Hea tuju päev koos lobisemisega

Täna oli hea tuju päev. Õigupoolest ei teagi ma, mis selle tujukese heaks tegi. Päike oli ju ikka pilve taga, nagu tal tihtipeale kombeks. Kohalikud räägivad küll, et tavaliselt on siin ilus suvi. Pole tõendeid, ei saa uskuda. Vahel on ilus päikseline ilm, tõsi küll. Aga siis kipub väga kuum ja niiske olema. Alles veetsime paar päeva nagu saunas, kuid siis tuli äiksetorm. Tuli nii äkitselt, poole rongisõidu pealt. Mul oli küll vihmavari ettenägelikult kaasas, kuid pea kohal olevaks äiksepilveks ma valmis polnud. Vesi ulatus pahkluuni. Kingadest hakkas kahju, võtsin nad jalast. Kõndisin sukkis kodu poole. Vihmavari ei aidanudki, sest kleit sai tagant ja eest märjaks. Maapind oli soojem kui põrandaküttega põrandaplaat. Ma ei ole siinsete äkiliste tormidega harjunud.

Aga täna ei olnud tormi. Olid hoopis pilved ja soe õhk. Hommik hakkas tavapäraselt. Ärkasin vara, nagu ikka argipäeviti. Täna on juba neljapäev, lohutasin end mõttes. Mulle meeldin tööl käia, aga mitte vara ärgata. Osa inimesi on hommiku-, teised ööinimesed. Mina olen lihtsalt inimene, kellele meeldib magada. Ei ole ma erk öösel ega varavalges. Aga uni peab hea olema.

Tööl tõrkus taas kohvimasin. Sain endale tassi tohutu kange joogi, mille kuidagimoodi sisse kulistasin. Ei olnud hea ja pärastlõuna kohvi lunastasin alt kohvikust. Aga lifti pääsesin täna järjekorrata.

Kontoris olid isegi mõned lauad vabad. Vahepeal oli meil kontor täitsa täis ja isegi varem minnes oli laudadega kitsas käes. Siis tuli istuda diivanile või näiteks konverentsilaua taha.

Meil pole kellelgi oma kirjutuslauda, isegi suurtel ülemustel mitte. Sülearvuti käib tööpäeva lõpus kappi ja hommikul istud, kuhu tahad. Selle eesmärk on, et töökaaslased omavahel suhtleks. Reaalsus on, et inimesed istuvad ikka enam-vähem ühes kohas ja mis sa seal ikka tutvud. Inimesed ei jutusta eriti omavahel, sest see rikub teiste jaoks vaikust. Eestlased on ikka rääkinud, et australlased on natuke laisad. Austraallaste tööeetika on teine ja nad on palju spetsialiseeritumad oma töös, olgu selleks millega parandamine või müük. Aga meil töötatakse küll usinalt, mingit mokalaata pole kuskiltpoolt. Üldiselt on mul tööl nii kiire olnud, et istun vaid laua taha ja irdun oma ülesannetesse. See-eest ületunde pole eriti olnud. Lahkun töölt poole kuue paiku ning lasen töömõtetel peast lahtuda.

Täna jõudsin lõuna ajalt kiirelt ostukeskusest läbi hüpata. Austraallased tihtipeale teevad šopingut lõunaajal, sest õhtul pannakse poed üsna varakult kinni. Südalinnas küll veidi hiljem, 7 paiku, aga ikkagi. Mul vedas. Poes, kus ma juba ammu üht kleiti nillisin, oligi väike allahindlus. Ostsin selle kleidi lõpuks ära ja säästsin veidi raha. Shoppamine Sydneys on mõnus! Riided on Eestiga võrreldes odavamad ning valikut rohkem. Mul on leitud ka mõned outlet kohad, kus saab kvaliteetsemaid riideid väga hea hinnaga. No ikka selliseid riideid, mida ma Eestis kunagi osta ei raatsinud. Otsustasingi, et üritan siit osta kvaliteetsemat kraami. H&Mist, Zarast jms hoian eemale. Kui juba ostan, siis midagi, mille laevapostiga Eestisse saatmine mõttekas on. Vahel taban, et tahan osta sarnaseid asju, mis mul juba Eestis olemas on. Pole ju mõistlik. Seega on mu maitse üsna klassikaline ning tasub osta vastupidavamaid asju. See on ka keskkonnasäästlik.

