Tervitused Austraaliamaalt!
Uskumatu, aga farmipäevi on meil jäänud teha vaid mõned loetud nädalad. Järgmine postitus saab suure tõenäosusega valmis vorbitud juba reisil olles.
Natuke tahan kirja panna meie siinsest olmest ja tööst. Et tegemist on farmitööga, peame iga päev füüsiliselt üsna aktiivsed olema. Siia tulles kuulsin jutte kuumas kliimas 30 kraadise soojaga lauspäikse käes töötamisest põllul või puude vahel, kus on palju ämblikke ja madusid. Meil on selles suhtes vedanud, et kuumas rabama ei pea, keegi kubjast ei mängi ja ei karju kiiremini liigutama. Töö on täitsa inimlik, mida ka kohalikud noored teevad (mitmeid päkkerite maatöid kohalikud tegema ei soostu).
Austeid kasvatatakse 2-4 aastat, olenevalt produkti ihaldatavast suurusest. Austrid kasvavad korvis, mis olenevalt nende suurusest on erinevad. Beebiaustritel on hoopis teistsugused korvid, kui suurtel söömisvalmis liigikaaslastel. Austreid kasvatatakse spetsiaalselt valitud lahesopis. Smoky Bay ja selle ümbrus paistab austrite kasvatamiseks ideaalne olevat, meie shedi läheduses on teisi austrikasvatajaid terve trobikond. Austrid on pirtsakad, tahavad olla kord vees, kord kuival. Tõusu ajal need ligunevad, madaliku ajal on kuival. Meie elurütm käib paljuski looduse tahte järgi, sest austrifarmide juurde sõidame vaid mõõna ajal. Kui mõõn on ikka kl 7 hommikul, siis selleks ajaks me ka merele lähme. Nüüd on siin kätte jõudnud sügis, mis tähendab kõrgemat veetaset ja varahommikuseid mõõnasid. Seega oleme viimased nädalad end teki alt välja ajanud enamjaolt kl 6 hommikul, vahel isegi 5:30. Arvasin, et pärast töö kõrvalt kooliskäimist enam kl 6 ärkama ei pea, aga võta näpust. Peab ikka! Algul tahtsimegi pikki tööpäevi, aga nüüd vahel tahaks ka varem koju jõuda. Nii väsinud oleme lihtsalt. Siiski tuleb tõdeda, et 10-tunnised tööpäevad mõjuvad reisieelarvele vägagi kosutavalt, nii et loodame jätkuvalt palju tööd teha.
Austrikorve hoitakse vees spetsiaalsetel rack-idel. Eestikeelse vaste kohaselt on tegemist spetsiaalse raamistikuga, ma arvan. Paremat tõlget küll pähe ei tule. Piltidega jään praegu võlgu. Austrite põhivaenlane on mudauss, kes neid seest sööb. Niisiis tuleb austreid mõne kuu tagant veest välja tuua ja neid shedis (paviljonis?) töödelda. Austreid on meie farmis ilmatuma palju ja see tähendab, et iga päev läheb 3-4 vesselit merele, toome austrid maale, laeme need korvid laevalt maha, töötleme ja peseme neid ning kui on tellimus, pakendame nad kotti. Austreid müüakse tosinakaupa. Teatud tellimuste jaoks tuleb austrid ka avada, karbis ümber keerata ja kasti pakkida. Kasvandusse tagasi minevad austrid laetakse tagasi korvidesse, tõstetakse vesselisse ning laetakse järgmine päev vees uuesti maha. Ja nii iga jumala tööpäev! Ei kõla eriti vaheldusrikkalt, mis? Austreid kinnitatakse peapaela meenutava kummiga, nii et merel on omakorda tööd korvide kinnitamisega. Korve hoidvaid raame tuleb vahel merekarpidest puhastada, see on muide super ülakeha trenn. Nende kummidega on omakorda draama, sest surnud hüljes leiti, kumm suu ümber ning nüüd testitaksegi uusi kinnitamissüsteeme.
