Esimesed muljed Balist 

Asusime Uus-Meremaalt lennule varahommikul. Veetsime lendude vahelise aja Ilona juures, kuhu Uberdasime esimest korda elus. Sydney lennujaamast lahkudes rongiterminali minnes tuleb tasuda ca 12 AUD nii et Uber tuli isegi odavam kui rongiga sõita. Vahemärkusena tõdesime Kaspariga, et tulevikus ei võta odavlendu, kui see väljub liigvarastel või -hilistel tunidel. Kui lennujaamahotell ja lendude vahepeal kulunud summad kokku liita, siis ei olegi eriti vahet kallima lennu maksumusega. Me ei ole niivõrd päkkerid, et suudaks ööd lennujaamas veeta jms, mis need kulud kaotaks.

Õhtul jõudsime Balile, olles ärkvel olnud 21 tundi. Ajavahe lisas meie ööpäevale koguni 4 tundi. Juba Denpasar lennujaamas tervitasid meid juhid. “Taksi? Taksi, Sir? Where you from? Taksi?” Algul hakkasime ise hotelli poole kõndima, kuid vandusime siiski alla ning võtsime veidi eemalt takso. Üritasin kahe juhiga läbi rääkida, aga ikka pakuti ulmehinda (ca 10 AUD, kuigi hotell asus vaid mõne km kaugusel). Rampväsinuna polnud minust vaidlejat, nii et lasime selle hinnaga end ära viia. Esimene ülelaskmine Balil. Järgmine päev sõitsime Uberiga üle tunni Ubudisse ja maksime vaid veidi rohkem. Sometimes you win, sometimes you lose. Nii meil siin Balil on läbivalt olnud.

Hommik Kutas. Peatänaval on meeletu liiklus, kõikjal turistid. Lennujaama lähedal olin näinud Roti ehk pannkoogikohta. Viimati sõime Rotisid hommikusöögiks Malaisias. Arvasin, et ju neid söögiputkasid tuleb Kuta keskuses ka ette. Kõndisime Kuta poole, ise head söögikohta otsides. Aga pole ju! On Aussi grillikohti, Burger King, sushirestorane. Värske mahla eest tahetakse 4 AUD, mis on vaid natuke vähem, kui Austraalias. Kuta ongi austraallaste pelgupaik talve eest, kuid poleks arvanud, et see koht on nii ära lörtsitud ja läänekas. Sõime siis 16 AUD eest omletti, jõime cappucinot ja lootsime, et Ubud on palju rahulikum koht.

Kõigepealt oli vaja teha väike shoping. Mul polnud päikseprille ega plätusid. Kaubanduskeskus oli väga läänekas jälle, aga sain vajaliku. Saime ka SIM kaardi osas kaubale ning raha välja võetud. Guugeldades oli valuutakohtade osas palju petuskeemide hoiatust, nii et see tundus turvalisem variant. Meil on spets travelcard ka tehtud, nii et mingit protsenti ei võeta vahelt. Muide, Austraalias on Indoneesia ruupiale väga kehv valuutakurss, nii et seal ei tasunud raha vahetada.

Uberdasime end Ubudisse, mis on tuntud spirituaalse õhkkonna poolest. Jooga, orgaaniline toit, meditatsioon riisipõldude vahel, rahu. Need on kõikjal reisiarvustustes Ubudi märksõnad. Nii võis olla veel 5-6 aastat tagasi. Tegelikkuses on siin tohutu liiklus, kõikjal uute hotellide ehitus, moekad turistihindadega lääne söögikohad ja lärm. Spirituaalsusest pole haisugi, täielik linn.

Meie bungalo asub kärast eemal. Ok, riisipõlde siin on ja me majake asub troopilise aia keskel. Oma verandal istudes tunneb lõõgastunud õhkkonda ja linnud siristavad. Aga Ubudi südames on lood täiesti teised.Esimesel päeval shoppasime jälle – minule bikiine, Kasparile plätusid jms. Proovisime ehtsa Indoneesia toidu ootuses läänepäraste kohvikute asemel väikseid koduseid söögikohti. Ikka pettumus, turbonuudlid ja liigõline riis. Jalutasime niisama Ubudis ringi ja õhtuhämaruses leidsime ühe kitsa vaikse kõrvaltänava. Lõpuks! Armsad Bali-pärased restoranid ja hinnad peatänavaga võrreldes kaks korda odavamad. Proovisime riisiveini Bremiga kokteile ja näksisime kõrvale India leiba dippidega.

