Sulle meeldib, mulle meeldib, meile meeldib Singapur!

Kirjutasin seda postitust Kuala Lumpuri lennult. Nagu pealkirjastki võib lugeda, oli reis Singapuri elamusterohke ja meeldejääv. Veetsime seal kolm päeva. See oli täitsa paras aeg, et linnast üldpilti hoomata. Siiski jäi meil läbi käimata mitu toredat kohta. Nagu Kaspar ütles, kolme päevaga selgus, et peab siia ükskord tagasi tulema.

Tegemist on väga futuristliku linnaga. Või õigemini, linnriigiga. Singapur vabanes Briti kolonisatsioonist alles 20. sajandil, kuid tegi tohutu arenguhüppe. Tegemist olevat South East Asia kalleima linnaga. Singapur on tõesti arenenud. Isegi kraanivesi on siin turisti jaoks joodav, mis Aasias peaks üsna haruldane olema. Terve linn on täis uusima disainiga pilvelõhkujaid, kõikjal on hästi puhas (sh metroos) ja kaunistuseks leidub ohtralt lilleseadeid, purskkaevusid jne. Üheks riigikeeleks on malay ja mandarini keele kõrval inglise keel, nii et turist saab kõikjal kenasti hakkama. Tõsi, nende aktsendist on üsna keeruline aru saada.

Seal on palju indialasi. Muidugi leidub ka moslemeid. Asiaatidel ma paraku eriti vahet ei tee, jaapanlastel ehk, nii et pakun umbes, et hiinlasi on ka valdavalt. Igatahes, inimesed on hästi sõbralikud. Metroos pakkusid meessoo esindajad mulle mitu korda istet ja inimesed naeratasid vastu. See on nii oluline. On nii veider, kui käid ringi, naeratus suul, ja inimesed selle peale pilgu ära keeravad.

Palju on näha Inglismaa pärandit. Seda kajastavad näiteks nende pistikud ja liiklussuund (sama tagurpidi kui Aussis ja Inglismaal).

Ostsime juba lennujaamast turistidele mõeldud mitmepäevase ühistranspordipassi. See osutus väga otstarbekaks investeeringuks, liiklesimegi peamiselt metrooga. Niisiis saime külastada erinevaid linnaosasid ning rohkem linna näha. Reisiarvustusi guugeldades lugesin küll, et olevat väga walkable city, aga me kõndisime juba niigi vaatamisväärsuste juures jalad rakku. Ei tea, mis siis veel oleks, kui igale poole jalutanud oleks.

Jõudsime siinna 4. juuni hommikul pärast 4,5 h tunnist lendu. Siin on kell poolteist tundi Austraalia ajast taga ka, nii et võitsime aega. Rändasime kõigepealt metrooga hostelisse ning sõitsime seejärel paljukiidetud botaanikaaeda kaema. Oli küll ilus, tohutu lahmakas maa-ala disainitud temaatilistesse aedadesse.

Botaanikaaed avastatud ja jalad väsinud, sõitsime Little India linnaossa. Juba metroojaama juures oli suur turg ja hulgi toidulette. Võttis silme eest kirjuks lausa. Kõikjal oli hindusid, käis aktiivne melu. Tegime toidulettidele ca poole tunniga ringi peale ja jõudsime lõpuks otsusele. 7 dollari eest õhtusöök kahele, pole paha! Toit oli muidugi väga hea, Eestis peab sellise roa eest restoranis palju raha välja käima ja siis pole ka ilmselt nii autentne söömaaeg. Ostsin ka mingit jooki Grass Jelly Mix. Seda serveeriti kilekotist! Jah, India onuke pani kõrre kilekotti ja nii ma siis jõin sealt. Veidra maitsega jook oli, aga 70 sendi eest maitseelamus omaette.

Kõhud täis, jalutasime niisama seal linnaosas ringi. Igal sammul olid kullapoed ja väiksed poekesed. Tänavad olid inimesi paksult täis. Peatänava ääres oli tempel, no selline kujukesi täis, nagu Indias ikka. Sees käis usurituaal. Üks mees tegeles seal veega, teine lõi trummi ning sisenevad mehed kummardasid kuju poole ja tegid kätekõverduste sarnaseid liigutusi. Kõik sisenesid templisse paljajalu. Selline elu siis, kõigepealt töölt tulles turul kõht täis ja siis templisse.