Laeva tuleb vees lükata, ankru asemel olevat metallposti küll hoida, küll maha suruda. Mõnikord on vesi üsna kõrge, ma olen paar korda ka läbimärjaks saanud. Seljas on meil spetsiaalsest materjalist traksipüksid, need hoiavad soojas ja kuivas, aga mitte rinnuni vee korral. Eile oli merel täitsa adrenaliinirohke. Nimelt oli pooltormine ilm. Vessel kõikus ja rappus, vees pidi taju järgi kumme eemaldama (korve ei olnud lainetes näha) ning laeva hoidma, et see eemale ei lainetaks. Tundsin end kui tõeline merekaru seal lainetes mässamas.
Austreid kottidesse pakkides näeb mereelu ka. Olen mitmeid korvidesse pugenud kalu näinud. Põhilised on väiksed krabid, kellel on kuratlikult punased silmad. Algul julgesin neid prügikorvi visata, aga neid silmi nähes olen vaid mõnel päeval nii julge.
Oleme loendamatuid kordi näinud delfiine ja merelõvisid. Ühel päeval pidas üks merelõvi kõrvalasuval rackil siestat, kui me töötasime. Ta oli superarmas. Ka delfiinid ujuvad vahel rackidel väga lähedal. No ei väsi neid vaatamast. Meie peame hoiduma raide eest, kes armastavad rackide juures ujuda. Neist tuleb kiirelt eemalduda, sest rünnaku korral on seis enda kahjuks 1:0.
Austreid täis kastid ja kotid on päris rasked, no ikka 20 kg kanti. Esimesel tööpäeval ehmusin täitsa ära, et kas tõesti pean jaksama neid tõsta. Ajapikku olen jaksama hakanud, aga selga tuleb tõstes väga hoida. Algul hoiatati meid tugeva lihasvalu eest, aga sellest oleme suhteliselt pääsenud. Trennitegemine on end ära tasunud. 🙂 Üldiselt mulle kui tüdrukule antakse rohkem austrite pakkimise üleaandeid, mis pidevalt rahmeldamist ei nõua.
Töökaaslasteks on meil kohalikud. Nagu varem mainitud, peavad äri kolm venda. Kahe venna kummagi kaks last töötavad ka meil. Ühe bossi kaks poega hämmastavad mind pidevalt. Nüüd tean, milliste inimeste jaoks on välja mõeldud sõna „mölakas“. Nad on ülbed, ebaviisakad, mühaklikud ja kipuvad töötajate peale kisendama, eriti üks neist. Ühel päeval jäi forklift kinni ja üks vend sõimas sellega sõitnud poisi suure kisa saatel läbi. Ei tea, milleks selline suhtlusviis hea peaks olema? Vahel üritavad minuga ka niisama juttu ajada, et kas ma seda sarja olen näinud jne, aga olen pidevalt valvel. Ei tea iial, millal noorhärrade tuju muutub. Nad on mõlemad 20-ndates, aga suure ülekaalu tõttu näevad välja vähemalt 30. Ülikoolis käimisest hoolimata ei paista nad ka eriti haritud olevat, räägivad omavahel vaid multikatest ja arvutimängudest või siis klatšivad teisi töötajaid taga.
Teise bossi lapsed on üks veidi kamandava kippuv tüdruk, kellega mina saan kenasti läbi ja autistist noormees. Tema on selline omapäraste naljadega, aga üsna laisk. Isegi mina olen temaga pahandanud, et isegi kui tööd vihkad, sloppy ikka olla ei tohi. Nad oma õega pigevalt räägivad, et nad pole oma tööga üldse rahul, aga ette midagi võtta eriti ei ürita. Mina ütlen selle peale, et kui sul on probleem, otsi lahendus, ma võin ka aidata lahendust välja nuputada, aga ära lihtsalt vingu. Igaühel on vaid üks elu ja seda tuleb täisväärtuslikult elada, mitte veeta see hinnaline aeg oma valikute üle kurtes, ise mugavustsoonis aeglaselt, ent kindlalt mandudes.
