Elust ja olust

Aeg tiksub nii kiirelt mööda, et ei saa teisel sabast kinnigi. Alles olid lihavõtted ja juba on meil järjekordne pikk nädalavahetus mööda saanud. 25. aprillil tähistatakse Anzac päeva, kõigi sõjas võidelnute auks. Tänapäeval tähistatakse seda rosinaküpsiseid süües (sõjaaja lihtne küpsetis) ja, noh, juues ja kulli ning kirja raha peale mängides. Sest austraallaste jaoks tähendab püha kas vabandust juua või midagi suhkru-, rasva-, ja kaloririkast süüa. Maiustusteletid olid jõulude ja lihavõtete ajal lookas! Enamasti tehakse tähistamiseks nii seda söömise kui joomise osa.

Kasutasime lisandunud vaba päeva Sinimägede põhjalikumaks avastamiseks. Lihavõtete ajal olid Karen ja Markus, kes naasid Vietnamist Uus-Meremaale, korra ka Sydneys. Käisime siis koos seal matkamas, kuid ei jõudnud igale poole. Seekord alustasime varem ja jõudsime kogu Wentworth Fallsi ala ära avastada. Matk kestis mitu tundi ja oli ülimalt intensiivne. Kord tuli ronida redeltreppidest, siis libedatel kividel, hoida tasakaalu nõlvajärsakul libedate puujuurte vahel ronides, siis jälle ojasid ületada.

Blue Mountains

Blue mountains 8
Mina turnimas

Blue mountains 5

BLue Mountains 4

 

Blue mountains 3

Blue Mountains 2

Vahepeal tuli ronides alla vaatamist vältida, muidu oleks hirmus hakanud. Päris raske matk oli, kuid vaated olid seda väärt. Eks teekond isegi oli meeldejääv. Eriti hästi paistavad matka mäletavat mu jalad, mis praegu kanged on. Eks näis, mis tunne homme on. Aga matkasellid me oleme ning selle võib me ühiseks hobikski nimetada. Pole parimat, kui nädalavahetusel looduses heitgaasidele vahelduseks värsket õhku hingata ja liikuda. Kuigi käime jooksmas ja teen videote järgi usinasti trenni, istun ma ikkagi iga päev vähemalt kaheksa tundi kontoris. Nii et vabal ajal tahaks võimalikult palju füüsilist koormust. Nii olemegi Sydney lähedasi rahvusparke korduvalt väisanud.

Laupäev oli ka tore. Käisime Hurstville veekeskuses. Luban siinkohal, et ma eales ei vingu enam Eesti veekeskuste üle! Siin tuleb selliseid keskuseid tikutulega taga otsida ja Eesti omad on siinsete kõrval steriilsed privaatspad. Veekeskuseid on väga vähe, sest sellele polevat siin turgu, ometi on need ülerahvastatud. Nendes käimine on omaette kultuurišokk. Üks poiss tatsus oma isa peal saunas massaaži teha. Üks naine istus keset kärarikast läbikäigukohta ning mediteeris nii ilmse rahuga, justkui saaks kosmosest signaale kätte. Üks Hiina onkel oli kaasa võtnud musta värvi jooki, mida kõlbas visata nii saunalavale kui ka sisse juua. Mullivannis istus üks naine, kes määris enda näo seebiga sisse. Hiljem määris endale mingit möksi saunas ka peale. Eks aasialastele olegi saun (ja veekeskus) rohkem mediteerimise ja ehk ka palvetamisega seonduv. Ühes teises veekeskuses olid sauna hõivanud vanemapoolsed Ida-Eurooplased. Vaieldi tuliselt isegi narkopoliitika üle. Kõik rääkisid kaasa, me Kaspariga olime ainult vait. Pole harjunud saunas võõraste inimestega intensiivselt arutama. Vaidlus oli igtahes tulisem kui leige saunatemperatuur.

Pärast veekeskust sõime sushit ja käisime kinos. Aga ega see pole midagi uut, sest filme vaatamas ja väljas einestamas käime pea iga nädalavahetus. Hea viis end tuulutada. Üle pika-pika aja oli ilm päris jahe ja vihmane. Sügis on täies hoos ja pärast kellakeeramist jõuan pimedas koju. Ilm meenutab see-eest Eesti suve, mis on hea. Ootasin juba pikisilmi nende kuumalainete lõppemist. 35+ kraadi ja kõrge õhuniiskusega ilma jätkus meil liiga kauaks. Lõpuks ei suutnud minagi, kes muidu palavust hästi talub, välja minna. Ei saanud rattaga sõita ega midagi, sest liiga kuum oli. Sügise saabumisega sain ka jälile, miks ma vahepeal pidevalt nõnda väsinud olin. Selle kuumusega ei saanud hästi välja magada. Siinmail on majad isolatsioonita. Kui õues on palav, siis toas oleks nagu umbses koopas. Ja kui nüüd öösel temperatuur väga langeb, siis on toas ka sama jahe.

