Esimesed päevad Uus-Meremaal

Oleme jõudnud juba veidi Uus-Meremaad avastada. Siin on ikka täiesti uskumatult suurepärane loodus! Lisaks on kogu üldmulje kuidagi..puhas, ka linnades.Karavanpargid on ka väga puhtad ja korralikud olnud.

Teisel reisipäeval ärkasime üsna varakult. Check-out enamus karavanparkides on juba kl 10 hommikul. Karavanpargis meid vastu võtnud tädike soovitas kohalikust pagariärist läbi hüpata. Olevat kuulus koht, isegi telekas ehk “telly-s” figureerinud. Võtsime sealt magustoiduks muffini ja kohvi…mm, kui ehe maitse ja mahe kohv! Seejärel sõitsime mööda linna ainsat suuremat tänavat pidi välja. Linn ise oli nii armsake, palju puidust maju ja kõik jättis koduse ning hubase üldmulje.

Eelmise päeva põhjal ei olnud aru saada, milles peitub Uus-Meremaa teede erilisus. Nüüd hoomasime seda juba veidi rohkem. Tee lookleb mägede vahel, on kurviline ja tihti ka kitsuke. Vaated paitasid silmi. Rohelised mäenõlvad, kõikjal palju lambaid, sekka ka lehmi, kitsi ja ka sigu. Taamal väiksed valged majakesed. Taevas leidusid mõned imelikult pikad pilved, mille järgi see maa on oma hüüdnime saanud. Kuid muidu oli ilm päikseline.

Jõudsime lumistele mäetippudele aina lähemale. Meid tervitas Lake Tekapo, mille puhas sinine vesi moodustas mägedega ilusa harmoonia. Kõikjal oli vaikne, vaid linnud laulsid ja parklas leidusid mõned karavanid. Jalutasime mööda järveäärt, imetlesime vaadet ning hoolimata külmas, ka ilma. Rahu ja lõõgastus olid me ainsateks kaaslasteks. Niimoodi ma kirjeldakski Lake Tekapot – imekaunis rahulik koht, kus levis hea aura.                                          Üldse tajun alles nüüd, looduses olles, kui lärmakas ning heitgaasiline oli suurlinn. Ma ei kuulu nii lärmakasse kohta. Ilmselt see tükk oligi puslest puudu.

Lake Tekapo

Pimeda hakul jõuame väiksesse külakesse karavanparki. Omanik võtab meid lahkelt vastu ja soovitab meil hommikul pingviine vaatama minna. Võtame selle kindlalt plaani. Hommikul ärkame varakult, kuid puhanult. Hea uni on vist jällegi maal looduses viibimise teene.

Tee randa, kus pingviinid pidavat veest välja tulema, on taaskord käänuline ning veidi kruusane. Kuid jõuame ilusti kohale. Astume vännist välja ja asume majaka kõrvalt teelt randa sammuma. Kõikjal on jänesed. See koht on justkui loomade paradiis – vaikne, rahulik ja inimkauge. Kõnnime rannale lähemale..ja seal nad on! Mõned pingviinid pikutavad niisama, kolm tükki paterdavad vette. Tunnen end nii elevil ja õnnelikuna, nagu väike laps. Kahtlustan, et reisimine toobki minus sisemise lapse välja, kes alles avastab maailma ja suhtub ümbritsevasse vahetult.Jalutame mõne aja pärast edasi. Koht ise on ka väga kaunis, isegi sombune ja vihmane ilm ei riku seda. Tekib nii eraldatud tunne, kuid see on mõnus. Vaid meie ja loodus. Ja kivid…ei, hülged! Üks hüljes pikutab kaljul. Hakkame temast ohutus kauguses mööduma..selgub, et seal on veel hülgeid. Seal nad pikutavad, ühtides kivide värviga. Ja taamal on neid veel. Kui ehe, kui puutumatu, kui kaunis looduselamus! See jalutuskäik toob mulle veel pikka aega naeratuse suule.

