Kuidas me rasedust tähistamas käisime

Jõuan reedeõhtul koju. Kell on juba pool seitse ja mina väsinud. Olen päev otsa lugenud, analüüsinud üht lepingut, mille tituleerin keerulisimaks, millisega olen kokku puutunud. Kui palju termineid, viiteid, risti-rästi reguleerimist võib paarisajasse lehekülge mahtuda? Ja mina arvasin, et Eestis tegelesin pikkade ja keeruliste dokumentidega. Oh mind ullikest ja naiivitari. Ometi ei olnud mul intensiivseim päev, sest saingi kogu kontoris viibitud aja jooksul tegeleda vaid paari-kolme asjaga. Mõni päev upub mu meilikast e-kirjade laviini alla. Kõigi saabuvate päringutega on vaja paari tööpäeva jooksul tegeleda, mis tähendab pidevat prioritiseerimist. Mõni leping peab saama sõlmitud kohe, mõnega on aega. Mõnda räägitakse läbi pikalt, muudkui üksteisele erinevaid versioone põrgatades. Aga ei, reede ei olnud üks sellistest päevadest.

Koju jõudes hüppan kohe duši alt läbi, riietun vabaajarõivastesse ja asume Kaspariga teele. Meid oodatakse babyshower‘ile. Kohe ei oska sellele eestikeelset vastet leida. Eestis peetakse katsikuid, aga selleks peoks on tita juba sündinud. Siin tähistatakse rasedust ja peatselt emaks-isaks saamist. Eesti komme on minu arust toredam, sest saab uut ilmakodanikku uudistada. Aga meie saime ainult rasedust tähistada.

Õnnelikuks peatseks emaks on Kaspari töökaaslane. Nende tööpundile meeldib üksteise tähtsate sündmuste juures viibida. Meid võtab oma heledas, valges ja piinlikult puhtas majas vastu Marilou. Ja kui ma ütlen valge, siis ma mõtlengi seda, et kogu mööbel on valge. Terves majas on ka valge plaaditud põrand. Parketi asemel põrandate plaatimine on Austraalias üsna levinud. Nad käivad jalanõudega toas ja ju siis on plaate lihtsam puhastada.

Teised külalised on roosas, meie mitte. Kaspar olevat mulle roosa-teemat maininud, aga mul läks see kõrvust mööda. Ega mul polegi garderoobis midagi roosat. Roosamanna on tingitud peatsest tüdrukukese sünnist.

Filipiinlanna, kellega pulmas pikemalt rääkisin, veab mind kohe enda juurde istuma. Ta uurib igasugu asju Eesti kohta ja annab nippe, kui tahame Filipiinidele reisida. Näpunäited on toredad, aga vastustega Eesti kohta jään vaat et jänni. Ta muudkui uurib, et kas meil on kulda. Ei? Aga kaevandused? Ei? Aga riidetööstused? Ei? Aga naftat? Seda ka pole? Aga… millega te siis end majandate? Appi, mida me ekspordime?! Nii piinlik. Sellises võtmes polegi nagu midagi eksportida. Pole suuri ressursse, mida nõrkemiseni müüa. No IT-sektor on meil väga arenenud ja välisinvestorid on. Toiduaineid ikka imporditakse. Teenuseid müüme.

Kodumaa teemad lõppevad, sest tuppa astub õnnest ja tähelepanust õhetav suure punuga Nepali tütarlaps, kelle aulist rasedust me oleme kogunenud tähistama. Rase noor naine on end punasesse pidulikku kleiti mähkinud. Peas on helklev ehe, mis langeb laubale. Ilmselt on tegemist traditsioonilise ehtega. Tütarlaps ja tema abikaasa on päris Nepalist.

Üks minu vastas istuv tüdruk on riietunud traditsioonilisse India sarisse. Imetlen salamisi nende kultuuri tugevust. Siiamaani kannavad noored tüdrukud traditsioonilisi India riideid olukorras, kus enamus maailma kummardab Lääne moodi.

Minust veidi edasi istub üks pearätiga tüdruk, ilmselt moslem. Seltskonnas istuvad filipiinlannad on üsna tavapärastes suvistes riietes. Nad näevad kõik väga noored välja, kuigi mõnel vanust üle viiekümne. Nad kadestavad me valget nahka, kuid ei adu vist, kui väga neil endil oma noorusliku väljanägemisega veab.

Kaplan, kaunis malbe naisterahvas, astub söögilaua juurde ja peab palve. Mina kui vana pagan tunnen end küll veidi ebameeldivalt, langetades pea. Palvetamine ei ole mulle harjumuspärane, kuid mulle meeldib toas leviv heasoovlik õhkkond.

