Õnn on eluviis

Kaspar läks täna omapäi tuttavaga linnapeale ja mina naudin kodus üksindust. Kohe täitsa mõnus on omaette nokitseda.

Elasin paar aastat üksi ja see oli täitsa mõnus aeg. Ei mõista mina neid, kes üksi elamist pelgavad. Kes õpib iseenda seltskonda nautima, sellel on alati tore. Aga üksindust tihti kardetakse. Eks siin tuleb põhjuseid otsida sellest, et inimene on ikka karjaloomaks loodud. Aga ühe-pealisi leibkondi tekib muudkui juurde, nii et pole see üksi elamine tabu midagi.

Mulle meeldib väga Kaspariga koos elada. Nii tore on tunda, et olen koju oodatud, ärgata koos, uinuda koos, jagada päevasündmusi. Praegu ma ei tahaks teisiti ega vahetaks seda millegi vastu.

Üksi elades oli vastupidi – nautisin, et saan koju „vajuda“, millal tahes, suhelda inimestega siis, kui parajasti tuju oli, teha kõike, millal hing ihkab ja soov on. Muusika mängis mul pidevalt valjult (vaesed naabrid) ja tundsin end kõikvõimsana, sest sain kõigega üksi hakkama. Vähe sellest, tööl veel õigusnõustasin ehk abistasin teisi! Mulle oli vaja kindlust, et mul ei ole meest vaja ja kellegagi ma koos elama ei hakka põhjusel, et „üksik on olla“ ja “tegelikult oleks täitsa tore”. Ei tea muidugi, mis laulu ma mõnede aastate pärast üksi elades oleks laulnud, aga need kaks aastat olid küll täiesti paras aeg. Siis jalutas mu ellu Kaspar (õigemini tantsis, sest kohtusime me täiesti juhuslikult ööklubis) ja ma tundsin end “kodus” olevat. Lihtsalt niisama, et nüüd ma olengi kohal. Sain endale sõbra ja armastaja ühes isikus. 

Kõikvõimsa iseseisva tunnet oli mul vaja, et ma kuskile „mugavussuhtesse“ ei astuks. Kui juba, siis suure Tundega. Aga surve oli küll suur. Et ma ikka kellegi leiaks. No kuidas siis niimodi üksi? Kas imelik pole, kui keegi kodus ei oota? Selle surve tulemil jäi mulle mulje, et paljud ei ootagi armastust ära. Et suhtesse (koosellu) astutakse põhimõttel, et „ah sobin ju küll enam-vähem temaga“. Ma väga loodan, et see tegelikult pole nii!

Siin ilmas on kahjuks väga palju kibestunuid inimesi. On õelust, kadedust, nähvamist, komplekse ja muud sellest mitte toredat. Ma ei usu, et keegi lihtsalt on õel ja kade. Õelus ei tule õnnelikust ja rahulolevast inimesest. Igasugused surgitsejad ise ongi need kõige õnnetumad. Katkine inimene kipub teisi ka katki tegema. Kas või haavama.

Olen palju mõtisklenud õnne ja selle olemuse üle. Eks see on ikka mõtteviisis kinni. Leidsin enda „kitsaskohad“ ja olen oma mõtlemisega palju tööd teinud. Ma tõsimeeli üritan igas olukorras näha positiivset, ebaõnnestumises õppetundi, selekteerida oluline ebaolulisest, kulutada oma energiat vaid vajalikule ning mitte keskenduda pisiasjadele.

Ja mis kõige olulisem – mitte muretseda! Muretsemine on üks mõttetumaid ja energiakulukamaid tegevusi üldse. Esiteks sellepärast, et genereeritakse igasuguseid negatiivseid stsenaariume silme ette ja elatakse neid mõtteis läbi. Ettekujutletavaid probleeme, mis tõenäoliselt ei juhtugi! See võtab mõtteenergiat, mis on üks väga kasulik ressurss. Tagatipuks ei lase muretsemine olevikus elada, sest hõljutakse oma mõtteis mingis negatiivses tulevikumullis. Pealegi on hirmul suured silmad ja enamus inimesi tulevad negatiivse stsenaariumiga paremini toime, kui muretsedes tundus. Ja kui keskenduda käesolevale hetkele, kulutada oma energiat olevikule, tehes asju produktiivsemalt, on ka väiksem tõenäosus negatiivsete asjade juhtumisele. Sellesse usun ka tõesõna, et soovidel ja mõtetel on kombeks täide minna. Nagu Margaret Thatcher ütles – ole oma mõtetega ettevaatlik. Neist saavad sõnad. Sõnadest saavad teod. Tegudest saavad harjumused. Harjumustest saab karakter. Karakter määrab kõik.

Kui olla pidevalt negatiivne, murelik ja kartlik, siis oledki virisejast argpüks, kes kuskile ei jõua. Kui aga soovida – häid soove – need saavad teoks! Ja kui tulevad teele raskused, siis need on omal kohal, et proovile panna, kui väga eesmärki soovid. Visadus, sihikindluse ja tahtejõuga jõuab kaugele.

Muidugi mängivad suurt rolli valikud. Võib-olla ollaksegi sellises „mugavussuhtes“. Või tehakse tööd, mis tegelikult ei meeldi. Või on kellegi vastu suur vihkamine või käimas hoopis pikk-pikk tüli.

Endale võib kinnitada küll, et tegelikult on kõik hästi, aga hing, kuramus, ei jää uskuma. Iseendale valetajad on kõikse suuremad valevorstid. Paljudes olukordades ei jäägi muud üle, kui miskit muuta. Aga seegi algab mõtlemisest – eristada, kas tegemist on pisiasjade paisutamisega või ollakse tõesti sügavalt rahulolematud. Ja kui ongi muutuseid vaja, siis lihtsalt asjaga tegeleda. Muutusteks pole kunagi hilja. Meile pole teadaolevalt nii palju elusid antud, et neid vale inimesega veeta. Või päevi mööda veeta tööpostil, mis pikas pespektiivis mingitki rõõmu ei paku. Ma ei ütlegi, et iga päev peab olema lust ja lillepidu. Ikka on kehvemaid päevi, aga kui „kehv päev“ kestab kuid, siis on midagi valesti.

Igaveste üksikute“ kohta ma oskagi seisukohta võtta. Istekohta ka mitte. Muidugi on kurb, kui inimene väga tahaks, aga (vastastikust) armastust ei leia. Ma arvaks, et ehk pole selle isiku elus ruumi. Hoitakse end ehk liiga hõivatuna, kas või mõtteis. Või siis ollakse teo kombel kojakesse tõmbunud ning ei julgeta end kellelegi avada. Minevikuvalu kuulub ikka minevikku. Valu ei kao kahjuks kuskile, aga ajapikku see käärib ja hakkab seestpoolt sööma.

Milline ma olla tahaks? Rahulik, tasakaalukas ja rõõmsameelne inimene, kes soovib teistele head. Kes on küll abivalmis, kui valmis iseenda eest seisma ja ei lase end ära kasutada. Jätkan enda ümbritsemist positiivsete ja toredate inimestega, kellest mul on eeskuju võtta. Harin end ja suurendan pidevalt silmaringi. Tunnen elu vastu huvi. Panen end uute väljakutsetega proovile ja ei pelga ebaõnnestumisi. Ei keskendu negatiivsele, pisiasjadele ega lase end teiste draamadest kaasa viia. Abistan teisi nõu ja jõuga, kuid distantseerun, kui isik end ise aidata ei taha. Panen iseennast tähele, tundes ära ärrituse ja ärevuse ning tegelen nende tekkepõhjusega. Kui tekib kellegi suhtes negatiivne emotsioon, analüüsin seda. Sest kõigel on põhjus. Ei pea vimma. Väärtustan seda, mis mul on, siiski liikudes edasi.

Lisaks kõigele lepin sellega, et plaanide tegija ja ettemõtleja olen niikuinii, kel peavad paljud aspektid organiseeritud olema. Mis teha, ma olen selline. Aga vot muretsemist, seda üritan küll mõtteist välja suunata.

Ja muidugi toidan oma keha võimalikult toitainerikaste toitudega, treenin regulaarselt ning võimaldan endale piisavalt und.

Kõlab ju küll kui retsept õnnele, või mis?

DSC_0103

Hea tuju päev koos lobisemisega

Täna oli hea tuju päev. Õigupoolest ei teagi ma, mis selle tujukese heaks tegi. Päike oli ju ikka pilve taga, nagu tal tihtipeale kombeks. Kohalikud räägivad küll, et tavaliselt on siin ilus suvi. Pole tõendeid, ei saa uskuda. Vahel on ilus päikseline ilm, tõsi küll. Aga siis kipub väga kuum ja niiske olema. Alles veetsime paar päeva nagu saunas, kuid siis tuli äiksetorm. Tuli nii äkitselt, poole rongisõidu pealt. Mul oli küll vihmavari ettenägelikult kaasas, kuid pea kohal olevaks äiksepilveks ma valmis polnud. Vesi ulatus pahkluuni. Kingadest hakkas kahju, võtsin nad jalast. Kõndisin sukkis kodu poole. Vihmavari ei aidanudki, sest kleit sai tagant ja eest märjaks. Maapind oli soojem kui põrandaküttega põrandaplaat. Ma ei ole siinsete äkiliste tormidega harjunud.

Aga täna ei olnud tormi. Olid hoopis pilved ja soe õhk. Hommik hakkas tavapäraselt. Ärkasin vara, nagu ikka argipäeviti. Täna on juba neljapäev, lohutasin end mõttes. Mulle meeldin tööl käia, aga mitte vara ärgata. Osa inimesi on hommiku-, teised ööinimesed. Mina olen lihtsalt inimene, kellele meeldib magada. Ei ole ma erk öösel ega varavalges. Aga uni peab hea olema.

Tööl tõrkus taas kohvimasin. Sain endale tassi tohutu kange joogi, mille kuidagimoodi sisse kulistasin. Ei olnud hea ja pärastlõuna kohvi lunastasin alt kohvikust. Aga lifti pääsesin täna järjekorrata.

Kontoris olid isegi mõned lauad vabad. Vahepeal oli meil kontor täitsa täis ja isegi varem minnes oli laudadega kitsas käes. Siis tuli istuda diivanile või näiteks konverentsilaua taha.

