Viimased Austraalia hetked ja Uus-Meremaa reisi algus

 

Olemegi Uus-Meremaal! See postitus tuleb teieni pisikesest campervanist. Hetkel tundub küll, et suurema ja mugavama sõiduki rentimine tasus ära. Siin on talv ja öösel suisa miinuskraadid, aga kui oma liikuv koduke karavanpargis elektriga ühendada, saab puhuriga “toa” soojaks, lamp põleb ning gaasipliit ja jooksev vesi on niikuinii olemas. Selline armas pesake, all on köök ja “elutoa” osa, üleval lae all magame. Põnev ja teistmoodi reisimise kogemus.13901840_10154093086714425_1179906428_o

13898469_10154093086989425_1524328612_o
Seal üleval magame, all kööginurk ja leboala

Et jõudsime Uus-Meremaale alles täna, pole postkaardipilte veel ette näidata. Aga siia Lake Tekapo lähistele sõites nägime küll kauneid vaateid. Mäed ja lambad, rohelus, taamal lumised mäetipud – paistab täitsa minu masti koht olevat see Pika Pilve Maa. Saabusime siia eile öösel, ajavahe varastas mõned tunnid. Ööbisime üllatavalt mugavas lennujaamahotellis, võtsime rendisõiduki, varusime külmikusse toitu ja siis sõitsime. Nii et reisikirjeldusega tuleb oodata. Update – järgmisel päeval kohvikus sain netti, avastasime juba Lake Takapot.

13918720_10154093084809425_1054306895_o13918925_10154093085209425_2034641087_o

Viimased Austraalia hetked olid õige emotsioonirohked. Või noh, mulle omaselt hakkan alles praegu tunnetama väikest kurbust, et ongi läbi. Tegelikult oli sealses elus mitut häirivat aspekti, aga sõbrad tekkisid, selle töökohaga olin harjunud, elu oli kuidagi paigas. Ja see hüvastijätt oli raskem, sest Eestist lahkudes ma ju teadsin, et tulen tagasi ja elu läheb samaviisi (laias laastus) edasi. Sydneyst lahkumisega oli tunne, et nüüd ongi…kõik. Aga sisimas on tunne, et Eestisse naasmine on õige otsus. Ja kui ma ühe asja elus olen kõrva taha pannud, siis et sisetunnet tasub usaldada. Nii et elame-näeme.

Viimane Aussi nädal oli täis pikitud hüvastijätulõunaid, -õhtusööke ja häid soove. Avastasin, et inimesed muutuvad eriti avameelseks, kui on teada, et lahkud. Nii saigi maha peetud nii mõnigi sügamamõttelisem hingest hinge vestlus. Tore on tulla teisele poole maailma ja leida mõttekaaslasi, kel on sarnased elukogemused. Kui leiduks vaid piisavalt sõnu kirjeldamaks, kui arendav see Aussi kogemus on olnud… Igatahes, tagasi vaadates ei saa ma aru, MIKS mul üldse olid siia tulemisega kõhklus. Kui on tahe minna, tuleb minna! Eriti kui kodumaaga miski püsiv kohustus ei sidunud.

13901860_10154093088249425_1179387524_o
Hüvastijätulõunal
13898388_10154093088619425_2066699819_o
Reedeõhtused hüvastijätujoogid

Eelmine töönädal oli kah tohutult kiire. Oli vaja viimastele asjadele joon alla tõmmata, lisaks veel minu asendajale tööülesandeid üle anda ning talle kõike vajalikku tutvustada. Aga huuh, hakkama sain! Ja siis…oligi aeg viimaseks lõunaks kolleegidega. Meil on tööl armas traditsioon, et viimasel tööpäeval saad lähemad kolleegid ettevõtte kulul lõunale kutsuda. Käisime ühes Surry Hillsi pisikeses hubases kohas lõunatamas. Siis sain veel paari tööasja kallal nokitseda ja oligi aeg mu “hüvastijätu-jookideks”. Minu suureks üllatuseks tuli meie tiimi ülemus, kellega ma isegi tööalaselt eriti kokku ei puutunud, tänas ja kiitis mind isiklikult. Rõhutas veel mitu korda, et kui tahan tagasi tulla, andku ma teada. Ja nad on varemgi endisi töötajaid uuesti palganud. Muide, minu asendajaks pidigi tulema üks tüdruk UK-st, kes paar aastat tagasi Brookfieldis töötas. No ta lõpuks otsustas mitte tulla, aga ikkagi – tore teada, et võib-olla on mul mõni uks veel Austraalias lahti. Lihtsalt, sest alati on hea, kui on võimalusi. 🙂

Siis pidas mu otsene ülemus kõne maha ja kiitis…siis tänasin mina mulle antud võimaluste eest.. Ja siis rõhutas see tiimi ülemus veel avalikus kõnes, kui tänulik ta on mu tehtud töö eest. Kiitusemeri ühesõnaga. Aga see jättis nii sooja tunde!

Lisaks sain kingitusi. Kõige meeldejäävam oli mu kolleegi Kate kink. Rääkisin talle, kui suur India toidu fänn ma olen ja et ma tahaks osata neid roogi ise kokata. Ja tema kinkis mulle India toidu kokaraamatu koos vajalike vürtsidega, sest neid ju Eestis pole. Niiii armas!

13931450_10154093087719425_1505053141_o

Hiljem läksime veel ühte baari Surry Hillsis, jutustasime veel veidi ja siis oligi aeg koju minna. Ma ei saanud pikaks jääda, sest järgmisel päeval oli vaja värske olla. Viisime oma seljakotid kohe hommikul postkontorisse, et need laevaga kodu poole teele saata (ega siin on ju postkontorid enamus nädalavahetuse suletud). Mina saatsin 18 kg ja Kaspar 13 kg. Palju asju andsime heategevusse ka, aga need olid rohkem odavmarketi riided, kõik korralikum kraam läks Eestisse. Kõik need kaks kuud reisime käsipagasiga, no olgu, Vietnamist Hong Kongi ja sealt koju lennule on meil lisapagas ka. Et kui tahaks suveniire osta või nii. Aga muidu reisime vähesega. Meil on nii palju lende ees, et nii on tunduvalt lihtsam. Ja tegelikult polegi nii palju asju vaja. Koti pakkimine oli küll väljakutse, eriti võttes arvesse, et Uus-Meremaal on meil vaja sooje asju. Nii saidki suveriided Aasia jaoks vaakumpakikesse ja ülejäänud asjad rullikestena kotti surutud. Aga hakkama saime! Minul on seljas 6 kg, lubatud on 7. Win! Uus-Meremaalt lahkudes hülgame enamus soojad riided, võtsime nimme vanemad ja mitte nii lemmikud riided kaasa.

13663568_10154093087219425_1409681089_o

Ongi kogu pagas!

Auto müüsime maha juba eelmisel nädalavahetusel. Et see oli regatud teise osariiki ning hakkas lõpus aina kahtlasemalt urisema-värisema, saime loodetust tunduvalt väiksema summa. Aga vähemalt saime sellest lahti!

Nädalavahetusel veel kolisime, mis oli ülimalt väsitav. Hämmastav, kui palju pahna tekib poolteist aasta jooksul. Lõpuks saime kõik valmis ja reis algaski. Nüüd on ainsaks kohustuseks võimalikult palju reisi nautida.

Kirjutamiseni!

Vaid natuke veel!

Nõndaviisi, nüüd on vast juba aeg igakuiseks raportiks. Ah et kuidas läheb kah? Paistab, et tuleb imestunult küsida, kuhu aeg kadunud on. Jah, meil on loetud nädalad-päevad siin jäänud. Kõigest neli nädalat, millest ühe esimene päev juba kulutatud on. Austraalia pinnalt lahkume 31. juuli õhtul, siis maabume Sydneys Uus-Meremaalt tulles 8-tunniks, et Balile põrutada. Seal plaanime kaks nädalat maksimaalselt mõnnada – nädal Ubudis, teine nädal saarekesel. Seejärel veedame nädala Kambodzas, Siem Reapis Angkori templeid ja muud põnevat uudistates. Siis lendame Ho Chi Minh City-sse Vietnamis, kust põrutame edasi keskossa ja põhja kaunist loodust avastama, kokku 18 päeva. Seejärel on järel vaid 4 päevakest Hong Kongis ja juba lähmegi Tallinna lennule. Meie jalakesed peaksid armast kodumaa pinda puudutama 28. septembri õhtul. Kõik lennupiletid on ostetud ja ootavad oma aega.

Me oleme põnevil. Veidi hirmus on ka, alusta jälle otsast pihta. Siis reisiootus ja koduste nägemise ootus ja üldse …. ongi aeg varsti sellele seiklusele lõpp teha, mina ei jõua nende emotsioonidega toime tulla. Tegelikult ka, viimastel kuudel on minus olnud palju üles-alla käivaid tundeid ja kuna ma tavaliselt väga emotsionaalne preilna pole, siis aitab kah.

No mis ma nüüd liialdan, tegelikult käivad need emotsioonid käsikäes imetoredate kogemustega. Ma olen tohutult pika enesearengutee läbi käinud ja tänulik, et see reis just nõndaviisi on välja kukkunud. Noh et algul oli reisi ja täiesti uskumatut töö- ja elukogemust saades (kas ma tõesti rassisin austrifarmis?). Sain Aasias ringi rännata ja Austraaliale tegime poolringi peale – ikka keskelt läbi ja terve idaranniku. Lisaks sain täita oma alati peakeses ringlenud soovi elada paar kuud troopikas. Oh Darwin, juba praegu meenutame Su kaunist esplanaadi, kisavaid kakaduusid ja lämbet õhku heldimusega.