Teised töötajad on üsna toredad. Meie endine majakaaslase pagundas tema isa siia meelemürkidest tingitud pahanduste eest varju. Poiss läks linnas n.ö hukka. 🙂 Kohe näha, et tegemist on naisi ja alkoholi armastava eluvennaga. Siis on üks maapoiss, kes on siin juba 5 aastat töötanud. Ta on tore, aga kohe näha, et siin maakohas üksluise töö peal mandunud.Teised kaastöötajad on vaheldunud, osa tuleb siis ülikooli puhkuse ajal, üks töötab siin vahelduvalt. Üldjoontes on õhkkond sõbralik.
Siiski on näha, kuidas sellisel töökohal pikalt olles ning väikses kohas elades tekitatakse nn „torme veeklaasis“. Töökaaslastel on ikka intriige stiilis et „tema meile ei meeldi“ ja igast väiksest juhtumist vadratakse ikka mitu korda üle. Mis parata, inimeste maailmapilt kipub eelmainitud elustiili juures liigväikseks jääma. Lihtne on tekitada tormi veeklaasis, samas kui iga väike võnge ookeani juba ei raputa. Nende kõrvalt vaatamine annab mulle motivatsiooni ikka ringi reisida, end harida ning hoida võimalikult laia üldpilti, et mitte mingil juhul muutuda väiklaseks. Seda märkasin muide juba Eestis, et mõnikord võivad täitsa väiksed asjad inimeste suhteid rikkuda, sest need lihtsalt puhutakse suureks. Kui aga mõistad, kui suur on maailm tegelikult, kui palju on võimalusi, erinevaid inimesi, paiku ja erinevaid teid, siis loksuvad prioriteedid paika ja ei tehta inimsuhete hinnaga sääsest elevanti. Hoidugem väiklusest, armsad sõbrad, see on madal viis elada!
Äri pidavad vennad on toredad, sõbralikud ja intelligentsed ja omavad ettevõtte pidamise ja reisimise tõttu palju laiemat silmaringi. Ehk siis ülemustega on täitsa vedanud, karjugu nende lapsed, palju tahavad. Ega tundub üsna nukker siin väikses maakohas töölisena aastaid üksluist tööd teha. Pole karjääri ehk tööalaseid saavutusi, siiatulnud kohalikel on raske ka kaaslast enda kõrvale leida – pole noori inimesi. Lõpuks ongi elus ainsaks meelelahutuseks televiisor ja arvutimängud. Endale küll sellist elu ette ei kujuta.
Üldiselt neil on väga suur pere. Kolm venda ja üks õde, neil kõigil oma lapsed ja mõnedel neist juba omalgi lapsed olemas. Neid vaadates mõistan, kui oluline on perekond ja kuivõrd igaüks oma esivanemate nägu ja tegu on. Krooniks on vanaisa ja -ema, kes kogu sellele klannile alguse on pannud. Nad on nii armsad, kooserdavad koos ringi, ise küürus ja väheke kurdid, aga meel on neil lahe ning rõõmus. Vanaisa siiani parandab shedis kõiksugu asju. Nad võivad enda üle uhked olla, suur pere loodud ja ise ikka veel (harmooniliselt) koos. Imetlusväärne!
Meie külas elavad ka kaks eestlast, meist juba kogenumad päkkerid. Nii tore! Kolmas eestlane pidi paraku viisa lõppemise pärast lahkuma. Eile käisime kohalikus pubis ja tutvusin ühe tüdrukuga Taiwanist ja poisiga Iisraelist. Noorsand hõiskas, et temal on sõber ka eestlane ja uuris me käest Eesti kohta veel veidi.
Eelmisel nädalal käisime ühel bossidest külas. Tal oli tehtud lõke ja kohale kutsutud teisigi kohalikke. Grillisime vahukomme, sõime mereande ja sütel tehtud imehead lammast. Mul on nüüd kreveti kõrval lemmik mereand – värske küpsetatud kalmaar. Oiii, kui hea! Austreid oli ka muidugi igas erinevas kastmes. Hästi tore õhtu oli, jõime kohalikku veini, mis ikka veel üllatab mind oma headusega. Selgus, et üks külaline on käinud palju Malaisias ja teine Balil, uurisin nende käest reisisoovitusi. Neil Aussidel on valdavalt hea huumor,sarkastiline selline. Inimesed on siin küll vahetud ja sõbralikud, soe tunne tekib lausa!