Meil pole kellelgi oma kirjutuslauda, isegi suurtel ülemustel mitte. Sülearvuti käib tööpäeva lõpus kappi ja hommikul istud, kuhu tahad. Selle eesmärk on, et töökaaslased omavahel suhtleks. Reaalsus on, et inimesed istuvad ikka enam-vähem ühes kohas ja mis sa seal ikka tutvud. Inimesed ei jutusta eriti omavahel, sest see rikub teiste jaoks vaikust. Eestlased on ikka rääkinud, et australlased on natuke laisad. Austraallaste tööeetika on teine ja nad on palju spetsialiseeritumad oma töös, olgu selleks millega parandamine või müük. Aga meil töötatakse küll usinalt, mingit mokalaata pole kuskiltpoolt. Üldiselt on mul tööl nii kiire olnud, et istun vaid laua taha ja irdun oma ülesannetesse. See-eest ületunde pole eriti olnud. Lahkun töölt poole kuue paiku ning lasen töömõtetel peast lahtuda.

Täna jõudsin lõuna ajalt kiirelt ostukeskusest läbi hüpata. Austraallased tihtipeale teevad šopingut lõunaajal, sest õhtul pannakse poed üsna varakult kinni. Südalinnas küll veidi hiljem, 7 paiku, aga ikkagi. Mul vedas. Poes, kus ma juba ammu üht kleiti nillisin, oligi väike allahindlus. Ostsin selle kleidi lõpuks ära ja säästsin veidi raha. Shoppamine Sydneys on mõnus! Riided on Eestiga võrreldes odavamad ning valikut rohkem. Mul on leitud ka mõned outlet kohad, kus saab kvaliteetsemaid riideid väga hea hinnaga. No ikka selliseid riideid, mida ma Eestis kunagi osta ei raatsinud. Otsustasingi, et üritan siit osta kvaliteetsemat kraami. H&Mist, Zarast jms hoian eemale. Kui juba ostan, siis midagi, mille laevapostiga Eestisse saatmine mõttekas on. Vahel taban, et tahan osta sarnaseid asju, mis mul juba Eestis olemas on. Pole ju mõistlik. Seega on mu maitse üsna klassikaline ning tasub osta vastupidavamaid asju. See on ka keskkonnasäästlik.

Tööl olles hoomasin, et ühe suurema ülesandega, mis mul mõnda aega kukil oli, peaks homsega ühele poole saama. See oli rõõmustav. Ühel päeval avastasin, et jurist on ikka tore olla.Saab nõu anda ja puha ja teised on sunnitud kuulama. No jah, ma ei ole siin päris juristi rollis, aga väga sisuline töö ikkagi. Mina nõustan lihtsalt rohkem korporatsiooni siseste reeglite järgi. Üsna suur osa ettevõtte lepingumajandusest käib minu käe alt läbi ja ma siis nõustan, et mis tingimustega me nõus oleme ja millega mitte. Kolleegide abiga muidugi, kui küsimus eriti standartne pole. Olen selle töökogemuse eest väga tänulik. Iga päev õpin uusi (erialaseid) inglise keelseid sõnu. Välismaal töötamine on kuidagi värskendav ja arendav, sest koguaeg peab piiridest väljapoole mõtlema, samas kohalikku protsessi hoomates.

Tööseisuga on veel veidi segased lood. Töötan praegu agentuuri kaudu, aga minu sealt väljaostmine maksab. Mu viisa tööõigused on piiratud, nii et ajutise töötaja väljaostmine ei pruugi rahaliselt mõttekas olla. Mängitakse sponsorviisa mõttega, aga mina siin nii kaua olla ilmselt ei tahaks. Muidugi olen väga meelitatud, et seda võimalust üldse kaalutakse. Sponsorviisa on siis selline viisa, kus tööandja maksab kenakese summa ja ajab paberimajandust, tõendamaks et tal jubedasti on seda töötajat vaja. Töötaja peab aga mitu aastat tema juurest töötama. Olla kuulda, et paljud eestlased seda viisakest endale kangesti ihaldavad, et ikka siia jääda.  Kui ma selle protsessi läbi teeks, saaksin mõne aasta pärast siinse püsiva elamisloa.

Aga ma sisimas soovin Eestisse naasta. Siin ma peaks ikkagi juurat õppima minema, et täieõiguslikuks Austraalia juristiks saada. Ma juba käisin õigusmagistris töö kõrvalt, aitas kah, aitäh. Ilmselt liiguksin hoopis ettevõttes edasi mõnele muule ametipostile. Aga töös polegi niivõrd asi, vaid ikkagi kojutulekus. Olen alati olnud veendunud, et kuskil pole imemaad, kus rikkus ja õnn kergelt kätte tuleb. No ei ole.

Siia jäädes oleks jah palk suurem, aga kui oma kodu ostaks, käiks sellest enamuse iganädalaselt laenuks välja. Nagu Eestiski, kus palk väiksem, aga elamiskulud ju ka pisemad. Jään paljut Austraaliast igatsema, aga end elupõlise migrandina ette ei kujuta. Kujutage ette, isegi Eesti kliimat annab igatseda. Pime aeg on meil jah pikk, aga neli aastaaega on täitsa mõnusad. Ja alati saab päikse kätte reisida, kui meil kehvake suvi on. Argipäev on ju ikka sama, kontor ja kodu. 

Aga Eestis saab rääkida oma keelt ja seal on oma inimesed. Eestis peab, tõsi küll, rohkem pingutama, et hästi hakkama saada. Aga mulle meeldibki pingutada! Praegu tööl ka, ma nihverdan end suurematesse projektidesse, et oma kohta seal kindlustada. Ja väljakutseid saada. Ma ei talu, kui mul on tööl igav. Ja põnev on siis, kui peab pingutama. No neile ka minu töösse suhtumine meeldib ja nende poolest ma ilmselt saan seal vähemalt nii kaua töötada, kuni seadus praeguse viisaga lubab. Aga midagi kindlat pole keegi veel öelnud, suured bossid ikka veel menetlevad seda küsimust.

No igatahes minul oli hea tuju. Pärast kodus läksin veel jooksma, tegin oma jõuharjutusi ja Kaspar valmistas senikaua peedi-kitsejuusturisotot. Niiii uskumatult hea toit oli! Ja eks see hea tuju oligi kõigi suurte ja väikeste asjade kombo – et tööl on tore, sõbralikud ja positiivsed kolleegid ja kodus hea mees (suured asjad) ja et kleit oli allahindlusega ning üks suur ülesanne saab peagi üle antud ja kohe on nädalavahetus (väiksemad asjad). Nii palju juttu tuli, tõmban otsad kokku kah!

*Et kõik liiga lilleline ei tunduks, siis mul on ikka kehvasid päevi kah. Mul lihtsalt ühtisid hea tuju ja kirjutamise soov.

Kuidas me rasedust tähistamas käisime

Jõuan reedeõhtul koju. Kell on juba pool seitse ja mina väsinud. Olen päev otsa lugenud, analüüsinud üht lepingut, mille tituleerin keerulisimaks, millisega olen kokku puutunud. Kui palju termineid, viiteid, risti-rästi reguleerimist võib paarisajasse lehekülge mahtuda? Ja mina arvasin, et Eestis tegelesin pikkade ja keeruliste dokumentidega. Oh mind ullikest ja naiivitari. Ometi ei olnud mul intensiivseim päev, sest saingi kogu kontoris viibitud aja jooksul tegeleda vaid paari-kolme asjaga. Mõni päev upub mu meilikast e-kirjade laviini alla. Kõigi saabuvate päringutega on vaja paari tööpäeva jooksul tegeleda, mis tähendab pidevat prioritiseerimist. Mõni leping peab saama sõlmitud kohe, mõnega on aega. Mõnda räägitakse läbi pikalt, muudkui üksteisele erinevaid versioone põrgatades. Aga ei, reede ei olnud üks sellistest päevadest.

Koju jõudes hüppan kohe duši alt läbi, riietun vabaajarõivastesse ja asume Kaspariga teele. Meid oodatakse babyshower‘ile. Kohe ei oska sellele eestikeelset vastet leida. Eestis peetakse katsikuid, aga selleks peoks on tita juba sündinud. Siin tähistatakse rasedust ja peatselt emaks-isaks saamist. Eesti komme on minu arust toredam, sest saab uut ilmakodanikku uudistada. Aga meie saime ainult rasedust tähistada.

Õnnelikuks peatseks emaks on Kaspari töökaaslane. Nende tööpundile meeldib üksteise tähtsate sündmuste juures viibida. Meid võtab oma heledas, valges ja piinlikult puhtas majas vastu Marilou. Ja kui ma ütlen valge, siis ma mõtlengi seda, et kogu mööbel on valge. Terves majas on ka valge plaaditud põrand. Parketi asemel põrandate plaatimine on Austraalias üsna levinud. Nad käivad jalanõudega toas ja ju siis on plaate lihtsam puhastada.

Teised külalised on roosas, meie mitte. Kaspar olevat mulle roosa-teemat maininud, aga mul läks see kõrvust mööda. Ega mul polegi garderoobis midagi roosat. Roosamanna on tingitud peatsest tüdrukukese sünnist.

Filipiinlanna, kellega pulmas pikemalt rääkisin, veab mind kohe enda juurde istuma. Ta uurib igasugu asju Eesti kohta ja annab nippe, kui tahame Filipiinidele reisida. Näpunäited on toredad, aga vastustega Eesti kohta jään vaat et jänni. Ta muudkui uurib, et kas meil on kulda. Ei? Aga kaevandused? Ei? Aga riidetööstused? Ei? Aga naftat? Seda ka pole? Aga… millega te siis end majandate? Appi, mida me ekspordime?! Nii piinlik. Sellises võtmes polegi nagu midagi eksportida. Pole suuri ressursse, mida nõrkemiseni müüa. No IT-sektor on meil väga arenenud ja välisinvestorid on. Toiduaineid ikka imporditakse. Teenuseid müüme.

Kodumaa teemad lõppevad, sest tuppa astub õnnest ja tähelepanust õhetav suure punuga Nepali tütarlaps, kelle aulist rasedust me oleme kogunenud tähistama. Rase noor naine on end punasesse pidulikku kleiti mähkinud. Peas on helklev ehe, mis langeb laubale. Ilmselt on tegemist traditsioonilise ehtega. Tütarlaps ja tema abikaasa on päris Nepalist.

