veini ja õlut ning kutsuti inimesi tantsupõrandale. Kell üks päeval! Filipiinlase temperamendiga jah hea lihtne, et tantsi mis kell tahes. Aga meie Kaspariga oleme ikka harjunud, et pidutsetakse ööhämaruses pärast mitmetunnist „soojendust“. Kuidas sa tantsid niimoodi avalikult päevavalguses?

Üks väike Filipiini poiss nautis end täiega. Tantsis „Gangnam“ stiilis nii et asigi pole. Ka teised tundsid end vabalt. Kasparit rebiti muidugi eriti tantsima. Oli teine jõulupeol hoos olnud ja isegi parima tantsija auhinna võitnud. Lõpuks ta murdus rahva surve all ja näitas, milleks suuteline on.

Jäin ühe filipiinlannaga jutustama ja selgus, et tema oli oma kodumaal jurist. Nüüd teeb Austraalias lihttööd. Ta oli väga üllatunud, et ma siin õigusalal töötan. Julgustasin tedagi kandideerima ja proovima. Tema aga jagas oma kodumaal töötamise kogemust. Korruptsioon on tavapärane, samuti kohtulahendite äraostmine. Kriminaalasjades töötamine pidi eriti ohtlik olema, sest siis saab palju surmaähvardusi. Kuid tema olevat neid ka tsiviilasjade kallal töötades saanud. „Kas Sina said ka kodumaal töötades surmaähvardusi?“ küsis ta siiralt. Pidin õnneks nentima, et ei. Elame ikkagi õigusriigis, Euroopa Liit ja puha. Tegelikult olen väga uhke, et oleme igapäevapeensusteni korrupeerunud Nõukogude Liidust (kus isegi sünnipäevatordi ostmiseks pidi kellelegi teene tegema) jõudnud riiki, kus altkäemaks pole igapäev. Neil Filipiinidel on aga narkoparunid ja süsteemi äraostmine rutiin. Ise elavad veel süvakatolikus riigis, kus usk ja Jumala järgimine on äärmiselt oluline. Kahjuks religioon, pettus ja vägivald üksteist ei välista. Ebaturvalises ühiskonnas pole sellestki kasu, et kõikjal on palmid ja ilus loodus. 

Pidu aga liikus edasi süngetest teemadest rääkimata. Oli pruudikimbu viskamise aeg. Vallalised näitsikud aeti ritta, mind sunniti ka sinna sekka. Ja pruut viskab kimbu otse… istuva Kaspari sülle! Vaat kus lops, jättis kõik tütarlapsed pika ninaga. Aga pole siin miskit diskrimineerimist, see on tõeline võrdõiguslikkus.

Sõime veel torti, lauldi karaoket ja oligi pidu läbi. Kell pool neli kõndisime juba kodu poole. Eks see pidu lõppes eriti vara, sest abiellujad polnud enam esimeses nooruses. Meil oli aga veider olla. Päike alles siras, õues oli lämbe ja me tatsusime juba peolt koju.

Täna algas päev väga aktiivselt. Käisin hommikujooksul, siis kobisime koos ujuma. Pärast mõnusat hommikusööki omleti ja pannkookidega seadsime autorattad Botany Bay rahvusparki. Polnud sellest kohast enne kuulnudki, kui kaardil seda nägin. Sealne jalutuskäik oli imeline! Terve tee kulges kaljusid pidi mühiseva ookeani ääres. Tegime palju pilte ja nautisime päikest. Jalutuskäigust laen pilte üles ka. Pulmast on kahjuks vaid grupipildid ja teiste inimeste pilte ma siia üles ei riputa. 

DSC_0091DSC_0120DSC_0081

Lõpuks on ilusad ilmad naasnud. Terve nädala esimese poole muudkui ladistas vihma justkui oavarrest ja oli jahe. Nii vale oli olla, kui pole mitu päeva päikest näinud. Ilm muudab tuju ja muudab energiataset. Esimene sügistalv Eestis võib pärast siinset päikselaksu küll harjumatu ja kõle olla. Mis seal ikka, küll harjub tagasi.

Oleme vahepeal igasugu põnevaid plaane sepitsenud, aga neist veel teada ei anna. Kõik pole veel nii kindel. Ehk järgmine kord.

