Toitumispaanika
Ükskõik, kuhu oma pilk internetis pöörata, ikka leian kuskilt toitumissoovitusi. Loobu suhkrust, nüüd ja kohe! Naine peaks ikka rohkem valke sööma. Valgubatoonid on täitsa okei vahepala. Lõpetage liha söömine, sigadel on kurb elu. Kas teil, julmuritel lihasööjatel südametunnistust üldse pole?
Aga mina teen teile toitumiskava! Kohe täitsa kvaliteetse kava teen, minu abiga on salenenud sajad inimesed. Kava näeb ette palju liha söömist. Aga ajalehes ju just kirjutas, et tegelikult on liha antibiootikume täis. Ohtlik! Aga taimedes jällegi on petitsiidid. Ja kalades raskemetall. Kartul on üks igavene tärklisepomm ja teeb kohe paksuks. Gluteen on ka kurjast. Kiviajal inimene üldse teravilja ei söönud, nii ei peaks neid sööma ka meie aja inimesed.
Piima ka ei tohiks tarbida, ega inimene mõni vasikas pole. Käsi püsti, kelle emaks on lehm. Ei ole kätemerd? Siis ei ole mingit kohupiima sulle ette nähtud!
Aga probleem ei seisne vaid selles, mida süüa. Sööma peaks viis korda päevas – kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala. Mis asja te ajate, küsib teine toitumisnõustaja närviliselt ja kileda häälega. Inimene peaks sööma kolm korda päevas, mitte rohkem. Liiga tihe söömine mängib liiga tihti veresuhkru tasemega. See ei ole kasulik.
Brr. Teeme pausi.
Ahjaa, mõni inimene toitub hoopis päiksenergiast. See tundub ju ka täitsa mõistlik alternatiiv.
Samas ülekaaluliste kogukond muudkui kasvab. Lapsed luristavad limpsi ja ampsavad krõpse peale, istudes tunde tahvelarvutis. Õues ringi hullamine on eilne päev. Pere ostab soojaletis tunde seisnud toitu, mille miniatuurses kirjas märgitud koostis sisaldab tundmatuid aineid.
Neile vastanduvad isikud, kes on loobunud laktoosist, gluteenist ja sajast asjast veel täielikult, kuigi arst neile seda soovitanud pole ja jõusaalitreeningute vahel ampsavad valgubatoonikesi. Tavatoidus ju polevat lihaste kasvuks piisavalt valke.
Ma ei räägi siinkohal neist, kes eetilistel põhjustel liha vms söömisest loobunud on. See on täiesti teine teema, millega mul isiklik kokkupuude puudub.
Ja siis jääb õhku küsimus, kas inimese päevane toiduratsioon peaks sisaldama rohkem valke või süsivesikuid.
Teate, mina olen kogu selle suure toitumistrendide ringi läbi teinud ja jõudnud tagasi alguspunkti – kõike võib süüa, aga mõõdukalt. Toitainetest pungil toite nagu näiteks köögiviljad ja kala rohkem, suhkrust krõbisevaid toite vähe. Liikuda tuleb. Kui kõht on tühi, siis tasub süüa. Kui kõht pole tühi, siis järelikult pole toitu vaja. Niisama igavusest näksida pole vaja. Emotsioonide ajal ka ei tasu sööma kukkuda. Oled vihane või pettunud, need tunded tuleb läbi elada ja neid teadvustada, mitte liiter jäätist alla kugistada.
Ma pole kunagi dieetidesse uskunud. Sellistesse, et salene seitsme päevaga vms. Aga uued trendid ei propageeri ju dieete, vaid uut elustiili. Paleo, LCHF, gluteenivabadust jms on reklaamitud kui terve elu kestvat toitumisharjumist. Minu arvates on need ikkagi ühed dieedid kõik. Dieet on minu silmis õigustatud vaid juhul, kui arst seda meditsiiniliste testide tulemusel soovitab.
Nüüd on jah tore seda kõike tõdeda. Loen toitumissoovitusi kerge muigega. Aga ometi need häirivad mind. Vastuolulisi õpetusi söömise kohta voolab sisse uksest ja aknast, viies inimesi segadusse.
