Õnn on eluviis

Kaspar läks täna omapäi tuttavaga linnapeale ja mina naudin kodus üksindust. Kohe täitsa mõnus on omaette nokitseda.

Elasin paar aastat üksi ja see oli täitsa mõnus aeg. Ei mõista mina neid, kes üksi elamist pelgavad. Kes õpib iseenda seltskonda nautima, sellel on alati tore. Aga üksindust tihti kardetakse. Eks siin tuleb põhjuseid otsida sellest, et inimene on ikka karjaloomaks loodud. Aga ühe-pealisi leibkondi tekib muudkui juurde, nii et pole see üksi elamine tabu midagi.

Mulle meeldib väga Kaspariga koos elada. Nii tore on tunda, et olen koju oodatud, ärgata koos, uinuda koos, jagada päevasündmusi. Praegu ma ei tahaks teisiti ega vahetaks seda millegi vastu.

Üksi elades oli vastupidi – nautisin, et saan koju „vajuda“, millal tahes, suhelda inimestega siis, kui parajasti tuju oli, teha kõike, millal hing ihkab ja soov on. Muusika mängis mul pidevalt valjult (vaesed naabrid) ja tundsin end kõikvõimsana, sest sain kõigega üksi hakkama. Vähe sellest, tööl veel õigusnõustasin ehk abistasin teisi! Mulle oli vaja kindlust, et mul ei ole meest vaja ja kellegagi ma koos elama ei hakka põhjusel, et „üksik on olla“ ja “tegelikult oleks täitsa tore”. Ei tea muidugi, mis laulu ma mõnede aastate pärast üksi elades oleks laulnud, aga need kaks aastat olid küll täiesti paras aeg. Siis jalutas mu ellu Kaspar (õigemini tantsis, sest kohtusime me täiesti juhuslikult ööklubis) ja ma tundsin end “kodus” olevat. Lihtsalt niisama, et nüüd ma olengi kohal. Sain endale sõbra ja armastaja ühes isikus. 

Kõikvõimsa iseseisva tunnet oli mul vaja, et ma kuskile „mugavussuhtesse“ ei astuks. Kui juba, siis suure Tundega. Aga surve oli küll suur. Et ma ikka kellegi leiaks. No kuidas siis niimodi üksi? Kas imelik pole, kui keegi kodus ei oota? Selle surve tulemil jäi mulle mulje, et paljud ei ootagi armastust ära. Et suhtesse (koosellu) astutakse põhimõttel, et „ah sobin ju küll enam-vähem temaga“. Ma väga loodan, et see tegelikult pole nii!

Siin ilmas on kahjuks väga palju kibestunuid inimesi. On õelust, kadedust, nähvamist, komplekse ja muud sellest mitte toredat. Ma ei usu, et keegi lihtsalt on õel ja kade. Õelus ei tule õnnelikust ja rahulolevast inimesest. Igasugused surgitsejad ise ongi need kõige õnnetumad. Katkine inimene kipub teisi ka katki tegema. Kas või haavama.

Olen palju mõtisklenud õnne ja selle olemuse üle. Eks see on ikka mõtteviisis kinni. Leidsin enda „kitsaskohad“ ja olen oma mõtlemisega palju tööd teinud. Ma tõsimeeli üritan igas olukorras näha positiivset, ebaõnnestumises õppetundi, selekteerida oluline ebaolulisest, kulutada oma energiat vaid vajalikule ning mitte keskenduda pisiasjadele.

Ja mis kõige olulisem – mitte muretseda! Muretsemine on üks mõttetumaid ja energiakulukamaid tegevusi üldse. Esiteks sellepärast, et genereeritakse igasuguseid negatiivseid stsenaariume silme ette ja elatakse neid mõtteis läbi. Ettekujutletavaid probleeme, mis tõenäoliselt ei juhtugi! See võtab mõtteenergiat, mis on üks väga kasulik ressurss. Tagatipuks ei lase muretsemine olevikus elada, sest hõljutakse oma mõtteis mingis negatiivses tulevikumullis. Pealegi on hirmul suured silmad ja enamus inimesi tulevad negatiivse stsenaariumiga paremini toime, kui muretsedes tundus. Ja kui keskenduda käesolevale hetkele, kulutada oma energiat olevikule, tehes asju produktiivsemalt, on ka väiksem tõenäosus negatiivsete asjade juhtumisele. Sellesse usun ka tõesõna, et soovidel ja mõtetel on kombeks täide minna. Nagu Margaret Thatcher ütles – ole oma mõtetega ettevaatlik. Neist saavad sõnad. Sõnadest saavad teod. Tegudest saavad harjumused. Harjumustest saab karakter. Karakter määrab kõik.