Üks minu vastas istuv tüdruk on riietunud traditsioonilisse India sarisse. Imetlen salamisi nende kultuuri tugevust. Siiamaani kannavad noored tüdrukud traditsioonilisi India riideid olukorras, kus enamus maailma kummardab Lääne moodi.

Minust veidi edasi istub üks pearätiga tüdruk, ilmselt moslem. Seltskonnas istuvad filipiinlannad on üsna tavapärastes suvistes riietes. Nad näevad kõik väga noored välja, kuigi mõnel vanust üle viiekümne. Nad kadestavad me valget nahka, kuid ei adu vist, kui väga neil endil oma noorusliku väljanägemisega veab.

Kaplan, kaunis malbe naisterahvas, astub söögilaua juurde ja peab palve. Mina kui vana pagan tunnen end küll veidi ebameeldivalt, langetades pea. Palvetamine ei ole mulle harjumuspärane, kuid mulle meeldib toas leviv heasoovlik õhkkond.

Head soovid soovitud ja palved peetud, asume sööma. Laual leidub pitsat, sushit, isetehtud kevadrulle, Aasia pelmeene dumpliguid ja muud head paremat. Veidraima roa on toonud austraallanna Serena. Vägilase mõõtu naine on peole kaasa valmistanud võidelaadset segu, mida serveeritakse suurest ümmargusest saiast, mille sisu on õõnestatud. Sööme, joome ja jutustame. Aga mitte kaua. Algab mängude aeg. Mina seltskonnamänge eriti ei armasta, peale lauamängude. Kuid pole pääsu ka suurimatel skeptikutel. Mind kamandatakse Kasparit lutipudelist jootma. Kõlab nagu veider fetiš? Võehh, unustage ära, me ikka veel tähistasime elu algust. Kaspar ahmis lutipudelist koolat ja mina hoidsin seda. Jäime teiseks, Kaspar polnudki kiireim kulistaja.

Siis algas teine mäng. Pidi arvama raseda neiu kõhuümbermõõtu. Suur oli üllatus, kui selgus, et olin ümbermõõdu sentimeetri täpsusega ära arvanud. Sain auhinnaks kommikarbi. Cadbury oma, mis on nagu Eestis Kalev.

Viimase mänguna tuli paberile tüdrukunimesid kirja panna. Noorpaarile meeldis enim üks „H“ tähega nimi ja nii pidime meiegi just selle tähega nimed paberile panema. Me Kaspariga kumbki ei skoorinud.

Seejärel anti pidulikult ühiskingitus, rahaümbrik, üle ning sooviti veel noorpaarile kõike head. Selline positiivsus tekitab sooja ja mõnusa tunde. Aga pidu hakkas vaikselt lõppema. Natuke räägiti nii igaks juhuks õuduslugusid sünnitusvaludest. Raseda neiu abikaasa sattus jutusoonele nende abiellumisest. Pulmi oli neil lausa kaks. Neiu vanematele ei meeldinud peigmees absoluutselt ning nad ei olnud nõus oma tütart talle abikaasaks andma. Peigmees üritas küll. Ta helistas tihti neiu isale ja veenis toda, et tal on neiu suhtes head kavatsused ning ta suudab neile tagada õnneliku ning kindla elu. Ei aidanud jutud heast töökohast ega lahkest südamest. Noormees oli sündinud valesse klanni ning sinna oma tütart ei anta. Nepali vanamees jäi endale kindlaks. Tal oli tütrekesele mees juba välja vaadatud.

Aga armastus ei küsi Nepali vanamehe plaane. Neiu abiellus oma noormehega salaja. Lisaks kolis veel Austraaliasse ka. Nüüd oli juba topeltvabandus abiellumiseks, sest partnerviisat ju partnerita taotleda ei saa.

Lõpuks vanemad leebusid. Üheksandal aastal nende tutvumisest peeti pulmad kogu perega. Nüüd on väimees Nepali vanamehe suur lemmik. Paari kümnendal armastuseaastal sünnib perre väike tütreke. Lool on õnnelik lõpp.

Mul oli hea meel, et keegi ei küsinud, kuidas on tütre äraandmise, abiellumise ja pereloomisega lood meie riigis. Ei oleks üldse tahtnud öelda, et tihti ei abiellutagi. Et meil on väga palju üksikemasid, kes päevast päeva oma lapsi vaid omal jõul kasvatavad. Et paljud tütred ei teagi oma isa, kes saaks neid tulevasele abikaasale „üle anda“. Või et kui ka abiellutaksegi, minnakse tihti keskeakriisi saabudes lahku. Pahatihti, sest mehe käevangu on sugenenud uus tibike, noor ja mahlakas kui viinamari, kui eelmise ringi naine juba rosina kombel kokku hakkab kuivama.

Oh ei, ma poleks seda kõike rääkinudki. Oleks naeratanud ja rääkinud, et abiellumine hakkab taas moodi minema. Ja et aina rohkem mehi osaleb ka kodutöödes ja laste kasvatamises. Ning ise mõtleks, et eks iga pott leiab oma kaane. Seda igas kultuuris. Aga õnneks keegi ei küsinudki.

Oligi aeg koju minna. Istusime pimedas autosse ja minule omaselt, läbematult, asusin võidetud kommi nosima.

Rohutirtsud siristasid, kui koju jõudsime. Kakaduud ja muud linnud oli juba ööunele läinud ja enam ei lärmanud. Oligi päev läbi.

„Kas Sina said ka töötades surmaähvardusi?“ ehk Filipiini pulm ja Botany Bay rahvuspark

Eile oli meil au väisata Filipiini-Austraalia pulma. Pruudiks oli Kaspari töökaaslane ning peigmeheks keegi austraallane. Olime varemgi kuulnud, et siin käivad pulmad kähku. Varakult on registreerimine, siis pildistamine ja sööming. See pulm polnud erand.

Laulatus toimus juba 10:30 meie lähedalasuva linnajao kirikus. Või mis kirik ta niiväga oli, pigem ruum koos lavakesega. Seal laulatas neid kohalik kaplan. Tseremoonia oli kena ja armas. Vaimulik rõhutas abiellumise tähtsust ja kuidas sõrmus on kui igavene ring nende katkematust ühisest eluteest. Noh et ring ei katke ja seega ka mitte abielu. Polegi sellele varem mõelnud, miks just sõrmus abielu sümbol on.

Pärast laulatust poseeriti palju fotode jaoks ning liiguti edasi lähedalasuvasse Vietnami restorani. Saime teada, et meie lähedal asub niivõrd maitsvate toitudega restoran. Hakkame seal edasipidigi käima.

Pidu liikus edasi kiirelt. Kohe nii kiirelt, et kell üks päeval serveeriti veini ja õlut ning kutsuti inimesi tantsupõrandale. Kell üks päeval! Filipiinlase temperamendiga jah hea lihtne, et tantsi mis kell tahes. Aga meie Kaspariga oleme ikka harjunud, et pidutsetakse ööhämaruses pärast mitmetunnist „soojendust“. Kuidas sa tantsid niimoodi avalikult päevavalguses?

Üks väike Filipiini poiss nautis end täiega. Tantsis „Gangnam“ stiilis nii et asigi pole. Ka teised tundsid end vabalt. Kasparit rebiti muidugi eriti tantsima. Oli teine jõulupeol hoos olnud ja isegi parima tantsija auhinna võitnud. Lõpuks ta murdus rahva surve all ja näitas, milleks suuteline on.

Jäin ühe filipiinlannaga jutustama ja selgus, et tema oli oma kodumaal jurist. Nüüd teeb Austraalias lihttööd. Ta oli väga üllatunud, et ma siin õigusalal töötan. Julgustasin tedagi kandideerima ja proovima. Tema aga jagas oma kodumaal töötamise kogemust. Korruptsioon on tavapärane, samuti kohtulahendite äraostmine. Kriminaalasjades töötamine pidi eriti ohtlik olema, sest siis saab palju surmaähvardusi. Kuid tema olevat neid ka tsiviilasjade kallal töötades saanud. „Kas Sina said ka kodumaal töötades surmaähvardusi?“ küsis ta siiralt. Pidin õnneks nentima, et ei. Elame ikkagi õigusriigis, Euroopa Liit ja puha. Tegelikult olen väga uhke, et oleme igapäevapeensusteni korrupeerunud Nõukogude Liidust (kus isegi sünnipäevatordi ostmiseks pidi kellelegi teene tegema) jõudnud riiki, kus altkäemaks pole igapäev. Neil Filipiinidel on aga narkoparunid ja süsteemi äraostmine rutiin. Ise elavad veel süvakatolikus riigis, kus usk ja Jumala järgimine on äärmiselt oluline. Kahjuks religioon, pettus ja vägivald üksteist ei välista. Ebaturvalises ühiskonnas pole sellestki kasu, et kõikjal on palmid ja ilus loodus. 

Pidu aga liikus edasi süngetest teemadest rääkimata. Oli pruudikimbu viskamise aeg. Vallalised näitsikud aeti ritta, mind sunniti ka sinna sekka. Ja pruut viskab kimbu otse… istuva Kaspari sülle! Vaat kus lops, jättis kõik tütarlapsed pika ninaga. Aga pole siin miskit diskrimineerimist, see on tõeline võrdõiguslikkus.

Sõime veel torti, lauldi karaoket ja oligi pidu läbi. Kell pool neli kõndisime juba kodu poole. Eks see pidu lõppes eriti vara, sest abiellujad polnud enam esimeses nooruses. Meil oli aga veider olla. Päike alles siras, õues oli lämbe ja me tatsusime juba peolt koju.

Täna algas päev väga aktiivselt. Käisin hommikujooksul, siis kobisime koos ujuma. Pärast mõnusat hommikusööki omleti ja pannkookidega seadsime autorattad Botany Bay rahvusparki. Polnud sellest kohast enne kuulnudki, kui kaardil seda nägin. Sealne jalutuskäik oli imeline! Terve tee kulges kaljusid pidi mühiseva ookeani ääres. Tegime palju pilte ja nautisime päikest. Jalutuskäigust laen pilte üles ka. Pulmast on kahjuks vaid grupipildid ja teiste inimeste pilte ma siia üles ei riputa. 