Nautige lumist talve! Hetkel seda küll ei igatse, aga pärast kuudepikkust pimedust on lumi ja päike ju toredad küll. Ehkki -25 kraadi on minu jaoks sarnane siinse 40-kraadiga. Õue ikka ei taha minna.

Suhtlemispuudega eestlane?

Kuigi ma arvan end Austraalia elu-ja suhtlemisstiiliga üsna hästi kohanenud olevat ning ei ole liiga tagasihoidliku iseloomuga, tunnen end ikkagi vahel oma koorikusse tõmbununa olevat. Jah, igapäevane korduv „how are you“ söögi alla ja peale tuleb juba päris automaatselt, kuid siiski on hetki, kus olen ilmselt liiga otsekohene. Vahel kohe ei oska reageerida. Näiteks tulen tualetist, pesen käsi. Töökaaslane küsib, kuidas läheb. No kuidas ikka läheb, hästi. Ai pagan, oleks pidanud vist vastu küsima. Lähen kolleegi juurde küsima, kas ta saab mulle vajaliku dokumendi saata. Oih, poleks pidanud kohe pärast teretamist asja kallale asuma. Väike soojendus käekäigu vastu huvi tundes oleks vist ära kulunud.

Asjale ei aita kaasa mu „oma mulli langemine“, mis teistele minu juures vist küll üks ärritavamaid omadusi on. Kui ma just ei pea keskenduma, siis ma seda ka ei tee. Olen oma sügavais mõtteis ja sealt ärkamine ei tule sekunditega. Või vastupidi, olen tööle nii keskendunud, et ka kohvi võtma minnes ei märkagi ümbritsevaid. Tänaval kõndides, kui kellegagi kokku põrkamine pole ootuspärane, võin ma tuttavast rahumeeli mööda kõndida. Kui sellisele oma pilvedes hõljumisele lisada pidevad möödaminnes öeldud „hau aar juud“, siis võivadki tekkida kohmetunud olukorrad, kus ma ei oskagi reageerida. Ja poes võin täielik mats olla. Poemüüja küsib, kuidas läheb, ja mina juba tulistan oma ostusoove välja. Pidev igaühega suhtlemine ei ole mulle loomupärane. Ma ei ütle, et see mulle ei meeldi. Lihtsalt ma ei ole sellega üdini harjunud.

Teine asi on komplimentidele vastamine. Näiteks sättisime end naiskolleegidega jõulupeoks ja siis hakkas üksteise kiitmine pihta: „sa oled nii ilus“, „aga sul on meeletult ilus kleit“, „milline soeng“, „nii kaunis lainerijoon“ jne jne. Ma olen niigi end eestlaslikust kohmamisest „ah, põle ma miskit nii kaunis täna“ harjutanud kerge naeratuse ja tänamiseni. Siinmail peaks vist ikka vastu komplimenteerima? See on hästi tore, kui inimesed üksteist kiidavad ja teen inimestele ka ise tihti komplimente, aga niimoodi vastu kiita alati ei taba.

Mõned inimesed on nii tohutult avatud, et mul tekib kohe koorikukompleks. Näiteks mu eelmises tööagentuuris oli mul tore naiskonsultant, kes mulle helistades või minuga kohtudes tekitas tunde, justkui me oleks vanad sõbrad ja see kohtumine peaks meile mõlemale tohutult rõõmu tekitama. See tekitas minus imeliku taganemismomendi. Kinnisel põhjamaalasel oleks vist veidi aega vaja, et end avada. Small talk oskus pole mul sünnipärane.

Aga tegelikult on mul au koos töötada äärmiselt toredate inimestega. Eks meil kontoriski ole kinnisemaid ja avatumaid inimesi, aga sellise üldise avatud viisakuse kallal pean veel natukene tööd tegema. Eks Eestisse tulles ehmatan kõiki põgusaid tuttavaid ja teenindajaid pideva jutuvada ja naeratusega. Loodetavasti ei lõpeta ma hullumajas, vaid ikka mõistetakse – see tuli väljamaalt ja natuke tuleb ümber harjuda. Siis saab jälle omaette nohiseda ja rääkida vaid siis, kui asja ka oli. Mis sellest suust ikka niisama kulutada.