Tervitused Malaisiast!
Kirjutan seekord Malaisia pealinnast Kuala Lumpurist ja Cameron Highlands’idest. Taaskord on uued kohad avastatud, pagasit hulgi muljetega täiustatud ning saadud reisimise kogemusi. Iga korraga ikka teadjamaks ränduriks!
Saabusime Kuala Lumpurisse laupäeva hilisõhtul. Lennujaam asus hostelist kaugel ning seega pidime võtma takso. Meid võttis hotelis vastu äärmiselt sõbralik meesadministraator, kes meie check-in‘i juba ootas. Toavõti antud, jätkas ta leti taga põrandal oma palverituaali. Hostel asus Hiinalinnas.
Pärast kosutavat und asusime linna avastama. Hiinalinnas nuudlid söödud, läksime linnuaeda. Jalutasime seal ringi ja imetlesime linde. Neid oli igasugustes värvides ja suurustes, lendasid seal aias vabalt ringi ja ei kartnud üldse inimesi. Külastuse tipphetk saabus papagoide aias. Seal sai osta piima, mida neile joota. Kasutasin kohe võimalust ja lükkasin anuma ühele papagoile noka ette. Kaspar astus ka ligi. Miskipärast andis pargi töötaja meile toitmiseks veel ka seemneid, misjärel omandasime lindude hulgas tohutu populaarsuse. Kummalegi tuli üks papagoi isegi õlale! Kasparil oli käed-jalad tööd täis ümbritsevate lindude toitmisega nii peost kui ka topsist. Seisis teine seal nagu Lumivalguke, linnud ümber. Minu õlalt ei kavatsenud papagoi üldse lahkuda, isegi pärast toidu otsalõppemist. Jalutasin siis aias ringi, papagoi õlal. Lõpuks pidime aga ikka sellelt alalt lahkuma, aga ei saa ju papagoid ka parima tahtmise juures kaasa võtta. Kaspar pidi ta lahkumiseks linnu jalga katsuma, mispeale too solvunult kaugele ja kõrgele lendas.
Aias jalutas ringi kukk ja kires kuke moodi. Vähemalt nii arvasin mina. Tegelikult ei olnud see mingi kukk, vaid täieõiguslik džunglilind oma liiginimega – nii väitis teabesilt. Ei tasu ikka midagi eeldada.
Linnuaia lõpus oli palju ahve, kohe perekondade kaupa. Nemad elasid oma ahvielu ja mõtlesid oma ahvimõtteid. Meie jälgisime neid. Nad ronisid, hüppasid veesilma kõhukat, sõid puuvilja, üks väike ahv sai oma emalt meie nähes karistuseks vastu kukalt isegi. Poolkarvutu tittahv rippus oma ema küljes ja oli hästi armas. Mina oleks sinna ahvielu seadusi jälgima jäänudki, aga lõpuks tuleb ju edasi liikuda.
Meie liikusime kultuuri poole. Külastasime islami kunsti muuseumit. Retk sinna oli täitsa väärt ajainvesteering. Muuseumis oli esindatud pea kõik – arhitektuur, riided, nõud, pildid, ehted jne. Minu jaoks oli uueks faktiks, et nemad ei maaligi. Vähemalt vanasti ei maalinud. Neil olid hoopis kalligraafid, kes peenelt elu-olu kajastasid. Ilusad pildid olid, kuid väga realistlikud. Ei mingit abstraktset kunsti. Sajanditevandused nõude- ja plaatidemustrid meenutasid tänapäeva disainmustreid. Mõni muster oli selline, et paneks mõne rea selliseid plaate omagi kujutlevasse vannituppa.
Pärast kultuurinautimist külastasime Central Market‘it, kus mina proovisin kiidetud Laksa Masalat. Oli teine natuke liiga vürtsikas, söömine ei tohiks ikka kõrvetavalt valus olla. Muidu ei olegi toidud eriti vürtsikad olnud. Pealegi saab ju alati öelda, et vürtsikat ei taha. Vürtsikad või mitte, maitseelamusi oleme saanud küll ja veel. Aasias reisimine on kõigele lisaks äärmiselt maitsev kogemus. Muide, Malaisial polegi n.ö „oma kööki“, vaid esindatud on peamiselt India, Tai ja Hiina toit. Sattusime kahjuks linnareisi ajal paar korda kohta, kus polnud just parim India toit. Ilmselt lihtsalt ei jopanud. Tai toidud olid see-eest suurepärased.
Tänavad on seal hoopis teistsugused kui Singapuris. Lärmakust, mustust, rahvamasse ning müügilette on rohkem. Kerjuseid on palju. Õhtupimeduses hiilivad ringi kondised kassid. Kui seljakotiga linnas ringi kõndida, pakutakse küll hotelli, küll bussi. Aga inimesed on sõbralikud, naeratavad ja pakuvad abi (kui nad just sulle midagi müüa ei taha). Eks ka siin ole inimesi igasuguseid, nagu igal pool. Burkaga naisi on palju, aga enamus neist on tänapäevased. Tualetis klõpsutasid teismelised moslemitüdrukud näiteks selfisid, kirjud pearätid peas. Pärast siirdusid burgereid ja friikartuleid sööma. Indialased söövad ka siin kätega ja maalivad endale otsaette täppe. India templeid satub ka teele ette, nägime vilksamisi näiteks India pulma. Elu on siin kirev. Liiklus näib kohati ülimalt kaootiline, aga ometi peitub selles mingi süsteem. Muidu ei jõutaks ju sihtpunkti.
