Esimene rollerisõit, kuidas laine Kaspari peaaegu kaljult alla kukutas ja Lembongan saare võlud

Tänane päev on olnud nõnda seiklusrikas, et tahaks kohe blogida. Proovin seda esimest korda telefoniga teha ning loodan, et see väga vormitult välja ei kuku.

Eile jõudsime Lembongan saarele, mil suurust alla kümne ruutkilomeetri jagu. Saar asub Balist kiirpaadiga pooletunnise sõidu kaugusel ning on oma olemuselt võrreldes Gili ja Lombokiga veidi vähem turistide poolt avastatud. 

Kohe saabudes lummas siinse vee sinisus. See kohe kutsub vette! Veoauto, mis siin saarel on bussi eest, tõi meid meie majutuskohta. Broneeritud bungalo üllatas meeldivalt. Siin on mõnus aiake basseiniga ning meie vannitoal pole katust! Muidu igati moderne ja kõrgete seintega, aga ülalt lahti. Väga lahe ja troopiline lahendus. Igatahes, igati mõnus peatuspaik.

Selfilt on näha katuse puudumine
Esimesel päeval uitasime mööda “esplanaadi” ja imetlesime vaadet. Jutumärkides, sest rannaäärne tee oli niivõrd logu. Niikui pilgu rannavaatelt ära pöörata, näeb hütikesi, prügi ja vaesust. Resordid kõrvuti kohalike igapäevaeluga, mida domineerib viletsus.                             Õhtustasime päikseloojangu saatel.Täna asusime kohe peale hommikueinet sobivat rollerit rentima. See on parim viis siin ringi liikuda. Küsisime mitmest kohast, aga osa pakkusid väga logut rollerit. Ühes kohas polnud kiivreid pakkuda. “No helmet, no problem”, teatas sarongi mässitud kohalik. No natuke ikka on küll probleemi. Igatahes, lõpuks saime ühe härraga kaubale. Pildistasime rollut iga nurga alt ka, et meid hiljem vana kriimu eest ei kasseeritaks. 

Esplanaad Lembongan moodi
Vaade õhtusöögilauast
Sõit algas! Kaspar oli oma elus vaid paar korda rolluga sõitnud ja sedagi umbes dekaad tagasi. Mina olin paar korda tagaistmel sõitnud. Aga hakkama saime ja päeva lõpuks oli Kaspar rollut juhtides juba üsna enesekindel. Muide, ka Ubudit oleks olnud lahedam rolluga avastada, aga sealses liikluses ei riskeerinud. Siis on võrreldes Ubudiga liiklus pea olematu, aga kitsas tee peab mahutama kõik liiklejad. Ka kastiautod. Kohalikud sõidavad rolluga, kus parajasti ruumi on ehk ka vastassuunas. Kehvema nähtavusega kohas signaalitatakse, andmaks enda tulekust märku.                       Esimene peatus oli Dream Beach. Vesi oli seal unelmatesinine, nagu nimigi reedab. Lained olid nii tohutud, et ujuda ei saanudki. Momendiga saab reiteni veest meetrine laine. Üks kõrge laine lükkas mu pikali ja päikseprillid olid hetkega kadunud. Kaspar õnneks leidis need üles. 

Dream Beach
Rannalised
Bassein kaob ookeanisse

Sealsamas oli ka baar basseiniga, mis justkui kadus ookeanisse. Istusime seal ka veidi ja nautisime vaadet. 

Seejärel käisime Devil Tear kaljul. Taamal olid sildid, et tuleb olla ettevaatlik. Olimegi ja kalju äärde ei läinud. Aga sellest ei piisanud. Kaspar seisis kaljul, kus lainega pritsis veidi vett. Ma seisin veidi eemal. Äkitselt tuli Kaspari suunas suur laine. See oli talle ülepea. Teate ookeani tõmbe tugevust? Juba all rannas olles oli tunda, kuidas laine tuleb ja lahkudes proovib justkui kaasa vedada. Mul oli all rannas pahkluuni vees laine tulles tükk tegu, et end püsti hoida. Ja nood lained ei olnud mul ülepea. Üks laine ulatus mul rinnuni ja see juba viskas mu valusalt maha piki liiva libisema. Ja Kaspar oli kaljul! Ehk see oli libe. Õnneks on tal hea tasakaal. Ma nägin eemalt, et laine tuleb. Oohh, see millisekund, kus Kaspar üleni laine all oli, see oli kohutav! Ta jäi püsti, aga kui ta oleks kaljult kukkunud, siis ta ilmselt eluga pääsenud poleks. Ja ma vist polekski suutnud püsti jääda, kui ma oleks laine alla jäänud. Jube! See juhtum pani mõtlema, kui habras see kõik ilus on. Süda peksles veel pikalt ja põlved olid nõrgad. No ma olin vaid pealtvaataja. Kasparil oli ju veelgi jubedam. Ja vanaemale rahustuseks – ausalt, me oleme ettevaatlikud. Tohutu liiklusega kohas ei rentinud isegi rollerit. Tohutu lainega ei uju. Aga seda ohtu nii kaugel kaljuservast ei osanud ette teada. Edasipidi oleme veel ettevaatlikumad.

Salakaval kalju
Kaspar juhuslikult selfitas enne suurt lainet. Algab vaikselt..
… ja pauhh üle pea!

Ülejäänud päev oli rahulikum. Sõitsime teistesse randadesse ka. Ega siin ujumisrandu palju polegi, igal pool kas paadid või kalavõrgud. Päeva viimane peatus oli Mangrove mets. Tee sinna oli eriti logu, auk augus kinni. Lasime endale mangroovipuude paadituuri ka teha. Need on tohutute juurtega puud. Paadisõit oli mõnus lõõgastav.                                 Nüüd lebotame oma majutuskohas bassu ääres. On olnud elamusterohke päev. Ma kiusan ennast veel natuke trenniga ka, tänu Blogilates videotele ei ole isegi reis vabanduseks viilimisele. Õhtul randa kuskile restosse sööma ja homme paarutame taas rolluga ringi. Kuulmiseni! 

Külakeses jalutamas
 
Külake ise on viletsake, aga ohvrialter uhke
Kohalik poiss tegi paadituuri
Mangroovipuud oma võimsate juurtega
Meie basseinike

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s