Vahakujud, akvaarium, prussakad ja fotokaamera mõnusal nädalavahetusel

Olgu töönädal nii põnev kui tahes, ei saa nädalavahetuse võludest mööda vaadata. Alates kolmapäevast mõtlen hommikul ärgates ikka – veel kaks hommikut, üks hommik järel õndsa laupäevahommikuni, kus uni ühegi tüütu kellatirinaga läbilõigatud pole. Ärkame mõlemad tavahommikul lausa kell pool seitse! See on ikka väga vara, aga mina rändan linna kokku terve tund aega ja kauem põõnata lihtsalt ei saa. Kaspar töötab suhteliselt kodu lähedal, aga temal lihtsalt algab tööpäev varem kui mul. Mõnus on, et saame koos hommikust süüa ja hommikusaadet vaadata. Millegipärast tulevad sealt varahommikul alati mõrvauudised. Et oleks ikka hea turvaline tunne argitoimetusi tegema minna.

Nädalavahetus oli eriti tore. Reedel tõin ma linnast take-away‘d kaasa, seekord Mehhiko toitu. Muidu, argiõhtuil, on süüa teinud Kaspar. Jah, minust on meie kodus peakoka asemel saanud nõudepesija! Kes süüa teeb, see nõusid pesema ei pea. Aga mis parata, et ma niivõrd hilja koju jõuan. Tulen koju ja leian pliidi eest rõõmsa ja uhke mehe, kes ise ka oma kokkamisoskusest üllatunud on. Minul on ainult hea meel.

Reedel saime kellegi teise valmistatud toitu maitsta. Ega kaua ei jaksanudki ülal tiksuda. Igasugune peovaim on meie ümbert lahkunud. Kuhu? Ma ei tea, aga pole olnud mingit tahtmist õhtul veel linna rändama hakata. Selle asemel magame end mõnusalt välja ja naudime värskena järgmist päeva.

Laupäeval tegime niisama toimetusi, käisime lähedades kaubanduskeskuses ja sealses kohvikus hüva kohvi ja makroone nautimas. Siis tegime mõnusa trenni ja oligi päev läinud. Või tegelikult ka mitte. Õues sadas vihma ja siinmail tähendab see üht – prussakad tulevad välja! Sellised mutantelukad, kelle kõrval Eesti prussakas on armas beebike. Meil on siin selline verandataoline tuba, kus uks koguaeg lahti. Vaatasin seal oma draamaseepi, kui kuulsin krõbinat. Ja seal ta oli! Laes! Hiigelprussakas! Jooksin kohe Kasparit kutsuma. Nendele mutantidele ei saa moodmoodi läheneda, kui prussakamürk relva kombel käes. Ükskord olesklesin taas seal diivanil, kui mutant maas roomas. Tookord ma helistasin Kasparile teise tuppa ja piiksusin õnnetult, et olen diivanil pantvangis. Tema siis tuli jälle päästma. Austraalia on tuntud ämblike ja madude maana. Aga miks keegi ometi prussakaid ei maini? Mõne ämbliku suudan veel ära taluda, seda enam et suuremaid linnas eriti pole. Madusid ka linnas ei kohta. Aga üks ilmatuma suurt prussakat kohtasime isegi südalinnas! Kohutav.

Tegelikult tahtsin üldse pühapäevast rääkida. Siis tegime ülipalava ilma kiuste turistikat. Ostsime nimelt hea hinnaga (69 taala) kõigi Sydney viie põhiatraktsiooni kombopileti. Võrdluseks, üksikpilet on 40 taala.

Pühapäeval käisimegi kõigepealt akvaariumis. Tore kogemus oli. Taustamuusika tekitas erilisema tunde ja väljapanekud oli põnevad. Näiteks olid eraldi akvaariumid imeilusate korallide jaoks. See oli nii kaunis, nagu muinasjutus. Veel oli põnev veealuse tunneli alt läbi kõndida ja näituseks hai kõhtu ja hambaid näha. Või veidrat raid. Või meetrise „mõõkninaga“ kala. Ahjaa, merihobud meeldisid ka. Üks meduuskala oli äärmiselt veider, hõljus ja muutis värvi. Veealune maailm on ikka imeline.

12202445_1057813220910287_37445871_n

Haikala
Haikala

DCIM100GOPROGOPR2095.

Imeline meduus
Imeline meduus
Korall
Korall

Hiljem läksime kõrvalmajja Madame Tussaud muuseumisse. Seal oli nagu ikka, kuulsuste kujude kõrval poseerimine. Kujud olid üsna tõetruud, eriti mõned. 