DSC_0091DSC_0120DSC_0081

Lõpuks on ilusad ilmad naasnud. Terve nädala esimese poole muudkui ladistas vihma justkui oavarrest ja oli jahe. Nii vale oli olla, kui pole mitu päeva päikest näinud. Ilm muudab tuju ja muudab energiataset. Esimene sügistalv Eestis võib pärast siinset päikselaksu küll harjumatu ja kõle olla. Mis seal ikka, küll harjub tagasi.

Oleme vahepeal igasugu põnevaid plaane sepitsenud, aga neist veel teada ei anna. Kõik pole veel nii kindel. Ehk järgmine kord.

Nautige lumist talve! Hetkel seda küll ei igatse, aga pärast kuudepikkust pimedust on lumi ja päike ju toredad küll. Ehkki -25 kraadi on minu jaoks sarnane siinse 40-kraadiga. Õue ikka ei taha minna.

Suhtlemispuudega eestlane?

Kuigi ma arvan end Austraalia elu-ja suhtlemisstiiliga üsna hästi kohanenud olevat ning ei ole liiga tagasihoidliku iseloomuga, tunnen end ikkagi vahel oma koorikusse tõmbununa olevat. Jah, igapäevane korduv „how are you“ söögi alla ja peale tuleb juba päris automaatselt, kuid siiski on hetki, kus olen ilmselt liiga otsekohene. Vahel kohe ei oska reageerida. Näiteks tulen tualetist, pesen käsi. Töökaaslane küsib, kuidas läheb. No kuidas ikka läheb, hästi. Ai pagan, oleks pidanud vist vastu küsima. Lähen kolleegi juurde küsima, kas ta saab mulle vajaliku dokumendi saata. Oih, poleks pidanud kohe pärast teretamist asja kallale asuma. Väike soojendus käekäigu vastu huvi tundes oleks vist ära kulunud.

Asjale ei aita kaasa mu „oma mulli langemine“, mis teistele minu juures vist küll üks ärritavamaid omadusi on. Kui ma just ei pea keskenduma, siis ma seda ka ei tee. Olen oma sügavais mõtteis ja sealt ärkamine ei tule sekunditega. Või vastupidi, olen tööle nii keskendunud, et ka kohvi võtma minnes ei märkagi ümbritsevaid. Tänaval kõndides, kui kellegagi kokku põrkamine pole ootuspärane, võin ma tuttavast rahumeeli mööda kõndida. Kui sellisele oma pilvedes hõljumisele lisada pidevad möödaminnes öeldud „hau aar juud“, siis võivadki tekkida kohmetunud olukorrad, kus ma ei oskagi reageerida. Ja poes võin täielik mats olla. Poemüüja küsib, kuidas läheb, ja mina juba tulistan oma ostusoove välja. Pidev igaühega suhtlemine ei ole mulle loomupärane. Ma ei ütle, et see mulle ei meeldi. Lihtsalt ma ei ole sellega üdini harjunud.

Teine asi on komplimentidele vastamine. Näiteks sättisime end naiskolleegidega jõulupeoks ja siis hakkas üksteise kiitmine pihta: „sa oled nii ilus“, „aga sul on meeletult ilus kleit“, „milline soeng“, „nii kaunis lainerijoon“ jne jne. Ma olen niigi end eestlaslikust kohmamisest „ah, põle ma miskit nii kaunis täna“ harjutanud kerge naeratuse ja tänamiseni. Siinmail peaks vist ikka vastu komplimenteerima? See on hästi tore, kui inimesed üksteist kiidavad ja teen inimestele ka ise tihti komplimente, aga niimoodi vastu kiita alati ei taba.

Mõned inimesed on nii tohutult avatud, et mul tekib kohe koorikukompleks. Näiteks mu eelmises tööagentuuris oli mul tore naiskonsultant, kes mulle helistades või minuga kohtudes tekitas tunde, justkui me oleks vanad sõbrad ja see kohtumine peaks meile mõlemale tohutult rõõmu tekitama. See tekitas minus imeliku taganemismomendi. Kinnisel põhjamaalasel oleks vist veidi aega vaja, et end avada. Small talk oskus pole mul sünnipärane.

Aga tegelikult on mul au koos töötada äärmiselt toredate inimestega. Eks meil kontoriski ole kinnisemaid ja avatumaid inimesi, aga sellise üldise avatud viisakuse kallal pean veel natukene tööd tegema. Eks Eestisse tulles ehmatan kõiki põgusaid tuttavaid ja teenindajaid pideva jutuvada ja naeratusega. Loodetavasti ei lõpeta ma hullumajas, vaid ikka mõistetakse – see tuli väljamaalt ja natuke tuleb ümber harjuda. Siis saab jälle omaette nohiseda ja rääkida vaid siis, kui asja ka oli. Mis sellest suust ikka niisama kulutada. 

Ilus 2015 kogu oma hiilguses

Täna on selle aasta viimane päev ja on paslik teha väike kokkuvõte.

2015. aasta oli väga seiklusrikas. Algas see Austraaliaks valmistudes. Siis leidsime endid juba Melbourne lennujaamast, teadmata, mis edasi saab. Esimesena suundusime Lõuna-Austraaliasse farmi tööle, et lunastada endale võimalus teise aasta viisaks. 

IMG_3609
Rand Lõuna-Austraalias

Maatööl rassitud, asusime reisile. Avastasime Kesk- ja Põhja Austraaliat, Singapuri ja Malaisiat. Kui võrratu seiklus see oli, eriti Aasia osa! Üks osa minust igatseb juba Aasiasse tagasi seiklema. Tagasi vaadates oli Malaisias veedetud kuu kui elu teistsuguses maailmas. Tahan jälle kogeda Aasia-tunnet, võiks öelda. Seal olles olid emotsioonid hoopis teisel levelil.

IMG_5269
Päikseloojang Borneos

IMG_5236

Pärast reisimist algas uus eluetapp Darwinis. Igatsesin kontorisse tagasi juba farmis töötades, kuid nüüd oli soov eriti tugev. Kahjuks jäi see linn mu ambitsioonide jaoks liigväikseks. Pidasin stressivaba (kuid igavat) poetöötaja ametit ning säästsime enamus oma sissetulekutest. Darwini-etapp jäi üsna lühikeseks ja peagi asusime Idaranniku reisile. See oli väga vahva! Käisime mitmel laevakruiisil, matkasime, avastasime imekauneid randu, patsutasime delfiine, vaatlesime kaugelt vaalasid, snorgeldasime ja olime niisama õnnelikud. Sellest reisist jäi väga erksalt meelde ka sisemaa Canberra kandis rohetavat mäenõlvade ja lammastega.

IMG_5878
Whitehaven Beach

Lõpuks jõudsime Sydneysse. Siin sain juba paari nädalaga endale töö suures hea mainega advokaadibüroos. Kahjuks oli töö üsna tehniline ja kuiv dokumentide ettevalmistamine, samuti ei meeldinud mulle töökeskkond. Töö assistendina pole ikka mulle.

See tööots ei kestnud kaua, kuid põhjusega. Ilus nimi CV-l ilutsemas, sain tööle rahvusvahelisse ettevõttesse, kus töö on palju sisulisem. Nüüd olengi juristi abi ja kuigi töö on vastutusrikas ning vajab palju analüüsimist ning põhjalikku keskendumist, olen õnnelik. See töö mulle meeldib, sest esitab väljakutseid. Just neid mul ongi vaja. Kuudepikkune paus juurast mõjus hästi. Töö ja kooli kombineerimisega oli aju veidi ülekuumenenud, kuid pärast puhkust ja reisimisega elukogemuse omandamist tunnen end värskena ning valmis pingutusteks, et edasi pürgida. Tunnen end taas ühiskonnas vajalikuna.

Vahepeal liikusid mõtted kõikvõimalikes tööalastes suundades, kuid mõtte vabaks laskmise tagajärjel tunnen, et ma mitte ei PEA juuraalast tööd tegema, vaid ma TAHAN. Või siis vaikselt juurast kuskile rohkem ärilist või poliitilist väljundit nõudvale ametipostile liikuda, aga tööalast kannapööret ma hetkel teha ei taha. On see kirg õigusala vastu või fakt, et ma siin üht teist oskan ja tean ning see tekitab minus enesekindlust ja rahulolu, ei tea. 2015. aasta aitas tööalasel rindel selgust tuua ning sain mitmeid väärtuslikke õppetunde, samuti mõelda tagasi olnule ja seda analüüsida. Loodan, et seniste kogemuste põhjal oskan edaspidi teadlikult jagada energiaressursse, et mitte läbi põleda. Ükskõik mis alal ei saa töö pakkuda rõõmu, kui energivarud on otsas.

DSC_0549
Tööelu kõrghoonete vahel

Lisaks tööalasele eneseleidmisele pakub suurt õnne eraelu. Oleme Kaspariga reisides üksteist põhjalikult tundma õppinud. Ta on võrratu partner, kellega koos olles tunnen end armastatu ja hoituna. Kõik on, nagu ma kunagi oma abstraktselt tulevikupartnerilt lootsin – kirge ja sädet on, aga mitte väsitavaid tülisid. Meie koosolemist täidab enamasti huumor. Olen üsna aktiivne ja tahan kogu aeg kuskile minna ja midagi teha. Saame kõiksugu asju koos teha, kultuurist matkamiseni välja. Samuti spordime nädalavahetuseti koos. Kodutööd on jagatud, mis on äärmiselt oluline aspekt toimiva kooselu jaoks. Nii et igati tore on koos aega veeta, pesa sisse seada, või hoopis seigelda. Olen õppinud jagama ning rohkem teisele poolele mõtlema, mis on suur edusamm.

DSC_0833c

DSC_0798
Nädalavahetused looduses

Samuti jagame huvi tervisliku toitumise vastu. Sel aastal taastus minu normaalne suhe toiduga ja iseenesest kadusid stressikilod. Kaspar on paremas vormis kui keskkoolis käies. Oleme mõlemad huvitatud puhta ja toitainerikka toidu tarbimisest, kuid ei lähe sellega ebamõistlikuks ja lubame endile vahepeal ka midagi vähem tervislikumat. Olen täheldanud endal toidu ja emotsioonide sidumise vähendamist. Üritan oma mõtlemist suunata, et toit ja emotsioonid enam kunagi koos ei käiks. See kõik on aga üks suur ring – elu tasakaalus hoidmine, õnnelik olemine, suhte hoidmine, tööalane rahulolu ja tervislik toitumine – ning kui eeltoodud aspektid on täidetud, ei tohiks olla põhjust toidust ja alkoholist lohutuse leidmiseks. Alkoholi oleme mõlemad sel aastal võrdlemisi vähe tarbinud. Peod ei ole hetkel ahvatlus, pigem naudin nädalavahetuseti pikka ööund ning teen päeval kõiksugu toredaid asju, mida pärast peo-ööd teha ei jaksaks. Iga alkoholiklaasi suhtun kui magustoitu ning ka figuurist on näha, et alkohol mõjubki kehale kui liigne dessert ja suhkur. 2015. oli tervisliku toitumise ja enda keha ning üldse endaga rohkem leppimise aasta. Püüdlen parima versiooni poole endast, mitte ei loo ebarealistlikke illusioone. Enda võimete piiride teadmine tuleb elukogemusega.