No ja see reisi teine pool on olnud teisest otsast täiesti ilmatuma super – sellist erialast kogemust on ikka võrratu saada! Austraalia töökultuur on mulle tohutult palju õpetanud. Just eneseväljenduse, töömetoodika arendamise ja konkreetsuse poolest. Kuidas saada vastuseid inimestelt, kes eriti ei süvene? Tuleb õigesti küsida! Kuidas juhtida projekti, kui kõigil on kiire-kiire ja eriti ei kontsetreeruta? Ole konkreetne, aga samas väga viisakas. Oh ja kui palju isiksusi ma olen kohanud! Tagasi vaadates oleme kodumaal ikka suhteliselt sarnased. Suhtlemismaneerid on sarnased, töömetoodika, asjadest arusaam – need on laias laastus üsna samalaadsed. Aga siin meie ettevõttes vähemalt on inimesi kõiksugu maailmanurkadest ja kultuuritaustaga, et üksteisega ühele lainele jõudmiseks tuleb suhtlemisoskust kogu aeg lihvida. Ikka paremaks ja otsesemaks, et proovida teise vaatenurka mõista ja sealt edasi minna. Ja siis lõppude lõpuks olen ma siin nii ära hellitatud selle hea mainega, et mina kindlasti tean, mida teha. Täitsa naljakas on, kui meie operatsioonide tiimis (andestust, tõesti ei oska paremat eestikeelset vastet leida) manager on korduvalt mureliku näoga öelnud, mida ta kõike peab mulle saatma ja minult küsima, enne kui ma lahkun. No tegelikult ei kuku ju midagi kokku kui ma lahkun, teised teavad ka protsessidest ja nii. Aga ego tõstab selline suhtumine küll. Igatahes ütles kolleeg, et ma oma CV-sse paneks, et olin siin nooremjurist. Sest just neid ülesandeid ma siin viimastel kuudel täitsin. No igatahes ma tunnen, et töö mõistes olen praegu laineharjal ja pärast oma reisikest tahaks ikka kiirelt juuratuules jätkata! Pöidlad pihku, et mulle midagi vahvat ruttu leiduks, eks!

Kui esimestel Sydney-elu kuudel istusime Kaspariga kahekesi äärelinnas ja toimetasime muudkui omaette, siis loomulikult just nüüd, viimastel kuudel, olen mitmete inimestega sõbrunenud ja neist on kahju lahkuda. Üks nädalavahetus käisime töölt kahe tüdrukuga Wollongongis. Vihma sadas kui oavarrest, seega mul pilte kaunitest vaadetest pole. Parkisime auto vaateplatvormile ja googeldasime, milline vaade välja näeks. Aga see-eest oli meil väga tore lõuna kohalikus restoranis, millele järgnes koogike ja kohv rannakohvikus.

Sel nädalavahetusel käisime töölt armsa Jasminega Southern Highlandsides. Oli väike 1,5 tunnine tripp sinna. Ilm oli kaunis ja päikseline. Nautisime vaateid ja, jällegi, mõnusat lõunat. Sõbrannatamist olen siiani väga igatsenud. Kaspariga on alati naljakas ja mula rohkem kui rubla eest, aga naistekad kuluvad ka ära.

SH

Southern Highland

sobrakas

Lisaks on meil olnud mitmeid reedeseid väljaskäimisi. Üldse on meil tööl kokku saanud väga tore punt, kellega alati tore aega veeta. Ma küll eriti pidutseja pole, lähen suhteliselt varakult koju ja vägijook hästi ei lähe. Meil on nädalavahetused tavaliselt nii mõnusad, et kuidagi ei taha neid kehva enesetundega rikkuda.

Täna tulin töölt koju ja kujuta pilti, mulle tuli vastu habemetu Kaspar. Siiani taastun šokist, hehee. Nüüd tal hea muretu reisi jooksul taas habetuda, ei pea piirama ega midagi. Aga täitsa teist nägu mees on mul nüüd kodus.

kaspar2

kaspar
Kuidas saada 5 aastat nooremaks? Aja habe ära! Lisaks meeldib Kaspar loomadele, nagu juuresolevalt pildilt näha.

Seda mainiks ka, et meil on hästi külm. Öösel on vaid paar kraadi, päevas kuni 15. Kui siin on külm, siis ikka igal pool. Meil on hommikuti köögis vaid mõned kraadid! Ja tööl on ka tihtilugu väga jahe. Ma olen mattunud kampsunitesse ning joon lademetes teed. Aga inimesed käivad lühikeste riietega jooksmas. Samuti on osadel huvitav arusaamine soojalt riietumisest – selga pannakse sulejope ja jalga PLÄTUD! Ja mõni käib üldse pidžaamaga poes, sest… miks mitte?! Ja ma olen töölt üks väheseid, kellel villane mantel ja müts on. Ehk on nad eluaeg päiksega nii laetud, et nende paari kuu jooksul üldse külm ei hakka? Vot ei tea, aga eks ma nüüd poengi teki alla sooja ja magama.

Olge tublid ja nautige suve!

Igapäev, Jenolan koopad ja ettevalmistused reisiks

Paistab, et jõuangi viimasel ajal siia postitama siis, kui on pikk nädalavahetus. Meil on nimelt esmaspäev ka vaba, sest Inglismaa kuningannal on sünnipäev. Neid sagedasi pühasid hakkan küll Austraaliast igatsema.

Ilmselt pole ma siia bloginurka eriti palju jõudnud, sest igapäev võtab oma. Ja egas eriti muutuseid-uudiseid pole ka olnud. Viimati kirjutasin pidevatest muutustest tööl, õigemini meie õigustiimis. Kui üks teine jurist lahkus, jäimegi kahekesi. Võtsin sisuliselt lahkunud kolleegi ülesanded üle ja päris kiire on olnud. Nii et kuigi ametlikult olen paralegal, täidan üsnagi juristi ülesandeid. Poleks eales uskunud, et välismaal nii teha saab, aga kõik on võimalik. Eriti lepinguõiguses. Siinne õigusregulatsioon on küll üsna erinev, aga lepingute ülevaatamisel see nii väga ei loegi. Ühte valdkonda puudutavad õiguserisused saab üsna ruttu selgeks. Ja ega eesmärgid on lepingute sõlmimisel  ikka samad, lihtsalt õiguslikud “tööriistad” erinevad. Olen saanud väga hea ja suisa erakordse erialase kogemuse nii keeleliselt kui sisuliselt ning loodan, et seda ka Eestis hinnatakse. Pealegi olen selgemalt mõistnud, milles mu eriala lõppude lõpuks seisneb ja mis oskused mul on. Jurist olemine ei tähenda vaid ühe riigi seaduste tundmist, see on oskus analüüsida, hinnata riske ja otsida vastuseid. Seda oskust saab rakendada igal pool. Ehk mitte igas õigusvaldkonnas, aga lepingutega seonduvalt küll.

Sel nädalal tuli meile tööle uus õigustiimi juht. Vahepeal lubati mu olemasolevale kolleegile, et tema saab selle koha, aga võta näpust. Mõeldi ümber. Aru ma ei saa, miks peab inimesele lubama ametikõrgendust ning siis ikkagi seda mitte andma. Päris kurb.

Ma hoian end üldiselt igasugustest draamadest eemale ja teen lihtsalt oma tööd. Ahjaa, vahepeal sain ühe uue tööpakkumise ka, aga otsustasin mitte kohta vahetada. See uus koht oleks nii kaugel olnud ja üldse, alles ma sain siinses ettevõttes kõik toimimismudelid endale selgeks, milleks veel hakata asju segaseks ajama ja uude kohta minema. Pealegi oleks ma pidanud iga päev poolteist tundi tööle sõitma, mis oleks tähendanud päevas kolm tundi kadu transpordile. Ei huvitanud mind see, et kohalike seas on selline igapäevane rändamine normaalne. Minu jaoks ei ole ja tahaks ka muud elu omada kui tööl istuda ja rongi/bussiga mööda linna kolistada.

Üldiselt olemegi Kaspariga tüdinenud sellest pidevast sõitmisest. Igale poole minek on suur ettevõtmine, nädalavahetusel on pidevalt ummikud ning iga koduväline tegevus võtab palju aega. Aitab kah sellest suurlinnaelust. Ajutiselt tore kogemus, mida ma ei vahetaks millegi vastu, aga ma pole pikemas perspektiivis sellise rahvarohke elu jaoks loodud.

Eelmisel nädalavahetusel möllas torm. Kaks päeva sadas kui oavarrest, nii ööl kui päeval. Meie kodu on igasugustest veekogudest eemal ja meil oli kõik hästi, aga Põhja-Sydneys olevat uputanud. Nii mõnigi isik jäi oma 4-5 miljoni dollari elamisest lihtsalt ilma. Ookean tungis majja ja oligi kõik. Kindlustus seda kahju ka ei katvat.

Sydneysse on talv saabunud. Hommikuti on mõnikord temperatuur vaid 8 kraadi, kuid päeval on ikka sooja 20 kraadi ligi. Vahepeal olid meil Eestiga analoogsed kraadid. Meie jaoks tundus see külm, aga sotsiaalmeedia järgi käisid Eestis inimesed lühikeste käistega ringi, grillisid ja rõõmustasid sooja ilma üle. Eks jah, kui mitu kuud on soojakraade üle 30, tundubki 15-20 külm.

Koduses elus on kah kõik on sama, mis on hea. Sest kui on hea olla, ega siis ei tahagi sellesse ellu mingeid muutuseid. Tõmbame viimaseid kohti oma Sydney avastamise listist maha ja oleme niisama mõnusad. Käisime näiteks Sinimägedes asuvaid Jenolan koopaid avastamas. Tohutult vahva oli! Meie käisime Teemantkoopa tuuril ja vaatasime ka omal käel ringi nii palju kui koopaid avatud oli. Giid oli muhe nagu siinmail ikka. Natuke oli isegi kõhe sügaval maa all olla, kuid koopa sisemus oli kaunis. Valged purikad kõikjal rippumas ja kohati ka sädelemas. Küla ise oli ka hästi armas, meenutas suusakülakest. Oli üpris jahe, sealkandis sajab talvel isegi lund.  Koobastes on alati 14 kraadi, olgu suvi või talv.