Ei saa ümber ega mööda DiCapriost!
Ei saa ümber ega mööda DiCapriost!
Selfi Dalai Laamaga
Selfi Dalai Laamaga
Tiffany
Tiffany
Vana hea Al
Vana hea Al

12200445_1057812814243661_617872276_n

12188632_1057813000910309_984900514_n

12188308_1057812990910310_1290273364_n

Aga piltidest rääkides… see on ehk viimane kord, kus kehvema kvaliteediga pilte vaatama peate. Ostsime lõpuks korraliku peegelkaamera! Sättisime selle tarbeks raha kõrvale juba mõnda aega tagasi, aga kärsitu mina otsustas laupäeval, et ei saa enam mitte hetkegi enam kaamerata elada. Viisime end kaamera hingeeludega kurssi. Internet on sel kohal suurepärane abimees. Lõpuks jäi sõelale kaks kaamerat – Nikon 3300 ja veidi uuem 5500. Vaagisime nii- ja naapidi, vaatasime isegi Youtubest videot nende erinevuste kohta. Viimaks jäi sõelale 3300 mudel. See on uskumatult kerge, kompaktne, aga ometi täitsa peegelkaamera. Lõpuks ostsime selle pühapäeval ära ja edaspidi teeme sellega pilte.

Aga uue „mänguasja“ saamise kõrval meeldis mulle ka see, kuidas me selle ostu sooritasime. Et saime koos vaagida, läbi mõelda, arutada ja jõudsime lõpuks üksmeelele. Ikka hea on küll koos otsuseid vastu võtta. Varem olen alati pidanud ise möllama, end kurssi viima ja otsustama. Pole olnud sellist osavõtlikku partnerit või olingi kaaslaseta. Aga kooselu tähendabki minu jaoks seda, et koos otsustatakse igausuguseid asju. Siis on jagatud vastutus ka. Jah, kallimaga on mul küll vedanud. On teine selline suurepärane mees.

Igatahes, pühapäevane linnaskäik väsitas tohutult ära. Suurlinnaelu on põnev küll, aga see sisaldab endas ka tohutuid rahvamasse. See on väga väsitav. Eriti just reedeti töölt koju minnes peab end rahvamassidest läbi murdma. Näiteks valgusfoori taga seistes mõtled juba ette strateegiat, kuidas sellest inimseinast läbi saada. Vahel on hommikuti lifti ees järjekord. Nädalavahetusel kuhugi sõites on alati ummikud. Ükskord kaubanduskeskusesse sõites olid ees ja ümber kaheksa sõidurida, kõik autodest umbes. Võttis silme eest kirjuks lausa. Meil siin äärelinnas on hea rahulik ja inimtühjad tänavad, aga ükskõik kuhu poodi minnes peab jälle inimhulkadega silmitsi seisma. Olen vist natuke inimpõlgur, aga see on natuke liig ja tohutult väsitav.

Tuli loba küll, aitab kah. Kallid ja paid, mu armsad!

Kas Austraalia on imedemaa, kus on parim elada?

Tere!

Oleme Austraalias olnud pea seitse kuud, elanud nii maal kui linnas ja kogetu põhjal võib juba kokkuvõtteid teha küll.

Hea on tõdeda, et olen hingelt eestlane. Eesti on mu ainus tõeline kodu ning välismaa ahvatlused võivad küll olla magusad, kuid oma kodumaal on ikka kõige parem. Arutasime Kaspariga üks päev, et esimeste kuude Austraalia armuuim on lahtunud ning saab ümbritsevat selge pilguga vaadata.

Armuuim jah – teate ju küll seda tunnet, kus esimestel kuudel tundub keegi ideaalne. Koos on suurepärane olla, üksteisemõistmine tundub toimuvat pelgalt pilgust ning üksteiseta olla tundub puhas piin. Alles mõni aeg hiljem saab seda isikut veidi objektiivsema pilguga vaadata mõistmaks, kas tegelikult kokku sobite. No vot, meil oli Austraaliaga algul midagi sarnast. Milline suurepärane maa! Uskumatult sõbralikud ja toredad inimesed! Kui kopsakad palgad! Võrratu loodus! Kui tohutult palju võimalusi.

Nii tundus. Siis saime tuttavaks erinevate kohalikega. Elasime erinevates kohtades nii siin- kui sealpool Austraaliat. Hakkasime ümbritsevat objektiivsema pilguga vaatama.

Esimestes postitustes arutlesin, et ehk tüdinen sellest „small-talk“- ist ära. Nüüd olen küll tüdinenud. Jah, Eestis võiks viisakust rohkem olla. Üksteist võiks rohkem teretada ja mitte pidada paljuks oma maja inimestele kaunist päeva soovida ja vahel paar sõna vahetada, mitte piinlikult omaette vahtida.