Oleme ka kala saanud. Lõpuks õppisin enam-vähem spinninguga püüdma. Esimesed korrad suutsin sinna lootusetud sõlmed tekitada. Saime isegi King George Whitening kala, mida pidulikult küpsetasime. Kalapüüdmine on lahe – mereloksumine rahustab, spinningu sassiminek ja kinnijäämine ärritab, näkkamine lõbustab.
Üks märkus austrite kohta – mitmed on öelnud, et auster näeb välja ja maitseb nagu merelöga. Hea auster kindlasti selline pole! Värske auster on valge, võib olla ehk kerge hallika alatooniga ja üsna tugeva tekstuuriga. Hammustades on üks osa austrist suisa krõmps. Olen neid peekoni ja ja juustu kastmes küpsetanud, aga toorelt meeldib isegi rohkem neid süüa. Eriti hea on merel värske auster võtta, see ookeani soolasest veest läbi lasta ja siis nautida. Külas proovisin austreid tšillikastmes, see oli etem kui peekon ja juust.
Saime lõpuks oma majakese ka. Asjaõiguse loengutes pakkus lõbu, et seaduse silmis oli vahepeal kinnisasi vallasasi. Aga meie elamegi teisaldatavas majakeses, täitsa vallasasi teine! Majake on sisuliselt nagu ühetoaline korter, üsna väike ja kitsas siiski. Mina küll naudin seda, et lõpuks on meil oma vannituba ja köök, privaatsus ikkagi. Pealegi ei pea me enam teiste järgi koristama. Rändurid või mitte, hügieenis me järgi ei anna. Kaspar on muide pedantlikum kui mina isegi. Nii me siis küürisime iga lnädalavahetusel seda maja. Muide, pärast meie väljakolimist on ka poisid rohkem maja hoidma hakanud. Tuleb näidata positiivset eeskuju ja asjad muutuvad. Muutus aga algabki väiksest liigutusest, esimesest sammust!
Pealegi, siin majas pole hiiri! Eelmises majas oli palju hiiri, eriti esimesel kuul. Peitsime toitu ja sulgesime hoolikalt oma magamistoa ust. Esimesel nädalal oli meie magamistoas ikkagi hiir. Panime lõksu, aga öösel ärkasin ikkagi krõbistamise peale. Vastik oli. Lõpuks saavutasin immuunsuse. Ämblikke (küll mitte mürgiseid) oli ju ka majas. Oli valida, kas kiljumisega enda ja Kaspari närve rikkuda või siis lihtsalt leppida. Sain endast võitu ja jäin rahulikuks. Üks hommik andsin Kasparile tuima näoga prügikoti. Ta nii üllatus, et ma olin sinna tuimalt närilise sisse jätnud. Ühel hommikul oli vannis hiir. Tema kartis mind, mina natuke teda, aga mis seal ikka, dušikabiini otsustasin ikka minna. Las ta olla seal vannis omaette. Kui aga duši all ämblikku nägin, siis tuli küll mu kallis kaaslane teda likvideerima. Ükspäev oli mul tennises surnud hiir. Neile on ju pandud mürki, mida nad usinalt sõid. Pärast küll naersin, kuidas mürgiuimas hiir kirstu meenutavasse musta tennisesse viimset puhkepaika otsima läks, aga algul oli lihtsalt hirmus. Kiljusin ja sellest ehmatusest kaame näoga kallim jooksis tennist kõngenud okupeerijast vabastama. Ühel päeval üritas mu kallis kaaslane tualetis olevat suurt ämblikku tappa, kui see suurest hirmust sünnitama hakkas. Üle kümne väikse ämbliku olevat laiali jooksnud. Nii hea, et ma seda ei näinud. Kaspar tuli kööki ja teatas tuimalt, et „noh, ämblik sünnitas ka ära noh“ sellise tooniga, nagu me oleks juba pikalt ämbliku õnnistatud seisundile kaasa elanud. Oeh jah, kustumatud maaelu mälestused.