Kaalu ja söömishäiretega kimpus õnnetu tüdruk
Olin ka Eestis elades kaaluga hädas. Võtsin kuskil kuue kuuga 8 kg juurde. Minu lühikese pikkuse juures on seda päris palju. Mõne jaoks selline tõus ehk pole probleem, aga minu kui alati stabiilses kaalus olnud tüdruku jaoks oli küll. Riided jäid väikseks, ebamugav ja raske oli olla. Oi, kui hädas ma olin! Mind valdas tohutu hirm, et kaalutõus muudkui jätkub. Olin lõpuks kaalukõvera järgi täitsa ülekaalulisuse piirimail. Hakkasin probleemiga tegelema juba siis, kui 3 kg oli juurde tulnud, aga aina hullemaks läks.
Olin aastaid toitunud kunagi spordiklubist saadud nõuannete järgi, et süüa tuleb 4-5 korda päevas. Sealjuures hommikusöök oli väga oluline, samuti pidi lõuna üsna tugev olema. Põhitoidukordade vahel pidavat olema väiksed ooted, a’la puuvili või mõned pähklid. Õhtusöök pidi olema üsna kerge, näiteks salat tuunikalaga.
See regulaarse toitumise osa on mul juba aastatega sisse kujunenud. Ma ei saagi teisiti, hommiku- ja lõunasööki vahele jättes hakkab mul tohutult paha. Igatahes elasin enne kaalutõusu oma tavalist elu, sõin võimalikult tervislikult, aga vahepeal isu korral ikka magusat ka. Näiteks küpsetada on mulle alati meeldinud.
Kui see ootamatu kaalutõus tuli, hakkasin ka igasugu toitumissuundi proovima. Süüdistasin kaalutõusus varjatuid toidutalumatusi. Kõigepealt üritasin loobuda täielikult suhkrust ja nisujahust. Kord sõin kiviaja moodi (Paleo) ehk loobusin igasugu teraviljast ja piimatoodetest. Selle 30-päevase väljakutse katkestasin õige pea. Siis tegin kuskil „loodusravi“ kliinikus toidutalumatuse testi. Selgus, et ma ei talu väga paljusid toiduaineid. Jätsin siis sadu asju oma menüüst välja. See viis aga tohutult stressi. Menüü oli väga piiratud ja isegi juustutükike oli patt. Kui juba reelt maha libisesin, siis sõin „keelatud“ toite tohutult palju. Näiteks olin võimeline ära sööma pätsi leiba. Jah, terve pätsi leiba! Mul tekkis suhtumine, et täna luban endale kõike “keelatut” ja “homsest hakkan taas korralikuks”. Tekkisid täielikud söömasööstud ja see aeg oli lihtsalt kohutav. Ma olin lõpuks nii tohutult segaduses ja ei teadnud enam, mida süüa, kuidas, millal ja kui palju. See aeg oli väga hirmus. Sellised „targad“ artiklid süvendasid kogu probleemi veelgi enam. Noh, mis siin salata, olin täiesti söömishäire küüsis. Kogu see krempel lõppes vist aluselise toitumise suunaga, kus tuli süüa võimalikult palju tooreid köögivilju.
Selle kõige juures tegin tohutult palju trenni, korvamaks söömasööste. Vahel isegi kaks korda päevas. Täiskohaga töö ja magistriõppe teise kursuse kõrvalt, üritades lõpetada nominaalajaga! Kuidas see võimalik on, ma ei tea isegi. Ärkasin tohutult vara, läksin enne tööd trenni. Õhtul veel jooksuringile ka.
Arsti juures käisin muidugi ka kaalutõusu põhjuseid otsimas. Ei leitud midagi. Vereanalüüside järgi olin täitsa terve ja rõõsa tütarlaps. Aga ei olnud ju. Olin kurb, väsinud, stressis ja õnnetu. Lõpetasin kooli ära ja kõik tundus väljaspool olijale ilus.
Lõpuks käisin spordiklubis koormustestil. Seal olid mu tulemused sellised, nagu ma polekski kunagi trenni teinud. Treener kuulas ja imestas, kui rääkisin oma treeningkoormusest ja -sagedusest. Ta ütles mulle, et olen oma keha lihtsalt liiga ära kurnanud kogu oma uute toitumissuundade ja muu jamaga. Koormustesti tulemused hirmutasid ära ja otsustasin oma keha dieetidega rahule jätta.