Little India linnaosas käimine oli omaette elamus. Lääneriikides käies on minu kogemuse järgi igast Hiinalinnad jne lihtsalt paar tänavat paberlaternatega, kus veidi Aasia söögikohti. Singapuri India linnaosa külastus oli aga nagu pisike India reis. Rafineeritud kõrghoonete ja kauni pargi vahelt sigrimigri Indiasse põikamine on ikka kontrast küll ühe päeva kohta.

Läksime hostelisse ja magasime end korralikult välja, millele järgnes hommikusöök meie „kodutänavas“. Muide, Aasia (kitsamini vist Hiina) Egg Porridgel pole munaga eriti mingit pistmist, tegemist on riisipudruga. Mina ristisin oma roa hoopis üllatuspudruks. Kuidas veel nimetada rooga, millest leiab kuivaks praetud sibulat, lihatarretise tükke, midagi lihapalli laadset ning iga ampsuga kaasneb mõni uus maitsenüanss?

Reede oli loomaaiapäev. Singapuri loomaaed on tituleeritud üheks maailma parimaks ja eks tuli seda loomatoredust nautima minna. Oli tõesti muljeterohke kogemus. Loomad olid eksponeeritud võimalikult avatult ja lähedal, nii et orangutang ronis otse pea kohal ja nahkhiir maandus meist poole meetri kaugusel. Seal oli küll loomi üle maailma, kuid muidugi Aasia loomade esindatus oli kõrge. Nägin mitmeid isendeid, kelle olemasolust teadlikki polnud. Lisaks oli palju pööratud tähelepanu liikide ohustatuse probleemile. Teadsin küll varem elevantide, ninasarvikute, krokodillide, puumade, haide jms ohustatuse probleemist, kuid Singapuri loomaaias olid välja toodud karmid numbrilised faktid. No kas on siis normaalne, et elevantide populatsioon on sajandiga langenud üle 50% ja seda vaid mõne isiku soovist saada endale üks tükk elevandiluud? Või et ninasarvikult raiutakse sarv maha ja jäetakse ta niimoodi piinlema? No ega siiski mitte! Inimeste ahnus on aga piiritu ja selle peale ju ometi ei mõelda, et iga liik on siin loodusahelas vajalik – ka mürgised maod ja kurjad krokodillid. Lõppude lõpuks maksame ju kõik seda planeedi hävitamise hinda, kas või läbi tulevaste põlvkondade. Maailm on raisus, ohkasin. Kaspar olevat seda kõike juba ammu nentinud.

Pärast loomaaeda ostsime metroopeatuse juures asuvalt turult näkse – kebabi, mingeid jaapanipäraseid palle ja praetud jäätist. Kõik oli muidugi väga maitsev ja seda kõike vaid paari taala eest. Olime varem kuulnud, et Singapur on tohutult kallis. Odavate hindadega Aasia riikidest tulles ehk küll, aga meile kui Austraalia pinnal saabunutele küll mingit hinnašokki polnud. Vaatamisväärsused on jah läänelike hindadega, aga head toitu saab soodsalt. Tuleb lihtsalt kohalikke järgida. Kaubanduskeskuste kohvikutes on näiteks hinnad viiekordsed. Me ei tulnud aga Singapuri selleks, et piinlikult läikima löödud südalinna keskuses kallihinnalist burgerit või lihalõiku süüa. Tahaks ikka päriselu näha, kogu oma kontrastides ja hiilguses. Ma varem ei mõistnud seda omal käel reisimise võlu ja turismilõksude vältimist, aga nüüd küll.

Õhtustasime Hiinalinnas, mis oli India rajooniga sarnane kogemus. Kui sööma hakkasime, tuli müügileti tagant Hiina tädi ja tõi demostratiivselt kahvli. Jätkasin söömist, aga see ei läinud mitte. Tädi hakkas elavate liigutuste ja oma keeles vadistamise saatel mu toitu segama. Aa, vabandust, seda rooga tuli enne einestama asumist segada.