Maal elades olen hakanud osa linna-asju igatsema. Eelkõige igatseme mõlemad kinoskäimist. Siis tuli minul veider tuju minna kohvikusse Cappucinot nautima ja kooki sööma. Veider, muidu ma küll ei mäleta end kohvikus spetsiaalselt kooki söömas käimas, aga just selline soov mul on. Eile käisime Cedunas hotelli kohvikus vähemalt, kus pakuti vähemalt kohvigi. Tagasi vaadates – Eestis käisin ikka väga palju väljas söömas. Restoraniigatsust siin aga eriti polegi. Oleme kodus väga palju kokanud, isegi nn „rämpstoitu“ tervislikumas kuues valmistanud – tortillat, hamburgerit ja pitsat. Seda küll harva. Oleme toitunud väga mitmekesiselt, valmistanud eestipäraste toitude kõrval eelkõige Itaalia ja Aasiapäraseid toite. Niisiis oleme söönud erinevat ja erinevalt valmistatud liha, suppe, salateid, vormiroogi, panniroogi, sushit jne. Mõni mees on teinud köögiviljade ja muu värske kraami söömisrekordid. Ma võtan ikka veel hoogu, et oma retseptide jaoks eraldi blogi teha. Vaat et ununevad äragi teised.
Ma pean siinkohal ausalt tunnistama, et esimestel nädalatel olid minul kohanemisraskused. Olin vist šokis, ei saanud aru, kuidas ja mis ma siin nüüd tegema pean ja mis toimub. Varem mõõtsid mu jalad kostüümi juurde valitud ja sobitatud kontsakingades valget vaipa. Nüüd on needsamad jalad rohmakais kummikutes, seltsiks kleidipikkune oranž töösärk. Varem olin tööl sätitud soenguga ja meigitud, nüüd puhkab nägu juba mitu kuud mingist ja juuksed tuleb lihtsalt eest ära panna. Varem oli töö puhtalt vaimne, analüüsisin, mõtlesin ja õppisin iga päev midagi uut. Nüüd on rammu vaja.
Tööl ei jaksanud algul kõike teha, olin näiteks merel hädas selle suure juraka laeva metallposti ja laeva lükkamisega. Mind tohutult ärritab, kui ma millegagi hakkama ei saa, isegi kui selles on „süüdi“ mu lühike kasv või meestest väiksem kehamass.
Farmipäevad teise aasta viisa jaoks soovitatakse tihti esimese asjana ära teha. Tõesti, on hea, kui need on kaelast ära, sest igaks juhuks tasub endale ka teine aasta siin riigis kindlustada, kui on laiad reisi- ja rahakogumise plaanud. Teisalt tähendab kohe farmiminek, et ei ole kogutud lahedaid reisimälestusi, meenutust, mis eesmärgil üldse farmis rabada. Tuled Austraalia pinnale ja hakkad kohe tuima farmitööd tegema. Juristi ja advokaadi toolillt otse siia tulla on ikka täitsa šokk. Tekkis korra isegi küsimus, et oota, mida ma siia nüüd täpsemalt otsima tulin?! Ma olen ikka täielik ummamuudu ideedeinimene, kes tahab elatist teenida mõtlemise, analüüsimise, kirjutamise jms oskustega. Mingit mutrit keerata ja muud taolist ma n.ö „iseenesest“ teha ei oska, no ei ole lihtsalt seda soont antud. See kõik tegi alguse raskeks.
Õnneks on mul suurepärane kaaslane, nii toetav, hooliv ja rahustav. Sain tema abi ja enda kokkuvõtmisega shokist üle, olen nüüd õnnelik ja rahulik. Kaspari pealt olen õppinud olukordi rohkem huumoriga võtma. Kui miskit häirib, aitab must huumor alati. Kui on valida, kas naerda või nutta, valin mina naermise, ehkki vahel võib paari pisara poetamine olla hämmastavalt rahustav!
