Hüvasti, austrid!

 

Merele mineku tunked - farmipaarike
Merele mineku tunked – farmipaarike
Õhtune Smoky Bay rand
Õhtune Smoky Bay rand

image

Kalmaarirõngad tsillikastmes
Kalmaarirõngad tsillikastmes
Pubis
Pubis

Rändur tuleb, et lahkuda. Ränduriga sõbruned, et temaga igaveseks hüvasti jätta.

Jah, meie aeg Smoky Bays hakkab lõppema. Juba esmaspäeva varahommikul istume oma autokesse, et lõputult sõita, kuni terendab Kesk-Austraalia. Loodetavasti viib meie tee siit Ulurusse, Alice Springsi, Darwinisse, Singapuri, Malaisia mõlemale kontinendile ning Balile. Lõpp-punkt on taas Darwin.

Meie lahkumisse suhtus tööandja üllatavalt mõistvalt. Eks nad ole päkkerite peatsete lahkumistega harjunud, kuigi soovivad töötajaid kauemaks kui paariks kuuks. Nädalavahetuste õhtuil ootab meid ees hüvastijättude eri. Viimased dringid, viimased koosveedetud minutid. Hüvasti jätame ka Uku ja Liisiga. Just, neli eestlast kohtusid teisel pool maakera kalurikülas, et kumbki eraldi suundadesse lahkuda.

Seejärel saabki läbi meie esimene verstapost siin Kängurudemaal. Jääd meile alatiseks meelde, armas Smoky Bay! Kohtlesid meid hästi. Üks töökaaslane küsis, mis mulle siin kõige rohkem meeldis. Mõtlesin sekundi ja vastasin, et jetty, kalastamine, rand ja toredad inimesed.

Mäletan, kui siia esimest korda sõitsime. Oli hilisõhtu. Olime veidi ärevil, ikkagi tundmatu koht oli see meie uus kodu. Autost väljudes vapustas mind erk tähistaevas. Tähed olid kuidagi nii lähedal, nii kaunid, nii selged.

Kui aga eredatele hetkedele mõelda, siis esimesena tuleb meelde krabipüük. Oli suve kuumim päev. Delfiin ujus sisuliselt paadi kõrval, näidates end julgelt. Krabidega näkkas. Poole püügi pealt tõusis tuul. Tagasisõites istusin vesseli ees, rappudes lainetega kaasa. Tunne oli kui lõbustuspargis. Iga suurema lainega pritsis mind mõnusalt jahutav vesi. Päev hiljem saime neid imelisi krabisid ka meedivas seltskonnas mekkida.

Ära ei saa unustada ka meie valentinipäeva kail. Isegi hilisõhtul oli ilm väga soe ja tuulevaikne. Jõime imehead veini, istusime ja vaatasime taas neid imelisi tähti. Kail ei olnud kedagi peale meie endi. Kuigi lihtne, oli see väga kaunis õhtu. Õige inimesega ei ole vaja kalleid muljetavaldavaid restorane ja uhkeid kingitusi, et veeta koos meeldejääv ning südantsoojendav õhtu. Iga hetk on eriline. Seda tunnet juba raha eest ei osta.

Mäletan esimest vaatepilti Halley rannas – kaljud, tohutud lained, vali lainemüha. Soojalt meenutan meie õhtuseid jooksutiire ja jalutuskäike rannas, taustaks päikseloojang, mille järgselt oli taevas erkroosa. Tore oli osa saada nädalavahetuste pubimelust. Mäletan neid naeratavaid poolhambutuid vanamehi, seltsivaid kaaspäkkereid ning seda tädi, kes igal reedel seal tantsis, justkui oleks tegemist aasta parima peoga.

Delfiinid, pelikanid, kõige imelikumalt häälitsevam lind, krabid, meretähed, jetty, merilõvid, austrid, kalmaarid, palmid, tuul, paadid, otsatu ja ääretu lahkus – see ongi Smoky Bay. Linnake, kus uksi ei lukustata ning pubisse minnes jäetakse võti auto süütesse. Linnake, kus üksteise eest hoolitsemine on justkui nauding. Meie automured olid ühtäkki kõigi me töökaaslaste mured. (Jah, meie autol oli vahepeal käivitamiseprobleeme. Mehaanik tuvastas, et vaja on uut akut. Korda sai ka konditsioneer. Seda kõike väga mõistliku hinna eest. Saan aru, eks keskealisel metallist proual võib ikka mõni viperus olla, peaasi, et need ainsaks üllatusteks jääks).

Väiksed žestid on need, mis seda lahkust ja hoolivust esile toovad. Näiteks kui meie endine majakaaslane eile meile oma initsiatiivil kõvaketta tõi. Ehk läheb pikalt teel olles igavaks ja tahaks uusi filme vaadata. Või kui siinne vanaisa meile majakest korda tegi ja seda tavaariga varustas. Või kui meie töökaaslasel ranne haige on ja ülemus lõunapausil ta käele kontrastivanne tegi. Üksteisega arvestamine on siinkandis reegel. Isekas inimene on nende jaoks veider. Selline üksteisest hoolimine ja teineteisega arvestamine tundub meile juba nii iseenesestmõistetav, et ei mäletagi, kuidas meil kodumaal lood on. Hoiate ikka üksteist ja olete abivalmid, eks? Et keegi ei oleks oma mures üksi! Loodan, et meie ootused ei saa petta. 🙂

Homme on meie viimane tööpäev. Ega kauem siin küll olla ei sooviks – vesi on üsna jahedaks muutunud. Ei ole üldse meeldiv minna kell seitse hommikul kuuekraadise soojaga merele ja käed 12-kraadisesse vette pista. Suvel oli merelkäik mõnus, aga ei enam. Aina tuulisemaks ja jahedamaks muutub, päike näitab end vaid vahel keskpäeval. Lühikeste käiste väel on päeval paras olla, aga õhtud ja hommikud on külmad.

Pealegi, rändur ei jää ühte paika kauaks pidama. Külg-külje kõrval, käsikäes, avastame koos maailma. Meil ei ole praeguses eluetapis kindlat koduaadressi. Kallis, Sina oledki minu turvaline kodusadam ja pelgupaik! Kodu on ju ikkagi seal, kus on süda.

Rändur on valiv. Tal on luksus liikuda koos aastaaegadega. Kui allpool läheb külmaks, tuleb põhja troopikasse sõita. Just, kõik on siin tagurpidi – lõunas on jahe, põhjas troopika.

Soovin teile Eestisse kõike head! Hoidkem rõõmsat meelt ja head tuju. Igatsen teid, armsad sõbrad ja perekond.

Grete

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s