Poes töötades tüütab vahel see austraallastele omane tühiloba ära. Mina kui eestlane tahan kiirelt asja kallale minna ja vajaliku ära rääkida. Kui pole midagi öelda, siis pole ka mõtet pläkutada. Aga ei. Enne tuleb üksteisele otsa vaadata, küsida: kuidas läheb? Siis vastab teine, et hästi. Ja minul? Minul läheb ka hästi. Ja nii iga jumala päev kaastöötajate, poolvõõraste, klientidega, ise poes kliendi rollis olles jne. Klassikalised tere, palun ja aitäh ajaks asja kenasti ära. Kassapidajaga mu õhtusöögi üle arutleda võib vahel tore olla küll, aga mõnikord ei ole selleks tuju. 

Palgad on siin kopsakad küll. Aga ka hinnad on kallimad. Siiski, ka väikse palgaga saab kenasti söönuks. Toidukorvi hind poole nädala jaoks on meil ca 90 eurot. Suurtes toidupoodides on enamasti palju allahindlusi, mil produkti hind lausa poole võrra väiksem.

Restoranis käimine ja väljas veinitamine/pidutsemine võtab sellest kopsakast palgast suure osa. Alkoholi hinnad on kõrged, seda eriti mõnes kaunis lokaalis kokteili ostes. Üks korralik restoraniskäik peaks 100 taala (63 eurot) või enam ikka vaesemaks tegema. Väljas heldelt jooke ostes võib arvestada ka 200-300 taalase (125-190 EUR) eelarve auguga. Ka kino on üsna kopsaka hinnaga – ca 16 eurot pilet. 

Riided on siin odavamad kui Eestis. Kes valiv pole, saab odavkettides väga soodsalt põhihilbud selga. Ka paremate brändide tooted võivad olla üsna rahakotisõbraliku hinnaga, iseäranis allahindluste ajal. Mis parata, siin on suur turg, aga väikses Eestis ahtake. Sellest ka meie kõrged rõivahinnad.

Üür on küll kallim kui Eestis. Praegu maksame oma toa eest kahepeale 350 taala (220 eurot) nädalas. Oma korteri üürimine rööviks palgast suure osa. Lisaks on elekter Austraalias üsna kõrge hinnaga.

Austraalias ongi veidi nokk-kinni saba-lahti olukord. Maapiirkonnas on üür madal, aga toit kallim. Suurlinnas on üür kallis, aga toit suurte poodide vahelise konkurentsi tõttu odavam.

Nii et säästa on võimalik, aga selleks peab end üsna palju distsiplineerima ja omakeskis korterit üürida ei saa. Me oleme selle elukorraldusega rahul, kuni see on ajutine. Siiani oleme vaid mõned kuud ühes kohas paiksed olnud ja siis ei olegi pidevat tungi koguaeg lõbutsemas käia. Teeme ise süüa, käime vahel harva kinos ja üürime väikest toakest teadmises, et peagi saab jälle palju reisida. Eestis nii ei elaks. Ikka üüriks või ostaks oma elupinna, käiks vahel sõbrannaga veinitamas, ostaks koju midagi ilusat, naudiks restoranitoitu ja teeks kõike muud, mille peale raha kulub. Siin ju ei hakka riideid ka palju kokku ostlema, meil pole enam autos ruumigi.

Nii et lükkaks kohe ümber illusiooni, et siin on palgad niivõrd suured ja laialt elades saab paarikuise töötamisperioodi järel pikalt reisida. Ega ikka ei saaks küll. Ma arvan, et alles siin õppisin rahaga ümber käima, majandama ja mitte tarbetult laristama. Majandamisoskus on äärmiselt oluline, vastasel juhul võib isegi mitmekordse keskmise sissetulekuga krediitkaardi võlgadega tõtt vahtida. Et ometi see oskus minuga Eestisse kaasa tuleks! Pakin selle esimesena seljakotti, ehk ei lähe lennujaamas kaotsi. 🙂

Arvasin juba Eestis elades, et igal riigil oma head ja vead ning kuskil pole imemaad, kus rikkus lihtsalt majja tuleb. Nii ka siin. Lihttöölisel on siin ilmselt parem elada, kui Eestis. Juba osalise tööajaga saab kenasti tasuda arved ja endale toidupoes ja ka mujal nii mõndagi lubada. Põhilised vajadused saavad väikse tööpanusega täidetud.