Aed me bungalo ümber 

Kodulähedane riisipõld

Järgmisel päeval külastasime ahvimetsa. Ahvid olid vahvad ja armsad, ent ka pealetükkivad. Kõik väärtasjad tuleb ära peita, sest nad on osavad vargad. Me ei jõudnud Kaspariga ära imestada turistide ülbust. Sildid hoiatavad, et ahve ei tohi häirida ning beebiahvidest tuleb enda turvalisuse huvides eemale hoida, sest emaahv võib vastasel juhul rünnata. Tark turist topib aga oma enekapulga oma asju ajavale ahvile otse näkku. Inimesed silitavad beebiahvi ning imestavad, kui emaahv ühte näppijatest hammustab. Üks ahv saab turistilt kätte AEROSOOLIpurgi ning turistid imetlevad, kui ahv selle purgi lahti teeb. Ahvid ei pakkunudki nii palju üllatusefekti, kui need lollakad turistid. Justnimelt lollakad. Loomaparke külastades tuleb sealseid reegleid austada. Punkt.

Jalutasime ahvimetsa kõrvalisemas kohas, Kasparil oli seljakott seljas. Kaks ahvi hüppavad talle külge, üks selga. Töö oli kiire ja korralik. Ruttu seljakoti lukku avama. Kaspar ajas röövlid seljast ära ning ähvardas kriminaale Go Pro pulgaga, kui need teda hammustada tahtsid. Ma olin päris hirmunud, aga lõpuks andsid ahvid alla ja ei proovinud enam rünnata. Hiljem nägime, kuidas needsamad ahvid teisi turiste varitsesid ja ründasid. Need olid ka ainsad agressiivsed ahvid, keda nägime.

Kaks Ahvimetsa kriminaali seljatatud, läksime kalaspasse. Teate küll neid kalu, kes jalad siledaks näksivad. Seda proovisimegi. Naljakas kõditunne oli, aga jalad sai mõnusalt siledaks. Ma lasin veel pediküüri teha ning Kaspar jalarefleksoloogiat, mis oli küll rohkem niisama jalamassaaz. Siis sõime leitud kõrvaltänavad head Indoneesiapärast lõunat ning võtsime kaelamassaazi, mida tehti väga osavalt ja piisavalt tugevalt. Hakkamegi seal salongis käima, tänaseks pidime lausa bookingu tegema. Spateenused on siin odavad – pediküür 9 AUD, massaaz 6-10 AUD, kalaspa 15 min 5 AUD.

Enne päikseloojangut avastasime veel üht kõrvaltänavat, mis viis riisipõldude vahele. Seal oli nii ilusaid vaateid kui rahulikku õhkkonda. Tabasime kohalikke end jões pesemas ja oma asju ajamas. Üks koer asjatas põldude vahel, naised kandsid raskeid asju peas, rolleriga veeti ehitusmaterjale. Roller on siin põhitegelane, paljudel teekestel ei saagi autoga sõita.Õhtust sõime sealsamas kõrvaltänavas. Proovisin suitsuparti banaanilehes, mis pakkus super maitseelamust. Autentne õhtusöök kahele koos eelroa ja joogiga 13 AUD. Bali reis hakkas paremaid tuure võtma.


Jalutuskäik riisipõldude vahelRiisipõldude vahel uitamas          Reisi kolmandal päeval oli meil selle Uberi juhi kaudu võetud autojuht. Terve päev (10h) 70 AUD. Foorumi järgi oli paar aastat tagasi odavam. Praegu on Balil kõik hinnad veidi kallimad, kui googeldades näitab. Kõrghooaeg on ilmselt tipus. Aga Euroopa standardi järgi ikkagi megaodav. Toon hindu välja juhuks, kui keegi plaanib Balile tulla ja soovib sellist infot.

Palusime end esimesena kohviistandusse viia. Viga nr 1 – eeldasime, et ta viib meid sinna tuntud kohviistandusse, mida Tripadvisor näitab. Aga ei, ta viis meid ühte väiksemasse. Üks kohalik tüdruk tegi meile seal väikse tuuri, mis oli üsna tore. Nägime erinevaid taimi alates kohvist kuni zenzennijuureni. Siis tehti degustreerimine, pakuti 13 sorti teed-kohvi tasuta. Eriti maitsvad olid sidrunheina, rosella -ja mangotee ning kookoskohv. Mm, nagu iiriskommijook! Vaid Luwak kohv oli tasuline, proovisime seda ka. Oli hästi kange ja maitserohke, aga minu jaoks veidi liiga kange. Luwak on nn “kassikakakohv”. Jah, teatud liiki kass sööb neid ubasid, seedib ja väljutab ning neid ubasid siis töödeldakse. Luwak uba oli palju väiksem kui näiteks Arabica.