DSC_0635
Koopasisemus
DSC_0730
Teemantkoobas

DSC_0710

DSC_0701

DSC_0646
Kaspar, mina ja Aborigeeni kunst
DSC_0603
Ilonaga

Tegeleme ka reisi ettevalmistusega. 31. juulil lahkub meil lend Christchurchi, Uus-Meremaale. Broneerisime endale campervani ja puha. Seal saame magada, isegi küte on seal sees. Uus-Meremaal on meie külastuse ajal ikkagi talv. Plaanime kahe nädala jooksul Lõunasaare kauneid kohti avastada.

Seejärel lendame Balile, kus kavatseme puhata, peesitada ja niisama varvast sirutada. Et seal on kõrghooaeg ja paljud pagevad Austraalia talve eest peitu, oleme majutuskohad ka ära broneerinud. Nädala oleme Ubudil ja teisele nädalakese väiksel saarel Lembonganil. Seejärel lendame Siem Reapi Kambodžas, et Angkor templid üle kaeda. Veedame seal vast nädalakese ja ilmselt lendame Vietnamisse. Hakkame sealt lõunast põhja liikuma. Neid broneeringuid pole me veel teinud ja ilmselt tuleb reis spontaansem. No niivõrd spontaanne, kui meie puhul olla saab, sest meile mõlemale meeldib pigem nii, et sihtkohad ja ööbimipaigad laias laastus teada. Mulle meeldib reisi jaoks eeltööd teha, lugeda vaatamisväärsuste ja nippide kohta. See justkui pikendab mu jaoks reisi.

Hiljem lendame ilmselt Hong Kongi, kus veedame mõned päevad. Rihime sealt lende Amsterdami, kus veedaksime ka mõned päevad ja lendaksimegi septembri lõpus Eestisse. Kolm kuud enne reisi pidavat olema parim aeg lennupiletite ostmiseks, aga ma piilun juba praegu, kas Hong Kong-Amsterdam piletitele head pakkumist on.

Egas muud polegi praegu rääkida. Nautige suve ja olge rõõmsad!

Elust ja olust

Aeg tiksub nii kiirelt mööda, et ei saa teisel sabast kinnigi. Alles olid lihavõtted ja juba on meil järjekordne pikk nädalavahetus mööda saanud. 25. aprillil tähistatakse Anzac päeva, kõigi sõjas võidelnute auks. Tänapäeval tähistatakse seda rosinaküpsiseid süües (sõjaaja lihtne küpsetis) ja, noh, juues ja kulli ning kirja raha peale mängides. Sest austraallaste jaoks tähendab püha kas vabandust juua või midagi suhkru-, rasva-, ja kaloririkast süüa. Maiustusteletid olid jõulude ja lihavõtete ajal lookas! Enamasti tehakse tähistamiseks nii seda söömise kui joomise osa.

Kasutasime lisandunud vaba päeva Sinimägede põhjalikumaks avastamiseks. Lihavõtete ajal olid Karen ja Markus, kes naasid Vietnamist Uus-Meremaale, korra ka Sydneys. Käisime siis koos seal matkamas, kuid ei jõudnud igale poole. Seekord alustasime varem ja jõudsime kogu Wentworth Fallsi ala ära avastada. Matk kestis mitu tundi ja oli ülimalt intensiivne. Kord tuli ronida redeltreppidest, siis libedatel kividel, hoida tasakaalu nõlvajärsakul libedate puujuurte vahel ronides, siis jälle ojasid ületada.

Blue Mountains

Blue mountains 8
Mina turnimas

Blue mountains 5

BLue Mountains 4

 

Blue mountains 3

Blue Mountains 2

Vahepeal tuli ronides alla vaatamist vältida, muidu oleks hirmus hakanud. Päris raske matk oli, kuid vaated olid seda väärt. Eks teekond isegi oli meeldejääv. Eriti hästi paistavad matka mäletavat mu jalad, mis praegu kanged on. Eks näis, mis tunne homme on. Aga matkasellid me oleme ning selle võib me ühiseks hobikski nimetada. Pole parimat, kui nädalavahetusel looduses heitgaasidele vahelduseks värsket õhku hingata ja liikuda. Kuigi käime jooksmas ja teen videote järgi usinasti trenni, istun ma ikkagi iga päev vähemalt kaheksa tundi kontoris. Nii et vabal ajal tahaks võimalikult palju füüsilist koormust. Nii olemegi Sydney lähedasi rahvusparke korduvalt väisanud.

Laupäev oli ka tore. Käisime Hurstville veekeskuses. Luban siinkohal, et ma eales ei vingu enam Eesti veekeskuste üle! Siin tuleb selliseid keskuseid tikutulega taga otsida ja Eesti omad on siinsete kõrval steriilsed privaatspad. Veekeskuseid on väga vähe, sest sellele polevat siin turgu, ometi on need ülerahvastatud. Nendes käimine on omaette kultuurišokk. Üks poiss tatsus oma isa peal saunas massaaži teha. Üks naine istus keset kärarikast läbikäigukohta ning mediteeris nii ilmse rahuga, justkui saaks kosmosest signaale kätte. Üks Hiina onkel oli kaasa võtnud musta värvi jooki, mida kõlbas visata nii saunalavale kui ka sisse juua. Mullivannis istus üks naine, kes määris enda näo seebiga sisse. Hiljem määris endale mingit möksi saunas ka peale. Eks aasialastele olegi saun (ja veekeskus) rohkem mediteerimise ja ehk ka palvetamisega seonduv. Ühes teises veekeskuses olid sauna hõivanud vanemapoolsed Ida-Eurooplased. Vaieldi tuliselt isegi narkopoliitika üle. Kõik rääkisid kaasa, me Kaspariga olime ainult vait. Pole harjunud saunas võõraste inimestega intensiivselt arutama. Vaidlus oli igtahes tulisem kui leige saunatemperatuur.

Pärast veekeskust sõime sushit ja käisime kinos. Aga ega see pole midagi uut, sest filme vaatamas ja väljas einestamas käime pea iga nädalavahetus. Hea viis end tuulutada. Üle pika-pika aja oli ilm päris jahe ja vihmane. Sügis on täies hoos ja pärast kellakeeramist jõuan pimedas koju. Ilm meenutab see-eest Eesti suve, mis on hea. Ootasin juba pikisilmi nende kuumalainete lõppemist. 35+ kraadi ja kõrge õhuniiskusega ilma jätkus meil liiga kauaks. Lõpuks ei suutnud minagi, kes muidu palavust hästi talub, välja minna. Ei saanud rattaga sõita ega midagi, sest liiga kuum oli. Sügise saabumisega sain ka jälile, miks ma vahepeal pidevalt nõnda väsinud olin. Selle kuumusega ei saanud hästi välja magada. Siinmail on majad isolatsioonita. Kui õues on palav, siis toas oleks nagu umbses koopas. Ja kui nüüd öösel temperatuur väga langeb, siis on toas ka sama jahe.

blue mountains 10
Sügisesed värvid mägedes

Mind on haaranud viimasel ajal kibemagus tunne. Ühelt pool on juba igatsus suur, tahaks lähedasi inimesi näha. Eesti kevad on super, see talveunest ärkamise emotsioon, esimesed grillid jne. Olen hakanud hindama arhitektuuri, kõiki neid armsaid puumaju ja vanalinna. Siin on vaid mõni vanem hoone või majad, mis näevad lihtsalt vanad ja räämas välja. Miskipärast on see “hinge” puudumine siin linnas elades häirima hakanud. On lihtsalt üks hoomamatult suur linn. Teisalt olen siin sõpru leidnud, oma turvalisuse loonud. Eks ikka ole kurvavõitu kõik see maha jätta. Suure tõenäosusega ei näe ma neid inimesi enam kunagi. Ma üldse ei imesta, kui Eestis omakorda väikestviisi kultuurišoki saan. Ma olen siinse reaalsusega niivõrd harjunud. Tunnen praegu blogides, et eesti keeles on raske kirjutada. Tööl kirjutan ju koguaeg inglise keeles. Unenäod on mul kakskeelsed, olenevalt kas näen Eesti või siinset olustikku. Ja kui ma pean mõnele eestlasele oma tööst rääkima, läheb keeruliseks. Kogu tekst jookseb peas inglise keeles ja seepärast on eestikeelne kõne väga aeglane. Superveider tunne! See on sellest, et tööl mõtlen kogu aeg inglise keeles.

Töötan ma ikka samal ametikohal. Olen end ettevõttesse kenasti sisse elanud. Võrreldes esimeste kuudega olen suure hüppe teinud. Mäletan, kui pidin esimest lepingut üle vaatama. See oli 150 lk pikk, täis ingliskeelseid õigustermineid. Mulle anti ette dokument, kus kirjas põhilised riskid ja aspektid ning mina pidin üle vaatama, mille osas läbi rääkida tuleb. Alguses oli üsna raske. Pole vist maininudki, et töötan ehituse projektijuhtimise ning hoonete haldusega tegelevas ettevõttes. Meie lepingute väärtused ulatuvad sadade miljonite dollarite väärtusesse, nii et seegi hirmutas veidi. Lisaks pidin mõistma valdkonnale eripäraseid termineid, mis oleks eesti keeleski segaseks jäänud. Küsisin, kui miski segaseks jäi, keskendusin, kuulasin ning tänasega tunnen end tööl juba üsna enesekindlalt. Ma olevat isegi kiiremini õppinud kui mõni kohalik siin kvalifitseeritud jurist. See minu teenusepakkujatega raamlepingute sõlmimise projekt, mida juhin, tüürib kah kenasti edasi. Need, kellega seda asja ajan, olid väga kurvad mu juulis lahkumisest kuuldes. Üldse olen harjunud iga liigutuse peale kiituskoori kuulma. Neil siin on teistsugune töökultuur, mitte küll juuras. Advokaadibüroode kohta liigub näiteks nali, et seal poole kohaga töötades on tööaeg E-R, üheksast viieni. Täisajaga siis 24/7. Aga muidu tundub süvenemisest veidi vajaka olevat. Igaüks teeb midagi (ja räägib kui hõivatud ta on), aga need tööjuppide otsad ei taha väga kokku minna. Kaspariga vahel õhtuti arutame ja naerame värvikamaid seikasid töölt. Kuigi meil erialad erinevad, on töökultuur kohati sarnane. Aga mis siin ikka kritiseerida. Eestlane rabab küll palju (ja kiirelt) tööd teha, aga heaoluriigi mõttes on Austraalia meist ees. Nii et austraallased teevad ikka midagi õigesti. Ja eks minu tööeetika- ja metoodika on selliseks arenenud suuresti tänu esimesele (intensiivsele) töökogemusele advokaadibüroos tänu sellele, et üritasin tarkadele ja andekatele kolleegidele (nende toel) järgi jõuda. Oma tööeetika tõttu saangi palju kiita. No aga mis mõtet on käia vähemalt 40 h nädalas tööl ilma edasi arenemata? Minul hakkab nii igav ja siis ma muutun kurvameelseks. 