blue mountains 10
Sügisesed värvid mägedes

Mind on haaranud viimasel ajal kibemagus tunne. Ühelt pool on juba igatsus suur, tahaks lähedasi inimesi näha. Eesti kevad on super, see talveunest ärkamise emotsioon, esimesed grillid jne. Olen hakanud hindama arhitektuuri, kõiki neid armsaid puumaju ja vanalinna. Siin on vaid mõni vanem hoone või majad, mis näevad lihtsalt vanad ja räämas välja. Miskipärast on see “hinge” puudumine siin linnas elades häirima hakanud. On lihtsalt üks hoomamatult suur linn. Teisalt olen siin sõpru leidnud, oma turvalisuse loonud. Eks ikka ole kurvavõitu kõik see maha jätta. Suure tõenäosusega ei näe ma neid inimesi enam kunagi. Ma üldse ei imesta, kui Eestis omakorda väikestviisi kultuurišoki saan. Ma olen siinse reaalsusega niivõrd harjunud. Tunnen praegu blogides, et eesti keeles on raske kirjutada. Tööl kirjutan ju koguaeg inglise keeles. Unenäod on mul kakskeelsed, olenevalt kas näen Eesti või siinset olustikku. Ja kui ma pean mõnele eestlasele oma tööst rääkima, läheb keeruliseks. Kogu tekst jookseb peas inglise keeles ja seepärast on eestikeelne kõne väga aeglane. Superveider tunne! See on sellest, et tööl mõtlen kogu aeg inglise keeles.

Töötan ma ikka samal ametikohal. Olen end ettevõttesse kenasti sisse elanud. Võrreldes esimeste kuudega olen suure hüppe teinud. Mäletan, kui pidin esimest lepingut üle vaatama. See oli 150 lk pikk, täis ingliskeelseid õigustermineid. Mulle anti ette dokument, kus kirjas põhilised riskid ja aspektid ning mina pidin üle vaatama, mille osas läbi rääkida tuleb. Alguses oli üsna raske. Pole vist maininudki, et töötan ehituse projektijuhtimise ning hoonete haldusega tegelevas ettevõttes. Meie lepingute väärtused ulatuvad sadade miljonite dollarite väärtusesse, nii et seegi hirmutas veidi. Lisaks pidin mõistma valdkonnale eripäraseid termineid, mis oleks eesti keeleski segaseks jäänud. Küsisin, kui miski segaseks jäi, keskendusin, kuulasin ning tänasega tunnen end tööl juba üsna enesekindlalt. Ma olevat isegi kiiremini õppinud kui mõni kohalik siin kvalifitseeritud jurist. See minu teenusepakkujatega raamlepingute sõlmimise projekt, mida juhin, tüürib kah kenasti edasi. Need, kellega seda asja ajan, olid väga kurvad mu juulis lahkumisest kuuldes. Üldse olen harjunud iga liigutuse peale kiituskoori kuulma. Neil siin on teistsugune töökultuur, mitte küll juuras. Advokaadibüroode kohta liigub näiteks nali, et seal poole kohaga töötades on tööaeg E-R, üheksast viieni. Täisajaga siis 24/7. Aga muidu tundub süvenemisest veidi vajaka olevat. Igaüks teeb midagi (ja räägib kui hõivatud ta on), aga need tööjuppide otsad ei taha väga kokku minna. Kaspariga vahel õhtuti arutame ja naerame värvikamaid seikasid töölt. Kuigi meil erialad erinevad, on töökultuur kohati sarnane. Aga mis siin ikka kritiseerida. Eestlane rabab küll palju (ja kiirelt) tööd teha, aga heaoluriigi mõttes on Austraalia meist ees. Nii et austraallased teevad ikka midagi õigesti. Ja eks minu tööeetika- ja metoodika on selliseks arenenud suuresti tänu esimesele (intensiivsele) töökogemusele advokaadibüroos tänu sellele, et üritasin tarkadele ja andekatele kolleegidele (nende toel) järgi jõuda. Oma tööeetika tõttu saangi palju kiita. No aga mis mõtet on käia vähemalt 40 h nädalas tööl ilma edasi arenemata? Minul hakkab nii igav ja siis ma muutun kurvameelseks. 

