Aeg on niikaugel, et juba homme varahommikul väljub meie lend Sydneysse ning seejärel Balile. Uus-Meremaa reis on möödunud tohutult kiirelt ja elamusterikkalt. Internetti jagati karavanparkides näpuotsaga ja seetõttu peate nüüd ühe mammutpostitusega leppima. Viimase öö veedame aga lennujaama lähedal hotellis ning lebotamise kõrvale on mahti ka blogida.
Sõitsime pikalt läbi Southern Scenic Route, peatudes erinevate vaatamisväärsuste juures. Nägime ära kaunid kosed, ronisime pimedas Limestone koopas, jalutasime metsas ning imetlesime autoaknast vaadet. Ma ei usu, et ükski teine Scenic Route on nii pikk, kui seda on Uus-Meremaa lõunasaare oma – kolme päeva sõit ja kui tahaks iga kauni vaate juures seisatada, siis … Ei liigugi väga edasi. Ilmaga vedas meil ka terve reisi vältel, vaid alguses ja lõpus tuli paar päeva vihma. Muidu olid päevad selged ja päikselised.
Lõpuks jõudsime fjordide juurde, esimene peatus Te Anau. Sealt saab kuulsa Milford Soundi juurde, kuid linn ise oli ka äärmiselt veetlev. Imekaunis järveäär, rahulik õhkkond, värske õhk, ümbritsevad mäed… Kaunis talvel, kuid kindlasti imeline puhkamiskoht ka suvel. Te Anaus peatusime karavanpargis, mis rabas meid imeilusa modernse ja SOOJA vannitoaga. Karavanpargid on Uus-Meremaal väga korralikud ja puhtad, kohati isegi paremad kui Aussis. Aga ruumid on karavanparkides nii külmad! Ja hommikul tehakse enamus kohtades vannitoa uks pärani lahti. Te kujutaks ette, et Eestis novembris hoiaks ust pärani lahti? Siin ja Aussis täiesti normaalne nähtus. Te Anau karavanpargis oli nii kaunis ja soe vannituba, et tundus lausa luksusena. Lisaks asus park järve ääres, sest jällegi…vaated.
Käisime kaks õhtut järjest mööda järveäärt jooksmas. Päikseloojangu värvid mängisid järveveel, külm õhk karastas ning.. Üllatan ilmselt, aga VAADE oli kaunimast kaunim. Lisaks oli mõnus end pärast autos istumist intensiivsemalt liigutada.
Sõitsime kohe järgmisel päeval Milford Soundi kruiisile. Nii kruiis ise kui kogu fjordide looduspark oli imeline. Seal leidus koski, lumiseid mäetippe, hülged puhkasid kalju peal. Nagu muinasjuttu oleks sattunud. Tee Milford Soundi oli järsk ja käänuline, kohati oli ka laviinioht ja peatuda ei tohtinud. Ja mis oli väga kummaline – seal oli troopiline mets. Äärmiselt veider oli jalutada lopsakate troopiliste taimede keskel, kui eemalt paistab lumine mäetipp. Siinne loodus on hämmastav lihtsalt. Poleks uskunudki, kui oma silmaga ei näeks.
Milford Soundi imelisuses veendunud, võtsime suuna Queenstowni poole. Alles linna lähistel lõppes Southern Scenic Route, aga enne oli pikk sõit mägedes piki järve. Lõpuboss vaade, nagu Kaspar arvas. Queenstown on äärmiselt nunnu suusakuurort linn, kuid ehk veidi liiga kommertslik. Kohalikku elu polnudki eriti näha, rendimajad ees ja taga. Linn kihas, inimesed olid ilmselt just mägedelt suusatamast-lauatamast naasnud. Käisime kuulsat Fergburgerit söömas, mis maitses tõesti hea. Pidasime aru, kas tahame ehk mõnda ekstreemsust teha või suusatamama minna. Otsustasime seekord siiski mitte kumbagi teha. Ekstreemsuste nagu näiteks Paraflight jaoks oli külm. Mis suusatamisse puutub, siis ringi sõita, matkata ja suusatada ei jõua kahte nädalasse mahutada. Me tahaks aga eelkõige maad ennast avastada. Piltidel Queenstowni vaated.