Olen üks neist õnnelikest, kel on jõulude ajal sünnipäev. Saan iga aasta lõpus vaadata tagasi ka eluaastale. Hakkasin käime 20-ndate teist poolt, nii et verinoor ma enam pole. Uute eluaastate lisandumise vastu pole mul midagi. Ma ei saaks praeguses eluetapis olla nooremana. See ei oleks võimalik. Ma ei tahaks olla seesama ebakindel ja endas kahtlev noor tütarlaps, kes ma olin näiteks viis aastat tagasi. Olen eriti viimase nelja aasta jooksul läbi käinud pika ja isikulise arengu tee ja olen õnnelik just praeguses vanuses olles

.DSC_0013

Jõulupühad möödusid sama toredalt, kui oli ülejäänud aasta. 24-ndal käisime majanaabri ema juures, mis oligi eestlaste jõuluõhtu. Verivorsti ja hapukapsast sai, Vana Tallinnat pakuti ning käis jõuluvana. Seal olid külas ka eestlased, kes siin juba Teise Maailmasõja ajast elavad. Kuulasime huviga nende jutte põgenikelaagritest ning tollasest elust.

25. ja 26.ndal kohtusime hoopis Uku ja Liisiga, kes Sydneysse külla tulid. Kondasime linnas, tähistasime minu sünnipäeva ning käisime praamiga Põhja Sydneys Manly kandis rannas. Rannapäeval sadas küll vihma, kuid tore oli sellegipoolest!

DSC_0412
Vaated praamilt.

DSC_0840

DSC_0849

DSC_0897

DSC_0958

DSC_0970

Täna lähme linna ilutulestikku imetlema. Me võtame uue aasta vastu siis, kui teil pole veel pärastlõunagi kätte jõudnud. Olen varem telekast näinud, kuidas Sydneys imelikult vara uut aastat vastu võetakse. Sel aastal oleme meie need „imelikud“.

Ilusat vana aasta lõppu ning edukat, armastus- ja rõõmurohket uut!

Grete-Maarja

Sotsiaalmeedia tõi lahmimise võidukäigu?

Üldiselt olen seisukohal, et elame heal ajastul. Inimesed on vabad väljendama oma mõtteid ja arvamusi, kartmata sanktsioone. Internetist leiab vaid mõne minutiga vastuse ükskõik millisele elulisele küsimusele, olgu selleks mure põsele tekkiva vistriku või tuumarelvade leviku pärast.

Igal ajajärgul on oma plussid ja miinused. Tänapäeval on äärmiselt oluline säilitada kriitikameel. Tundub, et kohati on inimese alateadvusesse sisse kodeeritud, et mis kuskil avalikult kirjas, see on autoriteetne seisukoht. Sotsiaalmeedia laia leviku tingimustes tuleb autoriteetseid ja argumenteeritud seisukohti paraku tikutulega otsida. Ma ei väida, et enne iga sõnavõtu kirjapanekut peaks Enn Kasaku õpik käes loogikamudelid läbi käima või argumenditeooriasse süvenema. Kirjutan ju isegi vabas vormis, teki all oleskledes ja kirsse süües blogi. Kahjuks kohtab sotsiaalmeedias liigpalju emotsioonide pinnalt manipuleerimist põhjalike arutelude kõrval. Piltlikult öeldes tundub, et tihti võidab selle argument, kelle digitaalsel seinal on nunnum kassipilt.

Elame tohutus infotulvas. Seda voolab sisse uksest ja aknast, hahhetagu hommik või loojugu päike. Arusaadav, et infokülluse tingimustes valitakse endale tähelepanematult lihtsam lugemine. Küllap see on ka põhjus, miks artiklite kvaliteet meedias aasta-aastalt aina langeb. Müüvad lihtsad ja kerged pealkirjad, mitte pikk, detailidesse ja tagamaadesse sukelduv artikkel. Et mitte tahtmatult langeda kollaste pealkirjade lõksu ning aega tarbetustele kulutada, tasub juba eos kriitiliselt valida oma uudisteallikat.

Aga ma ei tahtnud tegelikult sellest rääkida, et isegi mu vana lemmik Postimehe veebileht on veidral kombel kollaseid pealkirju täis. Ajakirjanikel on peal mingigi kontroll kirjapandu üle. Facebookis puudub filter täielikult. Igaüks on arvamusliider. Suletud gruppides käivad eriti elavad arutelud. Viimase aja klooriravimi juhtum oli eriti selge näide illustreerimaks tugeva kriitikameele olulisust.

Juristina olen harjunud erinevate poolte kasuks argumenteerima. Seda elukutset viljeledes saab selgeks, kui vähe on must-valget. Ning et tõde, vahel lausa ühiskonna teatud aspekti korraldust muutev kohtulahend, on tihtipeale see, mida on põhistatud tugevama argumendiga. Kõlab ju vana tsitaatki, et vaieldes selgub tõde. Aga kui argumentatsioon puudub sootuks? Siis mängitakse emotsioonidega. Tulemuseks on lahmimine. Kui aga lahmimist pädeva nõuande pähe võetakse, võivad sellel olla äärmiselt kurvad tagajärjed. 

Toon näite tugevaid kirgi kütnud pagulasteemast (allolevad pildid ei väljenda minu seisukohta ses teemas, vaid tegemist on illustreeriva näitega).

A Syrian refugee child cries at the Al Zaatri refugee camp in the Jordanian city of Mafraq, near the border with Syria
Süüria lapspõgenik nutmas. Pildid on pärit Googlest.

92ea29301d772c9df19672366bd5f4fc

 

Usun, et paljudes tekitavad õnnetute laste pildid kaastunnet ja soovi aidata, päästa.

The-reaction-triggered-a-stampede-among-the-refugees-as-thousands-of-soaked-men-women-and-children-panicked-650x424
Rahutud põgenikud

images (17)

Aga nende meeste pildid? Kas tekkis tunne, et tegemist on rünnakuga, sooviga alistada? Vahest tekkis soov nende tuleku vastu protestida, oma kodu kaitsta.

Puudu oli vaid argumentatsioon, tühiasi ju. Nii manipuleeritakse me emotsioonidega iga kord, kui avame Facebooki lehe. Endalegi märkamatult loovad tõusetunud emotsioonid pinnase seisukoha tekkimiseks, ilma radikaalsete argumentidega.

Eile näiteks nägin oma Facebooki lehel arutelu selle kohta, et ehk on maa hoopis lame. Arvasin algul et see on nali, aga see ei paistnud siiski nii olevat. Mõneti on huvitav keskkooliaegseid tuttavaid listis hoida, saamaks aimu inimeste arvamuste mitmekesisusest. Meelelahutuslik küll, aga ilmselt mitte vajalik teadmine.

See revolutsiooniline arutelu viis mind mõttele, mis on inimesed teaduse usaldamisest nii kaugele viinud. Kas asi on selles, et teaduslikke seisukohti ei reklaamita suurelt ja värviliselt? Mina austan teadust. Arstiteadus näiteks on nii keeruline valdkond, mille õppimise peale ma isegi ei mõelnudki. Austan inimesi, kes tegelevad meditsiini, geenitehnoloogia jms keemia ning füüsika süvateadmisi nõudvate aladega. Need inimesed on aastaid õppinud ja ränka vaeva näinud, et olla oma alal pädevad.

Rahvas aga ei usu, vaid ajab taga suurt ja salajast tõde. Sotsiaalmeedia põhjal on näha, et siin maailmas valitseb üsna paljude arvates üks suur vandenõu ja saladus. Kahtlemata on mõni tõsiasi tavainimese eest varjus, näiteks riigisaladus. Kuid isegi demokraatliku ühiskonnakorralduse puhul säilib teatav konfidentsiaalsus ja see on normaalne riigi toimimise osa. Igat infokildu siin maailmas ei saagi avalikustada. Kuid osa inimesi näib arvavat, et pea kõik siin maailmas on vandenõu ja avalik info pole tegelikult tõsi. 

Olen toitumisnõustamise teemat oma varasemas postituses puudutanud, kuid näitena on see ka siinkohal hea. Piisab vaid mõne „eduloost“ ja vormis keha piltidest, et mitmed inimesed omagi menüüd korrigeerima asuvad. Lugesin hiljuti artiklit, kus toodi välja Kartulikasvatajate seltsi konverentsil hõigatud asjakohaselt irooniline märkus. Et loomade toiduratsiooni välja arvutada, tuleb Maaülikoolis mitu aastat õppida. Inimeste toitumisnõustajaks saab paarinädalase kursusega, kui sedagi vaja. Piisab sotsiaalmeedia hõigetestki. Tagataustaks, kartulikasvatajad olid nördinud, et nende hoolega kasvatatud vilju aina vähem süüakse. Usutakse, et kartul teeb paksuks. Riiklikes toitumissoovitustes midagi sellist kirjas pole, aga neid ei reklaamita eriti internetis ka. Paleo toitumise gruppides käis aastake tagasi pikk ja põhjalik arutelu, kas tatart võib süüa. Nenditi küll, et ametlike toitumissoovituste kohaselt on tatar tervisele kasulik, aga kas sellele grupi liikmetele Paleo toitumiskava looja nõustub? Mis sellest, et sellel isikul ei olnud avalikkusele teada olevalt meditsiinilist vms asjakohast haridust. Tema teadis teiste arvates vastust, sest tema oli selle dieediga alla võtnud ja muudest probleemidest vabanenud. 