Tööl häirivad vaid pidevad muutused me tiimis. Jõudsin vaid paar kuud töötada, kui meie tiimijuht (nimetame teda pr K) lahkus, jättes järgi ühe meil mitu aastat töötanud Lisa, minu ja minust hiljem meiega liitunud juristi. See jättis sellele kauem olnule suurema koormuse, sest asendajat tiimijuhile ei otsitud. Selle kõige tulemusel lahkuski lõpuks ka Lisa. Talle pole ka siiani asendajat otsitud, nii et ei teagi, mis saab. Lahkumiste põhjusteks on hõõrumised juuratiimi mittejuristist ülemusega. Ja ega siis siinmail lahkumisega kaua oodata, kui tuntakse end ülemuse poolt mitteväärtustatu ega austatuna. Oleme oma järelejäänud kolleegiga infosulus, sest tiimi tulevik on ebaselge. See tekitab veidi pinget. Ilmselt läheb ka töökoormus suuremaks. Senini on mul väga hea töö ja eraelu tasakaal olnud, sest ületunde pole eriti teinud ja nädalavahetustel ka ei tööta. Samas on töötegemise kvantiteet-kvaliteet ka paigas.

Lisaks oli mul südamest kahju näha oma kolleegi lahkumas. Töötasime tihedalt koos ja tiimitöö sujus meil tohutult hästi. Käisime tihti koos lõunatamas, hea oli rääkida enam vähem omaealise naisterahvaga, kellega oli meil sarnane suhtumine elusse ning juhtumisi ka üsna sarnased elukogemused. Aga eks me saame vahepeal kokku ja suhtleme edasi.

Egas seltsielu on edusamme teinud. Sydneysse tulles ei teadnud eriti inimesi, kuid nüüd olen töökaaslastega rohkem suhtlema hakanud. Tunnen end nende keskel koduselt ja austatuna. Tihti on meil reedeõhtu joogid. Siin on kontorites nii, et reedeti võib külmkapist märjukest võtta ning töökaaslastega köögis jutustada. Tähelepanelikum lugeja mõistab, et otse kontoritoolilt tõustes ja joogikest mekkima hakates ei ole mahti õhtustadagi. Ma ei tea, kuidas nad niimoodi juua jaksavad, ma küll ei suuda. Vahel oleme õhtul koos sööma läinud, aga ka pubis tantsides lõpetanud. Kolleegide seal on mitmeid vietnamlasi, hiinlasi, inglasi, aga ka iirlasi ja muudest kohtadest pärit inimesi. Olen suhtlemises tohutult arenenud. Olen muutunud tolerantsemaks, kuid ka diplomaatilisemaks ja pehmendanud oma suhtlusmaneere, et mitte kellelegi „peale lennata“. Kogu see kogemus on mind inimesena tohutult arendanud ning täitsa huvitav on vahel kuulda, millisena siinsed inimesed mind näevad.

Kõik sõbrad pole rahvusvahelised. Tuttav tüdruk Eestist, Ilona, kolis Sydneysse ja oleme vahel väljas käinud. Sattusime ühele lahedale Jazz peole Surry Hills hipsterbaaris (lõpuks leidsime sellise koha ka üles), kus esines bänd Aafrikast. Pidu oli väga meeleolukas, juba pärast esimest laulu oli tantsupõrand täis. Seal tantsides meenutasime oma esimest kohtumist vihmasel novembrikuul, kui läksin kohtusse enne istungit kohtutoimikuga tutvuma ja tema kohtus töötas. Tõdesime, et elu teeb veidraid keerdkäike. Tol Eesti sügispäevil poleks iial ette näinud, et kuskil Sydney kesklinna lähistel paari aasta pärast tantsu lööme.

Vot see mulle elu juures meeldibki! On keerdkäike täis teine ja iial ei tea, mis järgmisena tuleb. Isegi siis, kui kõik tundub stabiilne, rutiinne ja turvaline. Muutuseid ei tasu karta. Need võivad tunduda hirmutavad, kuid endaga kaasa tuua palju toredat. Mina ei tea, keda ma nii välja rõõmustasin, et ma olen saanud end teostada teisel pool maailma otsa, sõbruneda toredate ja huvitavate inimestega ning samas tunda end oma elukaaslase kõrval iga päev armastatuna, armastada ise ning nautida elu! Aitäh!

Blue mountains 7
Lõpetuseks pilt loomasõbrast Kasparist ja koerakesest Pippast, kes õhtuti muudkui sülle ronib ja kõhusügamist nõuab

*Aplaus neile, kes selle mammutpostituse jõudsid lõpuni lugeda. Pikk vahe tingib palju juttu.

Kes kardab vanust?

Lõpuks ongi pühad käes! Ootasin neid juba mõnda aega. Neli järjestikust vaba päeva on täielik luksus. Suure Reede veedame isekeskis kodus lõdvestudes. Magasime pikalt, sõime hommikul kartulisalatit ja kooki ning naasime just rattasõidult. Mõnus.

Eile vaatasime filmi „Klassikokkutulek“. Selle kohta oli kära nii Facebookis kui blogides. Vaatajaskond jagunes kahte leeri – mõned pidasid seda teost labaseks, teised ülimalt naljakaks. Minu viis see film aga mõttele, et miks inimesed nii õudselt kardavad keskiga? Või üldse vananemist. See „appi, ma olen nii vana ja elu on läbi“ liin jookseb läbi mitmetest filmidest, sarjadest ja raamatutest. Sellised teosed on aga peegeldus me ühiskonnast ja kollektiivsest mõttemallist. 

Ükspäev istusime grupi naissoost töökaaslastega restoranis. Mitmed neist olid kohe-kohe 30 saamas. Üks neist oli juba selle „maagilise vanusepiiri“ ületanud. Nii need viimaseid hetki kahekümnendaid eluaastaid nautivad naised ohkasid, et küll on ikka jama. See kõige vanem ütles, et just mõnus on – ta on oma elus jõudnud punkti, kus juba nii mõndagi stabiilset ning teiste arvamus ei huvita enam. Teised ei uskunud. Mis mõnu sel elul enam nii väga olla saab, kui vanusel juba ees kolmekohaline number. Ja see pole veel mingi keskigagi, kaugel sellest! Nentisin neile, et minu arust pole kurvastamiseks küll mingit põhjust. Kõik naised olid tublid, tööalaselt kogemust juba aastaid ja oma elus kuhugi jõudnud. Nad ei olnud ju kahekümneaastasena oma elus samas punktis. Miks siis teatud vanusepiiri ületamine nii traagiline tundub? Selle peale vastati, et ega tõesti, nad ei olegi oma vanusesse nii suhtunud. Et ilma vanuseta nad ei oleks praegu siin oma kogemustepagasi ning saavutustega.

Eks vanemisega süveneb aina enam ekstentsiaalne teadmine, et me pole igavesed. Aga miks sellega peab kaasnema kriis? Ma arvan, et kriisi soodustav tegur on, kui on elu ja selle nautimist pidevalt edasi lükatud. No teate ju küll seda ringi, et praegu käin ülikoolis. Praegu on stress ja pinge. Kui kool läbi, küll siis jõuab elu nautida. Siis läheb juba kogu aur tööle. Siis oodatakse puhkust, et elu nautida. Siis mingi aeg hakkab (just enamasti naistel paraku) paine leida endale väärt partner. Selle leidmise aja ollakse jälle ooterežiimil. Kallim leitud, kurdetakse mõne aja pärast suhterutiini üle ja nautimishetk on taas „kuskil tulevikus“ (sisesta järgmine verstapost, näiteks palgatõus, oma maja, uus auto jne). Niimoodi elamist edasi lükates võib jah juhtuda, et kuskil elu keskpaigas leitakse paaniliselt, et elu on raisatud ja tekibki kriis. Kindlasti on paljusid inimesi, kes elavad nüüd ja praegu, aga ühiskond soosib seda edasi lükkamist. Et ikka on midagi puudu ja koguaeg on vaja midagi enamat. Satun isegi vahepeal sinna lõksu, et hakkan tulevikus elama. Üks asi on unistamine, mida on vahepeal lausa vaja teha, aga teine asi on sinna unistustesse lõksu jäämine, olevik unustades. 

Muidugi on noorus üks äge aeg. Aga igal vanused on omad plussid-miinused. Näiteks vaatan oma praegust tiimijuhti. Tal on juba 20 aastat töökogemust. Ta suhtub igasse asja nii rahulikult ja kerge sarkastilise huumoriga. Temas on enesekindlust, mis on tulnud töö-ja elukogemusega. Tean nii mitmeid inspireerivaid inimesi, kes on 40-50 kandis. Nad on mulle eeskujuks. Ja neid vaadates ma küll ei karda vananemist. Miks peaks? 