Hiina turg oli, nagu ka nende oma kaubanduskeskus. Müüdi erinevat kulda-karda, Hiina raviürte jne. Nii põnev on võõramaistes poodides uidata, iseäranis toidupoes, see on suisa vaatamisväärsus omaette.

Mõtisklesin natuke turgude üle. Olen ise olnud alati n.ö „turuusku“ ehk külastanud Keskturgu jne. Teistmoodi Eestis ei saagi, kui on soovi näiteks lamba- või teatud veisetükkide osta. Neid lihtsalt ei müüda poes. Olen kohanud võõrastavat suhtumist, et turg on räpane. Eestlasele ehitati ikka uhke Nõmme turg, mille hinnad on pärast renoveerimist kõrge müügiplatsi tõttu kallid ja paljudele lausa üle jõu. Niimoodi kaob ju turu mõte. Välismaal käiakse ju küll meelsasti turgudel kohalikku elu kaemas, seda ka lääneriikides. Nagu ma varem blogis mainisin, ei erine näiteks Melbourne kuulus turg eriti meie oma Keskturust. Miks siis eestlasele oma turg ei sobi?

Niipalju siis sellest. Reedeõhtul käisime veel ka kuulsal Singapur Flyer‘il. On teine London Eye taoline vaateratas. Singapuri eksemplar olevat siiski maailma kõrgeim vaateratas. Meie igatahes nautisime vaadet täie raha eest. Sättisime mineku pimeda peale ja see oli väga hea otsus. Marina Bay Gardens kuulsad laternad mängisid värvilist tuledemängu, mis täiustas kaunist tuledes linnasiluetti veelgi. Kas selline ongi meie tulevik? Kaunis oli küll.

Laupäeva õhtusse jõudmisega sai läbi ka meie Singapuri avastamine. Päeval käisime veel Marina Bay Gardens’it lähedamalt piilumas. Taaskord ootasid meid ees kaunid purskkaevud, aasiapärased veidi müstilised kujud ja imelised lilleseaded. Singapuri juures ongi see tore, et kogu modernsuse juures õhkub linndisainist sajanditevanust kultuuri. Seda just kujude näol. Eriti on esindatud lõvid. Kõrghooned võivad olla küllaltki omanäolised, näiteks ühel „kolmesambalisel“ hoonel oli katusel palmiaed.

Jalutasime veel kuulsa lõvi Merlioni juurest läbi ja poseerisime turisti kombel seal ees. Oleks veel ehk muuseumigi põiganud, aga jalad olid omadega täitsa läbi. Sõitsime veel Harbour Front’i ja veetsime seal veidi aega. Päike lõõskas, aga vihma sadas. Vikerkaart siiski ei tulnud. Veider ilm oli, aga meid see vihmake ei heidutanud. On niikuinii palav ja kuivamine toimub ruttu. Muide, siin on ilmateatega üldse veidrad lood. Juba mitu nädalat jälgisin vahelduva eduga ilmateadet ja iga päev näitas äikest. Tegelikult on asukoha iseäraruse tõttu kogu aeg vihmavõimalus õhus. Kohapeal on siiani ikka ilus ilm olnud. Ongi parem, kui veidi pilvi on, päike lõõskab muidu liigpalavalt.

Hiljem lennujaamas oli väike draama ka – hiljutise muudatuse järgi ei lubata enne Malaisia lennule, kui olemas on ka tagasisõidupilet. Varem guugeldades see muidugi välja ei tulnud. Õnneks oli meil reisiplaan üldjoontes selge, nii et ostsime tagasisõidupileti kiiruga ära. Jõudsime napilt chek-in’i ära teha.

Nüüd asume Malaisias. Kirjutan siinsetest elamustest juba järgmine kord. Vihjeks – sigrimigri melu, pilla-palla liiklus, papagoid, ahvid, uued maitseelamused, palav ilm, islami kultuur… miski pole Eesti moodi!

Kõike head ja parimat, kallid!

Grete-Maarja