Lasin siis vaikselt minna. Sõin jälle kõike ja leppisin olukorraga. Olin küll kaalu pärast kurb, aga ei osanud peale tavalise tervisliku toitumise midagi peale hakata.
Tagasi tasakaalu
Nagu mu blogi reedab, olen juba kaheksa kuud Austraalias elanud. Avastasin paar päeva tagasi pärast kuudepikkust pausi kaalule astudes, et olen kenasti tagasi oma kaalunumbri juures, kus ma olin aastaid enne seda eelmainitud kremplit püsinud. Mõõdulindiga mõõtes ja riiete järgi sain küll teada kabariitide vähenemisest, aga ikkagi oli tore kaalul häid uudiseid saada. See minu ideealkaal ei ole jah nn moodsa „peenikese“ tüdruku kaalunumber. Miniatuurse saleduse jaoks peaksin tõesti toiduainegruppide kaupa asju menüüst välja jätma. Kui tervislik see oleks? Vaimsele tervisele kindlasti mitte, koguaeg peab pingsalt jälgima, mida ja kui palju süüa, et klantsajakirjade loodud ideaalidesse mahtuda. Ma ei oleks ju terve inimene, kui asetaksin end toiduvalikute tõttu pidevalt stressi ning mõtleksin koguaeg, mida ja millal ma süüa võin. Terve eluviisi juurde kuulub minu arvates ka oma loomuliku kehakujuga leppimine ja selle aktsepteerimine.
Õnneks mu kaasa ei hinda kondiklõbinat, mis on ka toetav tegur. Minu ideaalkaal on selline tore number, mis on täiesti normaalkaalu kõvera keskel ja mille juures tunnen end hästi, sealjuures midagi erilist tegemata.
See “midagi tegemata” tähendab minu maailmas korrapärast toitumist, võimalikult palju köögivilju. Iga päev söön vähemalt ühe puuvilja, need maitsevad mulle. Rõhk on kodutoidul ja poolfabrikaatidest katsun kõrvale vaadata. Näiteks nagu sel nädalal – ükspäev tegin kala tatraga, järgmisel päeval ühepajatoitu lambalihaga, seejärel hoopis kõrvitsapüreesuppi. Et oleks tasakaalu taimse ning liha vahel ja toidud maitsvad. Sealjuures on kapis pea alati ootel tumeda šokolaadi tahvel, et sealt vajadusel ampsata. Vahel ostame koju näiteks jäätist, vahel küpsetan. Vahel kugistame pitsat ka, aga kiirtoidukohad mind ei tõmba. Peaasi, et magus ja saialine menüüs suuremat osakaalu ei saa. Tavaline elu, ei mingeid ekstreemsusi. Midagi teen vist õigesti, sest ka Kaspari kaal on eeltoodud viisil toitudes kuskil aasta jooksul langenud 10-15 kg. Lisaks toidule tuleb selles „süüdistada“ ka trenni, sest treenime me tihti koos.
Trenniharjumus on mul ka välja kujunenud aastatega. Ujun, sõidan rattaga, teen jõuharjutusi ja jooksen, nii umbes 3-4 korda nädalas.
Ja millest siis see kaal vahepeal tõusis? Eks ta algul magamatusest ja stressist tõusma hakkas. Stressirohket ametit pidada ja magistriõppes paralleelselt käia ei olnud kerge. Koguaeg oli suur pinge peal. Lisaks olin tol ajal emotsionaalselt väga endasse tõmbunud, ei tegelenud oma emotsioonidega absoluutselt. See viis emotsionaalse söömiseni, mille tõttu tõusis drastiliselt magusaisu.
Organism oli nii väsinud ja tüdinud, et otsis energiat toidust. Une ja puhkusega seda ju ei antud. Eks mu portsud olid seetõttu tollal suuremad, ise lihtsalt ei tajunud seda. Tõstan nüüdki endale harjumusest suure portsu ette, aga ikka jääb osa järgi. Arvan, et mitmed kilod tulid nende söömasööstu-range dieedi tulemusena. Lisaks väisasin tollal mitmeid üritusi, kus pakuti veini ja snäkke. Alkohol mängib ka tohutut suuri rolli kaalutõusus. Nüüd on kindlasti alkoholitarbimine vähenenud.