Seda usun ka, et enesetunne sõltub väga palju sellest, kui palju liigutakse ja mida suhu pistetakse. Nii mõnigi regulaarselt sportiv neljakümnene võib end oma kehas palju paremini tunda, kui ülekaaluline ja vähe liikuv kahekümnene. Ega mul mingit teaduslikku tõendusmaterjali siin taga pole, aga nõnda ma arvan.

Mis selle pika jutu point on? Rohkem nautlemist ja hetkes elamist! Vähem hirmu lisanduvate eluaastate ees. Kõigel on oma plussid ja miinused. Mulle tundus kunagi teismelisena 25+ ka juba ulmesuur vanus, aga näed, pole ju. Igal asjal siin elus, ka vanusel, on oma negatiivsed ja positiivsed küljed. Keskendukski siis ehk positiivsele poolele?

Ilusaid pühi soovides

Grete-Maarja

Inimesed ja töökultuur minu ümber

Inimene sotsiaalse olendina ikka vajab teisi enda ümber. Iseasi muidugi, kas nii palju teisi, kui seda suurlinnal pakkuda on. Lähen hommikul rongi – seal on palju inimesi. Rongijaamas kõnnin inimsummas treppide poole. Siis ootan järjekorras, et koos inimmassiga trepist alla minna. Siis olen inimmassiga maa all. Kõnnin raudteejaamas, kuhu on kogunenud kurvema saatusega inimesed ehk kodutud, kes on veel magusas unes. Siis kõnnin imimmassiga oma kontorini, kus hunniku inimestega lifti ootan. Seda vaid selleks, et end inimeste sekka lifti pressida ning seejärel saja inimesega kontoriruumi jagada.

Nädalavahetustel poodi minek on veel põnevam üritus, sest siis saab testida, kui palju inimesi poodi mahub. Kaubanduskeskuses kõndides voolame koos inimmassiga, aga siis on taustaks vali muusika ka. Eesti inimlagedad tänavad ning tühjad metsad, küll te olete alles mõnusad! Ja kas ma tõesti arvasin Eestis elades, et paari inimesega kabineti jagamine on lärmakas? Nüüd kõlab see küll kui luksus kuubis. Ja mul oli veel oma kabinet…Unelm!

Tööl olen nii mõnegi inimesega tuttavaks saanud ja lähemaltki suhelnud. Niimoodi üksikuna- väikse seltskonnana mulle inimesed täitsa meeldivad, aga palun mitte massidena. Minu introverdiloomus on tegelikult seltskonna suhtes väga valiv. Eelistan olla pigem üksi kui halvas seltskonnas. See-eest inimestega, kellega mul on ühised huvid ja kes mõjuvad mulle inspireerivalt, naudin väga suhtlemist. Ja muidugi olen siin eriti hindama hakanud pikaajalisi sõprussuhteid. Skaipides ja niisama messengeris kauaaegsete sõpradega jutustades tundub, nagu polekski aega möödunud. Mina usun küll, et õige sõprus ei kao kiirelt. Mul näiteks on sõpru igast eluetapist saati. Jah, isegi lasteaiast (tšau, Elerin!). Sügavama sõprussuhte loomine nõuab aega ja energiat, aga mida vanemaks, seda vähem seda ajakest on. Töö ja hobid nõuavad oma. Selliseid pealiskaudseid jutustamisi pean pelgalt tutvuseks. Pealegi, mida aeg edasi, hoian palju ka endale. Ei kipu väga kergelt end avama. Sest noh, eks inimesi ole igasuguseid ja nii mõnigi võib isiklikumaid jutte hakata hoopis pahatahtlikult enda kasuks ja minu vastu ära kasutama. Selline skeptik olen. 

Praeguses eluetapis olen kohanud mitmeid inspireerivaid inimesi. Mul on au ühe sellisega isegi ühes tiimis töötada. Ta on minust vaid mõned aastad vanem, kuid mulle täielikuks eeskujuks. Ta on oma praeguses juristitöös täielik professionaal, kuid õpib veterinaariks, mis paistab olevat ta tõeline kutsumus. Tal on palju hobisid, trennist kokkamise, pulmapärgade valmistamise ja õmblemiseni. Samamoodi oli täiesti hämmastav naine see, kes meie tiimist edasi liikus. Kui tark, särav, elav ja osav võib mõni inimene olla! Lisaks näevad nad mõlemad suurepärased välja, omades ilusat garderoobi ja osates riietuda (no mis ma teha saan, et mulle riided meeldivad ja ma märkan alati teiste riietust). Mõlema elus on olnud raskuseid, nii töö-pere, kui ka suhtealaseid ning nad ei häbene nendest rääkida. Sest ega inimese tugevust määra see, kui vähe tal raskuseid olnud on. Loeb ikka see, kuidas neist välja tulla osatakse.

Neilt mõlemalt olen õppinud ka suhtlemist. Tänu selles tiimis töötamisele olen avastanud, kui sooja tunde tekitab toetus ja kui motiveeriv on kiitus. Ma olen küll seda tüüpi, et laitus ja kriitika sünnitab negatiivset emotsiooni. Jah, ka negatiivsuse ja kriitikaga võtan ma end rohkem kokku ja parandan oma sooritust. Sest peab. Aga positiivsuse ja kiitmisega tekib minus õhin sisse ja ma teen veel paremini. Sest ma tahan! Eks igaühele on vaja oma lähenemist.

Oma praeguselt töökaaslaselt õpin seda, kuidas siinmail diplomaatiliselt suhelda. Sest ainult minu moodi ei saa, võõras kultuur ikkagi.

Austraallastel on vajaka konkreetsusest. Ütlen seda puhtalt oma kogemusest. Olen siin avastanud, et minu tööstiil on siinsega võrreldes üsna otsene. Ja eks olen pidanud oma prauh-prauh-tankiga üle-kiire-kiire-on stiili väheke pehmendama. Nüüd käib ette ja taha rohkem viisakusfraase kui Eestis. Aga samas mu konkreetsust hinnatakse siin. Sellepärast anti mulle ka täitsa oma projektike juhtida. Kokkuvõtlikult öeldes pean juhtima vägesid teatud lepinguläbirääkimiste juures ja aitama vastavatel finantsinimestel lepingud allkirjastamiseni saada.

Kõlab lihtsalt? Asetame selle kõik kohalikku konteksti. Kõigil on koguaeg kiire-kiire ja süveneda ju ei jõua. Ma pole siiani pihta saanud, kas neil tõesti on nii tohutult palju teha. Või on asi organiseerimatuses.

Minu plaanide ja eesmärkide keskset elu saadavad pidevad nimekirjad. Nii on mul kogu aeg täpselt paberil (noh, tegelikult küll Outlookis) kirjas, mida ma tegema pean. Ja kui mul on palju teha, siis ma lihtalt hakkan otsast pihta. Süvenen täielikult ühte ülesandesse ja sel ajal teistele ei mõtle. Loogiline ju, kõike korraga tehes ei saagi midagi korralikult tehtud.

Aga siin on mu nimekirjad ja asjadel järje hoidmine saanud osaks VAU-efekti. Et mida, sa reaalselt panedki kirja kõik, mida me selle projekti raames tegema peab ja uuendad seda igal koosolekul? Et igal koosolekul ongi eesmärk, kindel teemade järjekord ja tulemus (ülesannete jaotus)? Vau, kuidas sa seda küll teed?

Ja siis on asja tulemiks see, et kahe nädala pärast uuel koosolekul vaatame sedasama nimekirja ja nendime, et jaa, ikka veel ootavad paljud asjad oma järjekorda. Mul tekib alati selline piinlik hetk, et kuidas läheneda. Eriti võttes arvesse, et kõik muud asjaosalised on minust vanemad kah. Ei taha teistel väga „seljas ka elada“, aga samas tahaks asjaga edasi liikuda. No tegelikult me liigumegi selle projektiga nende jaoks „hirmutavas“ tempos edasi, aga mul on ikkagi veider. Eks ma niimoodi õpingi natuke juhtimist, mulle tegelikult väga meeldib nii. Mida aeg edasi, seda kindlamaks muutun ma vastutuse võtmise ees ning n.ö vägesid meeldib mulle juhatada küll. Ja olen saanud väga head tagasisidet, ju siis on suhtlemisstiil kohane olnud. Aga eks küsimusi, kas saab paremini, on mul ikka. Küsimustest algab innovatsioon! 

Siinses töökultuuris on saanud suureks osaks mu igapäevatööst minu ülesannetest nende tagasilükkamine, mis tegelikult pole minu pädevuses. Kui eestlane on kärme ülesandeid enda kanda võtma, siis austraallane neid kellegi teise kaela lükkama. Koos vastutusega muidugi. Õigustiimi on hea lükata kõik, mis vähegi lepingutega seotud. Aga tegelikult lõpeb meie pädevus teatud kohas ära. Nii et siis tulebki viisakalt (oi, kui piinlik-viisakalt) öelda, et võtke oma päring tagasi. Ja tehke ise. Aga viisakalt ja suhkruglasuuriga kaetult.

Selline jutt siis inimestest ja töökultuurist. Tegelikult tahaks nii paljust kirjutada, aga päevad kaovad kiiremini kui liiv sõrmede vahelt ära voolab. Aga nagu kõlab mu viimase aja lemmiktsitaat, et väljend „mul pole aega“ tuleb tegelikult ümber sõnastada „see pole minu prioriteet“. Jah, minu prioriteet on vabal ajal trenni teha, lõdvestuda ja nädalavahetustel Kaspariga igast toredaid kohti avastada. Kohe täitsa teine tunne tekib, kui asju selle nurga alt vaadata. Miks pole blogi mu prioriteet, ometi mulle kirjutada nii meeldib? Lähengi nüüd selle üle filosofeerima!

