Kesk Austraalia rännakud

Vihmasel esmaspäevahommikul ärkasime varakult, sõime hommikust, laadisime kogu oma siinse maise vara autosse ja jätsime farmipäevade eluetapiga hüvasti. Ja tehtud need saidki.

Lahkumisele eelnes väga tore nädalavahetus. Reedel toodi tööpäeva lõpus meie lahkumise puhul töökotta siidrit ja õlut. Istusime töökaaslastega ja rääkisime juttu. Nad olid isegi täitsa kurvad me lahkumise pärast.

Töökojaolengule järgnes õhtusöök pubis. Seltskonda aina kogunes. Õhtust kujunes kõige ägedam pidu meie sealviibitud aja jooksul. Jukebox‘is oli meeletu pikk laulude esitamisjärjekord, kõik olid ühtäkki dj’d. Peo tipphetk oli minu jaoks see, kui meist enamus ringis tantsis – mõned kohalikud tädid, päkkerid, kohalikud noored. Laulusõnad olid ka temaatilised – cause I have a time of my life…and I never felt this way before..I swear this is true..and I own it to U. Selline see eluke ju praegu ongi, nii et täitsa tähenduslikult mürtsus Black Eyed Peas diskotümps minu jaoks tol õhtul.

Laupäeval grillisime kõik koos. Kohal oli taas väga rahvusvaheline seltskond. Esindatud oli Eesti meie, Uku ja Liisi näol, Inglismaa, Taiwan, Uus-Meremaa ja Saksamaa. Austraalia muidugi põhiliselt. Nädalavahetus oli tore punktiasetus kogu meie sealviibitud ajale.

Pühapäeval jutustasime veel endiste majakaaslastega, jätsime teiste eestlastega hüvasti ja pakkisime asju. Täitsa nukker, aga samas elevil tunne oli. Smoky Bays oli ka nagu nimme üliilus ilm, justkui näidates, et meil siin on ju ka täitsa soe. Õhtul jalutasime veel viimast korda seal väikses külas, istusime kail ja tõdesime, et ongi kõik. Lõppes väga teistsugune, mõneti raske, aga huvitav eluetapp. Saime taas väga hea ja õpetliku elukogemuse.

Viimased minutid armsaks saanud kail
Viimased minutid armsaks saanud kail

Esmaspäeval sõitsime 10,5 tundi, kuni pärast 1000 km läbimist jõudsime maailma Opaali pealinna Coober Pedysse. Seal viibides oli võimatu hetkekski unustada, et seal vääriskive kaevandatakse. Igal nurgal oli silt kas koopamuuseumi, -kiriku või muu kaevandusliku kohta. Meie peatusime hostelis, kus, üllatus-üllatus, ööbisime maa-all koopakujunduslikus toas. Täitsa lahe hostel oli, eripärane. Meil ei olnud aega Coober Pedy võludega pikemalt tutvuda. Õhtul vajusime kiirelt unne ja hommikul asusime koheselt teele. Vaja oli jõuda Northern Territory osariiki Ulurusse.

Taas sõitsime pikalt, 560 km. Jäime ööbima tasuta telkimisplatsile. Seal oli isegi veega tualett ja dušš. Tõsi, kümblemise eest pidi aususe põhimõttel tasuma 3 taala. Kui asusime telki üles panema, tuli kohe meie uus naaber juttu rääkima. Kutsus meid endi juurde. Kui meil telk üleval oli, läksimegi veidi sotsialiseeruma. Tegemist oli keskealiste vanemapoolsete austraallastega. Nad uurisid, et kus Eesti on ja jagasid meile Darwini poolt tulnutena reisinippe. Andsid meile veel tuleviku tarbeks putukatõrjet ka, mis oli neist eriti armas.

Telgis oli uni eriti magus. Hommikul praadisin meie mobiiilses väliköögis priimusel muna, mis järgselt sõime hommikust. Kämpida on ikka mõnus, nii teistsugune, nii vaba on olla!

Järgmisel päeval käisime kuulsas Uluru ja Kata-Tjuta rahvuspargis. Ulurus asuvat Ayers Rocki tuntakse mõneti kui Austraalia sümbolit. Oli tõesti uhke mürakas ja 3,5 km kõrge, nagu mägi lausa. Kaspar asus seda isegi vallutama, minu jaoks ei olnud siiski ronimise päev. Kaspar tegi seal kõrgel ikka pilti ka, nii et vaatest päris ilma ei jäänud. Matkasime ka kivi ümber, tutvudes siltide abil aborigeenide rituaalidega. Nende jaoks oli kivi püha. Üldse oli tegemist läbilõhki loodusrahvaga, kes austasid ja hoidsid oma maad. Aborigeenikultuuri iseloomustavad laulud, lood ja rituaalid. Nende jaoks oli esikohal ausus ja oskus teistega ressursse jagada. Kui kolonisaatorid saabusid, tõrjusid nad kõigepealt põlisrahva kõrvale. Veel 20. sajandil eraldati valge ja aborigeeni segu lapsed vägivaldselt nende ema käest, viies nad „turvalise kiriku“ rüppe. Isad olid neil lastel europiidsest rassist, kes ilmselt vägivaldselt need lapsed sigitanud olid. Nüüd on mõned aastakümned oma toorust ja jõhkrust tunnistatud, siinne valitsus maksab põliselanikele toetusi ja ehitab neile külasid. Kahju on aga juba tehtud ja vastumeelsus meie kultuuri vastu tekitatud. Kuulu järgi põletavad aborigeenid neile ehitatud maju, teevad toas lõket näiteks. Nemad tahaksid ilmselt ikka looduses ringi tatsata. Linnas elamine, koolihariduse omandamine ning hiljem palgatööl käimine paljudele neist huvi ei paku. Pealegi on alkohol tohutult nende kultuuri hävitanud. Räägutakse, et aborigeenigetodes toimuvad vägivallaaktid ja laste kuritarvitamised. Siinses ühiskonnas on suureks mureks suletud abokommuunide elanike linnakolimine. Linnades elavad nad kodutuna, kerjavad ning tarvitavad kogu raha eest mõnuaineid. Kurb lausa. Igal asjal on oma hind, igal ühiskonnal oma koorem kanda. Selle ühiskonna loomise, ressursirikka maa asustamise hind on minu nägemist mööda põliselanikega tegelemine.