Võib-olla tunnevad osa inimesi end targema ja olulisemana, kui nende nõu kuulatakse, hoolimata teaduslike ja muude põhistatud argumentide puudumisest. Ehk usuvad mõned tõesti siiralt, et teaduslikud seisukohad on üks vale kõik. Arvamusi on sama palju kui inimesi. Kuid vahel tasub kogu infovoo taustal seisatada ja mõtiskleda. Arutada kas või oma mõtteis, mille põhjal on arvamus kujundatud. Massiarvamus ei pruugi automaatselt tähendada seisukoha õigsust. Igaühe nõuannet ei tasu kuulda võtta. Enne nõuande teadmiseks võtmist tuleks kriitikat rakendada ja mõelda, kas see inimene tõesti on pädev. See kehtib igas eluvaldkonnas – eraelu, tööalased otsused, tervis jne. Eriti kriitiline tasub olla tervist puudutavates küsimustes. Eriti, kui see puudutab lapsi. Meil ei ole vaja uut mürgiravi juhtumit ega leetripuhangut.

Eeltoodule lisaks tasub meeles pidada, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Kuigi kõiksugu arvamusliidreid on sotsiaalmeediasse sugenenud palju, väljendab enamus neis portaalides siiski elustiili. Üldiselt ei panda endast üles pilti, kuidas kehva päeva lõpus väsimusest loppis näoga ja mustade silmaalustega kodudressides teki all jäätist süüakse, juuksed sassis. Ei klõpsita endast selfit, kui gripp on maha murdnud ning nina pidevast nuuskamisest punane on. Pole märganud pilti, kus kassi liivakastist tüdinud ilmel junnikesi koristatakse ega väsinud ilmega noort ema, kelle laps ta just piima täis oksendas. Ei tehta pilti kuulõpu säästumakaronidest, mis hooletult taldrikule visatud on ega autost, mille klaasile keegi naljaga joonistas, sest nii must oli. Iga päev näeme pilte kauni garneeringuga gurmeest, naeratavaid ja musitavaid paarikesi, armsaid kassipoegi ja beebisid, ilusaid riideid, põnevaid reisipilte, kiireid autosid ja muud kaunist.

Ega keegi ei peagi end kehval eluhetkel pildile püüdma, kuid ajal, mil paljud oma elusid piltidel glamuursete ja veatutena näitavad, tasub meeles pidada, et kõigi elus on kulissitaguseid hetki ka. Tegelikult on neid ju päris palju. Kellegi elu pole ideaalne, isegi kui see ilusatel piltidel nii näib. Illusioon ei ole reaalsus. Emotsioonide ajel ei saa jõuda radikaalse seisukohani. Teaduslike seisukohtadeni on jõutud pikkade, aja- ja andmemahukate uuringute tulemusel. Nunnu pilt ega kisendavas stiilis sõnavõtt ei muuda kellegi seisukohta põhistatuks. Talupojamõistuse säilitamine on võti tänapäeva inforägastikus. 

Extremely-cute-kitten_large

Seisukohale kaalu lisamiseks.

Uus töö ja loba nagu masinast

Tere!

Hakkan vaikselt neid reisiblogijaid mõistma, kelle blogi ajapikku aina rohkem soiku vajuma hakkab. Kui välismaal igapäevaelu elada, ei ole kõik enam nii eriline ja märkimisväärt. Kuigi ma vahel mõtlen küll, millest kõigest kirjutada tahaks. No näiteks märkida üles Sydnes ehk suurlinnas elamise plussid ja miinused. Aga siin on juba jupp aega eelmisest postitusest möödas ja kõigepealt tahaks veidi me käekäigust kirjutada.

Vahepeal olen leidnud uue töökoha ja seal juba nädalakese kohanenud. Eelmise kohaga tuli järsk lõpp. Nagu mainisin, olevat mu aktsendi tõttu minust telefonis keeruline aru saada. No mis seal ikka. Kui Eesti-aegne Grete oleks äkitsest plaanimuutusest väga närvi läinud, siis siin karastunud mina jäi üsna rahulikuks.

Asusin juba järgmisel päeval Cv-sid laiali saatma. Veider oli küll nii järsku taas keset tööpäeva kodus olla, kuid võtsin sellest parima.

Õige pea selgus, et rahulikuks jäämine on end igati õigustanud. Kuigi jõulud-jaanuar pidi õigussektoris väga rahulik olema, seda eelkõige kohtute puhkuse tõttu (nagu Eestis juulis), sain telefonikõnesid ja kutseid intervjuudele piisavalt. On selgunud, et ajutine õigustöötaja on siinkandis hea nišš, kus töötada. Kohalikud eelistavad töötada püsival töökohal, õpilasi ei võeta kogemuse puudumise tõttu ja päkkerid on enamasti baaritöö jms peale rivis. Kes oleks arvanud? Igatahes mitte need siin kauem viibinud päkkerid, kes mulle üsna selgelt mõista andsid, et ärgu ma selles valdkonnas ootusi kõrgele seadku. Kaasrändurid on siin üksteisele väga altid nõu andma, iseäranis uutele Austraaliasse saabujatele. Eks me ole ju ka teiste eestlastega kokku puutunud. Mind vaadati veidralt, kui ütlesin, et kavatsen erialast tööd leida ja soovitati pigem ikka ka baaritööd jms otsida. Tuleb ikka oma rada käia ja proovida, mitte kuulata soovitusi stiilis “ma ise pole küll kunagi proovinud, aga usun et see on võimatu”. 

Mitte et ma ise targutada ei tahaks. Nii et kes on Eestis juba hakanud töötamisel kanda kinnitama, aga tegelikult tahaks reisida, ärge peljake. Tulge, isegi karjääri ei pea reisimise tõttu auku jätma! Eriti soovitan reisima minna neil preilidel ja härradel, kes kangesti plaane armastavad teha ja siis nende ebaõnnestumisel närvi lähevad. Tulge ja õppige eluga kaasas kulgema, Austraalia oma pideva muutlikkusega on selleks ideaalne. Siinsed elukooli õppetunnid on hindamatud. Käsi südamel, mina ei kahetse. Kahtlemata oli mul Eestis ka põnev elu ja kiire tööalane edasiminek, aga siin on isiksus teps kiiremini arenenud ja karastunud. Austraalia kogemus ei pea olema mitu aastat farmis või baaris töötamist, kui usud endasse, saad endale siit erialast töökogemust. Inimesi on siin igat masti ja multikultuursus tohutu. Kogemus erinevate inimtüüpidega on äärmiselt kasulik. Seda ka tulevikus Eestis töötamiseks. Oma elule seame piirid meie ise!

DSC_0559

Tööotsingute lainel jätkates, juba reedel ehk teisel töötuse päeval läksin ühte agentuuri, kus otsiti inimest konkreetsele kiireloomulisele töökohale, kuniks nad leiavad püsiva töötaja.

Esmaspäevaks kutsuti mind sinna ettevõttesse intervjuule. Töö sisu tundus ideaalne – tegeleda lepingutega, mis hõlmavad äri- ja kindlustusõigust. Ma ei hakanud lootusi üles kütma, sest arvasin mu kohaliku kogemuse liiglühikese olevat ja üldse tundus see koht olevat liiga hea, et olla tõsi – kõrgem palk, ilusam kontor 36. korrusel ja sisuline analüüsiv töö, kus ma ei pea olema mitte õigussekretär, vaid ikkagi juristi abi. Pealegi oleks see esimene kogemus nn „inhouse“ õigustöötajana.

Samas minuga konkureeris veel vaid üks kandidaat. Kujutage ette, terve Sydney peale oli kaks sobiva kogemuse jms kandidaati. Küllap oli töökuulutus väga lühikest aega üleval, aga siiski! 

Vahepeal käisin veel mõnes tööagentuuris intervjuul ja sooritasin uuesti arvutioskuste testi trükkimise kiiruse, Exceli ja Wordi kasutamise kohta. Korraks tuli musta masenduse hetk ka, noh nii igaks juhuks.

Kolmapäeval helistati tööagentuurist, et selle „ideaalse“ töökoha õigustiimi liider tahab omakorda minuga kohtuda. Ta intervjueeris mind ka veel veidi. Uuris mu tausta, andis veel ülevaadet töö iseloomu kohta ning küsis mu pädevuse kohta neil alades. Vastasin täitsa ausalt, et saaksin kenasti hakkama. Intervjuu lõpus teatas ta, et töökoht on minu.

Õhtul helistati mulle veel teisest agentuurist, et saaksin juba järgmisest nädalast alustada logistikavaldkonna administraatorina. Oldi veel väga solvunud, et ma ikkagi keeldusin. Esiteks ei tundnud ma end selles valdkonnas pädevana ning teiseks oli teise töökoha suhtes nii hea tunne. Tegelikult esimesest intervjuust peale oli nn „süda rahul“.ja närvi polnud üldse sees. Imelik, eks? Ehkki mõistus ütles, et pole mõtet väga loota. Aga intuitsioon teab.

Igatahes need tööotsingud läbisin täiesti külma kõhuga. Hakkasin mõtlema, et miks mul koolis alati kenasti läks ja eksamid ilusti läbitud said. Sest ma ei olnud närvis! Olin enesekindel ja rahulik. Miks ma siis tööalal, juba mitmeaastase kogemusega, nii sabinasse lähen? Otsustasin, et midagi tuleb muuta. Ei jaksa mina nädalavahetuste pingelanguspeavalude jms suure närvipingega kaasnevaga tegeleda. Ma ju oskan, suudan, saan! Rahulikuks jäämisega säästan palju vajalikku energiat. Nii ma ei hakanud närvitsema ja muretsema isegi tööintervjuudele minnes. Jah, see on enda teha! Mõtetel on tohutu jõud.

Nüüd olengi esimese nädalakese juba töötanud. Meil on väga tore naiste tiim! Minu ülemus ja tiimi jurist on mõlemad tohutult elurõõmsad ja särtsu täis, kes samas on väga professionaalsed. Pealegi teavad nad täpselt, mida nad minust ootavad ja on lahked mullegi seda infot jagama. Eelmises kohas jäi mulje, et ega nad lõpuni ei teadnudki, mis mu tööülesanded olema peaks. Samas oli kõigil nii kiire-kiire, et ajutise töötaja peale (kes niikuinii peagi lahkub), ei leitud aega isegi süsteemide näitamiseks või väiksemakski juhendamiseks. Küllap me lihtsalt ei klappinud oma tiimiga omavahel. 

