Bali vol 2 ehk aeg lõõgastumiseks

Päev päevahaaval hakkas Bali aina enam meeldima. Harjusime Ubudi sigina-saginaga ja õhtuti istusime oma bungalo terrassil, juures sidrunheina teed ning soojust ja loodushelisid nautides. Oleme pea iga päev massaazis käinud ja üldse Aasia rütmis elama harjunud. Palju oleme ka maitseelamusi saanud. Vana hea – algul ei saa vedama, pärast pidama.

Ühel ööl ajasime end kell 1:30 voodist üles, et minna vulkaani päiksetõusu tripile. Ubud alles suikus ööunes, vaid mõned koerad asjatasid ringi. Hotelli vastuvõtus möirgas keegi norsata, ilmselt öövalvur. Saime veidi oodata, kuni minubuss mürisedes meie tänavasse keeras. Öömatk alaku!

Pärast umbes tunnist sõitu viidi meid Kintamani lähistel asuvasse kohvikusse sööma. Kõik öömatkalised olid sinna kokku korjatud. Matkalisi oli päris palju, sada vast ikka. Meile anti Bali tavalist hommikusööki banaani pannkooki ning pärast lühikest einet sõitsimegi vulkaani jalamile. Matk öös on midagi täiesti uut ja erilist. Oli päris jahe, kuid niikui mäkketõus algas, hakkas vägagi soe. Tee mäkke oli väga järsk ja kivine. Järgides taskulambi valgusvihku, otsisime jalale toetuspinda. Mida edasi, seda järsemaks. Kuid niimoodi massis liikudes polnud hirmus, pealegi oli meil kuuese grupi peale kaks väga abivalmit giidi.

Ja siis olimegi mäe tipus! Taevas hahhetas, kuid oli endiselt pime. Ja külm! Brr, kui külm! Kell oli umbes kuus hommikul, olime juba neli tundi üleval olnud ja sellest paar tundi mäkke roninud. Aga meeleolu oli ülev. Sellistel hetkedel ei panegi väsimust tähele, lihtsalt hea ja eriline on olla. Meie ja loodus. Ja noh, umbes sada inimest veel.

Pikkamööda läks aina valgemaks. Kuni taevasse ilmus punane kera, mis läks aina heledamaks. Uus päev, uued võimalused! See päiksetõus jääb kauaks meelde.Tagasi matkates läks aina palavamaks. Allatulek oli raskemgi kui ülesronimine, sest libisemise ja kukkumisoht oli suur. Alguses vaat et libisesime liivas mäest alla. Järseim koht läbitud, peatusime ahvide vaatamiseks. Sealtsamast oli ka näha vulkaani suitsemist. Selline veider vaatepilt. Üks ahv arvas, et minu õlg on sobiv koht istumiseks. Tšillis natuke ja hüppas maha. Ma imestan, et minu juurde tuli, sest meil polnud ahvidele banaane ega muid nänne pakkuda. Aga vedas, sain toreda pildi ja mälestuse. Naljakad tegelased need ahvid. Armsad ka. Aga vaadake pilte parem. 😊

 Päiksetõusu etapid

 Mina ja ahv. Meigita ja magamata, Kaspari pusa seljas – ahv on pildi peategelane!
Ülejäänud aja Ubudis veetsimegi niisama ringi uidates. Käisime veel riisipõldude vahel jalutamas ja vaatlesime kohalike elu. Ubud on tuntud puutöö poolest. Seal oli niivõrd lahedaid puidust asju müügis, täitsa kurb et need meil kotti ei mahu. Aga suur puidust lamp niikuinii ei mahuks. Lisaks saab kõikjalt osta maale, isegi riisipõldude vahelt. Enamasti viljeletakse abstraktset kunsti, aga leidus ka näiteks kauneid mandalapilte. Oi, kuidas sisustaks nendega! Ja kui midagi osta ei soovi, siis lahedaid kujusid leidub kaunistuseks igal pool. Kohati veel eriti uhkeid.                                      

Kohalik riisipõllul
 

Kujud lemmikrestos
Hütike keset põlde
 

Aga ega rohkem polegi midagi öelda. Naudime. Algus oli veidi okkaline, kuid nüüd oleme Baliga väga rahul ja mõnus on. Täna saabusime Nusa Lembongan saarele, mis on kui väike paradiis täiesti uskumatult sinise veega. Kirjutamiseni! 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s