Head soovid soovitud ja palved peetud, asume sööma. Laual leidub pitsat, sushit, isetehtud kevadrulle, Aasia pelmeene dumpliguid ja muud head paremat. Veidraima roa on toonud austraallanna Serena. Vägilase mõõtu naine on peole kaasa valmistanud võidelaadset segu, mida serveeritakse suurest ümmargusest saiast, mille sisu on õõnestatud. Sööme, joome ja jutustame. Aga mitte kaua. Algab mängude aeg. Mina seltskonnamänge eriti ei armasta, peale lauamängude. Kuid pole pääsu ka suurimatel skeptikutel. Mind kamandatakse Kasparit lutipudelist jootma. Kõlab nagu veider fetiš? Võehh, unustage ära, me ikka veel tähistasime elu algust. Kaspar ahmis lutipudelist koolat ja mina hoidsin seda. Jäime teiseks, Kaspar polnudki kiireim kulistaja.

Siis algas teine mäng. Pidi arvama raseda neiu kõhuümbermõõtu. Suur oli üllatus, kui selgus, et olin ümbermõõdu sentimeetri täpsusega ära arvanud. Sain auhinnaks kommikarbi. Cadbury oma, mis on nagu Eestis Kalev.

Viimase mänguna tuli paberile tüdrukunimesid kirja panna. Noorpaarile meeldis enim üks „H“ tähega nimi ja nii pidime meiegi just selle tähega nimed paberile panema. Me Kaspariga kumbki ei skoorinud.

Seejärel anti pidulikult ühiskingitus, rahaümbrik, üle ning sooviti veel noorpaarile kõike head. Selline positiivsus tekitab sooja ja mõnusa tunde. Aga pidu hakkas vaikselt lõppema. Natuke räägiti nii igaks juhuks õuduslugusid sünnitusvaludest. Raseda neiu abikaasa sattus jutusoonele nende abiellumisest. Pulmi oli neil lausa kaks. Neiu vanematele ei meeldinud peigmees absoluutselt ning nad ei olnud nõus oma tütart talle abikaasaks andma. Peigmees üritas küll. Ta helistas tihti neiu isale ja veenis toda, et tal on neiu suhtes head kavatsused ning ta suudab neile tagada õnneliku ning kindla elu. Ei aidanud jutud heast töökohast ega lahkest südamest. Noormees oli sündinud valesse klanni ning sinna oma tütart ei anta. Nepali vanamees jäi endale kindlaks. Tal oli tütrekesele mees juba välja vaadatud.

Aga armastus ei küsi Nepali vanamehe plaane. Neiu abiellus oma noormehega salaja. Lisaks kolis veel Austraaliasse ka. Nüüd oli juba topeltvabandus abiellumiseks, sest partnerviisat ju partnerita taotleda ei saa.

Lõpuks vanemad leebusid. Üheksandal aastal nende tutvumisest peeti pulmad kogu perega. Nüüd on väimees Nepali vanamehe suur lemmik. Paari kümnendal armastuseaastal sünnib perre väike tütreke. Lool on õnnelik lõpp.

Mul oli hea meel, et keegi ei küsinud, kuidas on tütre äraandmise, abiellumise ja pereloomisega lood meie riigis. Ei oleks üldse tahtnud öelda, et tihti ei abiellutagi. Et meil on väga palju üksikemasid, kes päevast päeva oma lapsi vaid omal jõul kasvatavad. Et paljud tütred ei teagi oma isa, kes saaks neid tulevasele abikaasale „üle anda“. Või et kui ka abiellutaksegi, minnakse tihti keskeakriisi saabudes lahku. Pahatihti, sest mehe käevangu on sugenenud uus tibike, noor ja mahlakas kui viinamari, kui eelmise ringi naine juba rosina kombel kokku hakkab kuivama.

Oh ei, ma poleks seda kõike rääkinudki. Oleks naeratanud ja rääkinud, et abiellumine hakkab taas moodi minema. Ja et aina rohkem mehi osaleb ka kodutöödes ja laste kasvatamises. Ning ise mõtleks, et eks iga pott leiab oma kaane. Seda igas kultuuris. Aga õnneks keegi ei küsinudki.

Oligi aeg koju minna. Istusime pimedas autosse ja minule omaselt, läbematult, asusin võidetud kommi nosima.

Rohutirtsud siristasid, kui koju jõudsime. Kakaduud ja muud linnud oli juba ööunele läinud ja enam ei lärmanud. Oligi päev läbi.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s