Nagu tööagentuurist lubati, on uue kontori inimesed väga „down to earth“. Irooniline, võttes arvesse et töötame 36. korrusel! Esimesel tööpäeval vaevas mind kõrgusega seoses kõrva lukustumine ka, aga eks rõhuvahega harjumine tuleb ajaga.

Esimese nädala põhjal pole paslik põhjapanevaid kokkuvõtteid teha, aga siiamaani on väga meeldinud. Sisuliselt teen sama asja, millegi Eestiski kokku puutunud. Pean lepinguid tõlgendama, andma selle põhjalt vastuseid, lepingu läbirääkimiste faasis õiguslikku riskianalüüsi läbi viima jms. Ise ma muidugi õiguslikku nõu ei anna, vaid saan kolleege selle juures abistada. Eks siinne õigusmaastik ole veidi teine, kuid kapitalistikus majandusmudelis on näiteks ehitusprojektide puhul probleemistik ikka sama. Kes mis riske kannab, mis kindlustus sõlmida, mis lepinguklauslitest hoiduda, kuidas lepinguklausid sõnastada jne on ikka sama ka siinpool maakera. Kindlustusõigus on täitsa minu teema, kirjutasin kindlustuslepingutest ju isegi magistritöö. No ja ehituslepingute, due diligence jms asjadega olen ka tegelenud. Nii et sel nädalal olin väga õhinas oma ülesannetega. Tegemist on suisa globaalse ettevõttega ja nende projektid on väga suured. Vastutust on palju, kuid see hoiab mind rohkem orienteeritut ja keskendununa.

Esmane tagasiside mu tiimiliikmete poolt oli ka väga hea, aga eks näis, kuidas edasi läheb. Ei tasu unustada, et see töökoht on endiselt ajutine ja ei teagi täpselt, kaua seal töötada saan. Loodetavasti nii kaua, et õigussektori „suveuni“ läbi saab.

Igatahes üks agentuur tahab mind intervjuule, et selle otsa lõppedes mind teisele kohale sokutada. Ka neil oli mulle sobiv ots, muide (sinna ma kandideerima ei hakanud) ja seegi nädal sain veel ühe kutse intervjuule. Paganama elav tööturg on siin ikka. No ja küllap eelmise töökoha nimi on värbajatele kaunis vaadata. 

Siiski olen eemise töökohas saadud õppetunni võrra rikkam. Uhke nimi ei pruugi veel tähendada head töökeskkonda, kuigi CV-d jääb see nimi kaunistama küll. Eelmine büroo oli küll õigusmaastikul tuntud tegija, kuid sealne mentaliteet oli üsna närviline ja üleolev. Advokaadibüroos töötamine on ju niigi pingeline, miks seda veel närvilise õhkkonnaga lisada? Igatahes kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Elu on liiga lühike, et veeta enamus oma päevadest kehvas õhkkonnas.

Mis muidu elusse puutub, siis sel rindel on kõik sama. Tore on tulla koju, kus ees oodatakse. Tülitsejad ja draamatsejad me ka pole. Hea kodune õhkkond on äärmiselt oluline ja hea, et meil mingit närvitsemist, kisamist jms hädasid pole. Ma olin alati sisimas veendunud, et suudaksin olla tüli-ja pingevabas suhtes, kus kõik erimeelsused, mida igas inimsuhtlus kipub tekkima, rahulikult rääkides lahendatakse. Tuleb vaid õige inimene leida! Mu üks lemmiktsitaate on, et ära tõsta häält, vaid paranda oma argumenti. Nii ju ongi. 

Ühised nädalavahetused on toredad. Valmistasin siin vahepeal piparkooke, suhkrusiirupi keetmisest nende küpsetamiseni. Peaaegu autentsed tulid, kuigi piparkoogimaitseainet siin ei müüda ja pidin ise maitseaineid kokku segama. Täna tahaks ujuma minna. Eelmine kord sain 45 basseinis veedetud minutiga endale tohutud randid. Päevitamise peale ei peagi aega raiskama.

Ilma poolest on endiselt veider. Vahepeal viskab üles 40 kraadi, mida on natuke palju. Samas paari tunniga võib temperatuur langeda 20 kraadini. Enamasti ongi meil 20-30 kraadi. Pilvi on üsna tihti näha.

Õnneks kannatab veel õues trenni teha. Olen üsna palju videote järgi treenimise peale üle läinud. Vanaks lemmikuks on „Pop Pilates“ harjutused. Üleeilselt kükiväljakutsest liigun nagu väike kange robot. Vahepeal kiusan end ka BeachBody.com Insanity treeningutega. No et järgmine päev hästi valus oleks. Jõusaali minekut kaalun, kuid samas kodus treenida on ka mõnus. Kuni on pulsikell, head jooksutossud, videod, hantid ja matt, saab end nii ka vormis hoida. Pealegi on meil basseini 10-korra kaart. Peakski minema Kasparit raputama, et me juba ujuma läheks. Hiljem tahaks minna kinno uut thrillerit Julia Robertsiga vaatama (mitte et ma ta fänn oleks, lihtsalt filminimi ei meenu) ja siinsamas äärelinnas vastavatud Shanghai nuudlikohta sööma minema. Elagu nädalavahetused, aga veidi ootan juba töönädalat ka!

Sai palju niisama loba, kuid vähemalt vahepealsete sündmustega järjepeale. Vaimne töö võtab palju energiat, kuid ehk on vahepeal mahti rohkem kontsetreeritud postitusi ka ikka kirjutada.

Tervitused, ilusat jõuluaega ja rohkelt pehmet lund! Egas tali taeva jää.

Alati Teie

Grete-Maarja

Rutiini käest Sydney retkeile

Eluke siinpool maakera muudkui veereb. On unine esmaspäevahommik, õhtune jooks koos harjutustega, teisipäevane lihasvalu, pikk õhtune jalutuskäik, taaskord trennine kolmapäevaõhtu, siis juba neljapäevane toidupoes käik, reedene võidukas ohe ja rõõm eesootava nädalavahetuse üle, pikk puhkepäeva uni ja aeglane rikkalik hommiksöök, mõnus ujumine laupäeval, tore pühapäev ja siis … algab kõik otsast peale, et taas lõppeda. Kaspar ohkab igal reedeõhtul, et põhimõtteliselt peab kohe varsti ärkama ja tööle minema.

Sinna vahepeale jääb tohutu hulk läbitud rongipeatusi, tehinguid, dokumentide ettevalmistamist, faksimist, muud paberimajandust, suhtlemist, imestamist ja veelkord paberimäärimist.

On põnev ju küll, tulla siia seiklustest lugema, aga tegelikult on seesama igapäev, lihtsalt vähe soojemas ning päikselisemas kliimas ja teises keeles.

Aga mis parata, rutiin saab inimese ikka kätte. Ja ega me kumbki sellele vastu puiklegi. Vastupidi, oleme lausa hoolega, kuigi alateadlikult, endale siingi rutiini kujundanud. Ju see pakub turvatunnet.

Üldiselt tunnen end olevat jõudnud elus helgesse ja õnnelikku etappi. Samas on tunne, et veel palju on ees. Kahtlemata on. Eestisse jõudes algab uus elustaadium, lõplikult täiskasvanu oma. Nii vähemalt tundub. Tahaks ju ikka on pesakese punuda ja tööalaselt aina rohkem pürgima hakata. Siis on ju tehtud, käidud, nähtud, kogetud ja saavutatud teadmine, et kodus on ikka kõige parem. Vast on varem hinges püsinud seiklemise rahutusepisik siis lahtunud.

Ideaalis hakkame Eesti poole liikuma kuskil aprilli lõpus-mai alguses. See on praegu küll minu töötamise tõttu küsitav. Praegune ots on lühike ja sealt edasi leian ehk (leiab mu agentuur mulle) teise otsa. Nad on pärast seda Gadensi kogemust tööleidmise osas väga lootusrikkad. Aga jaanuaris näiteks pidi õigusturg väga vaikne olema. Eks näis, kaua mul see tööseisak kestab. Eks sellest sõltub kogu rahaline seis. Sest kukrusse peab rändamiseks ikka ka raha jääma. Ega me siis Sydneyst otse lennukisse istu ja Eestisse tule. Oh ei, enne tahaks matkata Uus-Meremaal, joogatada Balil, ekselda Kambodža templites ja imestada Vietnami elu üle, et siis lõpuks kõht Hong Kongis Hiina toidust punni süüa ja siis suveks koju sõita. Oleks ju tore.

Praegu pakub Sydneygi veel avastamisrõõmu. See nädalavahetus oli üsna aktiivne. Reedeõhtul kohtusime Kaspariga kesklinnas. Kõigepealt tegime kaunis Hyde Park’is pilte, et siis Harbour silla poole jalutada.

DSC_0354
Hyde Parkis

DSC_0356

DSC_0355

Oli tohutu kuumalaine 40 kraadiga. Nagu suures föönitoas oleks jalutanud! Kõige selle kiuste kõndisime üle silla ja imetlesime ilusaid vaateid. Põhja-Sydney kinnisvara oma miljonivaadetega võib küll magus amps olla.

DSC_0402
Harbour sillal

DSC_0370

DSC_0366
Ikka seesama ooperimaja

DSC_0372

DSC_0359

DSC_0387
Teel sillale

DSC_0400

DSC_0418

DSC_0425

Pärast sillavallutamist võtsime suuna hoopis Darling Harbour poole, kus leidub palju mõnusaid restorane.

DSC_0438
Suurlinnadžunglis

DSC_0436

Võtsime istet ühes Itaalia restoranis. Meil oli ka, mida tähistada. Kaspar sai ametikõrgendust ja lisaks veel töötunde juurde. No mida veel tahta! Teda oli kiidetud ja uuritud, kas ta saab ehk kauemakski kui kuus kuud neile tööle jääda. Darwinist lahkudes öeldi talle ka, et kui soovib, siis nende juures on tal alati töökoht kindlustatud. Ma üldse ei imesta ka. Ta ongi selline leidlik, osav, punktuaalne, organiseeritud ja korralik, just nagu austraallastele vaja. 

Tagasi reede juurde tulles – kõhud täis, mõtlesime linna peal veel mõne joogi teha. Otsisime veidi vaiksemat pubi, kus kuuleks üksteise juttu ka. Siinmail käib isegi restoranides ööklubi tümpsuga võrreldav lärm ja muusika.