Tööl häirivad vaid pidevad muutused me tiimis. Jõudsin vaid paar kuud töötada, kui meie tiimijuht (nimetame teda pr K) lahkus, jättes järgi ühe meil mitu aastat töötanud Lisa, minu ja minust hiljem meiega liitunud juristi. See jättis sellele kauem olnule suurema koormuse, sest asendajat tiimijuhile ei otsitud. Selle kõige tulemusel lahkuski lõpuks ka Lisa. Talle pole ka siiani asendajat otsitud, nii et ei teagi, mis saab. Lahkumiste põhjusteks on hõõrumised juuratiimi mittejuristist ülemusega. Ja ega siis siinmail lahkumisega kaua oodata, kui tuntakse end ülemuse poolt mitteväärtustatu ega austatuna. Oleme oma järelejäänud kolleegiga infosulus, sest tiimi tulevik on ebaselge. See tekitab veidi pinget. Ilmselt läheb ka töökoormus suuremaks. Senini on mul väga hea töö ja eraelu tasakaal olnud, sest ületunde pole eriti teinud ja nädalavahetustel ka ei tööta. Samas on töötegemise kvantiteet-kvaliteet ka paigas.

Lisaks oli mul südamest kahju näha oma kolleegi lahkumas. Töötasime tihedalt koos ja tiimitöö sujus meil tohutult hästi. Käisime tihti koos lõunatamas, hea oli rääkida enam vähem omaealise naisterahvaga, kellega oli meil sarnane suhtumine elusse ning juhtumisi ka üsna sarnased elukogemused. Aga eks me saame vahepeal kokku ja suhtleme edasi.

Egas seltsielu on edusamme teinud. Sydneysse tulles ei teadnud eriti inimesi, kuid nüüd olen töökaaslastega rohkem suhtlema hakanud. Tunnen end nende keskel koduselt ja austatuna. Tihti on meil reedeõhtu joogid. Siin on kontorites nii, et reedeti võib külmkapist märjukest võtta ning töökaaslastega köögis jutustada. Tähelepanelikum lugeja mõistab, et otse kontoritoolilt tõustes ja joogikest mekkima hakates ei ole mahti õhtustadagi. Ma ei tea, kuidas nad niimoodi juua jaksavad, ma küll ei suuda. Vahel oleme õhtul koos sööma läinud, aga ka pubis tantsides lõpetanud. Kolleegide seal on mitmeid vietnamlasi, hiinlasi, inglasi, aga ka iirlasi ja muudest kohtadest pärit inimesi. Olen suhtlemises tohutult arenenud. Olen muutunud tolerantsemaks, kuid ka diplomaatilisemaks ja pehmendanud oma suhtlusmaneere, et mitte kellelegi „peale lennata“. Kogu see kogemus on mind inimesena tohutult arendanud ning täitsa huvitav on vahel kuulda, millisena siinsed inimesed mind näevad.

Kõik sõbrad pole rahvusvahelised. Tuttav tüdruk Eestist, Ilona, kolis Sydneysse ja oleme vahel väljas käinud. Sattusime ühele lahedale Jazz peole Surry Hills hipsterbaaris (lõpuks leidsime sellise koha ka üles), kus esines bänd Aafrikast. Pidu oli väga meeleolukas, juba pärast esimest laulu oli tantsupõrand täis. Seal tantsides meenutasime oma esimest kohtumist vihmasel novembrikuul, kui läksin kohtusse enne istungit kohtutoimikuga tutvuma ja tema kohtus töötas. Tõdesime, et elu teeb veidraid keerdkäike. Tol Eesti sügispäevil poleks iial ette näinud, et kuskil Sydney kesklinna lähistel paari aasta pärast tantsu lööme.

Vot see mulle elu juures meeldibki! On keerdkäike täis teine ja iial ei tea, mis järgmisena tuleb. Isegi siis, kui kõik tundub stabiilne, rutiinne ja turvaline. Muutuseid ei tasu karta. Need võivad tunduda hirmutavad, kuid endaga kaasa tuua palju toredat. Mina ei tea, keda ma nii välja rõõmustasin, et ma olen saanud end teostada teisel pool maailma otsa, sõbruneda toredate ja huvitavate inimestega ning samas tunda end oma elukaaslase kõrval iga päev armastatuna, armastada ise ning nautida elu! Aitäh!

Blue mountains 7
Lõpetuseks pilt loomasõbrast Kasparist ja koerakesest Pippast, kes õhtuti muudkui sülle ronib ja kõhusügamist nõuab

*Aplaus neile, kes selle mammutpostituse jõudsid lõpuni lugeda. Pikk vahe tingib palju juttu.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s