Enne Austraaliasse tulekut oli mul vaba aega, mille kestel magasin palju. No ikka palju! Juba paari nädalaga kaotasin 3 kg. Magamatus lükkab kehas tohutult palju funktsioone sassi. Parem maga rohkem, kui tee uneaja arvelt trenni. See on minu õppetund. Nüüd ka tunnen, et nappide unetundide tulemus on magusaisu järgmisel päeval. Mõelda vaid, kui neid magamatuid öid on palju.
Oli kohutav omaenda kehaga pahuksis olla. Aga elus ei juhtu midagi niisama. Sain sellest võitlusest hindamatu õppetunni. Esiteks, mõistlikkus ja tasakaal on võti tänapäeva toitumisrägastikus. Teiseks, hea uneta on võimatu terve ja õnnelik olla. Kolmandaks, emotsioonidega tuleb tegeleda kohe ning neid ei tohi enda sisse käärima jätta. Siin Austraalias on vahel emotsioonid eriti tugevad, aga ma ei suru neid alla.
Paljud kurdavad end magusaisuga kimpus olevat. Ehk ongi põhjuseks hoopis emotsioonide ja tunnete unarusse jätmine? Halb uni? Vale töö? Kehv suhe? Suutmatus lõdvestuda? Kas olete kõik need võimalused läbi kaalunud ja nendele lahendust otsinud, enne kui näiteks teraviljad menüüst välja jätate?
Muidugi, kui igapäevamenüüsse on kuulunud ohtralt komme ja küpsiseid, suhkrurikkaid jooke ja tundmatuid aineid täis snäkke, siis ongi neist loobudes algul nende järgi isu. Pooldan toitumisele terve mõistusega lähenemist. Terve mõistus ju ütleb, et kondijahust ja säilitusainetest kubisev vorst pole tervisele hea. Ega rasvane friikartul. Aga milleks hakata rapsima ja “korralikuks” hakates ka tavalisi toiduaineid, nagu piim ja kaer, ebatervislikkuses kahtlustama, sellest ma aru ei saa. Äärmustesse langemine ongi põhjus, miks ma dieetidesse ei usu.
Mis kogu selle jutu mõte oli? Tahtsin oma kogemust jagada. Olen kindel, et ma pole ainus, kes oma elu jooksul kaalunumbriga pahuksisse on sattunud. Hulleim variant on sel juhul hakata toitumisega rapsima ja terveid toitainegruppe menüüst välja jätma. Tasub kuulata enda keha, oma intuitsiooni. See teab rohkem, kui arvatagi oskad. Äärmused ei ole kunagi head. Kes sina olla tahad – viinereid, purgi-, ja kiirtoidu söömist harrastav tugitoolisportlane? Gluteeni ja laktoosi vältijast kunstliku proteiini pugijast jõusaalisõltlane? Või iseenda sisemaailmaga kontaktis olev terve ja hästimagav inimene, kes teeb nädalas mõned korrad trenni ja sööb regulaarselt tavalist isevalmistatud toitu, keelamata endale seejures midagi?
Mina valin igatahes viimase variandi ja olen rahul. Mul ei ole arsti juures diagnoositud ühtki allergiat ega talumatust, mistõttu peaksin midagi vältima. Vaimne tervis on kogu „kauni vormi“ saavutamise ja hoidmise ning õnnelik olemise juures äärmiselt oluline ja endale pidevalt toite keelates viib see varem või hiljem stressi ning tekitab toiduga ebaterve suhte. Kindlasti on ka inimesi, kes võivad rahumeeli kõik suhkrut sisaldavad toidud menüüst välja jätta või süüa vaid toorest toitu, kuid selliste valikuteni võiks jõuda pikkamööda ja anda kehale aega nendega harjuda, mitte üks päev proovida üht toitumissuunda ja teisel päeval juba midagi uut.
Vahel on vaja kogeda õudusi, et ümbritsevat hinnata. Mina olen oma kehaga rahu teinud. Hindan oma praegust välimust tänu varasematele hädadele rohkem, kui ma nendeta eales oleksin suutnud.
Tervet ja tervislikku sügist!
Grete-Maarja
Seikluslik elu 