Juba pärast esimest kuud olime säästnud kenakese summa raha ja see tegi juba meele rõõmsaks. Siin elamine on ka suurepärane võimalus Eesti elu kõrvalt vaadata. Olen nüüd mõistnud, et kuigi mul olid Eestis kõik oma eesmärgid ja natuke lisakski veel saavutatud, puudusid mul kaks pisiasja – hingerahu ja rammestav uni. Need kaks on õnnelikuks eluks ülivajalikud ja vältimatud. Milleks kõik need saavutused, kui neid nautida ei jaksa?
Minu jaoks on rännates maailma avastamise kõrval suureks ülesandeks õppida tasakaalu leidma. Ilmselgelt võtsin endale eelmisel aastal liigpalju ette – koolilõpetamine, kaubanduskoja juhatusse pürgimine ja advokaadieksami ärategemine on kõik suurepärane, aga mina võtsin ette liiga palju ja korraga. Kõik tuli kätte liiga noorelt. Lisaks tegin kurnavalt palju trenni ning pidasin dieete. Tulemuseks oli kurnatud vaim, langev töövõime ja pidev füüsiline väsimus. Hea, et sain nii noorelt (peaaegu?) läbipõlemise kogemuse. Tänapäeva edule orienteeritud ühiskonnas võib täitsa meelest minna, et väsimuse korral tuleb puhata. Iseenda organismi tuleb kuulata. Unetus ja tervislike ning liikuvate eluviiside korral tekkiv kaalutõus on organismi märguanne puhkuse vajalikkusest. Olen kuulnud juhtumitest, kus noored inimesed on läbipõlemise ja sellega kaasneda võiva depressiooni pärast lausa psühhiaatriahaiglasse sattunud. Meedias arutleti, et ülekoormuse all ägavad arstid võivad tarvitada suisa narkootilisi aineid, et ikka veel jaksata. Pidev vaimse pinge all ületöötamine viib kohutava kurnatuseni. Samas ei taheta endale tunnistada, et enam lihtsalt ei jaksa, iseäranis kui on hea positsioon sisse töötatud.
Inimene ei ole haige vaid siis, kui tal on mõni füüsiline haigus – ka vaimset tervist tuleb hoida. Mis kasu on palgatõusust, kaunist majast ja eduka inimese staatusest ühiskonnas, kui ei ole enam energiat selle kõige nautimiseks ega kallite inimestega kvaliteetaja veetmiseks? Tänapäeval innustame suurele töökoormusele vaid takka. Ületöötavat inimest tunnustame, ta on tubli ja usin. Aga mis hinnaga? Ärge saage valesti aru – mu üks elufilosoofiad on, et iga inimene peab püüdlema oma maksimaalse potentsiaali rakendamise poole. Luuserdamist ja laisklemist ma ei salli. Aga kõike siin elus tuleb teha tasakaalukalt. Pideva ülekoormuse all elades tekib tihti ka hoolimatus. Esiteks ollakse oma eesmärkide nimel niivõrd palju vaeva nähtud ja ohverdatud, väsimusest ollakse emotsionaalselt nii tuimad, et ollakse valmis ohverdama ka inimsuhteid, minnes kas või n.ö „üle laipade“. Ei ole energiat enda jaokski, selmet siis kaasinimeste märkamiseks ning teiste suhtes hoolivust üles näidates. See kõik toidab ühiskonnas mürgise õhkkonna tekkimist. Kui me ei hoia inimsuhteid, kaob suutlikkus ja koostöö. Ilma koostööta on sisuliselt võimatu midagi saavutada. Terve inimene on Eesti ühiskonnas üks põhilisi resursse, seega tuleb ennast, oma tervist ja ümbritsevaid hoida. Ülekoormus ja läbipõlemine hävitab seda ressurssi. Olgem siis ikka tasakaalukad ja nautigem elu, eks!
Vot selliste filosoofiliste mõtetega lõpetan oma postituse. Meil on siin tormine nädalavahetus, veedame selle oma vallasasjast majakeses mõnuledes. Kohaliku jalgpallimatši tukkusin ka maha, kirjutasin selle asemel blogi. Ootame väga oma suurt reisi.
Tervitused! Grete ja Kaspar
Seikluslik elu 