Hästiteenivad lihttöölised teevad tihti väga ränka tööd, näiteks ehitusel lauspäikesega 12 tundi päevas rassides. Siin tasustataksegi füüsiliselt ränka tööd hästi. Näiteks kaevandustöö eest makstakse hästi, aga see on ohtlik ja raske töö. Seda võib küll teha lühemaajaliselt raha kogudes, aga mis elu see on? Elada kuskil pärapõrgus ja päevad läbi füüsiliselt pingutada.

Tõsi, Eestis on mõned auväärsed ametid, mille eest ei maksta väga hästi. Näiteks meditsiiniõde, pedagoog, lasteaiaõpetaja. Austraalias on tõesti nende ametite esindajad paremini tasustatud. Mul on madala palga pärast kahju. Aga sellel tendentsil on ka põhjus.

Eesti ajalugu on olnud raske. Avatud turumajanduses oleme elanud siiski üsna lühikest aega. Meie maa-ala on väike, maavarasid pea olematult. Nii lihtsalt on. Tihti unustatakse suures nurinas, et eestlane pole ajaloo jooksul pea kunagi nii hästi elanud, kui praegu. Vabaduses. Olla oma maa peremees. Nädalavahetustel on ju kaubanduskeskuste parklad pungil täis. Seega peab meil ostujõulist tarbijaskonda ikka jaguma. Mulle tundub, et viimasel ajal on eestlased ka rohkem reisima hakanud. Egiptusesse või Türki ehk ikka tuusiku saab. Noortel peredel on tihti keeruline oma kodu soetada, aga nii olevat ka siin. Ikka seesama sissemaksu kogumise probleem. Mõned pered soetavad endale maja ja võtavad endale allüürniku ehk elavad võhivõõraga, et hakkama saada.

Eestis tuleb tõesti leidlik olla, et hästi hakkama saada. Aga vinguda Eesti elu üle lakkamatult ja pidada elu kodumaal kohutavalt halvaks on minu jaoks sama, mis iga päev minna peegli ette ja nutta oma pikkuse, silmavärvi ja juuksepigmendi pärast. Võib-olla veab tõesti veidi rohkem Austraaliasse sündinul, aga meie oleme eestlased! Oma Maarjamaale me oleme sündinud ja kõik meie kodumaa probleemid on meie ühised. Kui pole kodumaa eluga rahul, saab astuda poliitikasse ja proovida midagi muuta. Või rajada oma ettevõte. Meie majandus seisab ettevõtluse najal, nii et ühe korraga saaks vingujast oma ülemus ning kodumaa majanduse elavdaja.

Meie vanemapoliitika kõlab paljude välismaalaste jaoks kui ilus unenägu. Siin Austraalias saab vanem kuus nädalat oma lapsega muretult kodus olla. Meil saavad lapsevanemad poolteist aastat titaga kodus olla ja selle eest täispalka. Sellist luksust on mujal maailmas raske leida. Olen kohalikega suheldes mõistnud, et lust ja lillepidu kestab, kuni luuakse pere. Siis tuleb last juba väga maast-madalast kõrge tasuga lastehoidudesse viia ja see kõik võtab pere rahakotist suure ampsu.

Austraalias väärtustatakse haridust. Austrifarmis kohalikega suheldes jäi kõlama, et väärt ülikooliharidus on hea elujärje jaoks vältimatu. Täpselt nagu Eestis. Need kohalikud noored, kel haridust polnud, seisid silmitsi aastaid kestva lihttööga ja sellest tuleneva lihtsakoelise elustiiliga. Ei saa lubada endale ilusat avarat kodu ihaldusväärses piirkonnas, kaunist kallihinnalist garderoobi, palju väljas käimist ja reisimist ühekorraga. Võib säästa ühe või teise jaoks, aga kõike korraga lihttöölise palga eest ei saa. Nii on ju ka meie kodumaal. Pole midagi parata, me elame teadmistepõhises ühiskonnas ja haridus on oluline. Nii et kui pole enda harimisse aega panustatud või mõeldud välja mõnda head äriideed, on ka eluke lihtsama standardiga. Minu arust on see ka täiesti loomulik nähtus. 

Kohalikega suhtlemise kogemuse põhjal olen enam kui varem veendunud, et õnn ei kuku sülle. Õnnelik olemine on eluviis. Näiteks töötan hetkel koos pea pensioniealise naisterahvaga, kelle jutust kipub läbi kumama, kui raske elu tal olnud on. Puhkuseid pole ta elu jooksul pea üldse võtnud. Koguaeg töötanud ja laste vorpimise pidi ka kolme peal lõpetama, sest suuremaks pereks neil rahalisi võimalusi polnud. Ju need mõned eluvalikud olid, mis sellise keerulisema elukorralduse tingisid. Ometi oleks ju suure tõenäosusega tal Eestis veel raskem elu olnud. Aga näe, on teine sünnipärane Austraalia kodanik, aga ikka elus raskuseid näinud. 