Pärast seda “tasuta” degustreerimist oli konks ka – meid suunati poodi, kus müüdi väga turistihinnaga teed-kohvi. Me ikka ostsime ühe paki, oli ikkagi tuuri tehtud ja degustreeritud. Aga ikkagi veidi paha tunne jäi sisse. Mulle ei meeldi läbipaistmatus, aga Balil tuleb pea iga teenuse/asjaga lisahind kuskilt juurde. Söögikohtades lisatakse maks juurde, mis on kas 5, 10 või lausa 15%. Tehakse muidu tore tuur, aga eeldatakse et ostad kohaliku standardi järgi megahinnaga asja. Rahalehma tunne on siin reisides peal ja koguaeg tuleb hindu üle küsida, korrata, kas või telefoni peal näidata. Turult asju ostes kauplesin ka, näiteks pashmina salli hinda sain tunduvalt alla. Hea kauplemisnipp on algul mitme asja vastu huvi näidata ja justkui hind läbi rääkida. Siis öelda, et üht neist ikka ei taha. Kohe antakse “special price”. Ma kogemata avastasin selle, kui proovisin kleite ja üks ikka ei sobinud. Taheti ikka mitu asja maha parseldada.

Asi polegi niiväga hinnas. Näiteks söögikohtade puhul turistihinda makstes ei saa ka head autentset toitu. Aga ma ei süüdista kohalikke. Turistid on selle nõudluse tinginud. Noh et tuled teisele maale päikest püüdma ja hea süüa tuttavat pitsat. Me Kaspariga olemegi autentsuse osas nõudlikumad turistid. Arutasime, et ehk Malaisia ehtsate kogemusteta oleksimegi Balil pakutavaga väga rahul. Ja kes tahabki vaid päikest püüda ning pole valmis oma mugavustsoonist väljuma, sellel ongi turistikohas tore. Aga niisamuti võime me pettunud olla, kui ehe asi on turistide meeleheaks ära lörtsitud.

Tulles tagasi autojuhi juurde, pidime ka temaga vaidlema. Hakkas väitma, et minu tahetud tempel on liiga kaugel. Rõhutasin, et ta meil ju 10ks tunniks ja aega on. Muidugi oli. Jõudsime kõik kohad läbi käia. Liiklus on siin ikka meeletu, 20 km läbimine võtab mitu tundi aega. Aga nägime ikoonilist Tanah Lot templit, samuti Beratan jõe ääres asuvat kuulsat templit. Nende ümber oli palju vahvaid pisikesi majakesi, ilmselt palvetamiseks. Ohvrialtaritele jäetakse enamasti lilli ja viirukeid, aga ka kõiksugu pisikesi tarbeesemeid. Lillede ja viirukite jätmise rituaali näeb kõikjal tänaval ka. Nii et palju on tunda viirukilõhna. Templisse pääsemiseks peavad nii naised kui mehed end korralikult katma, lühikeste riietega sisse ei saa.Päeva lõpetasime Goa Gajah iidses “Elevandikoopa” templi juures ja Tegalagang riisipõlde imetlemas. See templikoobas oli väga lahe ja iidne. Niisamuti oli templite lähistel kaunis lopsakas loodus.

Ikooniline Tanah Lot

Igal pool leidub kujusid, aga eriti templite juures Danau BeratanIidne Goa GajahTegalagang riisiterrassid

Ärge valesti aru saage, Bali on väga ilus ja kindlasti saab siin ka spirituaalsust kogeda. Lihtsalt turistilõksu on lihtne sattuda. Nende riisiterrasside vahele võikski uitama jääda. Palju on ka toredaid kohalikke, kes ei ürita sente välja pigistada. Näiteks meie bungaloomanik esindab tuntud aasialikku külalislahkust. Iga hommik oma laia naeratuse ning banaanipannkookide ja eksootiliste puuviljadega platsis. Siis me istume terrassil, sööme ja kuulame linnulaulu.

Oma osa võib ka reisiväsimus mängida. See neljatunnine ajavahe andis tunda ning iga hommik ärkasime liiga vara, ringiliikumist on palju olnud. Nüüd oleme mõne päeva chillimalt võtnud. Uus-Meremaa jättis kah nii vapustava mulje, et selle tasemele on raske küündida.

Vaid päev on veel peasaarel jäänud ja siis lähme juba väiksele saarele rannapuhkusele. Kirjutamiseni!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s