Tööl olles hoomasin, et ühe suurema ülesandega, mis mul mõnda aega kukil oli, peaks homsega ühele poole saama. See oli rõõmustav. Ühel päeval avastasin, et jurist on ikka tore olla.Saab nõu anda ja puha ja teised on sunnitud kuulama. No jah, ma ei ole siin päris juristi rollis, aga väga sisuline töö ikkagi. Mina nõustan lihtsalt rohkem korporatsiooni siseste reeglite järgi. Üsna suur osa ettevõtte lepingumajandusest käib minu käe alt läbi ja ma siis nõustan, et mis tingimustega me nõus oleme ja millega mitte. Kolleegide abiga muidugi, kui küsimus eriti standartne pole. Olen selle töökogemuse eest väga tänulik. Iga päev õpin uusi (erialaseid) inglise keelseid sõnu. Välismaal töötamine on kuidagi värskendav ja arendav, sest koguaeg peab piiridest väljapoole mõtlema, samas kohalikku protsessi hoomates.

Tööseisuga on veel veidi segased lood. Töötan praegu agentuuri kaudu, aga minu sealt väljaostmine maksab. Mu viisa tööõigused on piiratud, nii et ajutise töötaja väljaostmine ei pruugi rahaliselt mõttekas olla. Mängitakse sponsorviisa mõttega, aga mina siin nii kaua olla ilmselt ei tahaks. Muidugi olen väga meelitatud, et seda võimalust üldse kaalutakse. Sponsorviisa on siis selline viisa, kus tööandja maksab kenakese summa ja ajab paberimajandust, tõendamaks et tal jubedasti on seda töötajat vaja. Töötaja peab aga mitu aastat tema juurest töötama. Olla kuulda, et paljud eestlased seda viisakest endale kangesti ihaldavad, et ikka siia jääda.  Kui ma selle protsessi läbi teeks, saaksin mõne aasta pärast siinse püsiva elamisloa.

Aga ma sisimas soovin Eestisse naasta. Siin ma peaks ikkagi juurat õppima minema, et täieõiguslikuks Austraalia juristiks saada. Ma juba käisin õigusmagistris töö kõrvalt, aitas kah, aitäh. Ilmselt liiguksin hoopis ettevõttes edasi mõnele muule ametipostile. Aga töös polegi niivõrd asi, vaid ikkagi kojutulekus. Olen alati olnud veendunud, et kuskil pole imemaad, kus rikkus ja õnn kergelt kätte tuleb. No ei ole.

Siia jäädes oleks jah palk suurem, aga kui oma kodu ostaks, käiks sellest enamuse iganädalaselt laenuks välja. Nagu Eestiski, kus palk väiksem, aga elamiskulud ju ka pisemad. Jään paljut Austraaliast igatsema, aga end elupõlise migrandina ette ei kujuta. Kujutage ette, isegi Eesti kliimat annab igatseda. Pime aeg on meil jah pikk, aga neli aastaaega on täitsa mõnusad. Ja alati saab päikse kätte reisida, kui meil kehvake suvi on. Argipäev on ju ikka sama, kontor ja kodu. 

Aga Eestis saab rääkida oma keelt ja seal on oma inimesed. Eestis peab, tõsi küll, rohkem pingutama, et hästi hakkama saada. Aga mulle meeldibki pingutada! Praegu tööl ka, ma nihverdan end suurematesse projektidesse, et oma kohta seal kindlustada. Ja väljakutseid saada. Ma ei talu, kui mul on tööl igav. Ja põnev on siis, kui peab pingutama. No neile ka minu töösse suhtumine meeldib ja nende poolest ma ilmselt saan seal vähemalt nii kaua töötada, kuni seadus praeguse viisaga lubab. Aga midagi kindlat pole keegi veel öelnud, suured bossid ikka veel menetlevad seda küsimust.

No igatahes minul oli hea tuju. Pärast kodus läksin veel jooksma, tegin oma jõuharjutusi ja Kaspar valmistas senikaua peedi-kitsejuusturisotot. Niiii uskumatult hea toit oli! Ja eks see hea tuju oligi kõigi suurte ja väikeste asjade kombo – et tööl on tore, sõbralikud ja positiivsed kolleegid ja kodus hea mees (suured asjad) ja et kleit oli allahindlusega ning üks suur ülesanne saab peagi üle antud ja kohe on nädalavahetus (väiksemad asjad). Nii palju juttu tuli, tõmban otsad kokku kah!

*Et kõik liiga lilleline ei tunduks, siis mul on ikka kehvasid päevi kah. Mul lihtsalt ühtisid hea tuju ja kirjutamise soov.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s