804702_10153746164419425_1331113567_n
Ja siis ühel reedel tõi Kaspar ilusaid lilli. Jube pildikvaliteet, ups
12833296_10153746164814425_1945305398_n
Ükskord tegin reedemeeleoluse selfi

Äärelinna- ja tööelust

Kui eelmisest postitusest võis jääda mulje, justkui asume juba kodu poole teele, siis see pole siiski nii. Praeguste plaanide kohaselt töötame Sydneys kuni juuli lõpuni, siis reisime ja kuskil oktoobri keskpaigas jõuame alles kodumaa pinnale. Nii et meil on aega veel.

See nädal möödus kuidagi raskelt. Igal hommikul võitlesin endaga, et üldse üles saada. Tuju oli ka kehv ning alles tööl läks olemine helgemaks. Süüdistan selles liigvarast äratusaega. Minu jaoks ei ole loomuomane enne seitset tõusta. Isegi, kui ma varakult magama lähen. Jah, elu jooksul olen ärganud väga vara, eesmärgiga palju jõuda. Aga see pole pikaajaline lahendus.

Ka kipub väsimus kallale tulema tihedamini, kui muidu. Täitsa ootan juba lihavõtteid, mil on suisa 4 vaba päeva järjest. Eestis süüdistaks selles väsimuses pimedust ja külma kliimat, aga mida siin süüdistada? Eks inimesed ikka väsivad, igasuguses kliimas. Vaimne töö väsitab. Siin on pidev päikselaks, aga eks keha harjub sellega ära. Kalendri järgi algas sügis ja loodame hoopis kuumalainete lõppemisele. See pidev palavus ja umbses toas magamine on üsna väsitav. 

Arutasime Kaspariga varem, et soetaks ehk endalegi mingil hetkel äärelinnakesse kodu. No nagu kujutletav iduüll ikka, eks ole. Võtaks koera kah ja olekski igavesti õndsad. Aga Sydneys elamine on välja selgitanud, et äärelinnas küll elada ei taha. Päevas läheb kuskil 2 tundi kaotsi pelgalt edasi-tagasi reisimisele. Esiteks peab ülimalt vara ärkama ja õhtul jõuab üsna hilja koju. Teen trenni ära, söön ja alles jääb vaid tunnike, et niisama olla enne magamaminekut. No me elame muidugi päris kaugel ka, Eesti mõttes Keilas.

Kohalikud on pikkade rongi-ja bussisõitudega harjunud. Alla kolmekümne minutiga tulevad väga vähesed tööle. Aga mõned sõidavad tipptunnil koju suisa poolteist tundi! Pärnust Tallinnasse tööle käia, vot kui mõnus. Aga mis ma siin ikka torisen. Hea oli eksperimendi korras järgi proovida, kuidas on kaugemal elada.

Kaspar töötab küll kodu lähedal, kuid nõustub siinkohal minuga. Seltsielu teeb selline korraldus küll väheseks, eriti kui tuttavad kaugel elavad ja oma kandis eriti kohvikuid jms ei leidu. Linnaminek on paras rännak ja oleme mõlemad piisavalt laisad, et ei kipu seda tihti ette võtma. No mina muidugi võtan, aga tööleminemiseks.

Kui ma juba linnas olen, siis on natuke lävimist kah. Meil on reedeti töökaaslastega enamasti Friday night drinks (reedeõhtused dringid). Eelmisel reedel oli ühe kolleegi viimane päev. Ta on otsustanud hakata kirjandusõppejõuks, aga enne on vaja magistriõppesse sisse saada. Ta pühendub end täielikult õpingutele ja lahkub töölt. Vahva, kui inimestel on julgust oma tegelikke unistusi täide viia. Nagu mu üks tiimikaaslane õpib veterinaariks, kuigi ise on jurist.

Töökaaslase lahkumispidu venis pikemaks ja läksime linna peale edasi. Polnud ammu väljas käinud ja väga lõbus oli! Sai tantsu löödud ja puha. Pärast loksusin rongiga koju tagasi. Üldse on siinsed peod lõppenud südaöö paiku, aga varajane lõpp on siin pigem tavaline. Vahel on tore peol käia, aga iga nädalavahetus ei viitsiks. 

Sel reedel jõime oma tiimiga (ehk kaks teist naist veel peale minu) veidi šampust ja ma andsin neile Eesti komme maitsta (aitäh, vanaema, paki eest). Sain kuulda rohkem korporatsioonipoliitikast. Täitsa omaette teadus teine. Mõned näevad Austraaliat hästi lõdvestunud kohana, kus hea niisama tšillida. Loomulikult pole see nii, eriti kui kuskil suurettevõttes üritad edasi tõusta. Mina jah lahkun peagi, aga ikkagi hea kuulda, kuidas asjad käivad. Kogemustepagas muudkui täiustub.

Lõpetuseks pildid sellest, kuidas me nädalaid tagasi Royal National Park’is Pulmatordikivi vaatamas käisime. Oli see alles matk, muudkui üles alla vantsida ja kive mööda turnida! Nii hea on pühapäeva õhtul koju jõuda, varbad liivased, nahk päiksest kuumamas ning jalad kõndimisest väsinud. Selle tõdemusega lõpetan tänaseks. 

DSC_0262
Kaspar kivi otsas. Meenutab ju veidi pulmatorti?

DSC_0276

DSC_0280
Oli küll hirm alla kukkuda, jah!
DSC_0293
Mida randa?!
DSC_0305
Kaspari mikrofotograafia
DSC_0319
Matkaline puhkamas

DSC_0237

Ja lõplik otsus sponsorviisa kohta on…

Täna ütlesin tööl oma lõpliku otsuse. Pikalt kaalutletud kaunike.

Otsus oli, et ma siiski ei soovi sponsorviisale üle minna. Miks? Ma ei mõista, miks peaks koju naasmiseks põhjendus olema, kuid mu otsus näib siiski kõrvaltvaatajaile üllatav. Et misasja, võta see paradiis ometi vastu.

Aga mis paradiis? Sellest olen juba kirjutanud, et igal riigil on oma plussid ja miinused. Mina näen oma tulevikku Eestis. Jah, Austraalias on kõrgemad palgad. Aga kulud on ka suuremad. Pealegi – tubli, leidlik ja töökas inimene saab igal pool kenasti hakkama. Siin saaks ehk nänni, nagu riideid jms rohkem osta, aga selle järgi elukohta ju ometi ei vali. 

On jah soojem kliima. Aga mitmeid kuid järjest +30 kraadi ei ole midagi nii mõnus. Eestis on jah hea, kui kuumalaine kestab mõned päevad. Lippan isegi rõõmsalt randa. Troopika on ka mõnus, aga seda puhkuse ajal. Enamasti seostataksegi palme ja kuuma ilma puhkusega. Isegi peesitaks praegu kuskil Fidžil. Aga igapäevaelus on see kuumus tüütav ja teeb uimaseks. Pealegi pole Eestis torme. Meie torm ja paduvihm on enamasti Austraalias toimunu kõrval kerge tuuleiil ja tibutamine.

Inimesed on sõbralikumad ja avatumad. Jah, on küll. See on küll eestlasele arengukoht. Aga eestlane on vähemalt otsekohane ja konkreetne. Eestlase töökultuur on selge ja otsene. 

Oma tiimis oleks ma ikkagi juristide abiline. Ajutiselt on see töö väga arendav- nii keeleliselt, ärimudeliste ja -riskide mõistmisel, analüüsimisel kui ka inimestega suheldes. Aga pikas perspektiivis peaksin ikkagi kas siin juristiks kvalifitseeruma (ei taha!) või edasi liikuma. Sest paigal seista ma ei taha. No see eeldaks, et ma tahaks siin kauem olla. Ja kui ma Eestis veel juuras midagi teha tahan, siis ei oleks ka mõistlik aastaid eemal olla. Usun, et praegune aeg on täitsa paras ja pädevus täitsa olemas ja värske. Aga mitte mitmete aastate pärast. Ja miks olla siin pelgalt abiline, kui Eestis juba olen täiskvalifikatsiooniga?

Igaühel oma soovid ja unistused. Mina tahtsin välismaal pikemalt ringi reisida. Tehtud ja suure tõenäosusega lähitulevikus on veelgi reisisihtkohti täitumas. Tahtsin rahvusvahelist töökogemust. Tehtud. Välismaal pole kunagi pikemalt elada tahtnud ning aasta-poolteist on täiesti piisav.

Mulle on alati Eestis meeldinud. Sama on Kasparil. Siin olles oleme kodumaist elu rohkem hindama ja väärtustama hakanud. Eestis on pere ja oma inimesed, kellega side on tekkinud aastate jooksul. Mälestused. Eesti keel. Minu jaoks on päris tüütu koguaeg inglise keeles rääkida.

Kõik need põhjused pulbitsesid mu sees. Algul oli suur elevus pakkumise üle, kuid selle settides jäi järgi soov koju minna. Mul oli Eestis päris vahva ametialane areng ja ma kavatsen sellega jätkata. Jah, ilmselt mitte üleöö, aga see ongi siinkäimise hind. Et Austraaliasse tulla, jätsin ja loobusin nii mõnestki (ametialasest) võimalusest. Koju tagasitulekuks tuleb jätta siinne turvalisus. See ongi välismaal käimise hind. Ja ega ma oma (töö)kogemusi ju maha ei jäta. Need ju on ja jäävad. 

Aga kas ma kahetsen midagi? Oh ei. Tõesti, kui on soov, minge välismaale. Lihtsalt käige seal ära. Ükskõik, kas niisama seljakotiga rändamas, õppimas või töötamas. See avardab tohutult silmavaadet, elust arusaamist ning võtab selle rahutuse hingest ära. No see rahutus peab ju seal ometigi olema, kui on soov ära käia. Et poleks tagasi vaadates kahetsust – oleks ikka pidanud käima ja kogema. Minul küll Eestis oli väike nukrus hinges, et mina ei saagi neid vahvaid elamusi mujal. Tegelikult on minek lihtsam, kui arvatagi oskad. Lihtsalt tuleb tegutseda ja mõnest asjast (ajutiselt) loobuma. Tegema ellu ruumi uue jaoks. 