Näiteid on igasuguseid, kõigis riikides. See kõnealune naisterahvas ei ole üldse positiivse meelelaadiga. Mõni Eesti elanik, hoolimata Eesti „kohutavalt raskest“ elust, on temast palju rõõmsama mõtteviisiga. Siin on igasuguseid inimesi – äärmiselt sõbralikke, aga ka rändureid kui odavat tööjõudu julmalt ärakasutavaid isikuid. On rõõmsameelseid, leidub tujukaid isiksusi. Just nagu igal pool maailmas.

Muide, ka siin kohalikud vahel kurdavad. Näiteks, et hinnad on jube kallid. Või mida valitsus valesti tegi või olevat tegemata jätnud. Ei ole siin mingi imedemaa, kus kõik rõõmsalt, naeratus suul, ringi hõljuvad. Kuskil ei ole. Edukas ja töökas terve inimene elab igal pool hästi. Siinkohal ma ei mõtle vaid raha. Mõtlen eelkõige elurõõmsat, aktiivset ja ümbritsevat väärtustavat elustiili. Oma töö kirega tegemist. Oma lähedastest hoolimist. Oma tervise hoidmist. Enda pidevat arendamist nii tööalaselt kui ka hobide näol. 

Loodus on siin kaunis. Aga kliima ei ole aastaringselt ideaalne. Nagu Eestiski. Lõuna-Austraalia talv on üks lõputu hallus ja läbilõikav tuul. Troopikas leidub osal aastast tohutult torme, paduvihma, üleujutusi ja meeletut niisket kuuma kliimat. Igal pool on oma hooajad, mil ilm eriti mõnus. Nii ka siin. 

Siinset loodust on suurepärane avastada, aga selleks peab oma aja võtma. Meie seda teeme. Suur oli nii minu kui Kaspari imestus, kui töökaaslastelt Queenslandi, Sydney ja muude tulevaste sihtkohtade kohta reisinõu küsisime. Paljud pole sinnakanti elu jooksul oma jalgagi tõstnud! Reisides olemegi teel kohanud peamiselt kodumaad avastavaid pensionäre ja päkkereid mujalt maailmast. Austraallane hakkab oma võrratut loodust tihti alles pensioniseas avastama. Üldse oleme õppinud, et oma suurejoonelisi reisiplaane ei tasu kohalikega jagada. Neil võib tekkida suhtumine stiilis, et „mis ta endast õige mõtleb, tuleb siia, töötab paar kuud ja reisib läbi kohad, kuhu mina pole jõudnudki“. Kurb, aga tõsi. Ka siin leidub kibestunud inimesi. 

Mu eesmärk ei ole Austraaliat kritiseerida, oh ei. Olen sellele kaunile maale tänulik, et ta võõraid nii lahkelt külla kutsub ja töötada lubab. Siin maal on hea elada ja hakkama saada lihtsam. Lihtsalt paljude suust olen kuulnud, et Austraalia on parim. Et Eestis on tohutult halb elada. Ma ei nõustu selle seisukohaga. Niisiis pidasin vajalikuks Austraaliat tavapärasena levinust veidi teistmoodi käsitleda. Igal mündil on kaks poolt.

Jättes kõik varem mainitud kõrvale, on Eestis kõige olulisim – perekond ja sõbrad. Neid samu inimesi siin ei ole. Siin ei teki inimestega sama sügavat sidet, mis aastate jooksul on tekkinud. Tutvused on enamasti pealiskaudsed. Samuti ei ole siin kõike muud Eestile omast – laia valikut musta leiba, kuuma sauna, karge ilmaga jõuluõhtut, keefiri, kohupiima, hapukapsast, vanalinna, vanu puumaju, suure lõkkega jaaniõhtut, värvilisi sügislehti, raba, männimetsa ega eestikeelset suhtlust. 

Muide, meie suure reisini on jäänud kaheksa päeva! Ma ei jõua ära oodata. Idaranniku reis on minu jaoks olnud oodatuim. Nii vahingi, mokk töllakil, pilte neist imekaunistest kohtadest, kuhu meiegi peagi oma jala tõstame. Peab see nädal siis nii pikk tunduma..

Lõpetuseks lisan pildi mustast papagoist, keda eile rattasõidul kohtasime. Aitäh, Google!

Ma ei teadnud kuni eilseni, et selline liik üldse eksisteerib
Ma ei teadnud kuni eilseni, et selline liik üldse eksisteerib