Uluru punane liiv
Uluru punane liiv
Väike kivi keset kõrbe ehk Ayers Rock
Väike kivi keset kõrbe ehk Ayers Rock

IMG_3800

Tagasi meie rännakute juurde – Ayers Rocki ligidal oli ka kultuurikeskus, kus sai näha põliselanike kunsti. Nende maalid on väga värvilised, täpitehnikaga maalitud, omapärased. Asetaks elutuppa küll. Või magamistuppa, nagu arvas Kaspar.

Hiljem sõitsime ka Kata-Tjutasse. Seal olid kivid isegi mürakamad kui Ulurus, kuigi vähem tuntud ja pühad. Matkasime taas mõned kilomeetrid. Siis oli aeg koju ehk telkimisplatsile naasta. Katsume päevavalgust maksimaalselt ära kasutada. Telkimislaagris käibki elu nii, et vara magama ja varakult üles. Mis seal pimedas ikka passida. Kaspar asus telki kokku panema, mina nobedalt meie tühjade kõhtude kosutuseks tatraputru keetma. Toitu teeme ikka ise, kuigi liha- ja piimatooteid hetkel külmkapi puudumisel väga kasutada ei saa. Siin lähistel väikepoodides on hinnad lausa röövellikud, toitu tasub osta vaid lähimast linnast.

Toidust jõudu ammutanud, läksime nendesamade naabrite juurde nende kutsel „külla“. Istusime lõkke ääres ja rääkisime veidi. Tegemist oli vanema generatsiooni inimestega, aga nad olid väga kõbusad ja hingelt noored. Tahaks ise kunagi vanana ka selline olla, unnata ringi ja olla nii tore, sõbralik, avatud, humoorikas ja hea inimene.

Uinusime pärast veidikest filmi „Austraalia“ vaatamist. Tundsime ära mõne koha, kus isegi päeval uudistamas käidud sai. Väga teemakohane film igatahes. Uinumise saateks oli veiste ammumine ja dingode ulgumine. Väga ürgne.

Hommikul hõikas naaber meile enne ärasõitu, et jättis oma ühe haamri meile. Et oleks ikka hea telgivaiu pinnasesse taguda. No kui heanaaberlik veel saab olla? Hommikusöögi kokkamise ajal tatsus telkimisplatsil ringi uudishimulik emu, pistes vahel isegi pea kellegi karavani. Kasutasin teda fotomodellina. Pidasime suure tuule tõttu telgis piknikku ja asusime teele.

Uudishimulik emu
Uudishimulik emu

Oma reisi neljandal päeval vallutasime Kings Kanyoni ehk teisisõnu ronisime kaljutreppe pidi üles-alla 8,5 km, taustaks imelised ja hingematvad vaated. Vahepeal puhkasime jalgu kaunis oaasis. Veesilmad keset kõrbe on nii erilise auraga, kuidagi rahulik ja lõdvestunud tunne tekib seal. End esoteerikuks ei pea, aga sellistes kohtades võib ju teistsugune energia levida küll, elujõuline ja väge täis. On ju ansad viimaste päevade jooksul nähtud lopsakad taimed kasvanud vaid harvade veesilmade lähistel. Muidu on näha vaid punast liiva, milles kasvavad mõned madalad puud ja natuke põõsaid. Tegelikult oleme sellise looduspildiga juba harjunud, ka Lõuna-Austraalias oli väga kuiv ja veidi kõrbestunud maastik.

Meile mõlemile meeldis Kings Kanyon kõige rohkem. Võib-olla mängis siin rolli sealse matka raskus. Vaate nautimiseks tuli ohtralt turnida. Eks ole ju ikka nii, et raske vaevaga tulnu on kallim ja väärtuslikum.

Kings Kanyon
Kings Kanyon

Oleme omadega pärast tänast 500 km sõitmist jõudnud Alice Springsi. Tegu on mägede vahel asuva rohelise linnakesega, mis on üks suurim asula mitme tuhande kilomeetri raadiuses. Veedame siin paar päeva, täiendame toiduvarusid ja suundume taas loodusesse.

Tervitused!

Grete ja Kaspar

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s