Ööbisime Queenstowni lähistel ajaloolises Arrowtownis. See oli nii armas ja ehe linnake väga koduste palk-ja kivimajakestega. Karavanpark asus täpselt mägede vahel ja oli üsna täis, eelkõige talvespordisõpru. Üks noormees magas isegi telgis! Tundub veidi ekstreemne, sest õues on öösel miinuskraadid. Aga ellu ta jäi, olevat terves mäevarustuses maganud.Ja siis jõudsimegi juba Wanakasse. See on samuti suusakeskne linn, kuid palju ehedam ja armsam. Käisime siin ka kuulsas Paradiso Cinemas, mis oli kodukootud kinoke, kus saalis istuti omanäolistes sohvades ning vaheajal pakuti sooja värsket isevalmistatud küpsist. Kino ise oli üsna väike ja eramajasse sisse seatud. Üldse lokkavad Wanakas kodukootud ärid. Kinost üle tee oli sisse seatud putka, kust sai kiviahju pitsat, mis oli imehea. Ostsime ühest putkast kreppe, taaskord suurepärane maitseelamus. Pannukad kodutehtud või, soola, karamelli ja vahukoorega – maitse oli nii super, et tekkis küsimus, kuidas ma varem nii ideaalse kombo peale ei tulnud. Wanaka on minu mõtteis ristitud Lõunasaare toidupealinnaks.
Vaated enne Wanakat ja matk lumes
Wanaka lähistel on imelised matkavõimalused. Esimesel päeval matkasime Diamond Lake juurde. Matk oli lühike, kuid palju oli mäest üles ronimist. Kohe järgmisel päeval tegime Roy Peak matk, mis võttis 6 tundi! Oli see alles raske, jalad olid üsna makaronid pärast selle läbitegemist. Matk algas mägilehmade karjamaalt, aga mida ülespoole, seda lumisemaks läks. Lõpus tuli väga ettevaatlik olla, sest mägi oli järsk ja väära sammu korral oleks võinud libiseda ja kuskilt alla pudeneda. Päris tippu viis järsk, kitsas ja lumine tee. Vaid Kaspar tegi selle tipu läbi, ma ei tundnud piisavat enesekindlust, et seal turnida. Üles oleks ehk veel saanud, aga alla…päris hirmus oli sealtki alla tulla, kuhu ma ronisin. Aga vaated olid imelised. Matk ise oli kogu ronimisega raske ning korraks tekkis isegi küsimus, miks me üldse sinna ronima läksime. Aga see eneseületustunne oli seda väärt. Kokku matkasime 16 km ja 1578 m kõrgusesse. See on esimene mägi, kus ma kokku nõnda palju roninud olen. Alla minnes oli tunne, et see matk ei lõpe kunagi. Aina käänak käänaku taga, taustaks ringi kalpsavad jänesed ja mägilehmad, kel meist suva oli. Lõpuks jõudsime siiski oma vännikese juurde, kokkasin kiirelt lõuna, ise näljast kokkukukkumise äärel olles. Võite vaid ette kujutada, kui väsinud me õhtul olime. Aga päeva loeme kordaläinuks ning meeldejäävaks. Lihasvalu jalgades meenutas matka veel mitu päeva.
Matk Diamond Lake juurde ja jääs olev Diamond Lake. Järgmisel päeval asusime taas teele. Külastasime imesinise veega Blue Poolse. Ma ei mõista, kuidas saab siinmaal ojakestes niiii sinine ja puhas vesi olla. Sõitsime taas kauniste vaadete taustal (seda vaateasja pole vist enam mõtet mainidagi, kõlan nagu katkine plaat juba), kuni jõudsime Fox Glacieri linna. Seal asub liustik (mis peaks olema tõlge glacierist) Kõigepealt õhtustasime pubis. Väljas söömine on Uus-Meremaal üsna kallis, aga toit on see-eest super. Ja kohvikud on hubaselt sisustatud. See on Eestis ka tavaline, aga Aussis näiteks mitte. Kaspar võttis pubis Lamb Shank Pie ja ma veise ning mõlemad praed olid ülihead. Üldse on siin toit ehe. Poes näiteks müüakse küpsiseid, mis on tehtud päris võist ja munast, tänapäeval on see ju haruldane kui küpsetis pole munapulbrist jms tehtud. Aga pole ka ime, kui enamus Lõunasaarest vähemalt on kaetud lamba-ja lehmakarjadega. Põllundus paistab ausees olevat.