See kogemus on olnud võrratu. Ja jätkub veelgi. Täna öeldi, et saan siin töötada nii kaua, kui seadus viisaga lubab. Nad hindavad mu ausust, et kohe ära ütlesin. Oleksin ju võinud venitada ja head nägu teha ning sellega endale seal töötamisega aega võita. Aga nii ma ei saa, vassida ja ebasiiras olla. Tahaks ikka öösel rahuliku südamega silma looja lasta. Riskisin ja riskin siiani, et minu asemele otsitakse kohe keegi uus. Aga mul on üks suur projekt pooleli ja praeguse informatsiooni kohaselt saan selle lõpuni viia. Jätaksin korporatsiooni endast jälje. 🙂 Nad olid üsna mõistvad, eriti see jurist, kellega kõige tihedamalt koos töötan. Ta on isegi võtnud vastu vastuvoolu ujuva otsuse lahkuda ühest linna parimast advokaadibüroost, et asuda õppima äärmiselt juurakaugel ajal, mis tema tegelik unistus on. Elame ju vaid korra, enda sisetunnet tuleb järgida. Kui miski kripeldab, siis põhjusega. Minul ka kripeldas ja ei lasknud öösel rahulikult õiglase und nautida. Sisetunne, va kavalpea, ründab ikka siis, kui kõige kaitsetum oled ja mõistus on liiga unine, et esitada ratsionaalseid vastuväiteid.  

Kõik need muljed, kaunid vaated, uued inimesed, uued algused – kõik on olnud suurepärane. Aitäh, Austraalia! Ma ei taha küll jääda Sinuga, kuid ma ei unusta siinveedetud aega kunagi. Arendasid mind ja pakkusid palju. Kuid peagi on aeg minna koju.

DSC_0412
Sydney jääb alatiseks meelde
IMG_6591
Great Ocean Road
IMG_3855
Kaunis Kings Kanyon. Tagasivaates autoreisi üks parimaid kohti

Oleme siin tutvunud armsate loomakestegaDSC_0483

Sponsorviisa pakkumine laual – kas jäämegi nüüd siia?

Olen kahe tule vahel. See olukord on kestnud juba pea mitu nädalat. Ühel hetkel olen elevil siiajäämise pärast ja võimalustest praegusel töökohal. Siis võtab juba võimust soov koju tulla ning kodus tööelukest ja pesa punuda. Mida teha?

Jah, mulle pakuti sponsorviisat. Võimalust siin riigis töötada üks kuni neli aastat praeguse tööandja juures, kes peab mulle kogu selle aja jooksul tagama kindla töölepingu ja maksma selle viisa eest tuhandeid dollareid ning muidugi mulle kindlat palka puhkuse ja kõigi muude hüvedega. Mitte ainult, nad lubasid ka Kaspari lisamise viisale kinni maksta (de facto partner). Seesama võimalus, millest räägivad nii paljud siin kohatud eestlased. Nii paljud ihaldavad seda, et juba sellest paistab olevat surve. 

Tegelikult ei ole see kõik nii lihtne, et ainult anna avaldus sisse, maksa hunnik dollareid ja saadki viisa. Selleks kulub tohutu pabermajandus, millega pean tõendama oma pädevust ja tööandja miks ta vajab ametipostile mind, mitte Austraalia kodanikkku. Igaüks seda viisat ei saagi, peab olemas kas teatud haridus või kogemus. Lisaks peaksime tõestama Kaspariga, et oleme juba aasta aega koos olnud. Ega ma isegi kindlalt ei tea, kas selle viisa jaoks sobilik kandidaat olen, aga meie HR osakond on lootusrikas.

Olen väga meelitatud, et mind töö juures niimoodi hinnatakse. Meie tiim on suurepärane. Näen endal võimalusi edasiliikumiseks veidi rohkem ärilistele suundadele. Naudin vaatlemist ja osalemist globaalse ettevõtte ärimudelis, nende riske hinnates ja tehinguteks ette valmistades. Mul on olnud vedamist! Pakkumise vastu võttes saaksin üsna suure tõenäosusega töötada suisa globaalsete projektidega. Nad hindavad mu konkreetsust, eesmärgile suunatust ning soovi õppida, pingutada ja (kiirelt) edasi jõuda. Mina õpin neilt teistsugust süsteemi, asjadekorraldust ning avatumat suhtlemist. 

Aga üks osa minust tahaks siiski koju tulla. Rakendada neid siiani saadud kogemusi (nii Eestis kui välismaal) kaunil kodumaal. Ma pole kunagi olnud seda tüüpi, kes Eestist jäädavalt ära kolida tahaks. Teeks veel oma suure unistuste reisi ära ja olekski kõik välismaa eesmärgid täidetud, milleks olid siis pikem reisimine ja erialane töökogemus.

Aga samas – kes ütleb, et ma pean siia jääma? Töötaks siin veel aasta-paar (pärast seda meeletut paberimajandust, juhul kui mulle see viisa võimaldatakse). Samas ei saaks ma siin töötada kvalifitseeritud juristina, selles erialas on piirangud ees. Siin juurde õppida ja juristiks kvalifitseeruda ma tõesti ei sooviks. Õpitud juba küll täiskohaga töö kõrvalt. Näeksin pigem võimalust edasi liikuda veidi teistsugusele erialale, mida rohkem projektide ja lepingute täideviimisega seotut. Aga ega ma pole kindelgi, kas ma tahaks juurast kaugemale liikuda. Tööalased dilemmad. 

Praegu on seis selline, et oma tiimile ütlesin jaatava vastuse, aga meie tiimi juhtiva tiimi ülemus pole veel kindlat pakkumist (koos kindla palganumbriga teinud ja nii) teinud. No eks tema peab omakorda juhtiva direktoriga arutama (tere tulemast korporatsiooni!). Pärast minu jah-sõna on mu üks tiimikaaslane teinud eriti osavat lobitööd, et mind ettevõttesse tugevalt sisse juurutada. Näiteks sain oma lauale esimese suurema projekti, kus saan juhendada raamlepingute sõlmimise osas. Natuke projektijuhtimise kogemust ka.

Niisiis olengi ristteel – mis teha? Siinkohal müts maha, kraaps ja niks mu suurepärasele partnerile. Tema on nagu minu poi selles dilemmademeres. On nõus siin veel aasta-kaks olema, kui see võimalus on mulle tõesti (tööalaselt) tähtis. Oleme arutanud, kuidas elu siin kodusemaks muuta. Teisalt on ta valmis ka õige pea koju tulema (pärast seda pikka reisi, muidugi). Mina olen see, kes muudkui arutab ja argumenteerib nii ühte kui teist poolt. Eks lõppude lõpuks tuleb otsustada nii, nagu sisetunne ütleb. See on mind alati õigele rajale juhtinud. Aga kõigepealt vaatan nende konkreetsele pakkumisele otsa. Lihtsalt see võtab aega. Sest see siin on Austraalia. Võimaluste maa. Ja mina olen ääretult õnnelik, et mulle sellist võimalust pakuti ja keset suurlinna mu tööd niimoodi hinnatakse. Kui mitte midagi muud, siis enesekindluselaksu ja motivatsiooni rohkem pingutada saan sellest kindlasti. 

DSC_0436
Kas siin kõrghoonete vahel veel aasta-kaks ponnistada on minu jaoks õige?

Aga mida me siinmail sööme?

Ilmselt on varasematestki postitustest läbi kumanud, et me Kaspariga mõlemad suhtume toitu pigem kirglikult. Paneme mõlemad rõhku toitainerikkale, vitamiinirohkele ja puhtale toidule, otsides maitseelamusi. Ma arvan, et suhtes on ühesugune suhtumine toitumisse üsna oluline. Minusugusel veidi foodiel, kes üsna kartmatult kõike proovib, oleks keskmise kartuli-kastme mehega päris keeruline koos olla. Esiteks tean kogemuse põhjal, et erinevaid roogasid ma vaaritada ei viitsiks (ratatouille ühele ja praemakaronid ketšupiga teisele?) ja ei leia ka põhjust, miks peaks. Samas ei tahaks, et kodus koguaeg rämpstoitu leiduks. Kolmandaks oleks äärmiselt raske minna restorani inimesega, kes on toiduga äärmiselt valiv. Kindlasti pole see suhtes ainus määrav asjaolu, kuid kooselu puhul juba kord on nii, et võiks olla võimalikult palju erinevaid vaatenurki elule. Eks see toitumise tähtsustamine võib olla ka minu kiiks.

Eesti ja Austraalia köögid on küll erinevad, kuid on ka nii mõndagi sarnast. Näiteks mitmekesisus. Kui palju Eesti toidust on „ehe Eesti asi“? Tänapäevane Eesti köök on üsna segunenud. Väljas einestades süüakse ju üsna tihti sushit, Tom Khad, erinevaid pastasid jms. Need ei ole ju klassikalised Eesti road. Lääne-Euroopast eristume eelkõige musta leiva, hapukapsa, keefiri ja kohupiima tarbimise poolest. Mis puutub restoraniroogadesse, siis on inspiratsiooni napsatud kõikjalt maailmast. Üldiselt pean Eesti toidu- ka kohvikukultuuri üsna kõrgeks. Paraku on maitseelamuse saamisel ka kõrge hind. Kuid see eest on restoranidel-kohvikutel tihti mõnus omanäoline interjöör. Kodutoitude puhul on eestlased eeskuju võtnud eelkõige Ida Euroopast (guljašš, rosolje, borš, pelmeenid jms)

Ka Austraalia köök on väga segunenud ja erinäoline. Nagu varem maininud olen, siis maapiirkondades oli toitumine ebatervislikum. Seal süüakse rohkem vorstirulle ja „meat pied“, mis valatakse grillkastmega üle. Kumbki neist mulle ei maitse. Maal kulistati ka rohkem limonaadi ja pearoa juurde kuulusid „chips“ ehk friikartulid. Ka kodustes toitudes. Hommikusöögiks süüakse tihti WeetBixe (nagu müslitahvlid) ja röstsai Vegemitega (kingaviksi meenutav pärmiollus, mida austraallased armastavad süüa). Olen korra proovinud, ei meeldinud. Ilmselt määrisin liiga paksu kihi ja ehk oleks pidanud näiteks juustu lisama. Kasparile see maitses. Ka pähklivõi on populaarne.