Teisel linnareisi päeval muukisime pärast India pannkookide roti’de söömist endi jaoks ahti Kuala Lumpuri metroosüsteemi ja sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on väga kõrgete koobastega, kuhu on rajatud hindude tempel. Koobastesse viis maailmatuma kõrge trepp.
Tegemist on indialaste jaoks väga püha kohaga ja naised peavad kaetud olema. Kandsin spetsiaalselt oma igaks juhuks Aasiasse kaasavõetud õhukesest riidest pikki pükse. Pagana palav oli nendes. Vabatahtlikult küll pikki riideid selga panna ei taha, aga kohalikud kannavad neid küll.
Sissepääs koobastesse oli tasuta, aga turistimassidelt kasu lõigata üritatakse ikka. Isegi koobastes oli müügilette, rääkimata neid ümbritsevatest aladest. Miskipärast müüdi seal ka mänguasju. Turiste tuleb koorida igal viisil, seda teavad isegi ahvid. Ka nemad olid platsis ja nillisid neid, kes olid ühest letist ahvitoitu ostnud. Meil oli, nagu ikka, kaasas näksiks puuvilju. Ohverdasime ahvide meeleheaks ühe ploomi. Nii kui Kaspar selle välja võttis, olid paar ahvi juba platsis. Hammustasime ampse ja andsime neid ümbritsevatele ahvidele. Suured ei lubanud väikseid ahvikesi ligi, aga mõnele pisikesele saime ka ikka ampsu anda. Miskipärast on see loomade toitmine elamus omaette. Vast sellepärast, et siis on nad nii lähedal. Kaspar tegi isegi ühe ahviga selfi. Vahepeal ahv naeratas, paljastades oma kõik hambaread. Kahjuks see hetk pildile ei jäänud, aga mällu küll.
Koopad olid uhked ja kõrged. Seal oli veider segu looduse vägevusest ja inimkäe sekkumisest. Koopasse oli veetud vesi, elekter ja ehitatud palvealtareid. Prügi vedeles seal ka. See oli veidra auraga koht, veidi hirmuäratav ja samas nii rahulik.
Sättisime pimeda ajaks ka Petrona kaksiktornide külastuse. Me sinna sisseminekuks piletit ei lunastanud, vaid piirdusime eemalt vaatamisega. See on lummav hoone, kui helendab pimeduses kogu oma kõrguses. Tornid asusid kesklinnas, mis nägi välja nagu tänapäeva linnasüda ikka – kõrghooned, puhas ümbrus ja äriilmega inimesed. Petrona kaubanduskeskus oli nagu näiteks Viru keskus, ei midagi uut. Südalinnas ei saa ikka kohalikku biiti kätte, selleks peab kaugemale minema.
Koduteel sõime ühes India restoranis. Proovisin taaskord soovitatud Nasi Lemak‘it. Vot see on küll hea roog!
Järgmisel hommikul oligi juba aeg pakkida asjad ja asuda bussijaama poole teele. Sõitsime Cameron Highlandsi. Vahemaa sinna oli küll vaid 180 km, aga sõit kestis üle 4 tunni, seda mägiteel sõitmise aeglusest. Tee oli väga kitsas ja käänuline. Oma autoga seal küll sõita ei julgeks. Vaated olid muidugi lummavad, ürgsest palmimetsast kuni mäenõlvadeni. Vahepeal nägime ka külasid, kus majadeks olid põhiliselt puuonnikesed. Lapsed lippasid paljajalu onnikeste vahel ringi, koerad lesisid, pearätiga mosleminaised istusid maja ees. Vat selline elu siis!
Jõudsime lõpuks päris kõrgele. CH on Singapuri suurune ja koosneb väikestest linnakestest. Meie ööbime Tanah Ratas. On teine väike moderne linnake, meenutab Austria mägiküla. Turiste on siin palju ja elanikud räägivad hästi inglise keelt. Siin on ka õhk jahedam, nii 20 kraadi kanti. Seda siis ilmselt mägise asukoha tõttu.
Võtsime tuuri. Täna hommikul võttis meid peale väikekaubik, kus 11- pealise grupiga ekskursiooni läbisime. Käisime liblikafarmis, Mossy metsas ronimas, teeistanduses- ja vabrikus. Väga tore oli. Eriti jäid meelde teeistanduse rohelised nõlvad. Nii kaunis, nagu muinasjutus! Ega Mossy mets sellele alla ei jäänud. Seal kohtasime ka putuktoidulist lille. CH on väga väärt koht, tasub külastamist. Malaisial on tohutut palju nägusid.
Jätkame reisi paradiisisaartel, kuhu hakkame juba homme liikuma.
Tervitused!
Grete ja Kaspar
Seikluslik elu 