Mägilehmad ja vaade Roys Peak matkal
Glacier eriti ägedat muljet ei jätnud, nii et sõitsime aga edasi. Hommikul blokkis tee lehmakari. Üks naine ajas neid ATV-ga karjamaale, kuid selleks tuli teed läbida. Ummik Uus-Meremaa stiilis. Külastasime ka Lake Mathesoni, millest kujunes üks reisi tippelamusi. Järve kohal kõrguvad mäed peegeldusid järveveelt vastu, justkui olekski tegemist peegliga. Meil vedas muidugi ilmaga ka, oli päikseline ja tuulevaikne. Taaskord üks loodusime nägemine kirjas! Tegime kaameraga palju pilte, sest tahame reisi kauneimad vaated kunagi oma koju fotolõuenditele trükkida lasta. Kujutan seda pilti juba oma elutoa seinal rippumas. 🙂
Teeummik ja peegeldus järvelt
Ja siis ei olnudki enam pikka juttu. Käisime veel Punakaiki ehk Pancake Rockse vaatamas. Need on miljoneid aastaid tagasi tekkinud moodustised, mis näevad välja kui pannkoogikuhi. Tee sinna kulges ookeani äärest. Austraalia Great Ocean Roadile tegi see igatahes silmad ette!Pannkoogikivide juures oli kohvik, kus pakuti – oh üllatust, pannkooke. Proovisime peekoni-banaani-vahtrasiirupi-vahukoore kombot. Maitses hästi, kuid algul tundus väga veider kombinatsioon. Aga see ongi reisimise üks osa, proovida uusi maitsed.
Pannkoogikivid, kohvik ja peekoniga pannukad
Ja siis sõitsimegi reisi lõpp-punkti Christchurchi, kus veetsime öö. Hommikul käisime veel kohvikus kohvitamas ja oligi aeg campervan tagastada ning hotelli tulla. Käisime veel lähedalasuvas India kohas sööma ning puhkame niisama. Eks reisiväsimust on ka natuke. Lend Sydneysse väljub varahommikul, siis lööme 8 h aega surnuks. Homme õhtul peaksime juba Balile jõudma.
Reisi kokkuvõtteks tuleb nentida, et Uus-Meremaa on imeline, suurepärane ning pakub tohutult palju. Kaks nädalat on minu arust absoluutne miinimum selliseks reisiks. Kindlasti tasub rentida auto ja kellele vähegi kämpimine meeldib, võiks campervani rentida. Nii säästab tohutult toidu pealt, kokates ise ning selline reisimisviis annab rohkem vabadust. Minu jaoks andis campervani kogemus reisile lisaväärtust juurde. Samuti säästab campervaniga reisides majutuse pealt. Hotellid on siin väga kallid, aga öö karavanpargis (k.a elekter) maksis 30-40 NZD. Karavanparke on mitmesuguseid, aga kõigis on korralik pesemisvõimalus, köök, elutoaruum ning pesupesemisvõimalus.
Eriti heaks abimeheks on Campermate äpp, kust saab arvustuste põhjal kogu vajaliku info parkide kohta. Uus-Meremaal on imeline talvel reisida, aga kindlasti suvel ka. Ongi hea, et praegu külm on, muidu oleks igal pool pikemalt peatuda tahtnud. Meil oli veel plaanis Lõunasaare teist otsa ka külastada, aga ei jõudnud. Ja ometi liikusime tempokalt edasi, oleks aega olnud, siis oleks igasuguseid põnevaid asju teinud- rafting, langevarjuhüpe, suusatamine, ratsutamismatkad, kanuutamine jms, suvel on kindlasti megamõnus ka näiteks Wanaka järve ääres puhata. Siin on ka imelisi mererandu. Kindlasti tahaks ükspäev siia riiki tagasi tulla, Põhjasaart avastama näiteks.
Kõigele eelnevale ja rabavale loodusele lisaks saime Uus-Meremaal ka toiduelamusi – imeline jäätis, omapärased juustud, maitseküllane vein, põnevad maitsekombod, ehtne ja puhtast toorainest toit. Linnades-külakestes on põnevat ja ajaloolist arhitektuuri näha. Leidub põnevaid muuseume. Uus-Meremaa pakkus mulle palju rohkem, kui ma eales oodata oleks osanud. Lahkun suurepäraste muljetega ja tänan pika pilve maad külalislahkuse eest.
Seikluslik elu 