Vegemite
Vegemite. Pildid on seekord võetud Googlest.

Suurlinnas on toitumine erinev. Hommikuks ehk brekkyks süüakse ikka peamiselt röstsaia (tihtilugu täistera või lausa sepikulaadsele tootele), aga väga Ozzielik on peale määrida avokaadot, katteks kasutada lõhet ja kogu kupatus paari tilga sidrunimahlaga maitsestada. See on tõesti hea, oleme kõiksugu määrded avokaadoga asendanud. Need on siin alati mõnusad küpsed ka.

Töö juures on meil alati saadaval erinevat röstsaia, Vegemitet, pähklivõid, moosi ja pisikesed pakid pähklisegusid ning kuivatatud aprikoosiampse. Kahel päeval nädalas on puuviljapäevad ka, neid tuuakse kastiga. Väga tore komme, sest puuviljad vahepalana on hea valik.

Lõunaks süüakse tihtilugu salatit, aga vahel ka võileibu. Õhtusöök paistab suurem, tähtsam (ja sotsiaalsem) toidukord olevat.

Mingeid komme-küpsiseid kontorites reeglina ei pakuta. Kord kuus süüakse sünnipäevalaste auks torti. Üldiselt Aussidel pole kombeks magustoitu pakkuda. Poodides on letid maiustustest lookas, aga ühiselt istumisel ei pruugigi magustoitu olla. Ma eelistaks seda Eesti kommet, kus kooki saab ikka ka.

Vahel harva, kui mõni suurem koosolek on, ringleb kontoris kas siiseid Canterbury komme või Tim Tam küpsiseid (väga maitsvad, aga tohutult magusad). Canterbury tooted ongi siin põhilised, neid müüakse Inglismaal ka.

Tim Tam
Tim Tam

Maiustused on siin väga head ja suussulavad, aga natuke liiga magusad. Austraaliale omane on Rocky Road maiustus, mis koosneb vahukommist ja šokolaadist. Jäätised on siin väga maitsvad, kui jällegi – väga magusad. Väga populaarne on salted caramel maitse, mis jäätises on tõesti imeline. Nagu enamus tooteid, kehtib ka magusaga tihtipeale pakkumine, et mitu tükki ostes saab odavamalt. Üsna lihtne on magusat liiga palju kokku osta. Maiustused on minu hinnangul üsna soodsad, eriti kilohinda arvesse võttes. Üksikult väikseid šokolaade on kallis osta, aga suuri pakke küll mitte.

Poes on toit üsna mõistliku hinnaga. Kuulsin enne siiatulekut jutte, et jube kallis on. Elatustaset ja palku arvesse võttes ei ole. Palju on sooduspakkumisi, millega on toode lausa üle poole soodsam. Ja neid pakkumisi on palju. Maal elades läks meil toidule ca 50 taala nädalas rohkem ja siis valisime hoolega, mida korvi pistame. Linnas sätime enamasti korvi, mida hing ihkab, ning saame ikka väiksema arve kui maal elades. Käime kord nädalas suuremal toidušopingul ja kahepeale kulub umbes 180-200 taala. Minu arust pole üldse palju, võttes arvesse, et sööme üsna hästi. Hea toitumine on ju ikkagi tervise pant. 

Siin on puuviljade valik pidevalt lai. Ostame tihti mangot, kirsse, ploome, õunu ja nektariine. Litšid on ka üsna head. Köögiviljadest on samuti valik üsna lai. On veidraid vilju, nagu näiteks turnip, mis on üsna kaalika moodi. Idude valik on lai, samuti erinevate salatiliste. Bataat on üsna tavaline asi, mida süüa. Enamasti meil ongi toidukäru juurviljaletist lahkudes üsna täis.

Litšid
Litšid

Samuti müüakse siin üsna normaalse hinnaga tooreid krevette, mille pideva tarbimisega olen väga harjunud. Samuti saab pakkumisi jälgides hea hinnaga osta lõhet. Lihavalik on alati üsna lai ja seda ka veise ja lambaliha puhul.

Minu mäletamist mööda on ülalloetletud asjad Eestis üsna kallid. Ilmselt paljude toidukorv koosneb endiselt asjadest a’la sai, piim, hapukoor, makaronid ja hakkliha. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes kodus (ja väljas) klassikalisi Eesti “sööklatoite” tahaks. Muidugi osa neid Ida Euroopa toite on lihtsalt imelised (guljašš, pilaff, aga ka eestipärased kodused kotletid kartulipudruga), aga viinerikastet ja praemakarone vaaritamast pole ma end leidnud. Eestis poekorvidesse piiludes tundus selline “klassikalise toidu” valik üsna tavapärane olevat ja pole ka survet muid asju odavamalt müüa. Samuti on paljud köögiviljad, nt Baklažaan, kallid. Arusaadav ka, võttes arvesse meie laiuskraade.

Siinmaal on veel üsna hea juustuvalik. Minu viimase aja lemmikavastus on suitsutatud Cheddar. Imeline! Ungari salaami on väga populaarne, samuti on poes üsna lai Itaalia sinkide valik.

Eesti toitudest igatsen leiba, keefiri ja kohupiima. Leiba ostame Eesti poest sügavkülmutatuna ja tavapoes müüakse Pumpernickelit, mis on nagu TeraJass vms leib. Avastasime hiljuti rõõmuga, et Buttermilk on meie keefir. Kahjuks kohupiima pole kuskilt leidnud, müüakse vaid Ricottat. Aga heeringat, tatart sprotte ja hapukoort müüakse küll tavapoodides.

Mis restoranidesse puutub, siis võtmesõnaks on mitmekesisus. Igas kaubanduskeskuses on oma Food Court, kus on ohtralt toidulette – saab kebabi, hamburgerit, salatit, pitsat, Mehhiko, India, Hiina jms toitu. Seda kõike enamasti umbes 10 taala eest. Nende kohtade India toidud on minu meelest parimad.

Igas äärelinnas leidub enamasti Itaalia ja mingeid Aasia toite. Oleme mõlemad tohutud India toidu fännid, karri riisiga ja küüslaugunaaniga läheks iga kell. Restoranides on aga tihti toidud liiga vürtsikad. Aga siiski tohutult head! Väga meeldib veel Vietnami ja Korea köök. Olen üldlaastus õppinud erinevaid Aasia riikide kööke eristama. Olgem ausad, ega ei ole ikka küll vaid riis ja nuudel! Nad oskavad tavalise toidu nii eriliseks teha ja seda vaid maitseainetega. Imeline!

India köögist on mu üks lemmikuid Vegetarian Korma. Hiljuti avastasin ka Kofta pallid, mis maitsevad nagu lihapallid, aga pole seda teps mitte. Tahaks nii Kormat kui neid palle proovida ise vaaritada. Nii tore on proovida kokata uusi asju, nagu ka uusi asju proovida. Kuidas ma teaks, et Kofta pall viib keele alla, et India juust baklažaaniga on tõeline nauding või et mulle maitsevad Koreapärased tšillikrevetid, kus kõigepealt on tunda magusust ja siis lööb tulejutt üles? Või et mõne toiduga ei pruugi keel üldse põleda, vaid kurk on kui tules? Või et kookosmoos Kaya toob mulle siiani Malaisia tänavad meelde? Või et Fejoija meenutab maitselt kummikommi, kuigi on puuvili? Või et kitsejuust on hamburgeris äärmiselt hea lisand? Ikka ise proovides! 

Vegetarian Korma
Vegetarian Korma
Kofta Balls
Kofta pallid

Üldse on meie kokkamistesse ligi hiilinud Aasiast pärit maitsed. Erinevaid segusid müüakse poodides laialt, nagu ka maitseaineid. Seda aspekti jään kindlasti Eestis elades igatsema.

Seevastu restoranide interjöörid ei ole tihtilugu väga kaunid ja hubased. Väljas süües saab tšekile minu arvates sarnased numbrid kui Eestis, aga dollarites. Food courtides muidugi odavamalt. Sushit müüakse siin suurte rullidena letist, tavaline kiire amps. Muidugi on siin sushi väga hea! Burgerit oskavad nad ka teha. Eelmine nädalavahetus käisime näiteks Grill D’s, kus oli tõesti väga hea toit. See on pigem restoran, mitte kiirtoidukoht.

Üldiselt oleme siin maitseelamusi saanud palju. Käime neid ka konstantselt otsimas. Nädala sees kokkame enamasti ise ja võtame lõuna tööle kaasa, aga nädalavahetuseti sööme väljas. Vahel käime kesklinnas, aga enamasti avastame erinevaid kohti äärelinnades. Täna käisime näiteks pärast randa India toitu söömas, siis proovisime esimest korda Belgia vahvlit ja siis läksime kinno. See Belgia vahvel oli küll hea, aga ühest portsust piisas kahele. 

Belgia vahvel

Silma on jäänud, et kohalikud on agarad restoranides istumisi korraldama. Nädalavahetustel on neil tihti mitmeid eineid erinevate „gruppidega“, et end üksteise eluga kurssi viia. Küll on brunch perega, siis lõuna trennikaaslastega ja õhtusöök näiteks endiste töökaaslastega. Eestlased käivad vist rohkem üksteisel külas. Eks see jääb tihti raha taha ka, sest kõigil pole võimalik pidevalt restorades ühiseid sööninguid korraldada. Aga üldse on austraallased sotsiaalsemad kui Eesti inimesed. Mis on ju tore.

Uskumatult pikk jutt sai. Tõeline foodie loba. Aga meeldejäävaid maitseelamusi selle kõige peale!