Kui olla pidevalt negatiivne, murelik ja kartlik, siis oledki virisejast argpüks, kes kuskile ei jõua. Kui aga soovida – häid soove – need saavad teoks! Ja kui tulevad teele raskused, siis need on omal kohal, et proovile panna, kui väga eesmärki soovid. Visadus, sihikindluse ja tahtejõuga jõuab kaugele.

Muidugi mängivad suurt rolli valikud. Võib-olla ollaksegi sellises „mugavussuhtes“. Või tehakse tööd, mis tegelikult ei meeldi. Või on kellegi vastu suur vihkamine või käimas hoopis pikk-pikk tüli.

Endale võib kinnitada küll, et tegelikult on kõik hästi, aga hing, kuramus, ei jää uskuma. Iseendale valetajad on kõikse suuremad valevorstid. Paljudes olukordades ei jäägi muud üle, kui miskit muuta. Aga seegi algab mõtlemisest – eristada, kas tegemist on pisiasjade paisutamisega või ollakse tõesti sügavalt rahulolematud. Ja kui ongi muutuseid vaja, siis lihtsalt asjaga tegeleda. Muutusteks pole kunagi hilja. Meile pole teadaolevalt nii palju elusid antud, et neid vale inimesega veeta. Või päevi mööda veeta tööpostil, mis pikas pespektiivis mingitki rõõmu ei paku. Ma ei ütlegi, et iga päev peab olema lust ja lillepidu. Ikka on kehvemaid päevi, aga kui „kehv päev“ kestab kuid, siis on midagi valesti.

Igaveste üksikute“ kohta ma oskagi seisukohta võtta. Istekohta ka mitte. Muidugi on kurb, kui inimene väga tahaks, aga (vastastikust) armastust ei leia. Ma arvaks, et ehk pole selle isiku elus ruumi. Hoitakse end ehk liiga hõivatuna, kas või mõtteis. Või siis ollakse teo kombel kojakesse tõmbunud ning ei julgeta end kellelegi avada. Minevikuvalu kuulub ikka minevikku. Valu ei kao kahjuks kuskile, aga ajapikku see käärib ja hakkab seestpoolt sööma.

Milline ma olla tahaks? Rahulik, tasakaalukas ja rõõmsameelne inimene, kes soovib teistele head. Kes on küll abivalmis, kui valmis iseenda eest seisma ja ei lase end ära kasutada. Jätkan enda ümbritsemist positiivsete ja toredate inimestega, kellest mul on eeskuju võtta. Harin end ja suurendan pidevalt silmaringi. Tunnen elu vastu huvi. Panen end uute väljakutsetega proovile ja ei pelga ebaõnnestumisi. Ei keskendu negatiivsele, pisiasjadele ega lase end teiste draamadest kaasa viia. Abistan teisi nõu ja jõuga, kuid distantseerun, kui isik end ise aidata ei taha. Panen iseennast tähele, tundes ära ärrituse ja ärevuse ning tegelen nende tekkepõhjusega. Kui tekib kellegi suhtes negatiivne emotsioon, analüüsin seda. Sest kõigel on põhjus. Ei pea vimma. Väärtustan seda, mis mul on, siiski liikudes edasi.

Lisaks kõigele lepin sellega, et plaanide tegija ja ettemõtleja olen niikuinii, kel peavad paljud aspektid organiseeritud olema. Mis teha, ma olen selline. Aga vot muretsemist, seda üritan küll mõtteist välja suunata.

Ja muidugi toidan oma keha võimalikult toitainerikaste toitudega, treenin regulaarselt ning võimaldan endale piisavalt und.

Kõlab ju küll kui retsept õnnele, või mis?

DSC_0103

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s