Leidsime ühe Iiri pubi. Läksime teisele korrusele, kus oli vaiksem. Tellisime paar jooki, mille peale ettekandja teatas, et see siin on restoran ja midagi süüa peab ka tellima. Olime veidi nõutud, sest kõhud olid täis. Võtsime juustuvaliku.

Seepeale asus ettekandja meid ignoreerima. Uskumatu, eks?! Austraalias, võrratu teeninduse maal, leidsime meie ülbe ettekandja. Ta ei toonudki meile juustuvalikut lauda. Ometi oli pubi (oi, vabandust, restoran) pooltühi. Kuskil polnud ka silti miinimum arvesumma kohta. Ta oleks siis võinud öelda, et kobigu me oma juustuvaliku sooviga heaga allkorrusele ja lürpigu vaid oma jooke. Jutustades möödus aeg kiirelt ja ühtäkki avastasime, et tükk aega on juba mööda läinud. Küsisime teiselt ettekandjalt ja ta tõi selle näruse juustu lauda paari minutiga. Meid algselt teenindanud punapea ei teinud meist enam üldse välja. Seda poleks Austraalias küll oodanud. Siin on alati teenindajad ülivõrdes sõbralikud, lobisevad ja vastutulelikud.

Õhtu oli kehvast teenindusest hoolimata tore. Nagu deidil ikka. Oma kudrutava kamraadiga on kõige toredam „kohtamas“ käia.

Laupäeval käisime kõigepealt ujumas. Kuumalaine möödus kiirelt ja juba reede õhtul koju minnes oli jahe, nii et vette pidi end tahtejõuga hüppama sundima. Pärast läksime kinno „Dressmaker“ vaatama ja laupäeval eraldasin end raamatuga teki alla kerra, et Mehhiko narkobossi kohta lugeda. Need metsikud laupäevaõhtud…

Pühapäeval kasutasime oma „turistikombo“ pileteid ja külastasime kõigepealt loomaaeda. Olin südalinnas väiksel alal asuva loomaaia suhtes skeptiline, ent asjatult. Väljapanekud olid tavapärasest põnevamad. Vaatasime taaskord Austraalia loomi. Jälle pean kirjutama, et nägime kängurut. Ilmselt hoiate juba peast kinni. Kaua võib kängurutest jahuda? Ole sa Lõuna-Austraalias, Austraalia keskel Alice Springsis, Darwinis või Idarannikul, ikka käib pidev jutt kängurust. Eesti pruunkaru oleks ka vist juba põnevam (huumoriga ikka, eks), aga jagan siiski pilte, muudest loomadest ka. 

DSC_0520
Vallabi
DSC_0504
Vana hea känguru

DSC_0477

DSC_0508
Vombat
DSC_0513
Maailma ohtlikem lind. Teda ei tasu vihastada. Kaspar arvas, et pole ka ime, kui tal kirves peas on.

DSC_0472

DSC_0515

DSC_0483

DSC_0473
Mürgine pruunmadu

DSC_0458

DSC_0468
Tasmanian Devil

DSC_0457

Pärast uudistasime Sydney Eye Tower’it kah veel. Tegemist on selle linna kõrgeima ehitisega, mis maailma mastaabis konkureerib mõndade teiste tornidega. Enne torni sõitmist sai ka 4’D kinoelamuse. Päris lahe oli tõesti, vesi pritsis justkui silma ja lind lendas täitsa meie poole.

Tornist avanes hunnitu vaade linnale. Nagu kiuste oli päev pilvine. Muide, piltide tegemisel käib meil Kaspariga võitlus nimega „efektiga või mitte“? Mina eelistan naturaalseid pilte, aga meespoolele meeldib värve erendava efektiga pilte teha. Üles riputan mõlemat sorti pilte.

DSC_0559

DSC_0572

DSC_0551

DSC_0570

DSC_0561

Eestis tuli lumi maha, ma Facebookist nägin küll. Ise ka imestan, et seda ütlen, aga igatsen praegust aega Eestis. Kui on ilus lumi, jõuluaeg ja valged kuused. Meil on siin lauspäike ja värvilised kuused näevad selle kõrval väga magedad välja. Või kui poest kuuled jõululaulu, ise palavusest leemendades. Ei ole ju päris!

DSC_0444
Õhtusel ajal petab isegi natuke jõulutunnet välja

*Selle postituse kirjutasin valmis esmaspäeval, aga avaldamiseni ei jõudnudki. Täna, teisipäeval, pahaaimamatult töölt koju sõites helistas mulle mu tööagentuur. Homsest mul tööd pole. Nad olid uue töö leidmise osas lootusrikkad. Nii see Austraalia Working Holiday viisaga agentuuri kaudu töötaja elu käib. Ei mingit stabiilsust. Tööjõu voolavus on siinmail tohutu, meilgi oli pea iga päev uus nägu kontoris.

Igatahes tagasiside oli üldjoontes positiivne, lihtsalt telefonisuhtlusel häirib mu aktsent. See olevat välismaalaste puhul tavaline. Diktsioon on mul eesti keeleski kehvake, aktsendi kaotamine aga üsna võimatu missioon. Vähemalt on mul nüüd uut kogemust.

Tervitused soojad, mu kallid

Grete-Maarja

Päevake tšeki ja faksi seltsis

Digiriigis Eestis elades mõtisklesin vahel, kuidas mujal maades asjaajamine käib. Nüüd siis tean. Faksiselt käib.

Austraallastel muidugi digiallkirja pole. Aga on faksimasinad, mis Eestis juba ammu unustusse vajunud. Internetipangad on Austraalias olemas küll, aga milleks neid kasutada, kui on olemas tšekid?

Jaa, tšekke nad armastavad. Mitte ükski kinnisvaratehing ei toimu ilma tšekita. See imeloom läbib iga päev pika ja põneva teekonna.

Kõigepealt kogutakse need ühte teatud alusele, kust need siis iga päev teatud kellaaegadel ära võetakse. Siis algab teine etapp – otsi allkirjaõiguslikku partnerit. Enamjaolt on allkirjastama harjunud partnerid kontoris käest võtta, kuid elu läheb nende puudumisel kibedaks. Siis tuleb mängida mängu – otsi kontorist partner üles. Ja siis algab uus etapp – saa allkiri. Võib juhtuda, et üks allkirjastama mitteharjunud partner saadab vaest tšekikuhja all ägavat assistenti teise partneri juurde, kes ta esimese juurde tagasi kupatab. Lõpuks antakse auväärne allkiri. Sealjuures tuleb luurata, et ikka kõik leheküljed allkirjastatud saaks.

Seejärel muutub olukord eriti põnevaks! Tšekk tuleb klambrite küljest lahti muukida ja eraldada muust dokumentatsioonist. Skännida tuleb. Ja siis saab faksima hakata. Nüüd tuleb hinge kinni hoida. Kas panga faksimasin täna töötab? Või on ta ehk tšekifaksi tulekul hõivatud? Nii umbes kümne minuti jooksul tuleb meilile vastav teade.

Viimastel päevadel on panga faksimasin otsustatud protestima hakanud ja elab oma elu. Vahel võtab faksi vastu ja saadab nurjumisteate. Siis saadab „eduka faksi“ teate, aga faksi, näe nalja, tegelikult vastu ei võta. Aga tšekk peab ju panka pääsema, muidu pole tehingut ka ja üks vaene inimhing peab veel mõne päeva oma koduta elama!

Täna otsustas masin, et töötatud küll juba, vaja puhkust. Siis tuli panka joosta ja tšekid tellerile anda. Lisaks sain teada, et on selline instituut nagu „hilinenud tšekid“ ehk need, mida paralegalid ühissaatmisse anda ei jõua. Ka need tuli kokku koguda ja ära viia. Mitmes etapis. 

Kogu faksimise protsessi vürtsitab see, et tšekisaatja peab pidevalt ühenduses olema asjapulgaga raamatupidamisest, kes vahendab suhtlust pangaga. „Aa ei, ära saada täna faksi uuesti, said küll nurjumise teate, aga tegelikult on neil see olemas.“ Tore on mängida ringmängu „las mina ütlen sulle, sina ütled talle, too ütleb kolmandale ja küllap neljas pöördub teise juurde tagasi, et too esimesele sõnumi edasi annaks“.

Tšekimajandus on muutumatu ja püha, aga muu töökorralduslikuga olen küll mõnikord eestlasliku otsekohesusega läbi lõiganud, pakkudes et meilin/helistan viimasele lülile ise. Sellepeale nõustutakse, et on jah nii kiirem.

Faksimajandusest pank igatahes pole nõus loobuma, keeldudes andmast meiliaadressi tšekikeste jaoks. Milleks, faksida on ju lõbus!

Kui faksimine võhmale ei võta, tuleb lisaks trenni teha. Näiteks saab lõunapausil jõusaalis ära käia ja siis trenniriietega kontorisse naasta. Kui ees on ootamas kohtumine, võib mõne tunni pärast need kontoririiete vastu ära vahetada. Dušši meil küll kontoris pole, aga lõhnaõli avitab. Või märjad salvrätikud? Ma ei tea, aga lõuna ajal trennis käivad mitmed, naasedes samade riietega kontorisse. Kui on vaja kiirelt asjalik olla, tuleb jakk õlgadele tõmmata, kes neid tosse ja retuuse ikka laua taga istudes märkab. 

Minult küsiti üks päev, kust ma kohvi käin võtmas. No kust ma kasin idaeurooplane mujalt kohvi võtan, kui meie köögist. Täitsa viisakas kohv ju, jahvatab oad eraldi iga tassi jaoks ja vahtu teeb ka. Aga ei, Sydneylased on kohvigurmaanid. Enamus ostab kuskit kohvi. Meil on kontorihoones isegi väike lett avatud, kust saab barista tehtud kohvi ja hingehinnaga võileibu osta. No kui mujale kohvikusse hinnalist jooki ostma minna pole aega.

Eks ma hindan ka head kohvi, aga joon seda näiteks nädalavahetusel eraldi kohvikus istumas käies. Siin on aga nii tavaline, et hommikuti on kohvikud umbes ja kõik seisavad kafeiinijärjekorras. Eks igaühele oma.  

Nii see elu meil kontoris käib. Ikka tšekkide, faksimasina ja hea kohviga!