Seal need pingviinid olidki

Hiljem sööme parklas hommikust – campervani mõnud. Keedame putru, joome kohvi ja muljetame. Olesklemine ei kesta kaua, sest kasutame päiksevalgust maksimaalselt ära. Võtame suuna ülikoolilinnakese Dunedini poole. Seal on tunda Tartu hõngu, hariduslinnade värk vist. Kuigi nii Austraalia kui Uus-Meremaa on mõlemad nn “uus maailm”, kohtab Uus-Meremaal miskipärast rohkem ajaloohõngulist arhitektuuri.                                  Mulle see meeldib, tekitab linnale justkui iseloomu juurde. Dunedinis on ka maailma järseim tänav. Seal jalutades tekib mäest ronimise efekt. Aga inimesed elavad siin, tänav on pikitud täis väikseid elumaju. Kõik on harjumise küsimus.

Dunedin raudteehoone

Külastame ka Dunedin Settlers Museum-i. Muuseum on väga moderne ning väljapanekud efektsed. Näeme kõike alates esimeste asustajate laevareisist (mis kestis UK-st tulles 3 kuud!) kuni tänapäevani välja. Lisaks värvikatele kirjeldustele on eksponaadid väga lahedad, alates naiste ratsasadulast kuni esimeste pesumasinate ja autodeni. Ja seda kõike tasuta sissepääsuga!                           Seejärel sööme ühe kiire pitsa. Õnnistatud olgu Tripadvisor, kust saab vaid minutitega teada linna parima pitsakoha. Tänapäeval on reisimine äärmiselt lihtsaks tehtud.

 Haagissuvila 1920ndatest Täna sõitsime läbi Southern Scenic Route, peatudes mitmete vaatamisväärsuste juures. Esimene peatus oli Cannibal Bay. Ranna juures oli kõrge mägi, kus sõid lehmad. Täiesti tavaline karjamaa, eks. Aga tee sinna oli nagu arvutimängus. Nii kitsas ja käänuline, kuid Kaspar on hea juht ja ei võta asjatuid riske. Saime selle kenasti läbitud, kuigi natuke hirmus (ja samas põnevuse närvikõdi) oli küll.

Ilm oli veider. Kord sadas, siis paistis päike. Klõpsisin autost fotokaga pilte. Need vaated on niii suurepärased! Ikka nõlvad, lambakesed, taamal meri. Nägime ka vikerkaart merest tõusmas. Ühel kaunil kaljul tegime lõuna, taaskord ei väsi kiitmas camperiga reisimise mugavust. Segasin meile kokku salati ja sõime eelmisel päeval juustupoest ostetud juuste.         Taustaks oli vaade ookeanile.    Päeva lõpetuseks käisime veel Uus-Meremaa kõige lõunapoolsemas punktis.  Tee sinna läbis karjamaad, mis oli üsna mudane. Jalad poris lirtsumas, jõudsime kohale. Uskumatu, et see on Lõunapoolusele üks ligemaid punkte! Ja need vaated… Roheline mägine karjamaa ühtimas merevärvidega. See vaade on üks mu lemmikumaid. Ime siis, et ma end siinmaal nii koduselt tunnen. Vaadake pilte ja veenduge ise. Mitmed pildid on autoaknast klõpsitud.

Lõunapoolseim punkt 



Lõunavaade campervanis.                Ja nüüd on käes õhtu. Istume campervanis. Käsipagasiga reisimise miinus – istun siin, tekk ümber ja ainus pikem pluus seljas. Jah, meil on pesupäev (õhtu). Kaspar küll dramatiseeris, et KUIDAS ta oma dressid ja teksad pessu annab, aga pesu pesema minnes ta ei külmunudki surnuks, nagu ta ise ennustas. Noh, tal jäid vähemalt mingidki püksid jalga. Nõnda see (reisi)elu meil siin käib, läbi huumoriprisma. Muide, siin karavanpargis on püsielanikke ka, kes ELAVAD karavanis. Jah, mingi telgike on ka lisaruumiks juurde monteeritud ja niimoodi siis elavad. Täna öösel pidavat -2 kraadi olevat, aga meil on õnneks soojapuhur ja magame vänni lae all, kus niimoodi kahekesi pesas on soe. Uus-Meremaal on tore!       

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s